MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] | |
| | |
Autor | Teade |
---|
Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 28/10/2010, 12:17 | |
| Ega koguaeg ei saagi hala kirjutada (loe: küll seda hala veel tuleb) | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/10/2010, 19:18 | |
| Oh üllatust, kostitan teid veel enne koolivaheaja lõppu ka 16nda osaga. Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Loogikaga suudan ka alatasa mööda lasta. Kommentaare? 16
Keerutasin oma mõtteid unenäo ümber. See oli olnud kõige kummalisem unenägu. Teddina on üritanud terve tänase päeva mulle väita, et see oli kõigest unenägu, kuid ma ei usu teda. Olen veendunud, et nad seisid, kolmekesti, minu toas ja ütlesid mulle, et ma peaksin lõpetama valetamise. Aga kuidas ma saan lõpetada valetamist? See tähendaks mulle surma. Kuid see ei tähendaks surma ainult minule, see tähendaks surma ka teistele. „Severus,“ nurrus Bellatrix äkitselt minu kõrva ääres. „Ah?“ ärkasin oma mõttest ning avastasin üllatusega, et Bella istus mu kõrval. „Sa olid nii..“ alustas naine „.. mõtlik.“ Vaatasin teda ning mõtlesin, et kas ma peaks talle ka paljastama põhjuse, miks ma nõnda mõtlik olin kuid siis leidsin, et see ei ole ikka nii hea mõte ning otsustasin selle tegemata jätta. Vastasin talle: „Mõtlen tänase peale.“ „Õhtu?“ Noogutasin ning tundsin järjekordset südametunnistuse lööki. Kas mu unenägu ei olnud mulle mitte öelnud, et ma peaks valetamise l õ p e t a m a ? Kuid samas kuidas sa saad midagi lõpetada, kui see on sind nii sügavale valedesse sisse kiskunud. Terve mu maailm oli täis valesid. Sünnist saati olid mind valed ümbritsenud, kuidas on võimalik nõuda minult, et ma lõpetaksin valetamise? See oleks sama, mis nõuda, et ma lõpetaksin.. hingamise. „Ma sinu asemel küll ei muretseks,“ lausus Bella, naeratades. Tema naeratus ei meenutanud küll alati päriselt seda, mida see tegema oleks pidanud, ent see naeratus oli tema kohta isegi päris naeratuse sarnane. „Isand usub sinusse ja mina olen näinud sind kahevõitlusklubis. Sa oled.. andekas.“ „Üks asi on kahevõitlusklubi,“ porisesin talle vastuseks, „teine asi on päris võitlus.“ Ma jätsin talle ütlemata, et ma muretsesin ka sellepärast, kes seal olla võis. Kui seal oli näiteks Lily. Kas ma oleksin suuteline tema vastu hakkama? Või kui seal oleks näiteks James? Kas ma oleksin võimeline teda.. tapma? Piinama? Ta oli ju Lily armastus. Kas ma oleksin võimeline üldse talle haiget tegema, teades, et samal ajal teen ma haiget ka Lilyle? „Usu mind Severus, kõik laheneb suurepäraselt,“ ütles Bella ning patsutas mulle õlale enne kui ta lahkuma hakkas. Ma tahtsin teda uskuda kuid millegi pärast ma ei suutnud seda teha.
„Minu arust ei ole ta üldse hea,“ lausus Teddina ning viskas ajakirja laua peale. Tõstsin pilgu ning üritasin endale esiteks meelde tuletada, miks ma temaga ühes seltskonnas olin. Uurisin: „Kes ei ole üldse hea?“ Teddina vaatas mind, pilgus läbi kumamas haletsev pilk. „Ninakad Matsid,“ lausus Ted ning keeras ajakirja minu poole. „Ajakirja arvates on nad Ninakate Nõidade ilusam ja maskuliinsem versioon. Minu arust on nad jura.“ „Ahah,“ laususin, oskamata midagi öelda. Kes olid Ninakad Nõiad? Kes olid Ninakad Matsid? Millega nad tegelesid? KES NAD OLID? „Ah sa ei tea ju, omas mullis elaja,“ lausus Ted ning ma üritasin endale uuesti meenutada, miks ma teda üldse talusin. Tema käitumine oli täiesti.. ebanormaalne. Justkui ta oleks ennast mu sõbraks pidanud või midagi. „Nad on muusikud, bändid kui täpne olla. Ninakad Nõiad on põhiliselt naistebänd, teevad sellist huvitavat muusikat ja Ninakad Matsid on siis nende meesversioon, kui ajakirja tsiteerida.“ „Ahah,“ ütlesin uuesti, oskamata midagi täpsemat öelda. „Teevad nad head muusikat?“ küsisin viimaks ka enda üllatuseks ning paistis, et ka Tedi üllatuseks. Ta kehitas õlgu ning vastas: „Ma ei tea, käib kah. Aga Ninakate Matside solist on täiega kole. Isegi s i n a oled ilusam.“ Ma teadsin, et mulle ei ole kõige paremat välimust antud aga viis kuidas Ted seda ütles, pani mind arvama, et ma peaks koheselt enesetapu tegema, sest minust koledam sai ainult see solist olla. Peaksime koos enesetapu tegema? „Oih.. ups,“ lausus Ted ning nägin kuidas ta näost valgemaks läks. „Ma ei mõelnud seda nii, Severus. Ei-ei mõelnud.“ Kergitasin kulme ning nägin kuidas Ted veel rohkem endast välja läks. „Ausõna, Severus. Sa oled täiega ilus,“ üritas ta ennast välja keerutada, kui mina pead raputades tema üksinda jätsin. Polnud tema ka just kõige ilusam neid maailmas.
„On kõik kohal?“ sisises isand ning vaatas meid hindava pilguga. Justkui keegi oleks julenud siit puududa. Ta silitas oma madu ning ma pidin närvide talitsemiseks mõtlema asjadele, millele ma tavaliselt sellises seltskonnas ei mõtleks. Ilusatele mälestustele, vähestele headele hetkedele mis ei sisaldanud Lilyt. „Olgu siis, lähme, kõik minu järel,“ lausus Isand ning hakkas liikuma, ent peatus siis, pöörates end uuesti meie juurde. „Esiteks, ma tuletan teile meelde, et kui te midagi valesti teete, siis ma saan teie peale VÄGA pahaseks. Teiseks, Severus Snape, palun tule minu juurde.“ Kuulsin oma nime ning ei suutnud välja mõelda põhjust, miks ta mind välja kutsus. Millega mina jälle hakkama saanud olin? Kas minu närveldamine paistis tõesti nõnda välja? Jalad kergelt värisemas sammusin oma isanda poole. „Severus,“ lausus isand ning ma üritasin tema häälest midagi välja lugeda, ent see ei õnnestunud mul väga hästi, ma ei suutnud aru saada, miks mind sinna kutsutud oli. „Ma olen kuulnud, et sa oled väga hea.“ „..“ „Las ma lõpetan, Severus. Ja nõnda ma tahan ise näha kui hea sa oled. Sa võitled minu kõrval, et ma saaksin hinnata sinu oskusi. Sobib sulle nii?“ Langetasin pea ning ei teadnudki, mida ma tundma oleksin pidanud. Hea meelt või hirmu. „Jah,“ vastasin, „see teeb mulle vaid hea meelt, Isand.“
Koht, kuhu me läksime, oli linna tänav. Ma ei tundnud seda linna ning ma ei saanud ka kelleltki küsida, kus me olime, sest isand oli käskinud mul koguaeg tema kõrval olla. Käisin temaga kõikjal kaasa kuid peale paari pahareti peletamise ei saanud ma midagi teha. Tundus, et see linn on justkui välja surnud. „Severus, mida sa mõtled?“ küsis isand minult äkitselt. „Et siin on vaikne,“ vastasin mõtlematult, „liiga vaikne.“ „Tore, et keegi minuga nõustub,“ vastas isand mulle üllatuseks ning ma pilgutasin üllatusest, et isand minuga nõustub. Me jäime seisma, mina isanda kõrval. Bella teisel pool, nägin Malfoyd kaugemal ning tema naist samamoodi, isegi Tedi tundsin ära kuid paljud neist olid mulle pooltundmatud. Bella mehe tundsin ka ära. „Tähelepanu!“ ütles isand. Isegi siis kui ta teadis, et iga tema sõna ahmitakse endasse, meeldis talle vahepeal selliseid väljendeid, pöördumisi, kasutada. Ma ei saanud temast aru kuid arvatavasti pakkus talle see lihtsalt naudingut. „Me jaguneme väiksemateks gruppideks,“ rääkis ta edasi, „siin on liiga vaikne, seega ma olen peaaegu veendunud, et mõni Fööniksi Ordu liige luusib siin ringi. Ma tahan, et te need endale allutaks kuid, - tähelepanu – ei tapaks. Selge?“ Selle peale kostus pominat ning ma järeldasin, et see pomin tähendas seda, et nõustuti. „Severus, Bellatrix, Malfoy’d , Grable, Goyl, Ted – teie olete minuga ühes grupis, ülejäänud on teises grupis. Arusaadav?“ rääkis ta edasi ning me kõik noogutasime pead ühes taktis. Toimus vaikne ning kiire jagunemine.
Me olime nüüd märgatavalt väiksema grupiga ning seisime ümber isanda. Ted seisis minu ühe käe juures, Bella teise. Vaatasime kõik isandat ning ootasime temalt juhtnööre. „Ted ja Snape, teie lähete sinna suunas,“ näitas ta meile suuna kätte ning hakkas siis teistele samamoodi suundasi näitama. Mind oli täitnud mingisugune omamoodi teadmine, et asi läheb märgatavalt hullemaks. Mingisugune eelaimdus, et varsti hakkame võitlema. Ted kõndis mu kõrval, võlukepp välja võetud. Me ei rääkinud kumbki ning siis ma äkitselt märkasin midagi, mida ma kõige vähem märgata tahtsin. Aga minu õnnetuseks oli seda ka Ted märganud.
| |
| | | Senseless. Kojamees
Postituste arv : 30 Age : 26
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/10/2010, 19:31 | |
| Ma teadsin, et mulle ei ole kõige paremat välimust antud aga viis kuidas Ted seda ütles, pani mind arvama, et ma peaks koheselt enesetapu tegema, sest minust koledam sai ainult see solist olla. Peaksime koos enesetapu tegema? Äkki on minu viga, aga ma oleks peaaegu naerukrambid saanud. xD Muidu.. Ägeda koha pealt jäi pooleli. Ja uut tahaks. Sest mulle meeldis. | |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/10/2010, 19:34 | |
| | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 30/10/2010, 14:12 | |
| Sensless - Jap, mulle endale meeldib ka see koht. Murtgah - Mulle meeldib kaa. Uue osaga peate kannatama, veidike. :) | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 20/11/2010, 23:53 | |
| Üle mõningase aja teile uus osa. Meisterdasin just 18nda osa valmis ning olen sellega küllaltki rahul, seega saate te 17ndat lugeda. Loodan, et teile meeldib. :) Kirja-,koma- ja stiilivigu leidub. Faktivigu ka. Kommentaare? Kriitikat? Pai. 17
Ja enne kui sai aevastada oli tegevus alanud. Fööniksi Ordu liikmed tormasid meie poole ja meie tõmbasime oma võlukepid välja. Minu ette sattus noor, arvatavasti isegi mitte veel Sigatüügast lõpetanud, tütarlaps. See pani mind kulmu kergitama kuid veel rohkem siis, kui tuli välja, et ta on andekas nõid. Pidin vaeva nägema, et teda nõrgestada. Ma ei suutnud temale ühtegi needust peale panna kuid kui ma selja keerasin nägin kuidas Ted seda tegi. Mulle õrnalt naeratades. Tüdrukust võis veel kasu tulla, mõtlesin tuhmilt ning liikusime sinna poole, kus olime grupiga lahku läinud. Paistis, et teisedki olid oma sõjategevusega sinna maale jõudnud ning üldine sõjategevus oli kohal. Lendasid sädemed, majade seinad lagunesid kui mõni võlur lennutas mõne teise vastu seina. Ja mitte just kõige aeglasemal tempol. Enda üllatuseks avastasin, et seda probleemi, mis mul esimese nõiaga tekkinud, enam ei olnud. Üksteise haaval allutasin neid iseenda võimu alla ning tundsin iseenda üle uhkust. Ma olin ikkagi Segavereline Prints, isegi siis kui paljud, õigemini enamus seda ei teadnud. Olin endiselt Tedi lähedal ning tema lähedus mõjus kuidas eriliselt hästi. Temast õhkus sõjakust ning see kandus edasi minuni. Ma kaotasin hirmu ning tundsin kuidas veri minus elama hakkas. Ma saan neile kätte maksta kõige selle eest, mida nad mulle, paljud neist, mulle koolis teinud olid. Mu silm seiras kaugel Sirius Blacki liikumas ning tema nägemisega jõudis mulle kohale, et kui tema siin on.. siis on ju ka James ning koos Jamesiga käis koos ju.. Lily. Lily on kuskil siin! See mõte kihutas läbi mu närvikanalite kiiremini kui ma oleksin arvanud, et see üldse võimalik on. See oli nii õudne mõte, et võib-olla Bella või Malfoy on tema vastu needust lausumas. Valu käis minu südamest läbi kui ma sellele mõtlesin. Ja siis tuli mulle meeldi jutt, mida isand rääkinud oli. Oma uuesti needusest, mis oli palju parem kui ükski eelnevam, mille ta välja mõelnud oli. Ma ei muretsenud enda pärast. Minu surm oleks midagi tähelepanematut kuid kui Lily jääks selle loitsu piirkonda ning selle tõttu kannataks, seda ma ei suudaks iseenesele andestada. Hakkasin astuma kui kuulsin Tedi karjatust: „Severus, vaata ette!“ Vaatasin ning suutsin õigel hetkel eest ära hüpata, kivi lahmakas, mis oli majast tulnud veeres minust mööda järgmiste inimeste poole. Nägin kuidas üks meie omadest seda naerdes juhtis. Tõbras selline. Hingasin sügavalt sisse ning noogutasin tänutäheks Tedile. Temata poleks ma sellest küll eluga pääsenud. See tüdruk võis tõesti lõppkokkuvõtteks päris kasulikuks osutuda. Seirasin pilguga rahvast, üritades võitlustegevusse võimalikult vähe sekkuda. Ma ei saanudki aru miks aga see tundus kõige õigema mõttena. Ma leidsin üles oma isanda ning Bella ja isegi Malfoyd, minu õnneks ei võidelnud mitte ükski neist Lilyga. Pöörasin kõrvaltänavale ning hakkasin ringiga kõndima, et teisele poole väljakut minna. Võib-olla on mul sealt otsides rohkem õnne. „Ja ma arvasin, et sa oled julge,“ ütles hääl minu selja taga ning ma teadsin ümber pööramata kellega tegemist oli. Hääl minu kooliea algusest, hääl, mis kunagi head ei tähendanud. „Ja mis paneb sind arvama, et ma seda ei ole?“ pressisin läbi hammaste ning pöörasin ennast ümber. Nähes Jamesi endast mõne sammu kaugusel. „See, et sõjategevus jääb minu, mitte sinu, selja taha,“ lausus ta ning hetk hiljem kuulsin ma Lily heledat häält: „James, lõpeta ära.“ „Sina hoia ennast sellest üldse eemale,“ ütles James ning ma kuulsin tema hääles rohkem käsku, kui ma oleksin tahtnud. „Sina ei käsuta mind,“ vaidles Lily vastu ning kõndis tema kõrvale, vaadates oma rohelise pilguga mulle otsa. Mulle hetkeks tundus, et seal käis läbi hirm, kuid ma teadsin, et ma kujutasin seda ette. Või kartis ta enda ja Jamesi, mitte minu pärast. Üritasin ära unustada, et James seal on ning pöördusin Lily poole. „Sa pead siit ära minema,“ ütlesin talle ning James hakkas ebameeldival häälel naerma. „Oled sa unustanud kes sa selline oled?“ küsis James ning astus mulle sammu lähemale kuid Lily haaras talt käest. Mul oli valus vaadata kuidas ta hoidis Jamesil käest kinni. Minust polnud ta kunagi nõnda käest kinni hoidnud.. „See ei puutu asjasse,“ urisesin vastuseks ning vastuseks kõlas uuesti Jamesi naer. „Ma usun, et minu tulevane naine oskab ise oma käikude eest muretseda,“ vastas James ning järjekordne terav valunoot läbistas mu südame. Ta ütles ’minu tulevane naine’, see oli nii.. lõplik. „James, lähme ära,“ ütles Lily ning ma vaatasin talle otsa. Üritades aru saada millest ta mõtleb, kuid ta hoidus minu pilgust ning nõnda jäi see saladuseks. „Isegi su tulevasel naisel on rohkem oidu peas,“ vastasin provotseerivalt. Minul pole enam midagi kaotada. Minu vaenlasest hoidis kinni ainus naine, keda ma kunagi tõeliselt armastanud olin. „ÄRA RÄÄGI MINU NAISEST NÕNDA!“ „Kuidas?“ vastasin provotseerivalt ning nägin kuidas uuesti Lily silmadest peegeldus hirmu helk. See ei kuulnud sinna ning sellepärast tundus see minugi jaoks hirmutavana. Ja järgmisel hetkel seisis James võlukepp käes ning hakkas minu vastu loitsu lausuma. Tõstsin omagi võlukeppi, teades, et James on hea. Lausa väga hea. Kuid loits mis minuni tuli, tahtis mind lihtsuse poolest lausa naerma ajada. Mis mõttes ta ründab mind nii lihtsa loitsuga! Kas me oleme kolmas klass või? „Mõnda veel lihtsamat ei tahtnud valida või?“ küsisin kui olin probleemideta ennast kaitsnud. „Ma lihtsalt kontrollin, et kas sul veel mõni ajuriismeke on alles või on kõik su isandake endale võtnud,“ lausus James ning hetke pärast tuli juba valgus. Assa mait, ta oli sõnadeta võlumist õppinud. Vaid viimasel hetkel suutsin eest ära põigata ning loits tabas maja seina, mis hakkas tükkideks varisema. Kuidas ta julges mu isandast rääkida! See oli kohutav ning ma mõtlesin hetkeks, et maksaks talle selle eest kätte, kuid miski, vist see, et Lily juures oli, sundis mind ümber mõtlema. „Sul on õnne, Snape,“ lausus James ning ma nägin kuidas Lily tema käest uuesti kinni haaras. Ta rääkis vaikselt ning kiirelt kuid läbi kumas sõnade paar: „Ära tee.“ Ning siis raputas James oma pead. Enne kui James midagi lausuda suutis saatsin talle oimetuseloitsu. James sai pihta ning langes teadvusetult maha. „MIDA SA TEGID!“ karjus Lily ning ma jooksin tema poole kuid ta tõstis oma võlukepi minu poole. „Ära tule lähemale!“ „Ma tegin seda teie mõlema hüveks,“ laususin nördinult. „Ma olin siin, sest ma tahtsin sulle öelda, et sa pead minema. KADUMA!“ Lily vaatas mind, silmis pisarad. „Sev’“ ütles ta ning pisar jooksis üle tema põse. Kuidas ma ka ei tahtnud tema pisarat kinni püüda, ma ei teinud seda. Ta pühkis selle rohmakalt ära. „Ma ei usu sind.“ „Usalda mind, palun,“ laususin ning Lily raputas oma juukseid. „Arvad sa,“ laususin ning vaatasin teda. „Et kui ma ei tahaks sulle.. teile.. head, siis ma poleks teda sihtinud lihtsalt oimetusloitsuga, mis annab sulle paraja aja, et koos temaga ära kaduda.“ „Miks, Sev’, miks?“ küsis ta ning tõstis oma mehe õhku. „Küsi mida lihtsamat,“ vastasin ning vaatasin närviliselt ümbruskonnas ringi, see veel puuduks, et ma vahele jääksin. „MINE!“ Lily noogutas, pühkis viimase mälestuse pisarast ning koos oma hõljuva mehega pistis ta sõjategevusest jooksu.
Jooksin tagasi sõjategevusse ning imbusin vaikselt Tedi juurde. „Õigel ajal, Severus,“ lausus ta ning lisas, „isand käskis meil koguneda, ta pidi oma salarelva nüüd kasutama.“ Ma tahtsin kergendatult hingata kuid ei olnud kindel, kas ma usaldasin Tedi piisavalt. Seega jätsin ma selle tegemata. Hetk hiljem käis kõva kärgatus, millele järgnes mu isanda kõle naer.
| |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 21/11/2010, 14:59 | |
| Mulle meeldib. (Y) Nende kolme rääkimise aeg oli hea. xD | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 28/11/2010, 20:47 | |
| Aitäh, | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 7/12/2010, 20:14 | |
| Te tegelikult ju armastate mind, eksole. Mul ei ole üheksateistkümnes osa valmis, sest mul on selle ühe osa juures auk, ma tean kuidas kahekümnes peaks edasi minema, kuid üheksateistkümnendas on auk. Nõnda ma mõtlesin, et jagan teile kaheksateistkümnenda. Võib-olla tuleb mul vahepeal endal ise hea idee aga sa võid alati jagada oma ideid, mis saab edasi, sest mu mõtted millegi pärast toppavad üheksateistkümnenda osa juures. Võib-olla kakskümend on nõnda müstiline arv, et mu mõtted ei ole nõus sellega, et ma kirjutaksin selle vahepealse osa. Kirja-,koma-, stiili- ja loogikavigu leidub. Kommentaare? Kriitikat? Pai. 18 „Snape, Snape, Severus Snape, Snape, Snape, Severus Snape“ laulis James ning kõndis mööda koolimaja ringi, ta lõi nipsu kaasa, mis moodustas kummalise rütmi selle juurde. Ma ei teadnudki, et minu nimest oli võimalik teha nii.. musikaalset lugu. „Snape, Snape, Severus Snape.“ Tema ülejäänud rühm, kes tavapäraselt tema ümber tegeles oli üllatuslikult kuidagi väga vait. Aga see ei takistanud Jamesi laulmast. „Oh Severus!“ hüüatas ta kui ma kogemata liiga vara koridori nurga tagant välja astusin. Tema lõõritamist oli kaugelt kuulda ja nüüd sain ma aru, miks tema rühm temaga kaasa ei laulnud. Neid lihtsalt ei olnud. „Sa oled oma ümmardajad ära kaotanud,“ märkisin sapiselt ning lükkasin liiga pika juuksesalgu silme eest ära. „Ja sina pole oma ¹ampooni pudelit endiselt üles leidnud,“ vastas James samasugusel hääletoonil. Me jõllitasime üksteisele otsa ning õhus oli tunda elektrit. Kuid mitte positiivset elektrit vaid sellist, mis teavitas, et varsti võivad kaks kolmandiku üksteisele kallale minna.
Avasin silmad ning vaatasin võõrast lage. Jamesi silmad kummitasid ikka mul silme ees ning see tunne, et ma olen võimeline talle kere peale andma, nagu oli olnud tol korral, kui me sattusime silm-silma vastu üksinda, oli ikka. Mulle meenus, et tookord me ei läinudki üldse karvupidi kokku. Dumbeldore astus mööda koridori ning oli väga imestunud kui meid kahte koos leidis. Kuid nüüd oli märgatavalt pakilisem probleem. Kus kurat ma jälle olin? Käsi liikus harjumuspäraselt mööda voodit, kompides tundmatut voodilina ning tekikoti. Hingasin pahinal välja, ma ei teagi täpselt kas kergendusest või mitte, kuid siis tabas mu käsi midagi. Kompisin seda natukene ning mulle jõudis kohale, et see ei olnud miskit, see oli keskit. Ma olin kellegagi voodis! Tõusin kiiremini voodist kui see mõttekas oleks olnud, sest järgmisel hetkel lõi mu maailm päris korralikult kõikuma, ent iiveldustunnet tagasihoides jäin ma püsti seisma ning üritasin aru saada, et kes see keegi on. Kehakuju järgi tundus, et naine. Vaatasin end ning enda rõõmuks avastasin oma seljast riided, seega, seksuaalvahekorda me astunud ei olnud. Arutlesin endamisi ning ei pannud tähele, et keha ennast liigutama oli hakanud ning voodis istuli tõusnud oli. Ta vaatas mind uniselt ning haigutas siis. Ma oleks äärepealt karjatanud sest naine, kes mulle just tere hommikust öelnud oli, kes minu kõrval maganud oli, ei olnud keegi mu kui Teddina isiklikult. „Kas.. me.. ee..?“ küsisin lollakalt kontrolliks, see, et mul riided seljas olid, ei tähendanud seda, et me noh, seda ikkagi teha ei võinud. Ma tegelikult oskan riietuda ka poolunes. „ee mida?“ küsis unesegane Ted minult ning vaatas mind kulmu kortsutades. „Noh..“ olin ma kimbatuses ning minu tavaline enesekindlus oli mind kohe vägagi maha jätnud. „… seksisime.“ Selle sõna välja ütlemine nõudis mult rohkem pingutust kui ma arvata oleksin osanud ning ma lootsin, et mulle ainult viirastub, et veri mu põskede poole sööstab. „Õh, Severus, mida sa arvad minust.“ Oli kõik mis Ted ütles, enne kui ta uuesti voodisse pikali langes ning uinus. Nii palju siis sellest.
Istusin voodiserval ning vaatasin pilti, mis oli voodi vastu pandud. Tundus, et see maal rohkem püsis seal ausõna kui naela peal või loitsu, ent millegipärast tundus, et see ausõna oli seekord rohkem mängus kui hookus-pookus. Ma ei suutnud meenutada kui kaua ma maganud olin, või mis oli saanud pärast seda kui mu isand kurjakuulutavalt naernud oli. Teddina magas ka nii, et ma ei saanud ka temalt küsida, et ehk tema oskaks valgust heita ning mulle midagi tarka rääkida. Nõnda passin tühja ning vaatasin maali, mis endiselt kõige rohkem ausõna peal üleval püsis.
„Olete te kaks alles unimütsid!“ tuli Bella äkitselt tuppa sisse naeratades. „Enamus Surmasööjaid on juba ammu üleval.“ Kuid siis ta märkas, et ma lihtsalt istusin voodiserval siis ta kehitas õlgu. „Olgu, üks on unimüts,“ parandas ta end ning istus mu kõrvale. „Mis juhtus?“ küsisin ning suunasin oma pilgu Bellale. „Umm..“ vastas Bella ning ma nägin ta näost, et ta oli kahevahel, kas rääkida mulle tõtt või valetada, tundus et ta läks viimaks esimese peale välja, sest ta lausus: „Isand natuke alahindas oma võimeid, nii, et see loits ei võtnud rajalt maha mitte ainult vastaseid, vaid ka omasid.“ „Ouh,“ ütlesin ma ning mõistsin siis, et arvatavasti olime me lihtsalt Tediga lähestikku olnud ning meid ühte voodisse nõnda kantud. „Kuidas me siia jõudsime?“ „Isand kutsus teisi Surmasööjaid sinna ning need koristasid ära. Vastased pokri ning meid siia, mingisse labasesse motelli.“ „Motelli?“ küsisin juhmakalt. „Mis asi on motell?“ „Kehvem versioon hotellist.“ „Mis asi on hotell?“ „Severus,“ ütles Bella kulmu kortsutades. „Ära mängi lolli, mul tõesti pole selleks tuju.“ Aga ma ju ei mänginud lolli, ma tõesti ei teadnud, mis asi on hotell või motell. Miks nad üldse olemas on, kelle jaoks need olemas on. Ja paistab, et Bella ei kavatsenud ka vastuseid anda. „Ma lähen,“ ütles ta vastuste asemel ning vaatas magavat Tedi. „Poole tunni pärast antakse all süüa, aja ta selleks ajaks üles.“ Silmitsesin magavat Tedi ning noogutasin Bellale kui too lahkumas oli.
Kas Lily oli pääsenud põgenema? Küsin endalt ning vaatasin laisalt magavat Tedi. Kas neil õnnestus pääseda sellest massilisest minestamisest, või kuidas iganes seda ka nimetama poleks pidanud. Kas ta üldse mõistis, et ma tegin selle loitsuga head? Nii talle, kui ka Jamesile ning kui nad piisavalt targad olid, siis ka Lupinile ja Siriusele. Krõksutasin järjest sõrmeliigeseid läbi ning mõtisklesin selle vihase tulukese üle, mida ma olin näinud Lily silmadest vastu vaatamas. See oli olnud nii kohutav, jube. Paistis, et ta tõesti mitte ainult ei sallinud mind, vaid ta vihkas mind. Naine teki all liigutas uuesti ning hetk hiljem tõusis uuesti istukile. „Varsti saab süüa,“ ütlesin talle ning ta noogutas, lükates silma roninud juuksesalgud silmilt. Mulle ei jäänud märkamatuks see, et tema sassis soeng nägi tegelikult väga ilus välja. Talle sobis vist see, et ta juuksed nõnda igale poole turritasid. Turritavad juuksed aga meenutasid mulle inimest, kes kohe kuidagi ei tahtnud mind maha jätta. Ei päriselus ega ka mitte unenägudes. Nagu äärmiselt paha uni, millest ei olnud võimalik ärgata, sest see ei olnud tegelikult mitte teps üldse uni vaid reaalsus. James oli võtnud mult kõik kaasa arvatud naise. | |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 8/12/2010, 15:50 | |
| Aww, mulle tõesti meeldib. *noogutab* | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 14/12/2010, 17:08 | |
| Aww, see on nii tore. :) Ja jutujätkeks, üheksateistkümnenda osa idee on olemas ning küll ta kirjalikuks ka muutub. :) | |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 14/12/2010, 18:04 | |
| | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 16/12/2010, 23:11 | |
| Et noh jah, kirjutasin oma mõtted sõnadesse. Võib-olla kergelt ujuv, sisuta, osa. Kuidas samas on mul ka hetkel selline kergelt mineviku vaatav tuju. Selline.. huvitav. Kommentaare! Kas mul on tõesti endiselt ainult üks PÜSIV lugeja? Hale hakkab kohe endast. Kirja-, koma-, stiili- ja loogikavigu leidub. Anna teada, kui mõne karjuvama leiad. Ilusat lugemist! Piparkoogilõhnalisi koolipäevi ning loetuid hetki koolivaheajani! 19 Midagi huvitavat peksis vastu akna klaasi kui ma lõpetasin vee keetmise. Vana moodi tee tegemine tundus mõnes mõttes täiesti mugulik kuid samas, nõnda tehtud tee maitses reaalselt tee moodi. Ja seda minu kähiseva hääle jaoks vaja oligi, üht kuuma ja ravivat teed. Istusin akna alla, peos kuum ning aurav tee tass, ja silmitsi seda mis toimus õues. Sadas vihma või oli see juba rahe? Täpset määratlust ei saanudki teha, et mis seal täpselt taevast alla tuli. Arvatavasti lihtsalt midagi nende kahe vahepealset. Minu aknalaual olid segamini suled, pärgamendid, raamatud, tavalised paberist valged lehed, tühjad tindi potsikud ning kõige nende keskel üks üksik must karp. Tirisin selle enda poole, ning ühe väikese teesõõmuga, ja silmitsesin seda. Selle nurgad olid kergelt kulunud, meenutades mulle seda aega kui ma seda enesega iga kord kooli minnes kaasa võtsin. Kummalisel kombel aga koolis tegin ma selle väga harva lahti. Tavaliselt polnud selleks põhjust, sest sinna jäetud mälestused ei olnud selleks, et neid koolis, teiste seas, vaadata. Toetasin oma kulunud teetassi vabale pinnale akna laual ning avasin aeglaselt karbi kaane. Mulle vaatasid vastu suures hunnikus erinevaid paberid. Rohkem kulunuid ning vähem kulunuid. Selliseid, mida oli lahti ja kokku murtud kümneid kordi, ja selliseid, mida oli loetud vaid korra või kaks. Avasin kõige pealmise kirja ja hakkasin lugema ilusa käekirjaga kirjutatud sõnu: „Kallis Sev’! Kuidas sul läinud on? Sa ei kujuta ette kui õnnelik ma olin su kirja nähes…“ Sulgesin kirja, suutmata seda edasi lugeda. Ma mäletasin seda kirja, justkui Lily oleks saatnud selle mulle eile. See oli olnud vihmane suvi ning ma olin saanud omale lihtlabase kopsupõletiku. Mu isa ja ema tülitsesid rohkem kui varem ning mul ei olnud kõige väiksematki lootust saada kuhugi. Lily oli selle eest sel suvel pool Prantsusmaad läbi sõitnud ja saatnud mulle sealt postkaarte. Sulgesin silmad, oli see nüüd teine või kolmas klass? Või hoopis neljas? Avasin järgmise kirja kuid sarnased sõnad vaatasid mulle vastu. Ootasin su kirja. Kuidas sul läinud on. Ma tahan sind juba näha. Ära muretse sügiseni pole kaua jäänud. Ühed ja samad lausekatkendid, korrutamas mulle ühtesid ja samu asju. See aeg oli olnud nii lihtne, kui sellised sõnad suutsid mu maailma lihtsaks ja ilusaks teha. Kiri kirja järgi, kõikide nende kirjade hetked meenusid. Need tunnid, mis ma ootasin kirju, need päevad, kus ma tundsin täielikku pettumust, kui ühtegi kirja ei saabunud. Ja need hetked kui mu käte vahel seisis veel avamata Lily kiri. Ja need minutid, kui ma lugesin maailmast välja lülitununa neid kirju. „Tere kallis Sev’! Ma loen juba päevi, et näha sind rongis, meie harjumuspärases kohas. Loodan, et see vastik Potteri närakas ei tule. Ma ei saa aru, mis on tema probleem. Miks ükski inimene tahaks olla temasugune nõmedik? Sa oled temast märgatavamalt parem ja toredam. Absoluutselt. Ma olen väga õnnelik, et sa oled mu sõber. Kuidas sul läinud on? Mida huvitavat sa teinud oled? Petunia nuhib ringi. Arvatavasti on ta kade … … Ma loen päevi hetkeni, millal sind näha saan. Sügis pole enam kaugel.““ Ma olin lugemisse nii süvenenud, et ma polnud tähelegi pannud, et ma polnud enam ruumis üksi. Tõstsin pilgu ning kulus veel hetk mõistmaks, et ma polnud üksi. „Mis need on?“ küsis Ted tervituse asemel. Mul polnud võimalustki neid kirju peita. Ta oli neid näinud. Ja ma teadsin teda piisavalt hästi, et ta oleks saanud aru, kui ma oleksin valetanud. „Kirjad, minevikust,“ vastasin lihtsalt ja lühikeselt. Kõht kokku tõmbumast hirmust, et äkki ta tahab veel teada või veel hullem, äkki ta tahab neid ise lugeda! „Ahah,“ vastas ainult Ted ning vaatas mu segamini toas ringi. „Kohe näha, et naine on korterist lahkunud, see on täpselt samamoodi segamini kui siis kui ma siia tulin.“ Panin kirjad tagasi karpi, enne kui üldse midagi vastama hakkasin. „Minu arust pole sel väga midagi.“ „Sa oled mees ka ju!“
Ted oli läinud, jättes mind juurdlema küsimuse üle, et mida Malfoide juurde selga panna. Naine uuris peale selle, et kas ma teen selles jõulukingijaburduses ka kaasa. Ma ei osanud talle vastata ja nõndaks sain soovituse, et mõelgu ma selle üle ja siis andku tallegi teada. Et ta siis teeb ’hookus-pookust’ , et ta saaks mu kingi endale ja vastupidi. Võlurite oli nii igav, nad oskavad hookus-pookust teha, et kinke igavalt jagada. Võtsin ette selle karbi, mille ma kiirelt kaotanud olin kui Ted sisse sadas. Mu tee oli jahtunud, jättes koleda tumeda triibu tassi külgedele. Tuju neid kirju lugeda ka väga ei olnud. Niisama tuhnisin seal karbis ringi, et ehk on midagi huvitavat seal. Kõige põhjast leidsin kaks õige kummalist asja … … Pilt minust ja Lilyst. Mäletan täpselt seda kuidas seda tehti. Olime koos Siganurmes ning kohalik mees käis ringi ja tegi noortest jõulude puhul pilti. See mees ei näinud teab kus hea välja, ega tema kaamera, ent Lily otsustas, et meil ka sellist pilti vaja. Fotograaf sättis meid veidikene aega ning tegi siis pildi, kus me koos naeratasime ja naersime. Need ei olnud veel need sätitud naeratused, mis hiljem hakkasid inimestega piltide peal tekkima, need olid südamest naerud. Mäletan, et Lily oli teinud mingisuguse tobeda nalja just mulle, mis tõttu ma olin veidikene naerma pursanud. Me lehvitasime fotograafile, seda pilti vaadates meenusid mulle kõik need erilised hetked. Äkitselt tekkis mulle tunne, et ma peaksin selle pildi Lilyle jõuludeks saatma. Võib-olla kirjaga, et „ära unusta mind ära.“ Või midagi muud sellist. Kuid sama kiirelt ma mõtlesin ka ümber. Me ei suhtle enam. Ja kindlasti on tal see pilt olemas. See on ju võimatu, et tal seda pilti ei ole. Kuid teine asi ¹okeeris mind märgatavalt rohkem. Ma üldse ei mäletanudki, et ma selle kunagi ostnud olin talle. Silmitsesin seda hetke ning peitsin selle koos pildi ja kirjadega taas karpi. Karbi omakorda sulgesin taas mineviku. Täpselt sinna kuhu ta käis. Ilusate mälestuste aega, sinna aega, kus kõik veel lihtne oli. Või vähemalt lihtsam.
| |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| | | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 17/12/2010, 18:39 | |
| Et noh, kui päris aus olla, siis selle, mis see teine asi oli, saab teada vist tagant poolt kolmandas (või neljandas) osas (sest ma olen see lahe, kes vahepeal tagant poolt ettepoole kirjutab). Ehk siis praktiliselt täiesti lõpus. Selline huvitav motiiv, mis jookseb mõnest osast arvatavasti veel läbi. Lugejaid on ka vaja . | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 22/12/2010, 00:49 | |
| Haha. Teate, mis idee mul tuli, et kui ma selle looga kunagi lõpuni jõuan, et siis kirjutaks sama loo kas Lily või hoopis Ted'i silmade läbi. Või veel parem. Mõlema silmade läbi. Aga loo lõpuni on niiii palju aega veel, nii, et mul võib veel mustmiljon ideed tekkida + ma ei luba, et see lugu lõpuni jõuaks. AGA KAHEKÜMNES osa. See on väga tore. See on pikim asi, mida ma eales olen kirjutanud ja samas mul on ikka veel mõtteid ja soove kuidas asju edasi viia. Kirja-,koma-,stiili- ja faktivigu esineb. Anna teada kui miskit väga silma riivab. Kommentaare? Kas mul on rohkem kui üks lugeja? 20
„Mida sa sinna kingi sisse panid?“ küsis Ted ning hüppas mu köögilauale istuma. Must kleit jälgis ta igat kehakumerust ja blondid juuksed, mille ta endale seekord võlunud olid, andsid huvitava ja kummalise komplekti. Aga see ei olnud veel kõik. Kõrvas kõlkusid talle peened ehted. Sellised, mida ma varem üldse näinud ei olnud. Need mänglesid värvidega ning tekitasid minus soovi õhku ahmida. Kuid tema suurepärast riietust raamis õrnalt heledamaks puuderdatud nahk, veripunased huuled ning suitsune silmameik. Ma ei mõistnud seda, miks tema järgi mehed ei jooksnud. „Mis sul sellest?“ küsisin ning üritasin lipsu välja valida. Ma olin iseenda peale pahane, et ma olin lubanud sinna jõuluvärgile minna. Nüüd tähendas see mitut tundi halba seltskonda, halba veini ja halbu nalju. Bella oli ka viimasel ajal kuidagi veidike imelikult käituma hakanud. „Ma ei tea, äkki tegime samasugused asjad või midagi,“ arutles Ted ning vaatas kuidas ma valisin. „Severus, see lips ei sobi.“ Panin lipsu käest ning võtsin järgmise. See oli tume. Võib-olla peaksingi tumedat kandma? Rõhutama oma heledat nahka ja peaaegu süsimusti silme. „Ära seda küll jumala eest kanna!“ hüüatas Ted köögist. „Sa niigi näed välja juba nahkhiire ja vampiiri ristandina!“ Kuulsin kuidas ta uuesti laua nurgalt maha hüppas ning kontsa klõbinal minu juurde sammus. Tema sammust oli kuulda sellist armsat nõtkuvat heli, mida ma polnud ammu ühegi naise kõnnakust kuulnud. Ta kõndis mu kõrvale, silmitses mu armetut lipsuvalikut ning valis sealt üllatuslikult punase lipsu. Ühe neist vähestest mille ma kindlalt välistanud olin. „Keera siia poole,“ ütles ta, häälest kostmas ühtaegu veidike käsutav samas lõbustatud noot. „Jõulud on, mitte matused. Üritame seda meeles hoida, eksole?“ Ta vaatas hetkeks mulle silma ning ma nägin, et tema silmades oli nukrusehelk. Ma polnud seda seal kunagi näinud. Teddinna, kes alati naeris ja mängles, et tema silmadest peegeldus nukrus. „Voilaaa,“ ütles ta ning tõmbas käega üle mu lipsu ja kõndis siis pea püsti oma mantli juurde. „Lähme? Muidu jääme hiljaks veel,“ lausus ta kannatamatult ning tõmbas oma musta mantli selga, veel enne kui ma üldse jõudsin mõelda, et viisakusreeglite kohaselt võiksin ma selle talle selga aidata.
„No kas näed kes kohale jõudnud on!“ hüüatas Malfoy uksel lõbusalt. Nähes mind ja Teddinat tema ukse taga seismas. Maja oli muudetud ning mul oli probleeme selle ära tundmisega. See polnud justkui enam see sama maja, kus muidu tundide kaupa sai aega veedetud. „Tulge aga sisse! Tundke ennast nagu kodus, see nagunii ongi teie kodu!“ Malfoy naeris iseenda tehtud nalja üle ning laskis külalised sisse. „Kingituste kuhi on seal,“ nõksatas mees peaga laua poole, mis oli juba lookas erinevatest kingitustest. Seal paistis olevat päris suuri kui ka õige pisikesi. Ainus kingituse piirmäär oli olnud see, et see oleks asi, mida saades sa ise rõõmustaksid. Ma vaatasin kinki oma käes ning naeratasin nukralt. Asi, mida ma päriselt saada tahaksin, ei saa ma kunagi. Ted võttis oma mantlitaskust midagi pisikest ja pani selle minu kingi peale. „Kui sa nagu nii neid viima lähed,“ ütles ta õlgu kehitades ning lasi seejärel Malfoyl endalt mantli seljast ära võtta. Viisin vaikides kingid ära, samal ajal seirates seltskonda. Bella oli koos oma mehega, Malfoy naine luusis ringi ja teised põhilised tegijad. Ka mõned võõrad inimesed. Bella kandis veripunast kleiti ning tema veidike taltsutamatud juuksed olid seatud huvitavasse soengusse. Ma ei osanudki täpset seisukohta selle soengu kohta võtta. „Ah, siin sa oledki,“ ütles Bella ning haakis ennast mu käevangu. Ta oli ennast lõhnastanud millegi huvitavaga. Enamus lõhnu ma ei tundnud ära kuid õrn sirelilõhn jäi mu ninna mänglema. Meenus see, mis Lily oli kunagi sirelilõhnalise parfüümi peale ninakirtsutanud ja küsinud, et kes tahaks lõhnata justkui mingisugune lillade õitega põõsas. „Kus ma siis olema peaksin?“ imestasin ja vaatasin Bella üllatunult. „Ma lubasin siia tulla ja ma pean oma sõna.“ „Ma pole selles kunagi kahelnud,“ ütles Bella kuid ma tundsin ta häälest, et päris tõtt ta ei rääkinud. Kuid kes meist seda üldse tegi? Hoidsin vaevu turtsatust kinni. „Ma vaatan, et päris uhke pidu on,“ tegin hoopis teisel teemal juttu, et ma üldse ei arutleks selle üle, mida ta mõelnud või öelnud on. See ei puutunud minusse. Ning ma tean väga hästi, et kõik inimesed valetavad, olenemata nende verepuhtusest. Puhtaverelised kipuvad vaat, et rohkemgi valetama. „Jah,“ nõustus Bella ja ujus mu juurest minema.
„Severus,“ lausus Ted ning istus mu vastu. Ma olin siin peol olnud ehk tund aega ja mul oli tunne, et ma tahan koheselt põgeneda. Veel enne kui ma igavusest maja õhku lasen. „Sa näed üksik välja.“ Kergitasin kulme tema poole vaadates. „Raiska mu aega,“ ütlesin talle ning vaatasin temast mööda. Kuidas oli võimalik, et üks pidu võis nii igav olla? Kõikidel teistel paistis väga lõbus olevat, ainult mina igavlesin. Ted vaatas mind ning raputas pead. „Sa ikka ise saad aru kui nõme sa oled?“ Vaatasin talle küsivalt otsa. Kus kohast nüüd selline teadaanne tuli? Või, et mina olen nõme? Kus mul uudis! „Sa oled nagu väike jõnglane, kes mossitab, sest keegi ei kutsu teda mängima,“ rääkis Teddina edasi. „Selleasemel, et ise keegi mängima kutsuda.“ „Mängima?“ kordasin ma. „Mida mängima? Et oh-siin-on-nii-lahe sorti mängu või?“ „Severus, sa oled nõme.“ „Ega sa ise parem ei ole.“ „See oli nüüd küll ebaviisakas!“ „Kah mul uudis,“ vastasin ning ristasin käed. Nägin kuidas Teddina näris oma huult ning mul oli hetkeks tunne, et ta hakkab nutma. Tahtsin juba ütlema hakata, et ma ei tahtnud teda solvata või midagi kuid siis tõusis Ted püsti. „Kuidas sa saad üldse tahta, et keegi oleks s i n u sõber, kui sa käitud nõnda nagu sa käitud?!“ Ma ei öelnud midagi ning ta vaatas mulle veel korra otsa ning lahkus siis, minu pilk teda saatmas. Aga ta ei öelnud seda välja, et tegelikult mul ei olegi sõpru. Või ta ei teadnud seda. Kõik sõbrasuhted, mis mul on, on võimalikud väljendada saamissuhetena. Vahetuskaubana. Mugavusena. Mitte ühtegi südamest tulenevat sõprust, sellist, kus ollakse sõbrad, sest teistmoodi lihtsalt ei saa. Mul oli üks ja selle lasin ma käest.
„Severus!“ hüüatas Malfoy ja ma keerasin ümber. „Kas sa juba lähed?“ „Jah,“ vastasin kuivalt ja vältisin ta pilku, et ta ei saaks aru, et see oli üks äärmiselt jura pidu olnud. Teistel paistis päris lõbus olevat aga mina tundsin ennast siin ikka päris ebamugavalt. „Tore, et sa tulid. Kingi võtsid omale?“ „Ei.“ „Võta palun üks..“ ütles Malfoy, võttis laualt esimesse ettejuhtuva kingi ja viskas selle mulle. „Näiteks see.“ Vaatasin enda kinni püütud pakki oma käes. See oli Teddina tehtud kink. Ma tundsin selle paberi järgi ära. „Kohtumiseni,“ ütlesin ja lahkusin majast.
Park oli tühi ning kuigi lumi oli katnud maa, oli õues kummaliselt soe. Istusin pingile ning vaatasin enda käes olevat pakendit. Ma teadsin, et see on raamat. Sest, mis veel võis olla pakitud nõnda nagu oli pakendatud see asi? Kuulsin lumes krudisevaid samme. Arvasin, et need lähevad minust mööda, kuid need jäid seisma. „Tere Severus...“ kuulsin öeldavat veel enne kui ma pilgu tõstsin, et vaadata kes möödub.
| |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| | | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 23/12/2010, 13:02 | |
| Haha, tore. | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 28/4/2011, 13:29 | |
| Vist põhimõtteliselt ei suuda ma vahepealseid osi välja mõelda. Ja selleks, et mu täpselt üks lugeja saaks teada need viimased osad, mille üle ma eriti uhke olin, siis ma annan need lugemisele. Kui ma kunagi hakkama saan vahepealsete osadega, siis ma lihtsalt teen magic-ut.. Vot. Kommentaare? (Viimase nelja osa, esimene osa, läbi lugedes hakkas see mulle seegikat meenutama, fain siis, liiga melodramaatiline on see küll) 1.november 1981 „Tohin ma minna?“ küsisin, kui olin Dumbeldori kabineti sisse astunud. Ta tõstis oma pilgu paberitel ning vaatas mulle otsa. „Sa pead,“ vastas ta mulle, „sest ma tahan, et sa oleksid heas kirjas.“ „Ma – ei – suuda,“ ütlesin pärast vaikust, tundes kuidas iga mu keharakk selle vastu võitleb, et ma sinna minema ei peaks. Dumbeldore pani oma paberid korralikult ühte virna ja vaatas mind oma targal pilgul. Ma ei suutnud aru saada, millest ta mõelda võib. „Severus,“ lausus ta viimaks ning ma tahtmatult võpatasin, sest hääletoon millega ta seda ütles, ei meenutanud tavalist hääletooni. „Sa saad suurepäraselt hakkama. Ma usun sinusesse.“ „Asi, ei ole selles, kas ma saan hakkama või mitte,“ ütlesin kindlalt ning vaatasin talle kindlalt otsa. „Ma.. ma kardan.“ Nägin kuidas ta kulmud mõtlesid juba sellepeale, et kukla taga kokku saada. „Kuulsin ma õigesti, sa kardad?“ küsis ta veidike üllatunult. „Jah,“ ütlesin viimaks ning ta vaatas mind veidike imelikult. Kuid siis hakkas ta naerma. „Ma poleks seda sinust uskunud, et pärast kõiki neid valesid, kardad sa lihtsalt kohale minemist,“ lausus ta mulle leebelt, ent endiselt lõbustatult. Krimpsutasin nina ning mõistsin, et ta tegeles järjekordselt oma imeliku psühholoogiaga, millest ainult tema oli võimeline arusaama. „Ma siis lähen,“ kostsin, „tulen tunni-paari pärast tagasi. Ära muretse, tunnid ma annan ilusti ära.“ „Sellepärast ma ei muretsegi,“ ütles ta mulle. „Ma muretsen õhtu pärast.“ „Küll – ma – midagi välja mõtlen.“
„Severus!“ kõlas tuttav hüüatus, mida ma olin harjunud neil kolmel aastal kuulma erakordselt palju. „Kui tore on sind siin näha. Kuidas sulle meeldib Sigatüükas?“ „Ma teen seda vaid teie rõõmuks,“ valetasin. „Ja sa oled sellepärast veel eriti tore,“ ütles ta mulle, „kui me täna õhtul Harry Potteri tapame, siis ma luban sulle, et sinust saab veel enne Sigatüüka direktor kui jõuab kätte uus suvi.“ „Suurepärane,“ vastasin ma. „Ma tahan teiega rääkida.“ „Ja millest?“ küsis isand vastu. Ma tahtsin talt küsida, et kas ta pole kordagi aru saanud, kuidas ma talle näkku valetan, et surusin selle tahtmise alla, enesereetmine ei kõlanud hästi. „Lily Evansist, või õigemini, Lily Potterist,“ vastasin. Mulle ei meeldinud kasutada tema nüüdseks juba üle kahe aasta kehtinud nime. Potter kõlas minu kõrvus vastikult, minu huulil oli see nimi alati kogunud ebameeldivuse noote. „Me kokkuleppe kehtib,“ vastas isand mulle, „ma ei tea, miks sa selle sopaverelise elu tahad hoida, ent ma annan talle võimaluse elada, kui ta ei kaitse liigselt Harry Potterit või ei ründa mind.“ „Aitäh,“ vastasin ning üritasin mitte välja teha neist tunnetest, mis olid mind haaranud siis kui ta oli Lilyt sopavereliseks nimetanud. „Täna,“ kordas isand, „täna õhtul lähen ma ja teen nõnda, et see Harry Potter enam kunagi ei ela.“ Naeratasin ning uurisin, et kas ma tohin minna, väitsin talle, et Dumbeldore hakkab kahtlema. Ta oli kindel selles, et nõnda on, mitte vastupidi.
Ma ei läinud koheselt tagasi Sigatüükasse. Ma polnud päris kõike isegi mitte Dumbeldoreile rääkinud. Ma usaldasin teda, ent mitte täielikult ning teiseks, ta poleks seda heakskiitnud. Seisin pargis ning ootasin üht kindlat inimest. Ma lootsin, et ta tuleb kohale, et ta ei lase mind üle. Viimaks ma nägin teda tulemas. „Tere Lily,“ ütlesin talle, kui ta oli mu juurde jõudnud. Ta naeratas ning lükkas oma punase juuksesalgu kõrva taha. „Sa tahtsid mind näha,“ ütles ta tervitussõnade asemel. „Jah,“ ütlesin ning ta vaatas mind ootavalt. „Sa pead põgenema!“ hüüatasin Lilyle ning ta vaatas mind pahaselt. „Sa ikka saad aru, Sev. Et mul on pere, et sa ei saa paluda, et ma tuleksin sinuga kokku saama, et sa saaksid mulle öelda, et ma pean põgenema.“ „Sa ei saa minust aru.“ „Ei, Severus. Sina ei saa minust aru. Me lõpetasime suhtlemise juba ammu. Ja ma olen üritanud sulle andestada, aga ma ei suuda.“ „Ei, Lily, ära tee nii.“ Ta üritas oma õlgu rohkem püsti ajada. „Teen küll, on ka viimane aeg seda teha.“ „Lily, ära tee seda, usalda mind palun!“ anusin teda ning ta vaatas mulle otsa. Tema silmist oli kadunud sõbralik helk, mida ma olin sealt leidnud varem. „Hüvast, Severus Snape.“ See oli kõik, mis ta ütles ja siis ta lahkus.
Istusin oma kabinetis ja keerutasin mingisugust kasutut asja. Ma isegi ei tea, kust kohast ma selle asja välja võlunud olin. Kell oli kõvasti üle üheteistkümne ning ootusärevus tahtis ära tappa. Ma ootasin, ma lootsin, et asi läheb ilusti, et nad kõik jäävad ellu. Kõlas kolksatus kui asi, mida ma keerutanud olin, maha kukkus. Mu käsi valutas tohutult. See tegi nõnda haiget, et mul oli tunne, et ma tahaks tõeliselt nutta. See tegi füüsiliselt haiget. Surusin hambad huulde ning üritasin valu mehelikult taluda. Sundisin ennast seda taluma. Viimaks kadus valu ära ning alles jäi tühjus. Ma mõistsin ilma sõnadeta, mis toimunud oli. Hetk hiljem kõlas juba koputus uksele. „Tule sisse,“ hõikasin ning Dumbeldore astus sisse. Ta vaatas kergelt kulmu kortsutades mind, ent ei hakanud mu välimust kommenteerima. „Must Isand langes täna,“ ütles Dumbeldore viimaks. „Ma tean,“ vastasin viimaks. „Kas - kas ta jäi ellu?“ „Harry Potter jah,“ ütles ta viimaks, langetades pilgu, „Lily mitte.“ Need sõnad lõid mu hinge veel sügavamad haavad, kui kunagi varem ühedki teised asjad löönud olid. Tõde tabas mind nõnda teravalt nagu ta polnud kunagi varem seda teinud. Lootuselt. „Ka – ka – kas?“ kokutasin, suutmata Jamesi nime välja öelda. „Ei,“ ütles ta, mõistes, et ma mõtlesin Jamesi. „Nad mõlemad hukkusid. James üritas Lilyt ja Harryt päästa. Lily üritas Harryt oma elu andes päästa.“ Langetasin pea, soolane pisar jooksis üle mu põse, tema järel järgmised. Dumbeldore vaatas mind ning kõndis mu juurde, patsutades mu õlga. „Koolitööd jäävad mõneks päevaks ära,“ ütles ta. „Ma – saan – hakkama.“ „Ma pole selles kunagi kahelnud,“ ütles ta, „aga paljudel inimestel on pidupäev. Las lapsed ka naudivad.“ Rohkem me ei rääkinud midagi. Ta vaatas mu pisikesest aknast välja, kui mina toetasin kätega oma pead ning üritasin valu endast välja nutta. Kuid see ei õnnestunud, sest kuidas ma ka ei proovinud, valu ei kadunud kuhugile. „Ürita magada,“ ütles ta veel enne, kui lahkus. „Kui see oleks võimalik,“ ütlesin ma tühjale ruumile.
Kõndisin tühjas lossis, kell oli kahe-kolme ringis, ning isegi vaimud magasid. Minul ei olnud und. Tegelikult enamus inimesi pidutses, sest Lord Voldemort oli läinud. Ma ei teadnud, kas ma oleksin pidanud olema õnnelik või vastupidi nutma. Ma tegin viimast ja kohe mitte kindlasti oma isanda pärast. Kõndides sattusin ma ruumi, kus ma nägin peeglit. Ma olin sellest peeglist varemgi kuulnud kuid ma ei osanud arvata, et sinna astudes näen ma Lilyt. Ta on ju surnud. Kuidas oli võimalik, et ma näen inimest, kes surnud on? „Ma arvasin, et ma leian su siit,“ kostus hääl ning ma keerasin võpatades ümber. „Proffesor,“ ütlesin viimaks ning ta naeratas. Ma pöörasin ennast uuesti peegli poole. „Sa vist ikka tead, mida see peegel teeb?“ küsis ta minult. Ma ei vastanud ta küsimusele. „See näitab, seda millest me kõige rohkem südames unistame.“ „Aga – Lily – on surnud..“ „… see ei tähenda midagi, sa igatsed ikkagi kõige rohkem temaga koos olla.“ Vaikisin ja vaatasin Lilyt peeglit. Ta naeratas mulle laialt ning ma tundsin, et ta oli mulle nii-nii lähedal. „Sa peaksid magama minema, Severus,“ lausus ta mulle viimaks. „Ma ei suuda,“ ütlesin ning pisarad hakkasid uuesti veerema. „Proovi,“ lausus ta mulle. „Proovi.“ „Ma ei suuda.“ „Proovi,“ kordas ta uuesti mulle. „Ma jätan su siia, aga.. mine magama.“
Ma lamasin endiselt peegli ees ja Lily vaatas mind, näol naeratus. Ma tundsin kohutavat soovi ennast tappa. Ma oleksin andnud oma elu, et Lily oleks saanud elada. Ma ei suutnud enam nutta, sest pisaraid enam justkui ei olnud. Nad olid kõik viimseni kokku kuivanud. Leidsin kobamisi oma võlukepi ning hetk hiljem võlusin ma sealt välja patronuse. See oli nii veider, sest terve mu maailm oli kokku kuivanud, ent ma suutsin võluda asja, mis nõudis seda, et ma mõtleks oma elu kõige õnnelikumale mälestusele. Emahirv vaatas mind mõtlikult ning tema suured silmad meenutasid mulle kohutavalt Lily omi. Ja enne kui ma suutsin reageerida, purskasid uuesti pisarad mu silmist. Ta on surnud. Korrutas mulle mõte mu peas ning ma tundsin ennast veel kehvemini. Minu pärast on ta üldse surnud, tabasin ennast mõttelt. Sest mina kuulsin seda ettekuulutust pealt. Mina olin see, kes selle oma isandale rääkis. Minu pärast peab see Harry Potter ilma vanemateta kasvama. Sellepärast, et mina nõnda käitusin, ei saa ta kunagi teada, kuivõrd eriline inimene oli Lily. Isegi siis kui ta abiellus vastiku mehega. Isegi siis, kui ta ei valinud mind. Ta suri minu pärast. Mina tapsin Lily ja Jamesi. Emahirv keeras pea viltu ning silmitses endiselt mind oma suurte silmadega. Ta hingas sügavalt sisse, justkui ta oleks mõelnud, et kas ta peaks nõnda käituma või mitte. Viimaks tuli ta minu juurde, kerides ennast ümber minu. See oli ühtaegu lohutav kuid ka samas äärmiselt haiget tegev, sest emahirv oli kõik, mis minule Lilyst alles oli jäänud ning seda ei olnud just eriti palju. Seda polnud kohe üldse.
„Severus! Oota mind!“ hüüdis punapäine tüdruk ning ma pöörasin ümber. „Ma armastan sind!“
Ja siis avasin ma silmad ning mõistsin, et seda hetke polnud kunagi toimunud. Lily isegi ei teadnud, et mina armastasin teda rohkem kui kedagi teist maailmas.
| |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| | | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/4/2011, 14:59 | |
| Murtagh - aitäh, aitäh. Mulle ka meeldib, sellepärast on nagu eriti sant tunne, et ma nagu üldse selle kirjutamisega ei puile ega maile pole jõudnud. Kommentaare? (See on.. ee... eeleelviimane ehk teine neljandast.)
1.detsember 1981 „Tere Severus!“ kostus tuttav hääl kui ma meie vanasse kontorisse sisse astusin. „Tere Malfoy!“ ütlesin teeseldud lõbususega ning ta vaatas mind veidike kahtlevalt, ent ma olin veendunud, et ta ei saanud aru, et ma polnud üldse rõõmus, et ma ennast siia vedama pidin. „Kuidas on lood Sigatüükas?“ küsis ta minult ning üritas teha võimalikult rõõmsat nägu, kuigi tegelikult ta teadis, et lood olid hullemad kui keegi arvata oleks osanud. „Igavad,“ ütlesin, „mind kahtlustatakse iga päev. Dumbeldore elab seljas, jälgib iga mu sammu.“ „Ega siin paremad ei ole,“ möönis mees aeglaselt, „kõik elavad hirmus ja uskumatuses. Mingi täiesti mõttetu beebi tappis sajandi kõige parima võluri.“ „Ei,“ ütlesin ma, „ei tapnud. Ta kaotas ta ära.“ Ma tahtsin hambaid kiristada selle kohapeal, kus ta ütles, et „mõttetu beebi“. Lily poeg ei saanud mitte kuidagi olla mõttetu. „Mis mõttes?“ „Otseses. Lord Voldemort ei ole surnud.“ „Sa tead nagu sa oleksid seal ise olnud,“ ütles mees ning vaatas mulle otsa. „Kas sa olid seal?“ „Ei,“ oli minu korda möönda fakti, „ent ma tean, et ta ei ole surnud.“ „Kuidas?“ „Kui palju sa tead sellest, et isand oma hinge killustas?“ küsisin. See ei olnud saladus, seda lihtsalt kõik inimesed ei teadnud ning ma ei teadnud, kas Malfoy teadis seda või mitte. „Ma arvasin, et need olid kuulujutud,“ vastas mees üllatunult. „Need ei olnud kuulujutud,“ vastasin, „need olid kõige tõepõhjalisemad jutud eales.“ „Mis siis isand on?“ küsis Malfoy minult kahtlevalt. „Langenud,“ ütlesin, „kuid ta tõuseb uuesti.“ „Suurepärane,“ ütles Malfoy, „ma ootan seda aega juba.“ „Mina nõnda samuti,“ valetasin. „Kuidas Dracol läheb?“ „Kasvab, jõudsalt,“ vastas Malfoy ja naeratas, „täitsa priske poiss on, kui aega saad võid meile külla tulla, kui su Dumbeldore sind muidugi laseb, olen kuulnud, et ta on täitsa tore ja saab inimlikest põhjustest aru ja sina oskad valetada, Severus, oskad.“ „Olgu siis, jätan meelde,“ ütlesin ning hakkasin eemalduma. „Kohtumiseni.“ „Oota Severus!“ hüüatas ta äkitselt ning ma pöörasin ennast ümber, „Kui saad, hoia Bellatrixist eemale. Ta ähvardas sind viimati tappa.“ „Aitäh,“ ütlesin, sest oli tore teada, et mind tappa ähvardatakse. „Pole tänuväärt,“ vastas mees.
Lily istus ja punus oma juustesse punupatse. Ta üritas mulle mitte otsa vaadata, ent ta pilk aeg-ajalt jalutas ikka üle minu. „Kui mina suureks kasvan, tahan ma omale lapsi,“ ütles ta viimaks. „Vähemalt kolme.“ „Ikka koos võluriga?“ küsisin. Kümne aastasena on lubatud küsimused, mida mitte kunagi hiljem ei või küsida. „Vahet ei ole, minu jaoks,“ ütles Lily targalt, „lapsi saadakse ühtemoodi. Mina tahan, et lapsed tuleksid armastusest.“ Ma ei hakanud küsima ega uurima, kuid mina olin üsna veendunud, et minu sündimisel ei olnud küll mingisugust seost armastusega. Ema rohkem tahtis vist isa endaga siduda. „Palju lapsi sina tahad?“ küsis Lily minult. „Mitte ühtegi,“ vastasin ma napilt. „Miks?“ „Mulle ei meeldi lapsed.“ „Aga.. aga.. kas ka mitte siis, kui sa võiksid lapsed saada minuga, kas sa siis tahaksid lapsi?“ Ma mõtlesin selle küsimuse peale pikalt, enne kui vastasin: „Jah, siis ma tahaks üht last või äärmisel juhul kaht. Ja neil mõlemal peavad olema sinu rohelised silmad. Ja ühe nimi võiks hakata h-tähega.“ „Miks just h-tähega?“ imestas Lily. „Sest mulle meeldib see täht,“ kõlas minu lihtne vastus.
Kõndisin mööda kalmistut ning peatusin ühe kivi ääres. Ma polnud seal käinud kordagi varem, kuigi see oli siin seisnud juba päris kaua. „Teddina,“ ütlesin vaikselt ning langetasin pea. „Sul oli õigus, et ma hakkan omale teist võimalust nõudma, aga ma jäin hiljaks. Ta.. Lily.. suri enne. Aga tema poeg, Harry, tema jäi ellu. Tema on nüüd poiss, kes jäi ellu. Ma usun, et... ma usun, et sa teeksid selle kohta laulu, kui sa vaid elaksid.“ Mu silme ette kerkisid kujutised sellest, kuidas Ted mu toas laulis, kuidas ma ta välja viskasin. Kuidas meie sõprus vaikselt välja kujunes ning kuidas ta suri. See oli minu jaoks kohutav shok, et ta minu nõnda üksinda siia maailmasse jättis. Oli ta ju ainus naine maailmas, ainus inimene maailmas, kes kuulas mind ning üritas aidata mul Lilyst üle saada, isegi siis kui see ei aidanud, ta üritas. „Mul.. mul.. mul.. on kahju, et sa surid,“ ütlesin viimaks, „sest sa ei oleks pidanud seda tegema. Sa oleksid pidanud elama ja vanaks saama ja omale armastuse leidma, täpselt nii nagu sa unistasid.“ Seisin tema hauakivi juures veidike aega ning üritasin seda hetke edasi lükata, millal ma hakkan liikuma nende kalmude juurde, kuhu olid maetud Potterid.
Oli öö ning tähed särasid, olin viimaks suutnud ennast Teddina haua juurest ära kiskuda. Teadsin, et arvatavasti ei jõua ma enam siia kunagi tagasi, ent ma ei muretsenud sellepärast, see ei olnud asi, mille pärast muretseda. Ma keerasin üht musta õiega roosi oma sõrmede vahel, okkad minu sõrmedest verd välja torkimas. See ei häirinud mind, füüsiline valu oli märgatavalt meeldivam kui see, mis minu sees tahtis toimuda. Samm sammu järel vedasin ma end kalmule lähemale. Ja viimaks ma seisin seal ning ma tundsin, et fakt, et ta on tõesti surnud hakkas mulle tõesti kohale jõudma. „Tere Lily,“ ütlesin ma ning tegin näo, et ma üldse ei teakski, et James sinna kõrvale maetud on. James on vaid minu ebameeldiv mälestus. „Sa ei oleks tohtinud mind nõnda maha jätta.“ Ma silmitsesin musta roosi oma käes ning panin selle viimaks selle tema kiviveerule. Seal oli palju lilli, kuid ma täheldasin, et mitte musti roose. Ma olin sellele ka musta lindi ümber sidunud ning selle lindi küljes oli kihlasõrmus, ma olin seda kunagi poes näinud ning see oli aeg, kui ta veel ei käinud Jamesiga. Ma armastasin teda juba tol ajal ning oli täiesti kindel, et kui ma üldse abiellun siis temaga. Ma olin selle sõrmuse pannud nii hästi ära, et ma leidsin selle üles siis, kui Lily oli juba lapseootel. Ma polnud talle isegi kunagi rääkinud seda, et ma juba viiendas unistasin temaga abiellumisest.„Anna andeks, et ma varem ei tulnud,“ ütlesin viimaks. „Mul ei olnud aega. Ma ei jõudnudki sulle öelda, et ma töötan nüüd Sigatüükas. Annan nõiajookide tundi. Mina jah. Imelik. Ja ma vihkan lapsi, endiselt.“ Ja siis täiesti ootamatult jõudis mulle fakt kohale, et teda tõesti enam ei ole, et teda tõesti enam ei ole. Hakkasin justkui aegluubis tema hauakalmule vajuma. Jäädes lõpuks põsk vastu märga, niisket, maad. „Lily,“ nuuksusin, „ma armastan sind. Endiselt armastan. Sa olid mu elus ainus inimene, keda ma nõnda kunagi armastanud olen. Ma armastan sind rohkem kui iseennast, oma elu, oma isandat. Sinu pärast oleksin ma teinud ükskõik mida..“ Ja kui ma seal endamisi talle vabandussõnu palusin, pisarad põskedel veeremas, hakkas esimest lund samas. Alguses veidike õrnemalt kuniks lõpuks päris korralikud lumehelbed. See meenutas seda sama õhtut, kui lumi tuli harjumuspäratult vara ning Lily oli just mulle teatanud, et ta abiellub Jamesiga. Ma nutsin, sest ma olin kaotanud naise, keda ma armastasin ning ma polnud isegi saanud kunagi võimalust talle seda öelda, kuivõrd palju ma teda armastan, ent üks osa minust üritas naeratada, sest ma teadsin, et ülekõige armastas Lily Evans esimest lund. Ta armastas seda keelega püüda. Ja siis tundus mulle hetkeks, et ta seisis mu kõrval ning silitas pead, kuid kui ma uuesti vaatasin, oli ta kadunud
| |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 29/4/2011, 15:08 | |
| | |
| | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 30/4/2011, 14:29 | |
| Nojaa, ja ma võin hindina öelda, et SEE sõrmus on see, mille ta kunagi ammu karbist Teddina käest ära kiskus. ^^ Täna õhtul või homme hommikul, olenevalt sellest, kuidas ma uurimustöö kõrvalt aega leian, saab siis ka esimese septembri osa. :) | |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| | | | Marmelaad Tsiklimees
Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 1/5/2011, 12:06 | |
| Tubli. Ja siit tuleb EELviimane osa. (Mul ikka tekib tunne, et ma tahan seda edasi kirjutada kui ma seda üleloen aga absoluutselt pole mõtteid, peaks HP üle lugema) Kommentaare?
1.september 1991 Hingasin sügavalt sisse ja uuesti välja. Järjekordne esimene september tulemas ning see ei peaks mind kuidagi ärritama või midagi, aga teada oli, et see sügis on kõikidest sügistest teistsugune. Ja sellel oli ainult üks ja ainus põhjus. Harry Potter – poiss, kes jäi ellu. Õpetajad, kes olid Jamesile ja Lilyle tunde andnud, rõõmustasid. Nad mäletasid mõlemat äärmiselt hästi ja olid õnnelikud, et nende noor poisiklutt tuleb ka Sigatüükasse õppima. Mina kartsin. Ma ei olnud Harryt rohkem kui ühekorra näinud. Ja siis oli ta just aastaseks saanud. Kümne aastaga muutuvad asjad palju. Ja poisid muutuvad nõndasamuti. Avasin oma magamiskambri ukse ja astusin sealt välja. Ma kavatsen käituda nii nagu kõige parem on. Mitte keegi, peale Dumbeldori ei tea, et ma armastan endiselt Lily Evansit, isegi siis kui too on aastaid surnud. Ma armastan ikkagi seda naist. Mõnikord mulle tundub, et kui ma mööda tänavat kõnnin, et siis mõne rohelise vihmavarju alla on peitnud ennast noor Lily. Mõnikord ma tunnen temale iseloomuliku lõhna. Mõnikord ma näen teda unes ja vihkan seda, et ma hommikuti tõusen ja avastan, et see on olnud kõigest unenägu. Kooli sisse elamine oli keeruline. Teised proffesorid teadsid mind ja minu tegemisi, ent nad usaldasid ka koolidirektorit. Nõnda nad üritasid minu vastu viisakad olla, aga ma ei üritanud nendega kunagi sõbraks saada ja nemad ei püüdnud sama. Piisas viisakustest kuigi gryffindory majavanem vihkas mind vaikselt, sest minu maja oli järjekordselt võitnud. Igavene vaen nende kahe maja vahel. Ma olin seegi kord käinud direktori juures jutul, et ma saaksin nõiajookidest lahti ning omale hoopis kaitse mustade jõudude vastu. Kellelt oleks seda veel parem õppida kui ümbermuutunud Surmasööjalt? Mina teadsin, mida nad kasutavad ja kuidas, ent ometi hakkan ma jälle tunde andma keldris. Kuid kelder meeldis mulle, seal oli pime. Ma vihkan lapsi, ent ma annan neile tunde. Saatuse iroonia. Kas ma kaheksateistaastasena teadsin, et ühe naise armastamine viib selleni, et ma hakkan tunde andma aastast aastasse mingitele võlurihakatistele, kes arvavad, et nad on jube lahedad, kuigi tegelikult ei oska mitte midagi? Muidugi, ma ei saa eitada, et mul on olnud ka paar andekat õpilast, ent sellega asi on ka lõppenud. „Ah, seal sa oledki Severus!“ ütles teeseldud rõõmsusega üks proffesoritest. Ma ei tea, kas keegi teine peale minu sai aru, kuivõrd keeruline oli tal seda öelda. Kuidas ta siiani ei uskunud, et ma heade poolele üle olen tulnud. „Jah, siin ma olen,“ vastasin kuivalt ning sammusin söögisaalis oma koha poole. Noored pidid koheselt kohale jõudma ning ma pidin oma koha sisse võtma. Minu kõrvale pandi istuma uus mustade jõude kaitse õpetaja ja direktor oli millegi pärast käskinud mul tal silm peal hoida. Ta kogeles ning see oli ebameeldiv. Kas ta tõesti ei oska normaalselt rääkida, või milles on probleem? Õpilasi veeres aina rohkem ja rohkem sisse. Noogutasin mõnele Slytherni omale. Ka kuulus Draco pidi tulema. Malfoy poiss. Ma söön oma mütsi ära, kui neist kahest saavad sõbrad, mõtlesin endamisi. Ja siis oli see hetk käes. Väikesed esimese klassi pudina tulevad. Üksteise järel pudenes neid. Rõõmustasin igakord kui mõni Slytherni sai. Minu majja, ehk tuleb sealt mõni andekas võlur ja siis tänatakse mind! „Potter, Harry!“ Ja siis jäi saalis vaikseks. Kõik arvatavasti mõtlesid, et kas tõesti on see poiss, kes ellu jäi. Vaatasin teda huvitunult ning siis kui ma nägin teda, tahtsin pettunult puhiseda. Ta oli oma vastiku, õela, isa koopia. Müts mõtles tema peas kaua ning ma tundsin, et ta kergelt oli kahevahel. Üritasin aru saada, et mille vahel ta siis kahtleb ja mõistsin siis, et müts mõtleb, et kas poisi koht on Slythernis või Gryffindorys. Olin selles jahmunud,. Ma polnud kunagi mõelnud võimalust, et temast oleks võinud saada poiss Slythernist. Kuidas ma oleks pidanud temaga käituma siis kui ta oleks minu majja sõõlatud? Ma ei oskaks temaga käituda ja teda poleks võimalik kuhugi ümber ka tõsta. Sõõlamiskübar on püha, kuigi ma kahetsen aegajalt, et ta mind Slytherni pani. Mulle oleks neil vähestel hetkedel Hufflepuff meeldinud, sest siis oleks ma Lilyga võinud märgatavalt vabamalt suhelda. „Gryffindor!“ teatas Sõõlamiskümbar ja lärm oli kurdistav. Terve majalaud rõõmustas ühe poisi tuleku pärast kuid samas, kui poiss oli nõnda kuulus, nõnda eriline, siis.. Sundisin ennast viisakusest plaksutama. Kõik teised plaksutasid, eks ma siis pean ka plaksutama, või vähemalt midagi sellist ma mõtlesin.
„Sev!“ ütles Lily kui ta mind nägi. Kaua me üksteist näinud ei olnud? „Ma ootan last!“ „L.. la… last?“ kokutasin ning tahtsin küsida, et kuidas ta ootab, aga siis ma sain sõnasabale järgi. See poleks eriti ebaviisakas. „Jah, last.“
Sõin vaikselt ning üritasin kõrval istuva proffesori juttu kuulata, jälgides vaikselt Harry Potterit. Mu kõrval istuva mehe kokutamine häiris mind ikka kohutavalt ja ma ei saa aru, miks Dumbledoril oli vaja, et ma tal silma peal hoiaksin. Tunnen, et tal on mingid plaanid ja, et need poled võib-olla tõesti kõige paremad.
„Sa pead põgenema!“ hüüatasin Lilyle ning ta vaatas mind pahaselt. „Sa ikka saad aru, Sev. Et mul on pere, et sa ei saa paluda, et ma tuleksin sinuga kokku saama, et sa saaksid mulle öelda, et ma pean põgenema.“ „Sa ei saa minust aru.“ „Ei, Severus. Sina ei saa minust aru. Me lõpetasime suhtlemise juba ammu. Ja ma olen üritanud sulle andestada, aga ma ei suuda.“ „Ei, Lily, ära tee nii.“ Ta üritas oma õlgu rohkem püsti ajada. „Teen küll, on ka viimane aeg seda teha.“ „Lily, ära tee seda, usalda mind palun!“ anusin teda ning ta vaatas mulle otsa. Tema silmist oli kadunud sõbralik helk, mida ma olin sealt leidnud varem. „Hüvast, Severus Snape.“ See oli kõik, mis ta ütles ja siis ta lahkus.
Tal paistis olevat sõpru ning osa minust tahtis sellepärast rõõmustada, ent siis meenus mulle, et James suutis ka sõpru kergesti luua. Mingi sugukondapidi leviv sarm. Vastik nälkjas. Aga siis mulle meenus, et Lilygi sõbrunes kergesti inimestega ja ma lootsin, et see tuleb Lily poolelt.
„Täna,“ kordas isand, „täna õhtul lähen ma ja teen nõnda, et see Harry Potter enam kunagi ei ela.“
Istusin ja üritasin vaadata teda, kuid ta ei vaadanud minu poole. Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud olema õnnelik selle üle või mitte.
„Must Isand langes täna,“ ütles Dumbeldore öösel, kui oli mu uksele tulnud. „Ma tean,“ vastasin viimaks. „Kas - kas ta jäi ellu?“ „Harry Potter jah,“ ütles ta viimaks, langetades pilgu, „Lily mitte.“
Ja siis pööras ta pilgu minu pole ja korraks nägin ma endale otsa vaatamas Lily Evansit. Sel samal päeval kui meid sõõlati, kui tema oli juba sõõlatud ning mina toolile istusin. Täpselt sama pilguga vaatas tookord tüdruk mind. Ma vaatasin Harry Potteri silmadesse ja üritasin uppumist vältida. Tema pilk meenutas mulle vaid üht naist maailmas. Naist, keda ma armastasin rohkem kui oma elu.
| |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] | |
| |
| | | | FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] | |
|
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|