Pilve rindel.
The after life.
Te ei kujuta ettegi, kui kaua olin ma seda oodanud. Surm. See oli vaid väike takistus elu kõige suurema seikluse ees, mida ma kogeda soovisin. Ja peale lõputut kukkumist paotasin ma viimaks uuesti oma silmi. Aeglaselt, ettevaatlikult, piiludes algselt vaid läbi ripsmete, enne kui mu laud täielikult üles tõusid.
Tundsin, nagu hõljuksin pilvedel. Ja see tunne oli õigustatud. Ma hõljusingi pilvedel. Viimaks tundsin ma õndsust ja rahu. Kuid kogu selle rahuga segunes ka aegamisi huvi, seiklushimu ja vajadus saada vastuseid mõnele küsimusele.
Kuid kellelt küsida? Kuidas oleks sellelt armsalt heledalt kogult otse mu ees? Tobe, et ma alles nüüd seda isikut märkasin, kui soovisin vastuseid. Nagu poleks teda varem mu nina ees olnudki. Aga ehk ei olnudki?
"Tere," alustasin ma viisakalt. Hele kogu naeratas. "Sa tahad teada, kas sa oled taevas?" Noogutasin. Kuidas ta teadis? Ehk see oligi siin igapäevane küsimus. Inimesi suri ju koguaeg. Erinevates vanustes, erinevate iseloomudega. "Aga kas see siis on?" küsisin ma, kui kogu vaikis.
Ja naeratas: "Taevas, põrgu. Te inimesed piiritlete asju alati nii sirgejooneliselt ja kindlalt. Vaata, tegelikkuses on asi palju lihtsam. See siin ei ole ei taevas, ega põrgu. See siin on Pilverinne. Keegi ei lähe peale surma taevasse, lõputusse külluse paradiisi. Tullakse siia. Samuti ei lähe keegi põrgusse. Need, kes on elus suuremat pattu teinud, veedavad sada viiskümmend aastat äikeserindel ning seejärel neile andestatakse ja lastakse siia, teiste juurde."
Selline teadmine oli minu jaoks ootamatu. Ma ei olnud midagi sellist oodanud. Millegi pärast tekkis mulle korraga mõte, kas ma siit ka jõuluvana näen? Kuid see oli tobe mõte. Ja see antakse mulle ka andeks, kui keegi seda üldse kuulis. Ma ei olnud ju siiski veel päris täiskasvanu. Ma ei saanud kunagi selleks. Ma surin ilusal suvekuul, olles vaid viieteistkümne aastane. Kuid ma läksin hea meelega. Olin õnnelik, et mulle oli antud niigi palju aega. Paljud võivad mõelda, et mul oli liiga vara minna. Kuid enda meelest elasin ma isegi kaua.
Tõde on see, et ma olin vangis. Vangistatud enda haiguse poolt. Nõrk tervis sundis mind päevad läbi toas passima. Ma nägin harva päikest. Ja seda vaid kaugelt. Kuid siin, Pilverindel, oli seda igal pool. Siin ainult päike oligi. Minu jaoks oligi see Külluse Paradiis. Siin oli korraga taevas nii Päike, kui Kuu. Nende kiired segunesid pilvedel, muutes need sinakate, lillakate ja roosakate toonide virrvarriks. Päikese kuldsed kiired langesid risti Kuu hõbetaste kiirtega. Siin oli vaikne, kuid samas võisin ma kuulda kõike, mida ma tahtsin.
Avatud silmadega oli kõik mu ümber õndsalt vaikne. Kuid kui ma vaid tahtsin, sulgesin ma silmad ning kuulsin kõike, mis mu hing hetkel ihaldada võis. Ma võisin kuulda merekohinat. Linnulaulu. Tuult kaskede kõrgetes paindlikes okstes.
Mind ei huvitanud, mida see armas hele kuju oli öelnud. Enda jaoks olin ma taevas. Tegelikkuses, kui uuesti mõelda, siis Pilvede rinne oli isegi midagi paremat...
Pealkiri: Pilve rindel: The after life. 
14/3/2010, 16:28
