*naerab*
Vot see on suhtumine, mida ma teilt ootan!
(/-sin)
Jana on... Jana.
Täna hommikul ärkasin üles, ütlesin Ingridile tere hommikust ja siis vaatasin talle otsa ja ma teadsin, millest uus osa räägib. xD Kahjuks pidin ma eelmise poolteist lehekülge ära kustutama. Kuid jumal temaga.
Mulle vist isegi meeldib see osa.
Vaheldus.
Ellika ka siin paralleelselt kirjutas ja luges ette mingit kooli-asja... Mingi jutt. Hakka või mõtlema, et me oleme ikka sugulased...
Avastasin täna, et mul pole winamp'i arvutis. Pidsin lolliks minema.
Aga tõmbasin-installisin ja nüüd nii tore olla. XD Igast RealPlayerid ja mida veel olemas, aga seda pold...
Ja nüüd siis kuulasin vanu lemmikuid.
(*laulab "would you mind if i killed you, would you mind if i tried to..."*)
NB! Vahetus minategelane.
(Et te poole pealt ei avastaks.
)
9. Osa
RAINER:Meeletu seakisa. Meeletu. Meeletu. Meeletu.
Võtan taskust telefoni ning närin mõtlikult alahuult, kui mõtlen, milline mäng valida. Uss, bowling või ralli? Hmm... Valin hea vana ussi. Panen kõige kõrgema leveli ning lülitun end õmbritsevast välja. Mul on Miast kahju, istub mu kõrval nii üksiku ja eemalolevana... samal ajal kui Jana ja Kerdo üksteisele keelt kurku ajavad.
Ohkan.
Vaevalt Kerdol just selline asi mõtteis oli, kui ta meid kõiki siia kokku vedas, kuid noh... ta on Kerdo. Mõtted muutuvad käigu pealt, teised ei huvita, ainult tema enda heaolu. Tundub, et tal läheb päris hästi. Kahju, et Mia selle pärast kannatama peab.
Sõidan oma ussiga vastu seina ning vannun. Tuvikesed vaatavad sekundi murdosaks minu poole, kuid keskenduvad siis jälle üksteise söömisele. Ma pole armukade. Päriselt ka. Lihtsalt... kahe üksiku sõbra ees on taoline teguviis natukene kohatu.
Panen telefoni jälle taskusse ning masseerin meelekohti. See ei ole mingisugune pubi, jumal hoidku. Lihtne koht, kus inimeste suurim soov on süüa mõni hamburger, juttu rääkida ja piljardit taguda. Aeh, anname sellele Miale võimaluse.
Selles mõttes, et mul pole ta vastu midagi. Aga ta ei võta kinni võimalusest ise juttu alustada... Pole midagi, alustame ise.
Pöördun tüdruku poole. Ta hoiab oma pooltühja sprite’i-klaasi endiselt käes ning tema pilk on sama äraolev kui ennegi. Ei mingit muutust siin, ma eeldan. Noh, loodame, et ta hindab muutust.
„Mia,“ ütlen eksperimenteerivalt. Tüdruk tõstab küsivalt pilgu, kuigi ta juuksepahmaka alt on seda vaevu näha.
„Viitsid piljardit mängida?“ Nõksatan peaga meie sõprade poole.
„Peame end nähtavasti ise lõbustama.“Tüdruk lükkab juuksed kõrva taha ning naerab, kuid muutub paari sekundi pärast uuesti tõsiseks.
„Ma ei tea... ma vist ei oska. Pole enne mänginud,“ ütleb ta vabandavalt õlgu kehitades.
„Prsh.“ Lükkan tooli lauast eemale ning tõusen püsti.
„Pole midagi. Õpime,“ ütlen talle julgustavalt naeratades. Mia vaatab veel kõhklevalt oma jooki, kui kehitab siis õlgu ning tõuseb krapsti püsti. Selle peale tuleb Kerdo lõpuks maa peale ning me vaatame üksteisele hetke otsa. Tema ilme võib tähendada kõike – hoia käed minu tüdrukust eemal kuni tänan, et talle tegevust otsid.
Kerdo on viimasel ajal ikka täiesti oma Janaga ära kadunud... voodilinade vahele. Võib-olla see oligi ta plaan... Mia igal juhul ei puigelnud seekord väljatulemisele üldse vastu, nagu Kerdo mulle enne väljatulemist rõõmsalt teatas.
Jepikajee noh.
Teeme endale läbi teiste inimeste teed ning kui me jõuame piljardini, võtan ma seina pealt kaks kiid. Annan ühe tüdrukule ning me jääme seisma teine teisele poole piljardilauda. Kuulid on juba ilusti laua keskele seatud.
„Playray’s piljardit oled mänginud?“ küsin tüdrukult. Mia raputab pead ning uurib lauda.
„Tore. Mina samuti,“ ütlen laialt naeratades. Tüdrukul kulub mõni sekund, et kuuldu koju ajada ning ta purskab naerma. See naer teeb mul tuju kohe eriti heaks.
„Milleks seda siis mainida?“ küsib ta kiid põrandale toetades ning ise sellele nõjatudes. Kehitan õlgu. Kui ma vaid teaks.
„Huvi pärast?“ küsin rohkem retoorilise küsimuse.
„Igastahes,“ lausun mõne hetke pärast uuesti mängule keskendudes.
„Point on saada pallid auku. Ma eriti spetsiifiliselt reegleid ei tea, nii et peame lihtsalt arvet, kes mitu palli auku on saanud, aga must peab jääma viimaseks?“ küsin tüdrukult.
„Lihtsalt lõbu pärast,“ lisan.
„Ja harjutamise.“Mia noogutab.
„Mulle sobib.“
Tegelikult ma muude reeglite järgi eriti mängida ei oskakski. See asi on rohkem Kerdo ala. Piljard ja lauajalgpall ja kõik muu. Nii et mõnes mõttes on hea saada tegevust ja õrnema sugupoole ees mitte häbisse jääda.
„Soovid alustada?“ küsin pallide ümbert seda kolmnurka ära võttes ning põrandale, seina äärde, pannes. Tüdruk raputab veidi hirmunult pead ning ma võtan lauanurgast valge palli. Panen selle paika ning kummardun, et sihtida.
Löön kaks palli auku ning kõnnin Mia kõrvale, et sealt uuesti lüüa.
„Kui saad palli auku, võid edasi lüüa,“ seletan keelt hammaste vahelt ära võttes. Mia kortsutab kulmu ning astub must sammu eemale.
„See on ju sulaselge esimese mängija eelistamine, või mis? Esimese löögiga on võimalik palju palle sisse lüüa ja sealt edasi ka... Raskem on juba siis, kui laual on järel vähe palle. Aga kui esimene mängija lööb kõik hõredaks, on teisel mängijal raskem lüüa ja seega ka raskem võita. Nii et esimene mängija on kindlalt eelistatud seisuses...“ tüdruk peab hingetõmbepausi. Naeratan.
„Nii et... miks sa mind ei hoiatanud?“
„Õmmm...“ Üritan mõelda, mida kõike ta nüüd täpselt ära ei rääkinud. Kohutav kiirus oli taga. Kas Kerdot see köidabki? Näääh... ikka välimus, välimus... Tõele au andes on tüdruk päris kena. Oma veidral moel.
„Kas... Hoiatama nagu...“ Kratsin kukalt.
„Selle eest, et esimesel mängijal on kergem,“ aitab tüdruk mind naerdes.
„Jah...“ Ma ei ütle midagi ning panen kii uuesti paika, et oma järgmist sihtmärki tabada. Kui see tehtud ja (meelega) mööda löödud, ajan ma selja sirgu, et tüdrukule ruumi teha.
„Minust oleks olnud äärmiselt... galantne,“ ütlen narrivalt,
„seda teha, kuid mul on vaja nautida võite, kuni see veel võimalik on, või mis?“Mia näitab mulle keelt ning tatsab ümber laua, et sealtpoolt lüüa. Kui ta kummardub, vajuvad aga juuksed ta näo ette ning tüdruk ajab end ärritunult sirgu. Ta võtab oma käe ümber ühe peenikese kummi moodi asja. Paar aastat tagasi müüdi poes neid kummist käevõrusid, igast kirjad peal... Tõmban kopsud õhku täis, kui kujutlen, kui valus seda asja hiljem juustest kätte saada on.
„Niisiis...“ pomiseb ta uuesti kummardudes. Ta hoiab mõlema käega kramplikult kiist kinni ning lükkab seda edasi nagu torkaks kellelegi ora tagumikku. Naeran ning toetun piljardilaua äärele.
„Toeta oma käe kaks sõrme lauale ja siis torka kii nende alla. Või pane kii lauale ja siis näpud üle selle. Ja siis kuidagi... tõuka,“ soovitan. Tegelikult on see üks nendest hetkedest, kus kutt läheb tüdruku juurde, tema selja taha, asetab oma käe tema omadele ning nad koos saavad palli auku lükatud.
Ja siis ma muidugi võtan endale pool punkti.
Tüdruk teeb, nagu kästud, kuid millegipärast ei anna kii liikuma. Ohkan ning otsustan teda aidata. See ohe oli väga teatraalne, muidugi. Krapsakas tüdruk nagu ta on... Ma pean tunnistama, et tunnen ta vastu teatavat sümpaatiat. Arvatavasti sellepärast, et temast õhkub sõbralikkust... ja ei ole ta nii kidakeelne midagi kui Kerdo on lasknud näida. Midagi küsid, vastab... Ja ise ka räägib.
Hmh.
„Okei, tohib, ma aitan sind?“ küsin temani jõudes ning oma kiid seina najale toetades. Mia noogutab ning ma astun ettevaatlikult tema selja taha. Tüdruk on must küll lühem, kuid ma pean natukene ebamugavalt kikivarvukil seisma, et korralikult üle ta pea näha.
Võtan ta ümber kinni, justkui kallistaks teda. Ning sätin ta käsi piljardikiil. Tüdruk mühatab, kui ma ta käsi natukene ebamugavalt väänan, kuid teeb koostööd. Kummardume koos ning sihime valget palli.... ja lööme sellest mööda. Haledalt kohe.
Kii pudeneb meil mõlemal käest king vajub lauale. Tüdruk turtsatab ning üritab seda haarata, kuid lükkab kii kogemata vastu palle. Valge liigub ning müksab number kolmeteistkümmet... ja jääb pidama. Lasen tüdrukust lahti ning vaatame hetke piljardilauda.
„Kas see loeb löögina?“ küsib Mia üles vaadates ning mulle kavalalt naeratades otsa vaadates. Panen käe puusa ning ajan huuled mõtlikult prunti.
„No ma ei tea... Läheb küll, kii liikus päris kõvasti...“ venitan teadja häälega. Mia toob kuuldavale solvunud:
„Hah!“ ning üritab mulle küünarnukiga kõhtu äsada. Hüppan eest ära ning tüdruk haarab oma kii kindlamini kätte.
„Mul on kii,“ ütleb ta ähvardavalt minu poole sammudes. Hüplen eest ära ning ta jookseb mulle ümber piljardilaua naerdes järele. Haaran oma kii ning pöördun temaga vastamisi. Laseme kiide otsad madalamale ning võtame üheaegselt mõlema käega oma relvadest kinni.
„Angarde!“ hüüan ettepoole karates ning tüdruku kiid lüües. Tegelikult mul pole õrna aimugi, mis see sõna olema pidi, kuid, noh... mõte on see, mis loeb. Ja tüdruk nähtavasti mõistis mu mõtet. Ta teeb küll nägusid, kui oma kii uuesti võitlusvalmilt üles tõstab, kuid asub siis ägedalt võitlusse.
Juhtub midagi imelist, sest meie naer kostub üle röökivate kõlarite ning paar nägu pöörduvad meie poole. Kiikan leti poole, et ega meid peatama tulda, ning see maksab mulle mu... kii. Mia astub selle ajaga ettepoole, virutab mu kii vastu põrandat ning võtab selle enda kätte.
Pööritan silmi ning kummardun.
„Aus võit,“ tunnistan häälde vastumeelsust võludes. Mia naeratab võidurõõmsalt ning ulatab mulle ühe kii.
„Kuidas oli tüdrukult pähe saada?“ küsib ta narrivalt.
Tüdrukult pähe saada...
„Noh... värskendav?“ küsin kukalt kratsides. Mia nägu lööb särama ning ta läheb paneb oma kii ära. Vaatan kordamööda teda, kiisid ja piljardilauda ning kortsutan kulmu.
„Ee... Kas me ei lõpetagi oma mängu?“ küsin pettunult.
Tüdruk naeratab mulle.
„Nah. Mulle ei meeldi kaotada.“
„Kahju kuulda,“ teatan ka oma kiid ära pannes.
„Sest mulle ei meeldi samuti kaotada.“Mia kõnnib lähima lauani ning võtab selle taga istet. Istun tema vastu ning sasin oma juukseid. Mia vaatab mind kahtlase pilguga – nagu ta vaatas mind esimest korda tõeliselt nähes (sest meie jaoks ball eriti ei loe) – kuid langetav taaskord oma pilgu. Okei... on natukene pikemad juuksed kui tavaliselt poisil oleks, kuid... ah, jumal temaga.
„Miks kahju?“ küsib ta oma jalgu välja sirutades. Lasen end samuti lõdvaks ning kehitan õlgu.
„Kui me ei mängi, ei pea kumbki ebameeldivust tundma,“ seletab ta kavalalt naeratades.
„Jah... aga kes ütles, et ma oleksin kaotama pidanud?“ uurin.
„Ah nii. Nii et sa siis eeldad, et ma oleksin kaotanud?“
„Noh... sa oled ju siiski kõigest tüdruk...“ Loodan, et ta saab aru, et tegu oli naljaga öeldud lausega ja ei kõnni siit välja. Suhteliselt mark oleks... Nagu Potteril viiendas raamatus seal kohvitoas või kus iganeses. (Ei, ma ei loe Potterit.)
„K õ i g e s t tüdruk?!“ küsib Mia valjult, kui ta ettepoole kummardub ning mulle tungivalt otsa vaatab. Muigan ning kummardun samuti ettepoole, kuni me ninaotsad lõpuks peaaegu et koos on.
„K õ i g e s t tüdruk,“ kinnitan meeldivalt naeratades. Huvitav, mis ta nüüd teeb?
„Noh... Loodetavasti on mul aega sulle tõestada, et ma ei ole k õ i g e s t tüdruk,“ ütleb ta vaikselt. Pean pingutama, et teda üle selle muusika kuulda. Pangu vaiksemaks, tõsiselt ka... see ei ole siin vaegkuuljate kokkutulek.
Vaatame üksteisele vähemalt pool minutit intensiivselt silma, ilma pilgutamata, oodates teise allaandmist. Lõpuks ohkame mõlemad ühel ja samal ajal raskelt ning tõmbume üksteisest eemale. Selle peale vaatame me veel üksteisele paar naljakat sekundit otsa ning hakkame naerma.
Mia katab oma näo kätega ning vappub allasurutud naerust, kuigi iga natukese aja tagant pääseb välja ka mõni turtsatus. Naeran veel kõvemini. See tüdruk meeldib mulle. Tõesti meeldib. Ma ei tunne end temaga ehk mitte nii koduselt kui Kerdoga (veel), kuid kindlasti on temaga lõbusam kui... kui mõne teisega, ütleme nii.
„Niisiis,“ ütlen, kui oleme mõlemad naermise lõpetanud.
„Tänase õhtu peaprobleemi juurde jõudes... Kuida sulle siinne muusika istub?“ küsin neiult.
Tüdruk kummardub ettepoole ja karjub:
„MIDA?!“ Naeran, just õigel ajal. Muidu polnud kuulmisega mitte midagi halvasti. Kordan küsimust ning tüdruku nägu tõmbub pilve.
Answer enough ütleks ma selle peale.
„Noh... lauludel pole tegelikult eriti viga,“ jääb ta siiski realistlikuks.
„Kuid vaevalt mu trummikiledest õhtuks midagi erilist järele on jäänud,“ mõtiskleb ta. Noogutan.
„Järgmine kord uus koht siis, mis?“ küsin.
Mia tardub sekundiks, kuid kehitab siis kavala naeratuse saatel õlgu.
„Mille põhjal sa eeldad, et järgmine kord tuleb?“ küsib ta naeratuse laienemist tagasi hoida üritades.
„Ei tule siis?“ uurin... murelikult. Peaaegu murelikult, see tähendab.
„Eks elu näitab,“ ütleb tüdruk mulle keelt näidates.
„Mis sul on selle keelega?“
„Suhe.“
„Milline?“
„Romantiline.“Naerame jälle, kuid seekord lõppeb see tänu uue seltskonna ilmumisele. Või õigemini uue-vana seltskonna ilmumisele. Kerdo on koos Janaga meid otsima tulnud ning tüdruk ripub tal otsas nagu... nagu koartulikott, olgem ausad. Ilus tüdruk on... ja ta ei ole ära teeninud kohtlemist, mis talle osaks saab, kuid... vahel tahaks lihtsalt taeva poole appi karjuda.
Kerdol pole just kõige õnnelikum nägu. Jõllitab mind nagu viimane... keegi. Vihaselt. Pööritan tema poole silmi, üritades oma lõbusat imet säilitada. Kogu lõbu oleks justkui õhk vaakumis anumast välja imetud.
„Jana on väsinud... Nii et hakkame minema,“ ütleb Kerdo, üritades, silmnähtavalt üritades, endale kurba ilmet näole manada. Mees, ühel hetkel ma armastan sind, teisel...
„Olgu. Näeme homme koolis,“ naeratan sõbrale meeldivalt.
„Meie ehk mina, Jana, sina ja Mia,“ ütleb Kerdo ärritunult pilku minult Miale viies. Tüdruk istub jälle oma toolil, ükskõikne ilme näole justkui tahutud, välja lülitunud. Hakka tõesti arvama, et Kerdo on nii halb inimene kui rääkida võiks.
Kuid me mõlemad teame liigagi hästi, et Kerdole pole mõtet vastu vaielda. Muidugi annab teda lõpuks võita, kuid asi pole seda energiakadu väärt. Kuigi mulle meeldiks Miaga natukene pikemalt rääkida. Samas... elame, jõuame; ei ela, ei hooli, kas jõudsime.
„Nooojah,“ venitan end püsti ajades. Mia teeb sama ning me läheme koos oma jopesid võtma – Kerdol ja Janal on need juba üll.
„Ära nii kurb ole, homme on ka päev. Näeme veel, näeme veel,“ ütlen talle lohutavalt. Mia suurnugad kerkivad veidi ning ma aitan talle mantli selga. Seejärel küsin ma talt tema telefoninumbri (mille ta meelsasti annab) ning luban ühendust võtta.
Jana ja Kerdo ootavad meid juba autos.
Pealkiri: Re: Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!) 
28/3/2010, 22:09
