Love At First sight

Sorry kirjavigade pärast


Ma ei suutnud uskuda et mu ema on surnud.Ma puhkesin nutma ja jooksin ruttu oma tuppa.Ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin emale,samalajal pühkides pisaraid.Järsku keegi koputas mu toa uksele.Isa astus sisse ja teatas et me kolime ära."AHSEE VEEL PUUDUS"Karjusin täiest jõust.Ema surm ja kõige kallimatest inimestest lahku minemine oli juba liiga raske.Ei tule kõne allagi."kallis Doris saa aru me peame ema surmast üle saama"ütles isa samalajal nuttes."Jajah tead mida ma ei suudaks elu ilmaski oma parimate sõpradeta elada"ütlesin ma."Kallis Doris ma saan aru"ütles isa mõistvalt."SA EI SAA KUNAGI MINUST ARU"Ütlesin ma vihaselt ja lükkasin ukse pauguga kinni.Miks?Miks just meie peame ära kolima.Ma ei suuda oma parimatest sõpradest eemal olla eriti nende lõbusatest õhtutest.Võtsin sahtlist ühe vihiku ja panin vihiku pealkirjaks"päevik" ja ma kirjutasin sinna oma tänasepäeva tunded ja sündmuse.

Kuid homme sõidan juba uude kohta elama.Hakkasin asju pakkima ja järsku tuli mulle meelde et ma pean oma sõpradega hüvasti jätma."tsau isa ma tulen varsti tagasi"ja jooksin majast välja.Lõpuks jõudsin sõprade juurde täie hooga ja kõik hakkasid küsima mis juhtus."Ma kolin täna ära"vastasin ma."Ma kolin homme Tallinnasse"ütlesin ma kurvalt ja kukkusin pikali."Doris?Mis juhtus?"Küsis Karl hoolivalt."Ei midagi"ja tõusin püsti ning jooksin minema.


Karl jooksis mulle järgi kuid ma tõstsin tempot ja jooksin kiiresti koju.Ma jooksin minema sest mul oleks muidu olnud raskem nendest lahku minna.Nad on mulle nagu vennad ja õed.Vahepeal ma olen mõelnud et võiks aega tagasi minna ja kõike seda peatada kui see vaid võimalik oleks.Ma rebisin kõik oma mälestused emast ja sõpradest katki.Kui kõik mu mälestused olid purunenud oli mu põrand paberitükke täis.Ma heidsin paberitükkide sisse ja uinusin.


*Hommik*
Hommikul äratas mind päikese ere valgus, mis aknast sisse paistis.Hakkasin ruttu asju pakkima.Kui asjad olid pakitud hakkasin ennast sättima.

"Hommik"ütlesin uniselt
"tere hommikust kallis me jätame auto siia ja ostame Tallinnas uue niiet me lähme Tallinna bussiga"ütles isa
"Ojee,üks palve ärme koos istu bussis mul oleks mark olla muidu"vastasin ma vaikselt
"No,Olgu"ütles isa pettunult
"mis sa mossitad"küsisin ma rõõmsalt.
"Ei midagi"

Läksin sööma hommikust.Hea praemuna röstsaiaga mm.Pärast seda läksin bussipeale.Isa istus mingi naise kõrvale ja mul ei jäänud muud üle kui ühe poisi kõrvale istuda.Veits imelik oli tema kõrval istuda.Ma võtsin kotist iPodi ja hakkasin muusikat kuulama järsku nägin kuidas see poiss mulle midagi kõrva sisse pobises.Ja ma võtsin kõrvaklapid ära.


"Mida?"ütlesin kõvahäälega
"Mis su nimi on?"
Doris,aga sinu nimi?"küsisin ma
"Mis see sulle annab?"
"Väga palju annab"
"Mulle ei anna"
"Olgu head aega"ma pöörasin pea ära ja hakkasin uuesti muusikat kuulama

Panin kõrvaklapid pähe ja natuke aega läks mööda ja jälle ma nägin kuidas see poiss mulle kõrva juures pobises.

"Mida sa tahad?Ma ei taha sinuga rääkida"ütlesin ma ülbelt
"Sorry ma ei tahtnud sulle sedasi öelda"
"Head naljad sul ma vaatan"vastas ta
"Jaja eniveiz ma tahtsin öelda mu nimi on Fred"
"Lõpuks ütlesid ka oma nime"Ma olin õnne uppumas sest ta oli nii kena kaa.

Me hakkasime siis sõbrunema ja terve tee bussis sai meil nalja.See oli vast tore,peale sellist päeva milline eile oli.Ma polnud nii ammu naernud ja nii lõbus olnud.Viimasel ajal ma olen kannatanud ja siis pidanud seda läbi elama.Aga see oli hea vaheldus.Hakkasime jõudma Tallinnasse.Ma astusin bussist välja.Õnneks tuli Fred ka välja.Ma jalutasin uude koju isaga.Wow meie uus maja oli nii suur ja kena.Ma panin kohvrid tuppa ja läksin aeda.Naabrite aias ma nägin Fredi.Misasja ma olin ta uus naaber.Ma lehvitasin talle ja ta lehvitas mulle vastu.Oeh vähemalt on mul sõber kellega koos kooli minna ja koolist koju tulla.See hetk kui ta mulle tagasi lehvitas paistis ta helerohelistest silmadest sära.

Kas jätkan?

Oeh, ma kohe pikalt mõtlesin, et kas ma üldse komenteerin või mitte. Kuid, see esimene osa ei meeldinud mulle absoluutselt. Toon välja paar põhjust: 1) tühik on olemas, saab aru kui mõnikord juhtub tühik ununema kuid koguaeg ilma tühikuta kirjutise lugemine on vastik. 2)värvilisus, alguses sain aru, et punasega on märgitud päevikusse kirjutamine kuid siis oli seal juba otsekõne. 3) asjad toimuvad liialt kiiresti 4) liialt kulunud sündmustik.

Kuid arvestades seda, et oled 13 - jah, ma kerisin üles, et kontrollida su vanust - siis mõnest asjast saab aru. Soovitan sul enda arendamiseks edasi kirjutada, teed vähemalt endale head.

Võtsin siis värvi ära ja parandasin tühiku vigu ja minu arvates on minu jutuga kõik korras(mitte halvasti) Aga lihtsalt minu arvates pole sellel midagi viga aga nh vahel on tore kriitikat kuulda et ennast parandada

Homme lisan siis uue loo kui kedagi huvitab

Me likes it:)
Ma ei ütle midagi halba, vead elan üle, vahest natuke segadusse ajab, aga elan üle:)

Tühikute all mõeldakse seda, et pärast kirjavahemärki käib tühik. Ainult pärast. Mitte enne. Mitte enne ja pärast. Pärast.

sõnakordusi oli palju juba esimeses kolmes lauses : Ma ei suutnud uskuda et mu ema on surnud.Ma puhkesin nutma ja jooksin ruttu oma tuppa.Ma vaatasin aknast välja ja mõtlesin emale,samalajal pühkides pisaraid.

Edasi nagu eriti ei jõudnudki lugeda, aga nagu kasutaja Marmelaad ütles, siis kirjuta edasi, kunagi tuleb ka tulemus :) ja loe raamatuid ja teiste jutte, need aitavad ka

Tüüpiline, tüüpiline, tüüpiline. Lihtsalt karjus näkku.

Esiteks juba see esimene lause. Nagu mu kõrvalolev Lammas kommenteeris: "Keegi ei alusta juttu lausega "Ma ei suuda uskuda, et mu ema on surnud." Vastupidi veel, kui üldse, aga mitte nii."

Kirjeldusi on vähe. Sa ütled ühes lauses ära tuhat tegevust. Selle asemel, et kirjutada, kuidas peategelane jooksis sõprade juurde oma muret kurtma ja jooksis siis ära, oleksid võinud kirjeldada jooksmist. Seda, millest ta möödus, mida nägi, mida mõtles... Sis võiks olla sõprade uksele koputamist vms. Ja kuidas ja mida ta ütles sõpradele.

See jutt on samas ka väga... ebareaalne. (Lammas: "See on ulme." ) Selles mõttes, et esimene lõik igatseb peategelane ema, jrgmistes lõikudes on see meelest läinud ja siis... siis jälle leiab, et on aeg meenutada.

Üleöö ärakolimine - levinud motiiv ja väga tobe, ebareaalne. (Nagu see, et vanemad on otsustanud lapse kaheksatunnise koolisviibimise ajal minna kaheks nädalaks puhkama ja jätavad lapsele mitu tuhat krooni. No selliseid asju EI JUHTU päriselus.)

"Ma kolin homme Tallinnasse"ütlesin ma kurvalt ja kukkusin pikali."Doris?Mis juhtus?"Küsis Karl hoolivalt."Ei midagi"ja tõusin püsti ning jooksin minema.

WTF???? Midagi muud sellise lõigu peale öelda ei ole.

Otsekõnede järel või ees võiks olla ka saatelauseid - annab asjale ilmet. Hääletoon, rääkimise kiirus, miimika, tegevused... Teksti annab nii paljude lihtsate asjadega rikastada!

Sellegipoolest - kõik peavad kusagilt alustama ja arenguruumi on kõigil! =)

Loodan, et sa mu kriitikast väga kohkunud pole ja ikka edasi kirjutad. :) Ma olen näinud ühe jutu jooksul hämmastavaid arenguid. :) Alguses on kommetaar täis kritikat jutu lõpuks aga väga palju positiivset ka. (:

Uus osa siis


Eelmises osas

Jee,ma lehvitasin talle ja ta lehvitas mulle vastu. See hetk kui ta mulle vastu lehvitas paistis ta heleroheliste silmade sära.

Mul oli sel hetkel tunne, et ma olin armunud. See oli väga hea tunne. Ma mõtlesin, et teen temaga juttu ja seda ma tegingi.
"Tsau"ütlesin ma talle rõõmsalt
"tsau" vastas ta mulle uniselt
"Kuule Doris, kas sa tahaksid minuga õhtul välja tulla, õue nh?"ütles ta silma pilgutavalt.
"No,Okei!"vastasin ma.
"Kuule Doris ma pean nüüd minema"ütles Fred ja jooksis tuppa.

Oeh,ma tahaksin temaga veel rääkida. Tal on nii armas hääl. Ah tema juures on kõik armas. See on väga tore, et ma temaga sõbraks sain.
Pärast seda läksin oma tuppa ja mõtlesin, et see tapeet on kole. Läksin siis isa juurde ja küsisin "Isa, kas me saaksime minu toas tapeedi ära vahetada?"
"Ja saame küll pane ennast riidesse ja lähme vaatame siis sinu tuppa mööblit ka"vastas ta.
Sõitsime siis poodi tapeeti ja mööblit ostma. Kui ma poest sisse astusin nägin ma helerohelist tapeeti ja ma karjusin "Seda ma tahan."

Ma mõtlesin, et see värv on nii kena sama kenad kui ta silmad. Ma ei tea miks aga ma ei lakka mõtlemast temale. Ma otsustasin endale valge ja kollase mööbli ka osta.

Kui oli õhtu käes hakkasin ma ennast meikima ja sättima. Isa ütles et senikaua kui mina õues olen lubas ta minu tuppa tapeedi panna ja mööbli sisse tõsta. Ma sain ka siis lõpuks valmis ja Fred ootas mind juba enda maja ees ma jooksin tema juurde.

Liikusime siis skeidi poole. Poole teel ta võttis ta mul käest kinni, ega ma ei öelnud talle midagi vaid vaatasin talle otsa ja naeratasin. Ja siis ma hakkasin mõtlema äkki ma meeldin talle?Äkki ta tahab hakata minuga käima? need mõtted riivasid mu pead. ma ei tea ks öelda midagi või ei. Ei ma ikka ei ütle me ikkagi tunneme ju üksteist ainult paar tundi. Jõudsime siis skeiti ja seal oli palju tüdrukuid ja poisse kes jõid. Järsku tuli üks poiss meie juurde ja ütles"Kas tulid oma tüdrukuga, et temal käest kinni hoiad?" küsis tundmatu
"Ei me ei ole koos"ütlesin ma ja lasin ruttu ta käest lahti
"Kes ta siis on?" Küsis jälle tundmatu
"Sõber on" ütles siis Fred
"Igatahes minu nimi on Tarmo"

Lõpuks ometi sain tüdrukutega sõbraks. Nendega oli tore rääkida aga mulle ei meeldinud joodikud. Ma ütlesin tüdrukutele, et ma pean ära minema. Kui ma olin jõudnud natuke maad kõndida kui kuulsin, et keegi jooksis mulle järgi. Ma pöörasin pea ümber ja vaatasin et Fred jooksis mulle järgi.

"Oota Doris"ütles Fred
Ma jäin seisma ja ootasin teda
"Kuhu sa lähed?"küsis ta
"Eem, koju lähen" sammu kiirendades
"Miks?"
"Ei,võis siis w?Miks sa ära tulid sul oli seal nii lõbus ju?"ütlesin ülbelt kohati
"Ma tulin ära, sest sina tulid"ütles ta ja siis kallistas mind
Ma lükkasin ta eemale ja liikusin siis edasi.
"Mis sul hakaks ma arvasin et sa tahad et ma sind kallistaks"
"Ei tahtnud no siis arvasid valesti"vastasin ma jälle ülbelt.
"oota Doris"karjus Fred.


Ma tõstsin tempot joostes, samalajal seljataha vaadates. Ma istsin kõige lähimale pingile mis vastu tuli ja hakkasin nutma ja mõtlema, et miks ma ta eemale tõukasin ta ju meeldib mulle miks ma nii tegin.
Järsku nägin kuidas Fred minu juurde jookseb ma mõtlesin, et ma lihtsalt nutan edasi ja ei tee temast välja.
"Miks sa nutad?"küsis ta läbi vihmasaju.
"Mis vahet sel on"ütlesin ma talle vastu ja hakkasin kodu poole kõndima
"Miks sa alati minema lähed kui ma sinult midagi küsin?"karjus ta.
"Sest ma ei taha sinuga rääkida"
"Miks?"
"Head aega"karjusin ma talle täiest kõrist ja läksin joostes koju.


Kui ma koju jõudsin ja oma tuppa läksin vaatasin kui ilus mu tuba on. Esimene asi oma arvutis pani muusika kõvasti mängima. Hea, et mu isa kodus polnud muidu oleks ta minuga õiendama hakkand ja öelnud muusika vaiksemaks panna. Ma läksin aknalaua peale ja hakkasin tänasest sündmusest kirjutama, et kui jube see oli. Pärast päevikusse kirjutamist läksin ma pesema ja pärast seda voodisse pikali, et ma lõpuks uinuks. Kui ma olin just valmis magama jääma kuulsin, et mulle tuli sõnum. Ma mõtlesin kas seda lugeda või mitte, aga ma ikka otsustasin seda lugeda.

Tsau Doris

Vabanda, et ennem sulle niimoodi pinda käisin, aga ma mõtlesin, et äkki mina tegin midagi. Anna andeks, aga kas me homme kooli lähme?


Viskasin telefoni täiest jõust vastu seina ja ütlesin"Hui lähengi sinuga homme kooli. Me lähme koos õue ja pärast seda jätad mind üksi mis sõber niimoodi teeb. Ei tea mispärast ma peaks veel temaga rääkima?"
Ma ei saanud neid mõtteid oma peast ära, aga ma pärast siiski uinusin.

Loodan, et see osa parem.

Täiesti tüüpiline jutt.. Vähemalt minu arvates.
Üks asi, mis mind kohutavalt häirima jäi, oligi see ema surma asi. Kui inimene kaotab enda ema, siis see valu või kurbus või temale mõtlemine (kuidas kellelegi) kestab ikka kõvasti rohkem kui paar esimest tundi, nagu sellest jutust välja tuli.
Otsekõnedes on kirjavead (saatelausele peaks järgnema koolon ja jutumärkide lõpus jutustava lause puhul koma, juhul kui saatelause järgneb). Naljakas on ka see, et mõnedesse kohtadesse oled koma järele tühiku jätnud, mõnedesse mitte, aga see selleks.
Võiksid proovida seda ikkagi kuidagi veidi huvitavamaks muuta, et poleks täiesti tavaline teismeliste jutt. Aga eks seda tead ise paremini.
Aga mina igaljuhul kavatsen ka järgnevaid osasid lugeda ja jälgida, kuidas edasi arened.

heh, üks naljakas jutt, ma ei viitsi vbigu kritiseerida, lihtsalt üks suur komöödia :)