Noh... mis ma's öelda oskan.
Viimane osa tuli.
Ja... ma ei tea, kas ma olen rahul v mitte... Üldiselt olen ma viimasel ajal oma kirjutamises pettunud. Vahet peab pidama või ma ei taastu. Were'le tegin analoogi kirjutamisest kätte tekkiva krambiga. Kirjutad palju ja intensiivselt, tekib kätte kramp. Mul on kramp ajus/mõistuses. Saate poindile pihta küll.
Ma loodan, et üldjoontes see jutt teile meeldis.
Ja... aitäh lugemast.
19. Osa
MIA:
„Kasper! Aja oma paks tagumik siia!“ käratan üle kogu maja. Kujutlen, kuidas vanemad oma toas kulmu kortsutavad ja pead padja alla peidavad. Iida ja Leena arvatavasti magavad edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Sellegipoolest kuulen raskeid samme mööda koridori lähenemas, kui Kasper mu uksele ilmub.
Vaatame üksteist väsinult. Kasper heidab pilgu kellale ning ohkab raskelt.
„Missatad?“ küsib ta haigutust alla surudes.
„Mis sa Rainerist arvad?“ küsin kiiresti. Kasper haigutab laialt ning kratsib kukalt.
„No ma ei tea, mis tast arvata? Tore poiss.“
Pööritan silmi.
„Ja...?“Kasper vaatab mind mõistmatu pilguga. Ta toetub vastu uksepiita ning haigutab veelkord.
„Ota nüüd. Mida sa must õieti tahad?“ küsib ta väsinult.
„Rainer on tore poiss. Punkt. Mis vahe sel on, mis mina arvan?“
No ja siis mõeldakse, et vennad peaksid oma väikseid õdesid tolguste eest kaitsma. Mitte, et Rainer tolgus oleks, aga jah.
„Ja mis sa Kerdost arvad?“ küsin ettevaatlikult.
Kasper naerab.
„Ülbe, ebaviisakas, uhke, nõme, vastik, ebasõbralik, ülbe, nõme... kas ma kordan end juba?“ küsib ta mulle säravalt naeratades. Surun alla soovi teda millegagi visata. Padjaga näiteks. Seda, sest padi on kõige lähemal. Kuid padi ei tekistaks kahjustusi, mis mulle rahuldust pakuksid. Ja hommikul kell üheksa pole mul suvevaheajal veel eriti energiat ka.
Vaatan mõtlikult eemale ning sõrmitsen oma pid¾aamapükste alläärt.
Vennas ohkab raskelt ning kõmbib oma raskete sammudega minu voodini. Siis voodivedrud ragisevad ning ta istub minu kõrvale. Mulle kerkib hetkeks silme ette pilt sellest, kuidas Kerdo siin omavoliliselt ligi pool aastat tagasi lamas. Isegi pilt temast on mul alles – ainult et peale Raineriga käimahakkamist on ta solidaarsusest sahtlipõhja pandud.
„Kas sa tahad mulle nüüd öelda, et sul on Raineriga seoses kõhklusi?“ küsib Kasper. Vaatan teda ning kehitan õlgu. Noh, okei, on küll. Õlgu kehitasin ma pigem selle pärast, et ma ei tea, miks Kasperiga sellest rääkima hakkasin.
„Mulle ei meeldi see... see...“ Hingan sügavalt sisse ning üritan sõnu leida.
„Rainer on tore ja kõike, kuid ta meeldis mulle sõbrana rohkem... Ja... ja see tuli kuidagi äkki.“ Naeratan virilalt.
„Mulle vist meeldib vabadus." Kasper naerab ning me toetume vastu seina.
Kortsutan kulmu. Ma räägin sellest Kasperiga.
Me saame küll läbi, nii enam-vähem, kuid siiski...
„No ja Kerdo on selline... Ma ei tahaks temaga ka nagu... käia või nii,“ näpin hajameelselt oma juukseid.
„Ja... ta on tüütu, ta on pealetükkiv, ta on hoolimatu... Kuid millegipärast olen ma avastanud, et viimasel ajal... Või noh, et viimasel ajal...“ Vaikin jälle, et mõtteid koguda. Vaatan vahepeal venda, et kindel olla, et ta magama pole jäänud. Sellest võib kõike oodata.
„Ühesõnaga sa oled avastanud, et Kerdo on palju huvitavam, kui Rainer, ühesõnaga,“ võtab Kasper asja kokku. Kehitan õlgu ning noogutan. Kasper turtsatab ning paneb käe mu õlgadele.
„Ja sa ei taha Raineriga koos olla,“ jätkab Kasper ettevaatlikult. Kehitan jälle õlgu. Tõesti, mida enamat tehagi? Ma suudlesin Rainerit, sest noh... osa minus oli põnevil, mis saaks. Kuid see, mis sai... polnud/pole ju midagi huvitavat. Me ei tee midagi teisiti, kui suudlemine välja arvata.
Ja Rainerile meeldib nüüd veel rohkem koos olla.
Muidugi Kerdo oleks hullem valik. Tema vist telgiks ka mul akna all. Kigi viimasel ajal on ta tagasi tõmmanud...
Ma vist tahan lihtsalt õhku.
Ja enda elu.
„Ma ei saa talle ju ütelda...“ hammustan huulde.
„Ma ei saa Raineriga asja nagu... ära ka lõpetada,“ ütlen raskelt. Kuidagi imelik on öelda, et lahku minema või käima või midagi sellist.
Hammustan huulde. Mis mul üldse viga oli, et ma oma reegleid murdsin? Mulle meeldis oma asjadega tegelda... meeldib siiamaani. Ja poisid võivad tõesti oodata... kooli lõpuni. Minu kooli lõpuni, mitte nende kooli lõpuni.
Aga Kerdo... See kuramuse Kerdo. Ja noh, Rainer ka vist.
Või Kerdo... Kasper on vait ning ma laskun uuesti sügavale mõttemaailma. Temaga... Ma võiksin talle võimaluse anda. Temaga ei oleks kunagi igav. Ja kes teab, kuhu see sõprus lõpuks viia võib... Pealegi jääb tema Tallinnasse, Rainer on sügisest Tartus...
Issand, kas ma tõesti mõtlen distantside peale?!
Peidan pea kätesse. Mis mul küll viga on?!
Kasper pigistab mu õlga, kuid ma tunnen, kuidas tema keha kange on. Talle on see vestlus vist niisama imelik, kui mulle. Miks ma ta üldse kutsusin? Noh... kedagi paremat mul ju valida polnud.
„Okei. Teeme lühidalt, mul on uni,“ ütleb vend lõpuks.
„Sa ei taha Raineriga käia.“Raputan pead.
„Sa ei taha Kerdoga ka käia.“Raputan pead, kuid kehitan siis õlgu. Seejärel raputan jälle pead.
„Sa tahad Kerdole, täielikule sitakotile, võimaluse anda.“Avan suu, et protesteerida, kuid noogutan siis, pidades targemaks suu kinni hoida.
„Hm.“
Naeratan.
„Nooh...“ venitab Kasper end mu voodilt püsti ajades.
„Ma arvan, et eks su sisetunne on ikka kõige parem ütleja ja et...“ Ta kratsib taas kukalt.
„Noh, eks sa ise pead otsuse tegema ja ma loodan, et see on õige otsus ja...“ Ta vaatab oma poolsuletud laugude alt minu poole.
„Jäta Rainer maha.“Vaatan teda sõnatult, kuid ta ei kommenteeri rohkem. Üksnes lehvitab ning kaob oma tuppa. Kuulen, kuidas ta toa uks käib ning voodi krigiseb, kui ta hooletult end sellesse heidab. Isa on hoiatanud, et magab põrandal, kui voodi ära lõhub. Õige kah. Meil raha mujalegi panna.
Jään oma mõtetega üksi.
Ja äkitselt neid mõtteid enam pole. Kõik on selge.
Teades, et ma hiljem oma impulsse väga kahetsema hakkan, või vähemalt mõningase häbitundega toimunule tagasi vaatan, kargan püsti ning vahetan pid¾aamapüksid retuuside, kulunud topi lohvaka T-särgi vastu. Ma ei vaevu oma juukseid siluma – ega suurt vahet pole, kas nad on öö otsa patja nühkinud või mitte, ühtmoodi segased on nad ikka.
Võtan seljakoti ning viskan sinna ainult oma võtmed. Toksin käigu pealt allkorrusele tõtates oma telefoni sõnumit. See kõik tundub olevat nagu mingisuguses tobedas romantilises komöödias, kus kangelanne mõistab oma eksisammu ning tõttab oma printsi juurde.
Ainult et siin pole tegu mingi printsiga. Ega saagi olema.
Rainer.
Mul on kahju, kuid ma ei saa enam sinuga väljas käia.
Mia.
Vaatan seda sõnumit ning kortsutan kulmu. Ajan sandaalid jalga ning kõhklen saatmise nupu kohal. Tahaksin midagi lohutavat lisada, kuid fakt, et asi pole Raineris, vaid mus endas, ei tundu eriti lohutav olevat.
Saadan.
Ja lülitan oma telefoni välja.
Alles bussipeatuses seistes jõuab mulle kohale, et mul pole õrna aimugi, kus Kerdo elab. Tahaksin oma pead vastu puud taguda, kuid... kuid jah. Kuidas tema minu aadressi sai?
Vajun pingile istuma ning vaatan oma tumma telefoni. Kas see on saatus, et ma ei tea, kus Kerdo elab? Et lähen Raineriga lahku ja siis olen mõlemast vaba ja õnnelik ja vaba ja noor ja vallatu ja mida kõike veel?
Ohkan kõvasti ning lülitan telefoni ruttu sisse tagasi. Ei lase ma saatusel praegu sekkuda. See oleks ülimalt tobe. Otsin Kerdo numbri üles ning helistan talle. Telefon jõuab peaaegu kümme korda heliseda, kui noormees selle lõpuks kätte võtab ja unise häälega vastab.
„Tule...“ Pööritan pingsalt mõeldes silmi.
„...Viru juurde. Poole tunni pärast. Purskkaev. Näeme.“ Panen telefoni rutuga kinni ning mu sõrmed värisevad, kui ma mobiili uuesti kiirustades välja lülitada üritan. Lõpuks ometi on see tehtud ning ma pillan telefoni kotti.
Buss tuleb.
Ja me ei suutnud kohe kuidagi
cheesymat paika välja mõelda, kui Viru.
Yays fore me.Mida kuradit ma teen?! Hingan sügavalt sisse, kui ma närviliselt bussiaknast välja vaatan ning oma nüüd-jälle-mõtteid-pungil-peas korda luua üritan. Mu süda peksab nagu segane. Ma higistan. Kirtsutan nina. Kena vastuvõtt.
Ja siis tuunin ma end ülejäänud sõidu ajaks välja.
Lõpuks bussist maha astudes on mu jalad kanged. Kõnnin kahtlaselt lipa-lopa selle purskkaevu juurde, mis ei purskagi. Isegi vanurid jõuavad must mööda kõndida. Hingan sügavalt sisse. Ma saan sellega hakkama. Saan, saan, saan.
„Tervist, päikesepaiste!“ karjutakse äkki mul pihast kinni võttes ning suhteliselt valusalt pigistades. Hüppan, kuid üritan halvad sõnad enda suus hoida. Vaatan Kerdo unisesse, kuid põnevil näkku.
„Hommikust, hommikust,“ luban endale siiski kulmukortsutuse ja pahasevõitu hääle, kui keskkohta hõõrun. Kerdo, nagu alati, ei pane tähelegi.
„Noh, mis sind siis siia tõi? Tead, ma oleksin hea meelega maganud ja sinuga hiljem kohtumist nõudnud, kuid...“ Noormees kehitab õlgu. „Su telefon oli väljas ning ma mõtlesin, et sa võid siin kuskil verleoigus lamada või miskit ja tahad, et ma juures oleksin, kui kiirabi asu ära viib.“
Vaatan noormeest mittemidagiütleval ilmel. Kus mu ajud küll hommikul olid?!
„Noh, see oli Raineri pärast.“Kerdo kulmud tõusevad nii meetri kõrgusele. Ta vaatab mind imestunult.
„So-toh, teil oli mingisugune tüli või?“ küsib ta võib-olla natukene liiga rõõmsameelselt. Jõllitan teda.
„Ma jätsin ta maha.“Kerdo vaatab mind mõistmatult. Jälgin, kuidas mõistmine ta silmisse valgub.
„So-toh,“ kordab ta vaikselt.
„Ja... milleks mind siis vaja oli?“ küsib ta ettevaatlikult.
Vaatan maha.
„Tead, see on päris mõistlik küsimus. Oskaks ma vaid vastata.“Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
Lõpuks võtab Kerdo mul käest kinni ning viib inimeste juurest eemale, istuma. Kissitame mõlemad silmi, kui pilve tagant päike välja tuleb. Jälgin, kuidas päike ta prilliklaasidelt peegeldub.
Noormees vaatab mind endiselt küsivalt.
„Noh...“ ütlen aeglaselt.
„Eks mulle kuluks üks sõber marjaks ära.“Kerdo pupillid ahenevad üllatusest, kuid siis ta naeratab.
Ma ei taha ettegi kujutada, mis ta koore all praegu toimub.
Pealkiri: Re: Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!) 
3/6/2010, 20:44
