Physical Education 12

mitte "kellegiga", vaid "kellegagi" aga samas see oli vist otsekõnes *tšekib järgi* jep, oli jah otsekõne - võib-olla tüüp lihtsalt ei oska rääkida

Aga mulle meeldib, uut!!

Mulle meeldis. :)

Mulle meeldib lugeda tüüpe, kes hakkavad armuma/on armunud ning kes tülitsevad kogu aeg tobedate asjade pärast.

KIIREMINI UUT!

Murtagh- Kirjavead on suvad tegelikult :) Sebastian is a drama-king x) Noh, tegelikult ta üritas lõpus vabandada, kuid Farrah tegi talle natsa tagasi või nii...

Keiti- Aa jajah, seda lauset saab kahte moodi mõista

kcissy- Kui ma seda täna kirjutasin ma mõtlesin kaua kuidas on ja siis jäin oma arvamusele kindlaks

nasicc- Jep, muutuvad nunnuks x)

Eks ma hakkan siis kirjutama...

Sebastian ohkas: "Ole nüüd, ma üritan lihtsalt sõbralik olla."
"Jah, eks me alguses kõik nimetame seda niiviisi."

joujou, GO RYAN!
Ja nii peabki, kohe sõbralikult külje alla, ega see Seb teda ei oma võimidagi eksole. Mõttega seal niisama vait olla, kohe massiga peale ikka. (Okeiokei, sa ei pidanudki midgai aru saama. )
Väga super oli, kusjuures ma hakkasin nüüd järsku mõtlema, et miks see siin armastusjuttude mitte su enda loomingu kausta all on? (Sorry taaskord, kui alguse tekstis sellest juttu oli).
Mudu oli hää.. again: GO RYAN!

*mõtleb hetke* Jajah

Mul on jah oma kaust ka olemas, kuid ma saadan oma kausta need jutud, millega väga ei tegele või nii.

Ma mõtlesin ka kunagi, et otsiks pilte, et saaksite mingisuguse ettekujutuse millised nad välja näevad, kuid samas ma arvan, et on parem kui te kujutate neid sellistena ette nagu te hetkel ette kujutate...
Ok, keeruline lause, aga kas mõte oli arusaadav? :D:D

Mul ongi mõned vist natuke ebatüüpilised mõtted, mis neist edasi saama hakkab. Iga algus on tüüpiline :)

Kui ma seda kirjutasin mõtlesin ma ise ka selle peale, et natsa ajuvaba või nii (see paberivärk). Aga ma ei leidnud üldse sobivat sõna. Siis mõtlesin, et ok, voltima
Miks nad seda tegid? Nad olid üksteise peale natsa pahased.

Uue osa ma katsun täna valmis kirjutada

Valasid oma tujud paberi peale välja või nii.
Aaah, ma ei tea

Selle peale ma kirjutamise hetkel ei tulnud

lugesin ka läbi, algus oli jah tüüpiline, aga savi, mulle meeldis :)

Mulle väga meeldib see pealkiri ja natuke typical tundus, aga hea oli millegipärast lugeda.
Stiil vist.
Uut ootan.

bbrit .- Siis on hästi

Grape. - :) No uue peaksite veel täna saama :)

Oi, ma ei tea kuidas see osa välja kukkus. See on eile kirjutatud. Sundisin end kirjutama :)


3.

Sebastian ootas huviga uue treeneriga kohtumist, mis algas alles kahe tunni pärast. Ta jõudis koju üsna varsti ning sõi esmalt salatit, mille ema mõni aeg tagasi valmis saanud oli.
"Kuidas koolis läks?" küsis Cathy, pilk naelutatud kokaraamatusse.
Sebastian pistis kahvlitäie salatit suhu ja mõtles mida emale vastata. "Nagu tavaliselt."
"Kohe nii halvasti? Seb, ma tajun su hääles rahulolematust," märkis ema ja pani kokaraamatu kinni.
"Mul ei läinud halvasti," lausus Sebastian mõne aja pärast kui taldriku tühjaks söönud oli. Ta tõusis ja viis selle kraanikaussi ning võttis puuvilja kausist ühe rohelise õuna: "Lihtsalt... Ma ei tea... Pole tähtis."
"No olgu pealegi. Sa ei pea mulle sellest rääkima." Cathy noogutas aeglaselt ja lasi kraanikaussi vett, et hakata nõusi pesema.
"Mis kell isa tuleb?"
"Ta helistas, et jõuab umbes 8 paiku koju. Ma üritan õhtusöögi selleks ajaks valmis saada."
"Olgu, ma lähen oma tuppa," hüüdis Sebastian. Poolel teel ukse poole jäi ta seisma ning pöördus: "Muide, mul on täna kell viis trenn. Viitsid mind staadionile ära visata?"
Cathy naeratas: "Loomulikult, aga miks teil juba täna trenn on? Ma arvasin, et teie treenipäevadeks jäd selle õppeaastal samuti teisipäev ja laupäev..."
Sebastian kortsutas kulmu: "Kas ma ei rääkinud, et Pete Mugly läheb ära ja me saame uue treeneri?"
"Ei."
"Ahah, okei... Täna ongi selline trenn, kus me uue treeneriga kohtume. Ma loodan, et uus on sama mõnus tüüp kui Pete."
"Ja kui pole?" küsis ema ja viis kraanikaussi mõned kruusid, mis laua peal olid.
"Noh, siis on kahju, aga ju peab ära harjuma."
"Mis kell sa umbes koju jõuad?"
Sebastian vaatas mõtlikult suure seinakella osuteid: "Trenn lõpeb pool seitse... Kui sa mulle järgi ei viitsi tulla jõuan koju veidi enne seitset."
"Ma ei saa järgi tulla. Ma teen sel ajal kindlasti süüa juba ja ma ei saa jätta Maybelle'i üksi koju," vabandas Cathy.
"Maybelle..." sosistas Sebastian ja noogutas pettunult: "Ära saad mind viia aga järgi tulla ei saa?"
"Maybelle on Rosie juures. Kui ma sinu ära viin, lähen ma ka Maybelle'ile järgi."
Sebastian ohkas: "Nojah siis. Ma lähen oma tuppa. Ma tahan natuke aega üksi olla."

Sebastian sisenes oma väiksesse sinisesse tuppa. Selle seintel olid tema lemmikjalgpallurite postrid, kuid neid polnud liiga palju, et need sinise tapeedi täielikult enda alla mataks. Toas oli vähe asju- parajalt suur voodi kahe suure padjaga, selle kõrval oli väike öökapp, millel oli punane äratuskell. Akna juures oli kirjutuslaud õppimiseks ning ukse juures oli suur tammepuust riidekapp. Kapi kõrval oli helepruun kahekohaline diivan, mille peal vedeles must spordikott. Selle sees olid Sebastiani trenniriided. Koti kõrval oli läikiv jalgpall.
Erinevalt mõnest oma eakaaslasest meeldis Sebastianile, kui tema toas polnud asjad ripakil. Ta suutis hoida oma toa piisavalt korras, et seal meeldiv olla oleks. Talle poleks nagunii meeldinud, kui ema peaks tema tuba koristama. See oleks veider.
Sebastian viskus oma voodile ning hammustas õunast tüki. Ta soovis kõige üle rahulikult järele mõelda, kuid kõik, mis talle hetkel pähe mahtus oli seotud Farrahiga.
Ta tahtis tüdruku kohta paljusid asju teada saada... Mis talle meeldib? Mis ei meeldi? Kas talle meeldib sport? Mida ta arvab jalgpallist? Kas erinevalt teistest tüdrukutest, keda ta tunneb meeldib see talle? Kas ta ise meeldib tüdrukule? Kas Farrah peab teda enda sõbraks?
Sebastian pidi tõdema, et talle meeldis Farrah hullupööra. Jah, ta ei teadnud tüdrukust ausalt öelda mitte kui midagi, kuid juba sellest piisas, et Farrah temaga rääkis.
Sebastian oli võlutud tüdruku säravast naeratusest ja olekust, mis polnud võlts nagu teistel tüdrukutel, kellega poiss enne suhelnud oli. Tema jaoks oli Farrah hoopis teisest puust kui kõik teised.
"Kurat küll, ma ei saa Farrahisse armunud olla," sosistas Sebastian ja pani õuna öökapile. "Ma ju ei tunne teda. Tal on raudselt oma poiss olemas. Ma ei tohiks tema peale mitte mõeldagi," mõtiskles ta ja tõusis.
Aeg oli kiirelt edasi liikunud ning Sebastian võttis diivanilt oma spordikoti ja toppis jalgpalli sinna sisse. Seejärel vahetas ta kiirelt riided ning kiirustas alla.
Ema oli juba esikus ja pani endale õhukest tuulejopet selga. Sammude müdisemist kuuldes tõstis ta pea: "Oh, seal sa oledki. Ma mõtlesin sind kutsuma tulla."
"Viid mind kõigepealt ära ja siis lähed May järele?" uuris Sebastian ja tõmbas botased jalga.
"Vist küll. Ma arvan, et Stevensonide juures läheb mul kaua aega. Maybelle'il on Rosie juurest raske ära tulla. Ja vaevalt, et sulle meeldiks hilineda?" Cathy naeratas ja võttis kummutilt auto võtmed: "Lähme."

Kui Sebastian veerand tunni pärast staadionile kõndis, kus teised juba harjutasid, märkas ta Mugly't uue treeneriga rääkimas. Ta lasi kotil maha langeda ning avas luku, et oma jalgpall sellest kätte saada, kui ta tõusis nägi ta Ryanit enda poole kõndimas.
"Hooke," hüüdis Ryan ja patsustas Sebastianit õlale, kui tema juurde jõudis.
"Tsau, ee... kus Jack on siis?"
"Kodus. Helistas mulle ja teatas, et ei saa tulla. Ma arvan, et ta lihtsalt ei viitsinud," Ryan põrkatas palli jalalt jalale ja vaatas Mugly ja uue treeneri poole: "Muide uus tundub päris kihvt, kuid range."
"Range?" kordas Sebastian.
"Ei, no muidugi mitte selles mõttes range, vaid et ta tahab, et me annaksime endast viimase. Ta tahab häid tulemusi."
Sebastian noogutas, pani palli rohule ja tõmbas kotiluku kinni. Seejärel ta tõusis ja vaatas treenerite poole: "Mugly tutvustas teda juba?"
"Jep," lausus Ryan. "Seb, ma lähen nüüd teiste juurde tagasi, eks?"
"Olgu," nõustus Sebastian ja pöördus, kui Pete Mugly teda perekonnanime järgi enda juurde kutsus. Sebastian jooksis nende juurde ja jäi nende ees seisma. Ta tervitas Muglyt ja uut treenerit viisakalt.
"Tere ka sulle, Hooke. See on Martin- teie uus treener. "
Sebastian naeratas ja surus uue treeneriga kätt.
"Pete rääkis, et sa oled võistkonnas üsna tubli," ütles Martin ja hakkas naerma. "Vastab see tõele?"
"Noh, ma ei tea..," venitas Sebastian ja märkas meeste selja taga värava juures kedagi võõrast jalgpalli väravasse löömas. Juba eemalt oli aru saada, et see on tüdruk, kuid Sebastian ei taibanud esialgu, mida teeb üks tüdruk staadionil, kui siin hakkab jalgpalli trenn. Teda ei võetaks nagunii tiimi vastu...
Martin vaatas üle õla ja muigas. Seejärel kutsus ta tüdruku enda juurde.
Tüdrukul olid jalas lühikesed rohelised püksid ning seljas roheline v-kaelusega t-särk ning peas samuti roheline nokamüts, mille ta lähenedes peast ära võttis. Mida lähemale tüdruk sammus, seda kindlam Sebastian oli, et see on Farrah. Sarnasus Farrahiga oli liiga suur. Aga mida ta peaks siin tegema...?
"See on mu tütar," sõnas Martin ja embas Farrahit kergelt.
Sebastian neelatas ja üritas Farrahile vastu naeratada, kuid ta oli kergelt öeldes shokeeritud, et Farrah on tema uue treeneri tütar.
"Me juba tunneme üksteist," lausus Farrah ja naeratas Sebastianile: "Eks ole?"
"Ja-jah," mühatas Sebastian ja neelatas jälle.
"Nüüd ongi vist kõik," ütles Mugly. "Mine teiste juurde ja hakka ka sooja tegema. Siis teeme ühe mängu."
"Okei," noogutas Sebastian ja hakkas teiste poole minema.
Poolel teel ilmus tema kõrvale Farrah.
"Hei, Seb, kuidas läheb?"
"Trennis olen, nagu näed," naljatas poiss.
"Ja-aah," venitas Farrah, "oled üllatunud, et mind siin kohtasid?"
"Ausalt öeldes küll. Aga räägi mulle, mis värk on?" pööras Sebastian end farrahi poole ning nad jäid seisma mõned meetrid teistest eemal. Piisavalt kaugel, et teised neid ei kuuleks.
"Mismõttes?"
"Mida sa siin teed?"
"Mul oli kodus igav ja seepärast tulingi isaga kaasa, et näha, milline tema uus võistkond välja näeb."
Sebastian vaatas Ryanit, kes tegi näo, nagu tegeleks soojendusharjutustega, kuid üritas kogu hingest kuulatada, millest jutt käib. Ta pööras pilgu uuesti Farrahile: "Ja kuidas esmamulje on?"
"Päris lahe. Mõned tuttavad näod vähemalt," naeratas Farrah.
"Okei," keerutas Sebastian palli käte vahel. "Kui su isa on jalgaplli treener siis kui hästi sina seda oskad?"
"Piisavalt hästi," vastas tüdruk. "Mulle meeldib jalgpall."
Sebastian hakkas naerma: "Kohe nii enesekindel?"
"Loomulikult," lausus Farrah ja pööras pea kõrvale, kui märkas Ryanit.
"Tere noored," tervitas Ryan neid ja vaatas Sebastiani pilguga, nagu tahaks talle midagi öelda.
"Keegi kutsus sind siia?" päris Sebastian pahuralt. Jälle rikuti tema 'moment' Farrahiga ära.
"Ma tulin sulle meelde tuletama, et meil käib siin siiski trenn."
Farrah vaatas kiirelt isa poole: "Vist oleks tõesti parem, kui ma sind rohkem ei segaks. Võibolla lähengi koju... Et siis homme koolis näeme?"
Sebatian noogutas ja viipas Farrahile ning Ryan tõstis käe suu ette, et mujet varjata.
Sebastian vaatas kuidas Farrah isaga rääkis ning kõndis siis staadioniväravate poole. Ta ohkas ja pöördus Ryani poole: "Aitäh. Sa oled tõeline sõber."
"Aga palun," vastas Ryan laia naeratusega.
"Sa ei saa aru või?" päris Sebastian.
"Rikkusin jälle su võimalused ära?"
"Jah ja ei," pomises Sebastian ning libistas käega läbi juuste. "Sellest ei tuleks nagunii midagi välja."
"Miks?"
"Kui Farrah on meie uue treeneri tütar siis... No mõtle ise! ma võin ta sama hästi praegu ära unustada."
"Päris naljakas," märkis Ryan, mille peale Sebastian vihastus.
"Sa oled nõme, tead ikka?"
"Tead, et sa muutud nõmedaks, kui sa armunud oled?"
Hetkeks jäi Sebastian vait, sest Ryan tabas ju naelapea pihta. Ta oli armunud...
"Ma pole armunud," väitis Sebastian.
Ryan raputas pead ja ohkas: " Ise ka usud, mida just ütlesid? Oled ja kuidas veel, ma ju tunnen sind."
"No järelikult mitte väga põhjalikult!" ägestus Sebastian ja sammus eemale, et üksinda soojendust teha.

Mulle ka väga meeldib.

Siis kui see ema ütles midagi, et ta tajub Sebastiani hääles rahulolematust, siis ma mõtlesin, et see ema on nagu psühholoog Ja ma lihtaslt ei saanud seda märkimata jätta

Aga uut, ja palun kiiresti

EITC- tegelikult ongi hetkel nii, et Seb'ile meeldib Farrah, kuid ta ei saa aru kas see on armastus või lihtsalt meeldimine.

Ma tean, et mul on vahel kirjeldusi vähe ja ma üritan selle kallal veidi tööd teha. Muidugi kurva muusika kuulamine kirjutamise ajal aitab ka kaasa

Mõnikord ma tahan hullult kirjutada, kuid mõtteid lihtsalt pole :)
Ma arvan, et ma hakkangi siis kirjutama, kui mul selleks isu on. Siis valmivad osad kõge kiiremini ja on natuke sisutihedamad ka.

Keiti- ma ei tea millal uut saab :)

kcissy- ei ole psühholoog, tavaline koduperenaine

Ma just peale teise osa lõppu mõtlesin, et raudselt see uus treener on Farrahi isa ja et Farrah on ka raudselt mingi jalkapro tegelt.
Aga jah, mulle meeldib see jutt. Algus on jah natuke tüüpiline, aga seda annab sisu arenedes parandada ja üldiselt mulle väga meeldib su sõnastus ja kirjeldused. Ja mulle see ka väga meeldib, et peategelased tegelevad jalkaga ja et sa ei ole seda nagu lihtsalt muuseas maininud vaid kirjutad sellest ikka rohkem. Ootan uut osa.

sorri , et topeltpost, aga ma praegu lugesin kcissy postitust ja mulle tundus ka, et ema meenutas psühholoogi alguses. Mulle tuli kohe ette pilt meie esta õpsist, kes on ka mingi psühholoog, kuigi ta tegelikult on täiega kreisi. *mõtleb, et viimasel lausel ei olnud tegelikult mitte mingit seost jutuga ning see oli mõttetu*