Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

Nasicc is back!
Ma ei oska öelda midagi muud, kui et loodan, et see jutt teile meeldib. :) Minul endal on See Tunne olemas. Loodame, et sama ka teiega on.
:)


1. Osa

Ja nii siis ongi...?

MAARJA:

Hingan pahinal välja ning pühin käeseljaga laubalt sinna ojadena voolavat higi. Kristi on üldse töötamise lõpetanud ning vaatab nüüd unistavalt kaugusesse. Ma ei küsi talt midagi – mul poleks energiat järjekordseks arutelust selle kohta, kui ebainimlik sel aastal kõik on.

Ma ütleksin, et asi on selles, et nüüd seisab passis vanuse koha peal 18 ja me oleme ametlikult pubekatest-enam-kannatavam rass, kuid ma olen kindel, et ka see on millalgi minu argumentide seast läbi käinud.

Ainus viis originaalne püsida on kord kvartalis suu lahti teha, midagi eriti tabavat öelda ja siis kolm kuud millegi uue väljamõtlemise peale kulutada.

„Lähme sisse, mina ausõna ei suuda,” venitan päikeseprille silme eest tõstes ning sõbrannale küsivalt otsa vaadates. Kristi silmitseb mõtlikult meie pooltäis kaste, kuid noogutab siis. Hingan kergendunult ja ajan end püsti.

Täitsa perses, kuidas üks selg valutada.... ja ragiseda võib. Kirtsutan nina.

„Mul on tunne, et see koht tuleb üles öelda ja leppida rahaga, mis vanemad meile annavad,” leiab Kristi ning ma pean nõustuma. Kolm päeva keset hiiglaslikku põldu selle leitsaku käes maasikaid korjata... on ilmselge piin olnud. Kuid oma enesehinnangu säästmiseks pean ma asjaga lõpuni minema.

Mitte, et mu enesehinnang, entusiasm ja kangus hetkel ennast kusagil näitaksid. Kõik, millest ma mõtlen, on vesi. Lapsepõlve tuleb pikendada nii palju kui võimalik. Ja see on mu viimane suvi ju, jumala pärast. Või noh... ülikooliga venitab paar suve veel juurde.

Ülikool... sellest me ei räägi.

Astume Kristiga farmi peamajja, kus iga päeva lõpus – viimasel ajal ka keskpaigas, meie saak üle kaalutakse ja summa üldisele töötasule lisatakse. Pistan kiiresti veel ühe maasika mopsu – pigem praegu kui siis, mil ma elu lõpuni neist õudusunenägusid nägema hakkan.

Mõnus jahe(dam) ruum on peaaegu tühi – sinte ees on kiled maas ning kaks meest istuvad seina ees oma pinkidel ja nii palju kui mina selliseid asju jagan, pahteldavad. Ja seal eemal ootavad värvipurgid.
Ma kadestan neid. Siin sees on nii palju talutavam töötada kui seal väljas. Ja, noh... nagu näha, on meestel särgita olemine täiesti okei. Huvitav, mis saaks, kui mina homme särgi seljast võtaks...?

„Noh, kullakesed, tänaseks aitab?” küsib vanemapoolne matsakas (arvatavasti maasikatest) naisterahvas ruumi tagaootsast, oma kaalude ja maasikakastide keskelt. Kehitame Kristiga häbelikult õlgu ning viime oma masendavalt väikese saagi ülekaalumisele.

„Õues on palav, mäs?” uurib naine sõbralikult edasi, kui ta Kristi maasikad kaalule asetab. Noogutame ühes taktis ning korraks on jälle vaikne, kui naine rahulikult mõõtmistulemusi üles kirjutab.

„See suvi on sellel aastal küll üle piiri läinud...” pomiseb ta taskurätikuga palelt higi pühkides. Üritan oma nägu normaalsena hoida. See ei ole väga rõve... vesi ju. Aga kui must see rätik võib olla... Samas, mina olen üle kogu keha nii must, seega...

„Nii...” naisel on keele ots suust väljas, kui ta minu saaki üles kirjutab. „Kristi ja Maarja, eksole?” küsib ta igaks juhuks üle. Noogutame. „Ma tahan kõigi nimed ilusasti selgeks ikka saada... Siis on nii palju kergem teiega koostööd teha,” ütleb ta naeratades.

Noogutame ning hakkame vaikselt taganema.

„Sander!” karjub ta meile käega viibates. Ta ei taha, et me veel läheksime. „Palun ole hea ja vii need kastid siit ära!” hüüab ta kellelegi meie selja taga.

„Aga teile kahele on mul ettepanek,” ütleb ta uuesti meie poole pöördudes. Vaatame Kristiga üksteisele üllatunult otsa ning pöördume siis uuesti selle naise poole. Peaks ta nime kusagilt välja kaapima...

„Kuulame hea meelega,” ütleb Kristi viisakalt.

„Ärge võtke pahaks, aga teie tänane saak oli väga...” Naine võtab aega, mõtlemaks midagi mitteesolvavat. Mitte, et me ise ei teaks, mis me saak on. "Ütleme nii, et seda pole palju.... Aga te tundute muidu nii toredad tüdrukud olevat!”

Punastan. Millegipärast on sellist asja imelik kuulda. Vähemalt enda kohta.

Nimetatud Sander jõuab kohale ning kummardub kastide kohale, et neid ilusasse virna seada. Vaatan seda anomaaliat – töömeest, kes ei luba endale paljast ülakeha sellise palavusega. (Ma ei tea, mis mul nendega täna on. Kadedus vast.) Kuid ma ei tea, kas see on tarkus või lollus... Mehe terve paljastatud nahk on tulipunane. Ja päris vihaselt tulipunane. Mul hakkab valus paljalt teda vaadates.

Sestap keskendun taas sellele naisele.

„Minu pakkumine on järgmine – võite endale saada õhtused vahetused. Arvatavasti pole seal nii palju marju kui praegu ja saak võib olla mitmel teisel põhjusel mitmekesisem... kuid töötingimused on paljuski inimlikumad.”

Vaatame Kristiga üksteisele uskumatuses otsa, kuid siis valguvad meie näole kaks identset, säravat ja laia naeratust. Me ei saaks asjaga rohkem rahul ollagi.
 

stop, stop, stop, stop, stop it: i like iiit.. *laulab*
Great potential, as i already said. Love the characters, love the story.

*kiljub ja hakkab ka laulma* baby,i like it...

NII-NII-NII-NII HEA LAUL. (L)

Igatahes. Jutt oli (nagu alati) super, tõotab tulla (nagu alati) üks vägaväga äge jutt ja mulle (nagu alati) meeldis.

Uut! :)

You guys made my day. :)
*ei saa enam laiemalt naeratada*

Uus osa. :)
Esimene pool kustus ära... jäädavalt. Mulle meeldis algne versioon rohkem - restaureerimine ei tuld nii hästi välja kui oleks võinud.
Kui ma karusmarja-korjamisest eluga pääsen, võite homme uut oodata. :)



2. Osa

SANDER:

„SAAAANDEEEEER!” röögib tädi altkorruselt. Ohkan ning ajan end meelekohti hõõrudes voodi peale istukile. Loodan, et tal ei ole plaanis järjekordne öine räägime-Sannuga-teetassi-taga tunnike plaanis. Vaatan uimaselt kella... 11 õhtul.

See pole väga hilja, kuid mulle meeldiks praegu üle kõige magada. Ma olen magamisest nii puudust tundnud. Aga ei... õhtul kell 11 üles ja... oeh.

„Tuleeeen!” hüüan vastu. Ajan end raskelt voodist püsti ning võtan toolikorjult ühe kulunud tumesinise T-särgi. Ajan selle selga ning krimpsutan nina, kui karm riie vastu mu liigagi hella nahka puutub. Hella ja haisvat nahka, kui aus olla. Ma nean siiani momenti, kus lasin tädil end ära rääkida ja selle paganama hapukoore endale seljale... ja igale poole, määrisin.

Müdistan treppidest alla ning hüüan tädi igaks juhuks veel kord, et teada, kus ta mind
ootab. „Köögis!” Muidugi. Köögis... Ohkan ning lükkan ukse lahti.

Tädi istub oma tavalisel kohal laua otsas ning tema ees on väike virn võileibu. Noooojah... Andestust, kõhuke.

„Palun tee mahla, kullake,” ütleb tädi kraanikausi poole noogutades. Ohkan ning astun valamu juurde. Võtan maast punasesõstramahla pudeli ning kallutan selle lõpu kannu. Seejärel lasen sellele külma vett peale.

Näen väljas, põllul kahte figuuri, kellel nähtavasti väga lõbus on. Loobivad seal midagi. Kortsutan kulmu, kuid otsustan, et see pole minu asi.

Viin kannu lauale ning tädi naeratab tänulikult, kuigi pool tema tähelepanust on ajalehe ristsõnal, nagu alati. Ma ei tea, kas end sellest kergemini või raskemini tunda.
„Istu, kullake.” Istun vastutahtsi ning üritan enda keema hakkavat verd rahulikkusele sundida. Ma ei salli, kui ta seda k-sõna pidevalt kasutab. See tekitab sellise... abitu ja hoolitsust vajava inimese tunde.

Ma vihkan seda.

„Kuidas õhtu oli?”

Kehitan õlgu. „Olin just magama jäämas...” libistan sisse väikese vihje. Naine naeratab, kuid ei kommenteeri seda ütlust.

Silmitsen võileibu. Äkki mul ikka on kõht tühi...

„Sander...” alustab tädi uuesti. Kergitan ta poole kulme, kuigi ta vaevalt seda näeb. „Kas sa saaksid mulle ühe teene teha?”

Noogutan ettevaatlikult. Tavaliselt on tädile tehtavad teened midagi füüsilise töö laadi. Too see, vii teine... Sedamoodi. Pole raskust. Lihasmassi mul on.

„Võiksid sa selle söögi neile tüdrukutele seal väljas viia?” küsib tädi ettevaatlikult. Kortsutan kulmu. „Nad on kindlasti näljased,” lisab tädi.

„Miks sa neile ise viia ei või? Või neid tuppa kutsuda? Kindlasti palju praktilisem – ja puhtam – söögikoht.” Mis mul nende tüdrukutega asja?!

Lõpuks ometi tõstab tädi oma ristsõnalt pilgu. Kuigi ma seda juba pikka aega ootasin, ei meeldi see mulle praegu – see tähendab, et ta paneb mängu kogu oma veenmisvõime.

„Sest et ma tahan, et sina neile selle viiksid.”

„Miks?”

Tädi ohkab ning võtab endal prillid eest, hakates neid oma lapiga hajameelselt puhastama. „Sest ma tahan, et sa vaikselt uuesti inimest sekka sulanduksid... Saad paar sõpra... see teeks sulle head...” jätab ta mõtteid õhku rippuma.

„Ma suudan ise ka endale sõpru leida,” kinnitan. „Kui aeg on küps.”

„Praegu on sama hea aeg kui iga teinegi.”

Hingan sügavalt sisse ja sulgen silmad. Pole midagi, Sander, saad hakkama sellega.
Noogutan aeglaselt. „Olgu. Öösöögi viimisega saan hakkama. Aga siis tulen ma siia tagasi ning poen magama.”

Tädi naeratab ning tõuseb krapsakalt püsti. Ta võtab kapist kandiku ja kaks klaasi ning paneb asjad paika. Rätikuga klaase puhastades saadab ta siiski mureliku pilgu minu poole.
„Ja mul oleks veel üks palve...”

Ma ei vaevu vastama. Millegipärast ma kardan, et see palve mulle ei meeldi. Täna juba on selline õhtu.

„Nad on linnast... Ja on juba päris pime... Mulle ei meeldiks, et nad niimoodi üksinda tagasi peavad minema. Tee peal võib igasugu ohtusid pesitseda.”

Langetan pilgu ning hammustan huulde. See oli pauk allapoole vööd. Ja tädi peab seda teadma. Samas... Hingan sügavalt sisse.

Rahu, Sander.

Lõpuks näen ma siiski päästerõngast. „Mis, kas ma peaksin ühe neist kukile võtma või?!” küsin endaga rahulolevalt.

Tädi vaatab mind arusaamatult, kuid raputab siis pead, kui mu jutu point talle kohale jõuab. „Ma annan sulle pikapi võtmed. Neil on rattad ka...”

Pööritan silmi. Aina paremaks läheb.

„Nii et ma peaksin seal kahe tsiki vahele surutuna veerand tundi vastu pidama?!”

„Noh... tehniliselt tsiki ja ukse vahele,” kehitab naine õlgu.

Triigin oma nägu. Pool tundi tagasi oli elu veel võrdlemisi talutav.

Tädi urgitseb mulle taskust pikapi võtme ning ma libistan selle enda omasse. Võtan laualt kandiku ning annan oma pilgu, naeratuse ja olekuga teada, et seda kõike ta veel kahetsema saab. Tädi vaid muigab ning kaob jälle oma ristsõna taha.

Nüüd ma vajan kogu abi selleltiganeselt, kes mind kuulab.

Astun õue. Õhk on mõnus jahe. Ma isegi vist ei süüdista neid tüdrukuid väga, et nad õhtuse vahetuse peale läksid. Kuigi natukene selgroogu ja karmust tuleks neile edasises elus muidugi kasuks.

Mida lähemale ma tüdrukutele jõuan, seda vastumeelsemaks kogu see üritus mulle muutub. Ma ei kahtle hetkekski, et siin on tädi käsi mängus – õhtune vahetus? Mingisugune nali või?!

Tüdrukud lõpetavad oma poolelioleva töö ning vaatavad mind küsivalt. Mulle jõuab kohale, et olen kahe vastassoost isikuga kolme ruutmeetri sees. Köhatan kurgu puhtaks ning ajan selja sirgu.

„Mu tädi mõtles, et teil võivad kõhud tühjad olla. Ma siis... tõin teile süüa,” kehitan vabandavalt õlgu. Tüdrukud vaatavad üksteisele otsa ning kehitavad õlgu. Seejärel ajavad nad end püsti ning vaatavad küsivalt ringi.

„Eeh... on probleeme?” küsin ettevaatlikult.

Pikem ja blondim tüdruk libistab oma juuksesalgu kõrva taha. „Noh... kas sa kavatsed seda kandikut nii kaua hoida, kuni me sööme?”

Vaatan enda ümber ringi.

Noh, tuleb tunnistada, et midagi peale maasikapeenarde siin tõesti pole. Esimene reaktsioon on mul kukalt kratsida, kuid ma usun, et see oleks põrgulikult valus... ja mu käed on hõivatud.

„Eks vist jah.”

Neiud itsitavad, kuid blondim tüdruk võtab kannu ja valab sellest kahte klaasi mahla. Seejärel võtavad nad kumbki võileiva ning mina jään (nagu lollakas) seisma, kandik serveerimisvalmilt käes.

Suurepärane viis oma õhtu möödasaatmiseks, mis?

„Need on väga head,” kiidab brünett laialt naeratades. „Sina tegid need?”

Nihelen. „Ei.”

„Hmm...”

Nad söövad edasi.

„Kuid need on siiski väga head!” ei jäta brünett mind rahule.

Muigan ning noogutan. Hetkeks taban ma blondi pilgu, mis, kui ma ei eksi, on vabandav.
Jeah... põhjusega.

Kui nad lõpuks kõigile võileibadele otsa peale on teinud, joovad nad ära ka kogu mahla. Ootan nii kannatlikult kui võimalik. Ma olen ära mõtelnud iga viimase kui mõtte, mis mul pähe on tulnud. Tore – õhtul lambaid lugema siis?

„Aitäh! Väga hea oli!” ütleb brünett uuesti. Noogutan, suutmata siinjuures kerget naerutuksakat suunurgas all hoida.

„Mm...” Vaatan farmi poole. Kui ma ei eksi, siis langes ühe akna juures just kardin. Ohkan. Tundub, et sellest pääsu pole. Ja tädi Meeli jaoks heas kirjas püsimiseks pean ma selle Hiina Piina läbi elama.

„Seda et... Mu tädi tundis teie pärast muret - et te nii hilja koju peate minema. Ja siis ta palus mul teid ära visata,” ütlen ettevaatlikult. Tüdrukud vaatavad jälle üksteisele küsivalt otsa. „Ning kui te seda soovite, siis ma saan seda teha...” Jään vait ja vaatan ootavalt tüdrukuid.

„Aga meil on rattad,” kortsutab blondiin kulmu. „Me saame nendega ka ilusti koju,” lööb ta käega.

Brünetil aga on teised mõtted, sest ta kiirustab vahele ütlema: „Saame homme äkki Kristo autoga tulla... ja hiljem rattad koju viia...” Mulle tundub see pigem valjult mõtlemise kui millegi muuna.

„Ma ei tea...” kirtsutab blondiin nina.

„Ma saan rattad autosse panna," sunnin end läbi hammaste ütlema.

„Suurepärane!” särab brünett.

Hahahahahahahahahahahahahahahaha, FEIL SANDER!
Mulle nii meeldis see lause, mis mul nüüd emmessenni nimes on ja siis mulle meeldis veel see iroonia, mis tema igast lausest välja üritas pressida ja siis mulle meeldis see eelviimane rida, see oli väga super, ja siis mulle meeldis, kuidas see kõik make'is täielikku sense'i, et mõlemad tüdrukud ei hakand kohe, et OOJEE,VÕÕRASPOISS, LÄHME ÖÖSEL TEMA AUTOSSE, vaid mõtlesid mõne üksiku teise variandi peale ka.. vähemalt üheks helgeks sekundiks.
Ja siis mulle meeldis nende olukorra üle naerda.. väga mõnus.

Nüüd on aint üks suur-suur probleem - sa ei pane uut üles, enne homset, jah? >:E

*naerab*
Ei, enne homset ei saa...
Muidu ma pean liiga pushima selle kirjutamist- ja seda MINA ei taha. xD
Aga hea, et meeldis ja sellised asjad silma jäid.

Tal on nahk päkesepõletusest punane.. või sa arvasid, et ta niisama võtab vabal ajal hapukoorevanne?

Padjakas on nagu mu automaatvastaja... xD (Y)

Mh, ma avaldan oma arvamust kõigest!

Algus tundub kuidagi väga armas.
Jutt tundub imehea ning Sandrist kahju- kahju.

Miks Sandrist kahju on?
Ja muidugi tore, et meeldib. :)

nasicc kirjutas:

Miks Sandrist kahju on?
Ja muidugi tore, et meeldib. :)

päikesepõletused on ühed valusad asjad.
Pealegi, käed võivad kandikut hoides kangeks jääda

Jaaa... võivad.

Jaaa... part 3.


3. Osa

MAARJA:

Vaatan, kuidas mees meie rattad mängleva kergusega autokasti tõstab ning ei suuda hoiduda nägu krimpsu tõmbamast, kui kõik koliseb. Hammustan huulde, et mitte midagi öelda – mul on valus oma rattale mõelda. See on uus. Ja ma tahaks kraapsudega veel natukene oodata... Samas on sellest tüübist väga kena meid ära visata.

Oleks ta vaid natukenegi rõõmsama näoga.

Mitte et see Kristit kõigutaks. Tema on juba rõõmsalt autosse roninud, kindlustades sellega endale koha meie heategija kõrval. Ohkan ning ronin talle järgi.

Mees – kelle nimegi ma ei tea (kuigi võiksin teada, kui oleksin eile tähelepanelikum olnud) – ronib meie kõrvale istmele. Ma üritan mitte ta punaseid käsivarsi ning – nii kole kui see ka pole – punast nägu vaadata. Ma tahaksin loota, et see on vahepeal paremaks läinud, kuid ma ei paneks oma pead pakule.

Ta tõmbab endapoolse ukse kõva pauguga kinni ning annab meile mõista, et me enda turvavööd kinni paneksime. Teeme seda, ja ma ei suuda jälle muudmoodi, kui arutlen, kas tüüp on lihtsalt väga hea näitlemisoskusega või oleme meie kiired ridade vahele topitud sõnadest aru saama.

Mees – kutsume teda Spike (ärge küsige) – lülitab automootori sisse. Ehmatame Kristiga, kui asjandus kõvasti mürisema ning – meie hüppama – hakkab. Peagi muutub mürin natukene vaiksemaks ning ma hingan välja – vähemalt saavad naabrid, kui neid kusagil on, rahus edasi magada.

Sel hetkel märkan ka, et ta parema käe randmele on tätoveeritud väikene kotkas. Vilistaksin, kui julgeksin.

Veereme vaikselt farmi õuelt minema ning Kristi ajab oma istmel selja sirgu. Muigan ning toetun laisalt vastu akent.

„Kas aknaid oleks võimalik avada?” küsib mu sõbranna süüdimatult. Avan ühe silma ja vaatan teda. „Siin on kohutavalt palav.”

Vastamise asemel keerab Spike endapoolse akna alla ning sõidab edasi. Mehe pilk on kindlalt teele kinnitunud.

„Kas siin autos muusikat ka on?” küsib Kristi edasi. Spike keerab oma näo aeglaselt ja küsivalt mu sõbranna poole, kuid leidmata sealt mida iganes ta ka otsis, suunab ta oma tähelepanu hetkeks vanale ja roostes... milleleiganesele. Ma ainult eeldan, et see peab häält tegema.

Ja kohe kaikuvadki selles pingelises kabiinis vastu plekised hääled.

Avan ka enda akna.

Spike ei sõida üldse kiiresti – kui selline asi kiirust koguda suudabki – ning õhku eriti sisse ei tule, kuid visuaalne pool on siinkohal tähtsam.

Kuidas ma oma kodu juba igatsen, ja oma vanni, ja oma voodit, ja... Noh, kodu.

Meie kolme vahele langeb vaikus. Spike keskendub auto juhtimisele, Kristil on nähtavasti jutuideed otsas ning mina ekslen omades mõtetes.

Peagi jõuab linnapiir nähtavale ning Spike’i küsimise peale hakkab Kristi – kes elab lähemal – andma juhtnööre enda koduni jõudmiseks.

Ajan end oma istmel sirgu.

Peagi veereme Kristi maja ette ning ma avan ukse, et sõpra välja lasta. Seal, asfaldil seistes ja vaadates, kuidas Spike Kristi jalgratast maha laeb, jõuab mulle kohale, et ma pean koos selle tüübiga üksinda teise linna otsa sõitma.

Neelatan.

„Tead... Ma vist lähen siit ise koju. Võid minu ratta ka alla võtta,” ütlen mehele. Ta vaatab mind hetke sõnatult, kuid kehitab siis õlgu ja sirutub jalgratta poole.

„Ei, Maarja!” ütleb Kristi ägedalt. „Sa elad siit mitme kilomeetri kaugusel ja kell on juba palju.” Tüdruk vaatab nüüd Spike’i. „Ta elab tõesti kaugel. Ma usun, et oleks parem, kui sa ta ära viiksid.”

Mul jääb õudusest hing kinni. Kristi ja tema suur suu. Kurat võtku. Mis ta nüüd tegi... Hammustan huulde ja valmistun juba protestima, kui Spike autokasti uuesti kokku paneb ning õlgu kehitab.

„Viime su siis ära.”

Kas see on naeratus?

Väänan kõhklevalt oma nägu, et natukene tänulikkust välja näidata. Mu süda peksleb sees. See ei ole hea mõte. See ei ole kohe kindlasti hea mõte.

„Aitäh küüdi eest!” hüüatab Kristi järsku.

„Pole tänu väärt.” Spike’il on selline nägu, et on küll tänu väärt.

„Näeme homme!” ütleb ta mulle ning ma lehvitan. Kui Kristi lõpuks silmist on kadunud, vaatame Spike’iga üksteisele otsa.

Ja jälle on mul füüsiliselt valus. See nägu on liiga punane. Lihtsalt liiga punane. Ma pole kindel, kas ma teda normaalse näoga ära tunneksingi linna peal.

„Hüppa sisse.”

Täidan käsu ning Spike istub minu kõrvale. Niivõrd-kuivõrd. Meie vahel on terve Kristi jagu vaba ruumi. Toetun jälle aknale ning üritan end võpatamast hoida, kui see elukas jälle ellu ärkab. Tulemusteta.

Huvitav, kas Spike on sellega harjunud või teda ei huvita või ta tahaks hea meelega uut sõiduvahendit...?

„Pööra sealt vasakule,” pomisen.

„Mh?”

„Sealt vasakule!” kordan kõvema häälega ning seekord mees kuuleb.

Vaikus.

See oli kuidagi talutavam, kui Kristi siin oli.

Kas Spike tunneb ka ebamugavust? Peaksin ma rääkima? Jumal ise näeb ju, et ta pole just kõige seltskondlikum inimene.

„Mida sa vampiiridest arvad?” purskub mu suust enne, kui ma end peatada suudan.
Mu silmad lähevad pungi ja ma ei saa hingata. Mida ma just tegin?! Maarja, mida kuradit sa just tegid?! Mu nägu värvub punaseks; võimalik, et isegi punasemaks kui Spike’i oma. Ma ei suuda uskuda, et ma seda küsisin. Ma ei saa talle enam mitte kunagi otsa vaadata. Ma ei saa... Oh issand. Ma vajan õhku. Ma vajan siit ära. Ma vajan ajamasinat...

Issssand jumal...

Vajun madalamale oma istmele ning üritan teha nägu, nagu ma poleks midagi öelnud.

Kahjuks on Spike’i kõrvadega kõik korras. Vähemalt nii tundub.

„Mida?” küsib ta minu poole vaadates. Ta on lõbustatud ning ta vaatab mind silmanurgast.

Maa! Palun avane ja neela mind.

„Ei midagi,” pomisen. „Sealt pööra nüüd paremale,” üritan ta tähelepanu hajutada.
Spike itsitab – vaikne madal mh-mh-mh. Mul kisub suunurk ülespoole.

„Mis ma vampiiridest arvan...?” küsib ta mõtlikult. Hammustan huulde ja ma vajan kogu oma enesevalitsust, et mitte valjult ägada ja nägusid teha ja istme alla vajuda.

„Noh...” Spike kratsib kukalt. „Eks nad ühed toredad asjad on. Ma ei tea neist eriti midagi. Ma olen kuulnud, et viimasel ajal on nad nii öelda in, kuid vampiiride omanikud on minu meelest Anne Rice ja Bram Stoker.”

Okei. Vestlus... Vestleme.

„Sa oled lugenud Anne Rice’i?” küsin natukene rahunema hakates. Sellegipoolest olen ma üsna kindel, et isegi nädala möödudes, kui ma kusagil tänava peal käin ja see hetk meelde tuleb, annan ma piinlikusest oma laubale ühe hea obaduse.

Spike naerab. „Ei, ei ole. Aga ma olen filmi näinud...”

Meie vahele sugeneb vaikus ning ma annan vahepeal veel paar juhtnööri. Kodu hakkab lähedale jõudma...

„Praegu on Päikesevarjutus või miski teemas vist...” pomiseb ta justkui jutu jätkuks. Siis vaatab ta põgusalt minu poole ning kehitab õlgu. „Ma pole selle kõigega eriti kursis.”
Pööritan silmi. Kes siis Videvikuga kursis pole?!

„Noh, Videvik on nagu uus... nagu uus Harry Potter. Ainult et Potteril on rohkem mainet,” ütlen õlgu kehitades.

Spike noogutab aeglaselt, ise samal ajal oma huult närides. Vaatan kiiresti eemale.

„Ma olen Potterit lugenud... Esimesed kaks osa vist... Ammu. Nendest on filmid ka, eksole?”

Muutun tõsiseks. Silmitsen enda kõrval istuvat meest ning üritan üllatusest üle saada. Kust sajandist tema küll pärit on?!

„Jah, varsti peaks seitsmes film tulema... Seitsmes raamat on kaheks filmiks tehtud,” lisan igaks juhuks. Vaene mees on väga kultuurivaene.

„Selge...” pomiseb ta minu käeviipe järgi uuesti ära pöörates. „Sa loed siis palju?”

„Mm... Mitte eriti,” tunnistan. „Aga need on lihtsalt raamatud, mille peab läbi lugema – muidu oled sa sotsiaalses mõttes suur ümmargune null.” Ma ei küsi, palju tema loeb – loodetavasti mitte eriti. Või vähemalt mitte sellist kirjandust. Kuigi... ta on ka piisavalt vana, et mitte lugeda sellist kirjandust.

„Jätan selle meelde,” ütleb ta naerma puhkedes.

Tunnen end natukene halvasti, et ta nii maatasa tegin. Kuid keegi peab inimese silmad ju avama, eksole?

„Järgmisest teeotsast paremale ja...” Ootan, kuni ta pöörde on ära teinud ning juhatan ta siis enda maja ette. (Maja kui korterelamu.)

Pikap peatub minu trepikoja ees ning me mõlemad hüppame alla asfaldile. Lähen auto „tagumiku” juurde ning vaatan, kuidas mu ratas maha laetakse. Kiire inspektsioon ei tuvasta minu jaoks midagi... talumatut. Ma olen kindel, et päevavalguses seal midagi on.

„Palun väga,” ütleb Spike ratast minu poole lükates. Võtan selle tänulikult vastu ning hakkan oma trepikoja poole minema, kui mulle mu kombed meenuvad.

„Tänan! Ja suured tänud sõidu eest!” hüüan mehele.

Ta peatub juhiukse kõrval ning vaatab mulle sekundi murdosa jooksul silma. Spike noogutab järsult ning istub autosse.

Vaatan, kuidas ta minema sõidab ning ohkan.

„Noh, lähme tuttu?” küsin oma rattalt väsinult.

„Ma olen Potterit lugenud... Esimesed kaks osa vist... Ammu. Nendest on filmid ka, eksole?”
Muutun tõsiseks. Silmitsen enda kõrval istuvat meest ning üritan üllatusest üle saada. Kust saiandist tema küll pärit on?!

See oli pull koht. Pluss et Spike on pärit saiandist. xD

Ega's midagi, awesome jutt nagu ikka, UUT KÄHKU!

Mina näen saJandist. Endiselt.
Uut.... homme õhtul ehk.

OO,mulle meeldib.

Uut! :)

GO SPIKE! (: