FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /]

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ja siin on see viimane osa. Ma olen selle osa üle uhke, peaaegu. Aga mul on sellega endiselt segadus, pool minust tahaks sellest teha proloogi ja teine pool epiloogi. Seega igaks juhuks jätan selle pealkirjata.
Kahjuks pean teatama, et hetkel sellega lõppebki minu Ussisüdame kirjutamine. Võib-olla, võib-olla tabab mind vajadus seda edasi kirjutada. Teddina surma osa on kindlasti osa, mis mul mõtteis aegajalt ringi jõlgub.
Kuid, head lugemist, kommenteerige!
Here it comes..

Minu keep sahises ümber minu kui ma kõndisin kiirelt mööda koolimaja, mis rohkem küll meenutas lahinguplatsi. Kõik vaid ühe poisi pärast! Muigasin mõrult ning üritasin teda leida.
Ta oli alati samasugune nagu ta isa. Kuid praegu tundus, et ma olin teda veidike valesti hinnanud. Temas oli midagi, mis meenutas kohutavalt tema ema. Minu ainsat armastust. Ja see midagi oli rohkemat kui need kaks silma, mis minule nende seitsme aasta jooksul olid rohkem kui ühekorra otsa vaadanud. Ma vihkasin ennast neil hetkedel, et ei suutnud poisile andestada seda, et ta nägi välja nagu ta oma isa.
Nägin omasid võitlemas. Õigemini mõlemaid omasid. Kummad olid rohkem omad? Surmasööjad või Fööniksi Ordu? Mõtlesin ja leidsin viimaks, et viimased. Nad olid sellest hetkest rohkem omad kui Lily teatas, et ta nendega liitus.
Kus kurat on see Harry Potter? Mõtlesin endamisi ja üritasin teda näha. Ta peab täna tapma mu isanda. Peab. Lily poeg peab ajalugu tegema ja mina pean andma oma parima, et ta jõuaks selleni.
Tundus justkui eile, kui isand oli oma esimesel valitsusajal, kui ta ronis sinna Potterite juurde, sest Pettingrew reetis nad. Ma olin oma isandat palumas käinud, et ta Lily elu hoiaks. Mul oli teistest täiesti suva, ent tema elu oli minu jaoks oluline.
Igatsesin praegu Dumbledori juhendamise järele. Ta oskas mulle head nõu anda, isegi siis kui ma teda alati ei usaldanud ega uskunud. Ma aeg-ajalt üldse imestasin, et ta usaldas mind, pärast kõike seda mida ma teinud olin. Aga ta usaldas mind ja üritas mullegi süvendada, et teine võimalus on olemas. Ta isegi korraks pani mind uskuma, et teine võimalus on tõesti olemas.
„Severus! Ah siin sa oledki!“ ütles mulle üks Isanda jooksupoistest, kes minuni oli jõudnud. „Isand tahab sind näha.“
Need neli sõna ning ma mõistsin, et minu surmatund on tulnud. Hingasin sügavalt sisse ja noogutasin poisile.
Kas taevas on olemas, mõtlesin endamisi, kas see on olemas. Kas Lily on seal? Kas ma seal saan oma võimaluse talle öelda, kui palju ma teda armastan? Kas ta andestab mulle, et ma tema pojaga nõnda ebaviisakalt käitusin? Et ma nende vastu kuri ja jäme olin? Ma vihkan seda poissi endiselt. Ta ei meeldi mulle. Ta on uhke ja ülbe ja ei suuda vaadata oma ninaotsast kaugemale, ent ta on Lily poeg. Kas taevas on üldse teine võimalus olemas? Kas ma üldse pääsen taevasse või on minu saatuseks minna põrgusse, sest olin nõnda palju surmi toonud süütutele inimestele. Silme ees kangastus surnud Teddina elutu keha. Ma ei olnud temasugust sõpra ära teeninud. Ta armastas mind ning sai aru, et ma polnud võimeline teda armastama. Ja ta suri.
„Mu Isand, andke mulle aega, ma leian Harry Potteri. Ma kindlasti leian,“ kinnitasin, uskumata oma ühtki sõna. Ta rääkis ja ma vastasin talle midagi, ent ma ei pööranud tähelepanu, ma teadsin, et see moosimine on kasutu. Ma tean, miks ta mind kutsus. Ta kavatseb mind tappa.
Ja siis ta rääkis oma jutu ja ma äkitselt tundsin, et me ei ole üksi. Ja siis ma tahtsin naeratada, teaks vaid see suur isand, keda ma kunagi armastusega, lõpuks kohustusena teenisin, et poiss, kes tal tappa tuli, on temale niivõrd lähedal. Kõik nad kolm.
Ma teadsin, mis saama hakkab ning ma hingasin sügavalt sisse. Tõstsin oma võlukepi ning otsustasin vastu protesteerida. Aga ta ütles, et pole muud võimalust ja ma teadsin, et ta nõnda ütleb. Ja siis kutsus ta Naginini ja siis too lõi mulle hambad sisse.
Ma vajusin lõpuks põrandale maha. Isand oli läinud ning Nagini nõnda samuti. Harry küünitus mu kohale ning vaatas mind. Ta silmis oli mõistmatus ning ma ei teadnud, kas ma peaks õnnelik olema või mitte.
Ma ütlesin midagi võtmisest, ma üritasin talle anda oma mälestusi, et ta ei peaks mind nii halvaks inimeseks, kui ma välja näidanud olin. Ma ei tea, kas see õnnestus mul, sest ta tundus olevat segaduses.
„Vaata…mulle…otsa..“ ütlesin talle kähisedes ning nägin kuidas Harry Potteri rohelised silmad mulle otsa vaatasid ja siis nägin läbi ma nende silmade korraks uuesti Lily Evansit. Naist, keda ma armastasin oma surmani.

Ma ei teadnud kus ma olin, ent see ei meenutanud ühtegi kohta kus ma varem olnud olen. Minust eemaldus naine, kes oma kõnnakult meenutas vaid üht naist maailmas ning ma otsustasin riskida.
„Lily, ma armastan sind!“ hüüdsin punapäisele naisele järgi. Ta pööras ennast ümber ning naeratas, aga see ei olnud Lily. See oli keegi, märgatavalt vanem naine, aga siis ma märkasin ta silmi.
Ta kõndis tagasi minu poole, tema näolt ei olnud naeratus kadunud.
„Tead, Sev,“ ütles ta ning jõudis päris minu juurde, „ma armastasin kõik selle aja kaht meest korraga.“
„T..t..tõesti?“
„Jah,“ vastas ta, „head ja halba. James esindas head võlurit, sina halba. Ja ma armastasin teid mõlemaid. Tihti ma lausa tundsin, et ma ei oleks pidanud teda valima, et ma oleks pidanud valima sinu..“
„Aga,“ tahtsin teda katkestada, ent ta tõstis oma sõrme ning pani selle minu huultele.
„Aga ma ei valinud, sest hea võidab halva ning sinuga poleks ma kunagi päriselt õnnelikuks saanud.“
„Kas… kas sa olid Jamesiga õnnelik?“ küsisin viimaks.
„Jah,“ vastas ta. „Ta oli minu jaoks täiuslik.“
„Siis… siis olen mina õnnelik, sest sina olid õnnelik.“
„Ma tean,“ lausus ta leebelt, „sa armastasid mind rohkemgi veel kui oma elu. Sa armastasid mind rohkem kui James selleks võimeline oli iial. Tema oleks surnud mind kaitstes, mitte ei oleks lasknud mul teise mehega minna. Sina tegid seda.“
„Sest ma armastasin, armastan, sind.“
„Ma tean seda, Sev, ma tean.“
„Kas sa oled mu peale pahane?“ küsisin viimaks ning ta vaatas mind üllatunult. „Miks? Miks ma peaks su peale pahane olema?“
„Kuidas ma käitusin Harryga, ma oleksin võinud ju tema vastu kenam olla..“ ütlesin oma kahtlused ja vaatasin maha. Kuulsin kuidas Lily hakkas omale iseloomulikul häälel naerma.
„Sa käitusid paremini Harryga, kui ma üldse oleksin võinud loota,“ vastas ta mulle naeratades.
„Tõesti?“
„Tõesti,“ kinnitas ta mulle säravalt naeratades.
„Kas mul siin, kus me ka poleks, on lootust?“
„Mis lootust?“ küsis ta ning vaatas mind imestunult. Tema rohelised silmad leidsid minu omad ning ma üritasin naeratada.
„Sind endale saada,“ vastasin viimaks. Ma palvetasin ning lootsin, et ta ütleb jah. Et ma saan viimaks oma teise võimaluse.
Ta astus mulle lähemale, nõnda lähedale, et me olime täiesti vastastiku. Ta vaatas mind ning äkitselt suudles mind, otse suule. See oli pikk ning kirglik suudlus, kuhu omamoodi olid surutud kõik need hetked, kus me oleksime võinud suudelda, ent me ei teinud seda. Kõik need tunded, kõik see kirg, kõik see igatsus. Ööd, millises olin unelenud tema huulte järele.
Kui me viimaks eemaldusime nägin ma aga tema silmis kurba helki.
„Sev, vastus sinu küsimusele,“ ütles ta viimaks ning veidike kahtlevalt, justkui ta oleks endaga veel viimast korda aru pidanud, „on ei. Olenemata sellest, kui palju ma sind ka ei armastaks ja kui palju ka sina mind ei armastaks, ei saa mina kunagi sinu omaks. Mitte kunagi.“

THE END

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 5/5/2011, 22:04

Nii kurb. : (

Mulle tohutult meeldib su jutt. Tohutult. Sa kirjutad nii hästi.
Tegelased on isegi täitsa sellised, nagu nad olema peavad.

Mulle tõesti meeldis. :)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Aitäh! :)
Mulle endale küll oma stiil väga istu aga tore kui kellelegi meeldib. Wink

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 6/5/2011, 17:10

Minu meelest väga hästi kirjutad.
Ja see on ka tegelt hea, et sul ei ole pelae iga rida neid tühikuid, noh, tühjad read, nagu enamustel on.
Kohati on ridadena parem lugeda, aga jutt on ikka jutt, kui see korralikult koos on.

Jään siis neid keskmisi osasid ootama.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ja ma ei teagi, mis pani mind jälle uuesti kirjutama, ma isegi ei oska öelda, kas see on ühekordne juhtum, või tuleb veelgi mõni osa. Kuid pärast ligi aastast pausi tutvustan teile uhkusega järjekordset osa Ussisüdamest.
Kirja-, koma- ja stiilivigu arvatavasti leidub.
Andke siis kommentaaridega märku, et mis arvate, ja kas mul on mõtet uuesti ponnistama hakata ja asja edasi kirjutada? Paistab, et võib-olla on mul isegi tagasi mõned mõtted ja motivatsioon.
Head lugemist!

21

Ärkasin üles, hirmuhigi keha katmas, üritasin tabada voodi kõrval asetsevat võlukeppi, kuid kuidagi ei õnnestunud. Kuhu ma küll selle küll panin? Kurk kuivas ja tundsin, kuidas higi mööda mu nägu alla veeres. Unenägu, mida ma just hetk tagasi näinud olnud, hirmutas mind rohkem kui midagi varem kunagi seda teha oli suutnud. Hingasin viimaks kergendatult kui leidsin võlukepi ja suutsin sosistada valgust süttitava loitsu. Mu tuba täitus sooja valgusega, nähes, et kedagi mu toas ei ole, hingasin kergendatult. See kõik oli vaid uni. Kõik oli vaid uni.
Ometigi oli mul tunne, et keegi jälgib mind. Tõusin oma voodist ning olin paari sammuga köögis, kus lasin omale kraanist klaasi külma vett. Tõsi, ma oleksin võinud selle ju ainult enesele loitsida, kuid mõnikord olid lihtsalt liigutused rahustavamad. Jõin suurte sõõmudega, lausa ahmides, külma vett kuid tunne, et keegi mind jälgib ei kadunud.
„Kas siin on keegi?“ küsisin hirmunult, üritades oma häält taltsutades ja surudes võlukeppi sügavamale pihku. „Kas siin on keegi?“ kordasin uuesti, hirm hääles kasvamas. Võimalused, kes siin olla võisid, oli tuhandeid. Ilmselgelt keegi, kes oleks soovinud mind tappa. See on kindel. „KAS SIIN ON KEEGI?“ kaotasin kannatuse ja karjusin juba hirmust, ma tundsin kuidas keegi mulle lausa kuklasse hingas. Üritasin ennast rahulikumaks sundida, hingamist rahustada kuid see vaevu õnnestus. Hirm hingas mulle kuklasse, pannes iga viimse kui ihukarva mul püsti tõusma, külmavärinad läbistasid mu keha ja hirmuhigi oli tagasi.
„Kas.. siin.. on.. keegi..“ sosistas hääl varjust vastu, kuulsin sealt läbi ka naeru.. külma, kõledat naeru.
„Näita ennast!“ mu hääl murdus kui ma seda ütlesin, tõstes võlukepi enese kaitseks oma näo ette. Hingasin sügavalt läbi suu ja ootasin, sekundid tundusid venivat tundidena kui ma oma kitsas köögis seisin ja ootasin, et keegi varjudest välja astuks.
Kuulsin, kuidas keegi ennast liigutas, ja äkitselt seisis minu ees ei keegi muu kui James. James Potter isiklikult.
„SINA!“ ütlesin süüdistavalt.
„Keda sa siis ootasid?“ küsis ta pilkavalt ja vaatas mulle provotseerivalt otsa.
„Mida kuradit sa minu kodust otsid?“ küsisin vastu, suutmata vandumisest loobuda.
James vaatas mind kavalalt vastu, ütlemata alguses midagi. Viimaks ütles ta aga küllaltki pilkava häälega: „Tahtsin näha kuidas sa hirmust püksi teed.“
„Käi kuradile!“ vastasin.
„Kas väikene Severus kardab suurt kurja Jamesi?“ küsis James edasi, hääles ainult pilkavus kõlamas. Tundsin kuidas viha minus taas kogunes kuid hoidsin ennast tagasi. Lily eest, Lily eest, korrutasin enesele, et miks mitte kohe Jamesile otsa peale teha või vähemalt seda proovida. Üks surmakäsklus siia-sinna, mis seal ikka. Kuid ma ei teinud midagi, jätsin isegi tema mõnitusele vastamata, selle asemel küsisin: „Mida sa soovid Potter?“
„Mul on vaja teada, mida su isand teha kavatseb,“ vastas James keerutamata.
„Ja selleks tuled sa minu juurde, öösel, võlukepiga vehkides?“ küsisin vastu. „Kas sa oled loll, Potter? Kas sa oled pea peale kukkunud või? Ema pillas su vist tõesti pea peale kui sa väike olid.“
„Ära tule siin mu ema mõnitama!“ muutus Jamesi hääl taas kurjemaks ja ähvardavamaks. „Räägi välja!“
„Sa pead mind selleks tapma,“ vastasin veendunult. Ma isegi ei saanud aru, millest see närune Potter üldse rääkis. Ja miks ta arvas, et ma räägiksin talle, mida minu isand teha plaanib. See oli tõeliselt naljakas ja uskumatu väide.
„See on kergesti korraldatav,“ lausus Potter muigega ning vaatas mind hindavalt. „Aga sa pole sellist määrimist väärt. Seega, räägi parem heaga välja, millal on järgmine lahing!“
„Ma.. ei.. tea,“ ütlesin läbi hammaste. Tegelikult oli veel eilegi Must Isand kõnelenud uuest rünnakust kuid seda nüüd küll üks Potteri näru teadma ei peaks.
„Sa valetad!“
„EI!“
„SA VALETAD!“
„EI!“
Me mõlemad hingasime juba läbi suu. Tundsin kuidas ma valmistusin rünnakuks, kohe-kohe tuleb tema poole üks loitsukene teele saata.
„Tahad, ma räägin Lilyle kuidas sa minu pärast püksi pidid tegema?“ küsis Potter, tuues välja oma tõelise trumbi. Lily.
„Räägi,“ ütlesin äkitselt ja mind hakkas täitma kummaline rahulolu. Ma teadsin, et isegi kui Potter räägib, pole Lily täiesti loll. Aga mis minul sellest? Me ei lahkunud Lilyga nagunii rahus.
Potter paistis üllatunud olevat minu vastusest. Ta piidles mind, silmad kissis, uskumata mu vastust. „Sa valetad,“ lausus Potter äkitselt, „sa mängid, et sa oled rahul sellega, et me abiellume, aga sa valetad. Ma näen seda sinu silmadest.“
„Ma arvasin, et sa olid siin selleks, et mind tappa või vähemalt välja uurida, millal uus lahing on,“ vastasin talle, sundides oma häält rahulikuks, „aga praegu viisid sa küll teema täiesti teisele asjale. Täiesti teisele teemale.“
„Haha, sa rääkisid ennast sisse!“ joovastus Potter. „Nii, et mingi lahing on tulemas?“
„Varem või hiljem kindlasti,“ vastasin diplomaatiliselt. Varem, lisasin peas, jätmata selle päriselt sõnaks vormimata.
„Millal täpsemalt?“ nõudis Potter, astudes mulle sammu lähemale, mis tulemusel minu haare võlukepi ümber tugevnes. Suunasin selle Potteri poole.
„Ei sammugi lähemale,“ vastasin talle läbi hammaste, sisistades kergelt nagu madu. „Ja vastus sinu küsimusele on – MA EI TEA.“
„Sa valetad!“ kostus samavana süüdistus.
„Ja kui valetangi? Miks ma peaksin sulle tõtt rääkima?“
„Sest ma küsisin ju nii ilusti?“
„Kao parem mu kodust heaga!“
„Või muidu?“
„Või muidu pean ma Lilyle ühe kirstukese saatma. Mul on millegi pärast tunne, et ega talle väga ei meeldiks oma meest matta. Õigus, tulevast meest, te ei ole veel abielus.“
„Sa ei suudaks mind tappa,“ vastas Potter, kuid ometigi tundsin tema häälest kerget ebakindlust.
„Ma ei oleks selles sinu asemel nii kindel,“ vastasin ning piidlesin teda. „Nii, et hops-hops ukse poole.“ Hakkasin tema poole astuma ja James Potter hakkas taha poole automaatselt astuma.
„Sa kõigest vassid,“ vastas Potter, ometigi taganedes.
„Sa oled minu kodus ja mina ei taha sind siin rohkem näha. Sa võid minna heaga, sa võid minna halvaga,“ laususin ja lisasin: „aga ma ei tahaks nii ilusal hommikul käsi määrima hakata. Rikub terve päeva ära, tead küll, hakka sobivat kirstu valima.“
Potter kissitas minu poole silmi, ütlemata midagi. „Sa ei suudaks Lilyle nõnda teha! Sa ei suudaks mind tappa.“
„Tahad teeme proovi?“
Kuid sellele James ei vastanud. „Me kohtume taas,“ ütles ta ning kadus popsatusega.
Vaatasin kohta, kus veel hetk tagasi oli James seisnud, ja hingasin kergendatult. Ma isegi ei teadnud, kas ma tegelikult oleksin olnud võimeline tema eluküünalt kustutama. Võimalik, ma ei tea. Tal oli omamoodi isegi õigus, ma poleks arvatavasti suutnud Lilyle nõnda teha.
Jõin klaasi tühjaks ja läksin tagasi voodisse. Vaatasin kella ja muigasin, mõned tunnid saab veel magada, enne kui uus päev koidab ja ma pean tegelema hakkama inimestega, kes mulle ei meeldi.
Keerasin külili ja sulgesin silmad. Lootsin, et uut õudus unenägu nägema ei hakka, ja hakkasin uinuma kui kõlas uus popsatus, andes märku, et keegi on taas minuga ühes ruumis. Kurat, kas täna öösel ei lasta üldse magada?

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Hällo. Uus osa veel enne uut aastat.
Selline, üpriski pentsik osa tuli. Lugege ja andke teada, mis te arvate sellest.
Kommentaare? Kriitikat? Üldse miskit?
Head lugemist.

22

„Mida kuradit sa mu mehega öösiti ajad?“ kostus väga vihane ja väga nõulik Lily hääl. Lily ise seisis mu voodist mõne sammu kaugusel, käed puusas ja paistis, et küllaltki esimesed kätte saadavad riided selga haaratud.
„Ta..“ hakkasin ennast kaitsma kuid Lily katkestas mind üpriski järsult: „Teda, sellisel kellaajal tappa ähvardada! Oled sa kuu otsast kukkunud või?“
„Ta..“ üritasin ennast uuesti kaitsta kuid Lily katkestas mind uuesti: „Või, et sul on suva, mida mina tunnen, kui minu mehele tehakse surmaähvardus!“
„Ole vait,“ käratasin viimaks Lilyle. Lily vaatas mind üllatunult nagu arvaks, et ma polegi võimeline tema peale käratama. „Kui sa midagi ei tea, siis ära tule minuga õiendama.“
Lily vaatas mulle küsivalt otsa ja ma pidasin paremaks kiirelt jätkata, enne kui taas oma õiendamisega alustab. „Sinu armas, t u l e v a n e , mees sadas ise siia sisse,“ alustasin ja sundisin oma häält rahulikuks, „ta nõudis, et ma räägiksin oma isanda plaanidest talle või muidu tapab ta minu. Mida sa arvasid, et ma teen? Vastan talle, et jah kulla Jamesikene, meie plaanid on need ja need?“
„See oleks märgatavalt parem olnud,“ lausus Lily pahaselt kuid ma nägin ta silmis tuttavat tulukest, mis näitas, et ta justkui mängiks seda olukorda oma silme ees.
„Parem?“ küsisin, tundes ennast reedetuna. „Parem? Sa tahad öelda, et minu surm on parem? Et mina suren? Kas ma tõesti enam ei tähenda sulle midagi?“
Lily silmad tõmbusid vidukile. „Ma EI ÖELNUD SEDA!“
„Aga mõtlesid küll. Muidugi oleks maailm parem kohta kui ühte mõttetud Severust ei oleks,“ ütlesin edasi, hääles kõlamas pettumus. Ma saan aru, et ta on valinud kellegi teise, teenitult. Ma ei oleks teda nagu nii kunagi õnnelikuks teinud aga samas, kas tal on ikkagi õigus mulle otse näkku öelda, et ta tahab, et ma oleksin surnud? Pärast kõike seda, mis meil olnud on?
„Ei mõelnud!“ üritas Lily kaitsta ennast. „Ma mõtlesin, et see oleks märgatavalt parem olnud kui te üksteist poleks ähvardanud tappa.“
„Jajajah,“ vastasin viimaks ning tõusin istukile. „Oli sul veel midagi?“
„Jah,“ lausus Lily ning vaatas tugevalt mulle silma. Nii tugevalt, et mul hakkas valus. „Ma tahan, et sa hoiaksid minu, see tähendab m e i e , elust eemale.“
„Pea nüüd hoogu,“ pidurdasin Lilyt „teie kahekesti olete minu magamistoas viimased tund aega olnud, trüginud siia luba küsimata. Mina olen teie elust väga kaugele eemale hoidnud.“
„Tore,“ lausus Lily „ja jäägu ka nii.“
Selle öelnud, kadus Lily midagi ütlemata uuesti ära. Sulgesin silmad ja sosistasin pimedusele ja tema lõhnale, mis minu toas nüüd ringi hõljus: „Ma armastan sind ka.“
Perekond Potterid olid mu une ära viinud, jõllitasin kuidas tänavalaternad ära kustutati, kuidas majas hakkas elu käima. Ma istusin ühe koha peal ja lihtsalt jõllitasin. Ma ei mõelnud midagi. Vähemalt mitte midagi otseselt. Toas hõljus veel Lily aroom ning see pani mind veel tugevamini igatsema tema järgi. Igatsesin tunda tema pehmet nahka oma käe all, tema huuli mu huulte vastas, tema juukseid mind kõditamas, tema kaunist naeru trillerdamas. Igatsesin kõike ja enamat veel. Oleksin terve igaviku ja oma elu andnud selleks, et veeta kõigest üks öö temaga. Üks ainus öö. Üks ja ainus. Kasvõi üks neist tavalistest öödest, mida nad koos Jamesiga veedavad. Ühe ja ainsa.
Sulgesin silmad ja kujutasin seda ette. Kuidas päev otsa me ei näeks üksteist, saaksime õhtul kokku, teeks oma koduses köögis koos süüa. Mitte ei võluks toidu valmis vaid valmistaks seda, isegi võib-olla hakiks, uuriks kuidas üksteise päevad on möödunud. Sööksime koos ja võib-olla kuulaks päevauudiseid, mõtleks kuidas Musta Isandat võita, ja siis peseks koos nõud, Lily peseks ja mina kuivataks, või vastupidi, vahet ei oleks. Istuksime diivanil, üksteise kaisus ja loeks erinevaid raamatuid, teeksin tema laubale musi ja sosistaksin kõrva talle, et armastan teda, mille peale Lily vaid muheleks ja poeks sügavamale kaissu. Ühel hetkel ta sulgeks oma raamatu kõva heliga ja teeks seda sama minu raamatuga, vaataks mulle nõudlikult otsa ja..
AITAB! Mõtlesin endamisi ja raputasin pead, see mida ma just ette kujutasin, peab küll igaveseks minu mälust taanduma. Kui Must Isand selle avastaks oleksid minu päevad kohe kindlasti loetud. Rohkem kui loetud. Võdistasin õõvast õlgu kui mõtlesin suremisele ja üritasin ennast sundida voodist tõusma ja alustama päeva, kuid ometigi, istusin ma edasi, silme ees jooksmas ikkagi see filmiriba. Raputasin uuesti pahuralt oma pead ja leidsin, et midagi tuleb selles teemas ette võtta. Ma ei suuda loobuda naisest, kes on praktiliselt juba teise mehe oma, ametlikult, see on midagi väga halba.
Mõtlesin iseeneselegi üllatuseks, et võib-olla peaks mõne teise naisega välja minema. Kindlasti on naisi, eriti Musta Isanda käsilaste seas, kellele ühe heas kirjas alluvaga kohtumine oleks meelepärane. Võib-olla rohkemgi kui meelepärane. Võib-olla me jääksimegi kokku.. ja ma valetaksin igapäev sellele naisele, et ma ei mõtle iga-kuradi-vabal-hetkel teisest naisest.

„Kassa kae, kes täna eriti varakult tööl on!“ rõõmustas Bellatrix mesimagusal häälel, pannes mind tema poole silmi kissitama.
„Tere sullegi,“ vastasin lühidalt ja istusin oma sisse harjunud kohale. Bellatrix, meeletult kaunis naine, oli täna veel vastikum kui tavaliselt.
„Kas kullakesel on täna paha tuju?“ tuli Bellatrix lähemale, nõjatudes täpselt üle laua minu juurde, avara dekolteega pluus seljas. Tema rinnad, mitte just kõige väiksem korv, vaatasid täpselt mulle näkku kuid sundisin ennast tema näkku vaatama. Seda lõbu ma talle küll täna ei anna.
„Ei, ei ole,“ kinnitasin talle ja lisasin mõtteis, et varsti läheb kui ta ei lõpeta sellist käitumist.
Bellatrix paistis olevat pettunud, et ma tema rindadega suhtlema ei hakanud. Kiiretel, tippivatel sammudel tuli ta minu juurde, istudes lauale, täpselt minu kõrvale. Suured ja väljendusrikkad silmad säramas ja ma võisin vanduda, et ma nägin tema silmades mängulusti. Kuradi naised ma ütlen!
Tema näol mängles miilas naeratus ja ta kummardus uuesti üpriski mu lähedale. Suured silmad vaatamas mind ja juuksed langemas juba minu paljastele käeselgadele, mõni kõverdunud karvake kõditamas mu nägu.
„Severus, räägi mulle,“ alustas ta mesimagusa häälega ja kummardus veel lähemale. „Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et mis tunne oleks mind.. suudelda?“
Enne veel kui ma oskasin midagi piisavalt teravat vastata, sammus sisse Teddina ja jäi uksele etteheitvalt seisma. „Võtke enesele tuba või midagi, ärge head söögilauda rikkuge,“ lausus tema veidike ärritunud hääl.
Bellatrix ehmatas ennast püsti ja kadus toast kiiremini kui ma oleksin suutnud kümneni lugeda. Vaatasin Teddinale otsa ja ütlesin hääletult talle: „Aitäh.“
„Pole tänuväärt,“ vastas ta mulle samamoodi, hääletult.
Purskasime järgmisel hetkel koos naerma.

» Need pisiasjad... 77/77