Chrystal's Story of Love

Otsustasin,et kirjutan ka lõpuks ühe loo.Kuna Ma kirjutan esmakordselt järjekat,ootan palju kriitikat Ja kommentaare. Kirjavead pole minu vastutusel. Algus ei tundu eriti Laavstoori moodi aga eks näib edasi,mis juhtub. Head lugemist ! (:

Lamasin voodis,kuulasin läpakast Katy Perry lugu "I kissed a girl" ning mõtlesin kogu loo üle,mis meil Silveriga viimasel ajal toimunud oli. Mu peas mõlkusid hetkel nii paljud erinevad küsimused.Kas Silver üldse armastab mind? Või kasutab ta mind ainult ära,nagu Andreas ütles..
Kas meie suhtest tuleb üldse midagi rohkemat välja? Loodan,ma ju armastan teda.Kas see ongi üldse armastus,mida ma ta vastu tunnen? Ma olin täiesti meeltesegaduses. Läpakast hakkas mängima Justin Timberlake-i Lugu "What goes around,comes around". Seejärel kuulsin alumiselt korruselt uksepauku.Läksin alla ja nägin trepi pealt oma vanemat venda Chrisi.

(Chris on Christaly ainuke vanem 19-aastane vend. Pruunide silmade,pleekind blond ning kergelt lokkis juustega päevitunud jumega kutt)

"Hey sister" Lausus ta kavalalt."On ema ka kodus?"."Ei,"Sõnasin tüdinult.Samal jõudsin trepist alla,temast möödudes suundusin kööki."Miks nii kurb?" Jäi ta mulle koridori järgi vaatama.
"Mitte midagi erilist,don't worry," vastasin,ning saatsin talle võltsi naeratuse,kui ta oli kööki jõudnud.
"Ise tead," vastas ta seepeale. Muigasin ainult vastuseks. Peale väikest vaikusepausi küsis ta lõpuks:"Äkki sööks? Ma olen nälga suremas." "Mina samuti,"ning naersin selle peale. Chris läks külmkapi juurde,avas selle ukse,vaatas sinna mõtlikult,ning jäi mulle kurbade kassisilmadega otsa vaatama."Mis on?"Küsisin ma selle peale."Kas mu väike sister oleks nõus meile süüa tegema?Midagi normaalselt pole hetkel kapis," naeratas ta armsalt mulle otsa vaadates."Ega mul muud valikut pole"laususin ohates."Davai,keeda midagi head kokku,ma lähen selleks ajaks oma tuppa arvutisse." "Ikka," ning jäin talle laua nurgale toetudes järgi vaatama.
Lühikese aja möödudes oli juba köögis ning mujal majas tunda koogi lõhna. olin tegemas viimaseid pannkooke.Chris tuli hiilides alla,lootes et ma teda ei näe. "Mm,mis head lõhnad meil siin on" vaadates mulle otsa ja nuusutades õhku."Tore siis,äkki tooksid sahvrist moosi sel ajal,kui ma need koogid ära lõpetan?"küsisin nõudlikult talle otsa vaadates "Mis seal ikka" kehitas ta õlgu.
Pärast söömist läks Chris kiiresti oma tuppa,jättes Chrystali kööki koristama. "Hea mees ikka.." mõtles too endamisi. Pärast koristamist läks ta oma tuppa. Tüdruk oli vaevu ruumi jõudnud,kui talle tuli mobiilile sõnum.Rutates seda vaatama,imestas ta, kellelt see tuli.See oli tulnud...

Kryssuuu, ei tohi minu mehe nime röövida siin.
Aga väga hea jutt on, võiksid muidu millalgi Chrystal'i ka kirjeldada.
Ja üht asja panin tähele, lõpupoole muutus jutt mina-vormist tema-vormi.
Enne oli, et ma küpsetasin pannkooki vms.. siis oli tüdruks lõpetas koristamise.
Muud kriitikat polegi.
UUUUTTTTTTT

Asi on selles,et ma kirjutan nii,kuidas mul endal on lihtsam.
Pealegi,see on mul esimesene jutt,niiet üritan mina vormis edasi rääkida.:)

Hei. Kuigi pea eriti ei võta,kirjutan siia midagi kokku. Ootan siiani kriitikat ja kommentaare.Kirjavead pole minu teha. Head lugemist! (:

See oli tulnud... Hanneselt. Lugesin sõnumi läbi. Seal oli kirjas:Tule kell 21.00 vana sõjaväebaasi juurde,nõukaste maja ette. Ootan sind seal. Mul on sulle üks tähtis jutt. Hannes.

(Hannes on üks "lärmakamaid" tüüpe Silveri kambast. Ta on pikk,sirgete ja suht pikkade tumepruunide juustega. Tal on tumerohelised silmad.Peale selle on tal huulel,ninal ja kulmul neet ning ta kannab ainult musta. Lisaks talle meeldib väga ka Chrystal.)

Mõtlesin,mida teha. Ma ei teadnud,mida ette võtta,kuid siiski ma otsustasin sinna minna. Kell oli alles pool seitse,seega mul oli aega küllaga.Panin läpakast muusika kinni ja läksin vaatama,mida Chris teeb. Koputasin uksele. " Sisse" Karjus ta. Avasin tasakesi ukse. "Mis teed?" Ja astusin tuppa. "Lähen varsti välja."vastas ta mulle targa näoga otsa vaadates. "Kuhu?" ning istusin ta voodile."Hei tips,sa pärid liiga palju."Ning ta vaatas mule lolli näoga otsa."No okey siis" ning läksin ta toast välja."Bye,Bye" jäi ta mulle järgi irvitama.
Suundusin allakorrusele,elutuppa seebikaid vaatama.Sättisin end diivanil mugavasse asendisse ja panin teleka tööle.Ainult jama,mõtlesin ning vajutasin selle kinni.Jäin Diivanile pikutama ning varsti ka uinusin.

*Leidsin end voodis,olin ruumis,kus kõik oli valge.Seinad olid klaasist.Kõndisin ukse juurde,avasin selle ja vaatasin välja. Päike paistis ja oli vaid nõrk mahe tuul. Vaade oli vapustav,merele. inimesed jalutasid mööda randa või päevitasid, Kõik tundus ideaalne. Seejärel nägin,kuidas üks väike tüdruk läheb vette,tal oli valge kleit seljas. Jooksin nii kuis suutsin mere äärde,ta läks aina sügevamale. "Sa ei tohi minna,tule tagasi" karjusin. Kuid ta ei kuulnud mind.*

"Chrystal,ärka ülesse!" kuulsin enda kõrvalt. Avasin silmad,seal oli ema."Mis juhtus?"pärisin uniselt." Sa karjusid läbi une."Vastas ta murelikult."Mhm,okey"tõusin diivanilt ja läksin oma tuppa.Vaatasin mobla pealt kella. "Oh Shit" Kell oli juba 20.26. Läksin kiiresti kapi juurde. Valisin seal välja tumeda teksaseeliku ning musta Gwen Stefani pluusi. Peale panin valge pusa.Kaasa võtsin veel mobla ning seejärel jooksin ruttu alla.Jalanõusid jalga pannes küsis ema"Kuhu sa lähed?" "Välja,tulen varsti tagasi,Tsjau!" ning läksin välja.


Jooksin nii kiiresti kui sain. Sinna jõudes ootas ta mind juba seal."Tsjau" ütles ta mulle ning vaatas kuidagi imelikult otsa."Tsjau jah. Millest sa rääkida tahtsid?"ning vaatasin kella. " Tule,lähme nõukaste majja,seal räägin edasi." "Okey." ning me suundusime vana mahajäetud hotellipoole.
Maja oli 4-5 korruseline ja suht ohtlikus seisus. Kuid siiski,me läksime sinna. Viimaks jõudsime viimasele korrusele. Ta jäi katkilöödud akna juures seisma,seljaga minu poole."Chrystal,ma pean sulle midagi rääkima.."



Aajamh,räägin nüüd ka Chrystalist. Ta on 15-aastane,ta lõpetas äsja põhikooli ning ta elab oma ema ja vennaga 2-korruselises majas. Tüdrukul on pikad,natuke lokkis tumepruunid(mustad) juuksed. Tal on sinakas-rohelised silmad.Ta on 168 cm pikk ning talle meeldib muusika. Ta oskab suurepäraslelt laulda. Talle meeldib tohutult inimesetega suhelda ning neid aidata,eriti ta armastab lapsi. Tal on n.ö boyfriend Silver. Silver on ühes kambas boss. Ta vägagi populaarne. Chrystal on temaga koos,kuigi talle räägitakse,et Silver petab teda. Muud infot saate teada järgmistes osades. (:

Ei tohi nii põneva koha peal pooleli jätta.
UUT

Ma nõustun täielikult eelmise kommenteerijaga :)

Heya! Jõuan lühikese osa ära kirjutada,maale minek on (: Tulen mingi laupäev või pühapäev tagasi,seejärel kirjutan edasi.Kirjavead pole minu vastutusel.Suht imelik tuli välja,lambist võetud. Ootan kriitikat ja kommentaare. head lugemist!

."Chrystal,ma pean sulle midagi rääkima.." Ta keeras näoga minu poole ja vaatas murelikult otsa."Mida?" Küsisin ja läksin seina äärde ja vaatasin jälle millegi pärast pingsalt kella. Ma kartsin temaga olla.Ta tundus kuidagi liiga ohtlik... Ta hakkas mulle lähemale tulema. "Silver petab sind,ta on kogu aeg Mirteliga olnud,seepärast ta ei helistagi vms sulle.Ta ei kavatse ka seda.. Aga sul on keegi,kes sinust hoolib." " Miks ta peaks seda tegema?. kes see siis minust hoolib? Ma hakkan parem minema.Tsjau" Laususin nuttes ja hakkasin trepist alla minema. "Ma pole veel lõpetanud.! Kas sa ei saa aru,et mina hoolin sinust?!" Vastas ta ärritunult ning võttis mul randmetes kinni ning tõukas vastu seina tagasi." Mida sa teed?" Karjusin närvitsedes. vaatasin ta silmi,need olid nii viha ja kirge täis. "Ma tahan Sind endale,miks sa ei või mind armastada?"
"Lase mind lahti,Ja ma ei taha sind.! sa oled haige värdjas!" sõnasin ja üritasin end lahti saada tema haardest. "Kui sa ei ole nõus,võtan su jõuga endale.!" Ta lähenes mulle veelgi enam ja hakkas jõuga suudlema. Ma olin hirmus ja üritasin ära põgeneda,kuid see ei õnnestunud. ta oli liiga tugev."Ära palun tee,ma anun sind!" Palusin teda nuuksudes. "Hiljaks jäid,kullake" ning seejärel ta hakkas mul pusa lukust lahti tegema. Mõtlesin:"Okey,nüüd või on minuga ots peal"
Lõin teda jalaga(allapoole vööd) , ta lasi mind lahti ning seejärel panin plehku sealt. Olin peaaegu majast välja saanud,kui komistasin mingi suurema kivi otsa. "Kuraat!" Karjusin. Ta oli mulle järgi jõudmas,ta sosistas kuuldavalt: "siit sa ei pääse,ära parem üritagi" Tõusin püsti,tegin seda vaevaga,kuid ikkagi tegin. Majast välja saades ma jooksin nii kuis jalad võtsid,vaatasin kogu aeg taha.nägin teda,kuid ühel hetkel oli ta kadunud.. Kuid ma ei julgen'd rahulikult edasi minna,sörkides,viimast korda taha vaadates jooksin/sörkisin kellegile otsa..

Tsiteerin: :

Lõin teda,teate küll kuhu,ta kukkus eemale,jooksin elu eest

Käi ära, kus ma naersin.
Aga väga hea, UUUUTTT.
Ma sööma nüüd

Ohh, hea jutt Uut!

Hea (Y)
uut osa tahaks =)

(YYY)
Põnev!!!
Ootan huviga uut!

Proovige üle elada,üritan midagi kokku keerata. Ootan kriitikat ja kommentaare :)

"Vabandust," Vastasin kokutades ning närviliselt. " Ei ole midagi," Vastas too kutt naeratades.

Ta oli meeletult kena.Kergelt pruunistunud nahk,blondid juuksed millel olid pruunid salgud sees. Ta sinakas rohelised silmad,mis olid vapustavad,neisse võis ära uppuda lausa..

Arvatavasti kutt sai aru,et olen Närvis.. Muidugi.. Kuidas ei saakski midagi olla,kui ta nägi mu nutetud silmi. Ta nagu muutus murelikuks: "Juhtus äkki midagi. saan ma Sind aidata?" " Ei.." ning paar pisarat veeres mu põske alla. "Lihtsalt,unusta ära-kõik..". "Aga..?" Jäi ta mulle arusaamatu näoga otsa vaatama. " Unusta,lihtsalt.." Ning seejärel ma kiirendasin sammu,jättes ta keset pimedat tänavat.
Ma panin mobla pealt muusika käima,lauluga Atomic kitten-Eternal flame.Aeglustasin sammu.. Mul oli sees tühi tunne.. Nüüd ma jäin keset autoteed seisma,lähedal ei liikunud keegi.. Vähemalt mulle tundus." Ma vihkan sind ! Viihkaan. Tõbras.." Karjusin täiest kõrist. Ma olin nii nõrk. Vajusin põlvili maha ning hakkasin lihtsalt nutma. Mind ei huvitanud miski enam.. mitte miski.. tundus,nagu oleks mu sees surnud.. Ümbrus oli vaikne,kuulda oli vaid minu nutmist.Väljas oli juba pime,ainult tänavalgustid andsid võimaluse midagi näha.. Põlvili maas,pea käte ja jalgade vahel olles ning nuttes tundsin kuidas,keegi võttis mul ümbert kinni. Sosistades,kuid rahuliku häälega ta lausus:"Ära nuta.." Tõstsin pea ülesse ja vaatasin- see oli seesama poiss,kellele ma otsa jooksin.
"Mida Sa siin teed?"
"Ma ei saanud Nii ilusal tüdrukul lihtsalt nuttes ära minna lasta. Ma pidin sulle järgi tulema."Vastas ta kuidagi sooja ja maheda häälega.
"Sa poleks pidanud tulema,näed,ma saan hakkama.. Võid nüüd mu siia jätta"laususin,pea ära pöörates.
"Pidin.Sa ei saa hakkama,sul on kedagi vaja. Ja ma ei jäta sind siia." vaidles ta mulle vastu ja keerates hellalt mu pea talle otsa vaadates tagasi.
"Palun,ära hakka..Ja pealegi,miks ma peaks sind uskuma. Teisi ma uskusin,pimesilmi ja kahetsen seda,nüüd pean sind usaldama? Ma ei tunnegi sind" Ja vaatasin talle pahura näoga otsa.
"Anna mulle võimalus. Tule nüüd,tõuse püsti" lausus ta rõõmsamalt,püstit tõustes ning mulle käe ulatades.
"Pean?" vaatasin teda kahtlustavalt.
"Sa võiksid. Ma pole mingi ärakasutaja,kui sa mind sellepärast kardad.
"Olgu.." Vaatasin talle leebemalt otsa vaadates ning ta käe võttes.
Tõusin küll püsti kuid ma ei tea miks,ma ta käest lahti ei lasnud.
"Ma saadan sind. Sa peaksid koju minema." Vaatas ta mulle järjekordselt otsa ning pühkides pisarad mu näolt.
" Ma ei tea.. Aga tundub,et sul on õigus.." vastasin muiates
"Alati." Ning ta naeratas.

Läksime jalutades mööda tänavaid. Ma ei tundnud enam seda tühjust ja valu. kõik oli nagu korraga pühitud. ma tundsin temaga olles end kindlalt. kaitstult. Olles lõpuks jõudnud mu maja ette,jäime seal seisma. Lasin alles nüüd ta käest lahti.
"Aitäh.." Tänasin teda kergelt punastades.
" ma peaksin hoopis sulle aitäh ütlema."

Pärast seda ma lihtsalt võtsin tal't ümbert kinni ning kallistasin teda. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud.Ma ei oleks tahtnud temast lahti lastagi,see oli nii hea. Olles tükk aega üksteise embuses olnud,eemaldusin ma temast.
"Mille eest see oli?" küsis ta imestunult.
"kõige eest."
Ta naeratas vaid.
"Ma nüüd lähen."
"Okei. aga oota.!"
"Mida?" küsisin ning poole sammu pealt seisma jäädes.
"Mis su nimi on?" Küsis ta tagasihoidlikult.
"Chrystal. Sinu?"
"Martin"
"Kenaa. Tsjau.." Ning lehvitasin õrnalt talle.
"Tsjau" . Seejärel ta suundus linna poole..

läksin väravast sisse. Ukse peal ootas mind juba Chris.
"Oii.. Mis meil toimus seal?" Küsis ta kiusaval toonil.
Ma ainult ohkasin selle peale ning müksasin teda kergelt suundudes koridori..

Aahhh, see oli nii nunnu osa
Uut !!

Awww Uut tahan

Sille tahab ka uut!
Asi hakkab edenema...

Olen kahjuks nii blondiin. Osa kadus ära x) Niiet,kirjan uuesti. proovige Üle elada. kommentaarid ja kriitika oodatud. Head Lugemist !


Koridoris võtsin üle riided ära,suundudes oma tuppa,põikasin köögist läbi.
"Tsjau olen tagasi." teavitasin tähtsalt.
"Oli ka aeg. Mis sul juhtunud on?" Küsis ta üllatunult.
"Midagi. Head ööd.Magamaminek."vastasin naeratavalt.
"Head ööd." Pomises ta vaevukuuldavalt. "kes sellest lapsest küll aru saab?" Mõtles ta endamisi.

Joostes trepist ülesse,oma tuppa jõudes,vahetasin tavariided ööriiete vastu. Pärast seda ma läksin voodisse lamasklema. Mõnus. Hetkel valdas mind selline tunnetepööris,et seda ei oskaks kirjeldadagi,mitte ühegi sõnaga.aga see oli meeletu. Võtsin oma läpaka,panin käima laulu "Tahan olla öö"See on lihtsalt perfect laul,vähemalt minu jaoks. Vajusin sügavalt oma mõtetesse.

See kutt.. Martin.. Ta oli lihtsalt super.. Meeletult kena.. Armas.. ühesõnaga ideaalne. Ma oleks temaga vist jäänudki,kui oleks saanud..
Kuigi.. Ma olen loll. Täpselt. Ma ei tea temast midagi. Veel vähem tean ta numbrit. Kahjuks või õnneks teab ta,kus ma elan... Vaevalt ta siia tagasi tuleb.. So Bye Bye..

Poolte mõtete pealt katkestas mind nagu alati- Chris. -.- Vahest on ta nagu katk. Igatahes tuli ta koputamata uksest sisse,istus arvuti juures olevale toolie,jalad sättis mu arvutilauale ülbelt ja küsis siis tõsisel toonil: (chris ja tema tujud..)

"Mis asi see õues tähendas?"
Lõpetasin lamasklemise ning istusin voodi äärele: "Midagi.. Lihtsalt,nõrkusehetk..Ma ei tea.."
"Mis Silverist sai?" küsis ta nüüd veel tõsisemalt.
"Silver?" Vaatasin (kes see veel on?) Näoga otsa.
"Te kaks olete together või mis?"
"Olime" vastasin mõtlemata
"Olite?"

Sel hetkel meenus mulle kõik. Kuidas Silver petab mind ja Mida Hannes tegi.. Silmadesse valgusid pisarad, Kõik keeras pahupidi. Ma olin raevus.

"Kurat,mis see sinu asi on? Kao välja !" Karjusin vihast.
"Mis sul viga on? Rahune maha!" Vastas ta juhmunult.
"Aru ei saanud we? Ju ma pean ise ära minema sel juhul?!" Ning jooksin oma toast välja, wc-sse. lukustasin end sinna. Chris tagus ukse taga jubedalt.

"Chrystal,tule välja lõpuks. Mis sul viga hakkas?"
"Jäta mind rahule,Kasi ära sealt.!"
"Ise tead kui Sa Mind ei kuula.Enda mure."vastas ta ärritanult.

Natukese aja pärast oli ukse taga tagumine lõppenud. Siiski-ma ei läinud välja. Istusin nurgas ning mõtlesin...

"Chris..Mis mul viga hakkas? Ta on mu oma vend ju.. Enivei,Homme ma klaarin silveriga ära.. Ta veel kahetseb seda.. Hannese ma püüan unustada, Kaon üldse sealt kambast ära. Ja martin.. I never see you again.."

Tegin ukse vaikselt lahti. Maja oli pime. Tasakesi läksin ma oma tuppa. Uni oli vahepeal peale kippunud. Seega ma läksin oma voodi. Vajusin kiiresti magama..

*Hommik*

"Möödud sa minust aeglaselt.. naeratad,lihtsalt kõndides.. Keha sul super,prink nii hea.."

Kompisin voodist oma telefoni. silmad kinni,uniselt leidsin selle lõpuks ülesse.
Tean,pole just kõige parem helin äratamiseks,kuid vähemalt ärkan ülesse.

Koperdasin silmi kissitades kapi poole. otsustasin panna endale midagi lihtsat selga. Mustad teksad,valge topp,peale mingi hele jakk. Soeng valmis-läksin alla.

"Hoommik." vastasin silmi hõõrudes taaskord.
"Tere hommikust" Vastas ema.
"Hommikust" Pomises ka Chris midagi.

Istusin laua taha. nokitsesin hommikusöögist midagi,kuna erilist isu polnud. Chris oli arvatavasti mu peale solvunud..

"Tänud" Vastasin tasakesi ja tõusin laua tagant püsti.
"Sa pole midagi söönudki?"
"Ikkagi,aitäh."

Jooksin kiiresti oma tuppa. haarasin seal oma mobla ja raha. Seejärel läksin alla-koridori. Lõpuks valmis olles karjusin sealt:

"Ema mul on tegemist. Chris.vea oma tagumik siia."
"Mis on?" küsis ta tüdinult.
"Ma tahan sinuga pärast rääkida. Praegu on mu kiire.Tsjau."
"Tsjau"

Väravast välja jõudes valisin silveri numbri välja.
*Kutsub*
"Tsjau." Ütlesin kergelt tüdenenult
"Chryssu?" Küsis ta üllatunult.
"Yeamh. Kuule,me peame kindlalt kokku saama,Kohe" Seda viimast sõna rõhutasin ma vägagi..
"Tibi,tšeki kella? Kell on alles pool üheksa."
Kell oli alles vara,kuid ikkagi.
"No vead end ülesse. Saame poole tunni pärast rae ees kokku. Bye"
"Oota..!"
Lõpetasin kõne.

Järgmisena valisin ma Silveri Bimbo numbri. Mirteli. Kuna.. Suured plaanid on tulekul.. Ja need peavad teostuma.

"Tsjau. Mirtel?" Küsisin ergalt.
"jah. kes on?"
"Ma olen.."

Jätkan? ;D

Muidugi jätkad :D Daa...
Aga no...ta peab selle njummi kutiga veel kohtuma. Ja siis nad armuvad ja hakkavad sebima ja... Oeh.

Eniveii... UUUUTTT!!

Uut osa:D super hea lugu:D