Physical Education 12

Tere kõigile!

Niisiis.

Mõned teavad, et mu mõtted ajavad mind hulluks ja et neid on liiga palju, et ma suudaks need kõik kirja panna. See on ka põhjus miks NP kirjutamine hetkel stoppab (aga poolei ma seda ei jäta, mkmkk...).
Aga laupäeval sundisin end võtma läbaka sülle, avasin notepadi (ma kirjutan notepadi, wordi abil tsekkan vahel sõnade arvu), vaatasin suusatamist ja valget tühja lehte. Ma pidin lihtsalt mõned mõtted kirja panema.
Kribasin kolm tundi ja lõpuks oli kokku 501 sõna! See oli jube.
Eile õhtul enne üheksat kuulasin muusikat ja kirjutasin nagu naksti selle jupi valmis, mis allpool on.

Pealkirjaga on jamad lood Mu pea ei tööta. Arvatavasti oleks selle jutu pealkiri "Physical Education" kuid võibolla poleks see kõige parem... Vahepeal mõtlesingi selle pealkirjatuks jätta, sest kõige paremad pealkirjad tulevad alles siis kui sa oled oma jutu lõpetanud.
Aga samas see pealkiri läheks sisuga kokku... Aga selle pealkirja põhjust ei saaks te niipea teada... -.-

*mõtleb kas kirjutada see pealkirjaks... JAH- saab ju alati muuta *

Ma üritan sellest loost võluda välja tõelise armastusloo... või siis midagi sarnast... Vaatab, kuidas välja
tuleb
Muide- see on esimene jutt, mida ma hakkasin kirjutama peale kasutajanime vahetust :)
Igatahes ma loodan, et teile meeldib ja et te väga kriitilised pole
Mu segased mõtted on selles jutus üsna tajutavad (vähemalt minu arvates).

PS: ma tean, et ma jätsin raudselt praegu midagi ütlemata


1.

Jumpers Hilli keskkoolis käis uue õppeaasta esimene emakeele tund. Õpetaja Apple maalis rohelisele tahvlile sõnad "Tere tulemast tagasi kooli!", maalis alla rõõmsa naerunäo ning vaatas ootavalt klassiukse poole, kust kella helinaga üheaegselt astusid sisse suve vaheajast kurnatud, loodetavasti õpihimulised kümnendikud. Nad tervitasid keskealist õpetajat lojult ja võtsid klassis oma tavapärased kohad sisse. Suurem osa tüdrukutest istusid seinapoolsetesse pinkidesse ning poisid võtsid kohad sisse aknapool.
"Hei, Jack, istume siis koos?" küsis Sebastian väsinult.
Jack vaatas kiirelt oma sõpra ja raputas õrnalt pead: "Mees, mul oli tegelikult kokkulepe Ryaniga, et meie..."
"Olgu, sain aru. Eks ma istun siis üksi." Sebastian otsis kotist välja pastaka ja päeviku ning viskas seejärel koti aknalauale. Ta tõmbas pahuralt tooli laua alt välja ja istus ning lasi kiirelt silmadega üle klassi- keegi polnud muutunud nende kolme kuuga. Kõik nägid täpselt samasugused välja nagu 9.nda klassi lõppedes.
"Seb," koputas Ryan eesistuva sõbra õlale: "Kas Mugly helistas sulle?"
Sebastian vaatas üleõla: "Nope."
"Nii, et sa siis ei tea?" uuris Jack ja köhatas, kui märkas, et õpetaja teda pahaselt vaatas.
"Jack, äkki jätaksite jutustamise vahetundi?" palus proua Apple ja lehitses oma märkmikku edasi, et saada aimu mida esimesel tunnil teha. Sebastian trummeldas sõrmedega tüdinult lauda ja ohkas.
"Psst, Seb!" sosistas Jack hetke pärast ja ootas, mil sõber talle tähelepanu osutab.
"Räägi juba! Ma kuulan," sosistas poiss ägedalt vastu.
"Meil on täna kell viis staadionil trenn."
"Täna?" imestas Sebastian ja vaatas aknast välja. Ilm oli imelilus. Treeninguks suurepärane ja liiga ilus, et koolis päev mööda saata.
"Tuled ju?" uuris Ryan ja torkis Sebastianit pastaka otsaga. "See on meie viimane trenn Muglyga. Kurat võtaks, kahju, et ta ära peab kolima."
Sebastian noogutas ja vaatas õptajat, kelle ees laual seisid mitmes virnas raamatud.
"Jah... Ikka tulen..." pomises Seb hajameelselt ja üritas õpetajat kuulata. Ta oli suutnud unustada, et nende aastate pikkune jalgpalli treener Pete Mugly Jumpers Hillist lahkub. Nüüd tuletasid tema kaks parimat sõpra seda talle meelde. Tänu Pete'ile läks neil võistlustel väga hästi ja just nüüd, kui neil kõige paremini läheb, paneb Mugly ameti maha. See oli nõme.
"Poisid viimasest pingist, Ryan ja Jack, jagage need õpikud laiali!" Poisid täitsid õpetaja käsu kiirelt ja istusid hetke pärast oma kohtadele tagasi.
"Nii... Kõik said raamatu?" küsis õpetaja ja hoidis käes ühte üle jäänud õpikut. "Niisiis... Tänases tunnis hakkame lugema Shakespeari. Kõigepealt palun ma teil lihtsalt koha peal lugeda. Hiljem jagame osad ära ja loeme osade kaupa. See saab väga tore olema. Võibolla kevadel esineme mõne teosega? Kuidas oleks? Oleks ju tore?"
"Loll mutt," irvitas Jack.
"Äkki jätaksid sa oma arvamuse vaid enda teada?" palus Sebastian tigedalt üle õla sosistades ning pööras pea taas õpetaja suunas.
"Tüüp, mis sul viga on? Paha tuju?" vihastus Jack ja jäi vait, kui Ryan teda müksas.
Õpetaja istus: " Alustage leheküljelt 53. Lihtsalt lugege teksti mõttega, et te midagi aru saaksite."
Klass täitus sahinaga, kui õpilased lehekülgesid lappasid ja õiget kohta otsisid. Õpetaja toetas pea käele ja uuris oma märkmikust tunniplaani.
Sebastianit eriti Shakespeare ei huvitanud. Ta mõtles kõige üle mis suvel toimus järele ning vaatas aknast välja. Kui ta sellest tüdines langetas ta pea ja üritas natuke magada.
Umbes veerand tunni pärast tõmmati klassiuks lahti ja sisse jalutas õppealajuhataja, kelle kõrvale jäi seisma ilus tumedate juustega tüdruk. Sebastian avas silmad ja uuris uut tüdrukut. Ta teadis juba, et uus klassikaaslane peab istuma tema kõrvale, kuid kui veab, tuuakse talle eraldi laud. See oleks tore.
"Tõin sulle uue õpilase, Kate," lausus õppealajuhataja krapsakalt ja lahkus klassist. Kahekümne ühe õpilase silmad uurisid uut tüdrukut, kes omakorda vaatas proua Apple'it.
"Tere, kullake. Kas sa tutvutaksid end meile?"
Sebastian uuris oma potentsiaalset pinginaabrit- kergelt päevitunud, tumedad pikad juuksed ja esialgu tundus poisile, et tal on hallid silmad. Ei midagi erilist. Täiesti tavaline tüdruk, kes kandis kitsaid siniseid teksapükse ning rohelist õhukest sviitrit.
Tüdruk sättis närviliselt õlalt maha libisenud kotirihma ja naeratas kohmetunult.
"Tere," lausus ta vaikselt ja viipas kergelt käega. Kusagilt tüdrukute poolelt kostus kihistamist.
Sebastian oli sellest natuke häiritud ning vaatas kiirelt tüdrukute poole, et näha, kes uue tüdruku üle naeris. Talle meeldis see tüdruk ja tema käitumine. Temas oli midagi teistsugust... ta oli armas. Enne ta selliseid asju kellegis märganud polnud, mida nüüd märganud oli.
Kuid kui tüdruk uuesti suu avas pööras Sebastian pea kiirelt tahvli suunas.
"Mu nimi on Farrah ja ma olen 16-aastane. Kolisime augusti lõpus siia."
"Oo, kui tore," naeratas proua Apple viisakalt: "Kus te perega enne elasite?"
"San Fransisco lähedal, kuid isa sai siin tööd ja kolisimegi siia."
"Väga armas. Me alustasime mõni hetk tagasi Shakespeariga... Palun, siin on õpik. Ja... ainuke vaba koht on aknapoolse rea eelviimases pingis. Ega sul pole midagi selle vastu, kui sa poisiga koos pead istuma?" lausus õpetaja naeratades ja osutas Sebastiani poole.
Farrah ei vastanud, vaid kõndis aeglaste sammudega Sebastiani pingi juurde. Ta tõmbas tooli vaikselt laua alt välja, et mitte häirida poissi, kelle kõrvale ta istuma peab. Vaevalt, et poisile see nii väga meeltmööda on, et ta mingi tüdrukuga koos peab istuma.
"Tere," sosistas Farrah vaevukuuldavalt ja istus. Sebastian vaatas hetkeks tüdruku poole, mühatas midagi ja pööras kohe oma pilgu ära.
Farrah tõmbas tooli Sebastianist mõned sentimeetrid eemale, et mitte poisile ärritavalt lähedal olla. Ta ohkas ja silus oma juukseid.
Sebastian üritas oma pead mitte Farrahi poole keerata, vaid leppis silmanurgast piilumisega. Vahel lõpetas ta piilumise, kui pani tähele, et Farrah teda vaatas.
"Vabandust, aga mis lehekülg?" küsis Farrah sosinal, kui nende pilgud kohtusid.
Sebastian imetles tema nägu ja unustas esialgu tüdruku lihtsa küsimuse ära. Ta vaatas tüdruku helehalle silmi ja üritas palavlikult meenutada, mida ta just küsinud oli.
"Ee, mida?"
"Mis lehekülg?" kordas Farrah vaikselt oma küsimust.
Sebastian noogutas ja keeras oma õpikus paar lehekülge tagasi: "Lehekülg 53."
"Aitäh," naeratas Farrah ja hakkas lugema.

Mõne aja pärast helises tundi lõpetav kell ja õpilased tõusid kiirustades püsti, et klassist lahkuda. Õpetaja õnneks kodutööd ei andnud ja vähemalt see tegi mõningatel tuju heaks. Ryan ja Jack kadusid otsekohe klassist ning Sebastian saatis neid pilguga. Kuna proua Apple oli tulnud Farrahiga hetkeks rääkima, üritas Sebastian teha nägu nagu oleks tal oma koti juures tegemist. Ta kirjutas samal ajal kui õpetaja Farrahiga rääkis, päevikusse tunniplaani ja kui kuulis õpetajat eemaldumas, otsustas ta temaga juttu teha, kuid nagu neetult oli tüdruku kõrvale ilmunud Anna.
Sebastian surus päeviku kotti ja otsustas klassist ära minna.
Ta oli pettunud, et Anna just nüüd Farrahiga rääkima pidi. Kindlasti pakub Anna talle oma abi, et esimesel päeval võõras koolis hakkama saada. Sebastianile oleks meeldinud seda ise teha, sest nii oleksid nad kindlasti kohe sõpradeks saanud. Uus tüdruk meeldis Sebastianile väga ning oleks olnud tore tema kohta midagi enamat teada saada.
Sellest hoolimata otsustas ta klassiukse taga oodata millal Farrah tuleb. Minuti pärast sammuski Anna klassist välja ja kui Sebastian klassi vaatas, nägi ta Farrahit seismas ja mingit paberit uurimas. Ta sättis kotti õla peal ja ajas paberil näpuga järge.
Sebastian naeratas tahtmatult ja otsustas julguse kokku võtta. Tavaliselt ei olnud tema jaoks probleem mõne tüdrukuga rääkida, kuid nüüd oli olukord teine. Vähamalt mingil määral.
"Farrah?"
Tüdruk võpatas.
"Vajad abi?" astus Sebastian lähemale ja vaatas paberit, mille peal oli kooli kaart.
"Vist küll, siin on kõik nii keeruline," naeratas Farrah ja voltis paberi kokku ning pistis kotti.
"Mis sul järgmine tund on?"
"Ee... arvutiõpetus," meenutas tüdruk.
"Minul hakkab bioloogia," tõdes Sebastian. "Aga... ma saadn sind ikkagi. Ma lähen arvutiklassist nagunii mööda
"Oh, see oleks hea, sest muidu ma eksin ära."
Sebastian hakkas naerma ja sirutas käe tüdruku poole: "Muide mina olen Sebastian. Sebastian Hooke."
"Farrah Fuergo."
Mõlemad naeratasid.
Sebastian oli õnnelik, et otsustas siiski oma õnne proovile panna ja tüdrukuga rääkida, sest paremat hetke poleks tulnud. Aidata uut õpilast esimesel päeval võõras koolis on alati hea viis omale üks sõber juurde saada.
Mõnda aega kõndisid nad piinlikus vaikuses, kuni Sebastian lõpuks suu avas: "Sa ütlesid klassis end tutvustades, et kolisite siia San Fransiscost?"
"Jah."
"Kas kahju polnud sealt ära tulla?"
Farrah naeratas: "No oli ikka, kuid ma olin elevuses, et me kolime L.A. lähedale. Seega... kolimine oli üsna valutu. Vähemalt minu jaoks."
"Sul on õdesid-vendi?"
"Neli aastat vanem õde Faith ja üheteist aastane vend Robb. Faithil oli suhteliselt ükskõik, kas kolime või mitte, sest suurema osa oma ajast veedab ta ülikoolis. Aga Robbile ei meeldinud üldse mõte kolimisest, kuid ta pidi sellega leppima. Ja sina... Sebastian? Seb?" naeratas Farrah. "Võib sind ikka Seb'iks kutsuda? Sebastian on nii pikk nimi aga see-eest ilus," lisas ta mõne hetke pärast kiirelt.
Sebastian noogutas: "Ikka."
"Okei. Aga kas sinul on õdesid-vendi?"
"Mul on väike õde. Ta nimi on Maybelle."
"Mulle meeldib see nimi. Kui vana su õde on?" päris Farrah uudishimulikult.
"Ta sai alles kuue aastaseks."
"Nii armas," oli Farrah vaimustuses.
Sebastian muigas: "Armas? Ta on paras tüütus."
"Ära ütle nii," müksas Farrah teda mänglevalt. "Väiksed õed tavaliselt jumaldavad oma suuri vendi. Väiksed vennad on tüütud."
"Enne võiks mul olla väike vend kui väike õde, kes muudkui palub, et ma temaga koos nukkudega mängiks. Vahetame ära?"
Farrah hakkas naerma ja Sebastian ei suutnud samuti naeru tagasi hoida.
"Ma loodan, et ma kohtun kunagi Maybelle'iga," lausus Farrah ja tiris taskust mobiili välja, et kella vaadata. "Mis kell tund sisse heliseb?"
Sebastian võttis samuti oma mobiili ja vaatas kella: "Kolm minutit veel."
"Olgu," lükkas tüdruk telefoni taskusse tagasi ning purustas Sebastianis tärganud lootuse tüdruku telefoni number teada saada. Ise ta seda pakkuma ei hakkaks, seega tuleb küsida. See saab piinlik olema, mõtles poiss ja nad sammusid edasi. Arvutiklassi uks paistis juba.
"Kohal," lausus Sebastian napilt ning nad seisid kohmakalt üksteist vaadates.
"Ee, tänan. Ilma sinuta poleks ma kohale jõudnud."
"Vaevalt, et see asi nii hull olnud oleks," naeratas poiss ja imetles tahtmatult tüdruku kenat nägu. "Mis sul järgmine tund on?"
"Ajalugu vist..."
"Minul ka," ütles Sebastian. "Kas tulen tunni lõpuks siia, et sa turvaliselt ka järgmisesse tundi jõuaksid?"
Farrah hakkas naerma: "Mulle meeldiks see."
"Äkki annaksid sa mulle oma numbri, et kui ma sind üles ei leia, saaksin sulle helistada?"
Farrah vaatas teda hetkeks kahtlevalt, kuid seejärel noogutas ta kiirelt peaga: "Anna oma telefon..."
Sebastian ulatas tüdrukule oma Samsungi telefoni, et ta oma numbri sisse saaks trükkida. Siis ulatas Farrah telefoni poisile tagasi ning Sebastian salvestas numbri ära.
"Ma nüüd lähen. Ma ei taha bioloogiasse hiljaks jääda. Ja... ma ootan sind siis siin, eks?"
"Okei, kohtumiseni!" hüüdis Farrah ja viipas talle enne kui klassi sisenes.
Sebastian naeratas ja peaaegu jooksis bioloogiasse.
Kui kõik läheb nii nagu ta soovib, saavad neist ka ajaloos pinginaabrid. Igatahes peab Farrah teda juba enda sõbraks. Muidu ta poleks ju selliseid asju talle rääkinud..? Muidu poleks ta ju talle oma numbrit andnud..?
Jess-jess-jess, mõtles Sebastian õnnelikult, kui bioloogias esimesse pinki Ryani kõrvale potsatas. Ta oli kindel, et nad hakkavad Farrahiga väga hästi läbi saama ja see mõte võlus poisi suule laia naeratuse, mille põhjus Ryanile arusaamatuks jäi.
"Armastad kooliskäimist?" küsis ta sarkastiliselt, kuid polnud üldse kindel kas sõber teda kuulab.
Sebastian raputas pead ja ei vastanud Ryanile. Ta hakkas tunnitööga kiirelt pihta, et vaid aeg kiiremini edasi liiguks ja et varsti jälle Farrahit näeks.

Pealkiri on ülihea.
Sarnase sisuga jutte olen enne ka lugenud, aga mingi asi teeb selle eriliseks ja armsaks. Ja Sebastian on ka nii nunnu nimi.
Üldse kõik need nimed on väga lahedad.
Pikk osa ka.
Uut!

Thank you :)

Tead,

See algus oli jah koooole tüüpiline. Uus kooliaasta, just POOLE tunni pealt tuleb uus tsikk sisse, kes peategelasele kohe silma jääb (või kui peategelane tsikki kohe vihkama hakkab, siis ikkagi tema kõrval istub) js nad pinginaabriteks saavad. Ja siis nad hakkavad sebima ja da-da-da.

Aga ma väga ei nori. Ma olin jõudnud eile Lambale alles pool jutuideed ära rääkida kui ta juba yteadis, mis edasi juhtub. Aga päris lõpp üllatas teda.

Ja mind hoiab tagasi see sinu üritus teha sellest loost tõelist armastusjuttu (v kuda sa ütsidki. ), nii et ma hetkel väga ei kritiseeri. Tglt mai oskagi... ma lugesin ja lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kui vägev ja võimas jutt sest ikka tuleb! xD

(Ma kergestimõjutatav. )

UUUUT!

Ja hoia tempo sees ja ära jäta pause! Loe oma armsate lugejate ägedaid kommentaare ja leia inspiratsiooni! Jõle nõme on kui sa muudkui kirjutad kirjutad, aga juttu valmis ei saa. (Omad kogemused. )

Ma teadsin küll, et selline algus on tüüpiline :)
Aga katsun siia sisse pisikese *kuidas seda nüüd öeldagi* konksu sisse tuua

Vägevuse ja võimsuse koha pealt ei oska ma mitte muhvigi öelda Eks näeb

Muide UUUT pole. Aga ma mõtlen juba uue peale. See ei peaks tegelikult ju raske olema- kirjutan lihtsalt edasi kustkohast pooleli jäi

No ma üritan

Murtagh... miks ma KOGU AEG su postitust loen ja siis vanust vaatan ja end pooleks imestan?!

Ma tahan uut.


(Illlgelt sisukas kommentaar, kas pole? )

Murtagh- Oh, see tuli nii lambist ... Kõik nimed tulid üsna lambist kuigi Sebastian oli alguses Jack. Siis muutsin ära :)

Kärolyn- Kunagi kindlasti saab

Ma olen alati arvanud, et mingi 16 äkki ära. V nh, arvan alati. Ma unustan kogu aeg ära ja siis vaatan, kes sellist juttu ajab ja, oi, 13. Nagu... üllatavalt konstruktiivset kriitikat annad vahel.

Ma arvasin alati millegipärast et 15
Nagu... maeitea x)

Plaplapla, kriitika on kõigi teiste poolt antud, ma siis sellega ei hakka end vaevama.
Ma tean, et sellest tuleb kindlasti mingi laavstoori (sorry, kui alguse tekstis midagi vastupidist väitsid, ma lugesin sealt aint seda suurt lauset. :p) ja et sellest Ryanist saab ilmselt mingi bad guy ja nii edasi, aga mulle NIIIIIIIII meeldis see viimane koht. See: "Ta oli kindel, et nad hakkavad Farrahiga väga hästi läbi saama ja see mõte võlus poisi suule laia naeratuse, mille põhjus Ryanile arusaamatuks jäi.
"Armastad kooliskäimist?" küsis ta sarkastiliselt, kuid polnud üldse kindel kas sõber teda kuulab."
See oli nii super nagu. Ja ma NIIIIIIIIväga palun, et Ryanist ei saaks mingi kahtlane kiusaja orsmt, las ta jääda niisama lahedaks ja ülbeks aga palun mitte midagi liiga.. liiga sellist, mis võiks ta mu lemmiktegelase kohalt ära lükata.
Ühesõnaga - GO RYAN! Leidsin endale uue eluarmastuse.
Ja.. jah. meeldis. ja.. sorry, et ma peategelastel rohkem ei peatunud, mis siis, et sellest ryanist ei tule ilmselt pooltki nii palju juttu kui neist. Nimed olid väga sinulikud, muide.. sa kohe ei saa panna inimestele tavalisi nimesid.. Aga ma ei mõtle selle all midagi halba, Farrah tundub täitsa lahe nimi.
jaaa.. mis siis veel.. see, EITC andis kriitikat mingi koolisüsteemi kohta. Noh, sellest siis nii palju, et mind ei huvita absoluutselt.. I mean.. kool on ju sama, mis siis et väike ja suur maja eraldi on, sama üheksas klass läheb samma kooli edasi pmst ju. Võinoh.. mis iganes, isegi kui ei lähe, siis mingi koolisüsteem mulle küll ette ei jää.

Well.. noh.. jah. Eks on aimata, mis edasi hakkab saama.. aga ära Ryanit minu jaoks ära riku! (Ülbitsemine, sarkasm, kõik selline on lubatud, aga KIUSAMINE pole. )

Good bye, the end. :)

Väga hea algus Ootan uut :)

EITC. - muide, Ameerikas on keskkool neli aastat (ehk 9.-12. klass) Ja neid kutsutakse koolisiseselt vastavalt freshman'ideks, sophomore'ideks, juniorideks ja seniorideks, aga ei ole vale ka öelda klassina

Aga seal Ameerikas on mingi kamm ju vist veel. Nagu et... vanused pole nihkes natukene klassiti?

Murtagh- piisavalt arenenud ehk Üle ei saa areneda... x)

Hm, see lause "Me peame ajalukku minema," ajas mind nii kohutavalt naerma, sest ma ei saanud esialgu mõttele pihta. Muidu täitsa hea . Uut!