Soov {LÕPETATUD}

Sa oled nii paha, ma ei taha veresauna -.-

See oleks kõige õiglasem. Kõik jäävad enda lemmikutest ilma.

Või (I) jäta kõik ellu!

*vidutab silmi*

Ma peaks millalgil siia osa kirjutama, kuid liiga ametis vampi jutuga..

Unusta need vampiirid. -.-

Ei unusta. Mul ei jookse mõtte lõng selle jutuga praegu
Kuigi, ärge kartke, ma ei jäta seda juttu pooleli. Kindlasti jätkan ^^

Hmmmmm....
Päris hea $Soov {LÕPETATUD} - Page 12 Icon_biggrin$
Ma teadsin, sellest hetkest peale kui Greg välja ilmus, et asi on kahtlane!
No on jama.
Ja miks kõik talle külge löövad?
Ja miks talle kõik meeldivad?

Uut!

No ma ka ei tea xD
Mida te ütleksite, kui ma teatan, et Alex kaob ära?!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

alex on see tumedapeaga eks, siis suva, aga kui see on see blondi peaga, siis kindlasti mitte Wink

Everleigh kirjutas:: No ma ka ei tea xD
Mida te ütleksite, kui ma teatan, et Alex kaob ära?!

*köhatab*
Ma ei ütleks midagi, ma tuleks sulle lihtsalt kallale *paneb virtuaalse Crucio loitsu juba valmis*

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

aa, nagu ma aru saan siis see kes mulle ei meeldi, noh siis ta võiks muidugi minema minna, ja siis saaksid Tom ja peategelane ( ei mäleta nime ) elada happily ever after Wink

Aga, kus UUS osa on?!

Tahan UUT OSA ja KOHE!

*kissitab silmi*

Aga jamh... Ütlen ausalt mulle Greg apsull ei meeldi. Jobu rsk $Soov {LÕPETATUD} - Page 12 Icon_twisted$

Aga UUT jamh...

Oeh, ma pole isegi mõelnud sellele jutule, kuid tõesti, peaks vist siia uue osa tegema?

Ma üritan millalgil nüüd, lähitulevikus, ausalt.. (A)

mis siis kui Alex Ära läheb?
Las läheb, otsib kellegi teise, kelle elu tuksi keerata, mölakas selline. Kui juba ära saatmiseks läks. Äkki läheks Greg ka? See oleks ikka ülimõnus. $Soov {LÕPETATUD} - Page 12 Icon_biggrin$

UUT!

Viimati muutis seda Everleigh (19/9/2010, 17:27). Kokku muudetud 1 kord

Oeh, ma ei tea, mis selles jutus saama hakkab, kuid, mul tuli mõte ja selletõttu ei saa ma siin jutu veel otsi päris kokku tõmmata, mis tähendab seda, et siin tuleb veel mitu mitu osa..kahjuks või õnneks.

Et siis uus osa teile üle pika aja. Tõesti vabandan sellepärast, lihtsalt mul ei jooksnud mõte selle jutu liinis, nüüd ma siis suutsin midagi kokku mätserdada. Lõpuks.

Eniveis, loodan, et jääte rahule. R&R

(R&R- Read and review)

Osa 18

Amanda

Ma arvan, et ma olin magama jäänud, kuna ma leidsin end soojalt liivarannalt vaatamas horisondi poole. Kellegi käed sulgusid mu piha ümber ning ma ei suutnud mitte naeratada. "On see läbi?" küsisin ma vaikselt. Ma ei pidanud end ümber pöörama, et teada kes minuga oli. Ma tunnetasin seda. "Jah," tuli vastuseks mille peale ma pead kallutasin. Oli ikka?

Avasin silmad järsku. Vaatasin tuhmilt sünget lage, mis mulle haigutava tühjusena otsa vaatas. Sulgesin korra oma silmad ning ohkasin. Ma soovisin et see oleks olnud tõde, et ma polnud siin, kusiganes see siin ka oli. Mu käed valutasid, kui aus olla, kogu mu keha valutas. Mu ajataju oli segi. Ma polnud kindel kaua ma siin olnud olen. Kuulatasin, lootes kuulda midagi aga tundus, et läheduses polnud kedagi või siis kui oli, olid nad haudvaiksed, kuid siit tuleks küsimus - miks?

Turtsatasin vaikselt. Üritasin oma käsi hõõruda kuidagi nii et nöör lõdveneks aga mu kätes puudus jõud. Need olid külmad ja need surisesid. Tead küll..nagu siis kui käsi ära 'sureb'. "idioodid," sisistasin vihaselt. Lollid olid mu käed nii tugevalt kinni pannud, et veri ei saanud õieti liikuda ja ma avastasin, et mu käed olid sinakaks muutunud. Neelatades viisin pilgu nüüd uksele. "On seal keegi?!" hüüatasin lõpuks käheda häälega. Vastust ei tulnud. "Pagan! Kas keegi tuleks siia?!" tõstsin ma veelgi häält. Tore, mu kõri oli valus ja ma ei suutnud valjemini karjuda, kui mu vanaema, kui too häält tõstis, mida polnud just palju.

Üritasin veelkord oma käsi vabaks nihverdada või siis natukenegi nööri lõdvemaks teha, kui uks lõpuks avanes. Sisse tuli keegi võõras, keegi, keda ma näinud varem polnud. Nüüd turgatas mulle pähe uued küsimused. Kõige tähtsam oleks ehk küsida palju neid seal õieti oli? Aga no kes mulle seda vastust kandikul ette kannaks? Selle mõtte peale norsatasin tüdinult. "Sa kutsusid," ütles mees, kes mind uudishimulikult silmitses.
"Kas sa näed mu käsi?" küsisin ma jäiselt. Mees ei mõiganud vist mu küsimust, kuna ta pilk oli veelgi küsivam. "Vaata mu käsi, sa tolvan!" nähvasin ma vihaselt. Mees astus lähemale. Ta vaatas mind ja siis mu käsi, mis oli seotud ja siis jälle mind.
"Mis nendega on?" küsis ta irvitades.
Urisesin vihaselt. "Mis on?" kordasin ma küsimust. "MIS ON?!" karjusin veel korra korrates mehe küsimust.
Võõras pani käed vaheletti ja jäi mind ootavalt vaatama.
"Mu käed on SINISED!" pahvatasin lõpuks. "Kui te tahate et ma elus olen, siis te peate laskma mu vereringel toimida!" lisasin nii rahulikult kui vähegi suutsin. Tegelikult oleks ma tahtnud selle mehe silmad välja kraapida ja siis nende teiste, kes mu teed takistaksid. Aga kus ma sellega.
Mees ei öelnud midagi ning ma ohkasin raskelt. "Ma ei tunne oma käsi enam, kas sa saad aru juba?" küsisin ma ja hakkasin rõõmutult naerma. Tõesti, viimane koht kus naerda aga näed ma naersin..oma haleda seisu peale.

"Ja sa tahad, et ma teeksin...mida?" küsis too pead kallutades ja pilk muutus ühtäkki kahtlstavaks, millega tuli ka mulle väike mõte.
"Mida ma tahan on see, et sa laseksid seda veidikenegi lõdvemaks," vastasin ma vaikselt. "Palun..ma ei tunne oma käsi enam ja sa ise ka näed, et mu käed hakkavad sinakaslillaks värvuma," lisasin ohates.
"Sorry, ma ei saa seda teha," lausus mees see peale ja pööras end ringi, minnes ukse poole.
"Ow! Sa ei saa nii teha!" karjusin ma vihaselt. "kui ma vabaks siit saan, oled sina esimene kelle silmad ma välja kisun ja siis rebin ma su käed, jalad ja pea otsast, lüües selle viimase posti otsa teistele õppetuseks!" kraaksatasin jäisel toonil, mispeale mees seisatas. Ta vaatas minu poole lõbustatud pilguga.
"Või nii...ja sa saad vabaks kuidas?" küsis ta naerdes. Tal oli point selles küsimuses.
"Eks sa siis näed," vastasin naeratades nagu oleks meie vestlus mingi sõbralik vestlus.
Võõras raputas pead ja lahkus sõnagi lausumata toast, jättes mind sinna üksi vanduma.

Alex

[i]Raputasin vaevu nad enda sabast. Mu esmased mõtted keerlesid Amanda ümber. Midagi oli korrast ära ja ma tunnetasin seda selgemalt kui kunagi varem. Või tegelikult oli see esimene ja ainus kord, kus ma kedagi tunnetan. See oli imelik. See tunne oli kui kõhutunne, kuid siiski midagi enamat. Amanda polnud tavaline nooruk, oh ei. See et ta suutis rännata ajas tagasi polnud samuti midagi. Temas oli midagi muud, midagi, mis polnud silmaga näha, kuid see oli siiski seal olemas.

Hõõrusin kätega oma nägu. Ma olin nii väsinud ja mul polnud õrna aimugi mida ma tegin. Olin end seganud asjadesse, millest oleks kohe kindlasti targem eemale hoida aga nüüd oli juba hilja targutamiseks. Liikusin mööda vaikset ning hämarat tänavat. Tavaliselt polnud mul hämaruse ja pimeduse vastu midagi, kuid nagu kõik muu, oli ka see pisut muutunud. See tegi mind rahutumaks. Kiirendasin sammu, kui jõudsin tuttavale tänavale. Hingasin raskelt sisse ja hakkasin mööda seda minema, majani jõudes võtsin hoo maha. Olgu, Thomas oli siin. Raputasin pead.

Ma ei olnud just heal lainel üksteisega, kuigi me olime kunagi lahutamatud sõbrad. Oh neid vanasid mälestusi. Kortsutasin kulmu kui avastasin et uks oli irvakil. „Amanda?“ küsisin valjul häälel ja lükkasin aeglaselt ukse lahti. Maja oli vaikne, liiga vaikne. „Amanda?!“ kordasin ma neidise nime aga ei midagi. Mu süda vajus saapa säärde kui silmasin kellegi kiiret varju. Liikusin hääletult sisse. Olin valmis kasutama oma võimeid, kui keegi mulle peale hüppas ja mind täie jõuga vastu seina lõi. „Mida kuradit?!“ röögatasin vihaselt, kui vahtisin jahmunult Thomasele otsa.
„Kus ta on?“ küsis poiss.
„Millest sa räägid? Kus on kes?“ vastasin ma hingeldades ja tõukasin Thomase enda pealt ära. Thomas oli raevunud, seda oli ta pilgust näha, kuid miks? Mõtlesin hetke ning vaatasin toas ringi. Midagi oli siin pildil vale.
„Kus Amanda on?“ küsisin ma aeglaselt ning pöörasin pilgu Thomaesele, kes vahtis mulle otsa nagu oleks ma midagi lolli küsinud. „Kus on Amanda?“ kordasin ma oma küsimust tõsisemalt ja nõudlikumalt.
„Ära mängi lolli!“ salvas poiss, mille peale ma kulme kergitasin.
„Thomas, sa kas ütled mulle vabatahtlikult, mis siin toimub või ma peksan selle sinust välja,“ ähvardasin Thomast silmitsedes, kes nüüd minust paar sammu taganes.
„Ma ei tea kus ta on,“ teatas ta lõpuks.

Tundsin, kuidas värv mu näost kadus. 'Ma ei tea kus ta on,' kummitas mu peas. Ma ei teadnud mida öelda, ma ei teadnud isegi mida tunda. „Mida sa sellega TÄPSEMALT öelda tahad?“ küsisin ma tõsiselt.
„Ma pidin nad sabast kaotama, ma panin ta selle teise kutiga metsa teel maha, ütlesin, et nad tuleksid siia, kui ma siia jõudsin..“ Thomase hääl murdus ja mina hoidsin hinge kinni.
„Mida?“
„Amandat polnud siin..kuid ta isa..ta isa on surnud, ma leidsin ta köögist,“ vastas Thomas vaikselt. Näha oli et see oli Thomasele suur löök, minule, mitte kuigi suur, seda ainult alguses. Mõtte kuidas Amanda seda uudist vastu võtab tegi mulle hullemini haiget, kui ma oleks osanud oodata.

„Kes oli see kutt?“ küsisin ma viimaks, üritades Amanda isale mitte mõelda.
„Ta nimi oli Greg või keegi, see on kõik, mida ma tean temast,“ vastas Thomas. „Kui keegi teeb talle haiget kasvõi natukene, ma vannud, ma tapan su,“ lisas ta jäiselt mulle otsa vaadates.
„Tead, mind ei kõiguta su ähvardused karvavõrdki, kuid sul on ühes asjas õigus, me peame ta leidma,“ ütlesin ma hakates ringiratast käima. Thomas jälgis mind. Peaks ütlema, et ma ei süüdista teda. Tal oli igati õigus mind kahtlustada või siis süüdistada. Ma olin kes ma olin ja surmaga puutusin ma igapäev kokku, ainult see kord oli mul mingit moodi side tekkinud jahitavaga.

„Kus sa teda viimati nägid?“ küsisin pingsalt mõeldes kohtadele, kus Teised viibida võiksid, kuid hetkel oli neid kohti liiga palju ja liiga suures ulatuses. Neid kohti oli üle terve maailma.
„Cleini metsa lähedal,“ vastas Thomas seekord ilma kõhkluseta.
„Clein...ma ei mäleta, et seal lähedal oleks midagi..pagan, kui nad ilmusid, siis me oleme kutud!“ ütlesin ma rusikaga vastu seina lüües.

Just siis, kui Thomas midagi ütlema hakkas helises lauatelefon. Ma olin üllatunud, et keegi kasutas veel lauatelefoni. Aeglaselt astusin tagasi selg ees ja vaatasin koridori poole, kus oli telefon, mis helisemist ei lõpetanud. Vaatasin küsivalt Thomasele otsa, kes mulle pilguga vastas, mis ei olnud kuidagi abiks. „kes see olla võib?“ küsisin lõpuks.
Thomas raputas teadmatult pead. „Ainult üks viis teada saada,“ vastas too ja läks mu'st mööda võttes telefonitoru ja pani selle kõrva äärde.
Vaiksete sammudega liikusin ma Thomase juurde ning kuulatasin.

„Ma arvasin, et te ei võtagi vastu,“ ütles hääl telefonis. Ma teadsin seda häält ja nägin Thomase näost, et ka tema tundis selle ära, kuid kuidas oli see võimalik.

„Marfeos?“ küsis Thomas järsult.
Mees naeris.
Mu süda jättis lööke vahele. Marfeos oli olnud parimaid kütte, halastamatumaid ja julmemaid mehi, keda nii Thomas kui ka mina teadnud oleme. Ainus probleem oli. Marfeos oli meie andmete järel surnud.

„Kus ta on?“ küsis Thomas aega raiskamata.
„Sa ei ole muutunud sugugi, kohe asja kallale...mulle meeldib see..endiselt,“ lausus mees ja ma kujutasin elavalt ette kuidas ta meie üle irvitas.
„Tervita Alexanderit minu poolt ja ära kavatse isegi öelda, et teda pole seal, sest ta on..õigemini..täpselt sinu kõrval, kuulates igat mu sõna,“ veeris Marfeos naeru kõkutades.

Tundsin viha tõusmas. Ma oleks Thomaselt telefoni krabanud, midagi salvavat öelnud ja siis telefoni vastu seina puruks visanud, kuid seda ma ei saanud teha. Selle eest taganesin ma Thomasest ja vaatasin suurde tuppa, kus oli tühjus. Raputasin pead andes Thomasele märku, et elutuba oli tühi. Näitasin Thomasele, et lähen üles korrusele ja et Thomas venitaks kõnega.

Liikusin hääletult kuid kiirelt trepist üles. Õnneks oli sealt minnes ainult ühel pool koridor. Vaatasin kõik toas üle, kuid ei midagi. Vandudes kiirustasin alla. Raputasin pead mõrult. Kuid Marfeos teadis, kus ma seisan? See oli müstika, kuid..kui tema mehed olid siin, siis kaamera polnud mingi ime.

„Kus ta on?“ kordas Thomas uuesti oma küsimust.
„Ta on kindlas kohas ning ta on terve...veel.“ vastas mees asjalikumal toonil.
„Mida sa tahad`“ küsis Thoamas järgmiseks, Marfeos naeris.
„Küll on palju küsimusi sul,“ ohkas mees. Vahetasime Thomasega tüdinuid pilke.
„Kuid olgu, siin on diil, sa tuled kokkulepitud kohta, ü k s i, ja ma vabastan Amanda,“ ütles Marfeos viimaks.
Noogutasin. Minugi poolest. Thomas paistis minuga nõustuvat.
„Kuhu ma tulema pean?“ küsis Thomas rahulikult.
„River Side, tunni pärast,“ tuli vastus ilma keerutamiseta. „Ja Thomas, tule abiväega ja sa näed Amandat oma silme all suremas,“ lisas mees ning katkestas kõne.

Thomas hoidis hetke telefoni kõrva ääres ning langetas selle siis. Teadsin mida ta mõtles. „Sa ei lähe üksi,“ teatasin ma tõsiselt.
„Mul ei ole erilist valikud selles osas!“ nähvas Thomas vihaselt. Ei, ta polnud minu peale vihane, ta oli enda peale vihane.
„Sa ei saa üksi minna,“ ütlesin ma vaikselt, kuid mu toon oli kindel, nagu mu meel. Ma läksin Thomasega kaasa, meeldis talle see või ei. „Pealegi, ma ei saa lasta sul nende kätte sattuda,“ lisasin ma õlgu kehitades.
Thomas vaatas mulle küsivalt otsa.
„Oh, palun, kas sa tõesti arvad, et ma ei tea?“ küsisin ma kulme kergitades. „Marfeos suri, et seda saada, või vähemalt näiliselt suri..kui sinu anne temasuguse kätte läheb, ootab maailma hukatus, sa tead seda.“ sõnasin ma kööki minnes. Thomas järgnes mulle kiirelt.
„Sa ei saa tulla, kui nad märkavad sind-“ üritas Thomas, kuid vaikis siis.
„Ma pean Amanda nendest eemale saama, siis on meil puhas töö,“ ütlesin vaid mõtlikult.
„Alex, ma ei kavatse kedagi-“
„-tappa?“ lõpetasin ma Thomase lause norsatusega. „See pole enam asi, mida valida saaks,“ lisasin ma tõsiselt. „Ma räägin tõsiselt, ma saan Amanda kätte, nad krabavad sinu ja tapavad Amanda ikkagi, ükskõik mida nad sulle praegu ütlevad ja mina ei lase sellel juhtuda,“ sisistasin ma jäiselt.

Thomas vahtis mind jahmult. „Sa tõesti armastad Amandat?“ küsis Thomas, mille peale ma ei teinud midagi, ei öelnud ega andnud muud moodi talle märku vastusest.
„Meil on nelikümmend viis minutit aega,“ ütlesin ma lihtsalt ja sammusin ukse poole.

**********

Nii, mida siis arvate osast?
Meeldis?
Ei meeldinud?
Kõik kommentaarid on oodatud :)
Don't be shy

Yeaaaah, Alex loves Amanda, Alex loves Amanda!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

jaaa meeeldis, aga Thomas peab ikka peale jääma !!!
Meee Love Thomas ( llllll )
uuut kindlasti ja see kord kiiiremini paluks Wink

Ehh, I'll see what I can do xD
Thanks teile :)

...noh võibolla Alex võiks siiski jääda $Soov {LÕPETATUD} - Page 12 Icon_biggrin$

UUT!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

eii alex peab kaduma kus kurat, ja Thomas jääb peale Wink

uut juba

Ma ei ütle midagi

Alex jääb. -.-

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

mkmmm, Tom jääb, kohe kindlasti Wink

Alex is the best.

Minge vaidlema jah, ma vaatan kes peale siis jääb xD

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) . Thomas is better ( lll ) .

» Soov.
» Veel viimane soov