Physical Education 12

Kindel ikka?

Meisterdasin lõpuks midagi kokku. Loodan, et meeldib...

9.

Möödusid päevad. Päevadest said nädalad ja Sebastian taipas, et too õhtu, mille ta oli Farrahiga koos veetnud, oli asjaolusid paljugi muutnud.
Tüdruk ei ilmunud esmaspäev kooligi. Sinna tuli ta alles teisipäeval ja ka siis üritas vältida tunde, kus ta oli kohustatuid istuma koos Sebastianiga. Kui oli võimalik, istus ta kellegi teise juurde. Tal ei õnnestunud isegi vahetunnis Farrahiga rääkimine, sest tüdruk sõna otseses mõttes põgenes tema eest. Või jutustas alatasa Annaga. Samuti jäid vastamata kõik sõnumid ja kõned.
Ja poiss sattus sellest aina rohkem segadusse. Ta polnud ju midagi valesti teinud..?
Sebastian tundis, et Farrahi käitumine hakkas teda tunduvalt häirima ning kui see hakkas isegi trennis tulemusi mõjutama, otsustas ta midagi ette võtta. Ta teadis, et nii ei või asjad jääda. Nad peavad rääkima.
Miks Farrah temast enam üldse välja ei tee?
Mis ometi toimub?

"Mida sa mökutad?" müksas Ryan teda ja viskas tema poole palli, mille Sebastian hästi kinni püüdis. Ryan toetus vastu puutüve ja vaatas üht kulmu kergitades oma parimat sõpra, kes end vastu suurt halli kivi toetas: "Sa ise kutsusid mind pärast kooli jalkat taguma ja nüüd... Lihtsalt unistad."
Sebastian keerutas palli oma käes ja tõstis pilgu. Ryan kehitas õlgu ja seadis sammud sõbra poole. "Tahad sa midagi rääkida?"
"Miks sa seda arvad, et ma sulle midagi rääkida tahan? Ma ei hakka sulle midagi pihtima, selge?" lausus Sebastian natuke pahaselt.
"Kuule, mees, milles mina süüdi olen, et sa minu peale tige oled? Võta vabalt."
Sebastian noogutas ja palus vabandust. Ta põrgatas palli ja mõtles, kas oleks õige Ryanile rääkida mis toimub.
Võibolla oleks sellest kasu. Ryan on ta parim sõber ju ikkagi. Ta oskab ehk nõu anda...
"Farrah."
Tüdruku nimi lipsas üle Sebastiani huulte raskelt. Nüüd kui ta oli probleemide põhjuse valjult välja öelnud, nii et keegi seda ka kuulis, hakkas see teda isegi rohkem pitsitama. Nüüd tundus kõik veelgi reaalsem. Ja nüüd hakkas ta kahetsema.
"Ahjaa. Kuidas ma unustada võisin." Ryan muigas.
Sebastian pani palli maha ja lõi seda õrnalt jalaga. See veeres mõne meetri ning jäi siis paigale.
"Mnjah..," ohkas Sebastian.
"Räägi siis, mis värk on?"
"Mäletad kui ma kutsusin Farrahi enda poole? Noh, see õhtu kukkus kolinal läbi, kuid kuna õues oli tormine ja väga pime, jäi ta ööseks minu poole."
"Ma mäletan küll seda päeva." Ryan kergitas kulme: "Ohhoo, kiire poiss."
Sebastian vaatas teda hoiatavalt: "Mitte midagi sellist, mida sina silmas pead, ei toimunud. Ma pole nii rumal, et kohe hakkan üritama midagi..."
Ryan hakkas valjult naerma: "Ei hakka? Oled kindel? Pean ma sulle Sara't ja seda, mis eelmine aasta toimus, meelde tuletama?"
"Kurat küll... Ma olen muutunud. Ma pole enam selline... siga. Võin nüüd edasi rääkida?" pistis Sebastian kannatamatult. Ryan noogutas ja kükitas.
"Saatsin ta hommikul isegi koju. Me rääkisime ja ta isegi näitas, kus ta elab. Seejärel jätsime hüvasti ja oligi kõik. Ma... Mulle lihtsalt ei mahu pähe, mis nüüd juhtunud on. Ta isegi ei räägi minuga. Väldib mind..."
Ryan vaatas mõtlikult enda ette: "See on juba jah... kummaline... Ta pole sinuga rääkinud kui kaua?"
"Üle kuu aja ja see ajab mind hulluks. Ma tahaks teada, mis värk on? Mida ma valesti tegin? Ta käib koolis minust mööda nagu poleks mind olemaski."
Ryan tõusis ja tõi eemalt palli ära: "Ma küll ei oska midagi sellest arvata. Tüdrukud on müstika. Võibolla ta lihtsalt mängib kättesaamatut või mida iganes..."
"Ta pole selline... Ma ei usu."
Ryan põrgatas palli vastu kivi. Sebastian tõukas end kivist eemale ja kõndis mõned meetrid. Varsti jäi ta seisma.
"Igatahes ma soovitan sul temaga rääkida. Vähemalt ürita. Mine kasvõi tema juurde koju. Seal ta on sunnitud sind ära kuulama. Isegi koolis tüdrukute vetsus võib see õnnestuda."
Sebastian krimpsutas nina: "Tüdrukute vetsus? Vaevalt küll, et ma teda seal ründan."
"Ole nüüd, mees... Kui sa ei riski, siis sa Farrahit kah ei saa. Tead seda ütlust?" naeris Ryan.
Sebastian sasis käega oma juukseid ja ohkas.
Ta peab Farrahiga rääkima.
Toimub see siis tüdruku kodus või koolis tüdrukute wc's. Muidugi see viimane on suhteliselt kahtlane koht, kus asju klaarima hakata, kuid see võib isegi korda minna...
Või paluda Annalt abi?
Ei ole vist nii hea idee.
Kui Anna Farrahile nii 'suur' sõbranna on, siis arvatavasti lööb ka see tüdruk Sebastiani küüned tigedalt sisse.
"Igatahes, ma soovitan sul siiski ettevaatlik olla. Vaevalt sa Farrahi suurelt vennalt peksa tahaksid saada... Ta nägi päris tugev tüüp välja."
Farrahi suur vend?
Sebastian keeras end välkkiirelt ümber ja marssis Ryani juurde: "Mis vend? Tal on ainult üks vend ja ta on ka mingi 11 või nii..."
"Oot-oot, et tal nagu pole siis vanemat venda?" uuris Ryan üllatunult.
"EI!" hüüatas Sebastian järsult ja meeleheide võttis tema üle võimust. Ta hakkas aimama, kes see "vanem vend" tegelikult olla võis, kuid poisi süda ei tahtnud seda uskuda.
See ei saanud võimalik olla. See ei võinud olla nii.
"Kus sa nägid neid? Millal?"
"Eelmisel nädalavahetusel nägin neid jõe ääres kõndimas. Tulin Jacki poolt ja siis märkasingi neid."
Sebastian langetas pea. Ta hingas pahinal sisse-välja, vaatas Ryanit ja hakkas siis eemale sammuma.
"Kuhu sa lähed?"
"Ma lähen Farrahi juurde. Kohe. Ma tahan seda tema enda suust kuulda, et... Tead küll," hõikas Sebastian üle õla ja võttis suuna sinnapoole, kuhu jäi Farrahi kodu.
"Eeh, õnn kaasa, semu," hüüdis Ryan ja saatis sõpra mõnda aega pilguga. Seejärel hakkas ta kodu poole kõmpima, trotsides jahedaid vihmapiisku, mis halliks tõmbunud taevast maad tabasid. Midagi peab temaga tõesti viltu olema, kui ta isegi vihmast ei hooli, mõtles Ryan ja lisas sammudesse kiirust, kui sadu tugevamaks muutus.

Farrahile meeldisid sellised õhtupoolikud: mitte midagi polnud õppida, maja oli soe ja kedagi peale elutoas videomänge mängiva venna veel kodus polnud. Ta tegi endale kruusitäie kuuma kakaod ja otsis endale huvitava juturaamatu ning läks oma tuppa, et rahu nautida.
Ta pani öökapil oleva raadio vaikselt mängima ning sättis end siis laiale aknalauale istuma, ühes käes kruus kuuma joogiga ning teine käsi hoidis raamatut.
Vihm, mis nüüd juba palju tugevamalt sadama oli hakanud, toksis aknaklaasi ning tegi olemise veelgi hubasemaks.
Aeg-ajalt tõstis Farrah raamatust pilgu ning vaatas mõtlikult aknast välja hämarasse hoovi.
Ta oli raamatust umbes 70 lehekülge lugenud kui tõstis taas pilgu, et välja vaadata. Nüüd oli õues juba üsna hämar ning eemal sissesõidu teel ei märganud ta ka autotulesid. Järelikult läheb emal-isal kauem, sest tavaliselt sel ajal olid nad juba kodus.
Siis märkas Farrah suure vahtra varjust välja astumas tumedat kuju, kes tõstis pea ning vaatas üles. Ta kissitas silmi, et saada aru, kes see on, kuid loomulikult polnud sellest kasu.
Kui kuju õuetulede valgusesse kõndis, tundus tüdrukule hetkeks, et ta kukub sealtsamast aknalaualt põrandale.
See oli Sebastian.
Sebastian seisis neiu toa akna all ja vaatas ainiti Farrahit, kes ei suutnud end liigutadagi. Ta lihtsalt vaatas Sebastiani ja neelatas. Poiss taganes mõned sammud ja vaatas ikka veel üles.
Farrah lükkas end järsku aknalaualt maha ja kõndis kiirelt voodi poole ning istus. Ta ei tahtnud Sebastianiga rääkida, sest ta teadis, et ei suudaks kiusatusele vastu panna.
Poiss meeldis talle, kuid ta ei tohiks meeldida...
Seepärast ka see vältimise-periood.
Farrah tõusis ja kõndis akna juurde, et uuesti välja vaadata: Sebastian oli ikka veel oma endisel kohal.

Sebastian unustas Farrahit nähes üldse siiatuleku põhjuse. Ta lükkas näolt ära vihmapiisad ja naeratas. Kui Farrah aknalt uuesti kadus, lootis poiss, et tüdruk tuleb alla. Kutsub ta sisse või midagi, kuid kui vähemalt paar minutit möödunud oli, katkes ka poisi kannatus. Ta otsis maast puuoksa ning murdis sellest tükke, et neid vastu Farrahi toa akent visata, et uuesti neiu tähelepanu pälvida. Kuid kerged puutükid ei tabanud aknaklaasi- oli vaja leida midagi, mis kindlalt akent tabaksid. Sebastian vaatas paremale-vasakule, kuid ühtegi pisikest kivi talle silma ei hakanud. Seejärel tõstis ta pea, et vaadata, äkki on Farrah siiski akna juurde ilmunud...
Äkki on ta ümber mõelnud ja soovib temaga rääkida? Seletada, mis toimub..?

EITC: Aitääääh :)
Muide seda kuuajalist pausi poleks tulnud kui ma oleks kirjutanud oma esialgsed mõtted lõpuni. Ma plaanisin muidu kirjutada sellest, et mis Farrahit kodus ees ootab, kuid kui ma oma mõtted kirja sain vaatasin, et see pole üldse hea. Kustutasin ära ja alustasin uue hooga, tehes kuu-ajalise pausi, et oleks hea uue osaga algust teha.

Veel üks osa siis

10.

Farrahist polnud aga jälgegi.
Sebastian märkas maja ääres lillepeenraid, mis olid ääristatud suuremate kividega, kui tal vaja oli. Siiski otsustas ta oma õnne proovile panna ja otsida nende vahelt mõned väiksemad kivid, mille viskamisel pole võimalikke kilde vaja karta. Sebastian ajas käega natuke niisket mulda laiali ja leidis mullast mõned pisikesed kivid ning korjas need kiirelt pihku. Seejärel läks ta lähima veerenni juurde, et kivid ja käsi mullast puhtaks pesta. Ta kuivatas kivid vastu niisket pusa käist ära ning kuivatas sinnasamasse ka käe. Seejärel kõndis ta enesekindlalt tüdruku akna alla tagasi.
Sebastian võttis natuke hoogu ja viskas esimese kivi. See tõi aknaklaasi tabades kuuldavale kõpsuva heli ning Sebastian jäi ootama. Seda müksu pidi ka Farrah suurepäraselt kuulma. Varsti viskas viskas poiss akna suunas uue kivi. Kohe järgnes sellele ka teine. Ja kolmas. Seejärel ootas poiss minuti, et Farrah reageeriks, kuid ikka ei midagi.
"No, kuramus küll..," pobises Sebastian ja vaatas oma vasaku käe pihku, kuhu oli alles jäänud neli pisikest kivikest. Ta võttis hoogu ja viskas need samuti akna suunas ja need tekitasid veelgi kõvema heli, kui esimene kivi. See oli ainult hea.
Sebastian ohkas vihaselt, kummardus ja toetas end kätega põlvedele. Ta köhis ja tõstis silmad.
Kui Farrah kohe aknale ei ilmu, viskab ta selle nõmeda aknasuure kiviga katki või tungib majja sisse. Ta oli seda tõepoolest valmis tegema.
Muidugi oleks see liialdus, kuid... Ta vajas vastuseid.
Nüüd ja kohe.
"Farrah!" hüüdis Sebastian ja hakkas uuesti köhima. Teda ajas vihale ka tüdruku ükskõiksus. Ta on jaheda, tuulise ilma ja külma vihma käes ju tema pärast... Ja Farrah ei tundu sellest üldse hoolivat, et ta võib haigeks jääda. Tüdruku käitumine oli juba lausa mõistetamatu.
"Kas sa tahad mu akent ära lõhkuda või, hull!?"
Sebastian hakkas vaikselt naerma ja tõstis pilgu.
"Õhtust, Farrah!"
"Mida sa tahad?" hüüdis Farrah ja tõmbas roosa pusa tihedamalt end ümber.
"Üks vestlus kuluks ära... Kui preilil loomulikult aega on?" hüüdis Sebastian vastu ja pühkis näolt vihmavett. Ta soovis kogu hingest majja sisse pääseda. Õues hakkas põrgulikult külm, mida tumedamaks taevas muutus.
"Kõik on korras ju. Millest me rääkima peaksime?"
Sebastian hingas sügavalt välja.
Kõik on korras?
Tüdruk valetab ka iseendale. Kõik ei ole korras. Midagi on viltu. Selline külmus, jahedus tema vastu nii äkitselt lihtsalt tekkida ei saa. Sebastian oli mitmeid, kümneid kordi selle õhtu ja hommikupooliku läbi mõelnud ja tema meelest oli kõik korras. Ta ei läinud millegiga liiale, ei teinud kahemõttelisi märkusi, mida Farrah oleks võinud valesti tõlgendada... Ei proovinud ükski kord talle läheneda.
Mitte midagi, mis Farrahi jahedust tema vastu põhjendaks, polnud juhtunud.
"Kõik on korras!? On küll, jah. Kõik nii kuradima hästi, et sa isegi ei räägi minuga! Sa väldid mind... Sa isegi ei näe mind!" röökis Sebastian järsult ning tema hääl murdus paar korda.
Talle tegi kõik see haiget. Temaga poldud kunagi enne nii käitutud. Ja nüüd esimest korda mängis tüdruk, kes talle kohe esimesel kohtumisel meeldima oli hakanud, sellist alatut mängu...
See oli tõesti valus.
Farrah ristas käed ja keeras pea paremale, et mitte alla Sebastiani poole vaadata. Ta kuulis, kuidas uks tema selja taga vaiskelt avanes ja Robb sealt tagant pea välja pistis.
Farrah pööritas silmi.
Nüüd peab ta ka väiksevennale aru hakkama andma. Loodetavasti pääseb ta vanemate piinapingist...
"Kesse õues on?" päris poiss võileiba hammustades.
"Ee, mitte keegi?" hammustas tüdruk alahuult.
Robb tõstis kahtlustavalt kulmu ja valmistus tuppa sisse astuma, et aknast välja vaadata ja veenduda, et õde tõtt räägib.
Farrah tõttas kiirelt tema poole: "Eiiiiihhh! Ära tule edasi. Palun, Robb." Ta sõna otseses mõttes lükkas venna ukse juurde tagasi.
"Ok, ära pabla, Fa. Aga keegi on ju õues," seisis poiss sõnakuulekalt ukse juures.
Robb hammustas mõned ampsud ja mälus neid ning vaatas rahulolevalt õde.
"Usu mind, Robb. Seal pole kedagi," lausus Farrah natuke liiga valjult, et ka Sebastian seda kuulis. Robb vaatas õde ikka veel pika pilguga.
Farrah oli närvis.
Miks ta närvis on, kui väljas kedagi pole? Huvitav...
"Mida!? Nüüd ma olen siis ametlikult mittekeegi?" karjus Sebastian Farrahi viimast lauset kuuldes ja laiutas käsi.
Farrah sulges punastades silmad ja kattis need siis käega. Ta kuulis Robb'i naeruturtsatust: "Mitte keegi? Karjub muidu päris valjult. Või on see siis naabri koer, kes rääkima on õppinud..? Hahaa, Farrah."
Farrah vaatas üle õla ja nägi, et Sebastian seisis ainiti akent jõllitades, käed peremehelikult puusas.
"Oota!" hüüdis Farrah ja pöördus seejärel uuesti oma venna poole, kel suu oli kõrvuni. See ma-teadsin-küll parastav pilk tuletas tüdrukule meelde, miks vahel talle oma vend üldse ei meeldinud. Aeg-ajalt, Farrah pidi seda tunnistama, oli Robb tõesti mõnus vend, kuid suurema osa ajast oli ta tüütu olevus.
"Olgu, ma sätin end siin mugavalt sisse, kuni sa minu jaoks aega leiad!" kostus väljast Sebastiani pahur hääl.
"Issand jumal küll," sisistas Farrah seepeale ja mõõtis venda.
Robb muigas kavalalt: "On see siis sinu boyfriend?"
"Ole nüüd..," ohkas Farrah ja vaatas uuesti Sebastiani poole, kes all kannatamatult edasi-tagasi marssis.
"Muidugi on! Uuuuuuuu...," kilkas poiss järgmisel hetkel ja lagistas naerda. "Aga mida D..."
"Farrah!" kostus väljast tige hääl.
"Jää vait!" hüüatas Farrah, et vend seda lühikest nime välja ei ütleks.
"Ma olin päris kaua vait, seega..." karjus Sebastian.
Farrah pööras end kiirelt ümber: "Mitte sina! Ma pean siin sõdasõna oma tüütu vennaga. Sina katsu rahuneda! Kõik ei tiirle vaid sinu ümber!"
Tüdruk kadus aknalt ja Sebastian hakkas pead raputades naerma.
"Eks ma ootan siis," pomises ta ja lootis, et vihm, mis nüüd hõredamaks muutunud oli, lakkab peagi.
"Ta pole minu poiss, Robb," lausus Farrah rahulikult ja andis vennale märku, et too toast üleüldse jalga laseks.
"Ta on su boyfriend, ta on su boyfriend," korrutas Robb tajutava viisiga ja Farrah sammus otsustavalt tema poole.
"Kas sul mõnda videomängu pole mängida? Pead sa siin passima?"
"Siin on huvitavam," muigas poiss ja noogutas tähendusrikkalt akna poole.
"Sa ei pea oma suurt nina minu asjadesse toppima, selge? Mine loe mõnda raamatut. Surfa netis. Peaasi, et sa minu toast kaoksid!"
Robb krimpsutas nina. Ta viivitas uksel, ajades sellega niigi närvilist Farrahit veelgi rohkem närvi. Lõpuks proovis Farrah venda uuesti toast välja lükata. Robb pistis valjult vinguma, kuid tüdruk ei teinud sellest väljagi. Ta keeras ukse lukku ja kõndis akna juurde tagasi.
Kui ta Sebastiani ei näinud, ohkas ta kergemalt, kuid kui kuulis seinaäärest kahtlast müksu, kallutas ennast rohkem aknast välja, et näha, mis seina ääres sünnib. Seal ta seisis, raputas asjaliku näoga suurt metallvõrgustikku, mille isa ema roniva põõsa jaoks seinale kinnitanud oli. Hea tahte korral oli sealt tõesti võimalik üles ronida ning end aknani küünitada, ent kas Sebastian... Oh ei.
"Mida sa kavatsed!?"
"Ma tulen sinu juurde üles!"
"Sa oled hull!"
"Ja mis siis," venitas Sebastian ja pistis jala esimesse ruutu. "Sul on minust nagunii ükskõik. Seega kui ma surnuks kukun, mis on päris võimalik, oleme ausad, või pea sinu õnneks vastu kivi tugevalt ära löön ja koomasse langen, ei tohiks sa hiljem kuigi õnnetu olla, õigus?"

EITC: Kui ma oleksin esialgse mõtte järgi 9. osa kirjutanud, teaksid sa juba kes D. on :)

EITC: Aaa :) Mõnes järgnevas osas saad teada, mis värk D.'ga on

Murtagh: Ok.

D on Dan, Farrah'i kutt.

Mis Dan??? -.-

No mingi muu lühike D-tähega nimi siis, aga ta on Farrah'i kutt.

Kärolyn, kas sa oled mingi selgeltnägija või?
Ma võin tegelikult nime välja ka öelda, kui uudishimu teid tapma hakkab.

ei mul suht savi sellest nimest. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas teised aru ei saanud. Sa oled sellele miljon korda vihjanud juba.

Võibolla... Võibolla

Uus osa. Loodan, et meeldib, kuigi lühike on.
Pikk vahe oli sees ning mõtted jooksid ka natuke rappa..


11.

Sebastianil tuli mööda ruudustikku ronimine suurepäraselt välja.
Mõne minutiga oli ta jõudnud üsna kõrgele- Farrahi aknast lahutas teda umbes kolm meetrit. Loomulikult võre kõikus mõned korrad, kuid see ei heidutanud Sebastiani.
Farrah ei soovinud vaadata, kuidas poiss muudkui ülespoole jõuab ning tõmbas akna koomale, et õhtune jahe õhk ei muudaks tuba liiga külmaks.
Ta käis toas närviliselt ringi, istuks hetkeks voodijalutsisse ning tõusis siis jälle, et vaadata, kas Sebastian ikka ronimisega tegeleb.
Sebastian hoidis tugevalt võrest kinni ning asetas jala järgmisesse ruutu, seejärel järgmisesse, ülejärgmisesse.
Farrah pidi tõdema, et kui poisil ronimine hästi õnnestub jõuab ta isegi tema aknani. Aga see poleks üldse hea. Mis siis kui vanemad tulevad ja..? Farrah ei tahtnud selle peale isegi mõelda. Ta lükkas akna lahti ja kallutas end kergelt.
Sebastian tõstis kiiksumist kuuldes pea ja naeratas tüdrukule.
"Sa oled nii..," alustas Farrah.
"Tugev?" muigas Sebastian tüdruku pooleli jäänud lauset lõpetades ja raputas pead, et vett tilkuvad juuksed näolt ära saada.
Farrah pööritas silmi: "Pigem loll."
"Ouch," venitas Sebastian lõpetas hetkeks ronimise. Ta vaatas alla ja seejärel akna poole ning jätkas.
"Kas sa tõesti arvad, et sa suudad siiani ronida?"
"Kui ma seda ei arvaks, poleks ma ronima hakanudki ju..." Sebastian naeris ja tegi võrestikus väikese möödaarvestuse. Ta kukkus mõned sentimeetrid tugeva rapsatusega allapoole ning tundis, kuidas tema peopesad lõid tulitama. "Ai, kurat..!"
"On kõik korras!?" ehmus Farrah ja kallutas end rohkem aknast välja.
Poiss hoidis ühe käega võrest kinni ning uuris teist, parema käe peopesa, mille nahk paistis olevat marraskil. Sama lugu oli ka vasaku käega.
"Ei midagi... Lihtsalt... Natuke marrastusi."
"Natuke? Vaevalt..." lausus Farrah murelikult ning lükkas näo ette langenud juuksesalgu kõrva taha. "Võibolla oleks parem kui sa alla tagasi läheksid?"
Sebastian tõstis pea ja vaatas Farrahit: "Nope. Ma ütlesin, et tulen üles ja seda ma ka teen- tulen üles."
"Sa said ju haiget..."
"Vahet pole. See pole midagi tõsist."
Farrah tõmbas akna uuesti irvakile ning kadus toast välja. Ta kiirustas trepist alla, esikusse ning tõmbas tennised jalga. Seejärel otsis ta riiulilt vihmavarju ja läks õue.
Jahe tuul tekitas tüdruku nahale kohe kananaha, kuid Farrah üritas külmast mitte välja teha. Ta pidi Sebastiani veendma, et ta alla tuleks, mitte ei roniks edasi nagu pea tugevasti äralöönud Romeo. Kui ta kukuks, ei andestaks Farrah seda endale iial. Ta lippas kiirelt oma toa akna alla. Õnneks oli vihm järele jäänud, vaid mõned üksikud piisad langesid veel taevast alla.
"Sebastian," hüüdis Farrah.
Sebastian tõstis pea, vaatas akna poole, kuid kuna ta nägi, et aken oli peaaegu kinni, vaatas ta mõlemale poole kõrvale, kuni viimaks taipas üle õla vaadata. Poiss kaotas hetkeks isegi tasakaalu, kuid suutis end tugevalt kinni hoida.
"Ohhoo, keda ma näen," hüüdis ta ja hakkas alla ronima.
"Tule alla. Kohe," palus Farrah ja astus võrele Lähemale.
"Tulen juba..," lausus Sebastian naeruse häälega vastu ja liikus mööda võrestikku allapoole.
Kui ta oli maast vaid meetri kõrgusel, otsustas ta võrest lahti lasta ning sellelt maha hüpata. Poiss poleks seda teinud, kui ta oleks teadnud, et Farrah põhimõtteliselt tema selja taga seisab. Sebastian suutis end mingi nipiga keerata nii, et ta kukkus Farrahi peale kõhuli, kuid valus oli see kukkumine siiski. Seda ei muutnud paremaks ka asjaolu, et Sebastian oma käed ümber tüdruku põimis, lootes kukkumist pehmendada. Farrah kukkus nägupidi märjale rohule ning tagatipuks oli tal peal Sebastiani raskus.
"Mõnus," venitas Sebastian, et tekkinud pikka vaikust täita.
Farrah müksas teda küünarnukiga ja pühkis käega rohuebemeid näost.
"On tõesti."
"Tore, et meeldib."
"Sa oled tõesti jobu... Kao mu pealt ära, Seb."
Sebastian hakkas turtsatades naerma. "Kui ma seda teen, kas lubad, et kuulad mind ära?" sosistas Sebastian neiule kõrva. Farrah pomises midagi vastuseks ja Sebastian veeretas end tema seljast maha. Ta tõusis ja jäi ootama, millal Farrah end püsti ajab. Tüdruk lükkas end kätega üles ja Sebastian ulatas talle viisakalt käe, et teda jalgadele aidata.
Kui Farrah sellest kinni haaras tundis ta, et poisi peopesa oli palju niiskem, kui see oleks võinud olla. Kui ta oma kätt uurima hakkas märkas ta, et see oli kergelt verine.
"Su käsi on katki," lausus Farrah ning astus Sebastiani juurde. Ta võttis poisi vasaku käe ja keeras seda, et peopesa näha. Ka see veritses, kuid arvatavasti mitte nii palju kui parem.
Selles oli süüdi krobeline metallvõrgustik ja Sebastiani jäärapäisus.
"Lähme sisse. Me peame su käega midagi ette võtma." Farrah hakkas veranda poole sammuma ning Sebastian järgnes talle nägu naerul.
Nüüd õnnestubki tal Farrahiga rääkida ning saada vastused painavatele küsimustele.

Saab millalgil... Täna või homme hakkan kirjutama jälle :)

Ta pidi Sebastiani veendma,

VEENMA!

ei mingit f*cking d tähte pole seal vahel.

"Mõnus," venitas Sebastian, et tekkinud pikka vaikust täita.

ajas naerma.

Ahjaa x)
Mõnus xD
*naerab*

Väga-väga hea...siiamaaani, vaatame mis edasi saab ja vaataks seda siis ruttu.

Karolin: Eks ma üritan homme ja ülehomme midagi välja nuputada