Ärkamine. (19. Osa; Lõpetatud!)

Tegelikult, see võis isegi olla 7 lkd, sest ma ei jõudnud seda koolis ühe vahetunni ajal viie minuti jooksul korralikult läbi lugeda. Jõudsin poole peale ja siis ajas üks õps mu arvutist välja, ütles et kooli arvutid pole foorumite jaoks. Ma ei hakanud vastu vaidlema ja kadusin. Niisiis, see võis olla küll 7 lehekülge. Aga, Kerdo on kuidagi kahtlane. Liiga.. eem... ego? Igatahes, sellise tüübi kohta arvaksin ma kohe, et ta hoolib ainult endast. Ja kui ta päriselt oleks, siis ma ei hakkakski temaga suhtlema. (:

Ei tundunud üldse pikk. kuigi kui ma pärast hiirega algusesse tagasi vedasid tundus küll väga pika osana. See oli vist lihtsalt nii hea, et igasugune aja-ja ruumitaju kaob.
kõige parem osa oli see kui Kerdo avastas, et koer on ketis.
Nii mõnus on vaadata kuidas manel eriti egol olevusel mark on, ma loodan, et mindis stadiumis on see jutt õudnud nii kaugele, et Kerdo ego on madalam kui muru

Ja Palun uuuut!

Neli osa on nüüd 25 lehekülge. (25s poolik.) Kolm osa oli 17. Minu esimene jutt (Mõttetud ülesvõtted?) oli mingi 16 lehekülge... hmm... xD

Tore, kui pikk ei tundu. (:

Kerdo on egomast egom. Siin osas (neljandas) oleks saanud paari kohta veel vinti kerida, aga ma mõtlesin, et ah, las ta olla natukene mitte-nii-enesekeskne-ka. Seda ego kohta veel vaatame... See on lihtsalt osa Kerdo iseloomust ju.

Niisiis... loodetavasti jõuab homme inglise keele koolis ümber kirjutada... (Jutt teemal If I were a boy.) Teen mustandi ära, aga puhtandit küll täna enam ei jõua... Nii pikki osasid kirjutab nagu terve igaviku!

Lugesin üle ja sain paar totrust kõrvaldatud. Ei garanteeri, et kõik sai.

Kena lugemist.

4. Osa

Kerdo:

Pole midagi tähtsamat kui suhtele aluse panev esimene kohting. Alust ei pane üksteise tantsupõrandal keerutamine kui kohale on tuldud teise partneriga, ja alust ei pane ka kümneminutiline vestlus kanasitast haisevas laudas töntsaka põrsa teraste silmade all.

Tallinnas on kõriauguni jäähalle ja uisuplatse. Nende seast ühe kindla väljavalimine annab mulle korraliku peavalu. Jumal teab mitmekümnest nimest koosnevast hunnikust olen välja praakinud kõik peale Premia ja vanalinna uisunurgakese. Uisunurgake (nagu mina seda nimetan) on lageda taeva all – saab vaadata tähti ja teha kõike muud, mis tüdrukutele meeldivat tundub; kuid Premia on mulle millegipärast sümpaatsem. Ma ei tea isegi, miks.

Ah, Mia rõõmuks uisunurgake.

Sasin ühe käega oma juukseid – need on veel õueminekuks liiga niisked, kuid pigem tabatagu mind surnuna kui oma juukseid föönitavana. Kui on olemas midagi veel mainethävitavamat kui meesoost isik oma juukseid fööniga kuivatamas, söön ma oma mütsi ära – nagu selles levinud väljendis öeldakse.

Ja märgadele juustele on tõesti surm mütsi pähe panna. Võtan selle peast ära ja... prr. Väristan ennast.

Äkki olekski sel juhul kasulik juukseid fööniga kuivatada (ema juuresolekul näiteks) ja siis müts ära süüa. Saab juuksed kuivaks ja nagunii mütsi pole vaja siis enam. Vot see on mõte.

Vilistan madalat viisijuppi ning jätan oma juuksed sinnapaika. Väljumiseni on veel tsirka kümme minutit aega. Pistan telefoni ja võtmed tasku, prillid ninale, ning astun oma – või õigemini minu ja kodulooma - toast välja.

„Välja lähen!“ karjun läbi esiku vannituppa astudes ning hambaharja kätte võttes. Ma oleks seda karjunud palju hiljem, kuid teades mu ema mõtlemise kiirust, jõuab see talle täpselt õigel ajal kohale. Või ta lihtsalt ei suvatse enne oma suud avada.

Teen hambaharja märjaks ning pigistan sellele tuubist peale piparmündimaitselist hambapastat. Imelik sõna see hambapasta... Muidugi on ka imelikumaid, kuid hamba ja pasta, pasta ja hamba, hammas ja pasta, pasta ja hammas...

Ajan hambad irevile ja toetun ühe käega kraanikausi äärele. Kui ma väiksem oli, ütles isa, et kui ma niimoodi jätkan, on mul tulemuseks kõige valgemad hambad universumis. Ma kahtlen, et selle eesmärgi täitnud olen, kuid oma hammaste üle olen ma ääretult uhke.

Nagu kõige muugi üle enda juures.

Mõne minuti pärast sülitan vahu suust välja ning võtan kraanikausi äärelt klaasi, kuhu vett lasen ning seejärel suhu tühjendan. Kuristan ning sülitan kogu suutäie kraanikaussi.

End uuesti sirgu ajades naeratan peegelpildile ning hakkan esikus saapaid jalga tõmbama. Kui ma olen jope kinnitõmbamisega poole peal, röögib ema elutoast: „Kuhu?!“ Naeran, nii tema moodi.

„Õue!“ vastan veelkord oma juukseid sasides. Ah, käib kah... Mul on raudne tervis ja Mia juurde ei või hilineda. Esimene kohting on tähtsaim, nagu ma juba eespool kindlasti mainisin. Ema pomiseb elutoas midagi, kuid ma ei viitsi üle küsida, mida. Kontrollin vaid, et autovõtmed on kaasas ning tõmban esiku ukse enda järel kinni.

Autosse istudes seisan ma järgmise dilemma ees. Mis muusikat Mia eelistab? Midagi raskemat, kergemat, eesti- või välismaist? Selles on küsimus. Ma oleks võinud elada paarsada aastat tagasi – siis oleks ehk mõni ajalukkuminev ütlus veel väljamõtlemata olnud.

Autosolevate plaatide seas sobrades otsustan lõpuks Avril Lavigne’i poolt. (Ärge küsige, kust või millal selline asi siia sattus. Mina süüdi pole.) Panen CD mängijasse ning käivitan auto. Tallinna tänavaid mööda seigeldes hakkab minusse aga voogama see vana tuttav ootusärevus.

Täna saan ma teada, milline (esiteks) on Mia muusikamaitse, mida talle süüa meeldib, millised on tema lemmiklilled ja nii edasi. Muigan kavalalt ning hakkan ühele tuntud Avrili laulule (Sk8ter Boy?) kaasa üürgama. Kõvasti ja valesti, nagu kord ja kohus, muidugi.

Järsku hakkab mu püksitaskus olev telefon vibreerima. Toon kuuldavale paar vandesõna (mille olen valmis tagasi võtma kui peaks välja tulema, et tegu on Miaga) ning kergitan end ettevaatlikult istmelt üles, et mobiil kätte saada. Ühel päeval saan ma sellest vibreerimisest ühe hiiglasliku erektsiooni.

Ma tunnen lausa kontides, et see päev pole kaugel.

Vaatan häiritult telefoni ekraani ning ohkan raskelt. Rainer, muidugi. Nagu paremat aega helistamiseks poleks. Panen telefoni õla ja kõrva vahele ning pühendan kolmveerandi oma tähelepanust uuesti teiste autode peale.

„Jah?“ nähvan telefoni. Rainer turtsatab – peab endale meelde jätma, et teda juba niisama kergelt maha ei raputa. Ole veel ühe ja sama inimesega sipupükstest saati sõber.

„Noh, südametemurdja, teel järgmise ohvri poole?“ küsib ta lõbusalt.

Kortsutan kulmu. „Mis kuramuse südametemurdja,“ nõuan.

„Noh, sellist sorti südametemurdja, kes annab lootust ühele tüdrukule... oletame, et tüdruku nimi on Jana – nii näitlikkuse huvides, et sul oleks kergem aru saada. Okei?“

„Okei. Lase edasi.“ Tõotab huvitavaks minna.

„Nii. Annab Janale – teeme nii, et see, kes annab, on Kerdo-nimeline tüüp, eksole?“

„Noo.“

„Noh, ja siis Kerdo läheb Janaga lõpuks ometi peole, eksole. Ja millisele peole veel – sõbrapäevaballile. Ja siis see tüdruk – Jana – läheb korraks vetsu enda meiki kohendama. Tagasi tulles läheb ta Kerdoga tantsima, kuid veel enne kui üks laul läbi on, tantsib kutt teisega. Nagu see Ursula laul. Et ’jälle, tantsib, Heikiga!’“ ulub Rainer telefoni otsa. Tema hääl on veel rohkem mööda kui minu oma. Naeran, lihtsalt ei saa muudmoodi.

Kui Rainer on ise ka maha rahunenud, jätkab ta kiiresti: „Noh, aga asi on selles, et tegelikult tantsib ta Miaga, aga mitte jälle, vaid esimest korda. Pole tähtis. Kuid tähtis on see, et Jana on unustatud ja see uus tüdruk on nagu... Viis sekundit, boom. Aga okei, selle elab veel üle.“

Ohkan raskelt. „Väga huvitav jutt, Rainer, aga palun jõua asja poindini. Ma hakkan varsti Mia juurde jõudma. Ja mulle väga-väga-väga meeldiks sinna jõuda ühes tükis.“

„Õhh. Mõni siin üritab oma jutuvestmisoskusi lihvida, eksole. Ma oleksin just hakanud rääkima südantlõhestavat lugu sellest, kuidas Jana loodab Kerdoga laupäeva koos veeta, kuid siis... karbuum!“

„Kirjuta romaan. Kunagi loen hea meelega. Mis tahad?“

„Ma tahan öelda, et Jana on natukene – okei, palju – endast väljas, sest, tsitaat: „Kerdo on räpane siga ja ma ei taha temast enam kunagi midagi kuulda“,“ selgitab Rainer mulle kiiresti.

„Ja sa räägid seda mulle, sest...?“

„Mõtlesin, et sind huvitab. Jana nähtavasti on sust huvitatud.“

Naeran kibedalt. „Kas sul jäi see eesti keele õppetund saamata, kus Rainerimaa keelde tõlgiti sõnad ma, ei, taha, temast, enam, kunagi, midagi, kuulda?“

„Prsh. Kas just seda, aga... Tärn, kehitab õlgu, tärn. Edu Miaga igastahes.“

Muigan. „Nagu mul seda vaja oleks. Nägemist.“ Panen kõne ära ning viskan telefoni hooletult armatuurlauale. Mia kodu on nüüd vaid paari tänavavahe kaugusel.

Pargin oma auto tüdruku maja ette ning kaalun, kas Miale helistada ja ta auto juurde kupatada või mitte. Leian siiski, et esimese kohtingu vaimus ja mida kõike veel, oleks sobiv isiklikult kohale minna ja ta uksele koputada.

„Koer on ketis,“ meenutan endale väravat avades ning aeda lipsates. Bruno seisab, selg kange ja koon püsti, oma kuudi ees valveseisangus ja on vait. Noogutan talle aupaklikult. Võib-olla koertel (ja loomadel üleüldse) on mingisugune intelligentsuse tase olemas – tunnevad omad ära. Mitte selles suhtes omad, et koer tunneb ära koera, vaid et koer (Bruno) tunneb ära perekonnasõbra (Kerdo).

Astun sellegipoolest aeglaselt ja ettevaatlikult – ning mis peamine, ringiga – üle õue ning jään seisma ukse ees. Hetkel, mil ma tõstan oma käe koputamiseks, avaneb aga uks ning ma leian end tõtt vaatamas täies riides Miaga.

Tüdruku lokkis mustad juuksed on lahti, aga punase bareti alla peidetud. Kergitan kulme. Suurem osa 16aastasi tüdrukuid eelistab, et nad tabataks pigem surnuna kui barettikandvana. Noh, edu neile, sest Mia kohati boheemlasliku välimusega see sobib.

Ja ta ei väsi mind ka üllatamast. See on hea märk.

„Eeh, tere,“ ütleb tüdruk endale kilumüüjakindaid kätte tõmmates (sõrmedeta ja värvilised). „Ma kuulsin autot hoovi tõmbamas, nii et ma siis lihtsalt... võtsin vabaduse välja tulema hakata.“

Noogutan ning ulatan Miale oma küünarnuki, et teda käevangu võtta. Tüdruk silmitseb mu kätt ilmselge imestusega, kuid tõmbab enda järel ukse kinni ja trügib must mööda ilma, et ta sellest kinni võtaks.

Siit järgmine küsimus: kas ta on natukene pikaldane või lihtsalt väga iseseisev? Iseseisvus on muidugi hea, kuid vaid mingisuguse teatud maani. Liiga palju iseseisvust... mitte väga hea. Mehele peab jääma ruumi tüdruku eest hoolitsemiseks ka.

„Tere ka sulle,“ pomisen oma käsi taskutesse pistes (mis sest, et ma nad kohe välja pean võtma) ning tüdruku järel mööda õue aiani sprintides. Imestan, kuidas ta nii kiiresti üldse liikuda suudab, kui avastan, et ta kannab tavalisi madalaid saapaid.

Noh... Erootilist seljal edasi-tagasi käimist vist oodata ei ole.

Vähemalt jääb ta autoukse ees seisma ning ma saan selle talle avada. Ma tunnen end õnnelikuna täpselt nii kaua kui ma ise teisele poole autot jõuan ning oma istmele potsatan. Siis jõuab mulle kohale, et ta arvatavasti ei julenud lihtsalt ise ust lahti teha.

Sweet.

„Niisiis... Kuhu me läheme?“ küsib ta oma käsi üksteise vastu hõõrudes ning mulle areldi pilku heites.

„Turvavöö,“ nõksatan vastamise asemel peaga tema istme poole. Tüdruk ahhetab, umbes nagu ennast kirudes, et taolise asja unustas, ning paneb turvavöö peale. Käivitan auto ning salongi täidab uuesti Avrili meeldiv või mitte nii meeldiv (oleneb vaatenurgast) hääl. Keeran selle natukene vaiksemaks ning võtan paigalt.

„Tead seda uisuvälja vanalinnas? Vabadussamba lähedal?“ küsin tahavaatepeeglit otseks sättides ning oma istmel mugavalt taha nõjatudes. Mia vastupidi istub sirge seljaga nagu tikk. „Ja lase end lõdvaks. Kui keegi sind naksab, olen see mina.“

Mia muigab napilt, kuid laseb siis end samuti ettevaatlikult istmele lõdvaks. „Tean vist küll,“ venitab ta lõpuks aeglaselt. „See on seal mingi mäe otsas, eksole. Kasutatud raamatute poe vastas,“ meenutab ta silmi kissitades.

„Jah, just see sama. Sinna me lähemegi,“ ütlen noogutades.

„Sulle meeldib Avril?“ küsin tüdrukult mõne hetke pärast. „Kui ei meeldi, siis mul on siin veel plaate. Võid sirvida, äkki on midagi meelepärasemat,“ soovitan kindalaegast lahti tõmmates. Tüdruk kummardub huviga ettepoole ning võtab pundi plaate endale sülle. Vot see on juba kodusem käitumine.

„Mm... Ega tal viga ei ole. Vanemad laulud olid muidugi paremad, aga Keep Holding On on suht vana lugu, nii et kõlab kuulata küll. Suurem osa artiste võiksid jääda ainult esimese või teise albumi juurde. Ma arvan, et mingil ajal end lihtsalt kirjutatakse tühjaks. Isegi kui sa ise kõiki laule ei loo,“ ütleb tüdruk mõtlikult.

Wow. See oli vist pikim kõne, mida ma tema suust eales kuulnud olen. Soojeneme üles, soojeneme üles...

„Missuguseid bände või lauljaid sa silmas pead?“ uurin.

Tüdruk vaatab läbi veel mõned CDd enne, kui suu avab. „Noh, Avrili kolmas plaat oli suht... Khämm. Ja näiteks Tori Amos. Tead teda?“ küsib ta minu poole pöördudes. Raputan pead. Tüdruk on sõiduvees.

„Noh, igastahes, tema esimene plaat – ligi kakskümmend aastat tagasi, üheksakümne teisel aastal oli vist, on parim. Edasi muudkui vajub ära. Nagu muudkui järjekindlalt alla, alla, alla... Stiil on küll sama, aga lauludes puudub see emotsioon või... või ma ei tea. Witihin Temptation hakkab näiteks oma sära kaotama... Viimane singel oli täielik Briti edetabelikandidaat. Ja see nimekiri muudkui pikeneks ja pikeneks ja pikeneks...“ Tüdruk hingab teravalt sisse ning turtsatab.

„Mõnus, kui su kopsudes taas õhku on, mis?“ küsin talle kõrvalpilku saates. Mia kehitab õlgu ning vaatab mu plaate edasi.

„Mm... Sul on Kanye Westi. Tohib, panen peale?“ küsib ta mõne sekundi pärast. (Arvatavasti piisavalt pika aja pärast, et ta pidevalt muliseva tüdrukuna ei tunduks.)

„Jah, muidugi,“ ütlen hajameelselt. Kanye West on minu jaoks neutraalne. Taustaks ju kõlbab. Ja nagunii on mul hetkel plaanis rohkem Miat kui Kanyet kuulata.

Pargin Savisaare kella kõrvale ning Mia ootab kannatlikult, kuni ma meid telefoniga ära pargin. Ma ei ole juba nii ammu autoga nii palju igale poole sõidnud, veel vähem parkinud, et see võtab mul aega. Tavaliselt olen kokkusaamistele ikka bussiga läinud. Peamiselt sellepärast, et niimoodi saab palju odavamalt, ja võib-olla ka kiiremini. Ainult uue sõiduvahendi ootamine on tüütu.

Lõpuks saame autost välja ning Mia jookseb ümber auto minu kõrvale. Võtan tal käest kinni ning seekord ta ei protesteeri. Üritan sellest mõelda kui natukene romantilisemast teost, kuid kohe, kui me üle autotee jooksnud oleme, paneb Mia oma käed mantlitaskusse.

Ohkan.

Jana ei laseks vist elusees lahti. Tangidega peaks end lausa eemale kangutama. Kuid ei, kus lähedus meeldiks, sealt... sealt seda ei saa. Nagu mingi karmaseadus. Eelmises elus olin ma kindlasti keegi jube inimene. (Note the sarcasm.)

„Hääled on nüüd kähedaks lauldud,“ naeran. „Aga räägi mulle näiteks...“ limpsin mõtlikult huuli. „Mida sa arvad... ee... mm...“ Järsku leian, et lemmiktoidu ja –lille kohta on imelik küsida. Kuid noh, vahet pole. Ma tahan seda teada. „Mis su lemmiktoit on?“

Kõnnime üles vabadussamba ette jääva platsi ning nagu alati, röövib see mult paar sekundit mu niigi väärtuslikust ajast. Kui juba, siis midagi suursugust nagu Ameerika vabadussammas. See Kalevipoeg vees on minu meelest päris hea idee. Aga kus sa sellega.

„Noh... Ma ei ole kunagi käinud Hiina restoranis söömas. Mul on millegipärast tunne, et sealt saaksin ma mingisuguse uue lemmikroa endale. Tegelt ma ei tea, miks ma seda rääkisin...“ tüdruk viskab saabastega lund õhku ning me jälgime, kuidas see justkui tormina meie jalge ees lendleb, kui mina ka kampa löön.

„Aga muidu ma loeksin oma lemmiktoiduks vist kana. Korralikult praetud ja pealt krõbe nahk...“ Tüdruk limpsab keelega üle huulte ning ma muigan. "Oh," lendab ta käsi järsku suu ette. Seisatan ning vaatan teda ehmunud näoga.

„Mis juhtus?“

„Vaata, kui külm õues on! Ma tõmbasin keelega üle huulte ja nüüd nad parkuvad ära,“ seletab Mia summutatud hääl mulle läbi tema kinda ja käe. Turtsatan ning raputan pead.

„Sul hügieenilist huulepulka pole?“ küsin.

Tüdruk raputab pead, mustad lokid siia-sinna ümber tema pea lendlemas. Ohkan ning topin oma käe taskusügavustesse. Komm, vist see kaseke... Paar senti, rahatäht... Hoian keelt vägisi suus – see kipub mul keskendumise ajal välja vupsama. Mingi paber, veel paberit... ahhaa. Muidugi on see siin – hüügieeniline huulepulk.

Võtan selle taskust välja ning silmitsen kulunud pulka tähelepanelikult. „Ma nüüd ei tea kui värske ta just on, aga...“ Kehitan õlgu ning võtan sellel korgi pealt. „Huuled prunti!“ käsutan tüdruku ette astudes ning talle kätt kuklale pannes.

Mia silmad vilavad minu ja hügieenilise huulepulga vahet, kuid siis ta noogutab ning ajab huuled ettevaatlikult prunti. Ta pilk on suunatud igale poole peale minu silmade. Ohkan ning asetan hügieenilise huulepulga tema huultele. Mulle meeldiks, et ta mulle praegu otsa vaataks.

Määrin ta huuled rasvaga kokku ning lasen tast vastutahtsi lahti – kui tavaliselt on kogu ärev tegevus toimunud alakehas või kurgus, siis seekord on see ennast ületanud ja on rinnus. Ja see ei avaldu mitte peksva südamega, vaid sellise rõhutud, kuid nauditava olemisega.

Mia noogutab mulle tänulikult ning ma otsustan ka enda huuled külma vastu ära kaitsta. Naeran võib-olla natukene maniakaalselt, kui huulepulga lõpuks taskusse tagasi topin. Jumal tänatud, et see on läbipaistev.

Ronime uisunurga mäest üles ning ma laenutan meile uisud. Mia seisab kogu selle aja kannatlikult minu kõrval ning ei hakka moe pärastki pakkuma, et enda osa ise maksab. Võib olla pole tal raha kaasas või siis võttis ta mind sõnast, et maksan. Teda teades (niivõrd-kuivõrd ma teda tean), võib see olla ka mingi kolmas ja täiesti absurdne põhjus.

Ulatan Miale tema number 39 uisud ning me läheme nurka, et neid jalga panna. Mia toetub kergelt minu õlale, kui ta ühte eriti jonnakat vasaku jala uisku endale jalga tõmbab, ning ma olen kõike muud kui kurb, et aidata saan.

Kui me end lõpuks värisevatel jalgadel püsti ajame, võtab olukorraga harjumine natukene aega. Seekord aktsepteerib ta mu käe ilma pikemalt vastu puiklemata ning me teeme esimesed ettevaatlikud katsetused jääl koos.

Uisutamine pole minu jaoks nagu rattasõit. Rattasõit meenub sulle samal momendil kui ratta otsa istud, kuid kui ma uisud alla saan – jumal siis teab, mitmendat korda või kui tihti – on mul alati vaja paari minutit, et jalgadesse kindlust saada.

Mial tundub see pisut kiiremini minevat.

„Sa oled uisutanud ka?“ küsin mõnevõrra kadedalt – Mia hoiab pigem püsti mind kui mina teda. Asi peaks olema vastupidine. Loodan, et talle meeldib võim. Kasvõi näiline.

„Jaa. Paar korda. Mulle meeldib uisutada. Isa viib meid iga kord kaksikute sünnipäeval uisutama. Alguses oli raske, kuid nüüd ma tunnen end jääl juba päris hästi. See on tõesti nagu rulluiskudega sõitmine. Sa oled rulluiskudega sõitnud?“ küsib tüdruk mult vastu.

Ta tunneb mu vastu huvi.

„Hästi väiksena. Võimalik, et mingi seitsme-kaheksa aastasena. Kukkusin päris hullusti, nii et see oli mu esimene ja ka viimane kord,“ ütlen vaevaliselt.

Tüdruk naerab. „Siiamaani.“

Teen talle silma. „Siiamaani.“

Aegamisi hakkab mul uisutamine tulema ning kuigi Mia minust lõpuks lahti laseb, on mul nii hea meel oma edusammude üle, et ma peaaegu ei tunnegi pettumust. Tüdruk teeb mu ümber ettevaatlikke tiire ning ma vaatan esimest korda uisurajal ringi. Peale meie on siin vaid viis uisutajat. Sobib mulle.

Uisutada on mõnevõrra imelik. Nagu karjatataks lambaid. Kõik sõidavad ühte pidi ühte ringi, uuesti ja uuesti... Võiks olla mingi hiiglaslik väli ja siis kõik saavad sõita siia-sinna, risti-rästi... See oleks mõnus.

„Teeme võidu?!“ käib Mia ette. Vaatan ähmiga talle otsa. Kuidas ta naeratab, suu natukene paotunud ja kuidas ta palged õhetavad. Tüdruku juuksed on bareti alt natukene liiga vabaks saanud ning nüüd tundub neid olevat kõikjal.

Naeratan ning uisutan ettevaatlikult Mia juurde, kuigi pean peatumiseks käed tema õlale panema. Tüdruk koperdab tahapoole, kuid kuidagi üksteise külge klammerdudes suudame me püsti püsida.

Tõmbun tast eemale ning sätin ta bareti uuesti oma kohale. Lükkan ka tüdruku juuksed kõrva taha ning naeratan.

„Kui sa lubad minuga hell olla, siis võib.“

Korraks on Mia jälle distantsil, kuid siis muutub ta kivistunud naeratus taas elavaks ning ta noogutab.

„Luban.“

väga hea jutt ma täiega armastan seda (ning vaatamata sellele, et mul on kohutavalt kiire, ma lihtsalt pidin seda ütlema )

nii et ma nüüd ruttan, aga palun, palun, palun kiireti uut osa

aa.. ma pean ikka mainima, et enne rootsi minekut oli siin 2 osa (ning ma ei jõudnud teist isegi läbi lugeda) ja nüüd on juba neli - väga tubli

Ma avastasin, et kui informaatikas arvutis olles seda teksti lugeda, siis on küll pikk. Minu läpakas tundub lühike.

Siis.. Tori Amos? Mis ajast sina Torit kuulad? Arvatavasti sellest ajast, kui ma Lucat promosin..

Mulle natuke meeldib, et Mia hakkab sulama ja natuke nagu ei meeldi ka. Kuna Kerdo on nõme, siis ta oleks võind veel veits puigelda, aga samas see tuleb nagunii siukene, et Mia muudab Kerdo paremaks inimeseks ja värki. Armastus kipub seda tegema.

Siiiiis.. Ma mõtlen, et sa oled nii äge ikka, et sa aega kirjutamiseks leiad. Mina näiteks vaheajal ei puhka. ma õpin. eKooli vaadates vähemalt.

UUT!

kcissy. - :) Armastus teeb hingele head.

Lammas. - Mis sa mõtled, et tüübil on kõik originaalplaadid autos vä? Phäh. Palju loodad. Ja Tori ning WT sp, et nad on teema, millest ma jagan. Ma eelistan kirjutada asjadest, mis on mulle tuttavad. Mitte nagu MGs mingi hullem Ameerika elu, tglt pole õrna aimugi.

Käro. - Torit kuulan ma juba mingi 4-5 aastat. Selle eest võlgnen ma tänu Loorele.
Ja vaheajal mul pole aega kirjutada. 20-22 ei tule kindlalt ühtegi osa. :DSille istub Viimsis EYPES-l. Teisipäeva õhtul pool kaksteist sajan kodu uksest sisse alles. Ja siis kolmap-neljap kodus, aga siis loodan ma külaliste peale. Ja kui mul ei vea, olen reede-pühapäev Jõhvis meedialaagris. Kui endale läpa sebin sinna, saan õhtuti kirjutada.

Sa võid teisipäeval selle mingi üheksa läbi tuleva rongiga tulema hakata. Ss tuleme koos Türile. Muidu näeb alles kolmapäev.

ma tulen tartust:D

Aa. Feil. Ss kolmapäeval.

*naerab* Lähevad jalutama ja nurga pealt kõnnib vastu Märt....

Ma olen ise ka endiselt korteri loos kinni. Nii igatsen seda. xD Küll üle saab.

Mul vanusega nii palju, et mingid 12aastased... need on noored. 14-15 ka. Nagu kirjutamiseks noored. /Armastusjuttude puhul.) Ja ma olen avastanud, et mulle meeldib rohkem kuttide vaatevinklist kirjutada.

Uut saab... Loodetavasti täna. Kui mitte, siis homme kindlalt.

Haha. XD Kui ma oleks seda tüüpi, kes kõik oma sõbrad juttu sisse topib, siis sa ehk saaksidki selle osa. xD Aga kunagi hiljem võib ju loole värvi andmiseks Märdi sisse tuua paariks lõiguks.

Mulle endale tundub ka, et kõik 16 - on mingid hullemad lapsed... Aga siis ma meenutan endale, et juba 12aastaselt oli mul esimene tõsine crush ja ma pidasin end (tglt pean siiamaani) jõle targaks ja elukogenuks. Nii et alla 16 on täielik tabu. veider on muidugi see, et alla 16aastastega suhelda pole mul mingi probleem. Vanus eriti ei loe (kuni sinna 10 kanti ei kisu), aga kirjutada ei saa...

Mul kisub see jutt ühe vaatevinkli peale... Ma lihtsalt ei tunne vajadust nt Mia vaatevinklist kirjutada. Kerdo... nö rahuldab mind. Ja eks tema ole see kõige huvitavam tegelane ka... Tüdrukud kukuvad mul alati sellised vingatsid-pehmekesed välja, kui palju ma ka teistmoodi ei üritaks.

Andeks antud. Mulle meeldib pikki asju lugeda.

PS. Mulle just meeldib, et nii palju sõnu on. Tekstid kirkamad.

PS2. Elame, näeme. Ise sain enda kooli hinnete põhjal.


Niisiis... uus osa. (: Ei oska enda rahulolu kommenteerida. Vbl tuli selline asi natukene liiga kiiresti, vbl mitte.... Ja kui ma selle looga otsa peale saan, siis see kerib ja kerib ja kerib end lahti...

Meile tuleb lilla esik. Yay.


5. Osa

Kerdo:

„Ma ei saa aru, mis sa temas leiad,“ kurdab Rainer juba ei tea mitmendat korda terve nädala jooksul. „Täiesti tavaline tüdruk kui välja jätta see-millest-me-ei-räägi.“

Vaatan sõpra altkulmu ning loodan, et mu pilk on piisavalt kurjakuulutav. Selle teksti kuulamine hakkab juba vaikselt ära tüütama. See-millest-me-ei-räägi (nagu Rainer selle nii geniaalselt sõnastas) ei oma minu praegustes ponnistustes vähimatki tähtsust. Või noh, omab, kuna ilma selleta ma ei peakski ponnistama, kuid see selleks.

Mia jäi mulle ju silma, eksole? Kui ta mulle silma poleks jäänud, oleks ka see-millest-me-ei-räägi olemata olnud. Nii et möla maha, Rainer.

„Mis sa Gerdas leiad?“ küsin kuivalt vastu. Gerda on Raineri niivõrd-kuivõrd tüdruksõber. Nad on nagu seebiooper oma kokku-lahku käimistega. Vahel ma mõtlen, et ehk teevad nad seda lihtsalt oma suhte vürtsitamiseks. Leppimised on ju kõikse paremad osad suhtes.

Rainer saadab mulle veel kuivema pilgu kui seda oli minu hääl ning ohkab teatraalselt. „Mida iganes. Aga tead, Jana ikka muretseb su pärast...“ viib ta jutu osavalt kõrvale. Kortsutan kulmu. Jana ees ja Jana taga. See oli üks pidu, jumal hoidku, kõigest ÜKS väike pidu!

„Mis sul sellest Janast?“

Rainer saadab mulle äärmiselt häiritud pilgu. „Sul on muidugi lihtne talle iba ajada ja eest ära joosta. Aga see teeb märklauaks minu. ’Rainer, Kerdost tead midagi...’ ’Rainer, kus ta on...’ ’Rainer, palun ütle talle see ja too edasi...’“ tänitab poiss kõrge häälega. Üritan naerda, kuid see ei tule välja.

„Saada ta pikalt lihtsalt. Aja ka mingi iba kokku,“ soovitan. „Ütle, et Kerdo jäi auto alla ja ta on raskes seisus... kuskil uu-ess-aa haiglas ja vaagub elu ja surma vahel, kuid talle tuleb kasuks oma kodusest elust võõrdumine. Mida iganes!“ hüüatan lõpuks võib-olla natukene liiga kärsitult.

„Ma ei ole sina. Mina ei suuda ringi käia ja rääkida inimestele kõike, mida ma arvan, et nad kuulda tahavad,“ kostab Rainer kaitsvalt. Pööritan silmi ja vaatan kella. Hiljemalt viie minuti pärast ajan ma Raineri minema, et Mia tulekuks puhas plats oleks.

Niivõrd-kuivõrd puhas, muidugi. Sa ei saa kohvikust teisi inimesi välja ajada... isegi kui oled mina. Noh, muidugi mõista oleks see mõningaid äärmuslikke abinõusid tarvitusele võttes võimalik, kuid vahepeal võib ju ühiskonnasõbralikku nägu (ja tegu) ka teha.

„Võiksid mõni kord proovida,“ soovitan külmalt. „Tuleb kasuks.“

Rainer norsatab ning lükkab oma tooli lauast eemale. „Noh, ehk siis esmaspäeval näeme. Kui sa Mia-maalt tagasi oled. Jään ootama,“ ütleb ta toolileenilt oma jopet võttes ning seda selga tõmmates. Poiss tõmbab endale kindad kätte ning astub juba esimese sammu ukse poole, kui ta peatub. „Lihtsalt... tema pole ainus, kes su tähelepanu sooviks.“

Jõllitan Raineri kaugenevat selga ning võitlen sooviga turtsatada ja nutma puhkeda ühe korraga. Nutma puhkemise soov on muidugi väike liialdus – südame alt läks lihtsalt külmaks. Kuid seda vaid hetkeks. Kissitan silmi ning pöördun tagasi otseks.

Mia ja soovib mu tähelepanu... haa. Pigem olen see mina, kes kõik ponnistused teeb ja teda enda poolele võita üritab. Mia küll on nõus minuga suhtlema, aga edasi...? Kuramuse tüdruk noh, mõtlen kulmu kortsutades.

Ja kui Rainer vihjas sellele, et ma temale tähelepanu ei pööra, on ta püstihull. Ma pole Miat tervelt viis päeva näinud – nii kaua on uisutamaskäimisest. Paar minutit õhtul MSNis (mille hankimiseks kulus kusjuures oma sada aastat ja paar blondi juuksekarva, mis selle aja jooksul täiesti valgeks muutusid) ja kõik.

Mia ja tema kool. Võiks arvata, et kool on tema jaoks veel tähtsamgi kui mina. Ei no tere tore talv. Õppida jõuab ka öösiti... või siis ei peagi õppima. Peaasi, et oma paberid kätte saad... jagad teemat, millel tahad edaspidigi tegeleda... Kõik.

Ma võin tunduda pinnapealne, kuid minu jaoks on see praktilisus. Lai silmaring teeb muidugi head – ja selle saabki tunnis istudes ja üht-teist kõrva taha pannes, et täitsa tume poleks mõne teema pealt. Kuid mis annab mulle hinne viis kvantfüüsikas?

Torutan jonnakalt huuli ning sirutan jalad välja. Kell on kuue minuti pärast kolm...

Kui järjekordne külma tuule valang mu seljani jõuab, tõusevad mu suunurgad üles. See peab olema Mia. Sätin ennast mugavamalt ja üldse-mitte-ootavalt istuma ning sätin paika oma üllatunud ilmet. Silmad natukene suuremaks, suu natukene rohkem lahti, põsed kõrgemale. (Meeldiv üllatus ju siiski.)

Kuulatan seljatagust sammude jaoks, kuid sealpool on vaikus. Ootan veel sekundi, siis kaks... ja nihutan end toolil, et niimoodi kogemata pilk oma selja taha visata. Ukseavas pole kedagi. Ei ole ka mitte ühtegi hingelist uksest paar sammu eemal. Vähemalt mitte sellist, kes mind otsivat tunduks. Või üldse Mia moodi oleks. Kurat küll.

Pöördun jälle oma vastasolevat tooli jõllitama ning korjan oma väärikuse riismed kokku. Vähemalt on Mial veel aega. Kogunisti kolm minutit. Kaks viiskümmend üheksa, kaks viiskümmend kaheksa.... Issand, see on igav. Ma pole harjunud teiste järele ootama. Söögu mind hiidkalmaar kui ma kunagi ootamise meeldiva leian.

Isegi altari ees ootan ma kärsitult, et pruut, kes iganes selleks õnnelikuks väljavalituks ka ei saa, ometi kord kiiremini liiguks.

Ja niisama kergelt kui kolm seierit koos suudavad, lööb kell kolm päeval.

Ja Miat pole kusagil.

Okei, mees. See on lihtsalt... Temas on Jaapani verd. Ootame veel viisteist minutit ja teeme mõtteis märke, et kui järgmine kord kolmest kokku saada vaja, tõstame kohtumisaja neliteist neljakümne viie peale.

Panen peopesad kokku, sõrmed üksteise vahele, ning koondan oma tähelepanu kellale. Eales pole need sekundid nii aeglaselt kadunud. Muidu on ikka, et mingi tegevus ja ohh, mine magama. (Ka mehed vajavad oma ilu-und.) Või mingi tegevus ja oh, aeg läbi.

... ja kell saab niisama vaikselt veerand neli. Kui ma enne olin lihtsalt ootusärev, siis nüüd ma olen igavlev närvipundar. Ja vihane ka, muidugi. Kes kurat ta enda arust on, et ei helista või muudmoodi oma hilinemisest märku ei anna? Kas ma pole siis tema arust sedagi väärt?

Oi deem. Kui mul see veel järgmise kohtumise eel meeles on, teen talle tagasi. Muidugi juhul kui järgmine kohtumine üldse tuleb või ta sinna samuti ei hiline ja seega minu hilinemist tähelegi ei pane.

Vaagin, kas võtta telefon või ei. Sest noh... alati jääb ju võimalus, et juhtus midagi halba. Teisest küljest võib ju olla, et ta on lihtsalt kuskil liiklusummikus või murdis oma kontsa (ups, ta ei ole seda sorti jalavarjude kummardaja). Ning noh... võib olla otsustas ta lihtsalt vaadata, mis saab, kui ta kohale ei ilmu.

Katsetab minu temperamenti nagu õpilased venitavad õpetajate hinge nagu närimiskummi ühes ja teises suunas, et näha, millal see lõpuks järele annab.

Annan lõpuks alla ning võtan telefoni kätte. Kui raske see ikka olla saab? Vajutada paarile klahvile, natukene oodata, ja siis küsida, kusmaal tüdruk on. Või miks ta hilineb. Või mis tal üldse seal kahe kõrva vahel käimas on. Jah, see viimane on vist parim variant.

Vajutan helistamise nuppu.

Kutsub ühe korra... ja teise... ning kolmas kord jääb pooleli.

Edasiminek. Vähemalt telefoni võtab ta kiiresti vastu.

„Vabanda, Kerdo... Lihtsalt väike... tüdrukute asi tuli vahele. Ma... ämm, jõuan tsirka viie minuti pärast. Maksimum seitsme,“ ütleb Mia hääl ülikiiresti ning seejärel on kõne läbi.

Noh... oskad kiiresti vastu võtta, oska kiiresti ka kõne katkestada, mis?

Kuramuse naised Mia.

Ohkan, kuigi tulevikuväljavaated on nüüd palju roosilisemad. Vähemalt on ta tulemas ja tal on põhjus... kui mõjuv, on iseasi – tüdrukute asi võib hõlmata asju ootamatutest päkapikkudest kuni abivajava sõbranna lohutamiseni. Abivajamise olukord on käes muidugi siis, kui järjekordne suhe on lõhki läinud.

Poisid... Meie (üldjuhul) tõmbame nina täis ja unustame. Mis mõtet on halada, kui naine on läinud. Järelikult on sel põhjus, kindlasti ka päris hea põhjus. Vähemalt minu puhul – kui ma kellestki lahku lähen, peab mind miski ikka päris korralikult närvi ajama.

Tegelikult on kõik naissoost olendid nende närviajavate asjade väljakaevamises üpriski osavad.

Ja siis, lõpuks ometi, läheb kohviku uks lahti ning seekord ma lausa tunnetan seda, kuidas Mia sisse astub ning ringi vaatab. Kujutan ette, kuidas ta mind nähes naeratab ning kui kuulen samme lähenemas, tean ka, et ta minu poole tuleb.

„Vabandust veelkord,“ pomiseb ta hingetult minu vastas olevat tooli laua alt välja tõmmates ning sellele potsatades. Oma koti paneb ta hooletult meie kõrvale põrandale. Tüdruku põsed õhetavad ning ta silmad sädelevad külma tuule põhjustatud pisaratest. Olen ma maininud, et ta silmad on kahtlaselt tumepruuni värvi? Rainer kutsuks neid pasakarva mustadeks, kuid tema arvamus hetkel ei loe. Kui Mia oma bareti peast tõmbab, ei vaatagi mulle sealt alt vastu hiiglaslik juustepahmakas nagu ma ootasin, vaid korralikult hobusesabasse soetud soeng.

Tüdruk hingab veelkord sügavalt välja ning vajub siis toolil kössi.

Kammoon... rüht, kullake, rüht! ... kuid erilist vahet ei ole. Nüüd on ta vähemalt siin.

„Mis see tüdrukute hädaolukord oli?“ küsin nagu muuseas. Loodan, et mõningane ärritus, mille sees ma viimased pool tundi kümmelnud olen, ei immitse mu häälest liiga teravalt välja.

„Äh... Oli ka,“ ütleb tüdruk pilku maha lüües. Surun maha soovi silmi pööritada. Millegipärast on mul tunne, et see ei aitaks ta usaldust võita. Selle asemel noogutan ning ajan end tooli pealt pooleldi püsti. „Tule, lähme vaatame midagi hamba alla,“ soovitan peaga leti poole nõksates.

Tüdruk vaatab üles ning leti poole. Ta ei nooguta, kuid tõuseb püsti ja järgneb mulle. Sellest piisab – järelikult on ta nõus. Märkan, et ta ei hakanud oma kotist raha otsima. Ma ei tea, kas see on hea uudis või ei... nagu ma ehk varasemalt maininud olen. Võib-olla tähendab see seda, et ta aktsepteerib minu tugevamat sugu, võib-olla tahab ta minuga väljaskäimisest võtta kõik, mis võimalik.

Jumal seda vaid teab. Kui temagi...

„Kuidas nädal oli?“ küsin leti juurde jõudes ning talle menüüd ulatades. Mia võtab selle vastu ning kehitab õlgu, justkui öeldes, et tal polnudki nädalat. Mulle ilmub silme ette pilt, kuidas ta kusagil valge toa nurgas kükitab ja valget kella vahib.

Ühes valges valges linnas oli üks valge valge tänav. Sellel valgel valgel tänaval oli üks valge valge maja. Selles valges valges majas oli üks valge valge korter. Selles valges valges korteris oli üks valge valge tuba. Selles valges valges toas oli üks valge valge tüdruk. Selles valges valges tüdrukus oli üks punane punane süda...

„Polnud viga...“ sõnab ta lõpuks aeglaselt. „Paar kontrolltööd, natukene õppimist... Õhtuti vaatasin telekat... Ei midagi erilist ühesõnaga.“

„Hmh.“ Ei teinud midagi erilist. „Aga järgmise nädala saad sa eriliseks muuta, kui sa minuga lõpuks ometi välja tulema nõustud,“ panen ette. „Mitte lihtsalt nagu... sõber, ja mitte vaid nädalavahetusel, kuid nagu... Nagu tüdruk. Võiksime kinno minna... Avatari oled näinud?“ Mina pole, aga kuuldavasti panevat kõik naised heldima.

„Ee... Ei ole. Ja mulle meeldivad mu tavalised nädalasisesed tegevused, tänan väga,“ vastab tüdruk nipsakalt ning pöörab oma pilgu taas menüüle. Panen enda oma natukene kõvema plaksatusega, kui plaanitud, letile, ning vaatan meie ümber ringi.

„Miks sa siis üldse praegu siin oled? Kodus oma kanade keskel ei tahaks passida?!“ pärin vihasel sisinal. On lausa uskumatu kui vaikse ja madala ma oma hääle suutsin hoida, kui seda ütlesin. Kohati olen ma oma väljapurske üle kohkunud, kuid... ma ju rääkisin seda, mis ma mõtlesin, eksole? Isa kogu aeg ütleb, et otsekohesus on kuld.

Noh, ongi. Vähemalt kassikuld. Kuid kuld seegi.

Tüdruk virutab ka oma menüü letile ning pöördub minu poole. Oi ei. Külma-ilma-pisarad peaksid praeguseks juba haihtunud olema, eksole? Tüdruk vaatab mind pilguga, mille kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu...

Fairytale gone bad.

Mis ma nüüd valesti ütlesingi...?!

„Ei noh... Ei noh...“ Tüdruk hingab raskelt ning tundub sõnu otsivat. Ma ei julge midagi pakkuda. Mida ma valesti ütlesin? Okei, see lause võis natukene... karm olla, aga... No kammoon! Kuskohas neid helli hingi jagatakse? Tahaks laenata! „Eks ma lähen siis!“ teatab ta lõpuks lõuga oma jonnakal moel ette ajades.

Ohkan. „Mia, kuule...“ üritan taga lepitust otsida, kuid sõnu ei tule. „Püsi nüüd paigal.“

Tüdruk on kui raidkuju, kui ta mulle otsa vaatab, kuid mu võidurõõm ei kesta kaua. Miks ta peab kõik asjad nii keeruliseks tegema? Miks mitte lihtsalt minuga välja tulla? Kui meist saab midagi – tore, kui ei... no elu läheb edasi ju. Maha ei murra need paar korda.

„Mulle aitab,“ teatab tüdruk läbi kokkusurutud hammaste. Kergitan siiras hämmelduses kulme. Aitab... millest? „Sina ütled, läheme välja... ma tulen,“ alustab ta aeglaselt. Tahaksin talle öelda, et ühel kutsel kümnest, kuid pean targemaks keele hammaste taga hoida. „Sa ütled, kuhu me läheme... ma nõustun. Sa käsid seista, ma seisan. Sa käsid... ma ei tea.“ Tüdruk raputab meeleheitlikult pead.

Mis sellst siis on, et käsin? Mul on ju vaja, et ta nii teeks. Ugh.

„Sa oled nagu üks suur... suur...“ Tüdruku nägu on keskendumisest krimpsus, kui ta sobivat sõna leida üritab. Ta käed on tema ees õhus, justkui üritaks mulle näidata, kui suur ma siis olen. „Võta vahel ei ka vastusena arvesse. Kõik ei saa kogu aeg mingi...“ Mial tundub jälle sõnadest puudus tulevat.

„No mis siis? Miks ma ei või olla selline nagu ma olen?“ küsin oma õigustuseks. Häälte tasandamisel pole enam mõtet. Kogu kohviku tähelepanu on meile suunatud.

„Õhh! Ole minupärast, milline sa tahad olla. Üldse ei huvita. Aga lihtsalt... Mina ei taha sellise inimesega suhelda. Ja ma lähen nüüd... Nägemist, Kerdo.“ Mia pöörab selja ning hakkab minema jalutama.

Mis kõigil on täna, et nad niimoodi mulle ütlevad?

Mu käsi tõuseb automaatselt, et Miat peatada ning suu justkui paotub, et ta nime öelda, kuid midagi ei tule välja.

Võib-olla vajab see asi lihtsalt aega.

Jah, just nii ongi.

Homme on ka päev.

Vist.

Oh, ma loodan, et see toob ta natukene maa peale.
Kuigi ma loodan, et Mia laseb tal kenasti ja kaua ja suurel kuumusel praadida.

Meil on sama asi sisse saamisel - ilma katseteta saavad sisse ainult need, kes mingis olümpiaadis riigivooru kutsutud. Ülejäänud peavad katsed tegema (ning meil õpetaja teatas, et registreerinud kolme kooli katsetele on üle kaheksasaja (!) õpilase. :/ ja ma kardan, et ma lihtsalt feilin seal ja ma tõesti ei tea, mida siis teha :/ ei taha kuhugi nõmedasse kooli (nagu 32. tundus - seal lihtsalt polnud seda kodust tunnet)

ma armastan seda juttu kohutavalt see, et ta selline tavaline on, muudab ta eriti mõnusaks. (muidugi sinu korterijutu vastu ei saa )

uut!

jep GAG

Mulle meeldib ka mu staatus.

Keegi teab muide kas Miina Härmasse võetakse 11 klassi ka vastu?

Umn.. Uut tahaks ka. Mulle meeldis, et Mia lõpuks välja ütles, mis ta arvab ja siiski sulama ei hakanud.

Mul oli hea.. Anti paber kätte, et oled gümnaasiumi reaalklassi sisse saanud.. Ei mingeid katseid.

Ma kardan, et ma ei saa MHGsse.. Samas Treffi ei saaks nagunii. Mai viitsiks seal õppida ka. Aga mu õde ei lepi madalama tasemega.

väidetakse jah niimoodi, aga samas ma muidugi valisin inglise keele suuna (kuhu võetakse poole vähem rahvast, sest ülejäänud klass moodustub põhimõtteliselt praegusest a klassist, kes esimesest klassist alates prantsuse keelt õppinud). nii et inglise keeles ei tohi küll midagi untsu minna.
oot. mis koolis sa?

aga miina härma kohta ma ei tea küll midagi.