FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /]

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 13/9/2010, 15:25

Miks peaks Snape Bellat nägema? xD

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Küll sa teada saad, Very Happy

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 13/9/2010, 20:17

EI ole Snapeil crush'i BELLASSE! o_O

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ei ole, ära muretse. Ega ma nüüd nii FF-iks ka muutu. Ma üritan asja võimalikult reaalsena hoida. Very Happy

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ma lõpetasin äsja just 14 osa kirjutamisega, seega selle puhul luban teil lugeda ilusti 11 osa. Ja, märkus teile, Bella & Snape asi on äärmiselt minu jaoks huvitav. Lily vajub vahepeal tahaplaanile, kuid ärge unustage, et tegelikult on lugu Snape&Lilyst, mitte kellestki teisest. Lihtsalt mainin. Muide, 14 osaga jõudis wordi dokument 40nda leheküljeni, mis on arvatavasti minu jaoks juba kergelt rekord. Ja noh, mitte 14 osa pole nii pikkad. Mul on tagantpoolt paar osa ära kirjutatud, need annavad ka pikkust juurde. ^^
Kirja-,koma- ja stiilivigu on. Mõni faktiviga ka. Tegemist on FF-iga, kuid ma üritan siiski hoida asja võimalikult nii, et kui jutt lõppeb, on kõik asjad - kõik suhted täpselt sellised nagu HP-s päriselt on. (Jah, seal pole Ted-i mainitud, aga eksole. Kellegi pidin ma ju ise sisse tooma).^^ Veidike sisutühjem osa, või ma ei tea, kuid see arendab siiski asja edasi.
Muideks, laupäev-pühapäev olen ma seenepraktikal. Sel ajal ma ei kirjuta ja siis lähen peaaegu nädalaks Ungarisse, seega siis te ka uusi osi ei saa.
Kommentaare? Kriitikat? Kuidas mul lugejatega on? Tõsiselt ka, see on mu üks suurimaid projekte ja see läheb minu arvates kohe päris hästi. :)

11

Istusin kannatamatult tooli peal ning jälgisin kella, et millal see ükskord saab üksteist. Aega mööda ilmusid kohale tundmatud võlurid, keda ma kunagi varem näinud ei olnud. Mõistsin ühtäkki, et naisi oli vähe ning paljud mehed ei käinud tavapäraselt koosolekutel. Bella sammus sirgel sammul sisse ning mind nähes ta naeratas.
„Oh, Severus,“ lausus ta ning võttis istet minu kõrval, „sa näed nii noor teistega võrreldes nii noor välja, justkui laps.“
„Sa oled minust vaid m õ n e aasta vanem,“ märkisin sapiselt, sest magamata unetunnid ning unenägu polnud mu hommikut just kõige toredamaks teinud.
„Tõsi,“ nentis naine, „kuid üldiselt n a i s t e l e ei tuletada nende vanust meelde. See pole v i i s a k a s.“
„Ma pole kunagi eriti viisakas olnud,“ märkisin ning ta hakkas naerma. Tema naer ei olnud soe nagu Lily oma, ent siiski omamoodi lohutav. Võib-olla polegi ma päriselt neetud.
„Lähme õhtul?“ tegi ta hoopis teisest asjast juttu.
„Kui muud üle ei jää,“ laususin ning see kõlas leebemalt kui ma kavatsenud olin. Ma olen nõrgaks ja pehmeks läinud, mõtlesin pahaselt ning vaatasin kella, vaid mõned minutid puudusid üheteistkümnest.

Lord Voldemort seisis laua ääres püsti ning kõik koosolekul olnud mehed ja Bellatrix küünitasid teda vaatama. Isand ei paistnud pahane olevat, ent samas tema tujud olid nõnda muutlikud, et neil oli võimatu korralikult järgida või aimata, mida ta järgmiseks öelda võib.
„Mu parimatest parimad teenijad,“ alustas ta, „on järjekordne kolmapäev ning ma näen nii paljusid vanu inimesi, ent siin on ka üks uus. Severus Snape, palun tõuse püsti, - tõusin siin püsti ja näitasin ennast, üritades siis võimalikult kiiresti uuesti maha istuda ja ära kaduda laua alla häbist – tema on üks neist, kes alles suvel andis oma hinge minu käsutusse. Ta on suurepärane nõiajookide pruulia. Ma luban teil alati teda kasutada. Kuid nüüd märgatavalt tähtsamate asjade juurde.. räägi Suvel kuidas on lood Iirimaal? …“

„Sa tõesti meeldid talle,“ nentis Lucius ja istus mu kõrvale kui koosolek läbi oli. „Tavaliselt ta ei räägi uute kohta sellist taustainfot.“
„Ja ma arvasin, et kõik pidid seda tegema,“ nentisin sapiselt, olles endiselt pahuras tujus. „Kus su naine on?“
Ma polnud teda paar päeva näinud ning see tegi veidike kahtlustavaks.
„Tal on omad asjad ajada,“ vastas Lucius umbmääraselt ning andis selgelt märku, et sellest rohkem ei räägi.
Vaatasin seda meest ning küsisin, endalt, et kas too lõpetaks minuga suhtlemise, kui saaks teada, et ma olen segavereline. Või ta juba teadis seda? Tahtsin ohata, ent siis meenus, et mees istus endiselt mu kõrval ning ohkamise peale oleks ta kindlasti küsinud, et miks ma nõnda ohkan.
„Kas ma saan kuidagi kasulik olla?“ pärisin temalt viimaks. „Ma mõtlen, et sa vist korraldad neid haaranguid ja asju nagu ma koosolekult aru sain.“ Ma üritasin lihtsalt leida omale tegevust, et Lily oma peast välja saada. Oleks viimane aeg tema armastamine lõpetada, sest see hakkas minu jaoks juba eluohtlikuks muutuma.
„Hmm…“ ütles mees mu kõrval, „las ma mõtlen. Ülejärgmisel nädal on üks tähtis asi. Ma usun, et sa saaksid seal suurepäraselt hakkama.“
„Rohkem informatsiooni?“
„Noh, isand kavatseb täielikult enda poole saada hiiglased ja siis on ministeeriumile külla minek. Ta tahaks mõningasi asju sealt.“
„Kas selle õnnestumisel võib lugeda ministeeriumi kukutatuks?“
„Jah.“
Üks sõna, mis sel hetkel tähendas nii palju. Kui ministeerium kukutada, tähendas see seda, et isand on veel lähedamal oma unistusele, luua oma maailm, täpselt selline nagu ta kujutas ette.
„On sul sellega probleeme?“ küsis mees mu kõrvalt, olin tema juba uneledes ära unustanud.
„Ei,“ vastasin, „ma jäin lihtsalt mõttesse.“
„Ma siis arvestan sinuga?“
„Arvesta.“

„Severus, oota, palun!“ hüüdis mulle vana ja tuttav hääl järgi ning ma pöörasin ennast ümber, vaadates järjekordselt Teddinat. Kas tal oma elu ei ole või tema elu ülesanne ongi mind koguaeg jälitada? „Ära … mine … Bellatrixiga .. välja.“
Vaatasin teda ning mul oli tunne, et minu kulmud tahtsid kukla peal kokku saada. „Ja mis sinul sellest?“
„Noh,“ sattus ta segadusse ja vaatas mind, „ära saa minust valesti aru või midagi, aga ta ei meeldi mulle.“
„Ma polegi arvanud, et sa lesbi oleks,“ torkasin teravalt vahele ning ta pööritas silmi.
Ta silmitses mind ja ütles siis: „Lihtsalt, ma ei taha, et sa temaga suhtleks.“
„Oled sa mu ema või?“
„Sa oled nõme!“
„Ma arvasin, et me oleme vanemad kui lasteaialapsed. Miks sa kirjutad mulle ette kellega ma võin suhelda ja kellega mitte?“
„Sa ei saa aru!“ ütles ta ning vaatas mind. „Ma olen rõõmus, et sa lähed n a i s e g a välja, aga ma ei ole kindel, et see naine peaks olema just Bellatrix.“
„Aga kui ma ikkagi lähen?“
„Siis ära vasta kõigile küsimustele ausalt,“ ütles ta viimaks allaandnult. „Ja pärast ära ütle, et ma sind hoiatada ei proovinud.“

Ma istusin ja ootasin Bellatrixi. Me olime kokkuleppinud, et me saame siin kokku, sest mina ei teadnud, kuhu ta kohvi jooma minna tahtis. Mu silmad valutasid ja ma mõtlesin, et kas tõesti on mul prille vaja. Teoreetiliselt oli võimalik ka loitsuga silmad korda teha, ent võluritele meeldisid prillid, need andsid neile kuidagi mõjukust juurde.
Silmitsesin mööda tänavat kulgevaid inimesi ning pidin tõdema, et mitte keegi ei naeratanud. Aga need olid ka mugud. Mugud, vastikud, räpased, ebaviisakad. Ma olen elus kohanud vaid ühte toredat mugu ja see oli mu vanaema, kes nüüdseks surnud on. Hetkeks tekkis minusse igatsusetunne, ent ma surusin selle maha. Võlurid on mugudes alati paremad, kinnitasin endale, olenemata sellest, kui häid rosinapannkooke nad teevad.
Mulle meenus mu isa ning temaga koos olnud jagelemised. Ta oli kõige vastikum mugu elaes, keda ma teadnud olen. Tema pärast olen ma pidanud vaeva nägema. Miks kurat ei oleks võinud mu ema abiellud mõne võluriga? Või vähemalt mehega, kes austas võlureid ning kellel ei olnud nina vingus igaasja peale? Kes ei oleks mind ja mu ema siniseks peksnud? Kes oleks lubanud mulle uusi riideid osta, mitte poleks ma tema vanu pidanud kandma ja selletõttu välja nägema nagu pagana nahkhiir.
Vaatasin oma musta mantlit ning muigasin mõrult. Ma nüüd armastan musti riideid, mis on täiuslikult puhtad ning sedagi, et ma näen nagu välja nahkhiir. Kuid oma isa ei armasta ma mitte kunagi, selles olin ma kindel. Ja oma ema ka mitte, et ta pagana muguga abiellus. Ma isegi ei tea, kas nad on elus või mitte. Ma olen hoidnud ära üldse selle võimalusegi, et ma läheksin oma vanale kodutänavale. Inimesed võiksid mind ära tunda. Olen ma siiski küllaltki palju endiselt veel oma isa nägu. Mugudele mu isa meeldis. Koer koera tunneb, mõtlesin pahuralt ning vaatasin oma käekella. Bellatrix peaks kohe kohale jõudma.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 16/9/2010, 19:18

Endiselt meeldib. (Y)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

:) See on tore, et meeldib. Ma mõtlen, et jah, see on pikim lugu, mida ma kunagi kirjutanud olen. Very Happy

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 16/9/2010, 20:01

Ha. Ma ei teagi, mis mul pikim on. Tõenäoliselt Hawaii Reis. xD Aga see pole tervenisti minu kirjutatud, mõned on ühe tuttava kirjutatud osad. Sellel jutul on muidu... *läheb uurib järele* 17. peatükki, paar lõiku ka 18. peatükki.

EDIT: Saksamaa imedel on ka 18. osa. Võib-olla leian isegi veel pikema. *naerab*

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Mine ja otsi. Very Happy

Mul oli igav ja noh, ma tõlkisin esimese osa nii hästi-halvasti kui ma oskan inglise keelde. Haha. Peaks fanfiction.net-i üles panema kui ma kunagi hiljem mõne järgmise osa tõlkimiseks ka võimeline olen. Very Happy

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 17/9/2010, 15:16

Haha. xD
Ma ei ole kunagi viitsinud inglise keelde tõlkida või nii kirjutada. Siis tuleks vigu liiga palju.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Noh, eks see on paras pingutamine jaa, aga tunne on hea, et oh ma oskan tõlkida. ^^

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Lähen homsest umbes järgmise nädala teisipäevani üldse Eestist ära, seega see on kohe mõnda aega ainus post, mida te näete. Tehke nii, et kui ma Ungarist tagasi tulen, siis on siin hästi-hästi-hästi palju positiivseid kommentaare. Või vähemalt üldse kommentaare. Väga meeldiks, sest ma tulen & olen arvatavasti suht surnud, seega väga meeldiks minna arvuti siis ja näha, et oi, mu jutt on vastukaja saanud.
Kirja-,koma- ja stiilivigu leidub. Meenutan, see on FF, mida ma üritan võimalikult tõepõhisena hoida. Mõista seda nii, et ma tahan, et kui mu lugu lõppeb, on see täpselt selles kohas, kus Rowlingu Harry Potter algab. Ma loodan, et mõistate.
Kommentaare? Pisikesi ja suuri? Ütle mulle, mis sulle meeldib, ütle mulle mis sind häirib. Ütle kasvõi, et see on jube jura ning ma peaksin end põlema panema.

12

„Severus! Siin sa oledki!“ kõlas tuttav Bella hääl ning ma pöörasin end hääle suunas. Ta seisis minust mõned meetrid eemal ning üllatuslikul kombel kandis kleiti. See ei olnud üks neist tema tavapärastest kleitidest, millega ma olin teda varemgi näinud, vaid see oli midagi sellist, mida kantakse töövälisel päeval. Kuigi see asi ei olnud töö, see oli eluviisi, ent ikkagi. „Anna andeks, et ma hiljaks jäin.“
„Pole hullu,“ valetasin, „ma jõudsin ise ka siia äsja.“
Arvasin, et ta näeb mu vale läbi, ent mu valet kuuldes ta suunurgad tõusid. Naistele valetamine tundus sel hetkel hea ideena.
„Lähme?“ küsis ta ning ma vastasin: „Lähme.“

Kohvik oli pisike ning peatänavast veidike kõrval. Võlurid olid ettevaatlikud ning palju enam väljas ei käinud, nõnda oligi meeldiv istuda pooltühjas kohvikus akna all. Hinnad olid odavad ning kohv hea, nagu Bellatrix mulle teepeal rääkis. Kuna kohvikuomanik oli Surmasööjate toetaja, ei rünnatud tema kohvikut kunagi, sedagi rääkis see krussis juustega naine mulle.
„Kuidas sul läinud on?“ uuris naine mult ning äkitselt kõlas mu kõrvus Teddina sõnad, et ma ei räägiks välja midagi, mis oleks ohtlik. See naine võib olla omakasupüüdlik, ent truu sõpradele. Vähemalt seda tahtsin ma uskuda.
„Mitte kunagi varem pole paremini läinud,“ vastasin ning ta vaatas mind kerge kulmu kergitusega. „Mu elu liigub vaid ülesmäge.“
Bellatrix ristas oma peenikesed sõrmed ning vaatas mulle otsa. „Tõesti?“
„Jah,“ kõlas mu napp vastus, „ma teen karjääri, nõnda noorelt, nagu kõik kinnitavad.“
Ta kortsutas kulmu ning ma üritasin mõelda, et mida see kulmu kortsutus tähendada võis. Oli ta mu vastusega nüüd nõus või ei olnud?
„Aga see on see külg, mida sa inimestel näha lased, mida tõeline Severus tunneb?“ küsis ta kavalalt ning naeratas. Ja äkitselt mulle tundus, et ma tõesti peaksin Ted’i sünnipäevale minema. Lihtsalt selleks, et talle head meelt teha. Vorst vorsti vastu?
„Tõeline Severus,“ vastasin, „tunnebki seda, mida ma sulle ütlesin.“
See oli kohutav vale. Ma igatsesin Lily järgi, ma tahtsin teada, mida ta vastab, ent temast ei olnud mitte mingit märki. Hakkasin lausa tundma, et see mõte oli olnud vale, mis ma talle andnud olin, et ta ei oleks pidanud mõtlema.
Bella hingas kergendatult ning see pani mind kulmu kergitama. „Ma kartsin,“ alustas ta, „et sa oled kahepalgeline nagu kõik need mehed.“
Naersin sunnitult. „Ma suudan sind üllatada,“ nentisin.
„Jah,“ lausus ta ning rüüpas oma kohvi. „Ma pole sinuga päris avameelne olnud.“
„Jah?“
„Severus, sa meeldid mulle.“
„Ahsoo,“ ütlesin, oskamata midagi paremat öelda. Või oleksin pidanud ma üritama midagi paremat öelda?
„Ära nüüd üle mõtlema hakka või midagi,“ lausus Bella, „sa lihtsalt oled super lahe tüüp. Täpselt selline, keda meiesugustel vaja on.. ja ei saa väita, et sa just kõige koledam oleksid.“
Ma ei punastanud, ent tekkis tahtmine küll seda teha. Punastada juustejuurteni, täpselt sama punaseks minna kui need verereeturid, kellele muguasjad meeldisid. Kas nad olid Weaslyd?
„Nüüd ma ehmatasin su päris ära,“ ütles ta ning ta ei paistnud just eriti õnnelik olevat.
„Ei-ei,“ lükkasin tema arvamuse kiiresti ümber. Üritades tema külmadest silmadest midagi Lily silmadele iseloomuliku soojust leida, ent see ei õnnestunud, kohe mitte kuidagi.
„Tegelikult,“ alustas ta, „pole sa mitte lihtsalt ilusa välimusega, vaid äärmiselt nägus noormees.“
„Miks sa meelitad?“ olin otsekohene, sest nõnda meelitamine mulle ei meeldinud. Seda oleksid pidanud mehed naistele tegema, mitte nõnda püsivalt vastupidi.
„Sest,“ sattus ta kimpu, „sest sa tõesti oled. Ma tahan sinuga sõber olla!“
„Siis,“ ütlesin ma, „ära meelita. See tekitab minus ebameeldivustunnet. Justkui sa üritaksid mind püsivalt ära osta.“
„Oh,“ vastas ta ning vaatas oma tassi, „ma enam nii ei tee.“
„Ära tee jah,“ olin ma tema vastusega äärmiselt rahul. „Kas sa tahaksid mulle midagi rääkida?“
Ta vaatas mind sellise näoga nagu ma oleksin talle teised jõulud kinkinud. Sellise näo nägemine pani naeratama. Ja siis hakkas ta rääkima ning mina viisakalt kuulasin. Mitte sellepärast, et mind oleks huvitanud. Mitte sellepärast, et Bella oleks minu jaoks huvitav inimene olnud. Vaid sellepärast, et ma teadsin, et ta on isandaga lähedane ning tema hea sõna võib anda veelgi tugevust minu arenevale karjäärile.

Istusin ja vaatasin veidike tühjal pilgul oma tuba. See oli minu jaoks nõnda kõle, et ma tundsin soovi see põlema pistma. Mul ei olnud külm, ent ometi ma lõdisesin, sest mul oli seespidiselt nõnda külm olla. Veider kohe.
Sirvisin raamatut mida olin lugenud siis, kui Lily minu juurde sisse sadanud oli. See tundus olevat nii kaugel kuigi tegelikult oli see äsja olnud. Vaatasin tühjal pilgul välja, varsti on tulemas jälle külmad ja üksildased jõulud ning siis on minu sünnipäev. Ma vihkan oma sünnipäevi.

„Mida sa oma sünnipäevaks tahad?“ uuris tüdruk, kes istus mu vastas ning üritas muundamise kodutööga hakkama saada. Ta täiustas juba detaile, mina suutsin vaevu sellega hakkama saada.
„Sünnipäevaks?“ imestasin ning vaatasin oma nõelapatja. See tundus ikkagi kuidagi veel kergelt kerra tõmbuv olema.
„Jah,“ ütles ta ning vaatas oma nõelapatja rahulolevalt.
„Mida sa mõtled, et ma sünnipäevaks tahan?“ ei mõistnud ma tüdrukut siiski.
„Sev?“ küsis ta kahtlevalt. „Sa ikka tead misasi on Sünnipäev?“
„Tean,“ vastasin pärast viivitust, „ent ma ei saa su küsimusest aru.“
„Mis selles keerulist on?“ ei mõistnud nüüd neiu mind.
„Noh, et mida ma tahan? Kas sünnipäeval võib midagi tahta?“
Lily ohkas ning vaatas mind kaastundlikult. „Kas sa pole kunagi saanud ühtegi sünnipäeva kinki?“
Mõtlesin pikalt selle peale. Kas ma olin kunagi mõnda sünnipäeva kinki saanud? Ei suutnud küll meenutada ühtegi oma sünnipäeva, kus midagi peale minu lemmiksöögi tegemise, mulle tehtud oleks. Vanaema andis mulle asju millegi pärast juunis asju. Aga see ei olnud ju mu sünnipäevaga seotud.
„Ei,“ vastasin viivuks.
„Siis nüüd saad,“ ütles tüdruk naeratades, „seega, kas sul on mõnda huvitavat soovi asjadest, mida ma saaksin täita?“
Mõtlesin kaua selle peale, kas on midagi, millest ma puudust tunneks? Mul on parim sõbranna, mõned inimesed sõpradeks, ma olen eemal oma kohutavast kodust.
„Mulle.. mulle.. mulle meeldiks mõnda raamatut saada,“ vastasin viimaks ning naeratasin häbelikult.
„Suurepärane!“ rõõmustas Lily lapsikult. „Siis ma tean, mis ma sulle kingin.“

Võtsin raamaturiiulist tema kingitud raamatu ning hakkasin seda igatsusest ja igavusest sirvima. Mulle meenusid kõik need hetked koos Lilyga ja need tegid haiget.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 21/9/2010, 16:06

„Ahsoo,“ ütlesin, oskamata midagi paremat öelda. Või ma ei osanud midagi paremat öelda?

Loe see läbi ja ütle mulle, mis valesti on. xD

Mulle meeldib muidu. Bella on lahe. ( A )

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ilmselgelt natuke liiga palju kordust. Very Happy

Jah, kõik on lahedad endale iseloomulikul viisi.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Tulen Ungarist koju ja mõtlen, et raudselt on palju toredaid poste siin, et inimesed mõtlesid, et annavad teada, et nad on lugenud ja nii edasi. Aga jõuan siia ja njetu. See on veidike... huvitav osa.
Kommentaare? Kriitikat? Lihtsalt loed ehk?
Kirja-,koma- ja stiilivigu leidub. Kindlasti lasen kuskil mõne faktiga mööda, aga siiski, siit tuleb kolmeteistkümnes osa!

13

Ma mõtlesin, et kaua Lilyl otsustamisega aega võib minna, sest tegelikult hakkas täis saama juba kuu sellest, kui ta viimati minu juures oli olnud. Teddina oli minu peale kohutavalt solvunud, ent ma ei hakanud talle valetama ja ütlesin nagu asi oli, et ma ta peole ei tulnud. Ta tegi vaid nägu, et ta hakkaks mind tapma ja nüüd lihtsalt ei räägi minuga.
See aastane sügis on kuidagi eriliselt varajane kõiges olnud ning nüüd, oktoobri lõpus, oli tunne, et hakkab koheselt midagi hullemat kui vihm sadama. Kõõlusin aknal ning üritasin tuttavaid Surmasööjaid märgata. Malfoy oli mulle ülesande andnud ja siis selle ära võtnud, sest isand oli tema peale lausa karjunud sellepärast. Midagi veidrat minu jaoks. Ja muud ei olnudki kõige selle ajajooksul justkui juhtunud. Ahjaa, Lord Voldemort – ehk siis mu isand – sai järjekordsed paar võitu ning kinnitatud selle, et tema (ja ainult tema) on maailma kõige parim võlur. Dumbeldore pole tema lähedalegi oma oskustega.

„Severus, vana sõber,“ tuli Malfoy mu juurde ning ma nägin kauguses ta naist liikumas. „Räägi mulle, mida sa teed jõulude ajal?“
„Ma ei tea,“ vastasin ausalt, jättes lisamata, et ma vihkan kohutavalt jõule. See on perekonna püha, mida mina aastaid üksinda olen pidanud. Juba Sigatüüka ajal peale Lily ei tähistanud keegi seda koos minuga.
„Sa võiksid meile jõulusöömaajale tulla,“ lausus Malfoy veidikese ajapärast. „Ma tean küll, et praegu on alles oktoobrilõpp, aga plaanid tuleb teha varakult.“
„Ma usun, et ma tulen,“ vastasin endalegi üllatusena ning naeratus mehe huulil kasvas. „Suurepärane,“ sisises mulle vastuseks ning lahkus, jättes mu uuesti üksinda. Ma kahtlustasin, et ta tegelikult oli veidike pahane minu peale, et ma lasin oma isandal enda käike käsutada, arvestades, et too oli tegelikult mul üldse käskinud selliste asjadega tegelema hakata.

Oli õhtupoolik ning ma üllatuslikult võtsin suuna sinna poole, kuhu ma olin vandunud, et ma enam kunagi ei lähe – lapsepõlvekodu poole. Mu sihtmärk ei olnud kodu, selle maja uksest ei astu ma enam kunagi sisse. Ma isegi ei tea enam, kas mu ema või isa elavad või mitte, aga see pole ka minu jaoks oluline. Mul oli hoopis teine plaan ning hoopis teine sihtmärk. Kaks kiike seal vahetusläheduses, oli küllaltki pime ning ma teadsin, et seal pole enam kedagi.
Mööda tuttavat teerada kõndides meenusid mulle hetked lapsepõlvest, kuid kõige rohkem see, kuidas me seal samas tutvunud olime. Hingasin sügavalt sisse ning astusin kiikude juurde, istudes viimaks ühele. Ma ei lükanud omale hoogu sisse, sest ma ei tahtnud kiikuda, ma tahtsin tunda, et ta on mu l ä h e d u s e s , isegi siis kui ta ei ole.
„Siin sa oledki,“ ütles tuttav hääl ning ma oleksin peaaegu kiigelt maha lennanud. „Tulin sinu poole, aga sind ei olnud, seega ma mõtlesin, et kus sa olla võiksid ja siis tuli pähe, et siin.“
„Tere Lily,“ ütlesin viimaks ning tundsin läbi öö, kuidas ta naeratas.
„Kas sa mäletad?“ küsis ta minult ning kõndis mu juurde, võttes mu kõrval teisel kiigel istet. „Seda kuidas me kohtusime?“
„Miks.. miks ma ei peaks mäletama?“
„Ma ei tea,“ vastas ta. Ma ei tahtnud talle öelda, et see oli mu elu üks õnnelikumaid mälestusi, see kuidas me tutvusime. Minu jaoks oli meie lapsepõlve sõprus kõige parem asi maailmas. „See tundub imelik, et sa mäletad. Ma kahtlustan, et James ei mäleta kuidas me kohtusime.“
„Rongis, esimesel septembril, esimesel aastal,“ ütlesin ning vaatasin kaugusesse. Märkasin, et oli täiskuu, ent pilved hakkasid kuule ette sõitma.
„Jah, sina tead, mina tean, aga tema?“ küsis Lily ning vaatas äkitselt mind. Ma tundsin tema rohelisi silmi endal. „Kuidas sul läinud on?“
„Tavaliselt,“ vastasin. „Kuidas sul endal?“
„Ma ei tea, keeruliselt,“ vastas ta minule ning ma pöörasin pilgu tema poole. Tundus, et ta ei rääkinud mulle kõike ja ma ei saanud teda selles süüdistada. Mina ei rääkinud temale ka ammu enam midagi.
„Tahad sa sellest rääkida?“
„Ei,“ kõlas ta vastus, „mitte veel.“
Ma tõusin kiigelt ning kõndisin veidike eemale. Mu pea oli mõtetest tühi, tema eriline lõhn oli täitnud mu hinge. Ma tahtsin teda suudelda, öelda talle, et ma armastan teda kogu südamest. Seisin ja vaatasin kuud, üritades ennast maha rahustada. Ja siis tuli tema, neeldudes õrnalt mu õlale.
„Kuu on ilus,“ ütles ta ning ma pöörasin ennast tema poole, vaadates talle silmadesse. „Varsti on täiskuu,“ kõlas mu vastus. „Lupinil ei vea,“ ütles ta mõtlikult ning mulle meenus too poiss, kellest tuli välja, et ta oli libahunt. Tema mind väga ei kiusanud, võib-olla ta omamoodi isegi mõistis mind, mis tunne on olla erinev.
„Lily, miks sa siia tulid?“ küsisin ning ta keeras ennast mulle täiesti vastu. Me seisime üksteisest vaid mõne sentimeetri kaugusel. Me peaaegu olime üksteise vastas.
„Sest ma tahtsin sind näha,“ ütles ta mulle, kuigi ma mõistsin, et ta jättis jälle midagi ütlemata. Ta tuli mulle ütlema seda, mida ta on otsustanud ja ma teadsin tema käitumisest, tema olekust, et ta valis Jamesi ning jättis minu kõiges tahaplaanile.
Ma ei öelnud midagi ning siis tuli välja kuu. Ma vaatasin talle silma ning sama kindlalt ta vaatas mulle otsa. Tema silmadest peegeldus kuu ning see pani mind õrnalt naeratama.
Lily sirutas oma käe ning püüdis kinni mu ühe lendleva juuksesalgu, lükates selle tagasi, et see mu silmadesse ei tikkuks. Ta naeratas häbelikult ning ma otsustasin, et ma riskin. Veel ühe korra, et ma saaks öelda, et ma proovisin ja ma kukkusin läbi.
Ma hakkasin alla poole neelduma.. ta tõusis kikivarvukile.. ma ajasin huuled kergelt torru ning temagi toimis samamoodi... aeglaselt, õige aeglaselt toimus see, vaid kasvav kuu vaatas me tegevust peal, sest mitte üht teist inimest polnud läheduses.
Me neeldusime aina lähemale üksteisele ja puudus vaid mõni õrn liigutus ning siis oleks me huuled koos olnud ning siis, kui oli, see hetk, pööras ta oma põse ette, sosistades mulle kõrva: „Severus, ma valisin Jamesi. Me abiellume järgmisel valentinipäeval.“
Mu peas valitses tühjus kui ma kuulsin neid sõnu. Ma olin nii-nii lähedal tema suudlemisele. Ta ei olnud minust eemaldunud, ta põsk oli mu huulte juures ning vaid õige õrn peakallutus ning ma oleksin uuesti ta huuled saanud. Kuid ma teadsin, et kui ma oleksin seda teinud, oleks ta ise pidanud elama üle kohutavaid süümepiinu. Kuid samas ta oli selles süüdi!
Ta surus oma huuled vastu mu põske, jättes sinna veidike niiske jälje. „Aitäh, et sa oled nii suurepärane sõber, Severus, täiesti parima sõbra mõõdupuu järgi tehtud“ lausus ta viimaks ning ma kuulsin kuidas ta naeratas. Siis ta eemaldus minust ning kadus väikese potsatusega üldse. Paistis, et temalegi oli hakanud meeldima see, et ta saab niisama kaduda.
Ma seisin üksinda murul ning äkitselt hakkas puhuma kõva tuul. Ma tõmbasin oma mantli endale lähedamale kuid see ei aidanud, mul oli külm ikkagi. Tuule tõttu hakkasid pilvedki taevas liikuma ning need, mis olid enne kuu ümber, läksid nüüd kuu peale, tehes maailma veel pimedamaks kui see ennem oli olnud.
Ta valis Jamesi, ta valis Jamesi – see oli ainus mõte, mis mu peas vasardas. See vasardas samamoodi mu südames, lüües kilde mu vähesest alles jäänud südamest välja. Üritasin seal seistes kõike seda olematuks muuta, ent ma ei suutnud. Ma nägin ikka silme ees seda, kuidas me oleme kohe-kohe suudlemas ning siis ta pöörab põse ette ning ütleb mulle tõe, mida ma teadsin, ent ei tahtnud uskuda.
Soolane pisar jookseb üle põse, õigepea järgneb temale teinegi ning enne kui ma taipan seda, siis ma nutan. Soolased pisarad jooksevad üle mu põskede, kukkudes külmale maale. Ma ei tõsta käsi, et pisarate voolu tõkestada, ma ei tõsta kätt, et otsida mantli taskust taskuräti, et ennast korda teha. Ma ei tee midagi.
Ma seisan ja nutan. Ulub veel ühekorragi tuul ning siis ei kusagilt hakkab sadama selle aasta esimest lund. Väikeste helveste kaupa segunevad need minu pisaratega, sulades mu põskedel ning jäädes kinni mu ripsmetesse.
Ma ei tea kaua ma seisin seal, ent kaua, sest sel hetkel kui ma kõndima hakkasin, oli maa peale moodustunud juba korralik kiht lund. Lumi sulab kunagi ära, tuleb uus kevad, ent minu süda ei saa uuesti terveks. Ma olin selles rohkem kui veendunud.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/9/2010, 16:28

Aww...

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Tahad sa sellest rääkida, miks see "aww" on? Kurb, minu arust, rohkem.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 30/9/2010, 16:03

Ma siin mõtlesin, et ikka ei taha. *naerab*

Ei tegelt, armas minu meelest.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ega keegi arvanud, et ma selle pooleli jätsin? Okey, osalt vahepeal tegelikult jätsin ka, kooliga sada uut ja huvitavat asja. Aga kuna ma sain just viieteiskümnenda osa täielikult valmis, siis te võite ju neljateistkümnendat lugeda. :)
Kirja-,koma- ja stiilivigu kindlasti on. :)
Pai. Kommentaare? Kriitikat?

14

„Severus!“ kuulsin oma nime öeldavat ning ma pöörasin ennast ümber, nähes seal Teddinat seismas. „Isand käskis sulle edasi öelda, et täna õhtul oled sa kohustatud minema võitlusele.“
„Ahhah,“ ütlesin ning ei teadnud, mida selle informatsiooniga pihta hakata. Õues oli lumi ära sulanud ning kohutavalt külm. Uut lund, aga ei paistnud kuskilt ning paljud mõtlesid, et kas tulevad mustad jõulud või mitte..
„Sa.. Malfoyde peole lähed?“ uuris Ted edasi.
„Jah,“ vastasin napilt kuid olin kindel, et Ted salaja rõõmustas, isegi siis kui ta seda päriselt välja ei näidanud. „Sa tuled ka?“
„Mhm,“ ütles naine, „ma tean, et me ei saa eriti hästi läbi või midagi…“
„…aga?“
„.. ma tahaks, et need suhteks paraneks.“
„Ja?“
„Seega… ma tahtsin sult vabandust paluda.“
„Kas ma kuulsin õigesti?“ imestasin ning vaatasin kuidas ta päriselt minu juurde sammus.
„Jah,“ ütles ta mulle, „sa kuulsid õigesti, ma tahan meie suhteid parandada.“
„Milleks?“
„Sest.. sest.. sest sa oled mu ainus sõber.“
Ma kergitasin kulme ning Ted nägi kahvatum kui tavaliselt välja.
„Ma poleks vist pidanud seda ütlema,“ pomises ta rohkem endamisi ning kadus veel enne kui ma reageerida jõudsin. Otsustasin, et ma pean midagi pihta hakkama enne kui ta mind omale meheks palub või midagi.

„… Ma ei saa Snapeist aru!“ ütles naishääl pahaselt ning see pani mind peatuma. Kes rääkis sellisel häälel üldse?
„Tahad sa oma mõtted täpsustada?“ uuris meeshääl vastu ning ma kortsutasin kulmu. Kes need kaks olid kes rääkisid? Miks nad m i n u s t rääkisid? Üritasin ennast rohkem uksele lähemale nihkuda, kuid meie sugused mustad võlurid on kangesti kartlikud ning ma teadsin, et arvatavasti kasutavad nad vähemalt mingisuguseid kaitseloitse.
Kuulsin kuidas naine sügavalt sisse-välja hingas, enne kui üldse midagi ütlema hakkas. See hääl oli ühest küljest nii tuttav, ent samas ei suutnud ma aru saada, kellele see hääl kuulus! Naisi ei olnud siin kandis palju kuid samas ma teadsin, et ma ei tea igat naist, kes siin on.
Naine hingas uuesti sisse ning lausus siis: „Ta ei räägi kõike. Ma ei usalda teda! Ma ei suuda talle piisavalt lähedale saada!“
„Miks sa teda ei usalda?“
„Sest, nii noor mees ja ei mingit naist! Aga isand usaldab teda! Rohkem kui paljusid teisi!“
„Snape,“ kostus äkitselt mu selja tagant ning ma pöörasin ennast ehmunult ringi, vaadates ühe vana mehe silmadesse. „Kas sulle ei ole räägitud, et teiste inimeste pealt kuulamine on tegelikult e b a v i i s a k a s? Seega, tule parem minuga kaasa, ma kuulsin, et sa oled hea nõiajookides.“
Ja nõnda pidin ma lahkuma, ilma, et ma oleks aru saanud, kes minust üldse rääkisid. Ma teadsin vaid, et see oli naine ja mees, aga neid siiski siin kandis liikus.

„Hoia temast eemale!“ karjus ema ning lükkas mu rohkem enda selja taha. Piilusin korraks tema tagant ning nägin oma isa. Purjus, mugu, kes oli täna öiseks sihtmärgiks minu võtnud.
„Sa lipakas hoia üldse temast eemale! Kui ta on m i n u poeg, nagu sa väidad, tohin ma temaga teha ükskõik mida!“ karjus isa vastu. Kõlas laksatus ning ma mõistsin, et isa oli ema just löönud.
„Eii!“ karjusin kuid tundsin kuidas ema üritas oma käega mu suud kinni vajutada. Pisarad tikkusid mu silmadesse, sest ma kartsin, et ta teeb emmele veel rohkem haiget, et ta tuleb ja teeb mulle ka haiget.
Isa astus emale lähemale ning ema taganes kuid seal oli nüüd probleem, minu selg oli vastu seina. Kuidas me nüüd taganeme? Ma ei oska auke seina sisse teha nagu emme oskab. Ta ütleb küll, et ma olen veel nii väike, et ma ei peagi seda oskama. Aga mul on seda nii-nii väga vaja.
„Ma ÜLDSE ei usu, et see minu laps oleks! Kas sa oled prostituut? Ah? Kus on su raha? Miks sa oma raha koju ei too?!?“
„Palun,“ anus emm’ , tema häälest kostus lausa hirmu.
Kõlas järjekordne löök ning ema vajus minu ees maha. „Emme-emme!“ karjusin ning kükitasin tema juurde. Mida isa temaga teinud oli? Mida minu vastik isa oli temaga teinud? See mugust vastik mees!
„Ah siin sa oledki!“ ütles isa ning hakkas naerma.
„Hoia eemale!“ karjusin julgust kokkuvõttes. „Sa ei tohi emm’ nõnda lüüa! Sa ei tohi! Ei tohi!“
„Ja kas sa tead, mis ma sinuga teen?“
„HOIA EEMALE!“ karjusin läbi pisarate, keha värisemas. Ma kartsin. Ma ei tahtnud teada, mida ta võib minuga teha. Kindlasti midagi kohutavat, aga ma ei taha teada, mis asi see kohutav asi on! Ei taha!
Isa astus lähemale ning siis, ei kuskilt, tekkis minu ja isa vahele sein.
„Severus..“

„.. Severus.. ärka nüüd üles, see on kõigest paha uni,“ kuulsin kedagi korrutamas, mis sundis mind üldse oma silmi avama. Hääl, millega oli ema rääkinud, oli muutunud nüüd Bella nimeks. Bellatrix seisis ning vaatas mulle otsa. „Sa jäid magama.“
„On..“ mõtlesin järgi, et kas see küsimine on ikka mõttekas. „Väga halb?“
„Ei,“ hakkas naine naerma. „Kuigi sa vist nägid midagi väga õudset unes. Sellepärast ma su üldse üles ajasingi.“
„Kus – kus ma olen?“
„Malfoy juures, sa vajusid ära, seega ta tõstis su ühte oma magamistubadest.“
Miks ma üldse ära vajunud olin? Viimane asi, mida ma meenutada suutsin oli see, et ma pruulisin üht küllaltki lihtsat võlujooki.
„Muide, Snape,“ ütles Bellatrix, „ega sa ühte paksu vanameest siin kandis ringi luusimas ei näinud? Ta otsis sind, aga ta ei ole üks meist. Arvatavasti mõni tundmatu ministeeriumi tüüp luusis ringi, ma küll ei kujuta ette, kuidas ta siia s i s s e sai.“
Ja kujutis mehest, keda ma ei teadnud, tekkis mu silme ette. „Nägin,“ ütlesin viimaks, „ta palus, et ma villiksin kubemetäiderohtu. Ma ei tea küll, milleks tal seda vaja võis minna, aga seda kasutatakse tegelikult kõigi täide vastu. Tahad – tahad sa öelda, et tema panigi mu magama?“
„Ma tahan öelda,“ lausus Bella, kelle huuled olid surutud kriipsuks, „et me lähme nüüd ja kohe isanda juurde. Ta võis sinu ajust võtta mälestusi, sel ajal kui sina magasid.“
Ma muutusin kahvatuks ja mitte sellepärast, et ma oleks muretsenud oma isanda mälestuste pärast vaid sellepärast, et siis võis ta teada saada Lilyst. Võib-olla talle isegi haiget teha. Ja see oli minu jaoks märgatavalt hullem, kui see, et keegi saab mõna isanda saladuse teada.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 24/10/2010, 15:43

Mulle meeldib. (Y)

Kui aus olla, siis ma olin juba ära unustanud, et sa seda juttu kirjutasid. xD

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Einoh, aitäh. Very Happy

Mulle ka meeldib, endiselt, lõpp eriti. Very Happy

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 26

Armas. Mulle meeldib. (a)
Kas sul on see lõpuni kirjutatud?
Etjah. Bella meeldib, Snape meeldib, Lily.. eriti ei meeldi. xD
Ja uut tahaks. (y)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ei ole, päriselt. Mul on lõpp kirjutatud ja mul on viieteistkümnenda osani kirjutatud. Vahepeal on palju tühjamaad. Very Happy

Uuega tuleb natuke aega kannatada. Nii kaua kui ma 16nda osa valmis saan. :)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Kes kannatab, see kaua elab. Aga mina sain nii muuseas 16nda osa valmis, seega ilmavalgust näeb teie jaoks 15nes osa. ETTEVAATUST! Tegemist on veidike segase osaga.
Kirja-,koma- ja stiilivigu kindlasti leidub. Loogika ei ole mu parim sõber.
Kriitikat? Kommentaare?
Pai.

15

„Kas sa ootad mind?“ küsis Bellatrix minult kui oli minuni jõudnud. Ma istusin punasel pingil ja sirutasin lihtsalt jalgu. Mu peast olid igasugused mõtted kadunud ning ma tundsin ennast kergelt tühjana.
Mida ma oleksin pidanud talle ütlema? Et tegelikult ma ei oota teda vaid ootan naist, kes kunagi ei tule? „No, võib ka nii öelda,“ valetasin ja naeratus ta näol suurenes.
„Räägi,“ ütles ta mulle ja korraks tundus, et mu kõrval oleks justkui Lily istunud. Tema ütles mulle täpselt samamoodi, täpselt sama käskivalt, et räägi!
Kuid Bella ei olnud Lily. Ta oli keegi teine. Ta oli keegi, kellest ma ei saanud aru. Tema käitumisest ei olnud mitte midagi aru saada. „Millest?“ küsisin vastu ning üritasin teha nägu, et ma tõesti ei saanud tema küsimusest aru.
„Kõigest,“ õhkas Bella vastuseks ning sättis ennast minu kõrvale paremini istuma. Tema kleidi dekolteest paistis rindade kumerust. See ei olnud Lilylik, ent see oli ikkagi ilus, ikkagi erutav. Sundisin ennast korralikult käituma ja sundisin ennast hoopis mõtlema sellele, et kuidas ma talle vastama peaksin. „Umm..“ olin ma kimpus, „tundub, et ma ikkagi ei saa osaleda ühelgi võitlusel. Isand ei luba millegi pärast.“
Bella krimpsutas nägu, enne kui ta ütles: „Seoses sellega, isand käskis edasi öelda, et ülehomme. Lähme, koos.“
„Ahah,“ ütlesin ning sulgesin huuled kriipsuks. Miks mulle tundus, et sellest asjast head nahka tulemas ei olnud?
„See peaks hea lihtne asi,“ rääkis Bella edasi, „Isand tuleb, ent ta ei võta oma tervet ründemeeskonda.“
Noogutasin aeglaselt, seedides juttu mida Bella mulle rääkinud oli. Selle paksu mehe pärast ei saanud ma jälle võitlusele minna ning Teddina oli üllatunud, kui ma talle sellest rääkisin. Ta ütles, et ta lootis, et ta saab minuga külg-külje kõrval võidelda.
„Sa ei süüdista ennast, ega ju?“ äratas Bellatrixi hääl mind uuesti oma mõtetest. „See ei olnud sinu süü, et ta sinu oma ründeobjektiks valis ja kuidagi üldse meie turvasüsteemist läbi sai.“
Kortsutasin kulmu ning mulle meenusid mõne päeva tagused sündmused, veidike liigagi eredalt. Ajujaht mehele eriti. Ma ei saaks öelda, et ma nõrganärviline oleks või midagi, aga mälestus isandast meest tapmas ei olnud ikkagi just kõige meeldivam.
„See oleks võinud juhtuda ükskõik kellega meist,“ rääkis naine mu kõrvale edasi.
„Aga see juhtus minuga,“ ütlesin ning tõusin püsti. Mööda koridori eemaldudes kuulsin Bella nördinud hüüatust: „Severus!“

Kuidas ta saab öelda, et ära süüdista ennast? Muidugi ma süüdistasin ennast! Keda teist ma oleks üldse pidanud süüdistama? Minult võis ta teada saada informatsiooni. Informatsiooni Lilyist, informatsiooni isandast ja nii edasi. Ohkasin ning vajutasin pea padjale. Homme pidi olema mingi tähtis asi.
Mu silmad olid just täielikult kokkuvajunud. Uni mu toas tuli alati kuidagi paremini kui kuskil mujal. Mind pani üldse imestama kuidas ma Malfoyde juures magada olin saanud.
Toas käis kolakas ning ma avasin silmad, jõllitades tumedat kuju oma toas. Tõstsin võlukepi ning uni, mis hetk tagasi oli olnud nii magus, oli kadunud.
„Kes sa oled! Näita ennast!“ ütlesin ning kuulsin kuidas inimene oma naeru maha surub.
„Kombed,“ lausus naishääl naerdes, „kombed.. Severus.“ Seda öeldes paljastas ta enda ning ma vaatasin otsa Bellale.
„Bellatrix?“ imestasin ning ei suutnud oma üllatust maha suruda. Miks oli Bella siin minu juures? Tema tumedad juuksed olid sassis ning ta tundus, et ta naeratas.
„Kes siis veel?“ imestas naine ning lasi oma keebil toolile langeda. Tänavalatern valgustas õrnalt tuba, näidates naise kontuure. Ta kandis mingit liibuvat kleiti, tundes teda, teadsin, et see oli arvatavasti musta värvi.
Ma ei hakanud talle ütlema, keda ma tegelikult igal õhtul ootasin. Teades, et ta ei tule, ootasin ma teda ikkagi. Iga päev, iga hetk, olin valmis selleks, et ta tuleb. Et ma saaks temalt vabandust paluda kõikide nende kordade eest, millal ma talle haiget teinud olin. Kõikide nende kordade eest. Lubada, et ma parandan ennast. Ja ma teadsin, et seda hetke ei tule kunagi.
„Ma ei tea, mitte kedagi,“ puterdasin ennast välja, „aga sinu tulek on ikkagi kummaline.“
Bellatrix hakkas naerma. Tema naer ei olnud soe ning ei olnud seda ka seekord. Tema naer tekitas minus külmavärinaid, ning seda mitte heas mõttes. Seal, pimedas, tundus ta veel õudsem, veel kummalisem, veel halvem kui ta tavaliselt oli. Tekitas tunde, et põhjused, miks ta siia tulnud oli, ei saanud head olla.
„Miks sa siin oled?“ imestas ning üritan oma hirmu hääles varjata. See veel puuduks, et ta teada saaks, et ma kardan teda.
„Miks sa arvad, et ma siin olen?“
„Sellepärast ma küsingi, et ma ei oska arvata!“
„Ahh.. ära mängi lolli, Severus.“
„Ma..ma.. ei mängigi lolli.“
„Kindel?“ küsis naine ning äkitselt ei olnud seal toas enam Bella vaid hoopis Lily. „Kindel, et sa ei mängi lolli? Iseendaga? Teistega? Arvad sa, et keegi ei saa aru, et sa valetad, inimestele? Koguaeg valetad. Ja arvad sa tõsimeeli, et keegi aru ei saa?“
„LILY!“ karjatasin ning üritasin püsti tõusta kuid mu jalad ei kandnud mind.
„Lily siin ja Lily seal!“ ütles äkitselt keha ning seal seisis Teddina. Tema käed olid puusas ning kleit oli asendunud pükstega. „Kas sa üldse tähele ka paned, et mina olemas olen? Et mina tahaks ka, et sa mind märkaks! Ah? Ah? Teddinat pole olemas ju kui ilusamad naised ümber on.“
„Ted sa tead, et see ei ole tõsi!“ vastasin.
„Hoia oma valed endale,“ ütles naiskoor ühest suust. See oli nii kummaline, sest ma ei olnud kunagi suutnud neid kujutada nõnda, et nad nõustuksid millegagi. Aga nüüd, nad kõik kolm, rääkisid ühest suust.
„Severus.. Severus..“ korrutas hääl ning hakkas mind raputama.

Teddina oli põlvili mu voodi ääres ning raputas mind. „Severus, ärka ometigi,“ anus ta mind ning ma avasin silmad, vaadates talle otsa. „See oli kõigest uni,“ kinnitas ta mulle ning ma vaatasin talle mõistmatult otsa. Tema käsi läks vastu mu laupa ning ta kortsutas kulmu. „Sul on palavik,“ ütles ta vaikselt, nentides lihtsalt fakti.
„Kuidas sa siia said?“ küsisin, suutmata midagi enamat rääkida. Hetk tagasi oli ta olnud ju hoopis teises toanurgas! Ja kuhu said Lily ja Bella?
„Tulin. Sa olid kadunud.“
„Kadunud?“
„Jah. Ei ilmunud täna hommikul kohale.“
„Kuhu said Lily ja Bellatrix?“
„Lily ja Bellatrix?“ imestas ta vastu.
„Sa olid just koos nendega,“ vastasin veendunult.
„Ei, Severus. Sa nägid und. Ma ütlen neile, et sul on palavik ning, et sa täna tööle ei tule.“
„Homme..homme..“ korrutasin, sest mulle meenus, et homme on võitlus.
„Homme on uus päev, ja küllap sa terveks saad. Maga nüüd.. ma tulen vaatan sind õhtupoole,“ lausus ta ning sasis mu musti juukseid. Ma heitsin uuesti korralikult teki alla ning hetke pärast oli tema juba kadunud. Aga mina ei julenud silmi kinni panna. Viimane kord oli juba piisavalt realistlik unenägu. Mis saab siis kui see kordub?

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 28/10/2010, 12:13

Hehehe.
See oli küll lõbus.

» Need pisiasjad... 77/77