Ja nii siis ongi...? (30. Osa; Lõpetatud!)

:)
See osa on stagna.


4. Osa

SANDER:

Tõstame tädimehega suure väetisekoti hingeldades pikapi peale ning vajume hingeldades selle vastu. Pühin randmega laubalt higi ning võtan särgikrae küljest oma päikeseprillid, mille ma ette panen.

Nüüd näen ma juba välja nagu üks suvitaja kunagi; punane on jõudnud pruunikaks kihiks muutuda.

Ja ma tunnen end vahelduseks päris hästi.

„Noh, see on vist igastahes kõik,” ütleb tädimees rahulolevalt pikapi kasti vaadates. Mühatan ning paneme koos kasti kokku.

„Mm... Ants?” küsin mõninglase kõhkluse järel. Mees tõstab pilgu. „Kas sul raamatukogukaarti on?” uurin.

Mees kisub kulmu kipra ja kratsib kukalt. „Minul küll pole. Aga see-eest Lindal peaks Keskraamatukogus olema.” Ants vaatab mind küsivalt. „Millest see...?”

„Viitsid sealt läbi hüpata?” küsin kergelt naeratades. „Mul on tunne, et ma tahan endale sinna... kontot või midagi luua.”

„Eeh... muidugi!”ütleb Ants autosse istudes. Luban endale kerge naeratuse ning sätin end tema kõrvale. Tädimees käivitab mootori ja linnamüra keskel ei kõlagi see nii hullusti kui muidu.

Pikap võtab paigalt.

„Mm... Kui ma ei eksi, siis nendes kohtades küsitakse kaartide eest raha ka,” ütleb ta oma taskutes sobrades. Jälgin, kuidas ta sealt oma vana kulunud rahakoti välja võtab.

„E-ei. Mul on küll natukene raha. Ära selle pärast muretse,” ütlen käega tõrjuvalt viibates.

Ants kangestub ning vaatab korra küsivalt mind. „Kindel?”

Noogutan. „Kindel.”

Ants kehitab õlgu ja surub rahakoti uuesti teele keskendudes endale taskusse tagasi. Hingan kergendunult välja. Alati oleks jäänud võimalus, et ta sellegipoolest mulle raha annab. Nagu ma oleksin ikka veel väike laps...

Samas ei saanud nad osa mu suurekskasvamisest.

Pööran pilgu talt ära ning keskendun teele.

Peagi pargib Ants pikapi Vabaduse väljaku juures olevasse parkimisalasse ning võtab välja oma telefoni. Tasuline. Fain... Seda poleks küll vaja olnud.

„Ma annan sulle pool tundi. Saad selle ajaga hakkama?” küsib ta mulle kõrvalpilku saates. Noogutan. Kui kaua ühes raamatukogus ikka aega võib minna?!

„Tsau,” ütlen autost välja ronides. Ants lehvitab mulle hajameelselt, endiselt oma telefoni näppides. Kontrollin, et rahakott on endiselt tagataskus ning hakkan raamatukogu poole sammuma.

Libistan käed taskutesse ja ajan selja sirgu, nägu päikese poole pööratud. Nii paganama hea on lihtsalt kõndida. Kõndida, kuhu ma tahan. Mu tuju tõuseb kohe mitme pügala võrra.

Tõmban raamatukogu ukse lahti ning leian end jahedast. Võtan päikeseprillid eest ja kissitan hetkeks silmi. See koht on suur.

Hakkan ettevaatlikult treppidest üles minema, oodates, et keegi iga hetk must kinni haarab ja ütleb, et see on vale tee. Et ma ei peaks siin olema. Või midagi...

Kui ma lõpuks raamatute keskele jõuan, võtab see mul silme eest kirjuks. Ma pole siia juba aastaid oma jalgu tõstnud.

Noh, ongi viimane aeg...

Kaon riiulite vahele ning üritan meelde tuletada, kes need Potteri raamatud siis lõpuks kirjutanud oli... Mingi naine... inglane. Ja edasi? Hammustan huulde. Ta sai suht rikkaks ka.

„Rich... Rich, rich, rich...” pomisen, ise imestades, et seda sõna tean. Kõnnin mööda vahesid edasi, kammin silmadega raamaturiiuleid ning üritan ette kujutada möödaminnes nähtud raamatukoguhoidja pilku, kui täisealine mees tuleb ja laenutab Potterit.

Ja siis jääb mu pilk pidama neljale reasolevale peaaegu mustale raamatule. Ühel neist on kirjas „Päikesevarjutus”. Kergitan kulme ning võtan selle raamatu kätte. Keeran seda nii üht kui teistpidi ja sirvin siis esimesi lehekülgi.

Kortsutan kulmu. Raamatuid on neli... aga ma ei leia kusagilt õiget järjekorda. Loogiliselt võttes võib esimene olla „Videvik”, sest sellest Maarja eile rääkis sarja-nimena, aga... jumal seda teab.

Panen raamatu riiulisse tagasi. Küll selle päev ka kunagi kätte jõuab. Kui jõuab.

Paar riiulit hiljem jõuan R täheni ning esimese asjana hakkavad mulle silma seal seisvad kulunud välimusega raamatud, millel on suurelt kirjas selle peategelase nimi.

Rowling. Muidugi.

Raamatukoguhoidja nägu oli täiesti ükskõikne.

*itsitab* Mulle meeldib, mulle tõsiselt meeldib. Mul on jäätiselaks, nii et mulle meeldib praegu põmst kõik, aga ma olen kindel, et mulle meeldib see siis ka kui mu pea selgeks saab.
UUT KÄHKU!

Huvitav jutt on. Sander on minu jaoks veidi kahtlane.
Võib-olla ma olen kahe silma vahele jätnud, aga kui vana Sander on?

Sa ei ole kahe silma vahele jätnud midagi, mida oleks võimalik olnud kahe silma vahele jätta, Droideka. Ma pole Sandri vanust veel avalikustanud. (Küll te selle teada saate. )

Uus osa - pikk. Loodan, et meeldib. :)


5. Osa

MAARJA:

„Meri on, meri jääb, meri olema peab!” laulan valju häälega. Kristi, kes eriti viisi ei pea, kõigub niisama küljelt küljele ning pomiseb nina alla laulusõnu. Jään vait ning vaatan õnnetult oma maasikaid.

See töötamise-värk kohe tõsiselt ei istu mulle. Mu selg valutab, mu kael valutab... ja mul on terve nimekiri asjadest, mida ma sellele siin eelistaksin.

1. Magamine.
2. Uinumispidu. (See siin on mõnitus.)
3. Üks korralik läbu.
4. Matemaatika õppimine. (Jah, ma olen MEELEHEITEL.)
5. Egiptuses pävitamine.
6. Reaalelulisse märulisse sattumine – peaosalejana, kellel on mustad vööd kõigis idamaistes võitluskunstides, hordide kaupa austajaid ja veatu meik NING soeng.
7. Ülepeakaela armumine – rikas ja nägus mees, kes viiks mu... no ma ei tea. Vt punkti number 5.
8. Kellegi elu päästmine. Hetkel ma usun, et lõputu tänuvõlg on parem kui see taskuraha, mis siit tulemas...
jne.

Venitan oma kasti meetri võrra edasi ning kummardun.

„Mis kellast Lauri tulema pidigi?” küsin Kristilt. Lauri on tema poiss, kes nähtavasti ei talu mõtet sellest, et Kristi igat õhtut temaga ei veeda. Seega tuleb ta meile järele... varem või hiljem. Arvatavasti hiljem (kuna ta kipub end igale poole unustama), kui ma juba poole jalaga hauas olen.

Siis on neil vaja mind välja sikutada.

„Üksteist.” Kristi hääl on tuhm. Linnapreilid.

Vaatan oma kella, mis näitab alles veerand üksteist. Pole võimalik. Pole effing võimalik. Lehvitan oma pükstele aidaa ning vajun peenrasse istuma. Loll, loll idee see töötamine. Ma võiksin hetkel... noh, üks list on tehtud juba.

„Oh. Ole nüüd... Natukene energilisemalt. Hiljem on hea tunne. Usu mind,” utsitab Kristi. Võib-olla ma viitsikski liigutada, aga ta on seal kummargil lihtsalt nii hale ja veenmisvõimetu, et kohe ei leia endas energiat.

„Ma usun sind. Aga ma ikka ei viitsi.”

Sõbranna ohkab ja teeb oma tööd edasi. Ma piilun maja poole.

Huvitav, kas täna ka õhtusööki tulemas on? Eelmine kord oli see hea üllatus... Ja maitsev.

Ja mulle täitsa meeldiks Spike’i jälle näha – lihtsalt sellepärast, et kindel olla, et mu veiderdamine tal endiselt meeles ei ole.

Oeh. Ma loodan, et ta päikesepõletus on kadunud.

Kougin taskust mobiiltelefoni ja võtan selle mängude osakonna lahti. Ma poleks elusees uskunud, et nii madalale laskun, kuid paari sekundi pärast libisevad mu sõrmed üle klahvide ja ma mängin ussi.

Ussi-palavikust äratab mind kõva mootorimürin ning mu süda hüppab – Lauri lõpuks ometi jõudis? Pööran pead, kissitan silmi ja lõpuks jääb mu silm pidama... mootorratturile (ja tema rattale).

Hingan pettunult välja. Ei ole päästja Lauri.

Mis siis ikka.

Aga kes see on?

Vaatan uuesti ning kissitan jälle silmi, et nii kaugele korralikult näha. Sõitja (eeldatavasti mees) astub maha ning tõmbab rattale jala alla. Siis võtab ta ära oma kiivri ning välja tuleb... Spike.

Naeratan. Kes siis veel?

Ning siis pööran ma näo uuesti otseks. Mis sellest, et Spike?

Vaatan oma telefoni ekraani ning vannun päris kõva häälega – uss on end vastu kastiäärt surnuks sõitnud. Loll, loll uss.

Mis siis ikka. Uus mäng.

Piilun üle õla.

Spike lihtsalt seisab seal, kohmitseb midagi... Hammustan huulde. Mis sellest siis on? Kohmitsegu!

„Mulle tänaseks aitab!” teavitan maast oma kasti võttes ning end püsti ajades. Kristi vaatab mind küsivalt, kuid raputab siis pead.

„Ma üritan veel natukene.”

Noogutan ja võtan siis oma kastist ühe maasika. Kell on juba pool üksteist. Küll see Lauri juba veerand tunni pärast siin on... Niisama hästi võin ju vahepeal oma maasikad ära viia.
Häbiga leian, et neid ei ole suurt rohkem kui tol kuumal pärastlõunal, kui meile õhtuseid vahetusi lubati.

Kehitan õlgu. Mul on selja taga pikk ja väsitav päev ning nii hilja õhtul... No lihtsalt ei lähe.

„Tere!” ütlen reipalt, kui Spike’i juurde jõuan. Ta jääb tee peale ette ning, noh... tervitamata oleks ebaviisakas mööda minna. Ma tunnen pärast reedet justkui... kohustust. Et ilma oleks imelik. Kardan, et ta solvuks.

„Õhtust,” vastab ta viisakalt.

Jään hetkeks paigale ning silmitsen teda ootavalt. Kas ta ütleb midagi? Ei ütle?
Pärast kahte sekundit tunnen end aga väga lollisti talle otsa vaadates ja napakalt naeratades ning ma pomisen midagi arusaamatut ja astun edasi maja poole.

Kuulen enda taga kruusal kiireid samme ning järsku on Spike minu kõrval.

„Lase ma võtan need ise...” pomiseb ta mult kasti haarates. Muigan ning pistan käed püksitaskutesse. Kõnnime kiirelt üle õue ning ma astun kaks kiiremat sammu temast ettepoole, et uks lahti tõmmata.

Teene teene vastu.

Mees peatub korraks, nähtavasti kõhklemiseks, kuid astub siis edasi suurde ruumi, mis mulle juba kohtusaali meenutab.

Esimesena panen ma tähele, et ta sammud on minu kõrval väga pikad. Siis jõuab mulle kohale, et ta ise on ka väga pikk. Vähemalt peajagu minust pikem. Huvitav, kuidas ma seda varem tähele ei pannud?!

Ta asetab mu kasti vaikides kaalule ning noogutab siis endamisi. „Sa olid Maarja, eksole?” küsib ta kaalu kõrvalt mingit nimekirja haarates.

Noogutan, kuigi tegelikult olen natukene pettunud, et ta mu nime küsimärgi alla seadis. Siis aga jõuab mulle kohale, et lõppkokkuvõttes ta seda ikkagi teadis... ja et mina tema nime endiselt ei tea.

„Niisiis... Mis on sinu nimi?” küsin võimalikult kerget ja avameelset naeratust näole manades. Spike paneb nimekirja kaalu peale ning vaatab mind, kulmud kergitatud.

„Minu?” küsib ta justkui kinnituseks.

„Sinu,” kinnitan. „Loodetavasti pole see mingi riigisaladus,” naljatan.

„Ha haa,” ütleb ta kerge sarkasmiga. „Sander.”

Sander...

Okei.

Vaatan tema helehallidesse silmadesse ja noogutan aeglaselt. Oookei... mis nüüd? Kõõlun kandadel.

Vaikus.

„Kas te, ee... täna ka sõitu vajate?” küsib ta nähtavasti ebamugavust tundes oma kukalt kratsides.

„Ei. Meile tullakse järgi,” ütlen õlgu kehitades. „Kristi poiss-sõber...” lisan lihtsalt jutujätkuks.

„Ah nii. Või et poiss-sõber...” pomiseb ta vaikselt. „Kristi on see teine tüdruk, eksole?”

Noogutan ja vaatan kella. „Ta peaks varsti sisse tulema...”

„Hästi.”

Imen põsed lohku ning noogutan, hakates siis vaikselt väljapääsu poole tüürima.

„Ma võin sinuga koos oodata...” jätab ta õhku rippuma. „Kui sa just, ee, Kristiga- Kristi juurde ei kavatsenud minna. Seltsi, või nii,” seletab Sander. „Kui ei, siis võin mina... seltsi pakkuda.”

Naeratan. „See oleks tore.”

Kõnnime jälle õue ning jääme tema mootorratta juurde seisma. Näeme kauguses maasikate kohale kummardunud Kristit ning ma hammustan huulde. Ma olen kindel, et ta pole rahul, et ta üksinda sinna rühkima jätsin... Samas peaks ta palgapäeval rahul olema.

„Sa enam ei viitsinud maasikaid korjata siis?” küsib Sander.

Mitu erinevat vastust kibelevad mu keeleotsal välja öeldud saama, kuid ma ei suuda õiget valida. Mu põsed värvuvad järsust häbitundest punaseks. Olen ma tõesti nii nõrk? Või laisk?

„Kas just ei viitsinud...” venitan. Sellel hetkel jõuab mulle kohale, et ega ei viitsinud jah. Sellegipoolest ütlen muretult: „Mulle teeb lihtsalt selg häda... Kukkusin eile ratta seljast ja... midagi on nüüd nihu.” Kortsutan kulmu.

Kukkusin ratta seljast.

No tere tore.

„Eks paari päeva pärast on korras,” arvab Sander.

Noogutan.

„Ma laenutasin täna päeval ühe Potteri raamatu,” ütleb ta hetkel, kui kaks valget täppi teeotsa valgustama hakkavad ning puude vahelt auto välja sööstab. Kuulen juba saja meetri kauguselt muusika möirgamist ning selles ei saa kahtlustki olla – tegu on Lauriga.

„Oh. Meie auto tuli,” ütlen rõõmsalt (ja tarbetult) näpuga autole osutades. Sander mühatab.

Kristi on püsti tõusnud ning tuleb lõpuks ometi oma kastiga meie poole.

Auto pidurdab järsult meie ees ning aknad keritakse alla. Lauri keerab muusika natukene vaiksemaks ning kaassõitja aknast pistab oma näo välja Risto.

„Täiesti lõpp, Maarja!” lõugab mu klassivend täiesti kõrist. „See koht on siin selline urgas, et meil võttis nagu terve igaviku selle ülesleidmine. Hea, et Lauri meid varem liikvele ajas!”

Noogutan ning hammustan huulde. Piilun Sandri poole ning nagu ma ennustasin, ei ole ta just kõige rõõmsama väljanägemisega.

„Oh, tere! Mina olen Risto!” tutvustab poiss ennast Sandrile. Tüüp vaid noogutab napilt ning hakkab maja poole tagurdama.

Ma ei riski teda eest tema tutvustada.

„Oh. Jumal tänatud. Sa saad need ära kaaluda, eksole?” päris Kristi meieni jõudes. Vaatan kui õudusest halvatult, kuidas ta küsimata oma maasikad Sandrile kõhtu virutab ning siis auto poole pöördub, jättes mehe kasti kallistama.

Sandri silmad on kinni ning ta hingab sügavalt sisse. Nihkun temast natukene eemale.

„Maarja!” röögitakse mulle autost.

Vaatan korraks sinnapoole ning ohkan.

„Vabandust selle pärast,” ütlen viimast korda Sandri poole pöörates. „Me... ee...” Kratsin kukalt. „Loodetavasti homme näeme!”

Kui teda see karvavõrdki huvitab, ei anna ta sellest märku.

Poen auto tagaistmele, kõhus vastik räpane tunne. Ma ei vaata tagasi.

Tsiteerin: :

Ma ei riski teda eest tema tutvustada.

Ma ei riski tema eest teda tutvustada.. äkki?


Muidu tooks samad asjad välja, mis Ingrid. Jaa... Uut.

Mis edasi saab. Nässu? (:

edasi saab seee....
(Ingrid, küll kõik korda saab. Kärole sama sõnum. )


6. Osa

SANDER:

Mu uksel kõlab kõhklev koputus ning hinged krääksuvad, kui tädi oma näo ukseprakku pistab. Kratsin oma kukalt ning vaatan üles, tema poole, libistades sõrme automaatselt oma raamatule järjeks.

„Kas sa oleksid nii kena ja viiksid täna ka tüdrukud ära...?” uurib naine meeldivat naeratust näole manades.

Kortsutan kulmu ja pööran pilgu ära. „Mu enesetunne pole täna just kiita. Vabandust.”

***

„Ma tahan homme linna minna,” teatan pooltäis suuga. Tädi jõllitab mind ning ma annan alla, rüübates vett ja üritades kõike oma suust alla loksutada. Tädi peaks õnnelik olema – ma lihtsalt armastan ta toitu.

„Ma tahan homme linna minna,” kordan.

„Mis seal?” uurib Linda hajameelselt.

Kehitan õlgu. „Raamatukogu. Olen otsustanud end moodsa kirjandusega kurssi viia.”

Tädi vaatab mind üle oma tegemiste vaikides. Mulle tundub, et korraks jõudis ta silme tagant isegi sealt kiivalt eemalehoitud kurbus vilksatada. Siis naine ohkab ja paneb kuivatatava tassi lauale.

„Võid küll minna. Muidugi võid minna. Ehk lasen endalegi paar raamatut tuua...” ütleb ta end tagasi rööpasse saades.

„Vahva.” Naasen söömise juurde.

„Kusjuures... Maarja küsis su kohta eile. Andis mõista, et neil poleks tänaõhtuse sõidu vastu mitte midagi...”

Mu suu peatub hetkeks, kui ma kuuldut seedin, kuid siis kehitan ma õlgu ja võtan järgmise tüki leiba. Ma tean, et mu käitumine on hetkel päris lapsik, kuid ma lihtsalt ei tunne, et ma tahaksin neid kahte tüdrukut näha.

Ma oleksin endast rohkem oodanud.

Mingil seletamatul moel tegi see viimane kohtumine... Ütleme nii, et lõi mõlgi. Kuhugi strateegiliselt tähtsusetusse kohta nagu naba alla, kuid see on olemas ja ei lase end unustada.

See on, kui lased vahepeal end ära harjuda sellega, et inimesed kohtlevad sind nagu... noh, inimest. Ja siis hiljem maksad selle eest ekstra.

Hammustan huulde.

Ma ei ole selline.

„No eks ma siis võin nad ära visata...” ütlen ettevaatlikult. „...jälle.”

Linda naeratab laialt ning ma vean kihla, et kui tal oleks vähegi parem lauluhääl kui minul, hakkaks ta Eesti hümni laulma.

„Mis sina sellest saad?” küsin hetkeimpulsi ajel. Isegi kui mulle lõpuks öeldu kohale jõuab, ei leia ma, et selles midagi valet oleks olnud. Väiksena pommitasin ma tädi igasugu küsimustega. Ta peaks harjunud olema.

„Mulle?” küsib tädi lipitsevalt naeratades. „Midagi... mis sellest mulle olema peaks?” uurib ta süütult.

Puristan, andmaks talle märku, et ma ei ole ta vastusega rahul, kuid ei viitsi ka edasi vaielda. Linda ajab omi asju rahulikult edasi.

***

Sõit läheb rahulikult, kui välja arvata paar vestluse arendamise katset, millega Kristi lagedale tuli. Sellegipoolest hingan rahulikult, kui lõpuks tema maja eest minema sõidan.
Vaatan silmanurgast Maarjat. Tüdruk on täna vaikne olnud. Ütles mulle tere ja see oli ka kõik. Hammustan huulde ning üritan sõiduteele keskenduda. Aga see vaikus käib mulle ajudele.

Mulle ei meeldi see tunne.

Ma tahtsin ju õhtu rahulikult oma toas veeta. Võimalik, et ma poleks teinud midagi huvitavamat, kui lae vahtimine ja muusika kuulmine, kuid...

Ma ei tea, kuhu see mõttelõng jõuda üritas.

Neiu käed on tal süles, kuid vahetevahel pühib ta neid vaikselt oma pükste sisse kuivaks. See kramplik viis, kuidas ta mu pilku väldib, peab ka midagi tähendama... Ja ma pole kaotanud nii palju oma sotsiaalsest endast, et ma sellest aru ei saaks.

Tal on ebamugav.

Ainus minule teadaolev põhjus, miks Maarjal ebamugav olla võiks, on üleeilne. Noh, tehniliselt polnud see eriti tema süü, et kamp ta sõpru ebamugavust tekitasid... kuid inimene on süüdlane, kui ta sellena käitub.

Vähemalt selline on minu loogika.

„Noh... kuidas siis täna korjamine läks?” küsin nagu muuseas.

Maarja võpatab ning vaatab siis minu poole. „Eeh... hästi, ma arvan. Ei korjand palju rohkem kui muidu, aga...” Jälle need käed käivad seal... „Kuidas üks korjamine ikka minna võib?” Närviline naer.

Mu suunurk tuksatab. „Eks ta võib paremini ikka, kui sa mulle praegu kirjeldasid,” tunnistan.

Tüdruk kallutab oma pead. „Tõsi.”

Meie vahele sigineb jälle vaikus.

„Muusikat tahad?” küsin.

Hetke kõhelnud, tüdruk noogutab. Otsin üles Raadio3e – olen viimaste päevadega selle raadiojaama külge kinni kasvanud. Aga ma tõsiselt mõtlen endale MP3-mängija muretsemise peale.

Võiks ju lõpuks ennast ka ülejäänud noorusega ühele astmele tõsta. Vähemalt selles aspektiski.

Nüüd pole vaikus enam nii kurdistav.

Maarja hingab sügavalt sisse ning ma varastan sõiduteelt pilgu tema jaoks. Sealt tuleb midagi.

„Miks sa meid eile ära ei toonud?” küsib ta ettevaatlikult.

Ohkan. Mis ma nüüd siis ütlema peaksin? Et 25aastane mees oli käitunud nagu ta oleks dekaad noorem? Lasknud tobedatel tunnetel endast võitu saada? Solvunud?

Oh, muidugi ma ütlen seda.

„Ma lihtsalt ei tundnud end piisavalt... Ma polnud selleks võimeline.” Oh, kaunis taevaemand. Tõde! Kas ma nüüd olen paar präänikut su silmis ära teeninud?

„Polnud võimeline?” uurib Maarja, nähtavasti oma hirmu kõrvale heites. „Mismõttes?”

Sulgen kaheks sekundiks silmad – rohkemaks lihtsalt ei julge. Viimane asi, mida ma vajan, on Maarja surnukssõitmine. Sinna mu präänikud kaoksid. Kuigi ma saaksin kindlasti präänikuid tumedalt poolelt.

Hingan sügavalt sisse.

Nagu 5aastane.

Maigutan tükk aega suud, üritamaks leida midagi, mis asja selgitaks. Ja mis poleks otseselt vale... aga mis ka midagi liiga palju ära ei annaks.

Ma ei tule millegi heaga nähtavale.

„Ma eelistaksin seda mitte arutada,” ütlen lõpuks.

„Ah...” Tüdruk hingab sügavalt sisse. „Selge.”

Ei no muidugi. Nüüd tunnen ma end veel halvasti ka... Tubli, Sander.

Sõidame kogu ülejäänud tee tüdruku juurde vaikides. Õnneks pole see enam pikk tee. Kui ma mootori seiskan ja me pikapist välja ronime, hammustan ma huulde.

Mu peas on vormi võtnud idee, kuid ma pole kindel, kui tänulik ma enda peale olen, kui sellele mõttele rohelise tule annan.

Samas... Kaotada pole midagi. (Ma suudaksin paari asjaga küll lagedale tulla, kuid praegu on mu soov vist pigem vaadata, mis saab...)

Tundub, et tädi ikkagi saab, mis ta tahab.

Ja seda lihtalt tänu mu haiglaslikule uudishimule.

Ka mina tahan teada, mis saab.

Tõstan tüdruku ratta kastist välja ning veeretan selle ta käte vahele. Neiu hakkab juba minema, kui ma lõpuks oma hääle tagasi saan.

„Maarja!”

Ta pöördub ning vaatab mind küsivalt. Hammustan huulde.

Ja otsustan selja sirge hoida ja vaadata, mis tuleb. Viimane asi, mida ma praegu vajan, on välja näha nagu äpu kunagi.

„Ma tulen homme päeval linna... Raamatukokku. Ma tean, et juba kuue paiku on teile Kristiga vist vara maasikaid korjama hakata, kuid kui te oleksite nõus seda taluma, saan ma teid ära tuua.”

Maarja vaatab mind korraks mõtlikult ning noogutab siis mu kõhu suureks masenduseks lõpuks. „See oleks vahva – säästab meid pikast pedaalide tampimisest,” ütleb ta õlgu kehitades.

Naeratame üksteisele.

„Noh... Näeme siis,” ütlen end pikapi küljest lahti tõugates.

Tüdruk lehvitab ja läheb oma trepikoja poole.

Hingan pahinal välja.

Naeratus ei taha kuidagi kustuda.

spring kirjutas:

_{Ja veel meeldib see... enesekindlus, millega ta iseendal Maarjat rahule jätta ei luba.
Ning naeratada tasub ka alati, jah.}

Selgita!

Ja tore kui meeldib. (:

*naeratab laialt*

*naerab*
Issand jumal. Oli see alles kommentaar!
*naerab veel natukene*
Alguses olin jälle, et oh issand. Oh issand, oh issand, oh issand, Hanna kommenteeris. Esimeste ridade lugemise ajal oli ka mingi nii, et oh juudas, oh juudas, mis siit tuleb.
Aga sa tegid mul tuju selle kommentaariga NIIII HEAKS nagu!

Ma olen niiiii õnnelik, et sulle see jutt meeldib. ja eriti veel nii palju, et terve ekraanitäis mula selle kohta ajada. (Õigemini, et on muljeid. )

Jah, ma arvan, et Videvikul võiks kuskil järjekorranumbrid olla. Mina isiklikult neid ei vaja, kuid still...

Ja ma ARVAN, et ma olen elus ühe korra Keskraamatukokku oma jala saanud. Ma isegi ei mäleta, kellega. Loorega äkki? Ja ainus asi, mida ma sealt mäletan, on see, et alguses arvasin, et oleksin muuseumisse sattunud ja siis seal üleval need riiulid... Muidu nada. Nii et täitsa võimalik, et ma panin väga puusse selle asjaga. Nii paljut ma uurisin välja, et kaardi tegemine on 15.- (Haaa! Järvamaa Keskraamatukogus on 5.- Minu puhul raisatud raha muidugi - ma kardan neid tädisid seal ja olen due to the fact ainult 2 korda oma jala üle selle läve tõstnud. )

Millegipärast on mul tunne, et sulle ei meeldi see, mis Sandri teema on. Ma ise hakkan ka vaikselt kõhklema... aga elame, näeme.

Ja räägi vabalt. Selline asi on täiega inspireeriv. Kui ma jala pealt kukkumas poleks, tuleks siia umbes tunni pärast järg.

*naerab veel* xD

No ja siis polegi muljeid?

Uue osa üritan tänase õhtu jooksul üles saada.

Ma pole ühtegi HP raamatut läbi lugenud kusjuures. ma ei ütleks, et see eriline klassika on. Klassika on ikka Faust ja Hamlet ja.. Jah.

Dadadadaaaa.
Uus osa.
Maarja on 18. Esimeses osas ta mainis, et ta nüüd täiealised vms. See võis muidugi kõike 18+ tähendada, a point selles, et ta 18.
Jaaa.... ma tean ka väheseid, kes Potterit lugenud - üldiselt ma igapäevaelus puutun kokku inimestega, kes põhimõtte pärast jälestavad lugemist. Aga ma ei tea mitte kedagi, kes Potterist ei teaks, nii et... See ongi vist nii, nagu Hanna ütles - see on tajumise asi. Kes saab aru, et on klassika, ja kes ei saa.
Ma ei tea, kuidas teile pikkade osadega on. Ma tean, et meeldivad pikad osad. Aga kui pikad on pikad? See osa oleks olnud kaks korda nii pikk, aga siis ma otsustasin sellest kaks osa teha... et LIIGA pikaks ei läheks. Viimasel ajal tulevad lihtsalt nii pikad osad. Kunagi oli 1 wordi lk saavutus.


7. Osa

MAARJA:

Avan uniselt korteriukse ning jõllitan end sellele toetades oma vanemat venda ja tema kaht tütart, mõlemad ühtemoodi sagris blondide juuste ja suurte hallide silmadega.

Neil küll und ei ole.

Oigan. „Mis sa tahad.”

Mikk naeratab vabandavalt ja tüürib ukse vahelt sisse. Kobin eest ära ja lükkan ukse kinni, kui mu kallis vennaraas tüdrukud esikukummutile istuma lükkab ja neil sandaale jalast võtma hakkab.

„Ema-isa kodus?” küsib ta hajameelselt.

Ristan rinnal käed ja toetun vastu korteriust. Soovin, et oleksin enne uksele vastujooksmist kella vaadanud... või üldse mitte uksele vastu läinud. Kuid see paganama mees teab, kuidas end nii tüütuks muuta, et ta lihtsalt võetakse jutule; lihtsalt sellepärast, et siis saabub taevane rahu.

„Tööl,” urisen.

Ma tahan magada. Ma-ga-da!

„Ma kuulsin, et sul on nüüd õhtused vahetused,” jätkab Mikk end püsti ajades. „Mõtlesin, et võiksid tüdrukuid vaadata kuni ma tööl olen.”

Vaatan kordamööda venda ja tema tüdrukuid. Mikk elab hetkel oma naisest lahus ning ma ei mõista, miks ta nägi nii palju vaeva, et lapsi endale saada, kui tal nende eest hoolitsemiseks aegagi pole. Nüüd, kus lasteaeda pole, on lapsed igal pool laiali.

„Jaaah... Ja õhtused vahetused tähendavad ka seda, et ma jõuan hilja koju. Ja olen vähe maganud. Ja ei jõua neid kahte terve päeva lõbustada.” Saadan Laurale ja Liisale vabandava naeratuse.

„Sa ju armastad neid!” üritab vend mind veenda.

Kallutan pead ja jõllitan teda oma kõige unisema ilmega. „Do I look like I love ´em at the moment?”

„Ähää,” noogutab Mikk oma moosimise nägu ette manades. Jõllitan teda ja siis lapsi.

„Mis see kell on üldse?”

Mees vaatab muretult oma käekella ja kehitab õlgu. „Kaheksa viisteist.”

Ägan.

„Liisal on kotis DVDsid. Ma luban sul neid päev läbi teleka ees hoida ja kui väga vaja, toida neid ainult kartulikrõpsudega – kuigi ma tõesti eelistaksin, et sa nii ei teeks – ja... ma ei tea. Ainult vaata, et nad üksteist ära ei tapaks,” anub mu vend meeleheitlikult.

Ma lihtsalt ei jõua vaielda. Ja kui ma nüüd enese vastu väga aus olen – ma ei saaks talle ära öelda. Mitte lihtsalt sellepärast, et ta on mu kullakallis vanem vend, kes mind väiksena pidevalt hoidis ja kellele ma ka korduvalt sülle urineerisin; põhjuseks on see, et Mikul pole lapsi kusagile mujale anda.

Ja ma ei taha, et nad üksteisele lõpu peale teeksid suure näljaga. Tõesti ei taha.

„Võin lasta neil päev läbi teleka ees istuda?”

Mikk noogutab.

„Võin lasta neil päev läbi kuiva saia süüa?”

Mikk kõhkleb, kuid noogutab.

„Ja oled järgi õhtul kell...? Mul on ka oma elu elada, kas tead.”

„Kell... Pool kuus, hiljemalt kuus!” lubatakse.

Ohkan sügavalt ja teesklen järgi mõtlemist.

„Ja ma ostan sulle... suure karbi Raffaellot!”

Naeratan ja ulatan vennale käe. „Diil.”

Kui Mikk oma lastega hüvasti on jätnud, löön ma loodetavasti ergutavalt käsi kokku ning naeratan lastele. „Kas me tahame magada või te tahate multikaid vaadata? Mida issi teile kaasa andis?” (Sest loomulikult tahavad nad multikaid, kui nad nii ärkvel välja näevad.)

Kui ma lastele Muumioru lood peale olen pannud ja võtnud lubaduse mitte midagi näppida – kaasa arvatud üksteist – taandun ma uuesti oma magamistuppa ja peidan end teki alla, et need kaks plärakasti mind ealeski üles ei leiaks.

Ärge saage valesti aru – ma lausa JUMALDAN neid kaht olevust. Aga päeval, mil ma pean hästi välja puhkama ja õhtul hea välja nägema, on mul väga raske keskenduda kahe lapse jaoks ühest kohast teise jooksmisele.
Nende masendavate mõtetega jõuan ma suikuda vaid pelgaks veerandtunniks, kui tunnen, et mu voodile istutakse, ning vastumeelselt oma silmad lahti teen. Võiks teeselda surnud olemist, kuid Laura on omandanud vastiku omaduse oma näppe siis mulle ninna toppida ja... noh, näppida. Ta on alles kahe ja poole aastane, nii et ma väga teda ei süüdista... Kuid see tähendab ka seda, et ma pean ise kuidagimoodi käituma.

„Ma kuulan.”

„Millal issi tagasi?” uurib Laura oma kaisumõmmit kõrvadest tirides.

„Õhtul,” pomisen patja.

„Kas ta toob kommi ka?”

„Võib-olla. Minge vaadake muumisid.”

„Me oleme juba näinud,” pistab Laura vahele.

„Me tahame süüa!”

„Kodus ei söönud või?”

„Hommikul ei ole kõht tühi.”

„Praegu ongi hommik!” hüüatan meeleheitlikult.

„Ma tahan süüa!” teatab Laura. Oma õuduseks kuulen, et ta on nutu veerel.

Ajan end ohates voodist välja ning kuulutan öö lõppenuks. Nüüd algab töö.

***

Kui telefon kahe paiku lõunal heliseb, torman ma selle juurde nagu oleks tegu lunastusega. Olenevalt helistajast ongi.

Võõras number.

„Jah?” küsin toru kõrva äärde pannes.

„Maarja?”

Kortsutan kulmu ja noogutan hajameelselt – Laura on just lillevaasi kallale läinud. Kuid ma ei viitsi vahele minna. Lihtsalt ei viitsi. Pööran oma tähelepanu vestlusele tagasi.

Vaikus.

Siis mulle meenub, et ma polnud valjusti rääkinud. „Jah, Maarja olen, jah,” ütlen kiirustades.

Teisel pool toru naerdakse ning ka mulle endalegi kisub naeratus suule. Ma vist juba tean, kes helistab.

„Sander olen. Sain tädi andmetest su numbri. Ega sa ei pahanda?”

„Mkm. Miks peakski?” küsin. Sellised andmed peaksid igal pool kõigest konfidentsiaalsed olema. Kuid pole midagi. Sandri jaoks ju võib – ta teab, kus ma elan. Palju hullemaks minna ei saa.

„Okei. Siis on hästi. Ma olen praegu linnas. Mul on ühes kohas veel käia, aga põhimõtteliselt jõuaksin ma teile sinu maja juurde järgi mingi... poole tunni pärast?”

Teile? ...meile?

Oh, kurat.

Kristi!

Hammustan huulde, kui inspiratsiooni otsides elutoas ringi vaatan. Mismateen, mismateen, mismateen.

„Nomh... Ee... Asi on nii, et mu vend tuli hommiku poole läbi ja... ja ma pean ta kaht tütart hoidma. Mingi kella kuueni... Enne ei pääse ma liikuma,” ütlen lamedalt.

Vaikus.

„Või noh, võib-olla poole kuue paiku, kui isa koju jõuab...” lisan abitult.

Mismateen, mismateen, mismateen.

Vaikus.

Sekundid voolavad minema...

„Aga... ma ei tea... Kas sul on kiire? Vaja tagasi minna...?” küsin huulde hammustades. Sulgen oma silmad ning luban endale igasugu nägusid, et sees pulbitsevaid (enamasti) margilisi tundeid välja elada.

Tüdrukud on mõlemad vait jäänud ja vaatavad mind.

Õhtutund tädi Maarjaga, või mis iganes see ka polnud.

Vaikus. Ma juba kuulen üle helilainete või asjade, kuidas ta kõhkleb. Raudselt ta ei saa, aga ta tunneb kohustust, aga ta ei saa... Noh, meil on rattad, eksole? Ja Kristi ei tea veeel midagi... eksole?

„Ei... ei ole väga kiire.” Vaikus. „Mis sul plaanis on?”

„Noh... kui sul selle vastu midagi pole, võid sa siia tulla... ja ma ei tea. Aidata mul lapsi hoida,” ütlen aeglaselt. „Aga kui sa ei saa, pole tõesti midagi. Küll me Kristiga hakkama saame. Ma pean silmas, et... oleme ennegi saanud, eksole?” kiirustan lisama. Ma ei taha, et ta tunneks vajadust. Ei, ei mingit vajadust.

Kõik on paljas tahtmine.

Palun, palunpalunpalun taha!

TAHAAAAAA!

„Eeh... Jah, kui see sulle tüli ei tee,” ütleb Sander naeruse häälega. Hingan kergendunult välja.

Ta tahab tulla. Ta tuleb.

Elu on ilus.