Blue rose petals - Sinise roosi õied

Tristan ruulib!
*ohkab* ...õndsusest.
Nii hea osa...ma ei ole kaua siin foorumis käinud, niiet ma ei oska praegu midagi eriti tarka öelda, aga see oli lihtsalt ÜLIhea, ÜLIülihea, super, perfektne...isegi mitte mingit tühist vigisemist ei leia...
Eleanor pea nüüd Christopheriga (ma ei ole isegi kindel, et ma tema nime õieti kirjutan) sotid selgeks tegema ja minema Tristanile...

PALUNpalun uuuuuuut!

Hahaha, ma avastasin just praegu väga veidra vea! Ja mitte keegi ei vigisenud selle üle. Mark.

Murtagh - Tiinal on täna võimalus mind tappa. Kasvõi kinosaalis. :)

Ja ma tänan ka teisi, kes viitsisid seda osa lugeda. Mul oli totaalne ideepuudus, kui ma seda kirjutasin, ning nüüd ma pean veel gemmamist ka alustama. ._.

Ning ma vaatan, et Tristan pakub teile väga huvi ning meeldib enamustele. Armas.

Tristan on mega-mega
Ja selle osa lõpp oli lihtsalt super

Ja ma tahan kiiresti uut

Millal sa siis koju jõuad?

? ? *



* [loe: Miks sa küsimärgi panid, kas mina peaksin seda teadma, sest kui peaksin teaksin ma kohe, et sa jõuad täna koju ja kirjutad kaks...või kolm...või rohkem osi...korraga...ja paned need siia üles]

Ma usun, et oleks aeg kirjutada uus osa, aga jälle on ideekriis!

Tohib ja see on.

Millal uut?

Sellele hetkele järgnes suur šokk. Püsisin liikumatult umbes viis sekundit, jäised huuled endiselt minu omade vastas. Tristan hoidis minust tugevasti kinni, justkui kartes, et ma hajun hetke pärast tema käte vahelt minema. Ning siis ma vastasin talle. See saabus meile mõlemale üllatusena. Automaatselt libisesid minu käed mööda tema tugevat ja treenitut rinda ülespoole, kuni jõudsin kaelani. Noormees muutis suudlust üha nõudlikumaks ning viimaks haaras ta mu jalgadest, tõmmates siis mind kerge liigutusega omale sülle. Mu käed mänglesid tema tumedates juustes ning viimaks ta katkestas suudluse. Ahmisin õhku, silmad endiselt kinni. Siis tundsin tema külmi huuli enda kaelal, liikumas üha allapoole, kuni särgi kraeni. Hoidsin tema ümbert tugevasti kinni, kartes sedasama mida temagi. See võib olla kõigest uni!
Tema suudlusterida ei katkenud ning peagi leidsid tema huuled taas minu omad. Õrnalt mängles ta nendega, muutes suudluse veelgi magusamaks.
Järsku ta lõpetas, ning aeg, mis oli enne justkui seisma jäänud, hakkas taas edasi liikuma. Tristan naeratas õrnalt mu kaela vastas, jäine hingeõhk kõditamas õrnalt mu kaela. “Ma läksin vist liiga kaugele,“ lausus ta vaikselt. Ootasin, et ta eemalduks, kuid seda ta ei teinud. Tema käed hoidsid ikka veel minu reitest kinni ja minu käed tugevasti tema kaela ümber.
“Mul pole midagi selle vastu,“ mõmisesin lõbusalt. Tristan surus uuesti huuled vastu minu kaela, kuid eemaldus siis, asetades mu ettevaatlikult põrandale. Mu jalad värisesid alguses ning alles siis jõudis mulle kohale jahedus. Tundsin tuttavat kõditunnet kehaosadel, mida noormees oli puutunud ja naeratus valgus mu näole.
“Minul ka mitte,“ lausus ta ning lisas:“olen seda hetke päris kaua oodanud.“
Mu kulmud kerkisid kõrgele ja ma astusin talle lähemale, kuid minu üllatuseks ta taganes. Minu üllatunud ilme peale kehitas ta vaid õnnetult õlgu. “Sul on poiss, Eleanor,“ tuletas ta mulle ränka tõde meelde. Tõin kuuldavale hädise oige. Poiss! Christopher! Miks pidi ta nii ilusa hetke ära rikkuma vaid üheainsa nimega, mida ma õppisin juba vihkama? Alati oli tema mulle takistuseks. Alati oli tema takistuseks minu ja Tristani vahel. Ning ta teadis piire.
Kuid minust ei olnud kadunud see lootus ja ma astusin talle uuesti lähemale, kuid seekord väiksema sammuga ja ettevaatlikumalt. “Sa võid ju mu salaarmuke olla...“ panin välja. Siis lõi mulle justkui valus hoop südamesse. Salaarmuke! Ükskõik kui palju ma Chrisi vihkasin ja ükskõik kuidas ma ka teda ei soovinud näha, tema sooje käsi enda vastas tunda ning samuti tema huuli... ma tundsin ennast tema külge köidetuna. Ei, asi polnud lihtsalt selles, et temalt sain ma oma esimese suudluse. Ma olin temaga seotud. Ning ükskõik kui palju ma ennast ka ei vihanud selle eest, teadsin ma, et ma olin temasse kiindunud ja sügaval südames mul olid veel tunded tema vastu. Need olin ma suutnud varjata, kuid alati kui ta minu läheduses on, kaovad mu mõtted ja... ma olen justkui tema. Ning samad lood on Tristaniga. Kui ta minu läheduses on, olen justkui tuim. Maailm kaotab oma väärtuse ja ma ei soovi muud, kui ainult Temaga olla. Mõlemaga!
Noormees libistas õrnalt sõrmedega üle mu tulitava näo ja astus seekord ise mulle lähemale, võttes mu näo enda kahe jäise käe vahele:“mul oli kavas sind tegelikult välja kutsuda,“ lausus ta naeratades. Sellega suudles ta mind veelkord õrnalt ja viivuks. Kui ta eemaldus, kaunistas mu nägu taas kerge naeratus ja ma noogutasin, mõtlemata hetkegi järele selle üle, kuhu ta mind seekord viia kavatseb.
“Oota siin!“ sosistasin lõbusalt. Naeratus oli ilmunud temagi näole ja ta noogutas. Jooksin kiirelt üles oma tuppa ning vahetasin kiirelt oma tavalised kooliriided välja. Peagi seisin peegli ees, keerutades ennast ühelt küljelt teisele. Olin selga saanud lühikese teksaseeliku, heledad sukkpüksid ja musta särki pikkade varrukatega. Teadsin küll, et väljas on miinuskraadid, kuid ma kahtlesin sügavalt, et Tristan veab mind kohta, kus ma külmuksin surnuks! Kammisin juuksed ära ning panin natuke meiki näkku ja siis olingi taas all. Selle ajaga oli ta ennast riidesse pannud ning kiirelt otsisin ma kapist välja oma sooja talvejope, mütsi ja kindad. Need selga saanud, astusime majast välja ja ma lukustasin ukse. Võtme peitsin vaiba alla ja astusin edasi.
Must auto seisis uhkelt maja ees ja Tristan viibutas käega. Astusin talle lähemale ja ta võttis mu käe, surudes millegi mulle pihku. Vaatasin oma käte poole ja üllatusin, kui nägin autovõtmeid.
“Sa teed nalja...“ kuulsin ennast pomisemas. Ta vangutas vaid pead ja tegi ukse lahti. Neelatades, istusin mugavasse salongi ja uks paugatas kinni. Hetk hiljem oli noormees minu kõrvale istuma potsatanud ja turvavöö kinnitanud. Tegin sama ja ta võttis võtme ja käivitas sujuva käeliigutusega auto. Kuulsin meeldivat suminat.
“Ma tean, et su isa õpetas sind autot juhtima,“ tähendas ta. Noogutasin vaikselt. Ma olin ärevuses. Olgugi, et isa oli õpetanud mulle enamus asju mida on vaja teada autot juhtides, polnud ma selleks kohe kindlasti valmis. Kuid ma ei soovinudki tagasi astuda. Mind valdas kiusatus näidata, et ma oskan ka midagi.
Silmad korraks sulgenud, hingasin sügavalt sisse ja justkui iseenesest hakkasid mu käed tegutsema. Vajutasin ettevaatlikult pedaale ja sujuvalt hakkas auto liikuma. Ma ei pööranud Tristanile alguses tähelepanu, kuid ma kuulsin kuidas ta vaikselt naeris. Ilmselt oli temagi õnnelik selle üle, et ma võtsin viimaks ohjad enda kätte ja tõestasin, et suudan midagi peale hakata.
Sõit edenes sujuvalt.
“Kuhu me sõidame?“ küsisin viimaks. Sõidu ajal olime käima pannud raadio, kust kostus vaikselt tantsumuusikat.
“Linnast välja. Seal on üks tore vaikne kohake.“
Naeratasin endamisi. Tore vaikne kohake... See sõna tegi mul südame alt soojaks. Ta tõesti kandis hoolt selle eest, et mul oleks tore veeta aega temaga. Taaskord sõitsime vaikselt, jõudes viimaks ühele sirgele maanteele linnast väljas. Lubasin korraks pilgul ka ümbrusele rännata.
Meid ümbritsesid tihedad kuused ja kõrged männid. Kõigil olid uhked lumemütsid ja hiiglaslikud hanged seisid kaitsvalt nende ees.
Kuid Tristani järsk toon, mis minu nime valjusti lausus, äratas mind mõttemaailmast. Olgugi, et olin otse tee peale taas vaadanud, võpatasin tugevasti ning järsku sirutas ta oma käed rooli poole, selleks, et teelt kõrvale pöörata, kuid tugev müts, mis uhket autot tabas, sundis mind silmad kinni pigistama. Kui ma need taas avasin, avastasin, et olin käed näo ette pannud. Tristan hoidis endiselt roolist kinni, sõrmed kangestunult kummi ümbert kinni hoidmas. Siis liikus minu pilk klaasile ja ma ahmisin õhku. See oli mõranenud ja kapott oli samuti mõlkis.
Mu süda hakkas otsekohe taguma ja seda kuuldes, pööras vampiir oma pilgu mulle ning tegi kiirelt oma turvavöö lahti ja kadus autost. Neelatasin hädiselt ja tegin oma turvavöö samuti lahti, kuid ei julgenud autost välja astuda. Selle asemel liikus mu pilk tahavaate peeglile ja ma kohkusin.
Tristan kummardus ühe tumedalt riietatud kogu kohale, mille ümber oli suur kogus verd. Tundsin, kuidas mul hakkab paha ja ma surusin käe tugevasti suu ette. Pisarad ilmusid mu silmanurkadele ja ennast tagasi hoidmata, lasin neil mööda põski voolata. Ma vajasin värsket õhku ja värisevate kätega tegin ma ukse lahti.
Seda kuuldes oli Tristan koheselt minu juurde ilmunud ja pööranud mind seljaga verise kogu poole. “Sa ei taha seda näha...“ sosistas ta mulle vaikselt ja surus autosse tagasi istuma. Ta silus mu juuksed kiirelt kõrvale, vaadates samal ajal murelikult kõrvale. Nii palju kui mu silm seletas, oli tegu mehega. Tal oli blond juuksepahmakas, kuid tema nägu ma ei näinud.
“Ma lähen vaatan ta uuesti üle. Helista samal ajal kiirabisse,“ käsutas ta ning võttis taskust oma telefoni. Selle mulle pihku surudes, läks ta tagasi mehe juurde ja kükitas tema juurde. Jälgisin, kuidas ta pulssi mõõtis ja tema keha ettevaatlikult kompis, otsides murtud luid.
Kuid ärevus ja hirm sundisid mind kiirustama. Endiselt nuttes, valisin ma kiirabi numbri ja seletasin neile kiirelt kus me asume, üritades kõlada arusaadavalt. Möödus kaks minutit, kui ma telefoni klapi kinni panin ja aeglaselt püsti tõusin.
Mu jalad värisesid kohutavalt ja ma olin tuim külma suhtes. Samal ajal kui ma kogu juurde jõudsin, tõusis Tristan püsti ja asetas käed hellalt mu õlgadele:“Temaga saab kõik korda,“ lubas ta mulle. Värisesin üle kogu keha, pilk lumisesse teesse imbunud verel. Kuidas suutis ta sellele vastu panna, kui Ta vampiir oli? Mul oli süda paha, kuid ma ei saanud kõrvale vaadata. Mina olin selles süüdi! Mina!
“Kes ta on?“ küsisin vaikselt. Mu hääl kõlas nii, nagu oleks keegi mind hetk tagasi kägistanud.
“Ei, Eleanor, see on liiga...“
Ma katkestasin ta kiirelt oma väsinud ja läbinutetud pilguga. See sundis ta kiirelt vait jääma, kuid ta keeldus kõrvale astumast. “Eleanor...“ kordas ta mu nime, kuid ma raputasin pead.
“Ma pean seda nägema...“ sosistasin.
Siis astusin kõrvale, rebides oma õlad tema õrnast haardest välja. Astusin ettevaatlikult teisele poole kogu ning kiljatasin kõvasti. Taaskord surusin käe tugevasti suu ette ning pisarad voolasid nüüd suurema hooga, kui enne.
Ahmisin valjusti õhku, kui vaatasin Christopheri näkku, mis oli sügavast peahaavast verine ja kaameks muutunud.

Appppi kui hea.

Nii kui nägin pm, et uus osa, siis mul on alti, et toas tuled kustu, telekas mute peale ja siis suure õhinaga lugema. See kord tulid käe plaksud ka juurde, kui nägin, et uus osa. Lapsik, ma tean, aga siiski. Niii hea!

Minu arvamus lõpu kohta, ... hmm, Christopher võikski teelt neil ära kaduda... ma ei mõtle, sellelt auto teelt, vaid Tristani ja Elanori teelt.

Et, siis kokkuvõtvalt, olen vaimustuses. :)

Võiks siis ruttu uut, et ma ei peaks nii palju vaevama oma pead sellega, et... MIS SAAB EDASI?


5+

niihea .
uut

Murtagh kirjutas:

Okei.
Tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan-tänan.

See pole vist tuhat, aga kõlbab kah

312 on see

Ma poleks viitsinud seda isegi word countis vaadata

See oli ni lihtne ju
Lugesin ära, mitu korda seda vasakult paremale on ja siis et mitu rida. Krrutasin need numbrid ja siis liitsin alumisest reast 6 sõna juurde
Niipalju ma matat mõikan

Tee kaks korda quote'i ja saadki tuhat täis

Ja jutu kohta: I like