Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!)

Urr. *Kulm*

*unistab ka vanemast vennast*

Mis temast? Sa ei saaks teda sebida ju..

Parem unista vanema õe sõpradest.. *Mõtleb Marelle semudele* Good times, good times..

Käro, vanemad vennad on kasulikud. Ma tahaks ka ühte.

Väga tore oleks, kui mul oleks vanem õde. Kaks aastat vanem õde, kui täpne olla. *salasepitsused*

Venna sõpradega oleks imelik sebida. Aga ma täitsa masenduses... kõige kobedamad kutid, keda tean (okei, kutt xD), on mu sugulased. Õnneks mitte eriti lähedane, nii et temast mõtlemine ei tee halba... Ja ta 18 ja juba abielus ka, nii et... *ohkab* (Titte ei ole. )
Missa teeks 2 aastat vanema õega?
Uus osa.
Ma valasin oma hinge paar päeva tagasi siia välja.
Lisada pole midagi.

15. Osa

PRIIT:

Kogu köögi peale on laskunud vaikus. Peale selle Kerdo-nimelise kuti ringisahmimise (ja mobiil üürgab endiselt). Ta on üks õige rahutu tüüp – paigal ei püsi, peab vahepeal midagi rääkima (Miaga muidugi) ja... ja ma ei tea. Samas see teine tüüp istub rahulikult Mia kõrval, mis esimesele tüübile ei meeldi...

Niisutan huuli ning minu ja Kasperi pilgud kohtuvad. Muigame.

Love triangle.

Kasper nõksatab peaga Raineri suunas, siis minu suunas, mille järel Kerdo suunas. Kortsutan kulmu ning vaatan kaht kõnealust tüüpi. Kumba ma eelistan...? Manan ette mõtliku näe ning kehitan õlgu. Rainer või Kerdo, Rainer või Kerdo...

Okei, käib Kerdo kah. Tal on iseloomu. Mõnus katsumus.

Noogutan ning me teeme üksteisele silma. Heidan veel viimase pilgu ahjus kerkivatele kullakestele ning limpsin huuli. Hiljem, Priit, hiljem.

Jumal tänatud kiire metabolismi eest.

Ja Jumal ärgu olgu tänatud teismelise organismi eest.

Tõuseme Kasperiga ühel ajal ning ma lülitan ta välja. Sasin juukseid ning naeratan Kerdole lähenedes laialt. Tüüp vaatab mind ehmunult, kuid on näha, kuidas ta seda reaktsiooni alla suruda üritab.

Naeratan veel laiemalt.

„Tule,“ nõksatan peaga köögiukse poole. Kerdo vaatab kordamööda mind ja ust ning vaatab abiotsivalt ruumis ringi. Okei, ei vaata ringi, Miat vaatab. Täiesti peata kana. “Ma ei hammusta,“ tõotan pühalikult.

„Eeh... okei.“ Tüüp kehitab õlgu ning läheb mu ees ukse poole. Vilistan mõtteis ning üritan Kasperi pilku vältida. Tal on nagu seitsmes meel selle peale, kui keegi mulle silma jääb. Keksin Kerdo kõrvale ning vaatan esikusse jõudes ringi. Mis me siin toas ikka...

„Lähme õue. Ma pole ammu kanasid vaatamas käinud,“ teatan rõõmsalt. Paneme oma botased jalga ning Kerdo avab jälle ees maja ukse. Koer hakkab lõugama, kuid meid (mulle meeldib mõelda, et mind) nähes võtab ta tuure maha. Vahel võib see elukas sõbralikkust ka üles näidata.

Esimene kord, kui ma siia tulin, oli tema elu eesmärk kett katki joosta ning mul kannikast tükk välja hammustada. Jumal hoidku selle eest...

„Sa käid tihti siin?“ küsin, kui me maja taha läheme ning kitsukest aiateed pidi kanala/laudani jalutame. Kerdo kehitab õlgu.

„Mitte nii tihedalt, kui mulle meeldiks.“

Naeran ning avan kanala ukse. Meid tervitab vali kaagutamine ning nurgaskükitav siga isegi riugatab korra. Laiutan nende poole käsi. „Pole midagi kaasas, kullakesed,“ ütlen vabandavalt. Kerdo turtsatab ning vaatab eemale, et oma laia naeratust (mis muige poole kaldub) varjata.

„Mis?“ küsin teda mänglevalt togides.

Kerdo naeratus on minu poole vaadates tuhmunud, kuid sellegipoolest suudab ta väikese vine oma näol hoida. Pööritan mõtteis silmi ning astun tahapoole. Naeratus on kohe palju säravam.

„Ei midagi. Lihtsalt see, kuidas Mia siin on... ka räägib nendega ja...“ Poiss kehitab õlgu. „Tegelikult ma pole siin nii palju käinud... ühe korra. Aga ma eeldan, et ta on pidevalt selline...?“ Noogutan. Mitte, et ma Miaga siin käiksin, kuid vaene noormees võib ju arvata, et midagi Miast teab.

Niisiis.

Plaan.

Mis on plaan?

Pole plaani.

„Niisiis, mis sulle vabal ajal teha meeldib?“ küsin nagu muuseas. Miks ma meid üldse kanalasse tõin? Vaatan ringi üritan leida loogikat, mis enne pidi olemas olema. Selles suhtes, et istuda pole kuhugi... värsket õhku pole... kõik puha fekaalid.

Õhtul peab pessu minema.

„Eeh...“ Kerdo vaatab abiotsivalt ringi ning ta tossunina sügab maasvedelevat põhku. „Nooh...“ Noormees vaikib hetkeks ning vaatab lakke. „On ka üks üsna lihtne tee... ja uuesti sa noorusesse kandud. Kuid hoopis veidralt kõlab see, ja teisale... on kirja pandud,“ ütleb ta kuidagi... veidralt. Kortsutan kulmu.

„What. The. Fuck?!“ küsin hämmeldunult.

Kerdo naerab ning kehitab õlgu. „Ma käin näiteringis...“ Tüüp vaatab maha ning punastan. Mina hoopis kergitan kulmu. Huvitav... „Varsti käisin pigem... Kaheteistkümnes klass ju... Aga meie selle aasta projekt oli „Faust“. Mina olin... olen, Mefistofeles.“

„Mm...“ noogutan. „Seda oleks huvitav näha.“ Naeratan jälle. Arvatavasti sureksin ma igavuse kätte kolmkümmend seitse koma kuus korda ära, kuid poolehoidu peab ju üles näitama.

Kerdo kehitab õlgu ning vaatab kella. Seejärel vaatab ta üles ning jääb mind jõllitama, vahin vastu. „Miks sa mind siia üldse kutsusid?“ uurib ta kulmu kortsutades.

Turtsatan. „Tahtsin lähemalt tuttavaks saada.“

Kerdo sinised silmad prilliklaaside taga on vidus. „Kas kanakuut on selle jaoks mingi eriti... ma ei tea, romantiline koht?“

Põrkun tagasi. Tõsine homofoob on vä?!

„See on koht, mille peale ma tulin,“ vastan solvunult. „Sees sul ei jätkunud pilku kellegi muu kui Mia jaoks. Ta pole nagu ainus inimene siin maamuna peal,“ üritan ennast kaitsta. Kerdo silmad aga lähevad üha suuremaks, suu aga üha enam naerule.

„Sa tahtsid mind sebida või?“ küsib tüüp naerma pursates.

„Sind? Sebida? Ma tahtsin ainult aidata!“ hüüatan enesevalitsust kaotades. Mitte karjuval ja märatsemakukkuval viisil. Otse vastupidi. Tunnen, kuidas kurku klomp tõuseb. Üks kana kaagutab. Raputan pead ning marsin Kerdost võimalikult suure kaarega mööda, lükkan ukse lahti ning torman maja poole.

Igavene vastik väike niru, kes ei mõista teisi inimesi. Pole ime, et Mia selle Raineriga eelistas olla ja Kerdo on tõesti selline imbetsill nagu ta ütles... Mis mul üldse arus oli. Täiesti opakas peast...

Lükkan oma tossud esikus jalast ning marsin kööki. Iida ja Leena on vahepeal koju jõudnud, ning Leena istub otsapidi laua peal, seletades midagi elavalt.

(„No ja siis ta tuli ja kohe oli selline suur ja ma tõesti ei kartnud. Kuigi ta oli tõesti suur. Vaata, Mia, nii suur kohe! Ja siis ma astusin talle vastu ja ma polnud üldse väike. Ja siis tulid kõik vaatama ja...“)

Taban Kasperi pilgu. Noormees istub teises köögi nurgas ning räägib midagi Raineriga. Mõlema näod on naerused. Viipan käega ning poisi nägu tõsineb minu ilmet nähes. Ta on püsti ja minu juures kiiremini, kui ma jõuaksin öelda, et ta palun siia tuleks.

Kasper võtab mul käe alt kinni ning me läheme koos trepist üles, tema tuppa. Mulle on see tuba alati meeldinud. Mõnus, kodune tunne tekib... Istun voodile ning poiss minu kõrvale. Ta võtab mul käest kinni ning me lihtsalt jõllitame ta seina, nagu alati, kuni ma rääkimiseks valmis olen.

„Kuidas sul Raineriga läks?“ küsin hoopistükis. Järsku tunnen ma end väga lollina, et mingi Kerdo pärast endast välja läksin. Ta pole ainus. Ta pole esimene, pole ka viimane... Mis teha, elu.

„Tore poiss on. Või noh, mees, mida iganes. Mõistab nalja, tundub Miaga hästi läbi saavat. Meeldimine on vastastikune,“ kehitab Kasper õlgu. „Mul on tunne, et siit on mu väikeõele tulevane peigmehekandidaat tulemas,“ muigab poiss.

Naeratan õrnalt. „Lõpuks ometi oled sa oma murest prii – ta ei jää päris vanatüdrukuks.“

Kasper naerab. „Seda on veel vara öelda, aga jah... Kuidas sul kerdoga läks?“

Tõsinen ning kehitan õlgu. „Ta ei olnud just...“ Kehitan veel õlgu, oskamata seda sõnadesse panna. Kasper on vait ning me vahime jälle mõne hetke seina. Lõpuks ma ütlen: „Ta lihtsalt... keeras ära. Või noh, mitte nii... aga tema jutt... Nagu talvel need tüübid seal väljakul...“

Kasper mõistab mind poolelt sõnalt ning noogutab. Ta tõmbab mu pea oma rinnale ning hoiab nii kõvasti ja lohutavalt mu ümbert kinni, et mul tekib tahtmine tõesti mõni pisar poetada. Kuid see ei oleks mehelik. Üldse selline asi pole mehelik. Üritan end mitte liiga häbistatuna tunda.

„Tule nüüd,“ ütleb ta mõne hetke pärast. „Lööme selle kaabaka me majast välja ning sööme pirukaid, okei?“

Naeratan. „Okei.“

Love triangle... Ohjah.
Mul on kaks vanemat venda.
Teadsa mulle täitsa meeldis see jutt!!!
Ja ma ei hakkagi uut küsima. Nagunii see tuleb ju.

Priit on kena, kuigi homo. Ei, ma pole homofoob, lihtsalt tundub pisut veider.
Aga veidrus on pluss.
Go Rainer!


UUT KÄHKU!

Kasper ja Priit. Kasper ja Priit!!! FTW!!

Nonii. UUs osa lõpuks. Tahan selle jutu tglt suve algusega ära lõpetada... et siis avaldamispuhkusele minna.
Mis siis uudist... Ellika avaldas huvi raamatute vastu. Luges Vahendajat, kavatseb Kokkutulekut ka lugeda. Sai vihaseks, kui kuulis, et mul ülejäänud neli raamatut inglise keeles, et ta veel ju ei oska. Mulle meeldis see osa veel, tähendab, et ta kavatseb oskama hakata.
Täna siis lapsi hoidma. *valmistub* Hiljem on kindlasti mõni äge jutt rääkida jälle. Nalja kipub saama.
Loodan, et uus osa meeldib. Osadele kindlasti. Teistele osadele, mine sa tea. Mina olen neutraalne. Mia vaatevinklist. Elu on lill.


16. Osa

MIA:

Istume Raineriga ühel pargipingil. Ja vahime kaugusesse. Ja oleme vait. Ja mul on igav. Raineril vist ka.

Tõstan ühe jala teise põlvele ning kõlgutan seda. Vaatan, kuidas kets monotoonse kiirusega paremale-vasakule-paremale-vasakule käib. Siis hakkan ma ketsi sees oma varbaid ükshaaval liigutama. Kõigepealt esimene, siis teine, kolmas...

Siis ma tüdinen ära ja vaatan jälle pargis ringi.

Ahjaa. Mul on palav ka. Raineril vist ka – sellepärast ta täna nii vaikne ja sõnaaher ongi.

Eemal ühe muruplatsi peal mängivad, kui me Rainer enne ei eksinud, Märt Avandi ja Johann Urb kahe noore tütarlapsega lendavat taldrikut. Märkan, et ka Rainer vaatab neid suhteliselt tüdinud ilmel.

„Tütred?“ pakun vestluse alustamiseks.

Rainer kehitab õlgu. „Ma küll ei tea, kui vanad need onklid olema peaksid, kuid sellisel juhul oleksid nad pidanud suhteliselt vara issideks saama. Või nad on lihtsalt väga hästi säilinud...“

Mühatan ning me vaatame, kuidas kaks täiskasvanud meest elu eest lendava taldriku järele jooksevad, hüppavad, ja siis tagasi maapinnale koperdavad.

„Kurat!“ vannun pettunult.

„Mis?“ Rainer on end pingi äärele ajanud ning vaatab mind nüüd äärmiselt ehmunud näoga. Naeran. See kuradike tuli vist paremini välja, kui plaanitud.

„Nad ei kukkunud pikali.“

Raineri nägu on sekundi murdosa täiesti ilmetu, kuid siis jõuab talle kohale ning üle poisi näo valgub lai naeratus. Ta laskub tagasi oma vanasse asendisse, ehkki mulle natukene lähemale. Mul poleks selle vastu midagi, kui tema kehasoojus ei seguneks päikesest tuleneva leitsakuga ning mul veel palavam ei hakkaks.

Möödub noor ema, kellel on käevangus väikene blond poiss. Vaatan tema lokke ja naeratan. Viimasel ajal on blondid titad muutunud palju armsamaks kui brünetid. Just selline blond, nagu sellel väikesel poisil oli. Selline... peaaegu valge. Näol selline ingellik naeratus ja... Tahan peaaegu öelda, et tubli poiss oled.

„Juua tahaks,“ tunnistan lõpuks. Vaatame Raineriga mõlemad kahetsevalt meie kõrval prügikastis lebavat tühja kaheliitrist veepudelit ning ohkame kui ühest suust.

„Noh... siis tuleb vist sammud poe poole seada, mis?“ küsib ta end lõpuks püsti ajades ning mindki jalgele aidates. Tõmban oma käe kiiresti tema omast ära – tal on tõsiselt kuumad käed. Väristan õlgu ning panen käed taskusse, kui me (eeldatavasti) Kristiine poole jalutama hakkame.

Telefon hakkab helisema, ning hetke vaatame me mõlemad segadusseaetult ringi, kuni ma oma reie vastas vibreerimist tunnen. Kougin telefoni mõningaste raskustega välja ning vaatan helistajat. Keelan kõne ära ning tunnen vastupandamatut vajadust telefoni poole keelt näidata. Annan sellele vajadusele vabad käed.

„Väga... täiskasvanulik,“ kommenteerib Rainer kerge naeruvarjundiga hääles. Naeratan talle oma kõige ingellikumat naeratust. Viimati ta oli hoopis küsinud, miks ma uut numbrit ei võta. Läksin närvi ja ütlesin vihaselt, et Kerdo pole seda väärt. Mu ärritunud hääletoonist vaatamata oli Raineril olnud õnnelik nägu.

Mehed.

„Tule nüüd!“ hüüab ta mul JÄLLE käest kinni võttes ja üle sõidutee jooksma hakates. Vaatan suurte ehmunud silmadega vasakule ja paremale.

„Täitsa hull! Ei tohi joosta üle sõidutee!“ karjun vihaselt. „Mul hakkab.... PALAV!“ hüüan meeleheitlikult. Jõuame teisele poole teed ning Rainer laseb mul käest lahti, endal lai naeratus suul. Kissitan tema poole silmi.

„Sul oli juba niikuinii palav,“ ütleb ta süütult õlgu kehitades. Mühatan. Muidugi oli palav. Teoreetiliselt on mul isegi talvel palav – mustad elupaksud juuksed igal pool, kuhu silm ulatub. Päike armastab mind. Teoorias.

Mu turi põles ära ühe pärastlõunaga, mil ma aias Brunoga mängisin.

Kõnnime aeglaselt edasi ning jõuame peagi tunneli-moodi asjanduse kaitsvasse varju. Ohkan tänutundest ning sulan seinaga ühte. Nii külm, nii hea. Mida asja inimesed talviti küll mõtlevad, kui suve ootavad?

Rainer vaatab mind natukene aega vaikides, kuid inimeste lähenedes tuleb samuti minu kõrvale jahedat kiviseina kummardama. (Metafoorilises mõttes, muidugi.) Jälle nii lähedale, et tema keha soojus ähvardab mu veest tühjaks pigistada.

„Kao minema,“ ütlen väsinult tema poole üles vaadates.

Raineri kulmud tõusevad kilomeetri kõrgusele. „Miks?“ küsib ta sellegipoolest ettevaatlikult eemale nihkudes.

Naeratan. „Sa oled soe. Palavam hakkab nii.“

Rainer naerab, kuigi natukene sunnitult, ning pööritab silmi. „Suvi on, kullake,“ ütleb ta õlgu kehitades. „Teisiti polegi võimalik,“ ütleb ta mulle lähemale nihkudes.

Pööritan samuti silmi ning nihkun eemale. „On ikka. Kui sa eemale hoiad!“

Rainer astub mulle sammu lähemale. „Ja kui ma ei hoia?“

Vaatan teisele poole ning näen, et mul on veel paar sammu järel. Võtan neist ühe. „Siis hakkab palav.“

Poiss naerab ning nihkub jälle minu poole. „Saadki liigsetest kaloritest lahti.“

Vot SEE naelutas mu küll paigale. Ja päris korralikult veel, kui tõele au anda. „Sa arvad, et ma olen paks?“ küsin haavunult.

Rainer naeratab kergelt ning kehitab õlgu, justkui öeldes, et see on minu enda otsustada. Kissitan silmi ning otsustan selle sinnapaika jätta. Mina otsustan, et ma ei ole paks. Kogu lugu. Astun veel sammu päikese poole.

Poisi silmad sädelevad lustist, kui ta ühe sammu minu poole astub. Vaatan südame pekseldes, kuidas ta huuled aina laiemaks naeratuseks venivad ning hingan sügavalt sisse.

Üks veoauto tuhiseb mööda ning toob endaga kaasa jaheda tuulehoo (segatud mõnusate gaasiaurudega).

„Sul on valida kahe kuumuse vahel,“ ütleb ta võidurõõmsalt. „Mina või päike.“

Vaatan kordamööda teda ja oma seljatagust ning neelatan, süda rinnust väljahüppamisega ähvardamas. Millal meie süütu mäng selliseks pöördus...?

Rainer või päike, Rainer või päike, Rainer või päike...

Neelatan.

Rainer tõstab aeglaselt oma käe ning hakkab ükshaaval oma sõrmi kõverdama. Asi on selge ilma sõnadetagi.

Viis sekundit, neli sekundit, kolm...

Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen?!

„Üks,“ ütleb poiss viimase sekundi valjusti. Ja tema näol on see tüüpiline võidurõõmus naeratus.

Mu jalad on naelutatud asfaldile ja kõhus on õõnes. Ja ma ei suuda ikka veel liigutada. Lisasekundid või mitte. Mu aju on täiesti pehme. Kuskil sügaval ajusopis ma mäletan, et ma peaksin tahapoole astuma. Et ma ei taha seda, ei taha, kuid...

Raineri käed libisevad mu seljale ning ta vaatab mind küsivalt. Neelatan, endiselt liikumisvõimetu.

Üks jalgrattur tuhiseb mööda.

Ja Rainer suudleb mind.

AWW! I say, so AWW!
*itsitab*
Mul on praegu kõik aww. Mul on päikesepiste vist. Või üks teine piste. *itsitab veel*

EE, JOHANN! *keksib üles-alla vaimustusest* JA MÄRT KA!
„Kurat. Nad ei kukkunud pikali.“ *lagistab naerda*

Mia ja Rainer! Mia ja Rainer! Go! Põrgusse see Kerdo! Go Mia ja Rainer!

Tahan uut, ja juba täna, enne kui ma maale lähen. Maal ei ole internetti. Vot. Uus, ja kähku.

Mida? Mina tahan Kerdot. Tõsiselt tahan. Ja kui Mia teda ei taha, siis ma võin ta ju endale võtta

Aga tegelikult oli hea osa ning ma ootan nagu alati uut !

Nonii. Tore, et meeldis. Loodetavasti pole te seda juttu ära unustanud vahepeal.
Lühike osa on, tean. Mis ma öelda oskan... Jah. xD Ma loodan, et nüüd rohkem aega kirjutada - ainult 2h päevas kooli. Üritan jutu lähimal ajal ära ka lõpetada, kuigi ausalt öeldes on see mul vist esimene jutt, mille kohta ma üldse ei tea, mida ma teha tahan, mis saama hakkab ja millega asi lõppeb. Nii et... huvitav meile kõigile, ma loodan.

Teate... Ma tunnen end vahel täitsa vana inimesena. Kõige tihemini siis, kui ma meie elutuppa ära eksin. Puldilaual on viis pulti. Telekas, digibox, dvd-mängija, blu-ray mängija, VHS-mängija, muusikakeskus. Oih, kuus pulti. DVD ja Blu ja telekas on LG-d. Alati loen sealt neid väikeseid kirju, et näha, mis millele käib. Vaatasin laupäeval eurovisiooni suures toas - vanemad magasid, pidin teleka kinni saama. Kõigepealt muusikakeskus, see oli veel kerge. Siis võtsin telekapuldi - ei läinud kinni. Digi-värgiga ka ei läinud. Siis ma seal tagusin neid nuppe ja midagi ei juhtunud. Lõpuks mai teagi, kuidas, sain kinni. Ma ei oska sealt telekast dvd/blu pilti ette saada, isegi kanalite vahetamine käib mingeid jumala x-teid pidi.... *peidab näo kätesse*

Ja teate, isegi seda ei saa enam korralikult teha. Muidu oli nii, et midagi piinlikku oli, laksasid käe silme ette. Aga nüüd ma kannan 12/7 prille - ei saa, kui prille näkku kinni ei taha lüüa. Niisiis taon ma lihtsalt oma laupa, mis näeb jõle kahtlane välja.

No ja siis täna sain lingi reportaažiga, mille me klassiga tegime eelmine nädal. Valge leht, lae alla. MIDA MA LAEN?! Nuppu-midagi pold. Siis avastasin selle RealPlayeri või asja allalaadimisvärgi seal. Ma pole kindel, kumb lõpuks rohkem segaduses oli - mina või arvuti, kuid kuidagi-viisi sain alla laetud. Kuigi faililaiend oli mingi kiiks ja ma suht kahtlen, kas kusagil peale real'i seda kuulata saabki...

No ja siis veel eelmine nädal vaatasin Radikale saadetud tekstifaile ja mõtlesin, kuidas inimesed küll niiiiii tobedalt kujundada võivad oma asju. Et luulerea vahel mingi kolm tühikut ja.... *väristab õlgu*

21st century crashing down on me. Yays.

Aga vähemalt tuleb vaheaeg.

Ja elu on paar kuud lill.

Ja sünnipäev tuleb.

Ja magada saab.

Cheers.


17. Osa

KERDO:

Ma vaatan Rainerist mööda. Jõllitan lihtsalt seina ning võitlen sooviga silmad sulgeda. Silme eest virvendab. Ma ei suuda seda uskuda. Kuidas me sellesse punkti jõudsime? Täiesti uskumatu... Ja samas...

Tunnen, kuidas mu sõrmed aina sügavamale ja sügavamale lihasse suruvad ning hingan sügavalt sisse. Ma tahan rahulikuks jääda. Ma tahan rahulik olla.

Me ju leppisime kokku, et selline lihtlabane asi nagu tüdruk ei tule meie vahele. Eksole?

Kui poleks vaid seda teadmist, et Mia ei kavatsenud ju kellegagi käima hakata. Ei kavatsenud hakata käima mingisuguse blondiga... Noh, Rainer on küll tumedam kui mina, kuid siiski.

Mis on Raineris seda, mida minus ei ole?

Vaatan lõpuks sõbrale silma ning hingan välja. Rainer on ettevaatlik.

„Kas ma tohin sind lüüa?“ küsin lõpuks kiiresti. Väga kiiresti. Loodetavasti mu sõnadest oli aru saada.

Rainer tõmbub pingule, kuid pöörab siis ühe põse ette ja pigistab silma kinni.

Väga hea. Vähemalt ta teab, et on selle ära teeninud.

Ah sind küll, Mia.

„Kõik on korras,“ lasen kätel lõpuks lõdvalt rippu vajuda. Kehitan õlgu ning vaatan jälle seina Raineri selja taga. „Sinu võit.“ Kehitan veelkord õlgu – hirmuäratavalt lõõgastav tegevus. „Annan alla.“ Närin alahuult ning vaatan õue. Päike paistab.

Raineril oli algusest peale õigus. Mia on kõigest üks tüdruk. Tema tagaajamine ytegi ka midagi head – Janast suutsin lahti saada. Parem Miata ja Janata kui Janaga ja Miata.

Sirutan oma parema käe välja. „Sõbrad.“

Rainer on hetke kahevahel, kuid siis sirutab ka tema oma käe välja. Ma pigistan võib-olla natukene liiga tugevalt, kuid sõber ei tee teist nägugi.

„Niisiis,“ pühin higiseid käsi vastu pükse kuivaks. Vaatan otsivalt toas ringi ning astun ühe kapi juurde. „Kus see viin nüüd ongi...“

Rainer naerab.

No Sille!
See on liiga lühike!
See on nii lühike, et ma tahan uut! Kohe!

See oli mingi osa? See oli nagu.. Kaks sekundit.

See oli... *kratsib kukalt* 17nes miniosa. (I)

Ja millal tuleb 18. ÜLIpikk osa?

Osa kohta siis... Ma ei oskagi midagi muud lelda, aga Kerdo üllatas mind täiesti

Mai tea, kuidas mulle see osa meeldib... peaaegu oleksin lõpu ära teinud. xD St, et lõpp pole siis enam tõesti kaugel. Võib-olla üks, võib-olla kaks, võib-olla kolm osa. Elame, näeme.
Loodan, et osa meeldib.

Tänase päeva tipphetk: Läksin klassiõe juurde, tõmbasin ukse kinni ja link kukkus küljest ära.

Muidu oli selline tore päev, et koolis midagi tegema ei pidanud. Projektinädal, tänaseks pold gümnale tegevusi mõeldud. Jaruu.


18. Osa

KERDO:

Ajan oma pea kuklasse ning naudin päikesekiirte kõditust nahal. Sulgen silmad ning panen kõrvaklapid pähe. Keeran mingisuguse vaikse inina peale ning panen telefoni äratuse peale – eelmine aasta õnnestus mul magama jääda ja uskuge mind – tulemus oli kõike muud kui meeldiv.

Rainer ja Mia ning teised mängisid eemal võrkpalli, kuid ma keeldusin. Ma ei tea ise ka päris täpselt, miks. Võib-olla ma lihtsalt leidsin, et sügiseks tuleb koolis ilus pruun poiss olla – ega tüdrukud luikede peale ei tule.

Kuigi vahetevahel ma isegi mõtlen, et üksiolemine on päris mugav. Ei pea kellegi järgi jooksma, kellegi pärast muretsema, kellelegi armsaid sõnumeid õhtuti saatma... Kõnekas jääb alles, käsi on mul olemas... Mida veel elult vaja?

Eks ikka päikest ja päikest ja veelkord päikest!

Mul on nädalapäevade üle järje pidamine katkenud. Ma pole isegi kindel, kas juuli juba käes on. Ja kes see nii väga tähtis ongi. On suvi ja mul on päike ja ma olen vaba ja vallaline ja vallatu ja mida kõike veel.

Oma üllatuseks olen ma leidnud, et Mia ja Rainer on päris vahva paar. Selline väike snoobide kokkutulek, kuid ma elan selle kuidagi üle.

Haigutan laialt ning panen käe laisalt suu ette.

„When it was... MEEE-EEE-EE-EEEEEE!“ venitan kellegi Paulaga kaasa. Naeran iseenda absurdsuse üle ning ringutan. Panen käed pea alla, kuid nad lendavad koheselt keha kõrvale tagasi, kui mulle meenub, et ma pole juba tükk aega karvu ajanud.

Ohkan.

Järsku tiritakse mul klapid peast ning ma vaatan vihaselt naervale Miale näkku. Tüdruk ulatab klapid mulle, kuid hoiab käsi paigal, et ma neid uuesti kõrva ei topiks.

„Laululind, tule mängima. Kristjan läks ära, nüüd on inimesi paaritu arv.“ Pööritan silmi ning pööran end külili, et ülejäänud seltskonda platsil seismas ja mind jõllitamas näha. Ohkan ning pööran end tagasi selili. Raputan pead.

„Kammoooon...“ istub tüdruk kaksiratsi minu kõrvale. Vaatan teda ning ohkan. Siis vaatan ma eemale. Ma ei saa teda vaadata, vähemalt mitte bikiinides. Jube asi see rand tegelikult, otsustan. Piinatakse vaeseid mehi.

„Sorri. Saate minuta ka hakkama. Sa ei oska mängida, sa oled veerandi mängija eest. Asi klaar,“ ütlen tüdrukule. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas ta silmi pööritab. Ta pööritab alati silmi, kui talle ei meeldi miski, mida ma öelnud või teinud olen. Noh, vahel läheb ta vihaseks ka, kuid viimasel ajal olen ma end ohjeis hoidnud ning ta ei ole enam vihastanud.

No välja arvatud see üks kord, kus ma kommenteerisin tema igavat hobi, ajalehtede pealkirjade lõikumist, ja tegin talle pikalt-laialt selgeks, kuidas ta oma energiat mujal ära kasutada saab. No ja siis ehk see kord ka, kui ma ta mahla sisse viina kallasin, et ta lõbusam oleks. Või siis see kord, kui ma talle karjusin, et ta on munapea, et Rainerit eelistab. Kuid siis olin mina ka vihane, nii et see ei loe.

Praegu olen ma täiesti neutraalne meesoost sõber. Ja tema on mulle täiesti neutraalne naissoost sõber ja nii edasi ja nii edasi seda lollust.

Tegelt ma vist ikka vajaksin endale naist.

„Tule nüüd,“ võtab ta mu käest kinni ning üritab mind püsti tirida. Mu ülakeha tõuseb natukene, kuid muidu ei liigu ma üldse paigast. Pooleldi selle pärast, et ma ei viitsi, pooleldi selle pärast, et ma ei taha, ja pooleldi selle pärast, et ta tahab. See teeb tegelikult kolm korda pool ehk poolteist, kuid vahet pole. Poindile saate ju pihta, nagu alati.

„Ma kõdistan sind!“ ähvardab neiu lõpuks mu käest lahti lastes. Mu silmad löövad pärani lahti ning ma teesklen hirmu. Koperdan tagurpidi temast paarkümmend sentimeetrit eemale. Kõrvaklappide juhtmed jäävad jalgu, kuid ma rapsin need käest ära.

Mia silmad säravad.

Minu omad ei sära. Teoorias. Sest et, nagu ma olen juba pikalt-laialt seletanud, siis... teate ju isegi.

Tüdruk annab mulle veel sekundi hingamiseks ning kargab siis kallale. Ta teab täpselt, kus mul kõdi on ja kus mul kõdi pole ning milline punkt mind kõige oimetumaks naerma paneb. Ta on peale mu kõdihirmu teadasaamist mind vaeseomaks kõdistanud. (Pange tähele, et kõdistanud, mitte peksnud. Vaeseomaks peksmine ei ole teemas.)

Naerame ja sipleme ning kui ta lõpuks mu rahule jätab, oleme mõlemad pikali, tema käed minu ümber. Seda avastanud, tõmbub Mia kiiresti eemale ning vaatab mängijate poole. Ma köhatan, kuid ei järgi tema eeskuju – Rainer, kellega mul vaherahu on sõlmitud, ei ole kindlasti just kõige õnnelikuma näoga.

Mia ajab end püsti. „Et siis tuled?“

Ja vaatan Rainerile otsa?

Ohkan ning piilun võistkondi. „Kummal poolel ma olema peaksin?“

„Kasperi ja Priidu.“

Üritan neutraalset näoilmet säilitada. Kasper ja Priit. Kas võib veel hullemini minna? Ma pole endiselt Priiduga rääkinud. Põhiliselt sellepärast, et tegelikult mind ei huvita, kuigi tean, et peaks huvitama. Ja põhiliselt sellepärast, et ma ei viitsi seda teemat tõstatada. Mis maetud, see maetud. Kuid sellegipoolest on mul kõhus raske, kui ma nendega ühes võistkonnas mängimisest mõtlen.

„Jätan vahele,“ kehitan õlgu ning sätin end uuesti lamama.

Mia kehitab samuti õlgu ning tõuseb püsti. Ta pühib oma reitelt liiva ning ma pigistan silmad kinni, et kiviklibu sinna ei lendaks. Seejärel tüdruk kummardub, ja mina vaatan igale poole mujale kui tema poole, ning kui ma uuesti vaatan, kõnnib ta teiste poole. Käes minu MP3.

Urisen.

Ning lähen talle järele.

„See nüüd küll ilus polnud,“ teatan nii väärikelt, kui suudan, ning haaran oma MP3e järele. Mia aga viib selel mu käeulatusest välja. Otsustan mitte koera mängima hakat ning hingan alistunult ja pahinal välja. „Ma siis mängin.“

Mia naeratab, kuid MP3e tagasi ei anna. Kui ma Kasperi ja Priidu kõrval kastis seisan, paneb ta selle ettevaatlikult murule ning ma palvetan mõtteis taeva poole, et see seal terveks jääks. Muusika on elu. Isegi selline muusika, nagu mul seal praegu peal on.

Saan esimesena palli ning vaatan seda natukene aega mõtlikult. Üldjoontes ma tean, kuida ssee mäng käib – ennegi mänginud, kuid kõik nüansid on mulle tundmata. Noh, jumal temaga. Viskan palli õhku ning löön selle teisele poolele.

Mia jookseb selle poole ning pall lendab meie poolele tagasi. Priit lööb, Rainer lööb, Priit lööb, Mia lööb, mina löön, Sass lööb, pall kukub maha. Priit lööb, Sass lööb, Priit lööb, Sass lööb, mina löön, Mia lööb, mina löön, Rainer lööb, Kasper lööb, Sass lööb, Kasper lööb, pall kukub maha.

Ma ei tea, miks ma jalgpalli huvitavamaks pean, kuna tegelikkuses lööb seal ka üks ja teine ja kolmas, kuid... Võrkpall on nüri mäng. Ja päike paistab lagipähe ning ma higistan. Aeg ujuda. Kuid teised mängivad.

Näen palli enda poole lendamas ning mul on vaid sekundi murdosa, et mõelda, kas seda lüüa või mitte. Siis kujutan ma ette, kuidas priit oma kihvad paljastab ning mulle kaela kinni kargab. Löön palli. Ja me saame punkti.

„Niisiis. Mina ei tea, kuidas teie, kuid mina tunnen, et on aeg end meres kasta,“ ütlen oma MP3e haarates ning vee poole kõndima hakates. Jooksmine oleks küll kindlam valik, kuid ma näeksin siis välja nagu peata kana. Mkm.

Kostub küll vaikseid proteste, kuid ma ei kuula neid. Vaatan veel korra üle õla, kuidas Mia ja Rainer suudlevad, viimase käed nii madalal Mia tagumikul, et mul tekib tahtmine oksendada.

Kuid samas on kõiki niivõrd intiimsena imelik vaadata – vaid ise nii intiimne olla pole imelik – et ma loen seda juba heaks näitajaks.

See pole just ülipikk, ülipikk oleks nii pikk, et ei mahu ühte postitusse ära
Aga hea ikkagi
Mulle ei meeldi ka võrkpall
Mia on tubli, et Kerdo empeka ära varastas.
Tahan juba uut osa