Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!)

Sille on puhkuselt tagasi, nagu näha. Täna tuli kohe hullem tahtmine midagi kirjutada... ja kuigi korraga on minu peas vormi võtnud ligi kolm juttu, jäi millegipärast peale just see. Tglt mul suht mark. xD Sest see, mis peale jäi, on tüüpiline reit, nagu ma ise ütleksin. (Isee poolest.) Kuid ma loodan, et nagu keegi (oli vist Käro?) ütles, et mina suudan seda paremini esitada. Ja nagu Resa (loomestuudio juhendaja) ütles - sellised lood tuleb ka endast välja saada.

Nii et nüüd ma siis saan.

Pealkirja tähendust ärge küsige. See läks kirja automaatselt. Ja mulle tundus selline pealkiri värskendav. Muud põhjust sel polegi. Eks selle saab kindlasti jutu sisuga siduda, kui filosoofiliselt ja poeetiliselt mõelda, nii et laske ses suhtes mõttel vabalt rännata.

Selle osa kirjutamine oli raske... Kuni ma uuesti võtsin viimaste juttude stiili. Üritasin kolmandas isikus ja minevikus kirjutada, aga jutt lihtsalt ei hakanud jooksma. *kehitab õlgu* Alguses süüdistasin selles fakti, et isa paneb kõrval õe kappi uut riiulit ja mida iganes, et ei saa keskenduda, aga... ma vist ei oska enam nii kirjutada.

Aa... ja kusjuures. Eelmise jutu juures oli küsimus uste suuruse kohta. Et kui pikk peaks inimene olema, et riivi ukse kohal kinni saaks panna. Ja siis leiti, et mul hiiglaslik uks. Noh, tuli välja, et ongi. Meil käib kodus remont ja uksi värviti ka selle auks. (LILLAAAAAA!!!! xD ) Ja siis ma vaatasin, et minu toa uks on minu toa vastas olevast vannitoa uksest paarkümmend sentimeetrit kõrgem. ja ma võtsin selle enam-vähem pikkuse enda toa ukse järgi.

Ja... mis siis veel.

Loodan, et tüüpiline reidi sisu ei jää tüüpiliseks reidi sisuks minu käte vahel. Oleks tahtmine siia 'aamen' öelda. Igastahes, jõudu lugema.






KERDO:

Istun ühele toolile ning vaatan unise pilguga enda ümber sagivaid inimesi. Tunnen, kuidas ülikond õlgade juurest ebameeldivalt kisub ja märgin mõtteis üles, et enne lõpetamist tuleb uus ülikond muretseda. Võimalik, et tüdrukutel on õiguski – nii palju oma riietuse ja kõige pärast närvitseda. Liiga väiksesse kleiti terveks õhtuks sulgumine võib olla täielik piin.

Nihelen, et end mugavamalt istuma saada. Lootusetu üritus.

Lõpuks ometi näen Rainerit läbi rahvahulga minuni teed rajamas, endal kaks coca-cola topsi käes. Võtan enda oma tänutundega vastu, kuigi näen, et Rainer vaatab enda oma väheke põlglikult enne, kui sellest lonksu võtab. Tema jaoks pole pidu, kui lähima kümne meetri raadiuses pole alkoholi.

Nii et sõbrapäevaball pole tema jaoks pidu. Kuid ma sellegipoolest hindan seda, et ta end kohale vedas – olles ise kindlalt otsustanud oma viimane keskkooli ball ära näha, oleks siin üksinda istuda olnud üpris totakas.

Mu kaaslane on juba iidamast-aadamast kadunud. Läks nina puuderdama ja... mis iganes nende naistega siis ka ei juhtu. Nad jäävad ära terveks igavikuks. Mu silme ette kerkib pilt üksteise kõrval sirges rivis seisvatest oma kaaslase naasmist ootavatest poissmeestest ning ma muigan.

„Tualett?“ pärin Rainerilt teadja tooniga. Noormees noogutab napilt ning kummutab oma joogi; tal ei ole just kõige õnnelikum nägu. Võib-olla on Kristi see, keda ta otsinud on... Kellega oma elu viimased aastakesed veeta... (Juhul, kui ta nii elupõletajalikult jätkab.) Muidugi oleks tüdruk umbes kahekümne-ma-ei-tea-mitmes, kuid siiski... Üks korralik lahkuminek on vahel tervisele vägagi kasulik.

Istume niimoodi, külg külje kõrval, ja vaatame iga viie sekundi tagant oma käekellasid, et aja möödumisega hästi kursis olla. Oleks me kaaslased ühel ajal kadunud, oleks me pilk väsimatult kella ja ukseava vahet rännanud, et näha, kumma tüdruk seekord suurem tigu on. See on kujunenud meie lemmikajaveetmisviisiks oma tüdrukuid oodates.

Või isegi ühe õhtu kaaslasi. Mingil moel nad arvavad alati, et esimese kohtingu toimumine ennustab tulevasele suhtele pikka iga. Noh, kullakesed, kahju küll, kuid terve õhtu tualetis kükitamine ei aita teil eriti muljet jätta.

Vajun toolis sügavamale ning Rainer teeb seda sama. Äkki see on mingisugune taevane märguanne, et ballid pole meeste jaoks mõeldud. Miks naised kunagi üksteisega tantsima ei lähe...? Taolistesse kohtadesse, muidugi. Baarides ja jumal teab kus mujal on neid küllaga... kuigi minu maitse jaoks pisut liiga pruugituid.

Mõne aja pärast tõuseb Rainer püsti ja toob meile uued joogid. Lööme need kõrgel oma pea kohal kokku ning ütleme oma ustavate kaaslannade auks ühe käredamate sõnadega toosti. Naerame ning joome topsid ühe korraga tühjaks ning enesetunne on kohe mitme pügala võrra kõrgem.

Ajan selja sirgu ning surun alla soovi ringutada. Selle asemel lasen ma oma pilgul hoopis üle rahva liikuda, et leida mõnda potentsiaalset tantsupartnerit. Emal on siiamaani varbad paistes ja mina tahan oma oskusega eputada.

Kool on tõesti ühiskonna ristlõige, mõtlen mõrult, kui õpetajaid (pakse ja peenikesi, pikki ja lühikesi, päevitunud ja kahvatuid) ning õpilasi (vinnilisi ja ilusa nahaga, lillade ja blondide juustega, paljastavate ja iga tolli katvate kleitidega) läbisegi tantsimas näen. Märkan esimest korda õhtu jooksul, et meie kehalise kasvatuse õpetajal on tumeroheline ülikond. Muigan.

Ja siis jääb mu pilk pidama ühele tulipunases kleidis tüdrukule, kes laialt naeratades ühe mulle hägusalt tuttava noormehe käevangus tantsib. Poiss keerutab teda ning tüdruku pikad lokkis juuksed heljuvad tema pea ümber, kui ta lapselikult naerdes tiirleb ning lõpuks uuesti noormehe vastu liibub.

Silmitsen teda ning üritan välja mõelda, miks ta mulle kooli peal enne silma pole jäänud. Kool ei ole ju nii suur, ei saa olla. Jälgin iga tema kehaliigutust ning pika kleidi alt vaevu paistvaid sobivaid punaseid kingi... ja sealt jälle aeglaselt ülespoole.

Ma saan talt veel täna ühe tantsu.

Müksan küünarnukiga Rainerit, kes on justkui tardunud ning vaatab, mokk töllakil, kuhugi kaugusesse. Ta korjab oma lõua maast üles ning vaatab küsivalt minu poole. Nõksatan peaga punases tüdruku suunas ning kergitan küsivalt kulme.

Raineri pilk järgneb minu omale ning ta võtab paarkümmend sekundit vaatepildi endasse imemiseks. Ma peaaegu et näen, kuidas ta mõtteis kogu gümnaasiumi nägusid läbi laseb ning nende nimesid ja jumal teab mida kõike veel, meenutab. Raineri jaoks poleks aastaraamatul iial mõtet. Ta on elav aastateraamat.

„Aah... Ja jaa. See kutt on... Kasper Saar, ta käib üheteistkümnendas bees. Ja see tüdruk... teda ma ei tea. Võib-olla ta tüdruksõber mõnest teisest koolist,“ kehitab ta õlgu. Rainer on piisavalt tark, et mitte küsida, miks ma seda infot tahan. Nagu siin oleks palju, mille üle pead murda.

Hetkel, mil olen lõpuks ometi teinud kindlaks oma plaani selle punases tüdruku oma kaaslasest eraldamiseks, ilmub aga välja Jana, kelle naeratus on veel säravam ja nina veel puuderdatum, kui eal enne. Noh, vähemalt käis ta tõesti oma nina puuderdamas.

Soovitan tal juba peaaegu end Raineriga lõbustada, kui plaan mu peas kuju muudab. Võtan itsitaval tüdrukul pihast kinni ning vean ta põrandale, kus me teiste paaride vahel laia kaarega tantsima hakkame.

Mu pilk vilksatab punases tüdrukule igal võimalikul ajahetkel ning ma näen kurbusega, et igav tal ei ole. Ma küll ei kuule, mis ta oma kaaslasega räägib, kuid on näha, et tal on lõbus. Kui kuulen, et lugu lõppema hakkab, juhin Jana kiiresti teise paari juurde ning viimase noodi ajal lasen tast lahti, liikudes sujuvalt punases tüdruku kõrvale.

„Ma võtan siit nüüd edasi,“ ütlen ta kaaslasele naeratades. Kutt ei ole küll lühike, kuid ta on must lühem, ning peab mulle otsa vaatamiseks pead natukene kuklasse ajama. Võib olla on põhjus, et ta kohe taganeb, meie pikkuse vahes, võib olla peitub see mu autoriteedis, kuid ta ei hakka vaidlema ja kaob.

Jana ja see kutt on unustatud.

Tüdruk punases vaatab mind küll üllatunult, kuid ta huulil mängleb häbelik naeratus, kui ma oma käed ta puusadele asetan ning aeglaselt edasi-tagasi liikuma hakkan, kuigi keegi oinas seal puldis laseb meie tantsu ajal Lady Gaga’t.

Tüdruk on vaikne ning ta vaatab kõikjale mujale kui minu poole. Märkan, et tal on küllaltki kahvatu nahk ja sellel pole pea üldse meiki. Tüdruk oleks tulnud justkui poodi sisseoste tegema, mitte ballile. Võrreldes teiste tüdrukutega, keda ma täna näinud, on ta lihtne... ja lihtsus on võluv.

„Su nimi on...“ teen otsa lõpuks lahti. Mõtlen, kui vana ta võib olla, kuid seda on raske öelda. Päris kaheteistkümnendik ta olla ei tohiks.

„Mia,“ lõpetab ta lause. Noogutan rahulolevalt ning tõmban ta enda lähemale. Tüdruk komistab natukene, kuid ma hoian teda kindlalt üleval. Mia on üllatavalt lihtne nimi, oleksin oodanud midagi palju suursugusemat. Kuid noh, ega kõike ka ei saa.

„Mina olen Kerdo,“ ütlen viisakusest. Mia noogutab ning vaatab jälle maha. Õõtsume veel veidi aega, kuid mul viskab see aeglus üle. Lady Gaga viimaste taktide ajal keerutan ma tüdrukut nii võimsalt, et imestan, kuidas tal okse suust ei lenda. Mitte, et ma seda atraktiivseks peaksin.

Naerame ning kui tüdrukul lõpuks tõesti tasakaal kaduma kipub, hoian teda hetke paigal, lastes siis hoopis temal end keerutada. See on natukene raske protsess, arvestades fakti, et ta on must lühem ja me käed ei ulatu liiga kõrgele üle mu pea. Lõpuks annan alla ning kummardun talle aupaklikult. Mia teeb kniksu ning temaga veel paar sekundit silmsidet hoides taganen aeglaselt.

Naeratan riukalikult, kui ta üksinda keset tantsupõrandat jääb ning lolli näoga mulle järele vaatab. Olles tulemusega rahul, pöördun, ning lähen tagasi punkti, kus Rainer mind ustavalt oodanud on. Janast pole jälgegi.

„Mia vaatab siiapoole?“ küsin Rainerilt mõttetu küsimuse – muidugi ta vaatab. Ühegi tüdruku uhkus ei luba sellist ükskõikset minemakõndimist tolereerida, nagu mina just tegin. Rainer aga vaatab mind täielikult lolli näoga.

„Mia?“

„See brünett, kellega me üksteisel just mao sisu kehast väljapoole tantsisime,“ ütlen kannatamatult. Raineri nägu selgineb ning ta vaatab üle mu õla, kui ma värisevate kätega endale apelsinimahla kallan.

„Ee... Tegelikult ei,“ ütleb Rainer. Vaatan ehmunult tema kahjurõõmsasse näkku, käed õhus tardunud. „Tegelikult tantsib ta nüüd Kasperiga edasi. Kahju küll, vana,“ lisab ta mind enda kõrvale istuma tõmmates.

Ja seal, kindel kui euro ja krooni vahetuskurss, tantsib Mia Kasperiga.

Kergitan kulmu ning tõstan mahla suu äärde. „See on üllatav.“

Rainer minu kõrval turtsub naerda. „Nii võimas su sarm ka ei ole, et tüdrukut oma kutti minuti pealt unustama panna. Leiad kellegi uue.“ Vaatan huulde hammustades Kasperi poole. Minut minutiks. Ma olen alles noor. Mul on ka tunde.

„Ma tahan teda,“ ütlen vaikselt. Mitte jonnakalt, ma lihtsalt konstateerin fakti.

„Taha.“

„Ma saan ta,“ lisan Raineri peale juba kergelt ärritudes.

Poiss ohkab ning vaatab häiritud pilguga minu poole. „Lihtsalt saamise pärast saada... See pole väärt nende ilusa asja ärarikkumist.“

Haigutan dremonstratiivselt ning passin ülejäänud aja, Rainer kui truu sülekoer, seltsiks, saali uste taga ning ootan kannatamatult Mia tualettiminekut. Ta on tüdruk, ta lihtsalt peab ju mingil hetkel minema. Kui ta ei läheks, siis...

Ja ta ei lähegi.

Ta tuleb saalist välja natukene peale kümmet, vadistades rõõmsalt kutiga, mis-ta-nimi-ka-polnud, ja nähtavasti valmistub lahkumiseks. Mu kulmud on seekord juba juuksepiirini jõudnud ning nagu Rainer rõõmsalt ära märkis, on see lihastele hea trenn.

Mida iganes.

Kuid Mia ja ta kaaslane suunduvadki tõepoolest otse garderoobi poole ning ma näen oma võimalust käest libisemas. Kuid ei. Ma tahaks naerma pursata, kuid ma ta kutti üksinda tualettide poole kiirustamas näen. Liiga hea. Päeva tipphetk.

Rainer vaatab mind kahtlaselt, kuid ma ei pane seda õieti tähelegi. Selle asemel sammun kiirelt garderoobide juurde ning seekord on mu naeratus lai ja särav ilma igasuguse kaasabita. Mia on minu poole seljaga ning sätib endale jopet selga.

Vaatan, kuidas ta jope oma seljale viskab ning astun siis lähemale, hoides jopet ilusti, et ta oma käe varrukasse topitud saaks. Ta tilluke käsi kobab hetke õhus, kuid peagi on tal jope kindlalt seljas ning ta tõmbab lukku kinni. Seejärel ta pöördub ning vaatab mind küsivalt.

Ei mingit üllatust.

„Jah. Kerdo?“ küsib ta mulle otsa vaadates. Jälgin tüdruku suud, kui see liigub ja üritan meelde tuletada, mida ma talle ütlema pidingi.

Üks suur ’eeeee’.

„Ma ei kuulnud enne, kuidas ma sinuga ühendust saaksin võtta,“ ütlen esimese asja, mis pähe tuleb. Jätame seekord taevast kukkunud ingli naljad vahele. Kuigi mind oleks huvitanud, kuidas Mia sellele reageerib.

Mia turtsatab ning silub oma kohevaid juukseid kõrva taha, oskamata nähtavasti midagi öelda. Väga hea.

„Sa oled hea tantsija,“ pistan närvilise häälega komplimendi vahele. Tüdruku põsed lahvatavad punaseks ning ta noogutab kangelt. Seejärel võtab ta nagist ühe teise jope – oma kuti jope – ning astub garderoobist välja.

„Niisiis?“ küsin kannatamatult.

„Niisiis mis?“ Ja tal on veel jultumust mulle näkku irvitada!

„Ütle mulle, kuidas ma sinuga ühendust saan võtta,“ ütlen ma enda arust võluvalt naeratades.

Kuulen oma selja tagant samme ning Mia vaatab üle mu õla, naeratades seal seisjale. Ta astub must mööda ja ulatab kutile tolle jope ning ootab kannatlikult, et too selle selga paneks. Ta ootab seda niisama kannatlikult kui mina tema vastust.

Lõpuks pöörab tüdruk oma tähelepanu uuesti minule ning ütleb vaikse ja natukene üleoleva häälega lause, mida ma oma elus pole pidanud kuulma.

„Ma ei huvitu sinust.“

Ja läinud mu mustajuukseline iludus ongi.

hea laks ta egole

muidu tundub ju täiesti lahe algus ja puha.

niiet UUT!

Kirjavigu oli. Ning jah, mina ütlesin seda.

Ettearvatav sisu pisut, aga samas.. kurat sind teab.

Ma tudile. ööd!

Lugesin praegu Audrey jutu uue osa ära ja siis panin juba tab'i kinni kui mulle meenus, et nüüd on jälle mõtet Sille kausta ka piiluda.

UUT!

Kena osa, ainult juuksevärv on segane. Alguses oli midagi blondiga, siis oli brünett ja lõpus mustajuukseline. Mis, kas Mia on metamorfaag? xD

Aga UUT!

Blond ta küll polnud ja brünett ongi tumedajuukseline ehk mustajuukseline.

Kärolyn kirjutas:

Blond ta küll polnud ja brünett ongi tumedajuukseline ehk mustajuukseline.

Brünett võib olla tume, aga see tähendab pruune juukseid.

Brüneti alla loetakse ka tumepruune, peaaegu mustana näivaid juukseid. Pealegi "Läinud mu tumepruunijuukseline iludus oligi" oleks väga lamedalt kõlanud.

kcissy. - Tänan. :) Oli küll pauk egole.

LittleStar - Ise ka imestan, kust nii pikk osa välja imetud sai alguseks. DSee osa nüüd sama kolge...

Käro. - Kurat mind teab. Kus mul kirjavead olid?? Sille isiklikult luges üle asja. :O xD

stipsuu. - Aitäh! :) Sellist pikemat kirjutamisviisi üle arutlevat kommentaari oli mõnus lugeda. Tagasiside. Hea, kui on kerge lugeda. Saatsin ühe oma essee vanatädile - tema ütles, et sõnade järjekord võõras, a juu see uue generatsiooni värk.

Werewolf Took - Vaatasin üle, kuskohas ma blond olen kirjutanud? Ja brünett on tumedad juuksed... Mia puhul siis täitsa mustad juuksed. Kuigi üldiselt mina nimetan brünettideks vaid mustajuukselisi inimesi. Oma isa ka, kuigi ta ise vannub jumala nimel, et tal tumepruunid juuksed. Et lihtsalt vägavägaväga tumedad pruunid juuksed.

Lammas - Meenuta seda peale-pärast reeglit. Sa pole mind ammu piinanud - unustatud. Kuigi vahepeal korrigeerisin teisi ka.
Ja tänan väga. Sille käis puhkusel Louisianas. ;D

Aga et siis... uus osa. :) Sama pikk kui eelmine. Loodetavasti pole igav. Mulle hakkas see jutt juba endale ka väga meeldima. Mulle meeldib seda kirjutada.
Mu kõht on imelik - ma avastasin, et maapähklitel, mida ma söön, on ämblikuvõrgud peal. *öögib* Viskan vist minema selle paki... Nii et siit asja tuum: ärge ostke poest kollase-läbipaistva kilega maapähkleid, millel on punasega peal HEA ODAV. Hinna kohta ma ei tea, aga hea ta küll pole, (A)
Siis... homme ma ei tea, kas osa tuleb. Vanaisadel sünnipäev ja siis oleneb, kaua me tähistame. (Japp, mitmuses. Mul nii äge perekond. )
Jaaaa.... jõudu lugema.


2. Osa

Kerdo:

Vaatan hajameelselt klassi ees edasi-tagasi tõmblevat bioloogiaõpetajat ning mõtlen pingsalt oma järgmisele sammule. Võtan telefoni taskust välja ning kõhklen hetke, näpud trükkimisvalmilt klahvidel. Mida mul õigupoolest teada vaja ongi?

Sa uurid mulle kõik Mia kohta välja. Küsi ta kaaslaselt või guugelda, vahet pole. Ma vajan infot. –K.

Loen sõnumi veelkord üle ning leian, et see on piisavalt täpne. Pealegi on Rainer sellise tööga juba harjunud. Saadan selle ära ning lõõgastun, lastes läbi akna selle aasta esimestel päikesekiirtel oma nägu soojendada. See on nii naljakas, kuidas nahk alati pingule minevat tundub.

Kirjutan tunni lõpus kodutöö kiiresti tahvli pealt maha ning viskan asjad hooletult kotti. Minu kott on asi, mida saab kutsuda ’halvaks õpetajate kotiks’. ’Hea õpetaja kott’ omab sadat sahtlit ja on hiiglaslik, minu omal on vaid üks sahtel ja sinnagi mahuvad heal juhul kõik vajalikud asjad ära. Õnneks ei ole ma võtmeid ja telefoni koti põhja viskav tüüp.

Miks ma kotti välja ei vaheta?

Hea küsimus.

Trepist alla minnes näen kauguses Rainerit, kes mulle mitte just kõige entusiastlikuma näoga noogutab. Panen kõrva taha, et ta on vist oma ülesannet täitmas. Väga hea. Mõtlen Mia ja eilse õhtu peale ning mu näole ilmub õrn naeratuse vari. Ma usun, et mu pingutused kannavad vilja. Kui ei midagi muud, saab vähemalt lõbutseda.

Viskan oma koti garderoobi ning silmitsen mõtlikult oma kehalise kasvatuse riiete kotti. Teha kaasa või mitte teha kaasa, selles on küsimus. Kui Laura minust mööda trügib, et enda riideid saada, otsustan, et mõne tunni võib ju endale meelepäraseks ka teha. Naeratan tüdrukule silmipimestavalt ning pöördun, et võimlasse minna.

Pole midagi meeldivamat mehe silmale kui kakskümmend ennast igat pidi painutavat ja väänavat tüdrukut. Ma peaaegu et vilistan selle mõtte peale. Huvitav, kas koolile toob ka vilistamine halva õnne... ei tahaks uskuda. Ausalt öeldes ma ei tea, kas see teatri kohtagi nii käib – kahju, et suurem osa mu teadmisi tulevad multikatest.

Jätan poiste riietusruumi põikamata ning lähen otse võimlasse. Korjan põrandalt ühe korvpalli üles ning põrgatan sellega paar korda eksperimenteerivalt. Käib kah.

Võtan hoogu ning jooksen palli põrgatades saali teises otsas oleva korvpallirõngani. Hindan selle kaugust ning üritan teeselda, et see võrk pole mulle sama tuttav kui iseenda viis sõrme. Hingan sügavalt sisse ning heidan palli korvi poole. See hüppab ühelt korvi servalt teisele ja kukub siis alla.

Mitte õigest kohast, muidugi.

Võtan maast palli ning pöördun kandadel ringi – üle kogu saali kõlab üks kõrge kriiksuv heli – valmistudes järgmisele korvile peale ründama. Oma üllatuseks – või mitte nii väga üllatuseks – leian end tõtt vahtimast uksel passiva Janaga.

Tüdruk on äärmiselt enesekindel ja pealetükkiv. Tema poole minnes kaalun, kas see meeldib mulle või ei. Muidugi on tore kui naine on pealetükkiv, aga... õhku peab ka jääma. Õigetel aegadel, muidugi. Mitte hetkel, mil mina passin üksinda coca-cola mägede juures ning tema teeb ennast mujal koduseks, vaid hetkel, mil ma oma korvpallilisi oskusi lihvin. Noogutan tüdrukule ning jään tema juures küsivalt seisma.

„Eile oli tore,“ alustab ta ääri-veeri oma juttu. Hammustan huulde, et oma sarkastilist naeratust varjata. Kuidas kellegi.

„Oli,“ ütlen siiski, kui Mia mulle meenub. „Vähemalt osa õhtust.“

Jana nägu lööb särama ning seekord ma enam põske ei hammusta vaid lasen naeratusel, seekord küll natukene kahjurõõmsal, oma näol särada. Eesti keel on tore asi. Sellega manipuleerida on veel toredam. Jana mõtleb, et ma räägin temaga veedetud ajast (unustades vist absoluutselt selle, kuidas ma ta hülgasin) ja mina räägin Miaga veedetud ajast. Välja arvatud lõpp.

Kortsutan kulmu.

Tuleb tunnistada, et tüdruku reaktsioon oli... huvitav. Kuid esimesest šokist üle saanuna olen ma jälle õigel rajal tagasi. Pole huvitatud... haa. Hakkab olema. Nii lihtne see ongi. Aga... ei saa teda süüdistada, meestel olevatki praktiline mõtlemine rohkem arenenud kui naistel.

„Oleks tore mõni õhtu veel koos veeta... mis sa arvad?“ küsib Jana edasi. Tüdruk toetub hellalt vastu uksepiita ning millegipärast tekib mulle silme ette pilt, kus ta oma juukseid ümber sõrme kerib ja siis saladuslikult naeratab, juuksetuti ots suus.

Ökk.

„Jaa. Vägagi.“ Naeratan tüdrukule vastu. Ma olen peaaegu kindel, et see õhtu tuleb varsti. Rainer saab mulle Mia kontaktandmed ja mina ilmun tüdruku ukse taha ning ta leiab end mu sarmist nii pimestatuna olevat, et tuleb koheselt. End of the misery.

„Niisiis. Millal see võiks toimuda?“ Avastan, et Jana närib nätsu. Nii... daamilik, et paneb kohe üle keha värisema. Hammustan huulde ning mõtlen. Täna on reede... nädalast puhkamise õhtu. See tähendab siis, et laupäev.

„Mm... Laupäev oleks vist kena, mis? Kui täna minna, jääb vaid väsitava päeva õhtupoolik. Homme... oleks terve päev meie päralt, eks ole?“ küsin unelevalt. Jana noogutab nii energiliselt, et mul hakkab temast veel peaaegu kahjugi.

„Jah! See on lihtsalt suurepärane idee, Kerdo!“ hüüatab ta rõõmsalt kikivarvukile tõustes ning mu suule ühe suudluse vajutades. Panen ühe käe õrnalt tema alaseljale ning sulgen silmad. Kui Jana juures on midagi meeldivat, siis on see kohe kindlasti tema unustamatu suudlemisoskus.

Tüdruk tõmbub must eemale ning hingab pahinal välja, silmad justkui hõõgumas. „Noh... eh... Hoiame siis ühendust!“ hüüab ta aeglaselt taganedes. Noogutan ning saadan tema poole teele ühe õhusuudluse. Jana itsitab ning pöörab mulle selja, hakates keksival sammul minema... kuhu iganes tal ka pole vaja minna.

Raputan endamisi pead ning viskan palli põrandale endast paar meetrit eemale. Käekella järgi algab tund kahekümne seitsme sekundi pärast. Võin juba siis sama hästi häbiposti seisma minna. Häbipostiks kutsutakse meie kooli kehalise kasvatuse terminit, mis tähendab seisukohta inimesele, kellel pole riideid.

Kusagil poisterivi lõpus siis, see tähendab.

Kell heliseb ning ükshaaval ronib kogu meie klassi rahvas uksest sisse. Tüdrukud jooksevad itsitades oma võimlapoolele, poisid kogunevad minu ümber. Või kõrvale. Pets pole täna ka nähtavasti kaasa viitsinud teha ning tema pilk kisub reeturlikult kõõrdi, ikka sinna tüdrukute poole peale. Oh jaa, mehed jäävad meesteks.

Kehalise kasvatuse õpetaja tuleb samuti võimlasse ning seisab valveseisakusse meie ette. Ta on kusagil kolmekümne aastane ja väga suur mees. Kahjuks või õnneks seisneb tema suurus lihastes... ja pikkuses. Mina olen meeter kaheksakümmend viis pikk, aga ta paneb mulle veel vähemalt kümne sentimeetriga ära.

Kolge.

Ja tema on see, kes eile tumerohelises pintsakus meie kooli pooli naisõpetajaid tantsupõrandal keerutas. Imelik mõelda, et neil ka elu väljaspool õppetunde on. Praegu teda nendes kulunud dressides vaadata on palju kodusem.

„Tamm! Kus su riided on? Ja sinul, Koit?“ käratab ta peale teiste jooksule ässitamist. Vaatame talle otsa, Petsil pea peaaegu et kuklas. Me oleme juba harjunud selle õpetaja käest ravi saama, kuid millegipärast tundub tänane käratamine kõvem olevat.

Hakkan ma pehmeks minema?

„Kodus,“ vastame Petsiga kui ühest suust. Õpetaja suu tõmbub kitsaks kriipsuks, kuid ta noogutab napilt. Järgmise asjana on tal väljas õpilaste nimekiri, kuhu ta meie nimede taha konksukesed tõmbab. Kui ma ei eksi, on mul veel üks konks ja kaks on päevikus. Petsi kohta ma ei tea. Mitte, et see huvitaks.

Taganeme Petsiga vastu radiaatorit ning soojendame sellel oma külmi käsi, vaadates samal ajal, kuidas tüdrukud oma ringe jooksevad. Teistest eraldub Tuuli, kes sulgkergete hüpetega meie juurde keksib.

„Laisad, ah?“ küsib ta laialt naeratades ning meie kõrval häbematult endale samuti üht kohta võttes. Noogutan ning tüdruk naerab teadja ilmega. Nähtavasti pole ka tema täna kekas kaasa teha viitsinud, kuigi nii palju kui ma kuulnud olen, teevad tüdrukud oma õpetaja pehmemaks igasuguste versioonidega riiete kodusolemisest. Küll on nad pesust veel märjad, küll ei leitud dressipükse, küll T-särki... Kui ma ei eksi, nemad kahtesid ei saagi. Lihtsalt vaba tunni.

Säh teile, naisõiguslased.

Mu telefon vibreerib ning ma tõmban ta taskust välja. Uus sõnum, Rainerilt muidugi. Kuna Tuuli ja Pets on ametis teiste higistamise üle rõõmustamisega, avan selle teist korda mõtlemata. Rainer on ikka paganama kiire. Ja tõhus.

1:0 Mia Saare kasuks. Ta on Kasperi õde. Kasperi pruta oli haigeks jäänud ja tüüp tõi oma väikese õe. 10. klass, Audentes. Sp näinud polegi.Vallaline. Kurat, pikk SMS. Näpud valutavad. Gtg, R.

Naeratan rahulolevalt ja tänan teda sobivalt – luban Rainerile Hesburgeri einet enda kulul.

Niisiis... Mia Saar, vallaline rebane. Toetan oma lõua mõtlikult telefonile ning unustan hetkeks teisel pool aulat ringilippavad tüdrukud.

Mul on selline räpane tunne, et miski siin ei klapi. Kui plikal oleks olnud poiss, siis ma mõistaks äraütlemist. Aga kui ta on vallaline? Huvitav, huvitav, huvitav... Kas tal on keegi silmapiiril või äsjane lahkuminek või... Ohkan raskelt. Kurat neid naisi teab.

Aga miks, jumal küll, miks ta mulle siis ütles, et ma pole tema maitse? Ma olen absoluutselt kõigi maitse ju! Noh, mis siis ikka. Tuleb teada saada. Naeratan kiskjalikult ning trükin valmis uue sõnumi. Niivõrd-kuivõrd seda sõnumiks nimetada saabki. See koosneb vaid ühest sõnast.

Aadress.

Panen telefoni tasku ning mu naeratus venib kohe väga laiaks. Silme ette ujub pilt kõvasti naervast ja päkkadel keerlevast tüdrukust. See on nagu adrenaliinilaks, mille saad langevarjuga hüpates. Mina saan selle, kui mul keegi uus ja huvitav silmapiiril on.

Ja pealegi. Tuleb nautida seda, mis on, nii kaua kui võimalik. Ülikoolis tuleks, võiks, peaks ju õppimisele rohkem keskenduma.

Lalalala.

Ülejäänud tunni veedame Tuuli ja Petsiga oma klassikaaslaste üle nalja heites. Kuidas nad kõike nii püüdlikult – või mõnel puhul kannamatult aeglaselt, teevad ning iga viie sekundi järel kella kiikavad. Mina isiklikult arvan, et nad võiksid oma tunnist võtta kõik, mis võimalik. Erilist aega väljaspool kooli oma füüsisega tegeleda ju pole.

Kui sa pole just Jana-sugune joogatar. Kuigi ma pole kindel, kas jooga aitab ennast vormis hoida. Ju vist aitab, kuna Jana on vormis... Kuid jumal temaga.

Kui tund lõpuks ometi läbi saab, lipsab Tuuli teiste tüdrukute juurde tagasi ning me Petsiga jalutame koos garderoobide poole.

„Kas sa Kasper Saart tead?“ küsin hetkeimpulsi ajel. Pets vaatab mind küsiva pilguga, kuid noogutab siis aeglaselt. Niisutan keelega huuli.

„Tal on vist õde kah, õigus?“ uurin edasi. Pets noogutab jälle. Seekord pistab ta oma käed püksitaskutesse ning vaatab igatseva pilguga söökla poole. Kaks tundi veel meie söögivahetunnini.

„Ega sa juhuslikult tea, kus nad elavad?“ Vaatan silmanurgast Petsi poole. Tema huuled on üks suur kitsas triip, kuid ta noogutab jälle. Mu üks suunurk tõuseb kõhedusttekitavatesse kõrgustesse ja kõht ei tundu enam üldse tühi olevat. See on täidetud ootusärevusega.

„Ütle mulle,“ käsin juba peaaegu et impulsist. Kui ma midagi tahan, siis pole küsimisel mõtet. Kui ma midagi tahan, olen ma otsekohene. Miks raisata aega igasugustele pikkadele lunimis- ja anumisprotsessidele? Asjad on tegelikult ju käeulatuses. Kogu aeg. Kui vaid nõuda.

Pets vaatab mind süüdistava pilguga, kuid lööb siis silmad uuesti maha. Jääme seisma ning taganeme seina äärde, et teisele poole koridori tunglevad õpilased meid alla ei ajaks. Ja pealegi ei meeldi mulle, kui keegi mõttetu mu vastu puutub. Räpane tunne tekib.

„Nad elavad Nõmmel. Ma... ee... See et, nad on peaaegu üleaedsed mul.“

Kergitan kulme, võidurõõm aina suuremaks muutumas. See läks nüüd küll eriti kiiresti. Ja Rainer pääseb ühest ülesandest. Teeks nüüd nii, et tema on Petsile ühe Hessi eine võlgu ja siis et kõik oleks tasa, ei pea mina talle midagi välja tegema. Ja kuna Pets ei tea, et talle Hessi eine võlgu ollakse, ei oska ta sellest ka puudust tunda.

„Väga hea,“ naeratan. „Anna aadress.“

Mia omas Kerdo ära nh. Ei old mingi pruta, õde hoopis.

Mulle meeldib, et osad pikaks venivad... kunagi oli üks word'i lk juba kohutav katsumus. xD Mäletan, kuda ma su 3 word'i lehe peale imestasin kunagi...

Ja noh... loodetavasti saad sa peale/pärast mulle KUNAGI selgeks õpetatud. :DAega on, aega on.

SILLE ON PUHKUSELT TAGASI!!!!!!

ENNE minekut ei saa valmis. Pmst tund aega olen kirjutanud, 3,5 lk-d valmis, aga tegevust on veel ja veel ja veel selles osas. Vbl õhtul aega lõpetada... nii et jah.

nii hea!
1:0 Mia Saare kasuks. Ta on Kasperi vend. Kas ei peaks olema, et Kasperi õde ?
igastahes, uut tahan :)

Seda just mainiti, Jezzy.

Mõnel on ikka ego, vaata ja imesta.
Järjekordselt väga hea jutt. Ma kahtlen sügavalt kas sa üldse midagi halba kirjutatki

Sellest kotijurast ei saand ma aru.. Hea ÕPETAJA ja halva ÕPETAJA kott? Õpilase ehk? Ja essas osas olid tavalised trükivead, mis silma hakkasid torkama. Jajajaa... Paned selle 3,5 lk ja siis.. mai tea.. Jätad pooleli. Kahes osas. Whateva. Ma tahan lugeda.

Mis värk sul nende maniakaalsete/jälitavate kuttidega on? Hakka või kartma sind ja su psühhomõistust..

stipsuu. - Jeah, õde. Parandasin ära. Ainult mina suudan vist nii tobedaid vigu teha. (Mitte et ma teisi alahindaksin.)

Jezzy. - Aitäh. :)

Karolin - *punastab* AITÄÄÄÄH! (:

Käro. - Ikka õpside kotid. Meil oli Ailiga mingi teema üks päev. (Kusagilt peab inspiratsioon ju tulema. )

Tärru. - Miks sulle Kerdo ei meeldi ja miks see loogiline? Ja Mia... noh, ta on omamoodi.


Niisiis.... 7 word'i lehekülge. Öelge, kui pikk muutub liiga pikaks, eksole?
Aga mulle nagu TOHUTULT meeldib seda juttu kirjutada. Loodan, et teile meeldib seda ka sama palju lugeda.
Mulle tehti sünnipäeval selgeks varastamise ja virutamise vahe. Varastad indiviidilt, virutad riigilt.
Jaaa..... Radiaator ruulib.


3. Osa

Kerdo:

Libistan sõrmed üle šokolaaditahvlite virna ning hingan mõtlikult välja. Ma tean tema maitse-eelistustest täpselt sama palju kui tema lemmiklilledest, seega masendavalt vähe. Ja selle masendavalt vähe all pean ma silmas mitte midagi. Ma tean ühte suurt ümmargust tühja ja näkkuirvitavat nulli.

Sebimine või midagi.

Otsustan lõpuks ühe Annekese kasuks ning lähen sellega kassasse. Äkki on ta hoopis küpsiseinimene, võib-olla eelistab ta... nätsu, mõtlen, kui pilk leti kohal tolknevatele nätsupakkidele pidama jääb. Äkki mõni arbuusi- või õunamaitseline närimiskumm...

Kissitan silmi ning haaran letilt šokolaadi. Müüja küsiva pilgu saatel lähen ja viin selle tema endisesse asukohta tagasi. Sest miks peaksin mina Miale midagi viima... kui tema pole mulle midagi andnud. Tants jah, hea küll, kuid see viimane lause nullis selle. Ja mina olen pühendanud talle aega. Väga, väga, väga palju aega.

Kuigi kõige kaalukam punkt tühjade kätega minemiseks on see, et ma ei taha minna kohale sületäie maiustuste ja lilledega, nagu oleks mu eesmärk teda ära osta. Ja muidugi oleks väga hull, kui need talle ei meeldikski.

Kui keegi tooks mulle lagritsamaitselise nätsu, lööksin ma tal hambad kurku. Ausõna!

Kuid... järele mõeldes poleks mul ühe hea kibeda piparmündimaitselise nätsu vastu mitte midagi. Lähen uuesti müüja juurde ning laon nätsu ja raha letile. Noor naine naeratab mulle ning ma venitan ka oma suule kerge iroonilise naeratuse. Miks ei ole toidupoodides lettide taga mitte kunagi mehi?!

Diskrimineerimine.

Säh teile, naisõiguslased.

Viskan kaks padjakest suhu ning kõnnin palju ekrsama meelega välja oma auto juurde. Pets, vana hea sõber, andis mulle koordinaadid-aadressid-värgid ning mul ei jää üle muud kui kohale sõita. Kõigepealt tuleb muidugi välja mõelda, kus nende tänav asub, kuid sellega on aega.

Mulle on alati närvidele käinud kõik need liiklusmärgid ja valgusfoorid, mis Tallinna peale laiali puistatud on. Ja üldse see hullem sagimine, mis igal pool pidevalt käib. Palju kergem ja meeldivam oleks sõita mööda vaikset külavaheteed, kus on vaid üks tänav ja mitte mingit segavat tegurit. Sõidad otse punktist a punkti b ja voila.

Kui ma lõpuks enda arvamise järgi õige tänava olen üles leidnud (taaskord liig kiire möödasõit tänava nime kandvast majast), tõstan jala gaasipedaalilt õrnalt ülespoole, et kõikide majade numbreid jälgida saaks. Mõtlen, milline võiks Petsi oma olla... paljalt selle pärast on kasulik oma klassikaaslastega hästi läbi saada.

Kuid kes see jõuab kõigi kolmekümne viie inimesega sooje suhteid hoida ja igal reedel pidu panna. Eriti lõbus on muidugi siis, kui ise üldse ei joo ja siis teisi lollusi tegemas vahid. Mõnel korral on muidugi päris lõbus, sest fantaasialennuga on neil inimestel kohe väga head suhted.

Viimase aja tipphetki oli see, kuidas ühele diivanil hambad laiali magavale kutile jalge vahele kannust sooja vett valati. Hakkan selle mälestuse peale kõvasti naerma ning pühin isegi silmanurgast pisaraid. Kutt ärkas üles ja läks paanikasse, et on püksi teinud. Istus poolteist tundi kusagil õues ja häbenes ennast enne, kui teised talle halastasid ja loo ära rääkisid.

Naeran ikka veel, kui lõpuks arvan, et olen õige maja leidnud, ning oma auto ettevaatlikult aia äärde tõmban. Loodan südamest, et mu kullake seda kitsast tänavat ära ei ummista ning seiskan mootori.

Ja nüüd on aeg üheks korralikuks pabistamiskuuriks.

Alustuseks viskan oma äranäritud ja maitse kaotanud nätsu prügisahtlisse ning võtan taskust välja telefoni. Lülitan sisse klaviatuuripoolse kaamera ning vaatan end ekraanilt kriitilise pilguga, kuigi ma tean, et see pole just kõige adekvaatsem viis oma välimuse hindamiseks.

Pealegi, võib-olla peab ta liiga lakutud isaseid isendeid homodeks. Nii et... parem olla see, kes ma olen, eksole? Ma pean silmas, et eelnevalt pole mul välimuse pärast erilisi probleeme esinenud. Välja arvatud kellegi ninatarga ütlus, et ma pole tema maitse.

My ass.

Ma olen kõigi maitse.

Astun autost välja ning tõmban kapuutsi lumekaitseks pähe. Ajan õlad sirgu ning vean naeratuse suule ja lähen pikkade sammudega aia juurde. Nüüdseks on mu peas juba kõik sassis. Kõik mu loogiline mõtlemine on asendunud adrenaliiniga. Ma ei mäleta, et ma varem oleks kellelegi niimoodi koju sisse sadanud.

Kuid noh, kõigel on kunagi esimene kord, eksole? Vähemalt kõigel, mida sa vähemalt korra oma elus korda saadad.

Kell saab varsti 12. Ma ei tohiks olla liiga varajane, sest kõik vähegi normaalse närvikavaga õpilased on juba üheksa-kümne paiku üleval. Erandiks on muidugi joodikud, kes sellel kellaajal alles magama jõuavad.

Mitte minu probleem.

Lükkan raske värava lahti ning sulgen seda endiselt näolpassiva totra naeratuse saatel, kui koera klähvimine mu poole liigutuse pealt halvab. Tunnen, kuidas süda mul rindu tõuseb ning pööran aeglaselt ringi. Ma olen juba nii kaugele tulnud, ma ei tagane. Ei tagane, ei tagane...

Mu naeratus on näolt leebet tõmmanud.

Esimene asi, mis silma jääb, on koera enneoletu suurus. Ma ei jaga koerte tõugudest muhvigi ning ma arvan, et sellistel hetkedel pole sel ka mingit tähtsust. Mis paneb mind imestama, et ma koera tõu üle arutlema hakkasingi...

Huvitav, kas see tohutu elajas on oma marutaudivastase süsti juba saanud. Tema suust tilgub välja ila suuremas koguses kui üks korralik joodik endale ühe korraga hinge alla matta suudaks. Silmitsen ta kihvu ja neelatan. Tundes ühtaegu nii häbi kui ka hirmu, taganen seljaga vastu väravat.

Äkki see on siiski minu märguanna minema hakata, mõtlen paaniliselt seljaga enda taga olevat väravat kobades, et oma sõrmi selle ääre külge haakida. Sunnin end sügavalt sisse hingama.

Vihastele koertele ei tohi otsa vaadata. Kas ma olen talle otsa vaadanud? Olen?! Vist ei ole, sest ta püsib paigal. Aga ta lõugab... ja ei jää vait. Surun hambad kõvasti kokku ning neelatan.

Järsku lendab vana kivimaja kulunud puidust uks lahti ja neljakümnendates väga ärritunud ilmega naine pistab oma näo välja. Vaatan teda hirmunult. Vanematega kohtumise faas peaks olema meeldivam. Soojas toas ilma klähvivate koerteta. Ja ma ei tohiks end tunda nagu murdvaras.

Huvitav, kas tühipaljast soovist piisab, et end nähtamatuks muuta. Igastahes ma soovin seda nüüd.

„BRUNO!“ käratab naine kõvema ja karmima häälega, mida ma eal naise suust kuulnud olen. Kujutlen, kuidas ta oma seelikuvoltide vahelt (eeldades, et ta kannab seelikut) nuia kätte võtab ja sellega koera suunas vehkima hakkab, võib-olla et ühe lahmakagi ära annab. „OLE VAIT SA KURADI KOERANIRU!“ Naine hingab katkendlikult – ma vähemalt arvan nii – ning minu üllatuseks see õudne olevus niutsatab ja kaob oma kuuti tagasi... KETTI järel vedades.

Bruno oli KETIS!

Okei. Hingan sügavalt. Vot see oli mark. Tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt mark.

„Kasperit pole kodus!“ hüüab naine nüüd edasi minu poole pöördudes. Märgin kergendunult ära, et ta oleks on nüüd, kus Bruno enam kopse välja ei lõuga, palju sõbralikumaks muutunud.

„Tegelikult tulin ma Miat vaatama. Sõber olen.“ Mõtlen, kas see lause üldse ühelegi vanemale tõepärasena paistab. Vähemalt siis, kui tegu on vastassoost ’sõbraga’. Kuid minu kergenduseks naine naeratab ning näitab käega ebamääraselt maja tagaosa poole.

„Meil on maja taga väike kivilaut. Ta peaks seal olema. Aga mine ruttu, ma vaatan, et Bruno välja ei tule enne, kui sa siit pääsenud oled. Valvekoer, tead ju küll... Vahel nad lihtsalt ei tea, millal reageerida ja millal mitte,“ seletab ta vabandavalt.

Noogutan ja pomisen: „Eks ma uus nägu ka,“ nina alla, kuid teen eesõuest kiiresti vehkat. Bruno kuudist möödun veel ekstra suure kaarega ja kui kuulen selja taga ukse rasket kinniprantsatamise häält, hingan kergendunult. Oht peab möödas olema.

Laut.

Saarte maja taga on tõesti väike kivist majake ning ma sammun kõhklevalt selle poole. Koputaks/ei koputaks? Mis ta seal teeb? Mia, ma mõtlen. Kas seal on veel rohkem koeri? Väristan end selle mõtte peale. Vähemalt on kõik enam-vähem vaikne.

Kuid lähemale minnes tundub mulle, et kuulen veel mingeid hääli. Röhitsemist (mitte Mia oma, ma vähemalt loodan) ja kaagutamist ehk? Naeran selle naeruväärse mõtte peale napilt, kuid tõmban siis ukse lahti.

Aitab küll sellest ootamisest.

Leian end tõtt vaatamast vähemalt kümne ümber maas istuva Mia sibliva kanaga ning nagu ma kartsingi, kükitab nurgas üks roosa priske põrsas.

Ee... Okei.

Astun ruumi, maha laotatud õlgede peale, ning tõmban ukse enda järel kinni lootusega, et liiga palju külma sisse ei pääsenud. Mia pole mind märkamagi teinud. Lihtsalt istub seal rätsepistmes ja viskab kanadele õlgede seest otsimiseks viljateri laiali.

Ma vähemalt eeldan, et need on viljaterad.

Ma rääkisin enne lihtsa elu rõõmudest, kuid ma pole seda praktiseerinud. Lihtsalt unistanud. Ja kanade toitmine pole minu unistustesse jõudnud.

Köhatan hääle puhtaks ning ütlen lõpuks üle kogu näo särama lüües: „Kas sa tõesti istud praegu kana sita sees?!“

Tahaksin küsida, kas tõesti on keset Tallinna linna kanala.

Mia võpatab ning vaatab süüdistava pilguga üle õla. Ta juuksed on lohakasse patsi punutud, kuid nende lokkis olek annab soengule tohutult kohevust juurde. Naeratan. See on armas. Kui tema pilk minul fokusseerib ja ta silmis äratundmine terendab, ajab ta end kiiruga püsti ning silub vanu traksipükse, mis tal üle T-särgi tõmmatud on. Ta punastab.

„Eeh... Jah, ma, vist küll,“ ütleb ta närviliselt. Silmitseme üksteist hetke hindavalt ning ka tema selg muutub kangeks. „Ja... ee... mis sina siin teed, kui küsida tohib?“ küsib ta mult lõuga uhkelt ette ajades.

Siga röhib.

„Ikka tohib,“ naeratan käsi pükste taskutesse toppides ning kandadel kiikuma hakates. Mia vaatab mind jälle süüdistavalt ning kui see üldse võimalik on, ajab ta oma lõua veel rohkem ette.

„No mida sa teed siin siis?“

„Sulle tulin külla,“ vastan ausalt.

Mia seirab mind skeptiliselt ning lööb siis pilgu maha. „Ah... soo.“

Ta on kõige jutukam tüdruk, keda ma eales kohanud olen. Ausõna noh. Tavaliselt on nii, et sa anud neid vait jääma, kuid ei, kui vahepeal oleks tore, et nad midagi räägiksid, on nad vait kui surnud. Naised, naised, naised...

„Niisiis...“ löön ümberringi vaadates käsi kokku. „Sa... sulle meeldivad kanad ja... siga?“ küsin jutujätkuks.

Palun tee nii, et Mia oleks sel teemal kodus, palun tee nii, palun, palun, palun!

Tüdruk vaatab kohmetult ringi, kuid lõpuks muutub ta olemine natukene pingevabamaks. Ta ajab nurka ühe musta värvi kana (tegelikult on kõik musta värvi, kuid vahet pole) ning võtab selle sülle. Lind kaagutab ja püüab oma tiibadega vehkida, kuid ta on Mial kindlalt käte vahel.

„Tema on minu lemmik,“ seletab tüdruk kana minu juurde tuues. „Kati on tema nimi.“ Noogutan ning tõstan ühe käe, et kana ettevaatlikult silitada. Ma arvan, et see on viisakas asi, mida teha. Ja vajalik, kui ma kanafriigile meeldida tahan.

Ja kanafriik on pigem hellitussõna kui mõnitav sõna. Vähemalt nüüdsest. Sest noh, kes piip-piip-piip paneks oma kanadele nimesid?!

„Võta ta sülle,“ soovitab Mia äkitselt ning ma näen, kuidas mu käed ülespoole tõusevad ning kanast automaatselt kinni võtavad. Mia hoiab Katit viimase hetkeni kinni ning siis tunnen ma kogu kana raskust oma kätel.

Mia püsib vaikselt minu kõrval ning vaatab, kuidas ma kana ettevaatlikult oma kehast eemal käes hoian ning pöördub siis ringi. Arvatavasti uue kana püüdmiseks. Kuid hetkel, mil tüdruk ümber pöördub, hakkab kanapontsakas mu käes siplema ning ma toon kuuldavale ehmatuskarjatuse. Umbes nagu: „AAAA-aaa-AAAAAAHH!“

Ja siis ma lasen kana lahti ja ta maandub ägedalt tiibadega pekstes põrandal.

Loodan, et ta ei saanud haiget.

Mia hakkab naerma ning mõne hetke pärast, saanud üle esimesest ehmatusest, löön ma temaga kampa. Tüdruk paneb juba kinnipüütud kana uuesti õlgedele ning vaatab siis, nägu nalja täis, minu poole. Ühe küljega hoiab ta oma küljest kinni ning on kuidagi kahtlaselt kaldu.

Ma naeran veel rohkem.

Kui me lõpuks maha rahuneme, on kõik kanad meist mitme meetri kaugusel. Muigan ning ajan end uuesti sirgu. Mia vaatab mind taaskord sõnulseletamatu näoga. Ta teeb seda palju. Mulle meeldib, kui ta mind niimoodi vaatab.

„Igastahes,“ sõnab tüdruk end lõpuks kokku võttes. „Ülejäänud kanadel on ka nimed, aga ma arvan, et neid ei hakka ma nimetama. Aga siga,“ ta osutab nurgas ühe väikese puit-tara taga olevale roosale tombule, „teda kutsume me Mollyks.“

„Ah... ha,“ on kõik, mis ma kosta oskan. Tüdruk itsitab.

„Niisiis... On teil palju lemmikloomi?“ küsin käsi uuesti taskutesse peitu pannes. „Peale koera, kümne kana ja sea, ma mõtlen,“ lisan kiirelt.

„Jah, on küll. Brunoga sa vist jah kohtusid... Lõugas teine päris koledasti. Aga mul on üks kass, Chester, ja vennal on hamster. Ja mul on veel kaksikud õed, nooremad, ning nemad nuiavad endale papagoid.“ Tüdruk peab hetke mõtliku pausi ning vaatab väikesest aknast mõtlikult välja. „Paras loomaaed meil siin.“

Noogutan; sellega on loll mitte nõustuda. Mul endal on kodus vaid üks kaheksa-aastane koduloom, kelle nimi on Kert. Sellega asi piirdub. Ja uskuge mind, sellest Kerdist on kogu korterile piisavalt veel mitmeks eluajaks.

Avan suu, et tüdrukult uurida, mis ta täna õhtul teeb, kui mu telefon heliseb. „Vabanda,“ pomisen jopetaskus sobrades ning telefoni otsides. Helistaja numbrit nähes haihtub aga kogu mu hea tuju – Jana.

Mõtlen, kas kõnet mitte katkestada, kuid otsustan siis, et võib ju ära kuulata, mis ta must seekord tahab. Nagu ma ütlesin, on ta äärmiselt järjekindel ja mu telefon heliseks kasvõi järgnevad kolmkümmend seitse tundi jutti, kuni ma lihtsalt alla annan ja vastu võtan... või telefoni välja lülitan.

„Jah?“ küsin Miale vabandavat pilku saates ning end tema poole seljaga pöörates. Millegi pärast tundub see olevat natukene privaatsem. Eriti vajan ma privaatsust seepärast, et räägin Janaga.

„Tsau, Kerdooo,“ venitab tüdruk telefonitorru. Kujutan jälle ette, kuidas ta oma voodil kõhuli lamab ning juukseid vaba käe sõrmede ümber keerutab. Mühatan, et ta jätkaks. „Oled sa mu täitsa ära unustanud?“ küsib ta haavatud häälega. Turtsun.

„Nagu sind oleks võimalik unustada,“ ütlen mõnevõrra kibeda häälega.

„Oh!“ säutsutakse. „Igastahes, ma mõtlesin, et äkki oleks tore siis midagi koos teha. Nagu me eile rääkisime. Uisutada või...?“ uurib tüdruk rõõmsalt.

Vajun mõtteisse. Uisutamine... pole paha mõte. Tuleb kõrva taha panna. „Suurepärane, Jana!“ ütlen laialt naeratades. Piilun üle õla, kas Mia ka ikka kuulab. Ta ei liiguta, väga hea. „Äärmiselt hea mõte. Ma usun, et teeme selle teoks!“ Lihtsalt mitte sinuga, kullake. „Ma pean nüüd siis minema. Esmaspäeval näeme! Muah!“ naeran telefoni. Tüdruk ütleb mulle mõnevõrra haavunud häälega nägemiseni.

Äkki sain ma lõpuks ometi hakkama tema entusiasmi kärpimisega. Samas ei taha ma teda päris ära ka kaotada... Temaga saab nalja.

„Niisiis,“ ütlen uuesti oma tähelepanu Miale koondades. Tüdruk tõuseb püsti, kauss terakestega käte vahel, ning vaatab mind küsivalt. „Me läheme homme välja, uisutama. Mina teen välja,“ ütlen ühe hingetõmbega.

Tüdruk on justkui kivikuju, kuid aeglaselt tõuseb ta üks käsi kukalt sügama. Mitte just kuigi kena liigutus, kuid ma olen nõus selle talle andestama. Ma pole mitte kunagi varem kanafriigist tüdrukust huvitatud olnud.

„Mida sa must õieti tahad?“ küsib ta raske ohkega. „Ma ütlesin, et pole suht huvitatud.“

Ikka veel see tobe lause. No tõesti... kas on siis raske vastupidist öelda. Hammustan huulde ning mõtlen hetke. Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde. Nii ongi.

„Aga teeme siis nii, et me läheme kui kaks sõpra. Sõpradega ju ikka kõlbab uisutamas käia?“ küsin teadja ilmega.

Tüdruk hammustab samuti huulde ning võtab mõtlemiseks kohe eriliselt pika aja. Lõpuks avab ta kõhklevalt suu ning ütleb: „Eks vast... siis jah. Ma arvan... Aga ainult sõpradena.“

Noogutan entusiastlikult. See on algus.

„Ma arvan, et siis... peame ühendust sinuga? Annan sulle oma numbri ja vastupidi ja ma annan teada, millal su homme peale võtan?“ küsin ärevalt. Mia mõtleb jälle kolmkümmend üks aastat, kuid noogutab siis.

Naeratan laialt.

„Väga hea.“

See ei ole nüüd küll 7 lkd Samas lõike on palju.. Ah mis iganes, ma jään mussakooli hiljaks.

UUT!