endisest neljast osast sai üks osa, sest muidu oleks see liiga lühike. (:
1. osa
Ma vihkan seda maailma. Kui oleks võimalus, siis reisiksin mingisse naabermaailma ning alustaksin õnnelikku elu otsast peale. Sest see elu on omadega täiesti metsas. TÄIESTI METSAS!! Ma ei saa aru, kuidas üldse selline asi võib ühe inimesega juhtuda. Ja miks just mina? Kõigi nende mustmiljon inimese seast mina?
Miks pidi just minuga selline kohutav tragöödia juhtuma? Isegi surm oleks parem.
Oli kahekümne neljas september, minu sünnipäev. Päev, mil ma pidin saama viieteistkümneaastaseks. Selle puhul pidid minu vanemad ja parimad sõbrannad ühe suure peo korraldama. Olin parasjagu kodus ning ootasin oma vanemate kohale jõudmist. Nad olid mu sõbrannadele järele läinud.
Nad olid pool tundi hiljaks jäänud. Hakkasin juba muretsema, nagu alati. Vaatasin kellalt igat minutit, mis möödus, ning üritasin välja mõelda, kus nad on. Kindlasti ummikud, üritasin endale kinnitada. Kuid siis helises telefon. Võtsin selle kergendusega vastu, sest arvasin, et helistajaks on ema. Kuid oh üllatust. Helistas politsei inspektor ning teatas mulle suurest avariist, kus kõik autos viibijad olid hukkunud. Lasin tlefonil hargile kukkuda ning ei suutnud seda uskuda. Terve mu elu mõte oli surnud. Minu ema, isa, väikevend, poiss, kaks parimat sõbrannat. Kõik oli läinud ja mitte midagi ei olnud alles jäänud. Minu elu oli tükkideks purunenud. Ja veel minu omaenda sünnipäeval. Minu enda sünnipäev sai kõigi minu lähedaste hukkumis päevaks. Surma-aastapäevaks. Kui jube.
Sellel hetkel vaatasin mittemidagi nägeva pilguga aknast välja. Minu mõtetes keerlesid igasugused vastuväited kuuldule. See ei saanud ju ometi tõsi olla. Mitte minuga. Ma tahtsin karjuda, kuid ei suutnud. Häält lihtsalt ei tulnud välja.
Nüüd, aasta hiljem, on see juba kergemaks muutunud, kuid siiski mitte päris. Ma ei suuda endale ikka veel andestada seda, et mind seal auton polnud. Et ma neil surra lasin, aga ise siia maailma jäin. See oli olnud minu süü.
Praegu käin koolis ning elan täiesti tavalist elu. Või nii tavalist, kui võimalik. Teenin kooli kõrvalt raha ning saan ka väikest toetust riigi poolt. Ma olen ju ikkagist alaealine, aga lastekodusse keeldusin ma minema.
Olen leidnud endale ühe päris hea sõbra, kes oskab mind lohutada ning aidata. Tema nimi on Marcus. Ta kannatab ära mu nõrkushood ning suudab mind alati abistada. Seepärast olen talle väga tänulik. Me pole siia-maani vist kordagi tülitsenud.
Tavaliselt jalutame peale kooli pargis ning arutame koolis toimunut. Peame plaani nädalavahetuse pärast ning mõtleme kooliajalehe artikleid välja. See on huvitav ning samas ka naljakas.
Kuid ühel õhtul juhtus meie vahel üks asi. Nagu alati tegime enda õhtust ringkäiku metsas ning ma naersin parasjagu ühe nalja peale, kui ta mind suudles. Lihtsalt niisama. Üks hetk vaatas mind ja siis suudles. Ma jäin üllatunult seisma ning vaatasin teda. Tema ilme oli vabandav, kuid samas ka rõõmus. Ma ei saanudki aru, kumb rohkem. Pidin ennast natuke koguma, sest ka mina olin ju teda vähehaaval armastama hakanud. Langetasin süüdlaslikult pilgu ning sosistasin: „Ka sina oled mulle meeldima hakanud.“ Tema vaid naeratas ning suudles mind uuesti. Ma ei pannud vastu, kuigi südames teadsin, et see ei ole päris õige. Teadsin, et perekonna surmast oli liiga vähe aega möödas. Liiga vähe. Aastast ei piisa. Kuid ma lasin tal ennast suudelda. Mulle märkamatult olime jõudnud tema maja ette. Ta oli nimelt üksi kodus – vanemad olid reisil. Ma teadsin, mida ta kavatses, kuid ei takistanud teda ikka veel. Kõmpisime vaikselt maja uksest sisse ning sealt edasi tema tuppa.
Selleks ööks jäin tema juurde ning talusin tema hoolitsust ning õrnu puudutusi. Kuid kohe, kui ma hommikul ärkasin võtsin oma riided ning läksin. Mul oli vaja selle kõige üle järele mõelda. Jätsin talle kirja, kus teatasin, et olin koju läinud.
Koju jõudes panin oma lemmikmuusika käima ning mõtlesin. Kõigepealt mõtlesin õnnetuse peale, mis minu perekonnaga juhtus ja siis Marcuse peale. Ma kartsin, sest olin peaaegu kindel, et Marcusega juhtub samuti õnnetus. Lihtsalt oli selline tunna, kuid ma olen ju alati kartev olnud. Ootan kõige hullemat. Seepärast „riskisin“ ja leppisin meie suhtega.
Kõik mööduski hästi. Me olime koos ja midagi ei juhtunud. Oli minu kaheksateistkümnes sünnipäev ning me olime valmis. Me olime otsustanud, et tahame last. Mis sest, et me nii noored olime. Me olime otsustanud.
Seepärast läksingi ühel õhtul, mil tema vanemaid polnud, jälle tema juurde.
Ülejärgmisel päeval läksin arsti juurde, ning arst ütleski mulle rõõmusõnumi. Ma pidin emaks saama.
Üheksa kuu pärast sündiski meile pisitütar. Ta sai endale nimeks Christine. Me hoolitsesime ta eest nii, nagu oskasime. Olime head lapsevanemad.
Oli minu 21. sünnipäev. Ma olin juba perekonna kaotamise valust üle saanud ning ei kartnud enam mingit õnnetust. Marcus läks Christinele ja oma vanematele järgi ning mina ootasin neid kodus. Tegin ettevalmistusi oma sünnipäevaks.
Nad olid juba pool tundi hilinenud ning mul hakkas jälle säärane hirm, nagu kuus aastat tagasi. Täpselt selline hirm, mis valdas mind mu vanemate surmapäeval. Ja telefon helises. Ma olin kindel, et saan samasuguse uudise, nagu kuus aastat tagasi. Surmkindel. Mu silmist jooksis pisaraid, kui ma telefoni haarasin.
Kuid see ei olnud politsei. See oli Marcus. Ta ütles, et nad on ummikus ja tulevad hiljem. Ma naeratasin rahunedes, kuid kuulsin siis kõvat pauku. Karjusin Marcuse nime, kuid keegi ei vastanud. Telefoniühendus katkes. Ma hoitsin nuttes toru käes ega suutnud seda uskuda. See pidi olema mingi eksitus. Kogusin ennast kiirelt ning jooksin enda auto peale. Sõitsin mööda teed sinna, kus mu lähedased pidid olema. Liiklus oli tõesti umbes. Liikusid ühes minutis paar meetrit, kuigi oleksin soovinud kõvasti kiiremini liigelda.
Lõpuks jõudsin kohale ning nägin vaatepilti. Kolm autot olid kokku põrkunud ning üks neist põles suure leegiga. Seal sees olid minu lähedased. Hakkasin karjuma. Nägin, et politseinik tuli minu poole. Ta vältis mu pilku ning teatas, et autos olijad hukkusid koheselt. Ma ei suutnud seda uskuda. See oli uni. See pidi olema uni, millest ma tahtsin kohe tõusta. Kuid see ei olnud nii. See oli päriselt. Tahtsin põleva auto juurde joosta, kuid politseinik haaras must kinni. Käis veel üks plahvatus. Rabelesin inspektori käest lahti ning jooksin nii, kuis jalad võtsin, auto juurde. Jõudsin selle lähedusse just siis, kui tuli järgmine plahvatus.
Ma surin koheselt.
Kuid see oligi mu eesmärk. Ma olin tapnud oma vanemad, venna, kaks parimat sõbrannat, kaks poissi, poisi vanemad ja oma lihase tütre. Siis võisin ka ennast tappa. Tänu sellele ei pidanud keegi minu sõpradest enam kannatama. Ma olen oma teoga täiesti rahul. Soovin, et oleksin seda peale esimest õnnetust teinud, kuigi siis ei oleks ma saanud tunda rõõmu, mis kaasne emaks olemisel.
Pealkiri: Minu maailma purunemine. | LÕPETATUD! (1. osa) 
13/8/2008, 19:23
