Blue rose petals - Sinise roosi õied

Koolipäev möödus raskelt. Igale poole kuhu ma Christopheriga läksin, seal jälgisid meid paljud kadedad silmapaarid. Kuid tema sõbrad... nad võtsid mu enda juurde vastu. Isegi naljad mida nad tegid, ei olnud enam minu kohta ja samuti ei pildunud nad sarkastilisi kommentaare minu tedretähnide poole. Kuid pidevalt Christopheri käeküljes rippuda oli... ebamugav. Ma tundsin ennast väga imelikult kui tüdrukud, isegi kõige populaarsemad meie koolist, jälgisid mind selliste pilkudega, et nad rebiksid mind lõhki kohe kui võimalik. Tegelikult poleks mul midagi selle vastu. Nad võiksidki mind asendada, kui väga tahaksid!

Jõudsin väsinult tagasi koju kell pool viis. Christopher oli kinkinud mulle veel ühe suudluse enne lahkuminekut. Õnneks ei olnud ta seda teinud ta seltskonnas. Tundus, et ta hoidis ennast seal vähemalt tagasi.
Enda tuppa jõudes hüppasin voodisse ning surusin näo patja. Kogu pimedus haaras mind rõõmsalt endasse, õnnistades mind rahuga, mis üle kogu mu keha voogas. Pimedus, olgugi see nii imelik kui tundus, oli ainus asi mis suutis mu maha rahustada. Ei ükski inimene, isegi mitte psühholoog poleks nii raviv.
Pimedus oli alati olnud minu lemmik, olgugi, et nooremana ma tõesti kartsin seda. Magasin vahel isegi laualambi valgusega.

Kergitasin pead ja ahmisin õhku enne kui pea uuesti vastu patja lajatasin. Jahedus värskendas mu kaamet näolappi. Kogu majas valitses vaikus. Isa oli samuti tööle läinud ning ta ei tule koju enne hilisõhtut, mis oli muidugi pluss minu jaoks. Mulle ei meeldinud kui ta kurtis minu probleemide üle, mis olid liiga nähtavad. Samuti oli sagedane teema minu unes rääkimine ja karjumine.
Judistasin õlgu, surudes küüned tugevamini lina sisse. Miks mu mõtted rändasid ikka ja jälle Tristanile? Ma tundsin ennast tõelise hoorana. Ta meeldis mulle väga. Kuid ma olen ju Christopheriga!
Hapnikupuudus hakkas tekkima, kuid mul ei olnud isegi tahtejõudu enda pead korraks kergitada, et enda hapnikupuudust peatada.
Tristan oli imelik. Ta oli ilus, intelligentne ning... külm. Külm!
Automaatselt, olgugi, et vastukarva, olin püsti hüpanud. Läksin oma kapi juurde ja avasin selle, otsides välja ühe värvilise kasti. Selle asetasin lambanahast vaibale, kartmata seda määrida ning hakkasin piltides sorama.

Mõne aja pärast olin eraldanud teatud pildid koos lubivalgete inimkogudega. Paljudel neist oli näidatud pikki kihvu ning vereniret huultenurgast alla voolamas. Mu pilk liikus nende vahel edasi-tagasi, mõeldes kõige üle aeglaselt järele.
Trisrtan – ta oli valge, kivikõva, külm ning teistsugune. Nagu teisest dimensioonist. Mu fantaasia lendasi sinna-tänna kuigi ma üritasin kõik väga korralikult läbi mõelda.
Ta ei rääkinud eriti midagi endast samal ajal kui mina tutvustasin ise ennast ja rääkisin talle praktiliselt kõik mida peaks iga sõber või tuttav teadma. Ning isegi ilma minu enda lisadeta teadis ta väga paljusid asju minu kohta. Alguses see üllatas mind ja mitte vähe. Ta teadis, et mulle meeldivad komöödiad ning ta viis mind üht isegi vaatama...
Libistasin käega üle juuste ja ohkasin raskelt. Kobasin sõrmega ühe vampiiri emotsioonitut ja valget nägu millel leidus sinakat varjundit ja mu pilk rändas süsimustadele silmadele. Need olid samasugused millised Tristanilgi...
Aga samas... Selliseid asju nagu vampiirid polnud olemas. Neid ei saanud lihtsalt enam olemas olla! Vampirism oli haigus mida põdesid inimesed, kes olid päikesele allergilised.
Hingasin väsinult sügavalt sisse ja panin pildid tagasi kasti. Selle viisin tagasi kappi ning tõttasin oma raamaturiiuli poole.
Seal seisid mõned vanemad vampiirikirjandused ning samuti ka uued ei puudunud minu kollektsioonist. Haarasin kõige esimese ja lemmikuma nende seast – “Dracula“. Hoidsin seda hellalt enda käes justkui kartes, et see võib pudeneda miljoniks tükiks. Istusin oma voodile ja asetades raamatu põlvedele, avasin selle sisukorra.
Vaatasin korraks Jonathan Harker, Mina Murray, Lucy Westerna ja teiste pealkirju, kuid otsustasin avada esimese. Jonathan Harker oli väga täpselt kirjeldanud milline vampiir oli siis, kui tema Transilvaaniasse sõitis. Silmad liikusid ridade vahel edasi-tagasi. Ahmisin iga sõna endasse väga tähelepanelikult, juureldes iga pisiasjaga ning võrlesin Draculat Tristaniga. Kõik klappis... Peale karvaste peopesade.
Krimpsutasin nina ning avasin taas sisukorra. Järgmisena avasin Lucy päeviku osad. Seal oli samuti kirjeldatud natuke Draculat. Ta suutis manipuleerida inimesi ja panna neid tegema mida ta tahtis. Sulgesin hetkeks silmad.
Ma ei mäleta, et Tristan oleks midagi sellist minu peal katsetanud. Pigem oli ta lihtsalt sõbralik ja nooruslik.
Sirvisin lehti edasi, peatudes vaid mõni minut mõne loo juures.
Ning siis olin väga täpselt ette kujutanud Draculat ja tema kõrval nägin Tristanit. Nad mõlemad olid väga erinevad teistest inimestest kes neid ümbritsesid.
Mõlemad olid jääkülmad, täiuslikud ja väga osavad kõiges.

Mööda mu selgrooga jooksid judinad ja ma neelatasin raskelt. Ei, see ei saanud tõsi olla! Tristan ei olnud vampiir, sest neid ei olnud olemas! Nad on lihtsalt fantaasia pelgas väljamõeldis, muud ei midagi. Kuid järsku ma võpatasin. Üle kogu maja kajas vaikne kellahelin ja ma hüppasin püsti. Raamat käes, tormasin alla ning libisesin ukse juures, peatudes vaid kandade abil mille ma vastu libedat põrandat surusin.
Ukse taga seisis Tristan, kes nagu alati nägi perfekte ja liiga hea välja, et olla Inimene. Ta naeratas mulle korraks, kuid see kadus kiirelt kui ta nägi raamatut mida ma pigistasin sõrmede vahel.

See oli mõnus, et Ellie ei mõelnud kohe, et 'mis ma nüüd teen!' ega ei hakanud paaniliselt raamatuid kappi tagasi toppima vaid jooksis rahumeeli (mitte et temas midagi rahumeelset oleks olnud) nendega uksele, kus ootas teda ees Tristan!-super lõpp.
Väga hea osa, nii tore, et sa kirjutada said!
Ja sooviks siis jälle uut

ETIC. Mitte kast vampiiripilte, vaid kohe alguses olin toonud esile fakti, et Ellie armastab joonistada. Ta joonistab nagu üldse selliseid müstilisi olendeid. Ükssarvikuid, näkke, vampiire, libahunte jnejne. Kuigi viimaseid siin mängu ei tule. Ma loodan. Ma ei oska nendega midagi peale hakata.

MINI OSA!


Nägin kuidas Tristani silmis sähvatas midagi. Oli see viha? Kuid see asendus kiirelt millegi muuga ja tema mustad silmad olid taas leebed. Taganesin ukse eest ja ta astus sisse. Uks tema taga vajus kinni ning tema siidine naeratus ilmus taaskord näole.
Esimest korda tundsin paanikat tema juuresolekul. Ja esimest korda hakkas mu süda puperdama millegist muust kui lihtsalt liblikatest kui tema imeilus nägu minu poole pöördus ja tema elutargad silmad mind pealaest jalatallani vaatlesid. Selle nimi oli hirm. Ma teadsin väga hästi seda tunnet mis oli mind varemgi mitmeid kordi elus valdanud. Ta astus mulle lähemale, kuid tänu instinktile taganesin temast otsekohe.
Taaskord hääbus tema imeline naeratus ja ta osutas käega vana kulunud raamatu poole:“sa ei tohiks seda tõsiselt võtta.“
Siis libises tema pilk tagasi minule. Raputasin vaid pead ning taganesin taas temast.
“Ellie... Eleanor. Kuula palun...“ lausus ta vaikselt kuid ma raputasin jälle ägedalt pead ning pöörasin talle selja hakates trepist üles jooksma. Ma ei kuulnud kuidas ta mulle järgnes. Jõudsin vaid teisele korrusele kui Tristan järsku minu kõrvale ilmunud oli ja siis surus ta mu tugevasti vastu seina.
“Kuula mind!“ käsutas ta vihaselt. Vahtisin talle vaid pärani silmi otsa, julgemata ennast liigutada. Alles nüüd kui ma olin tõe jälile saanud, tajusin tema tõesti tugevaid ja jääkülmi käsi ja külma hingeõhku mis ajas judinaid peale. Kuid ma olin liiga šokeeritud, et tunda neid liblikaid, kes hoolimata šokist ikka veel minu kõhus olid. Ma olin Tristanisse sama hullusti armunud kui salamisi Christopheri!
Ettevaatlikult tõstis vampiir ühe käe ning libistas sellega hellalt üle minu põse. Pigistasin hirmunult silmad kinni ja pöörasin pea kõrvale. Ma ei tahtnud teda praegu näha! Ma ei tahtnud, et ta mind enam puudutaks ja ma ei tahtnud enam kuulda tema imeilusat siidist häält!
Kuid minu sisemusest tahtest hoolimata ei jätnud ta mind rahule. Ta jättis külma käe minu õhetavale põsele puhkama ning samuti ma tajusin kuidas tema nägu minu omale lähenesin. Ma ei uskunud, et ta on samasugune nagu Christopher. Et ta suruks oma tahet minu peale.
Ja ta ei teinudki seda.
Avasin aeglaselt oma rohelised silmad ja vaatasin korraks tema poole. Nähes vaid tema murelikku grimassi, sulgesin taas silmad.
“Me peame rääkima,“ sõnas ta vaikselt. Taaskord muutus kõik kõhus õõnsaks, kuid ma noogutasin. Mul ei olnud enam pääsu kui ma olin Draculaga üksinda kodus kinni.
Nii palju kui ma seda raamatut lugenud olin, mida ma hetkel käes pigistasin, oli vampiir tugev ja mina – tavaline surelik nõrguke.
Noogutasin talle aeglaselt ning hakkasin ees minema. Aeglaselt libistas ta oma käe minu põselt ära. Alguses õlale, siis mööda käsivart alla ja viimaks olingi temast vaba.

Tuppa jõudes vaatasin ringi ja asetasin vana Dracula hellalt enda lauale ja pöörasin pilgu talle. Tristan ainult sulges ukse ja astus minu poole. Neelatasin vaikselt ja süda tagus pööraselt edasi ning siis nõrkesid mu põlved. Vajusin esimesena voodile istuma, pilk ikka veel noormehel, kes aeglaselt mu arvutitoolini jalutas, selle minu poole keeras ja siis sellele samuti istus.
Olime mõni sekund nii olnud. Vahtisime ainult üksteisele otsa ja viimaks minu närvid lõhkesid.
“Kavatsed sa nüüd mu ära tappa?“ pahvatasin välja.
Tristani nägu, mis oli niigi valge, muutus veel kaamemaks. “Ei! Miks? Kuidas see sulle pähe sai tulla?“ küsis ta mind silmi pilgutades vahtides.
Neelatasin vaid vaikselt ja pöörasin pea kõrvale. Pisarad, mis olid kerkima hakanud, panid mu silmad kipitama. Kuid ma ei saanud ennast enam tagasi hoida. Tundsin selle otsusega kuidas üks kõrvetav rada mu tedretähnilisele põsele ilmus. Ma ei vaevunudki seda ära pühkida vaid lasin pisaratel üha enam voolata.
Ma olen neetud! Kõik... see kõik on reaalsus ja ma teadsin, et seda ei saa enam miski muuta. Isegi siis kui ta kaoks mu elust... jääksid mulle armid. Ma teadsin temasugusest. Mitte palju, kuid ma teadsin! Ja see šokeeris mind üha rohkem.

Korraga tundsin kuidas Tristan oli minu kõrvale istunud ja käe ümber mu õlgade pannud. Teadsin, et nii olen ma kaitstud iga ohu eest, kuid mitte enam. Samas... ma ei tõuganudki teda enda juurest ära vaid istusin paigal ja värisesin nuuksudes.
Kuulsin vaid kuidas ta pomises midagi lohutavat mu kõrva, kuid ma ei teinud sellest enam välja.

See oli natuke liiga dramaatiline Elli poolt, et ta küsis kohe Tristanilt, kas ta tahab Eleanori ära tappa.
Sama tore osa kui eelmisedki kuigi jah, liiga lühike!
Ootaks siis pikemat

Lahe, lahe, lahe...
Ja ma avastasin, kui hästi sa tegelikult ikkagi kirjutada oskad Ja mind ei härinud see küsimus, kas Tristan tahab ta nüüd ära tappa. See tundus kuidagi loogiline ja väga õige Ja ma arvan, et kui ma saaks teada, et inimene, keda ma armastan on vampiir, siis see oleks ka üks minu esimesi küsimusi

Ma oleksin ka šokis kui aus olla (väga raske uskuda minu puhul) ja küsiksin sedasama, sest kes teab mis võib vampiiri mõttes toimuda, kas pole?

Tead, ma pean ära mainima...

Tõlge on vale sellel lool, (A)

Blue rose's petals.

Või siis Sinised roosiõied.

(A)

Ma loodan, et see polnud selline kriitika, mis mnd vihkama paneb, (A)

Istusin endiselt Tristani kaisus, ise pool unes ja pool ärkvel. Ta ümises vaikselt viisikest mulle kõrva, jääkülmad käed tugevasti minu ümber. Ma olin siiamaani hirmul sellest, mida olin avastanud. Ja siiamaani kartsin ma seda, et võin kõik ära rikkuda. Me olime juba mitu tundi vaikides istunud kuni mu pea viimaks Tema õlale vajus. Kuulsin oma kõrva ääres vaikset turtsatust ja siis võttis ta mu kergelt sülle. Hetk hiljem tundsin pehmet ja sooja voodit enda all ning siis asetas ta teki minu peale. Noormehe külmad sõrmed libisesid üle mu näo kuni põskedeni ja sealt edasi suunurgani.
“Mida ma küll sinuga peale hakkama peaksin?“ küsis ta naljatledes. Tundsin kuidas ta voodile istus, libistades sõrmed samal ajal üle mu lõua. Tundsin, kuidas ta kompis ettevaatlikult mu kaela, tekitades mõnusad külmajudinad. Mul oli kahju, et ma ta näoilmet ei näinud, ent praegusest olekust võisin oletada, et ta oli õnnelik. Õnnelik selle üle, et ei pidanud enam varjama minu eest midagi, mis võiks Mind kohutada.
Ootasin mitu sekundit, kuid Tristani käsi püsis endiselt minu kaelal ning siis avasin oma rohelised silmad. Vaatasin talle otsa ning siis pööritas ta silmi, vaadates kõrvale:“Sul on homme kool,“ lausus ta vaikselt. Noogutasin, kuid ei vaadanud kõrvale. Seda justkui tajudes vaatas ta uuesti minu poole, tumedad silmad läbitungivad. Ohates kummardus ta üle voodi ning suudles mind laubale. Tema külmad huuled olid kui sulav jää minu kuuma lauba vastas ning kui ta eemaldus, venis tema suu taas naerule. “Jää magama. Homme on ka päev ja sa pead puhkama,“ seda öeldes tõusis ta püsti ja veel viimast korda mulle otsa vaadates, jalutas ta toast välja.
Kuulasin hinge kinni hoides kuidas uks tema taga viimaks sulgub ja siis hüppasin ma voodist püsti. Tormasin otsekohe akna juurde ja vaatasin kuidas Tristani tume siluett pimedusse kaob. Maigutasin hääletult suud ning suundusin vannituppa. Vahetasin seal riided ära ja pesin hambad. Siis suundusin tagasi voodisse ja heitsin pikali. Minu nahk kõditas endiselt seal, kus ta oli mind puutunud.
Uni, mis enne oli lihtsalt tunginud minu poole, oli nüüd hoopis sootuks kadunud. Ainus millest ma praegu mõelda sain, oli Tristan. Nüüd ma teadsin miks ta nii salapärane oli. Kaua ta surematu oli olnud? Ja miks? Taas kerkis mu silme ette pilt, kus ta sai tänaval kuuliga. Judinad jooksid üle mu selja ja ma pöörasin pilgu aknale. Täiskuu siras eredalt taevas, valgustades kogu mu tuba.
Oli see laskja äkki mingisugune vampiirikütt? Ma kahtlesin selles sügavalt. Ükskõik kui varjatud organisatsioon see ka ei oleks olnud... Ma usun, et ma oleksin sellest vähemalt midagi kuulndu. Siin linnas ei osanud keegi saladusi hoida. Kõik rääkisid alati millegist, ükskõik millest. Peaasi, et hea kõmujutu saaks.
Ja siis mõtlesin ka Christopherile. Ta oli väga kaitsev minu suhtes kui Tristan järsku kusagile lähedusse tuli. Oli ta teadlik sellest? Kui jah, siis miks ta mulle ei rääkinud? Kaadritena liikusid mu silme ees läbi pildid piljardist. Chris oli praktiliselt valmis Tristanile kallale hüppama, kui too minuga rääkida tahtis. See sai vaid tõestada seda, et ta oli tõesti mures. Minu pärast.
Neelatasin raskelt ja pöörasin teise külje, vaadates oma tuba. Ja siis ma haigutasin laialt ning viimaks, andes alla Unekuningale, sulgesin oma silmad.

“Eleanor! Ärka üles juba!“
Isa pahane toon äratas mind peaaegu kohe. Kell tirises valjusti, täites selle pineva heliga kogu maja. Ilmselt oli see ka tema üles äratanud.
“Eleanor!“ hüüdis ta uuesti. Tema magamistuba ei olnud minu omast kuigi kaugel. Kõigest paar tuba oli vahel ja siis oligi tema oma. Seinad polnud nii paksud ja isegi kõige vaiksemat sosinat oli kuulda. Aga mina olin öösel maganud kui nott ja ei olnud tema saabumist kuulnud. Ilmselt oli tööl läinud rohkem aega kui kumbki meist oletanud oli.
Väsinult sirutasin käe ja lõin vastu nuppu, mis sundiski pisikest aparaati vait jääma. Siis ajasin ma ennast väsinult voodist välja ja astusin kapi juurde. Otsisin välja vanad teksad ning mõnusa sooja sviitri. Kompsu käes hoides läksin vannituppa. Esimese asjana vaatasin ma ennast peeglist ja jahmusin.
Minu silmade all olid tumedad varjud ja mu nahk oli kahvatumaks tõmbunud. Sain vaid oletada, et olin taas unes karjunud ja vähernud. Samuti olid ka minu süsimustad juuksed sassis. Laialt haigutades vahetasin riided ära ja pritsisin külma vett näkku.
Siis otsisin kammi ja hakkasin oma juukseid harjama.
Kui see sai valmis, läksin alla kööki ning võtsin külmkapist helbebatooni, mille ma paari ampsuga ära kugistasin. Siis leidsin ma ennast taas vannitoast ning pesin kiiruga hambaid. Kui see sai valmis, läksin ma oma tuppa ning üllatusin, nähes isa seal. Ta haigutas uniselt ning oli oma helesinistes magamisriietes:“Kavatsed sa kooli minna?“ küsis ta. Miski tema toonis muutis mind tähelepanelikuks.
“Kas ma ei tee seda mitte iga päev?“ kergitasin kulme, ise väga üllatunud oma ülbe tooni pärast. Ma tõesti oskasin nii oma ainsa pereliikmega rääkida?
Kuid tundus, et Oscarit see eriti ei heidutanud. Ta vaatas mind endiselt oma unesegase ilmega ja surus käe kiirelt suu ette, haigutades taas valjusti.
“Täna pole kooli,“ ütles ta vaid. Mu kulmud kerkisid kõrgele.
“Pole kooli?“ mu hääl kõlas nüüd nii, nagu oleks mu elu luhta läinud. Aga ma olin üllatunud sellise sammu pärast. Kes oleks tulnud sellise idee peale, et kool keset nädalat ära jätta?
“Külmapühad. Su direktor helistas eile õhtul kui sa magasid. Ning paar teie õpetajat on ka kusagile ära sõitnud.“
Mühatasin vaikselt. Tema näoilme ei reetnud ühtegi emotsiooni, et tal oleks rõõmus meel selle üle. Pigem kannatasin ju mina. Olgugi, et väljas oli külm ja ilmselt mitte vähe, ei peatanud teda miski minna oma armastatud tööle oma uhiuue ja uhke spordiautoga. Pealegi hoolitses ta selle masina eest palju. Minul jäi üle ainult kodus orjata. Teha süüa, koristada ja siis veeta aega niisama. Lugeda, õppida ja arvutis istuda.
“Oh... Olgu,“ pomisesin vaikselt.
Ta tabas minu toonis ära pettumuse ja turtsatas lõbusalt:“Mind pole täna päev otsa kodus. Kutsu omale keegi külla... Kui keegi raatsib sellise külmaga välja tulla.“ Seda öeldes jalutas ta mu toast välja ning siis kuulsin ma vaikset uksehäält. Ilmselt läks ta veel mõneks tunniks magama.

Ise vajusin aga väsinult oma voodile. Ma ei osanud enam muud teha. Tegelikult ma ootasingi kooli. Ei kusagilt oli tekkinud kange soov näha oma “Poissõpra“ Christopheri. Ma soovisin, et ta seletaks mulle ära, mis teda Tristani vastu nii tundma paneb. Ma teadsin, et nii saaksin teada temalt saladuse mis pani teda vampiiri nii... vihkama. Nagu näiteks ei saa ju igaüks neist olla nii verejanuline kui filmides neid kirjeldati. Hüppasin oma voodisse, kuid ei võtnud riidest lahti. Tõmbasin teki oma ümber ja lasin peal pehmele sulgpadjale langeda. Vajutasin silmad taas kinni, ent kui ma need avasin, vaatasin automaatselt oma kapi poole, kus paiknesid minu joonistused. Oli siiamaani raske uskuda, et Tristan oli... vampiir.
Ma soovisin, et see poleks nii. Ükskõik kui lummav tema olemus ka ei olnud, ma teadsin, et see oli lihtsalt ohtlik. Isegi tema juures viibimine tähendaks igale ühele surma. Ning siis huvitas mind teine asi.
Kuidas sai ta ennast tagasi hoida kui inimene läheduses oli? Kui ta oli alati minule nii lähedal... Kuidas ta suutis ennast tagasi hoida verejanust?
Asetasin käe kaelale, tõmmates sõrmega üle arteri, mida Tristan eile õrritavalt silitanud oli ning turtsatasin endamisi. See oli lihtsalt liiga vale. Ja ma olin armunud temasse.

Tõstsin väsinult oma pea padjalt ning pilgutasin silmi. Ere päike paistis mulle otse näkku. Majas oli nüüd taas vaikseks jäänud ja sellest sain ma oletada, et isa oli tööle läinud. Neelatasin raskelt ja ajasin ennast voodist püsti, ise külmast judisedes. Juba kolmas kord päeva jooksul oli minu sihiks vannituba. Käisin kiirelt kuuma dušši all ära ja läksin hommikumantlis alla, ise nautides oma nälga ja kuulates korisevat kõhtu. Tegin valge külmkapiukse lahti ning võtsin sealt kaks tükki pizzat. Isal oli harjumus neid tellida siis, kui mina ei olnud midagi õhtusöögiks teinud. Asetasin need taldrikule ja pistsin mikrolaine ahju, ise toolile istudes ja valmiva toidu lõhna nautides.
Kui vaikne piiksatus kuulutas, et mu roog on valmis, tõstsin selle ahjust välja ja asusin isukalt sööma, vahtides samal ajal aknast välja.
Viimaks pesin ma nõud ära ja läksin tagasi üles. Seal kuivatasin ma oma juuksed ära ning vahetasin riided ära. Samuti lülitasin ma ka arvuti sisse ja asusin toas koristama. See võttis enamus ajast ning kui ma toolile maha potsatasin ja oma muusikakausta avasin, ohkasin raskelt. All kostus vaikne kellahelin. Tundus, et ma peangi täna jooksma edasi-tagasi. Allaandlikult tõusin püsti ja jalutasin alla. Tegin ukse tagasi ja siis ilmus mu näole muie.
Tristan, ise üleni musta riietatud, oli lumehelvestega täis. Ta naeratas mulle laialt ja sasis juukseid, üritades valgeid tuustikuid oma juustest välja saada. Turtsatasin lõbusalt ja astusin külma õue ning aitasin tal kiirelt lund õlgadelt maha saada ning tõmbasin ta enda järel sisse.
“Sa tundud väsinud olevat,“ ütles ta viimaks. Muigasin kergelt ning võtsin ta jaki, mille ta just seljast sai, ning asetasin selle nagisse.
“Mul oli tegevusrikas hommik,“ vastasin õlgu kehitades. See vastus muutis ta naeratuse veelgi laiemaks. Mind pani õhku ahmima see, kui täiuslik ta olla sai. Tema lumivalged hambad olid perfektses, sirges reas ning kui ta need paljastas... nägi ta välja ilusam kui iga teine staar telekanalitest.
“See on hea,“ ütles ta ning astus minu poole. Tema jahe käsi libises taas minu põsele ja ta tõmbas sõrmega üle mu nina, kuni jõudis viimaks huulteni. Seal ta lõpetas ja tõmbus eemale. “Ma tahtsin küsida, et kas sa tahaksid täna minuga välja tulla?“ läks ta kohe teema juurde. Ma olin endiselt liikumatu elamusest, mida just sain ega osanudki vastata. Pigem vahtisin oma suurte roheliste silmadega Tristanile otsa ning kuna ta ei saanud minult piiksugi kuulda, astus ta mulle lähemale, vaadates mulle täpselt silma:“mul on kahju, et ma sind nii terroriseerin.“
Ohkasin vaikselt. See tõi mu tagasi reaalsusesse ja minu üllatunud pilk asendus küsivaga. “Terroriseerid?“
“Jah. Sa oled inimene ja ma ei... tohiks sind üldse puudutadagi,“ seletas ta vaikselt. “Aga ma astun üle piiri. Kogu aeg. Ma ei saa lihtsalt sinust eemal olla ja ma ei tea ise ka miks,“ pomises ta pettunult.
Olin taas justkui tumm. Ma ei osanud midagi öelda vastuseks, midagi nähvata, paluda ega küsida.
“Mul on kahju, et ma seda esimesena ei teinud,“ ütles ta vaikselt. Siis, tehes ühe otsustava sammu minu poole, surus ta oma jäised huuled minu omadele, haaretes mind samal ajal oma tugevasse haardesse.

ütlen seda vict teist korda elus- Ma tahan uuuuuuuuutttt ja koheeee või nh, kkiiresti :)

* kukkun toolilt maha * NIII HEA!!!
Oiii, kuidas ma lootsin, et Tristan tuleb, kui ta seal üksi kodus on, JA TULIGI, õnnelik olen.

Niiii armas ja hea osa... äkki saaks kiiremini järgmise? ^^

Ei jõua oodata.

Nii heaaa. Mulle meeldis. :)