Blue rose petals - Sinise roosi õied

Miks sa armastust vihkad? See on armastus. Seda ei saa keegi vihata.

Järelikult pole sa seda tundnud. Armumisel ja armastusel on vahe.

Kui sa oleks elus armastust tundnud, siis ei räägiks sa nii, trust me. Kunagi tuleb tunne, mis on kordades võimsam sellest tundest, mida sina hetkel armastuseks pead ja vot siis sa alles usud mind. Ma ei eeldagi, et sa jonni jätaks. Ma olin ise kunagi samasugune.

miks ma uuuut osa ei näe ? : oo

Ma ju ütlesingi, et ta ei jäta arvatavasti oma jonni ja sellega lõpetasin teema. Ma arvasin ise kunagi täpselt samamoodi. Päris mitu korda koguni. Ma ei tea siiani, kas ma olen armastust kogenud, sest kunagi võib tulla jällegist kordades tugevam tunne. Aga sa ei saa armastust vihata. Sa võid vihata seda valu enne või pärast armastust. Aga mitte tunnet ennast.


EDIT: Minu vanus ei puutu üldse asjasse. Ma ise ei tee sellest suurt numbrit, et ma kaheksateist saan - teised ei peaks ka tegema. Vanus ei määra midagi, elukogemus on määravaks teguriks.

Rasked vihmapiisad vastu aknalauda äratasid mu üles.
Laialt haigutades tõusin voodist ja just sel hetkel kuulsin ukse sulgumist. Hiilisin kiirelt akna juurde ning siis silmasingi isa, kes istus enda uude spordiautosse ja tagurdas aiast välja. Ning siis vajutas ta gaasi ja läinud ta oligi. Ohkasin kergendunult ja hõõrusin oma silmi. Hetke valitses majas vaikus ning siis hüppasin kiirelt üle magaja noormehe ja otsisin kapist välja oma riided. Esimesena tiirutasin ma mööda maja köögi poole, kus ma omale kaks võileiba tegin ja need nahka pistes mahla peale jõin. Siis tormasin vannituppa, kus riided ära vahetatud sain ja pesin hambad kiiresti ära. Seejärel harjasin oma juuksed ning peeglisse vaatamata kui kohutav võisin ma see varahommik välja näha, jooksin oma tuppa.
Hüppasin tagasi voodisse, kuid ei jäänud uuesti magama vaid vaatasin magajat.

Möödus oma viisteist minutit kuni ta järsku liigutama hakkas. Alguses pilgutas ta oma silmi ning kortsutas kulme. Seejärel tõusis ta aeglaselt püsti ja vaatas segaduses ilmega toas ringi. Alles siis pööras ta ennast minu poole ja tõusis aeglaselt püsti. Ajasin ennast samuti seisma, vaadates suurte silmadega talle otsa. Tundus, nagu tema süsimust pilk lõikuks koheselt minust läbi. Pilk oli läbitungiv, kuid samas ka uudistav. “Kus ma olen?“ küsis ta viimaks. Mulle tundus, et ta muutiski oma hääletooni siidisemaks ja pisut ja sõbralikumaks. Laususin talle aadressi, kuid selle peale kortsutas ta üha enam kulme ning astus siis akna juurde ja vaatas hämarasse õue. Korjasin samal ajal asjad üles ja heitsin need lohakalt kappi. Istusin tagasi voodile ning pöörasin pilgu noormehele, kes asus oma särgi nööpe kinni panema. Tema pilk peatus punasel verel, mis oli juba kuivanud.
“Ma võin selle pesumasinasse heita...“ pakkusin vaikselt.
“See teeks ainult tüli,“ tähendas noormees mulle leebelt naeratades. Hoolimata võlust, mille ta mulle hetk tagasi kinkis, vangutasin järjekindlalt pead.
“Ei teeks,“ vaidlesin talle vastu ning vaatasin siis lahtise ukse poole. “Me saaksime mu isa kapist midagi laenata...“
Ta ohkas vaikselt ning heitis oma mantli toolile, millel ma eile istusin ja eemaldas verise triiksärgi. Selle käele asetanud, noogutas ta ukse poole ning siis hakkasin ma tema ees astuma. Taaskord peatusin vannitoas ning võtsin ta särgi. Puistasin pesupulbrit masinasse ja panin selle tööle.
Siis viipasin talle käega ning läksin trepist alla:“Ma loodan, et saan sulle siit midagi leida,“ pomisesin vaikselt ning tegin ettevaatlikusega valge ukse lahti. Ning siis avanes vaade väikesele toale, kus ilutsesid mitu hiiglaslikku kappi, arvutilaud ning arvuti ise, mis oli tööle unustatud, voodi, aken – kardinad ikka veel ees ja vaip, mis võttis oma alla pool toast. Isa oli beežikad seinad dekoreerinud fotodega ja maalidega, mis kõik olid puidust raamidega ümbritsetud. Kaua ma tema segamini tuba imetlema ei jäänud vaid avasin sahtli, kus teadsin teda enda pluuse hoidvat. Ettevaatlikult otsisin ühe valge särgi välja ja ulatasin selle noormehele. Märkasin alles nüüd, et siiski oli haavast jäänud talle arm, kuid tundus, et ka see hakkas aeglaselt kinni kasvama.
“Aitäh,“ pomises ta tänulikult ja tõmbas t-särgi selga. Muigasin korraks, kui nägin seal sigareti pakendi nime. Puhas reklaam. Teadsin, et mu isa ei suitsetanud kunagi. Ta tarvitas alkoholi samuti vähem kui mõni teine neljakümne seitsme aastane mees.
“Sul kõht tühi ei ole?“ küsisin vaikselt, lükates sahtli kinni. Tõusin püsti ja jalutasin toast välja, noormees mull järgnemas.
“Tänan, ei.“
Selle peale kehitasin õlgu. Ma ei olnud külalistega kõige professionaalsem. Nad käisid mul harva ja kui käisidki, siis olid külalisteks vanemad naisterahvad, kes kleepusid mu isa külge sama palju kui tüdrukud säravasti naeratava Christopheri. Asi oli hullemaks muutunud pärast Aurora surma. Mu ema oli justkui olnud nendele naabrinaistele takistuseks. Nad tundsid kaasa ja tulid siia vaid selleks, et mu isaga rohkem kui paar pelgast lauset vahetada, kuid iga päev pidid nad solvuma. Ma olin isegi selle üle õnnelik.
Truu kuni üksteise surmani.
Sellised sõnad olid kõlanud siis, kui nad abiellusid. Isa armastas väga mu ema ning ta pidas seda vannet väga kiivalt. Ta hoidis tema pilte ning palvetas tema eest igal õhtul ja hommikul. Ta käis iga nädala tagant tema hauda külastamas. Vahepeal läks ta üksinda ning siis võisid teised näha kui korralik on mu ema haud. See oli alati kaunistatud lilledega ning isegi vanad küünlad, mis olid sinna kord jäetud, olid koristatud ja asendatud uutega.
Ma olin väga uhke oma isa üle. Ta oli üks vähestest meestest, kes ei petnud kunagi oma naist ning sageli viis ta ema restoranidesse või kusagile linnast välja. Ma ei solvunudki selle peale. Teadsin, et oleksin neil ainult jalus. Kuid siiski tagastati mulle need üksinduses veedetud päevad lõbusa õhtusöögiga, kinoskäiguga või piknikutega. Isegi siis, kui mul sõpru ei olnud, tundsin ma alati, et mul on omad toetajad olemas. Ja praegugi. Olgugi, et mu ema on nüüd kadunud, valvab ta minu üle igavesti. Kuni surmani.

Jõudsime tagasi minu tuppa ning ma istusin oma voodile. Noormees istus minu vastu ja pööras ennast minu poole, silmitsedes mind viimaks suure huviga. Ka mina vaatasin teda tähelepanelikult. Isa t-särk oli talle justkui selga valatud. See sobis talle, kuigi mind häiris kohutavalt tema haiglaselt valge nahk, ent tema musklis käed näitasid vaid seda, et ta on tegelikult täiesti terve.
Viimaks sirutas ta oma käe välja, silmis vabandav pilk:“Me ei olegi veel üksteisega tutvunud ja Te osutasite mulle hiiglasliku teene. Mina olen Tristan.“
Tundsin judinaid mööda selga langevat, kui ulatasin oma käe. See oli jääkülm ning kivikõva. Ta tõstis selle oma huulteni ja suudles õrnalt mu sõrmenukke. Kui ta käest lahti lasi, ei teadnud ma mida teha. Kas hakata õnnest nutma või soojendada oma käsi, mis lubas külmast krampi kiskuda. Siiski otsustasin liikumatult paigale jääda ja tutvustamist jätkatama. “Eleanor, lühidalt Ellie.“
Tristan naeratas mulle võluvalt ja noogutas pikalt ning aeglaselt. See meenutas omamoodi kummardust ja viis, kuidas ta seda tegi oli köitev.
“Kui küsida tohib, siis mis eile toimus?“ Otsustasin võtta otsustavalt ja kohe selle teema üles. Ma ei saanud istuda teadmatuses ning ta võlgnes mulle selgitust.
Siidine naeratus ei kadunud Tristani näolt ning ta pööras korraks oma tumedad silmad akna poole. Päikesetõusuni oli kaua aega ning kell on alles kuus läbi.
“Erimeelsus,“ tähendas ta viimaks, pilk tagasi minul. Erimeelsus.
“Kas selle nimel teid lastigi?“
Ta noogutas aeglaselt ning ma juba paotasin suud, et midagi veel küsida, kuid ta raputas kergelt pead:“Need asjad pole Teiesuguse kena neiu jaoks mõeldud, Eleanor.“ seda öeldes kuulutas ta teema otsustavalt lõpetatuks. Ta lausus neid sõnu nii, nagu ta olekski seda mõelnud. Kena. Ma teadsin isegi, et seda ma ei olnud. See oli justkui ajaga sissetaotud teadmine, mida ei saa muuta.
Langetasin alandlikult pilgu ja silmitsesin lillelist voodilina, mis paistis teki tagant. Üritasin kõigest väest mustritesse süveneda, kuid Tristani uus kommentaar sundis mind üles vaatama.
“Teil on armsad tedretähnid,“ lausus ta vaikselt. Alles nüüd ma mõistsin, kui tähelepanelikult ta mind silmitsenud oli. “Ilmselt isalt päritud?“ tundis ta siis huvi. Selle peale kortsutasin kulme.
“Te pole mu isa näinudki.“
“Ma käisin tema toas,“ selgitas ta kerge lõbususega. Jah! Seal olid ju fotod! Hingasin vaikselt välja ja noogutasin. Siiski ootasin tähelepanelikult küsimust, mis puudutas kedagi kolmandat. Mu ema. Ent seda ei tulnudki. Tundsin samas kergendust ja ka pettumust. Kust ta teadis, et tema kohta ei ole vaja pärida? Oli ta lihtsalt tähelepanelik või ta kuulis mind unes rääkimas nagu isa kurtnud oli? Ohkasin tüdinult. Jah, selliseid asju juhtub mul peaaegu igal ööl. Mul on komme rääkida unes juba lapsest saati.
Istusime mõlemad vaikselt ja kuulasime pesumasina mürinat. Siis liikus mu pilk tema mantlile ja tagasi Tristanile, kes oli taas oma huvitundval pilgul rändama lasknud ja siis vaatasin ta kõhu poole.
“Kuidas sa seda tegid?“ küsisin järsku, lõhestades vaikuse, mis ei olnudki nii häiriv kui ma ennist kartnud oleksin.
Tristan vaatas mind taas oma leebe pilguga ja kallutas pea korraks kõrvale:“See on taas üks nendest asjadest, mida kena preilina teada ei tohiks,“ lausus ta vaikselt.
Nohisesin vaid allaandlikult vastuseks ja jätsin selle teema ära. Miks ta seda saladuses hoiab?

Väga hea! :):)

Uut siis jälle, :)

Märkasin alles nüüd, et siiski oli haavast jäänud talle haav, kuid tundus, et ka see hakkas aeglaselt kinni kasvama.

Haavast jäänud haav.. Hmm.. interesting..

Siiski otsustasin liikumatult paigale jääda ja tutvustamist jätkatama.

Ehk 'jätkata' ?

Oli ta lihtsalt tähelepanelik, või ta kuulis mind unes rääkimas, nagu isa kurtnud oli?

Ei mõista väga, miks need komad vajalikud on.

Jah, ma norin. Hullult veel. Aga jäid silma..

Muidu mulle meeldis. Eriti see koht, kus oli kirjeldatud, kuidas ta Ellie sõrmenukkidele suudluse vajutas. Ma lausa tundsin seda külmust ja.. Uhh. Mõnsa.

UUT!!

PS! Ma armastan sinu allkirja ja ma armastan Murtagh'i allkirja

Sest ma olen üks vana õeluskott?

Ask anybody.

Kui sa mind tunneksid, siis sa ütleksid, et ma olen õel.

Ma teen teistele nii nagu tahan, et mulle tehtaks. Simple.

Arvatavasti. Ma olen üpris otsekohene inimene ka jap.

Mul läks see suht kergelt.. Või siis tuleb alles suure hilinemisega.

Millal uut osa saab muide? (A)

Sul diabeet?