FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /]

Ju vist on see paradoks, et kui pole midagi väga enam kodus lugeda ning telerist ei tule samuti midagi huvitavat, et siis hakkad kirjutama. Ja ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan ja kirjutan. Ning julgen nüüd teile tutvustada oma elu esimest FANFICIONIT! fanfiction.net'is on nende samade peategelaste'ga on 2888 lugu. Ja kui palju neid tegelikult on, sellepeale ei julge ma isegi tegelikult mõelda.
See on Harry Potter'i fanfiction ning selle sünniloost siis niipalju, et ma vaatasin mingi MoM'i laulusõnu ning äkitselt tekkis. Lihtsalt. Ei kusagilt.
Kirja-, koma- ja stiilivigu on küllaga. Võib-olla lasen kuskil kohas mööda.
Kommentaare? Kriitikat? Nii sama teadaannet, et loed ning sooviksid näha uut osa?

See on minu fanfiction tegelasest, kes on paljude jaoks kõige südamelähedasem. Ja see on kord, kui mina käin ka "paljude" alla.
Ilusat lugemist!


„Oh vaata, no vaata,“ lausus pruunide juustega James naerdes. „No vaata, ega sa Severus ometi ei karda? Ega ju?“ Hingasin sügavalt sisse ja välja ning üritasin uuesti keskenduda raamatule.
„Severus..“ sosistas James uuesti, „ma ei tahaks su majakaaslastele öelda, et sa oled nõrk. Sa ei ole ju nõrk, ega ju? Muidugi pole Severus nõrk..“
„Shh...“ sisises keegi teisest pingist ning ma tahtis teda tänulikult vaatada, aga ma teadsin, et see oli Lily, kes lihtsalt tahtis õppida. Ta ei tahtnud mind kaitsta, ta tahtis õppida.
„Severus.... Severus.. Severus...“ õrritas James edasi, tegemata Lilyst väljagi.

Avasin silmad ning üritasin tabada, mis kell on. Ruum, kus ma magasin, oli pime ning mu käsi valutas endiselt. Ja unenägu kummitas mu silme ees. Ma vihkan õudusunenägusid. Ja võib-olla olengi ma nõrk, just nii nagu Potter mind kolmandas klassis õrritas. Nõrk Severus.
Aitab! otsustasin ning tõusin voodis välja. Ühe hooga ning kahetsesin seda koheselt kui lõin oma pea vastu lage. Eelmise õhtu sündmused hakkasid vaikselt meenuma. Kuid miks ma end üldse täis joonud olin? imestasin vaikselt ning hoidsin ühe käega peast kinni kui ma kummargil ruumist välja kõndisin. Küll Potteril oleks nalja kui kuuleks praegu, et ma end täis jõin.
Ennast viimaks korralikult välja sirutanud. Vaatasin ma ruumis ringi. Korraga jõudis mulle väga selgelt kohale kus ma olin. Ma olin... vanaema juures!
„Oh kullake!“ hüüatas vana naine ning tuli kuskilt teisest toast. „Tegin su lemmikuid rosina pannkooke! Ja tõin naabritädi juurest värsket talupiima ka. Ikka iga päev sa ei tule mu juurde..“
Üritasin naeratada ning meenutada, miks ma üldse vanaema juures olin. Ma olin eile õhtul koos teiste majakaaslastega väljas... nad õnnitlesid mind millegi puhul... Ja kuidas ma jõudsin Londonist vanaema juurde?
„Tule-tule,“ moosis vanaema ning üritas mind lükkama hakkata. „Sa oled nii suureks kasvanud... viimati nägin sind siis kui sa sinna imeliku internaat kooli läksid. Mis asi selle nimi nüüd oligi?“
Avasin talle suu, et öelda Sigatüügas. Kuid siis meenus, et mu vanaema oli mugu ning üldse ei teadnudki, et ma võlur olen. „Paberitega võlur“. Kuid ma ei suutnud meenutada seda kooli nime, kuidas ma seda nimetanud olin...
„Ahjaa!“ rõõmustas naine mu kõrva ääres. „Meelde tuli! See oli Hurvillage’i andekate kuid õppiraskustega noorte poiste kool! Meelde tuli, et seal oli mingi imelik nimetus.“
Naeratasin viisakalt ning hõõrusin oma pead.
„Oh!“ kiljatas vanaema edasi ning haaras mul käest, kus tõepoolest oli tatoveering, mis ise alles täiesti punane.. „Sul on tattokas! Alles tegid või? Selle ümbrus täitsa punane alles...“
Tahtsin käe ära tõmmata kuid ta hoidis sellest kõvasti kinni. Kohe väga kõvasti. „Ma küll ei saa selle tänapäeva noorte maitsest aru,“ rääkis vanaema edasi, „kui mina noor olin tehti ikka kallimate nimesid ja südameid ja naisi ja laevu oma käsivarte peale. Aga sinul on mingi kolp ja madu.. Ma kohe ei mõista täpselt, kuidas sellest aru saada, kas see madu on seal kolba sees või mitte? Ütle mulle poiss.“
„Madu on nii kolba sees kui ka ümber,“ vastasin kuivalt ning üritasin oma kätt uuesti kätte saada. Ning viimaks see ka õnnestus. „Sa rääkisid pannkookidest.“
„Õigus jaa!“ meenus vanaemalegi see, et ta oli mulle neist rääkinud. „Tule nüüd sööma. Aga käed pese enne puhtaks!“

„Ma nüüd lähen,“ kinnitasin vanaemale ning üritasin mõelda, et mis need majakaaslased minust arvaksid, kui kuuleksid, et mul on mugust vanaema. Kui nad kuuleksid, et pool suguvõsa on mugud. Ma ei elaks seda üle.
„Tule mulle varsti jälle külla..“ lausus vanaema rõõmsalt ning korraks mulle tundus, et ma võib-olla võiksin ka jätta selle asja tegemata, et ma võikski ta lihtsalt jätta sina ukseavale seisma, et ta saaks rääkida kõikidele oma tuhandetele sõbrannadele, et tema ainus lapselaps oli tal külas käinud.
„Ja-jah,“ ütlesin, pööramata tähelepanu eriti sellele, mida ta ikkagi rääkis. Ma üritasin rohkem välja mõelda, kas teha või mitte teha.
„Ma armastan sind!“
„Mina sind ka,“ jõudsin öelda enne kui mulle kohale jõudis, millele ma automaatselt vastanud olin. Ta armastas mind ütlesin endale ning mul oli tunne, et ma kerkin rõõmust õhku. Ta armastab mind! Olenemata sellest milline ma välja näen või kui halvaks ma muutunud olen. Ta armastab mind!
Olin juba mõned sammud ukse avast välja astunud kuid otsustasin siis ümber. Võtsin kaks suurt sammu ning kallistasin naist, kes oli mulle lähimsugulane. Talle tuli veidike üllatuslik, et äsja mugumaailma mõistes täiskasvanuks saanud mees teda kallistas. Kuid ma kallistasin teda, hingasin temale kuuluvat veidike iseäraliku lõhna sisse.
„Kõik on korras, kõik on korras,“ kinnitas ta mulle ning patsustas mulle selja peale. Lasin temast viimaks veidike kaheldes lahti kuid teadsin, et ma pean seda tegema. Ma vaatasin seda naist ning võtsin siis oma võlukeppi taskust.
„Ma armastan sind,“ ütlesin talle uuesti ning tundsin, et üks väga üksik pisar tahtis mu silmile tõusta. „Mina sind ka,“ kinnitas naine ning siis tõstsin ma oma keppi, et kustutata kõik eilne-tänane tema meelest ning seegi, et ma üldse olemas olin. Kinnitasin endale, et see mida ta ei tea, ei saa haiget teha ning mina hoian ühe mugu elu. Sel hetkel tundsin, et olin tõesti nõrk nagu Potter mu unenäos ütles. Kuradi Potter!
„Ke.. kes te olete?“ küsis naine minu käest ning vaatas mind nõnda nagu vaatatakse inimest, keda nähakse esimest korda elus ning juhuslikult on see esimene kord tema maja hoovis.
„Ma eksisin majaga,“ valetasin ning peitsin oma võlukepi ära. „Vabandust tülitamast.“

„Tere vana sõber!“ tervitas mind Lucius ning patsutas sõbramehelikult õlale. „Tulid ka viimaks õigete inimeste poole üle.“
„Teist moodi polekski saand toimida,“ kinnitasin talle ning haigutasin. Peavalu oli üle läinud kuid selle asemele oli tulnud kohutav uni.
Lucius vaatas mind ning lausus: „Kui ma ei teaks millega sa eile tegelesid, ütleksin, et ma pole sind kunagi rohkem väsinuna näinud. Pidutsesite eile kaua?“
„Võib ka nii öelda.“
„Bellatrix rääkis jaa,“ lausus Lucius, „oli ikka kõva pidu olnud. Ja sina noormees olid end purju joonud ja mingi naise nime soigunud. Kas noor Snape on armunud?“
„Mida sa ajad!“ üritasin teha sellist häält, et ma ei usuks mitte sõnagi mida ta ütleb.
Lucius kõhistas naerda ning patsutas mind uuesti õlale. „Ega seda ei tasu häbeneda nii kaua kui see on korralikust võluriperest puhtavereline.“
Sundisin end naeratama ning Lucius leidis, et teema on ammendunud ning hakkas rääkima millestki rohkem olulisest. Kui ta vaid teaks, mõtlesin pahuralt ning sundisin end kuulama sellest, mida homseks plaaniti.

O_O

THE BLOODY MARAUDERS!
^_^

Severus jõi.
O_O

Severuse vanaema.
O_O

Severus pigistas välja Kolm Sõna.
O_O

Meeldib. :)
^_^

Murthagh: Haha kohe kõikide asjade kohta.
WT: WTF? See on kõige huvitavam ja naermaajavam kommentaar, mida ma näinud olen. :)

Igastahes, kui ma veel natuke aega mõtlen, siis ma mõtlen välja, et kas te saate täna ka teist osa lugeda (mul on neid juba lausa neli välja kirjutatud) või mitte.

Mina tahan uut osa.
Kriitikat mul sulle anda ei ole, vigu ma ei märganud.
Kuigi ma ei ole eriline Potteri fänn, tõmbas see jutt mind lugema.
Niiet, uut.

Anny - Aitäh sellise meeldiva kommentaari eest ning mind äärmiselt rõõmustab, et see jutt tõmbas sind lugema ka siis kui sa pole HP fänn.

Igastahes, mul on tunne, et kui ma kirjutan, et noh, et Snape on 18, et siis ma kuidagi kujutan ette, et kõik n e e d tegelased olid kuidagi leebekesed. OOC'd hakkab vist minu puhul tõsiselt nägema. Ja panin lausa Wiki Severus Snape'i lehekülje omale järjehoidjasse, et saaks tema kohta informatsiooni kontrollida. ^^
Igastahes, see on siis teine osa. Need pole minu moodi tavaliselt, et pikad vaid seekord sellised kaheleheküljelised dok'is ja noh. Kui aus olla, siis nõnda on täitsa tore kirjutada.
Kirja-, koma- ja stiilivigu leidub. Raudselt suudan kuskil veidike mööda lasta.
Kommentaare? Kriitikat? :)
Pai ja ilusat lugemist.



Istusin pargipingil ning üritasin haigutust alla suruda. See oli minu ülesanne. Istuda pingil ning jälgida, et kõik asjad toimiksid täpselt plaani kohaselt. See oli nii igav ülesanne, et ma tundsin, et ma tahaksin parema meelega lastekodulastele süüa teha. Või kasvõi mugusid peapeal käima õppetada. Mu tagumik oli kangeks jäänud ning silme ette kerkisid pildid naeratavast naisest. Kevad tundus aastate kaugusel kuigi tegelikult oli lõpetamisest vaid mõned kuud möödas.
Jälgisin mööda minevaid inimesi. Enamuses olid mugud ning vaid mõni ainus tundus olevat kiirustav võlur. Sellistel aegadel nagu praegu oli tõesti kõige õigem kiirustada. Keegi ei teadnud keda usalda. Meenusid need sõnad kuskilt ning ma muigasin mõrult. Usaldada tuleb seda, mis kõige südamelähedasem on. Ja kui polegi südant? küsisin endalt mõrult ning vaatasin edasi kiirustavaid inimesi.
„Severus!“ rõõmustas keegi ning kõndis minu poole. Keerasin pilgu automaatselt sinna poole kust kuulsin oma nime ning nägin seal naeratavat naisterahvast.
„Pole sind ammu näinud,“ lausus ta ning istus mu kõrvale.
„Lõpetamisest saati..“ ütlesime koos ning ta pööras oma leebe pilgu minule. „Räägi!“
Vaatasin teda mõistmatult ning mu süda tahtis samal ajal teha akropaatilise võimlemiskava. Ta istub minu kõrval! „Millest?“
„Kõigest!“ käis ta peale. „Sellest mida sa vahepeal teinud oled. Kas sa kuskil reisimas käisid? Mina käisin. Töökoha oled juba leidnud või lähed kuhugi edasi õppima? Kujutad ette mis James mulle rääkis..“
„Mida see... James – kripsutasin seda öeldes nägu – sulle siis ütles?“ uurisin viisakusest ning mõtlesin, et kas ma peaks talle rääkima, et mida ma teinud olen. Et ma olen nüüdseks juba kaks nädalat Surmasööja olnud ning Lord’i üks lemmikutest noortest hakkatistest.
„Et sa oled Surmasööjaks hakkanud!“ teatas naine mu kõrval mulle uskumatul häälel ning tasandas siis oma häält, et terve maailm mind ei kuuleks:“See on täiesti absurdne. Sina! Sa ei teeks kärbselegi liiga.“
Ma muutusin kahvatuks ning üritasin mujale vaatada. Kuidas ma ütlen talle. Kuidas ma ütlen Lilyle, kes oli ainus sõber teisest majast. Ainus inimene, kes vaatas kõrvale sellest, et mulle polnud välimust ega suhtlemisoskust antud ning sellest, et ma olin Slyth.
Lily silmitses mind ning tema silmadesse valgusid vaikselt pisarad. „Severus,“ anus ta mind, „ütle, et Jamesil pole õigus, et sa pole t e m a poolele üle läinud. Ütle palun.“
„Anna andeks,“ sosistasin Lilyle ning langetasin pea. „Ma ei saa seda öelda.“
„Siis...siis..“ tõusis Lily otsustavalt püsti. „Siis ma ei saa sinuga suhelda! Sa tood süütutele inimestele surma! Sa toetad inimest, kes valitseb maailma surmaga! Mina... mina ei saa sinuga koos olla. Ma ei saa isegi su sõber olla! Enam mitte. Anna andeks Severus kuid meie sõprus lõppes siin pargipingil.“
Nende sõnadega lahkus ta ning ma raputasin pead. Meie sõprus lõppes siis kui ma otsustasin hakkata Surmasööjaks. Ma teadsin, et sa ei nõustuks sellega iial ning ma teadsin, et selle otsusega oled sa mu elust igaveseks läinud.
Raputasin tusamõtted peast ning üritasin jälgida kas kuskil mõni tuttav kuju annab märku, et aeg on taganeda või läheb neil see rünnak korda. Ma ei teadnudki, kumba ma lootma oleks pidanud. Seda, et meie võidame või seda, et hea võidab? Kuid varsti ilmus minu juurde üks mu klassikaaslastest, kes teatas, et asi on tehtud. Meie võitsime. Järjekordne ministeeriumiosa on vallutatud.
Ja mina tahtsin nutta. Nii melodraamatiline kui ka see ei tundu, ma tahtsin nutta, sest ma olin kaotanud oma viimase sõbra ja ainsa naise, keda ma kunagi armastanud olin. Selles olin ma täiesti veendunud...

„Snape!“ kõmises Lordi hääl kui me istusime Malfoyde vanas majas. Kõndisin tema juurde ning ta vaatas mind oma külmade silmadega. „Ma kuulsin, et sa oled tugev nõijajookides.“
Noogutasin ning kinnitasin talle, et tal on selles täiesti õigus, et Sigatüükas oli see mul ainsana alati ’Oivaline’. Ta vaatas mind ning korraks tundus mulle, et ta isegi üritas naeratada kuid võib-olla oli see lihtsalt üks tema paljudest grimassidest.
„Suuuuurepärane,“ lausus ta ning ulatas mulle raamatu. Võtsin selle vastu ning märkasin, et seal on miskit ära märgitud. „Ma tahan seda järgmise nädala esmaspäevaks. Ma loodan, et sa oled selleks võimeline.“
Noogutasin ning kinnitasin, et muidugi olen ma selleks võimeline. Teadmata üldse milleks tal mind vaja oli või mis asi see oli, mida ma keetma pidin hakkama.

„Sisse.“ hõiskasin koputuse peale ning lisasin katlasse viimase peotäie sinitimardikapuru. Vaatasin rahulolevat katlasse ning veendusin, et seal oli ilus rohekas vedelik. Ruumi oli samal ajal sisenenud Bellatrix.
„Mida sa keedad?“ küsis ta ning istus toolile, mis oli üsna ukse vahetusläheduses. Justkui ta oleks pidanud põgenema, et siis oleks ta saanud teha seda kiiresti.
„Vedeliku Lordile,“ vastasin kuivalt ning panin raamatu kinni, et ta ei saaks lugeda. Ülejäänud õpetus oli mul peas. Kaks tundi ühtlasel tulel keeta ning siis pudelisse panna ja veel päeva lasta tal seal omaette olla.
Bellatrix hingas sügavalt sisse ning ütles siis: „Ma tean, et sa said üleile Lilyga kokku. Ma nägin. Sa oled armunud sopaverelisse!“
„Mida sa lubad endale!“ vihastasin tema peale.
„Natuke mängulusti,“ lausus ta naerdes ning ristas oma jalad. „Sa oled armunud Lily’sse. Milline tobu sa oled! Nad on Jamesiga paar olnud mingist viiendast klassist?“
„Kuuendast,“ parandasin Bellatrixi ning vaatasin kaugustesse. „Sa ei tea millest sa räägid. Mina ja Lily olime kooliajal sõbrad, mitte midagi enamat.“
„Ta oli gryffindorist!“
„Jah, ja mina slytherinist. Kuid eks meie sõprus oli ka rohkem koostöö alane.“
„Mis mõttes?“
„Mina aitasin teda nõiajookidega... tema mind ajalooga.“
„Sa ei osanud seda?“ imestas Bellatrix ning sulges huuled üheks pisikes kriipsuks. „Sa jätad midagi rääkimata.“
Vaatasin teda enne kui vastasin: „Ma ei saa aru, miks me üldse sellest räägime.“
„Sellepärast... et sulle on kiri.“
„Mulle?“ imestasin ning üritasin mõelda, kes mulle kirjutab.
„Jah ja see on Lilylt.“
„Kuidas...“ imestasin, „kuidas sa seda tead?“
Bellatrix naeris kuivalt ja kõledalt enne kui vastas: „Sest see on tema käekiri. Ma tunnen inimesi nende käekirja järgi päris hästi.“
„Kas ma saaks selle nüüd enda valdustesse?“ küsisin ning ulatasin käe. „Ja kui sa tahad teada siis pargipingil jätsime me hüvasti. Arvatavasti saadab ta mulle nüüd arve meie kooliajalise sõpruse pärast.“
„Olgu,“ lausus Bellatrix ning ulatas mulle kirja. „Arvesta sellega, et kui midagi kahtlast toimuma hakkab, siis ma räägin Lordile koheselt, et sa oled suheldnud sopaverelisega ning vähemalt nooremana omanud kiindumust temasse. Oh seda noorust!“
Selle öelnud kadus ta ruumist samakiiresti kui oli tulnud. Ta jättis minu seisma tühja ruumi, kus katlas podises endiselt võlujook ning mina olin oma segaste tunnetega.
Istusin toolile ning üritasin taltsutada oma värisevaid käsi. Lily oli päris selgesti öelnud mida ta minust arvab. Kuid mida ta mulle siis nõnda moodi kirjutaks? Avasin kirja viimaks ning alustasin selle lugemist.

Murtagh - :)

Hoiatan, et ajutiselt võib tekkida suuremaid vaheaegu kui üks päev uue osa postitamisega (jei, mul valmib koheselt seitsmes osa. Muwahaha) kuna mu ema kodus ning ma esiteks jõuan veel laagris ära käia ja siis veel kolimisega tegeleda. Kannatage, sest teadke, et see asi läheb huvitavaks ning... nohjah, kannatage. ^^
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Ma tean üht asja, millega ma esimeses osas veidike mööda lasin, aga see pole oluline. Anyway, ma võin aeg-ajalt veidike valesid fakte teada.
Ilusat lugemist!



Tere kallis Severus!
Kirjutan sulle sellepärast, et mul on tunne, et me läksime veidike halvasti lahku. Ma loodan, et sa mõistad, et mulle ei meeldi see, millega sa end sidunud oled. See on halb ning kohusetundetu ning kõige tipuks veel see, mille vastu ma võitlen. Tundsin kui sa seda tunnistasid, et sa oleks justkui mulle noa selga virutanud.
Sa oled inimene, keda ma usaldan. Või peaksin ma nüüd kirjutama, et sa olen ainus inimene keda ma täielikult usaldasin? Sa nüüd küsiksid, et aga James? Veider tunnistadada, aga ma tahtsin sulle seal pargis öelda, et me Jamesiga võtsime aja maha. Sellepärast, et... noh, mis ma valetan, sest ta armus teisse inimesse. Ja ma ei saa talle seda etteheita. Ta oli kaks aastat minuga koos ning ma olin ta esimene tüdruk.
Kuid.. ma tahtsin sult paluda võimalust siiski uuesti suhtlemiseks. Prooviks. Äkki meie sõprus peab vastu sellele, et mina... oeh, sopavereline olen ning Voldemordi vastane ning sina tema toetaja.
Kui sa arvad, et see on võimalik, siis palun.. tule sinna sama pingi äärde järgmisel kolmapäeval kell kuus.
Ootan sind,
Lily

Ma lugesin seda kirja aina üle ja üle ning ei suutnud uskuda, et selle Lily oleks kirjutanud. Kuid samas tahtsin uskuda ka. Ma tahtsin teda näha, tema sõber olla. Ja ta kirjutas, et nad on Jamesiga lahus, võib-olla tähendab see seda, et minul on võimalus. Võimalus teha oma kõige südamelähedasem igatsus tõeluseks.
Nõnda uneledes oleksin ma äärepealt Lordile keedetava joogi ära unustanud kuid see lumpsatas ning ma läksin seda päästma. Lugesin raamatust, et kui ta valmis on, siis ta lupsatab. Enesega rahulolevana panin joogi pudelisse ning panin selle kindlasse kohta varjule. Isand saab selle kahe päeva pärast enda valdustesse ning temal on võimalus minu üle uhke olla.

„Severus! Siin sa oledki!“ lausus Pettingrew ning astus ruumi sisse. Just siis kui ma hakkasin lahkuma. „Kas sa kuulsid uudist?“
„Mis uudist?“ küsisin tollelt roti meenutavalt mehelt ning üritasin tülgastust alla suruda. Ma vihkasin südamest Siriust ja Potterit ja Lupinit, ent ma ei mõistnud sõpru, kes oma parimaid sõpru reedavad.
Pettingrew hõõrus oma käsi kokku ning teatas siis mulle: „Lily ja James läksid lahku! Kujutad ette!“
„Hmm.. ja mis see mind puutudab?“ uurisin temalt kuivalt ning tegin näo, et see ei lähe mulle kohe üldse korda.
Tema näol säras suurepärane naeratus. „Tegelikult ei puudutagi, aga ma mõtlesin, et teatan sulle. Sa said ju kunagi Lilyga päris hästi läbi. Enne kui Lily Jamesiga suhtlema hakkas.“
Ta tabas naelapea pihta, ent ei teadnud kõiki pisiasju ning ma olin rõõmus selle üle. Tegelikult suhtles Lily minuga ka kuuendas-seitsmendas, ent me tegime seda harvemini ning tihti kirjade teel. Sest James teatas talle, et ta ei tohi minusuguste tolgustega läbi käia.
„Ja noh, ja siis. Nad on noored nagu meiegi,“ laususin pahaselt ning haigutasin. „Kas sul mingit paremat kohta ei ole kus olla? Fööniksi Ordus mängimas, et sa oled süütu ja nii edasi? Teistega koos hängida ja lolluseid teha?“
„Ah, mis sa minu pärast muretsed, ma rohkem mõtlen, et mida sa teha kavatsed minu antud informatsiooniga.“
„Tahad, et ma oleksin aus?“ küsisin temalt ning ta noogutas tormakalt. „Ma kavatsen selle informatsiooniga teha täpselt mitte midagi.“
Need sõnad öelnud, jätsin ma Pettingrew üksinda pimedasse ruumi.

Haigutasin ning silmitsesin tühja lauda. Ennem oli laua taga istunud enamus linnas olevaid Surmasööjaid ning oli tehtud nii mõnigi tähtis otsus kuid nüüd oli vaikus. Enamus oli läinud koju ära ning minagi pidin seda varsti tegema, ent ma ei tahtnud. Mitte veel. Igatsesin, et mul oleks mõni t õ e l i n e sõber, kellele ma saaksin rääkida nii Lilyst kui ka sellest, et ma kahtlesin, et kas Surmasööjaks hakkamine oli ikka nii hea mõte, kui see ennem tundunud oli. Kuid mul polnud sellist tuttavat. Kuid ma tõeliselt-tõeliselt igatsesin ühe sellise järgi praegu.
„Ma arvasin, et sa läksid ära,“ ütles üks mu kaaslastest, kes oli minuga samal päeval märgi saanud.
Kehitasin õlgu ning ütlesin: „Valesti arvasid.“
Ta istus minu vastu ning vaatas mind veidike uurivalt. Kuid ta ei öelnud veel midagi ning viimaks lausus ta: „Tol õhtul baaris, kui sa end suht lampi joonud olid..“
„Mis sellega?“ ütlesin ma ning kirtsutasin nina, sest mind häiris see, et kõik mulle meelde tuletasid, et ma end täis joonud olin. Nagu ma oleksin esimene inimene.
„Noh,“ alustas ta, „ma hakkasin sinu pärast muretsema. Ma mõtlen, et sa korrutasid koguaeg: „Lily..Lily..“. Et sa mõtlesid, seda Evans’i Lilyt. Seda sopaverelist eite, kes Sigatüükas sinu klassikaaslane oli ja viimati koos Potteri Jamesiga oli.“
„Sel juhul saan ma su mure kergesti maha rahustada,“ laususin külmalt. Täpselt sellise häälega, mida ootati minult, kui ma rääkisin sellistest asjadest. Kui ma poleks võlur, oleks minust kindlasti hea näitleja saanud. „Ma ei tee selle sopaverelisega mingit tegemist. Ja.. mina ei tea, mida ma purjuspeaga temast soigusin. Mina ei mäleta sellest õhtust eriti midagi.“
„Mis tuledabki seda meelde,“ ei jätnud mu kaaslane mind rahu. „Kuhu sa tol õhtul läksid? Ütlesid, et lähed ilmud koju, et me ei pea sind viima ja siis kadusid. Jõudsid sa ikka koju või ilmusid kuskil eriti iks-kohas?“
„Ma jõudsin koju,“ kinnitasin talle ning imestasin, miks ta selliseid küsimusi esitab.
„Tore kuulda. Ma lähen nüüd.“
„Homseni,“ ütlesin kuivalt.
„Homseni.“

Kõndisin pimedatel tänavatel oma kodu poole. See tähendas küll üht pisikest kööktuba kuskil Londoni vaikses äärelinnas. Keegi ei öelnud midagi selle kohta, et ma elasin kandis, kus elas küllaltki vähe võlureid ja küllaltki palju mugusid. Minule see sobis. Võlurites külalisi ei sadanud väga tihti külla ning mina sain veeta oma aega seal lugedes.
Öö oli pime ning tänavavalgustust oli vähendatud. Arvatavasti oli jälle üks neist aegadest kui mugud üritasid raha kokku hoida. Näiteks selleks, et ülesehitada kõiki neid asju, mida Surmasööjad ära lõhkusid.
Tundsin end üksikumana kui kunagi varem. Mitte keegi ei ootanud mind kodus. Mitte keegi. Isegi mitte kass ega öökull. Võib-olla peaks omale soetama ühe väikese öökulli. Tegelikult ikka juba korraliku täiskasvanu. Olen kuulnud, et väiksed öökullid on tõelised tüütused. Ei pidavat pudeliski paigal seisma.
Keerasin peatänavalt oma kodutänavale ning viimaks oma maja juurde. Sisenesin viimaks korterisse ning tundsin kuidas üksindustunne mu hinge näris. Kuid mind ootatakse, kinnitasin endale. Mind ootatakse kolmapäeval. Ma pole päris üksi siin maailmas. See rahustas maha veidike minu üksildustunnet, kuid täielikult lahti ei saanud ma sellest enne kui ma viimaks kurba unne suikusin.

Ei no mida. Sev on OOC. Lily on OOC. Kõik on OOCd. Sorry.

Fanfiction is one thing, but I'm still a kind of a purist. Meaning - Snape vanaema olemasolu on veidi kahtlane. Kui ma just ei eksi, siis Sevi mugust isa oli päris õel tüüp, peksis vist ja. Seegaa..

Muidu, carry on.

Rääkisin kohe algusest, et see on kahtlaselt väga OOC, aga nad tegelikult on ka 18 aastased. Seega, ütleksin, et paljud 18 aastased on "veidike" teistusugused kui 31-32 aastased, kui tegelikult me esimest korda Severus Snape'i kohtame.

Vanaema kohta see, et ma ei väidagi, et Severus heast perest tuleks. Aga see, et isa halb on, ei tähenda seda, et vanaema oleks a) surnud b) paha inimene. Jälle võiks lugematul arvul tuua näiteid päris elust.

Ja kõiki lugejaid kurvastan sellega, et enne 26-27.augustit uut osa ei saa. Vanad osad kõik vanas arvutis ning ma pole neid veel ümber tõstnud. ^^

Häh. Ma ei vaidlegi vastu, et selles vanuses võisid neil teistsugused iseloomud olla. Aga mõtleme loogiliselt - kui Sev kurtis oma halba olukorda kodus, siis miks ta ei kolinud kohe vanaema juurde?

Ja see Lily asi on kergelt kahtlane. Mõned asjad on lihtsalt andestamatud. Isegi kõige sügavama armastuse juures on raske sellest mööda vaadata, kui sinu armastatu on sadistliku massimõrvari alluvuses. Seega...

...Ma tahan Sev/Bellatrixi.

Näiteks, sellepärast, et tal keelati see? Või kes iial teab. Lapselik lootus, et kõik saab korda, isegi siis kui on näha, et kõik ei saa korda? Ja ega mingi seitsme aastane pole otsustaja, kus ta elab. Ja Sigatüüka suvedel, ta äkki lihtsalt kannatas (st. oli kõikjal mujal kui kodus), sest see oli nõnda lühike aeg? See oleks minu versioon selle asja kohta.

Vot selle koha pealt julgen ma vastu vaielda. Kui armastus on pimestav, siis vead jäävad märkamatuteks ning samas jälle see naiste arvamus, me suudame mehi parandada. Tõsiselt. Ma olen seda isegi enda juures märganud, et ma arvan, et ma suudan neist halbu kombeid välja juurida. Kuid... ma ei saa teile midagi etterääkida rohkemat, et mul on palju-palju ideid ning te kohtate uusi ja kummalisi tegelasi kui ka vanu, sest lugu ise kestab umbes kolme aasta vältel ning minu lugu on alles sügisesse jõudmas. :)

Õhtul peaks uue osa ka saama (loe: siis kui mu uus läpakas soostub kõik asjad iPodist ilusti ära laadima).

Murtagh - Mulle ka meeldis nii pilt kui ka jutt (kui jutt ei meeldiks, siis ma seda ju ei kirjutaks.) Kes Ted on? Sellest saad sa teada varsti.

Heihoo, viies osa. Aga minul on üheksas osa pooleli, kahekümnes lehekülg alanud ning üle kümne tuhande sõna. Ma olen enda üle küllaltki uhke.
Aasta on umbes 1978. Muideks.
Kirja-, koma- ja stiilivigu on kindlasti. Raudselt lasen kuskil mõne faktiga mööda.
Kommentaare? Kriitikat? Anna teada, et loed?
Pai ja ilusat lugemist!




„Elu on ilus, elu on ilus, elu on ilus,“ korrutas Teddina ning oli hõivanud pool mu põrandat.
„Kas... sa.. palun oleksid vait,“ urisesin talle ning naine vaatas mind kahtlustavalt. Ta ei öelnud midagi kuid vait ta ka ei jäänud.
„Ära sunni mind sind välja viskama,“ ütlesin talle, hääles kõlamas ähvardusnoot. Ma olin teda kannatanud juba mitu päeva ning see hakkas juba tõeliselt närvidele käima. Ta laulis kui ta ennast pesi, ta laulis siis kui ta süüa tegi, ta vahetpidamata laulis. Ja oleks tal siis ilus lauluhääl olnud või midagi!
„Sa ei viska mind välja, oheeei,“ vastas Ted lauldes, „sest sa oled nõnda pehmekeeee... sa oled armunuuud... uuud...“
„TEDDINA!“ ütlesin ning tõusin voodist istukile. Ma olin tema siin elamise puhul lausa otsustanud magamiseks mingi parema riietuse leida kui aadami ülikond. See ol riietus mulle küll kingitud mingisuguseks sünnipäevaks ammu aega tagasi, kuid see oli parem kui mitte midagi.
„Oh jaa... pisike Severuuuuuus on armunuuuuud,“ laulis Ted edasi ning ma tõusin oma voodist püsti (välja?). Sellest aitas. Mulle aitas sellest, et ta vahet pidamata minu juures laulis. Mulle aitas.
„Teddina...“ ütlesin talle ning ta tõstis oma pilgu. „Lahku ennem kui ma sulle mõne needuse peale panen.“
„Sa teed nalja!“ kõlas mulle lapsik vastus.
Võtsin oma võlukeppi ning suunasin selle temale. „Mida sa tahaksid? Hakkaks kohe piinamisneedusega pihta või piinaks ennem sind millegi muuga?“
„Severus...“
„Ma ütlesin, et ma ei taha sind oma kodus näha,“ vastasin külmalt, „ent sa jäid paigale. Ma ütlesin, et sa ei laulaks. Sa laulsid. Ja ma olen üritanud. Ma tõesti üritasin olla sinu vastu viisakas ja sina tänad mind sellega? KAO MU KODUST!“
„Severus..“
„KAO!“
Ja sama kiiresti kui ta oli popsatusega tulnud, kadus ta samamoodi ning mina vajusin rahulolevana tagasi oma voodisse. Ei mingeid tüütuid Teddinasi enam. Lõpp tüütutele naistele! Olin iseenesega rahul ning samuti selleüle, et mul oli õnnestunud teda oma kodust välja visata.
Tõmbasin tüütud kehakatted seljast ära ning pugesin paljalt tagasi teki alla. Viimane mõte enne uinumist oli mul see, et homme on kolmapäev.

Ma oleksin võinud sel päeval Malfoide juures kasvõi laulda. Lord oli rahul minu tööga ning nõnda ma istusin, rahulolevana ja veidike isegi rõõmsana, laua taga ning tundsin kirjeldamatut soovi ümiseda midagi. Aga ma ei teinud seda vaid vaatasin sirge pilguga kaugusesse.
„Oh, mu vana sõber,“ ohkas Lucius ja istus mu vastu. „Ma olen kuulnud, et sa oled andeks ja isand on sinuga väga rahul.“
„Võimalik,“ ütlesin ning üritasin oma rahuolu varjata. Siin majas oli igal sõnal ning selle ütlemisel kindel tähendus ning ma ei tahtnud sekkuda võimuvõitlustesse.
„Oleks mina vaid nõiajookide tunnis kuulanud!“ ohkas Lucius teeseldult ning silmitses mind huvitunult. „Kui ma sind kehvasti ei tunneks, siis ma ütleks, et sa oled praegu eriti ootusärevil. Kas midagi on toimumas, millest mina ei tea?“
„Minu teades mitte,“ kõlas mu kuiv ja veidike napp vastus. Ma ei tahtnud temaga tegemist teha ning ma mõtlesin selle üle, et kas tõesti mu ootusärevus paistis. Ma tahtsin Lilyga kohtuda ning see kohtumine oli vaid loetud tundide kaugusel. Kuigi võimalik oli, et ta tõesti tahtis mu asjad mulle tagastada või vastupidi enda asju tagasi nõuda.
„Sa varjad midagi, Severus. Ära üritagi mulle valetada, vana sõber,“ vastas Lucius ning oli juba kergelt ärritatud.
„See on minu e r a elu, mille pärast ma ootusärevil olen,“ laususin vastumeelselt.
Lucius vaatas mind uskumatu näoga ning siis teatas: „Severus Snape läheb kohtingule! Oh sa vana sõber, öelnud sa seda koheselt! Ma poleks üldse midagi muud mõtlemagi hakkand.“
Naeratasin mõrult ning vaatasin kaugustesse.
„Edu, vana sõber,“ lausus Lucius sõbramehelikult ning kui ma poleks teadnud, kes ta selline on, oleks ma tõesti uskunud, et ta ütleb seda heatahtlikult ning sõbralikult.

„Snape! See kuradi Snape!“ urises Bellatrix ning kõndis minu poole. Pöörasin oma nime kuuldes sinna poole, kust häält kuulsin ning nägin vihast Bellatrixi. Mis iganes teda väljavihastanud ka polnud, selles süüdistas ta mind.
„Jah?“ küsisin temalt ning üritasin teha noore ning rumala inimese nägu. Mis mul vist päris hästi välja tuli, sest ta tundus leebuvat koheselt.
„Oh ei midagi Severus, kõiges see, et MIS KURADI PÄRAST SA MULLE VALETASID?“
„Täpsusta.“
„Et isand tahtis seda jooki...“
„... aga ta tahtiski seda.“
„Miks sel juhul on see pudel, mida ma nägin sind esmaspäeval isandale andmas, täna minu kodus, minu mehe kapi peal,“ urises Bellatrix ning mulle meenus, et ta oli koheselt pärasti kooli abiellunud ning isegi mind pulma kutsunud.
„Ja kuidas m i n a peaksin seda teadma?“ imestasin siiralt. Ma olin harjunud sellega, et mind kõiges süüdistati, ent see süüdistus kõlas ikkagi naeruväärsena.
„Sest sina tegid selle joogi!“ teatas naine ning puhises vihast. „Ära sunni mind sulle needust peale panema. Sa tead, et ma olen selles hea, kohe kuratlikult hea.“
„Aga ma tõesti ei tea,“ tunnistasin ning vaatasin Bellatrixi uskumatult. Miks ta mind süüdistas praegu? ei suutnud ma mõista.
„ÄRA SUNNI MIND SULLE NEEDUST PEALE PANEMA,“ kõmistas Bellatrix ning võttis oma võlukepi ning ma ei jäänud talle alla. Tõusin aeglaselt ja rõhutatult toolilt ning tõstsin oma võlukepi tema poole.
„C- -„
„Mis siin toimub, päise päeva ajal?“ imestas Lord Voldemort kui ta oli saali sisse astunud. „Ma tahtsin teid rõõmustama tulla, et ma sain järjekordse ministeeriumi inimese needuse peale pandud. Ja tulen siia ja kaks minu suurepärast- suurepärast Surmasööjat kaklevad!“
Nii mina kui ka Bellatrix vaatasime uskumatul näol oma isandat. „Vabandust isand,“ pomisesin mina esimesena ning langetasin kepi. Täpselt samamoodi toimis Bellatrix koheselt järgi.
„Ma nüüd tahaks teada, mis siin toimus. Enne kui ma teid MÕLEMAID ära tapan,“ kõmistas Lord Voldemort ning naeris siis vaikselt oma enda tehtud nalja üle.
„Nonoh,“ alustas Bellatrix, „ma nägin pudelit, mille Severus teile andnud oli, oma mehe kapil ja tahtsin teada, et mida ta seal teeb... pudel ma mõtlen. Ja Severus ei teadnud ja hakkas oma au kaitsma. Isand, mina olen süüdi.“
Vaatasin uskumatul näol Bellatrixi. See oli esimene kord elus kui ma nägin, et see naine on võimeline milleski enamaks kui inimeste piinamine. Ja ta- ta kaitses mind! See oli uskumatu minu jaoks.
„Oh Bellatrix,“ ohkas Lord naerdes ning lisas: „Kas sa ei arva, et neid üheseuguse välimusega pudeleid on rohkem kui üks.“
Bellatrix punastas ja Voldemort naeris külmalt. „Küll sa oled hea süüdistaja, Bellatrix Ja see mulle sinu juures meeldibki.“
Ja siis hakkas suur kell lööma esimesi lööke kella kuuest.

Muwahaha. ^^

Kuna mul on järgmised paar päeva suht kiire (kolimine + emme läheb jälle ära) siis uut osa te enne septembrit ei näe. Nagu nii enamusel suht kiire, ent...
Väike teaser teile (ma avastan aina Word 2007-t)

Spoiler:

See kusjuures läheb minu arust vahepeal nagu reaalse suhtlusena, mitte mingisuguste erinevate lehekülgede lauseta. (ja ma üldse ei saa aru, miks ta nii tegi, aga noh, ma ei jaga matsu ka eriti IT-s)

Murtagh - uus arvuti, uued lõbud. Kaasa arvatud uue Word-iga tutvumine.

See on siis juba kuues osa. See on siis viimane osa augustis ning kes teab, kas ma uue kooliga harjudes ka jõuan enam nii palju kirjutada - postitada. Anyway, mul on nagu miljon mõttet ja mul on silme ees selle loo kaks kõige viimast osa.
Kirja-, koma- ja stiilivigu on kindlasti. Raudselt suudan kuskil mõne faktiga mööda lasta. Tegelased on OOC'd, ent mul on vahepeal tunne, et nad juba kergelt meenutavad neid tegelasi, kes Rowling kirjutas. Aga seda tõesti harva.
Kommentaare? Kriitikat? Anna teada, et sa loed ja tahad, et ma paneks uue osa üles? :)
Pai ja ilusat lugemist. Veidike imelik osa.


„Sa lasid mul ennast oodata,“ kostus Lily vihane hääl minuni kui ma olin viimaks jõudnud ennast vabandada ning siia ilmuda.
„Mul oli tegemist,“ ütlesin ning ei hakanud täpsustama seda intsidenti, milles ma just osa olin võtnud, see oli liialt ebavajalik. „Sa tahtsid mind näha.“
„Ja-jah, õigus jah,“ meenus Lilyle ning ta vaatas mind oma roheliste silmadega. „Severus äkki me istuksime kuhugi?“
„Näiteks?“
„Kasvõi pargi pingile, ma lihtsalt – lihtsalt tahan sinuga asjad sirgeks rääkida.“
„Minu arust...“
„Jah, ma tean, mida sa öelda tahad,“ katkestas Lily mind ootamatult. „Kuid mul on tunne, et meist keegi ole tänapäeval enam aus.“
„Ma tahtsin öelda, et minu arust on seal nurga taga üks tühi pink, kust väga palju inimesi mööda ei kõnni,“ vastasin ning Lily vaatas mind, vastates vaid: „Ooh..“
Kõndisime selle pingini, ütlemata midagi. Mina mõtlesin sellele, et mis saab siis nüüd, et kas me siis räägime oma asjad sirgeks nagu tema ütles ja siis lähme uuesti lahku või mis saab edasi. Kuidas me hakkame käituma. Mida me teeme. Mida ma teen.
Istusime pingile ning ta pööras ennast minu vastu. „Severus,“ lausus ta ning vaatas mind läbitungivalt. „Ma ei taha sind kaotada. Ma ei taha, et mingisugune Lord Voldemort tuleks meie vahele. Sa oled eranditult üks suurepärasemaid inimesi maailmas, Severus.“
„Ta on juba meie vahele tulnud ning ära üritagi mu isandat nimetada mingisuguseks,“ vastasin kuivalt ning üritasin oma südant teha nii kõvaks kui see vähegi võimalik oli. Ma teadsin, et see on valus ja raske, ent ma ka teadsin, et see on vajalik, selleks, et ma kõik need järgmised ööd ennast ei soiuks, kuivõrd halvasti ma käitund olin.
„Vabandust,“ ütles Lily ning vaatas siis uuesti mind. „Severus, vaata mulle otsa, vaata mulle silmadesse ning ütle, et see kõik on läbi.“ Tema nõudlik hääl lõikas lausa südamest viilakaid ning ma teadsin, et ma pole selleks võimeline. Kuidas ma ütlen talle, et kõik on läbi? Ma armastasin seda naist!
Pöörasin aeglaselt oma pilgu tema silmadesse ning üritasin uppumist vältida.
„Nüüd ütle,“ ütles Lily mulle nõudlikult ning lükkas samal ajal oma juuksesalgu kõrva taha. Ma armastasin seda kuidas ta nõnda endale iseloomulikult seda tegi.
„Kõik... kõik...“ kokutasin ning ei suutnud sõnu leida. Kõik ei ole ju veel läbi? Või on? „Kõik on...on... ei ole!“ Kohkusin iseenda avaldusest ning Lily näole oli tekkinud naeratus.
„Ma teadsin seda!“ ütles ta võidukalt ning naeratas.
Vaatasin teda uskumatul näol ning küsisin: „Kuidas sa teadsid? Sina olid ju see, kes ütles tookord, et kõik on läbi.“
„Aga mina olen ka surelik,“ lausus ta naerdes, „ma teen vigu.“
Ma vaikisin ning vaatasin kaugusesse. Lily oli liiga siiras, liiga puhas, et ma võiksin üldse mõelda sellest, ta oleks minu oma, et ta oleks minu Lily, mitte Jamesi Lily või kellegi teise Lily.
„Severus,“ pöördus uuesti Lily minu poole, ma pöörasin oma pea tema poole ning tema silmades tundus olevat kerge kahetsushelk, „ma liitusin Fööniksi Orduga.“
Vaatasin teda uskumatul näol. Naine, kes oli mu armastus, oli mulle just teatanud, et ta on nüüd mu täieõiguslik vaenlane. „Sa..sa ikka tead, et sa selle teatamisega kuulutasid end mu vaenlaseks? Inimeseks, keda kohates peaksin ma üritama needust peale panna või tappa?“ uurisin temalt ning ta silmad muutsid sama suurteks kui tõllarattad.
„Oh, oh,“ kohkus ta ning vaatas mind uskumatult. „Meil ei suju see suhtlus enam kuidagi.“
„Võib ka nii öelda,“ ütlesin kuivalt ning ta vaatas mind. Silmis igatsevhelk ning tundus, et ta tahtis mulle veel midagi öelda, kuid sõnad surid tema huultel. Neil samadel pehmetel huultel, mida mina kohutavalt tahtsin suudelda. Neil samadel huultel, mille järgi ma öösiti õhkasin.
„Severus,“ pöördus ta minu poole jälle selle tuttavlikul kombel, nõnda nagu ta oli aastaid minu poole pöördunud. „Miski ei ole enam endine, ega ju?“
„Ei,“ kinnitasin talle, „miski ei ole enam tõesti endine.“

Seisin tühjas toas ning äkitselt haaras mind kohutav igatsus Teddina järgi. Ta oli tüütu, ta laulis, ta tuli kutsumata, ent ta suutis rääkida ei millestki ning mõtteid minema viia. Nüüd olin vaid mina ja see tühi korter, kus ma olin elanud kõik selle aja, alates Sigatüüka lõpetamisest. See oli korter, mida ma võisin endale pisikese raha eest lubada kuigi tegelikult, praktiliselt ei maksnud ma mitte pennigi selle eest, et ma seal elasin.
Ma silmitsesin end mõranenud peeglist ning mitte kunagi varem ei olnud need mustad ja rasvased juuksed, see kongus nina, see kahvatu nahk, need mustad silmad tundunud nii eemale tõukavad. Ma polnud kunagi pidanud end eriti ilusaks, ent nüüd tundsin ma end kui koletis. Ma nägin kohutav välja ning ma ei teadnud mida ma oleksin pidanud tegema. Juukseid värvima? Solaariumis käima? Iluoperatsioonile minema?
Kuid mitte ükski idee, mis mulle pähe tuli, ei tundnud piisavalt hea ja viimaks otsustasin ma taas linade vahele pugeda, et seal oma järjekordne üksik öö veeta..

„Severus,“ ütles kergelt lokkis juustega tüdruk, kui ta oli ennast minu pole pööranud. „Sa oled üks eriline sõber! Ma lihtsalt ei tea, mida ma teeksin ilma sinuta!“
„Oh, ära meelita,“ tõrjusin ma Lily meelitusi, kuigi ma ei saanud eitada, et need tegelikult mulle ei meeldinud. Oli viienda klassi lõpp ning me olime just lõpetanud oma viimase eksamiga. Enamus õpilasi oli õues ning nõnda samuti ka meie, veidike teistest eraldi.
„Ma olen täiesti kindel, et ilma sinu abita..“ alustas Lily ning ma vaatasin tema rohelistesse silmadesse ja uppusin neisse järjekordselt. „... oleks mul kindlasti halvemini läinud, kui nüüd läks.“
Ta vaatas mind ning siis äkitselt kallistas mind. Ta hoidis tugevalt mu kaela ümbert kinni ning ma kallistasin teda vastu. Viimaks hakkasime me veidike eemalduma ning jäime peaaegu ninad vastamisi seisma. Me vaatasime üksteisele silma ning tundus, et ta mõtles sama asja mida mina. Kas me nüüd suudleme? Kas me nüüd? Kas see on nüüd see õige koht ja aeg? Ma vastasin kõikidele küsimustele jaatavalt ning hakkasin ettepoole uuesti neelduma, et tüdrukut suudelda, ent tema polnud vist kõikidele küsimustele jaatavalt vastanud, sest tema eemaldus minust ning sosistas: „Severus, ära ehita õhulosse.“

Ärkasin ning ahmisin õhku. Ma vihkasin seda unenägu võib-olla kõikidest unenägudest kõige rohkem, sest see tegi alati kõige rohkem haiget. Ma olin nii-nii lähedal tüdruku suudlemisele, ühe kindla tüdruku suudlemisele. Võib-olla oleks see kõikidele teistele asjadele teise varju heitnud. Võib-olla siis ei oleks saanud Lilyst Jamesi tüdruk. Võib-olla siis oleksime meie probleeme trotsides paariks saanud.
Lamasin silmad lahti voodis ning kujutasin ette seda, kuidas meist oleks saanud paar. Kuidas me kuuenda-seitsmenda klassi koos käsikäes veetnud oleks. Kuidas me tundides oleks kõrvuti istunud ning koos Kolme Luua kõrtsis istunud võiõlut rüübates. Kuidas me oleksime üksteisele teinud jõulu ja sünnipäeva kinke. Kuidas me oleksime...
Pöörasin viimaks oma vasaku külje peale ning sulgesin silmad, ent ometi kangastusid need samad unelmad mu silme ees nii, et ma viimaks hoopis istukile tõusin ning pimedas toas iseendale kõvasti ütlesin: „Ära ehita õhulosse.“