Physical Education 12

Minu meelest on teda üsna vähe ju sees :)

Küll saab

Oh, ma olin seda viimast osa lugedes sama närvis kui Seb.
*väriseb, tõuseb püsti, istub maha,väriseb*
Vot selliste juttude pärast ma loengi. Lase ikka edasi!
Ja kiiresti paluks!

Karolin- Hahaaa Tüüp pabistab kas jätab ikka F'ile superhea mulje....

Õnneks ma jätsin heas kohas pooleli. Noh, lihtsas kohas, et kerge on edasi kirjutada. Paar lõiku on juba 6. osast olemas kah...

Tegin uue osa aga ma ei kujuta ette kuidas see välja tuli. Loodan, et meeldib...
Ja saate uue ka. varsti

6.

Kui Sebastian ukse avas jäi ta esialgu kohmetunult Farrahit vaatama. Ta ei eksinud, kui arvas, et tüdruk oli end samuti sättinud, et kena välja näha.
Kena nägi ta välja nagunii. Ja nüüd tundus ta veelgi ilusam.
Tal oli seljas valge sviiter ja jalas lühikesed mustad püksid. Farrahi juuksed olid lahti ning langesid vabalt õlgadele. Tüdruk naeratas ja mudis rohelise koti sangu oma peos.
"Tsau," naeratas ta.
"Tsau. Sa oled väga täpne," naeratas Sebastian samuti ja kutsus Farrahi sisse.
"Mis me teeme siis?" uuris Farrah, et vestlust arendada ja võttis jalatsid ära.
Sebastian surus käed taskusse: "Ma ei tea... Vaatame mõnda filmi?"
"Hea mõte..," oli Farrah nõus ning soris oma kotis. Lõpuks võttis ta sealt kaks hõbedast pakikest välja ning ulatas Sebastianile: "Popcorn. Palun ütle, et teil on mikrokas."
"On ikka. Tänks..."
"Pole tänu väärt," lausus Farrah ja vaatas ootavalt Sebastiani. Poiss hoidis popcornipakikesi paremas käes ning vasak käsi oli endiselt teksapükste taskusse surutud.
"Sul tundub päris lahe kodu olevat. Ma pean sellega silmas, et see tundub kuidagi nii ruumikas," seletas Farrah elavalt kui järgnes Sebastianile kööki. Poiss naeris ja pani popcornipakid lauale ning pöördus: "Teen sulle majas eksursiooni?"
Farrah toetas end vastu lauda: "Pole vaja, ma arvan."
"Olgu," venitas Sebastian ja üritas rahulikumalt hingata.
Farrah lasi pilgul köögis ringi rännata ning vaatas siis ootavalt Sebastiani, kes jälle käed pükste taskutesse toppis.
"Kas mulle ainult tundub või oled sa tõesti närvis?" uuris Farrah muiates.
Sebastian köhatas ja hakkas kiirelt popcorniga tegelema: "Ei, ma lihtsalt... Ah, pole oluline."
"Saan ma ka midagi teha?"
"Mine elutuppa. Oota mind seal," lausus Sebastian ja avas kiirelt erinevate kappide uksi, et leida popcorni jaoks parajalt suur kauss. "Ma teen kähku."
Farrah vaatas poissi, kulm kipras. Ta polnud eriti vaimustunud mõttest, et peab olema üksi elutoas. Tal oleks parem siin olla... Nad saaks ju rääkida ja... See poiss oli selgelt närvis.
"Ma jään sulle siia seltsiks," ütles Farrah ning mõtles kiirelt, millest poisiga juttu teha. Ta oli üsna üllatunud, et poiss, kes koolis nii pealetükkiv oli, oli kodus nii tagasihoidlik. Või oli asi ikkagi muus?
Sebastian mühatas ja avas peale lühikest piiksu mikrolaineahju ukse. Ta valas kuuma popcorni suurde kaussi ning viskas pakid prügikasti.
Farrah võttis peotäie popcorni ja pistis selle kiirelt suhu: "Päris hea."
"Noh, minu kokakunsti pole neis raasugi," naeris Sebastian ja võttis kausi enda kätte, kui Farrah uuesti käe selle poole sirutas. "Mulle peab ka jääma. Lähme nüüd elutuppa."
"Olgu," naeris tüdruk ja järgnes Sebastianile.
Poiss astus kiirelt tuppa ja pani popkornikausi madalale telekalauale. Ta lülitas teleka sisse ning ekraan lõi hetk hiljem särama. Sebastian kõndis dvd-riiuli juurde ning hakkas otsima välja filme, mida vaadata võiks. Ta pani ühe filmi telekalauale ning vaatas siis ukse poole, kus Farrah seisis.
"Astu edasi," hüüdis Sebastian.
"Siin on nii ilus," ütles Farrah ja istus diivanile.
"Ma usun, et see valgustus mängib siin samuti olulist rolli. Mu õe segamini mängunurk rikkuks selle ilu ära."
Farrah naeris ja vaatas elutoas imetlevalt ringi: "Nüüd kui sa mainisid oma õde... Kus ta on?"
"Mu vanemad läksid tuttavate juurde ja võtsid Maybelle'i ka kaasa."
"Seega me..," kogeles tüdruk ja vaatas Sebastiani.
"Me oleme kahekesi," lõpetas poiss lause ja võttis dvd-riiulist veel kaks filmi ja istus Farrahi kõrvale diivanile: "Missuguste filmide austaja sa oled? Draama? Melodraama? Armastusfilmid või mõni muusikal?"
Farrah võttis peotäie popcorni ja vaatas Sebastiani pikalt: "Nalja teed või?"
"Ei tee," vandus Sebastian ja vaatas segadusse sattudes Farrahit."Miks sa arvad, et teen?"
"Sa teed mulle ettepaneku vaadata draamat või mingit haledat armastusfilmi, no come on, Sebastian... Mul pole isu oma head tuju ära rikkuda."
Poiss tõusis ja jalutas fimiriiuli juurde tagasi: "Mõni komöödia siis näiteks?"
"Jaa," naeris Farrah ja sättis end mugavamalt diivanil sisse. Ta tõstis popcornikausi enda kõrvale ja võttis ühe diivanipadja endale kaissu.
"Vaatame vanat head Scary Movie't?" pakkus Sebastian varsti õlakehituse saatel.
Farrah hakkas naerma ja kattis suu käega.
"On see jah?"
"Jah," lausus Farrah ja pühkis käega suud: "Tegelikult tahaks midagi head juua ka..."
"Ma kohe toon, eks?"
Sebastian pani dvd mängijasse ja vajutas filmi tööle. Ta veendus, et film hakkas jooksma ning kadus elutoast.

"Issand kui hale ma olen... Draama või armastusfilm?... Nagu tõsiselt. Ta naeris mu välja. Ma olen nii kuradima loll..," pomises Sebastian kööki jõudes ja kattis kätega oma näo. Oleks pidanud laskma Farrahil mõne filmi välja valida, mõtles ta ning võttis nõudekuivatamisrestilt kaks suurt joogiklaasi.
Seejärel avas ta külmiku ja avastas, et peale pooliku liitrise paki apelsinimahla polnud midagi asjalikumat. Oli küll kaks pudelit piima, kuid... no vaevalt, et Farrah piima popcorni kõrvale juua tahaks. See oleks üsna nõme.
Sebastian valas apelsinimahla ühte klaasi ning vaatas seda pead raputades. Seda oli liiga vähe.
Aga kui lahjendada seda veega? Muidugi mõjuks see maitsele kuid mahla oleks ju rohkem. Sebastian lasi klaasi kraanist natuke jahedat vett ja märkas siis eemal puuvilja kausis kahte apelsini. Ta lõikas mõlemad pooleks ning pigistas neist klaasi mahla. Lõpuks kui apelsinid olid mahlast kuivaks pigistatud, otsustas Sebastian jooki maitsta. Tulemusega rahule jäädes, valas ta mahla täis klaasist natuke teise, tühja klaasi ning viis mõlemad siis elutuppa.
"Apelsinimahl..," poetas Sebastian justkui vabandades, et ei serveerinud midagi asjalikumat.
"Apelsinimahl on täiesti okei," haaras Farrah klaasi poisi käest ja võttis sellest otsekohe lonksu.
"Kuidas film on?"
"Üsna okei, kuid üksi on igav vaadata," ütles tüdruk siiralt ja sättis end patjadel. "Ei saa muljetada."
"Ee..," kokutas Sebastian ja heitis pilgu popcorni kaussi mis oli päris jõudsalt tühjenenud. Tema enda viga, et ta nii kaua ära oli... Ta võttis peotäie ja pistis selle suhu: "Ma jään nüüd siia."
Sebastian istus diivani ette põrandale ja pöördus vaid selleks, et kausist popcorni võtta.
"Vahel on need naljad üsna nõmedad," lausus Farrah ja vaatas Sebastiani kukalt.
"Kui sulle ei meeldi... Me võime midagi muud ka vaadata ju?" pakkus Sebastian kiirelt ja oli valmis tõusma.
"Ei-ei-ei, me hakkasime seda vaatama ja vaatame lõpuni kah," sõnas Farrah ja pani käe takistavalt Sebastiani õlale.
"Kuidas soovid," lausus Sebastian rahulikult ja vaatas korraks naeratades üle õla. Just sel hetkel vilkusid lambid ja Farrah tõstis ärevalt pea: "See pole vist hea..?"
Sebastian raputas pead ning tõusis. ta kõndis akna juurde, lükkas kardina kõrvale ja vaatas õue, kus sadas vihma ja tuul oli tõusnud. Ilm oli kiirelt muutunud.
Puuoksad liikusid tugevalt edasi-tagasi ning tundus, et elektrikatkestus pole sugugi võimatu. Väljas möllas tõeline torm...
"Õues on päris jube..."
Farrah oli endgi püsti ajanud ning asetas kausi lauale. Seejärel astus ta kiirelt Sebastianist mööda, et samuti pilk välja heita.
"Ma lähen otsin igaks juhuks mõne küünla. Püsi siin, eks?"
"Kuhu ma ikka lähen," lausus Farrah ikka veel õue vaadates. Kui ta kardina akna ette tagasi sättis, vilkusid tuled veel viimast korda ning järgmisel hetkel valitses toas pimedus.
"Tore!" hüüdis Sebastian köögist. "Ma tulen kohe!"
Farrah liikus kobades diivani juurde tagasi ning istus. Ta kuulis Sebastiani samme.
"Farrah?"
"Kuulen," vastas tüdruk kerge värinaga hääles.
"Ma helistan oma vanematele... Mul läheb natuke aega veel."
"O-olgu, ma ootan," hüüdis Farrah ja ohkas. Õhtu oli täiesti ebaõnnestunud.
See ei pidanud olema nii.

Sebastian oli nii nunnu lihtsalt.
Aga kahju, et selle õhtuga nii läks. :)
Uut!!

See õhtu saab päris huvitava järje

Minu kohta öeldi reedel scary movie - naljakalt õudne. Et kui juhtub midagi halba (not komistan jälle kuskil, ütlen midagi mõtlematut vms), siis on teistel nalja nabani v midagi. Rõhk sõnal teistel.

Nad pidid kohe ühise keele leidma.

Hahaa :)

Mulle öeldakse vahel täiesti lambist ole ettevaatlik. Mul oli vahepeal mingi eriline koba-periood. Lõin põlvi ära jms :)

Sebastian ja Farrah?

Nemad jah.

A see oleks vist nata mage kui Farrah nüüd nende juurde jääks ööseks... Kuigi mulle meeldiks lugeda.

2008 olin ühes laagris... Kloogarannal. Ja siis läksime kämpüadest mere äärde õhtul pimedas. ja oli selline... umbes aakri suurune lagendik. :d ja minu jalg leidis selle ühe 10*10 cm augu, kuhu sisse vajuda. xD Kõnnin, kõnnin, plumps.

Lisame natsa vürtsi ja pole enam mage

Osav :)

Tahaks juba teada, mis edasi saab.

KK: Küll teada saad :)

EITC: Aitäh :) Minu meelest ka pole see loogiline. Ja voolu kaotasin ma selle pärast ära, et mul jooksis totaalselt juhe kokku.
See apelsinimahla tegemise koht oli ka täiesti äkki...
Saad. Tegelen uuega juba.

ma tahan uut.

Kuhu komentaar jäi?

Puu otsa. Pauk käis.

Aa :) Kahju.

Ma lugesin eile õhtul selle osa läbi ja mõtlesin, et f***, that sucks Kustutasin ära ja sekund hiljem vajutasin nupule "Undo delete" sest ma teadsin, et siis ma ei suuda kaua-kaua seda juttu edasi kirjutada. Ja sain selle osa tagasi. Kirjutasin isegi veel ühe osa otsa :)
Loodan, et meeldib...


7.

Sebastian toppis mobiili taskusse. Ta ei teadnud kas rõõmustada või kurvastada, kuid see, et vanemad tormi tõttu tagasi alles hommikul tulevad, võib isegi mingit moodi kasulik olla.
Sebastian võttis laualt pooliku apelsini ja sõi seda, samal ajal nuputades, mida edasi teha. Filmi vaadata ei saa... Mitte midagi muud ei saa ka teha.
Isegi süüa mitte. Külmkapis polnud nagunii midagi asjalikku.
Ta hiilis esikusse ja võttis sealt riiulist pisikese taskulambi, et otsida oma toast rahakott üles. Sebastian hiilis võimalikult vaikselt üles, et Farrah teda otsima ei tuleks.
Rahakoti leidis ta kiirelt ning seejärel hiilis poiss alla tagasi. Raha oli selles piisavalt ning Sebastian läks kobades elutuppa: "On sul kõht tühi?"
"Sebastian.., ma arvan, et mul on kõige parem minna koju..."
"Ei, Farrah, palun jää. Ma ei saa lasta sul sellise ilmaga.... Sa ei näe isegi kuhu minna. Väljas on kottpime!"
"Vihm ja tuul ei tee mulle mitte kui midagi," katkestas Farrah poisi jutu ja tõusis. Ta kõndis kobades läve poole, kus Sebastian seisis.
Sebastian oli samuti Farrahi poole liikuma hakanud ning nad põrkasid poolel teel üksteisega kokku.
"Ouch," kiunatas Farrah ja haaras oma otsaesisest kinni ning kaotas tasakaalu. Sebastian sirutas kiirelt käed välja, et hea õnne korral Farrahi kukkumist pehmendada. Tüdruk jäigi püsti.
"Oh, anna andeks..," vabandas Sebastian ja oli kergelt shokeeritud. "Jäid terveks?" küsis poiss laupa hõõrudes.
"Jah, aga varsti on mu otsaesisel kena muhk."
"Vabandust."
"Ära vabanda. See juhtus ju kogemata..," naeris Farrah ja tõmbas sviitrit allapoole. "Aga ma lähen ikkagi."
Sebastian tundis kuidas Farrah temast mööda astus ning välisukse juurde läks. "Huvitav, kus minu..," venitas tüdruk.
Sebastian seisis langetatuid peaga endiselt elutoa lävel ning kuulis teda väga hästi. Tal oli raske tunnistada, et tema ego oli saanud paraja põntsu. Esiteks suutis ta oma margi täis teha, teiseks ei osanud millegi huvitavaga lagedale tulla, et ka ilma teleka vaatamiseta oleks neil koos huvitav olla.
Ta oli igav ja õhtu kukkus läbi. Ja nüüd otsustas tüdruk, kes talle meeldis jalga lasta. Ta ei hoolinud tugevast tuulest ega paduvihmast, peaasi, et siit igavast paleest ära saab.
Aga asi ei saa ju nii hull ka olla..?

Sebastian pöördus ja sammus enesekindlalt esikusse, kus Farrah oma jalanõusid tuvastada üritas.
"Farrah, jää siia," palus Sebastian.
"Ma ei saa siia jääda. Mu vanemad..."
"Helista neile ja ütle, et jääd siia," pistis poiss kiirelt.
Farrah oli mõnda aega vait. Ta jätkas oma jalatsite otsimist ja kui ta need leidnud oli, tõmbas ta need kiirelt jalga ja pani koti õlale.
Ta oli lahkumiseks valmis. "Et siis... Jah. Ma... Lähen," pomises Farrah ja vajutas ukselingi alla. Ta avas ukse ja vaatas neelatades õue: väljas oli täiesti kottpime, nagu Sebastian enne rääkinud oli. Isegi tänavatuled ei põlenud. Ja siis veel see külm vihm ja külmatunnet lisav tuul...
Aga mis seal ikka...
"Aga ma saadan sind?" hüüdis Sebastian ja oli valmis nagist kilejope haarama.
"Ei, pole vaja!" hüüdis Farrah.
Ta astus terassile ja seejärel paar astet ning seisis jalgteel, mis oli kaetud veekihiga. Kaua kuiv olnud maa ei imanud kohe vett endasse.
Sebastian seisis uksel ning saatis tüdrukut pilguga vaid mõned sammud.
Farrah astus, pea õlgade vahel, veel paar sammu ja jäi siis jällegi seisma. Ta oli mõne sekundiga läbimärg.
Kui ta kunagi koju jõuab on ta läbi ligunenud...
Tüdruk pöördus ja astus maja poole tagasi, mõeldes sõnu, mida Sebastianile öelda.

"Kena ilm, eks ole?" küsis Sebastian ja Farrah tundis tema hääles ükskõiksust. Või siis üritas poiss lihtsalt sarkastiline olla.
"Sorri, et ma sind ei kuulanud. Lased mu sisse tagasi?"
"Otse loomulikult. Palun," astus Sebastian kõrvale ja Farrah astus sisse, üleni lõdisedes. Poiss keeras ukse lukku ning võttis Farrahi õlalt koti, mis oli samuti läbimärg nagu tüdruk ise. Sebastian pani koti nagisse ja võttis Farrahi käest kinni, tõmmates teda endaga kaasa, trepist üles.
Sebastian sammus otsustavalt vannitoa poole ning käskis Farrahil käed üles tõsta.
"Mul on külm," sosistas Farrah ja ei kavatsenud sugugi käsi üles tõsta.
"Ma tean, et sul on külm. Pole ka ime. Sa olid ju külma vihma käes. Tõsta käed üles, palun," seletas Sebastian.
Lõpuks peale lühikest veenmist, nõustus Farrah käsi tõstma. Sebastian võttis tema sviitri äärtest kinni ja tõmbas selle tüdruku seljast ära. Farrah tõi kuuldavale naeruturtsatuse.
"Ära nüüd..," sisistas Sebastian. "Võta püksid jalast."
Farrah seisis tuimalt tema ees ega kavatsenudki poisi käsku täita. Võta püksid ära!?
"Tee seda. Kui vool ära on, muutub meie maja samuti külmaks. Ma ei taha, et sa end külmetaksid," ütles Sebastian ja asetas tilkuva sviitri nöörile kuivama. Seejärel võttis ta nöörilt kuiva pikkade käistega sviitri, mis vähemalt tundus Sebastianile tema oma olevat. Ta pani selle omale kaela ümber ja võttis kapist esimese kättejuhtuva rätiku.
"Sa pole pükse ikka veel jalast ära võtnud?" päris Sebastian.
"Mkm," pomises Farrah.
"Ära põe, pime on ju... Ma nagunii ei näe midagi."
Sebastian kükitas ohates ja kobas kätega tüdruku lühikeste pükste nööbi ja luku järele. Lõpuks tiris ta püksid alla ning Farrah astus neist välja. Sebastian viskas püksid sviitri kõrvale nöörile ning võttis rätiku. Ta tõmbas aluspesus oleva Farrahi enda poole ja kuivatas teda kiirelt rätikuga. Farrahi jalad olid täiesti jääkülmad.
"Ai," pomises Farrah ja toetas käega Sebastiani õlale, kui poiss tema jalga liiga tugevalt hõõrus. "Mul on... isegi natuke ebamugav sinu ees niimoodi olla."
Sebastian ei vastanud tüdrukule vaid viis kuivatamise lõpuni. Seejärel võttis ta kaela ümbert sviitri ja aitas selle Farrahile selga.
"On soojem?"
"Küll hakkab. Aitäh sulle."
Sebastian seisis Farrahi ees ja vaatas tüdruku õblukest kuju. Kehaasendi järgi vaatas ka tüdruk teda.
Sebastian surus käed taskutesse.
Jälle.
"Lähme alla."
Farrah võttis vargsi Sebastiani särgikäisest kinni ning sammus poisi järel trepist alla.
"Ma leidsin muidu mõned küünlad. Need on köögis. Lähme sinna..."
Farrah noogutas ning lasi poisi särgist lahti. Sebastian astus kiirelt laua juurde, kobas kiirelt küünalde järgi ning otsis köögiraadio juurest tulemasinat. Hetke pärast süütas ta ühe jämeda küünla. Ta asetas selle alustassile püsti ja vaatas kuidas leek suuremaks muutus.
Seejärel vaatas ta Farrahit, kes näppis laual oleva ajalehe serva. Õrn tuleleek maalis tüdruku jume pruunikamaks ning juuksed, mis märjana veelgi tumedamad tundusid, muutsid Farrahi välimust tunduvalt.
Sebastian vaatas tüdrukut ikka veel ja mõtles mida öelda ja kuidas öelda. Oleks ta vaid teadnud, et Farrah mõtles samuti mida öelda.
Võibolla oleks siis Sebastiangi hakkajam olnud...
"Kas sa tahaksid midagi süüa?" küsis Sebastian, justkui kardaks, et see küsimus võiks Farrahit solvata.Tüdruk tõstis pea ja naeratas korraks: "Noh, ma ei taha, et sa endale tüli teeks..."
"Mis tüli?" imestas Sebastian ja võttis taskust mobiili: "Ma olen meeletult näljane. Tellime pitsa?"
"Päriselt?" kergitas Farrah kulme ja jättis ajalehe sinna paika. "Oh, see oleks päris lahe..."
"Minu meelest ka, pealegi ega meil siin kodus midagi normaalset süüa polegi."
Farrah hakkas naerma.
Sebastian valis kiirelt numbri ja rääkis millist pitsat ta soovib. Seejärel andis ta maja aadressi ja lõpetas kõne: "Pool tundi."
"Mu kõht hakkab kohe korisema," itsistas Farrah ja varjas käega suu.
Sebastian vaatas teda imetlusega: "Miks sa nii teed?"
"Mida?" uuris tüdruk naerdes.
"Varjad käega oma suu kui naerad?"
"See on... harjumus."
"Halb harjumus," sosistas Sebastian ja võttis Farrahi käest kinni, mida ta suu ees hoidis. "Sa oled ilus, kui sa naerad."
Farrahi naeratus oli suult hetkega pühitud. Ta neelatas ja hammustas huulde.
Ootamatu kompliment lõi ta totaalselt rivist välja. Ta tõmbas oma käe ära ja taganes sammukese ning vaatas ainiti küünlaleeki.

Ta oli nii kaua oodanud mingit veenvamat märki, sellest, et ta poisile meeldib. Nüüd kui ta oli ühe saanud, lõi ta põnnama nagu väike arg tüdruk. Ta lihtsalt ei osanud midagi ette võtta ja talle oli kergem, kui Sebastian ohjad enda kätte haaras.
Farrah ohkas ja piilus silmanurgast Sebastiani, kes nüüd samuti küünalt vaatas.
Kui poleks vaid seda üht takistust...

Niiiiiiii armas

*SOOOO CUTE!!!*
Lol
Ei, aga tore, kui meeldis :)

Mulle ikka meeldib see jutt. :)
Armas osa oli jah, aga nüüd on vääga nõme järgmist osa ootama hakata, nii huvitava koha pealt ei tohi lõpetada
Mul mingi asi jäi tegelikult kripeldama, aga see läks edasi lugedes meelest ära juba

Mis see üks takistus on ss?