Physical Education 12

Tsiteerin: :

Lihtsalt teab, kuhu palli lüüa jne.

Sorry, aga... haha! Iga inimene teab loogiliselt võttes, kuhu pall lüüa xD

*naerab*

see oli lause, mis mulle sel hetkel, kui komentaari kirjutasin pähe tuli :)

Oh ei tea :)
Mul tuleb üsna kiire nädal, kuid kui ma suudan oma mõtted ritta panna, meisterdan uue osa varsti valmis

Aga varsti on minu puhul üsna laialdlane mõiste

Oeh, tunduvalt hea osa oli, tegelikult vb ma isegi tahtsin midagi kritiseerida, aga kõik on lugemise käigus meelest ära läind.
Aga põhiline on see, et mulle meeldis. Mulle meeldivad need huvitavad mitte-Eesti pärased nimed seal sees. Aga sooviks siiski uut ja head osa . :)

Edu ! (Y)

Murtagh- no... sundimisest on isegi abi olnud :)

SugarPiece- Okei Ega tegevus ei toimugi Eestis, et peaks olema eesti-pärased nimed :)

Eniveis ma kirjutasin mõned uued osad valmis täna, sest täna oli mul selleks piisavalt jõudu. Ma olin ja olen ikka veel haige . Teisipäev kuni reede oli nii-nii halb, et ma ei suutnud arvuti taga istutagi ja seepärast ka kirjutamine kannatas selle all (kuigi ma tahtsin retsilt kirjutada ning lootsin seda neil päevil teha)

Mai mõika kuidas te nii häid jutte kirjutate kogu aeg?! Suht mai tea, SUPER lihtslat!

Karro- aww, aitäh :)

Loodan, et meeldib

4.

Järgmisel hommikul kooli minnes oli Sebastiani paha tuju kadunud. Ta tuli koolibussist maha, lonkis kooliväravatest sisse ning otsis silmadega Ryanit ja Jacki, kuid neid polnud kusagil näha. Järelikult olid nad juba klassi läinud. Reedese koolipäeva esimene tund oli jälle õpetaja Apple'iga.
Sebastian lisas sammudesse kiirust, et mitte tundi hiljaks jääda, sest Ryani ja Jacki tulemusteta otsimine võttis oma aja.
Kui ta inglisekeele klassi sisse astus nägi ta Jacki ja Ryanit Farrahiga rääkimas. Jah, see oli normaalne, kuid Sebastianile ei meeldinud, et tema kaks parimat sõpra tundusid Farrahiga paremini läbi saavat kui tema ise.
Sebastian tervitas õpetajat, kes juba klassis tunniks ette valmistus ning suundus seejärel oma koha poole: "Hommik."
"Jou, mees," viipas Ryan talle ning Jack noogutas kiirelt tervituseks. Farrah pööras end toolil ringi ja naeratas Sebastianile: "Tsau."
"Tsau," sosistas poiss ja Farrah tõmbas tooli laua poole, et ta oma kohale pääseks. "Ma arvan, et me peaks kohad üldse ära vahetama."
Sebastian soris oma seljakotis ja ei kuulanud tüdrukut üldse.
"Seb?"
"Äh?" tõstis Sebastian pea.
"Kas sa kuulsid mida ma just ütlesin?" küsis Farrah sõnu rõhutades.
"Ei. Vabandust."
"Ma ütlesin, et me peaks kohad ära vahetama, sest et nii oleks vist parem. Ma pääsen toolist kergemini mööda kui sina. Sa ei arva nii?"
Sebastian vaatas üle õla. Ryan ja jack vaikisid ja tegid näo nagu oleks neil tegemist, kuigi tegelikult kuulasid pealt igat sõna, mida farrah ja Sebastian vahetasid. Sebastian heitis neile kurja pilgu ja pöördus siis Farrahi poole: "Võibolla tõesti."
"Oh, tore," muutus Farrahi nägu rõõmsamaks.
Kell sai veerand üheksa ning tund helises sisse. Õpetaja Apple kirjutas tahvlile mõned kirjanike nimed ning hakkas rääkima nende elulugusid. Farrah kirjutas hoolikalt märkmeid üles ning Sebastian üritas võimalikult palju Farrahi kõrvalt kirja panna.
"Kuidas teil eile trenn läks?" uuris Farrah vaikselt.
"Päris lahe oli. Kahju, et sa ära läksid. Meil oli hiljem väga lõbus," sosistas Sebastian.
"No ma pidin minema. Ja ma põhimõtteliselt lihtsalt saatsin isa tööle. Ma ei plaaninud poolteist tundi staadionil vaadata, kuidas te higistena palli taga ajate," naeratas Farrah ja joonistas vihiku nurka päikese.
"Aga minu meelest sa ju ütlesid, et sa oskad..." sattus Sebastian segadusse.
Farrah muigas: "Paljugi mis ma ütlesin."
Sebastian keeras vihikus lehte ja pani pastaka käest. Ta nõjatus kergelt Farrahi poole: "Su isa on suhteliselt lahe tüüp."
"Arvad?"
"Jah," kinnitas poiss.
"Väga tore." Farrah kirjutas kiirelt mõned õpetaja öeldud teoste pealkirjad vihikusse ja vaatas silmanurgast Sebastiani poole, kes jätkuvalt tema poole nõjatus.
"Sa kipud laiutama."
Kui Farrah seda ütles, tõmbus Sebastian temast eemale ning trummeldas sõrmedega lauale. Varsti rebis ta vihiku viimaselt leheküljelt paberitüki ja kritseldas sinna midagi ning pani selle Farrahi vihiku peale.
Tüdruk vaatas teda kulmu kortsutades ja libistas silmad kiirelt üle sõnade. Seejärel veel ühe korra. Sebastian vajus näost ära ning ohkas. Ta kiirustas ja rikkus sellega kõik ära. No miks ta ei oodanud
kauem..? See ettepanek mõjus ju tõesti kahtlaselt...
Kurat küll, mõtles Sebastian ja piilus silmanurgast Farrahit, kes toetas pead kätele ja vaatas ainiti enda ette. Nüüd ta rikkus tüdruku tuju ja päeva nii totaalselt ära, et...
Sebastian ohkas uuesti.
Kümme minutit enne tunni lõppu võttis Farrah Sebastiani saadetud kirjakese ja luges seda uuesti.
Sebastian pööras kergelt pead ning oli üllatunud, et Farrah kirjale üldse veel mingit tähelepanu pööras ning ootas huviga, mida tüdruk talle vastab.
Lõpuks lükkas Farrah kirja Sebastiani poole ning poiss rabas selle kiirelt pihku.
Kirja alla oli trükitähtedega kirjutatud "EI".
"Aga miks?" sosistas Sebastian hetk hiljem, et põhjust välja uurida.
"Ausalt, ma tuleksin, kuid mul on tegemist," seletas tüdruk.
Sebastian hakkas naerma: " Aga kui sul poleks tegemist, kas sa siis tuleksid?"
"Ma ei tea," vastas Farrah ausalt ja pööras pea Sebastiani poole. "Vaevalt, et see mu isale meeldiks."
"Olgu," noogutas Sebastian ja vaatas mõtlikult aknast välja. "Kuidas sa matemaatikat oskad?"
Farrah pööritas silmi: "Matemaatika? Mis see siia puutub?"
"Ütle, kas oskad või ei," käis Sebastian peale.
"Ei oska."
"Noh, siis sa saadki tulla õhtul minu juurde. Ütled oma isale, et lähed klassikaaslase juurde matat õppima."
"Reede õhtul? Jaa, ma arvan ka, et jääb mind uskuma," naeris Farrah. "Mu isa tunneb mind piisavalt, et teada, kuidas ma vihkan reede õhtul õppimist."
Sebastian naeratas: "Me ei peagi õppima... Aga me võime midagi lõbusat ju teha?"
"Selleks ma ei pea sinu juurde tulema," lausus Farrah.
"Sa ei taha tulla, eks ole?"
"Asi pole üldse selles. Mulle meeldiks sinu juurde tulla ja midagi lahedat teha, kuid... kas see ei tähendaks mitte seda, et me..," kogeles tüdruk vabandavalt.
"Poisid võivad tüdrukutega lihtsalt sõbrad ka olla," märkis Sebastian, võttis kirjakese ja rebis selle pisikesteks tükkideks, et 'asitõend' hävitada. "Farrah, ma tean, et sa ei viitsi reede õhtul kodus üksi
passida."
Tüdruk kergitas kulme: "Ära ole nii kindel. Äkki pean oma vennal silma peal hoidma, et ta maja maha ei põletaks?"
Sebastian mühatas: "Vaevalt, et ta nii loll on ja seda üritaks."

Tund helises välja ning Farrah tõusis kiirelt. Apple hüüdis üle klassi, et järgmisel tunnil teeb ta pisikese tunnikontrolli ning kadus klassist.
Farrah toppis vihiku ja pastaka kotti ning kiirustas samuti väljapääsu poole. Kuid nagu neetult põrkas ta uksel kokku Anna ja veel ühe tüdrukuga, keda ta ei tundnud veel.
"Tsau, Farrah. Kuhu minek? Mis sul järgmine tund on?" päris Anna.
"Ee..," üritas Farrah kiirelt mõelda. Ta vaatas üle õla ja nägi Sebastiani koos Jacki ja Ryaniga lähenemas. Ta pidi kiirustama: "Vist kehaline. Aga ma ei mäleta täpselt..."
"Meil ka!" kihistas Anna. "Lähme koos?"
"No... okei."
Kui Farrah uksest väljuma hakkas haaras Sebastian tema käest ja tiris ta klassi tagasi. "Palun," lausus poiss vaikselt ja ei hoolinud üldse milliste pilkudega Jack ja Ryan teda vaatasid.
"Hea küll," ohkas Farrah ja tõmbas oma käe vabaks: "Hea küll, kui see sind õnnelikuks teeb."
"Aitäh," oli Sebastian rahul ja viipas Farrahile enne kui too koridori kadus. "Ma helistan sulle!" hüüdis Sebastian.
Tema kõrval hakkas Ryan irvitama: "Farrah!"
Farrah pöördus uksel: "Kuulan."
"Võib, ma helistan ka?"
Tüdruk raputas naeratades pead ja kadus ukselt.
Sebastian müksas Ryanit ja kõndis kappide poole, et sealt järgmise tunni asjad võtta. Ta tuhnis segamini kapis otsides õhukest filosoofia õpikut, kui Ryan tema kõrvale ilmus.
"Mida sa tahad?"
"Kas ma sain õieti aru, et sa kutsusid tunni ajal tüdruku välja?"
Sebastian hingas pahuralt sisse-välja ja sai lõpuks õpiku kätte. Ta pani kapiukse kinni, keeras selle lukku ja pistis kapivõtme teksade taskusse.
"Ma ei kutsunud teda välja."
"Kuidas sa seda siis nimetad? Sa kutsusid ta ju õhtuks enda poole. See teeb sama välja," lausus Ryan.
"Mis see üldse sinu mure on, mida ma teen?"päris Sebastian.
"Minu meelest me oleme sõbrad ja sõbrad räägivad üksteisele mida nad teevad."
"Äkki ma peaks sinult üleüldse luba ka küsima, et Farrahiga rääkida?" küsis Sebastian ja muutus iga möödatiksunud sekundi järel aina tigedamaks ja tigedamaks. Ryan lihtsalt sekkus liialt tema asjadesse."Sul pole õigust mulle öelda, mida ma võin teha ja mida mitte."
Sebastian sammus kiirelt edasi ning Ryan üritas tema kõrval püsida. Muidugi osutus see üsna keeruliseks, sest Ryan pidi peaaegu et sörkima hakkama, et sebi kõrval püsida. Lõpuks haaras ta sõbra särgist kinni ja sundis teda end kuulama.
"Kuule, oota! Kuula mind ometi!" hüüdis Ryan. "Minu pärast tee mis tahad! Aga kas sulle endale ei tundu, et sa kiirustad? See, et see plika sulle meeldib on kaugele näha..."
"Ära kutsu teda 'plikaks'," sisistas Sebastian.
"Olgu, olgu. Vabandust! Aga sa pöörad sellele pl... tüdrukule rohkem tähelepanu kui oma kahele parimale sõbrale. See ei peaks nii olema."
"Küll ma leian teie jaoks ka aega," pomises Sebastian ja vaatas kella. Järgmise tunni alguseni oli veel mitu minutit aega.
"Loodame."
Ryan vangutas pead ja lasi Sebastiani särgist lahti. "Ma soovitan sul mitte kiirustada. Ja..."
"Mida veel, Ryan?"
"Kui ta on meie uue treeneri tütar siis ma soovitan sul ettevaatlik olla."
Sebastian silus käega kohta, kust Ryan särgist kinni oli hoidnud ja nüüd kortsus oli.
"Vaevalt, et Martin Fuergo vaimustuses on, et sa tema tütrega suhteid luua üritad."
"Mis suhetest sa räägid? Me oleme sõbrad..," kortsutas Sebastian kulme ja vaatas Ryanit mõõtvalt.
"Sa ütlesid vist eile midagi sarnast ja ma usun, et sa mäletad, mida ma sulle ütlesin vastu."
Sebastian noogutas. Ryani näole ilmus muje: "Aga kui sul siiski kõik hästi peaks minema, siis... Palju õnne."
Sebastian hakkas samuti naerma: "Aga usu mind- ma löön su maha, kui sa peaksid õhtul ilmuma mõne lolli vabandusega mu ukse taha."
"Uuu," venitas Ryan: "Eks ma siis katsun seista vastu kiusatusele rikkuda ära su romantiline õhtu Farrahiga."
Sebastian raputas pead: "Mingisugusest romantikast ei saa juttugi olema."
"Aga minu meelest käib kõik siiski liiga kiirelt."
"Sa oled lihtsalt kade," naeris Sebastian.
"Ei ole, sõbrake," vastas Ryan ja vaatas käekella: "Kuule ma lippan nüüd... ma ei taha hispaania keelde hiljaks jääda."
"Olgu hiljem näeb," tõstis Sebastian käe ja võttis seejärel suuna teisele korrusele, kus asus filosoofia klass. Tal on terve õhtu aega, et Farrahile hea mulje jätta...

Sebastian on mu lemmik :)
Ja hea osa
uut!

Keiti: Tääh :)

EITC: Tegin seda :)
Noh, Ryan on hooliv parim sõber, kes ei taha, et sõber ämbrisse astuks.
Ja mõned poisid räägivad nagunii sarnaselt oma sõbraga- me lihtsalt ei kuule seda. Või nii...

Mulle tundub Ryan selline ülbik olevat. Hoolivust tas pole, kõik teod on minu silmis ajendatud enese kasust.

See on nii naljakas... nagu mingit raamatut lahkaks siin. Kõigil on oma nägemus tegelaste käitumisest ja nende põhjustest... Sattusin ükspäev "Tuulest Viidud" arutlust vaatama ja... wow. A tglt seda on tore lugeda.

Nii et keegi vaielgu vastu kui tahab.

nasicc- "kõik teod on minu silmis ajendatud enese kasust" Mhmhhh
No... mulle meeldib see lahkamine siin

Ma olen siis ülipai ja panen veel ühe osa üles. Kindlasti on mõned vead sees ja veits kahtlane, kuid neid annab hiljem parandada :)
Võibolla peale seda teen pisikese pausi ja üritan jõudu koguda, et siis uue hooga jälle kirjutamisega pihta hakata


5.

Sebastian jõudis koju pool neli. Ta viskas koti esikusse ja läks kööki, et kohe midagi süüa.
Ta valas kaussi maisihelbeid, võttis külmkapist piimapudeli ning valas neile peale natuke piima. Seejärel pani Sebastian raadio tööle, et ei peaks vaikuses sööma.
Mõne minuti pärast tiris ta pükste taskust telefoni välja ning asetas selle lauale. Ta lootis, et Farrah helistab talle ise, kuid loogiliselt võttes peaks asi vist teistpidi olema. Ta sõi kausi kiirelt tühjaks ja just siis kui ta valis Farrahi numbri, et tüdrukule helistada, tuiskas kööki tema ema Cathy.
"Sebastian!"
"Tsau, emps."
"Sina juba kodus!" hingeldas ema ja kohendas käega juukseid.
"Täna oli kaheksa tundi," ütles Sebastian ja vaatas ema, kes kiirelt oma lokkis juuksepahmakat sättis. "Mis värk on?"
"Me lähme isaga tuttavate poole. Umbes kell pool seitse või nii... Kui sul plaane pole võid ka tulla."
"Eeeh... Kas te võtate pisikese tüütuse ka kaasa?" küsis Sebastian, lootes, et ema vastab jaatavalt.
"Jah."
"Lahe," rõõmustas Sebastian.
"Sellepärast ma polnudki midagi süüa teinud... Kui isa tuleb siis kohe lähme ka. Olgu, ma lähen nüüd üles tagasi. Ma pean oma soengu korda tegema."
"Ema?"
"Tee kähku, ma pean oma soenguga veel kaua jamama..."
"Kas ma võin õhtul klassikaaslase külla kutsuda?" küsis Sebastian aeglaselt. Ema lõi käega: "Ikka. Aga mingit läbu ei korralda, eks?"
"Luban," tõotas Sebastianja hakkas naerma.
"See... klassikaaslane ei ole Jack ega Ryan?" küsis ema ja muigas kavalalt.
"Ei ole jah. Ära uuri elu, ema," hüüdis Sebastian lõbusalt.
Ava näole ilmus samuti lai naeratus: "Ei pea geenius olema, et teada, kelle sa külla kutsud. Teeme isaga sulle vist teene, et täna maja tühjaks jääb?"
Sebastian noogutas: "Kui kaua te seal olete?"
"No ma võin ju isa veenda, et me Lynni ja Oweni juurde ööbima jääks..." sõnas ema, mille peale Sebastian tõsiseks muutus: "Mitte midagi sellist ei hakka siin toimuma. Ausalt."
"Tore. Kuule, ma nüüd tõesti lähen ja sätin end edasi... Kui Maybelle alla tuleb, siis palun tee mulle teene ja tegele temaga, eks?"
"Okei," oli Sebastian nõus ilma nurisemata ning koristas laua ära. Seejärel võttis ta oma mobiili ja läks elutuppa, et Farrahile helistada.
Ta istus beezile sametdiivanile ja mõtles kiirelt läbi mida ja kuidas öelda, et mitte end naeruväärseks teha. Lõpuks kui ta valis Farrahi numbri ja telefon juba kutsus, tõusis ta kiirelt püsti ja sulges elutoa ukse, et vältida pealtkuulamist.
Telefon kutsus paar korda ja siis kuulis Sebastian Farrahi häält, mis telefonis tundus nii võõras: "Jaa?"
"Farrah?" küsis Sebastian ja kattis käega näo. Rumal küsimus, mõtles Sebastian ja istus.
"Loomulikult."
"Eem, kas sa tuled siis... õhtul?" üritas Sebastian võimalikult emotsioonitult küsida.
"Jah. Ma rääkisin isaga ja ta lubas. Muidugi ma ei öelnud talle, et ma mõne poisi juurde lähen aga kui ma oleks talle seda öelnud siis poleks ta mind nii kergelt lubanud," seletas Farrah.
"O-olgu... Mis kell sa siis tuled? Umbes?"
"Mis kell sulle sobib?"
Ema ja isa lähevad ära umbes seitsme paiku. Kui kutsuda Farrah siia mõned minutid peale seitset, peaks maja juba tühi olema, mõtiskles Sebastian: "Seitse viisteist?"
"Olgu. Teeme nii."
"Jäi sulle aadress meelde?" küsis Sebastian kiirelt, kartes, et Farrah lõpetab kõne.
"Jah. Maja number oli 24?"
"Jep. Kuidas sa siia saad?"
Mõnda aega oli telefonis vaikus ning Sebastian kuulas ärevalt.
"Arvan, et jalgsi... Pole väga pikk maa."
"Noh, okei... Seitse viisteist."
"Seitse viisteist," kordas Farrah naerdes. "Nägemiseni!"
Sebastian lõpetas kõne, torkas mobiili taskusse tagasi ning tõusis. Ta vaatas kiirelt dvd-riiuli üle ning veendus, et seal oli filme igale maitsele. Ta laseb Farrahil mõne filmi välja valida, et mitte oma maitset peale suruda.
Seejärel otsustas ta oma toa üle vaadata. Sebastiani meelest oli see parajalt korras, et hea mulje jätta, kuid vaevalt, et Farrah tema tuba näha tahab.
Sebastian korjas arvutitooli juurest mustad sokid üles ning viis need vannituppa pesumasinasse.
Kui ta juba vannitoas oli otsustas ta heita pilgu peeglisse. Ta juuksed olid ebaühtlaselt turris ning kaenla all märkas ta pisikesi tumedaid laike. Sebastian võttis kapist puhta rätiku ja pani selle dushikabiini kõrval olevasse nagisse ning võttis riided seljast. Ta sättis vee parajaks ja hakkas end pesema, kui kuulis, kuidas vannitoa uks aeglaselt lahti tõmmati.
"Ma olen dushi all," hüüdis Sebastian. Ta kuulis samme, kuid keegi ei vastanud. Võibolla uks liikus iseenesest? Igaks juhuks piilus Sebastian dushikardina tagant välja. Ukse juures seisis punase-valge kirjus kleidis tema väike õde Maybelle. Tema pikad tumepruunid juuksed olid hobusesabas ning ta hoidis käes kollast mängulooma.
"May," ohkas Sebastian, kui talle meenus ema palve õel silma peal hoida. Ta oli õhtu pärast nii närvis, et unustas selle juba paari minuti pärast sootuks.
"Tuled minuga mängima?" küsis tüdruk vaikselt ja surus mängulooma kõvemini enda vastu.
Sebastian hammustas huulde: "Ee... Ikka, aga mul läheb natuke aega veel. Mine minu tuppa ja oota mind seal. Ära ainult midagi puutu, eks?"
"Jaa," kilkas Maybelle ja jooksis vannitoast välja. Sebastian muigas. Vähemalt ei pea ta õel terve õhtu silma peal hoidma.
Ta keeras varsti vee kinni, kuivatas rätikuga end ära ja sidus selle siis endale ümber ning läks oma tuppa.
Maybelle istus tema voodil ja pomises midagi omaette. Sebastian astus temast kiirelt mööda ja tõmbas riidekapi uksed lahti. Nüüd oli vaja otsida midagi normaalset selga. "Loomulikult teksad," sosistas ta omaette ja viskas need Maybelle'i kõrvale.
"Nii... T-särk? Või... on triiksärk parem...?" arutles Sebastian. Ta tõmbas lõpuks riidepuult kollase, siniste kirjadega T-särgi ning viskas selle samuti voodile.
"Maybelle? Äkki sa läheksid ema juurde? Ma tahaksin riideid vahetada..."
Sõnagi lausumata Maybelle tõusis ja kadus toast.
Kui Sebastian oli riided ära vahetanud, üritas ta ennast natuke rahustada ja muusikat kuulata. Ta võttis oma mp3, pani klapid pähe ja sättis end mugavalt voodisse lamama.

"Sebastian? Seb..," raputas Cathy poega õrnalt õlast.
Sebastian avas uniselt silmad ja teise käega pani mp3-e öökapile. "Ooh.., mis kell on?"
"Kell on pool seitse. Isa tuli ning ootab all. Ma tulin sulle ütlema, et me kohe lähme. Aga sa olid magama jäänud."
"Pool seitse!?" kargas Sebastian voodist püsti.
"Jah. Ole siis tubli ja hoia kodul silm peal. Ma helistan sulle, kui koju hakkame tulema."
"Olgu-olgu," hüüdis Sebastian ja tormas vannituppa. Ta astus mõned sammud peeglist eemale, et ennast hindavalt vaadata ning otsustas lõpuks siiski midagi muud selga panna. Võibolla oleks must triiksärk tõesti parem?
Sebastian ruttas oma tuppa ja tõmbas särgi seljast. Ta võttis kiiruga kapist musta särgi ja tõmbas selle selga ning läks vannituppa tagasi.
"Perse," lausus ta tigedalt kui märkas, et ta oli oma juuksed ära maganud ning nüüd hoitsid need täiesti kohutavalt. Ainuke võimalus oli need geeliga korda sättida, mida Sebastian otsekohe tegi kui juuksegeelituubi riiulist üles leidis. Varsti sai ta oma juuksed kontrolli alla ning lõpptulemus jäi üsna hea.
"Miks ma seda ometi teen?" küsis Sebastian end peeglist silmitsedes. Ta oli kindel, et Farrah taipab, et ta on sättinud end just seetõttu, et tüdruk talle külla tuleb. "Vahet pole," hingas Sebastian sügavalt välja ja vaatas kella, mis oli juba seitse...
Ta kiirustas alla.
Köök oli õnneks korras ja Sebastian jättis pisikesed oranzikad valgustid põlema, et esimene korrus liiga pime poleks. Siis läks ta elutuppa ja lülitas teleka sisse ning istus hetkeks.
Kõik oli korras ja mitte millegi pärast polnud vaja muretseda. Sebastian silus särki ja vaatas kella.
Kohe saab kell 7.15.
Kohe peaks Farrah siin olema...
Kohe...
Justkui selle kinnituseks kõlas uksekell ja Sebastian ajas end diivanilt püsti.
"Ole rahulik, ole rahulik, ole rahulik," korrutas poiss mõttes, kui esikusse kõndis.
Ta heitis viimase pilgu peeglise ja avas ukse.

aah, uued osad. Ma tahaks kohe lugema hakata, aga pean praegu emaga poodi minema. Kohe kui tagasi jõuan , loen läbi !

Mulle meeldib Ryan rohkem, kui Sebastian.
Aga neljandas osas mulle natuke tundus, et Sebastian surus oma arvamust Farrahile peale. Et tule ikka, isegi kui sa ei taha. Aga see võis ka minu viga olla.
Viies osa oli hästi-hästi natukene pealiskaudne. Ka võib-olla minu viga. Aga Maybelle tundus selles osas niiii armas. :)
Meeldib ja tahaks uut.

Hea ! :) uut tahaks ka, ja jalgpalli ka

Mulle ka väga meeldib

Mulle meeldis ja peaks mainima, et Ryan meeldib mulle ikka kõige rohkem. Ta on lihtsalt vinge ja selline äge tüüp
Muidu mulle jäi viimasest osast silma ainult see, et kui Seb ärkas oli kell pool kuus ja siis ta vahetas pluusi ära ning sättis juukseid ja kell oli juba seitse. Ma ei tea, kas tõesti selleks läks aega poolteist tundi ? Kuigi jah, mine tea.

*naerab*
Minu arust on ta selline naljakas ja lahe tüüp.