FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /]

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Yei, you're like my only fan. Dumps-dumps. Very Happy

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ja esimesed koolipäevad üleelatud ning kuna ma sain ka üheteistkümnenda osa nüüd valmis, siis saate rõõmsalt lugeda seitsmendat osa. Mis muide on tervel kolm a4 lehekülge pikk. :)
Kirja-,koma- ja stiilivigu on. Kindlasti lasen kuskil mõne faktiga mööda. Ärge unustage, et see on Fanfiction, ja et kõik mu tegelased kipuvad kuidagi OOC'd olema, eriti ütlen ma seda Bellatrixi juures. Kannatage, küll te teada saate, miks ta selline on. Kuigi vahepeal mulle tundub juba, et nad muutuvad juba sellisteks nagu raamatus olidi. Ent see on ka õige, aeg läheb edasi.
Kommentaare?

7

Järgmised päevad lendasid kui linnutiivul. Ka esimene september läks märkamatult mööda ning hakkas kätte jõudma septembri lõpp. Vahepeal oli Lord Voldemort kogunud veel rohkem toetajaid, veel rohkem võite ning ta oli küllaltki lähedal juba sellele, et ta oleks võinud valitseda maailma.
See oli üks vihmane septembrikuu päev kui ma üritasin vihma trotsides leida mõnda mugukohvikut, mis mulle piisavalt väikse raha eest, oleks piisavalt head kohvi pakkunud. Ja siis ma nägin teda...
... Lily peitis ennast rohelise vihmavarju alla ning ta käis kergelt, nina maas. Ma sundisin endas alla tahtmise kohvi leida ja võtsin suuna tema poole. „Lily! Lily oota!“ karjusin üle tänava ning ta kuulis mind, jäädes seisma.
„Sind pole nii ammu näha olnud,“ lausus ta, kui olime koos jõudnud katuse alla. „Kuidas sul läinud on?“
„Ahh... ütleksin nii, et tavaliselt,“ vastasin ausalt ning ta vaatas mind uskumatul näol. „Sa oled vist ikka väga uhke, millega su i s a n d hakkama on saanud. „
Vaatasin teda vihaselt ning sisesein viimaks: „Kui aus olla, siis jah. Kui sa selle sellisesse lausesse paned, siis ma ei saa teistmoodi üldse vastatagi.“
Lily vaatas mind ehmunult ning mõistis siis äkitselt seda, mida ta oli teinud. „Oh, Severus,“ ohkas ta ning vaatas mind, „me ikka tõesti ei saa aega tagasi keerata. Ega ju?“
„Ajakeerajaga?“ pakkusin naerdes ning ta liitus mu naeruga. Ta on nii ilus kui ta naerab, tabasin end mõtlemast. Ta silmitses mind ning lausus siis: „Sa oled lahjaks jäänud.“ Tema näost peegeldus ühtaegu nii üllatus kui ka lihtsalt lustlikus.
„Ajad on sellised,“ kostsin ma naerdes vastuseks ja tundsin hetkeks, et meie vahel ei olnud selliseid tõkkeid nagu Lord Voldemort ja Fööniksi Ordu. Me olime korraks justkui need kaks noort inimesed seal vana pöögi all.
„Ma tahaks, et me oleksime uuesti noored ja alles sigatüükas,“ ohkas viimaks Lily ning vaatas mulle otsa. „Ajad olid siis vähemalt mõnes asjas märgatavalt lihtsamad.“
„Mitte päris,“ ütlesin viimaks ning ta vaatas mulle süütult otsa.
„Sa ikka ei saa sellest üle, et ma Jamesi valisin?“
Langetasin pilgu ning tundsin kuidas viha minus nende vastu uuesti võimust võttis. Nad olid mulle nii-nii palju haiget teinud. Ma olin nende jaoks ebard, friik. „Mitte ainult,“ ütlesin viimaks.
Lily ohkas ning ütles viimaks: „Sa mõtled meie tüli.“
„Ma mõtlen meie tüli,“ vastasin talle, vaatamata endiselt tema silmadesse. Tema silmad olid nõnda ilusad, rohelised, et ma ei suutnud neisse enda uppumist kunagi takistada. Ta oli mu sõber sellest päevast alates kui me kohtusime. Ja siis kangastus mu silme ees me tüli. Tookord oli asi vägagi valusaks läinud ning ma üldse imestasin, kuidas ta ühel hetkel suutis minuga edasi rääkida, edasi olla. Kuid tema suutis.
„Severus,“ lausus ta viimaks, kui olime veidike aega lihtsalt seisnud. „Mul on kahju.“
„Minul.. minul on ka,“ tunnistasin viimaks ning vaatasin talle silmadesse, teades, et sellepärast olen ma enda peale pahane veel kuid. „Ma tahaks, et me saaks aega tagasi pöörata.“
„Mina soovin ka,“ ütles ta leebelt ning lahkus viimaks, minu pilk teda saatmas. Võib-olla oligi õigem, et meie teed nõnda lahku läksid, sest nõnda polnud ohtu, et ma oleksin temale liiga teinud ja ma kavatsesin teha kõik, et oleks võimalik see, et mitte keegi talle liiga ei teeks.

Järgnevad päevad veetsin ma põhiliselt mõeldes, mida ma oleksin võinud öelda Lilyle. Kuidas talle öelda seda, et ma armastan teda? Kas ta armastab mind ka? Äkki meist saaks kõige kiuste paar? Ma arutlesin endamisi ning panin ümbrust vähem tähele kui tavaliselt.
„Maa kutsub Snape’i,“ kuulsin tuttavat häält rääkimas ning ma tõstsin pilgu, üritades aru saada, kes see nüüd minuga rääkima hakkas. Vaatasin Bellatrixile otsa ning ta naeratas. See naeratus ei olnud temale tüüpiline ma-tapan-su-koheselt naeratus, vaid lihtne ja leebe, justkui tema arvel ei oleks sadu surmi. „Kas sul on midagi viga? Sa oled viimased päevad kuidagi eemal olnud.“
Vaatasin teda ning sundisin ennast naeratama. Tema, kes oli ennast mehega sidunud, paistis olevat küllaltki aldis ikkagi minuga suhtlema. „Mul ei ole midagi viga, lihtsalt ütleme nii palju mõtteid,“ tunnistasin talle ning lootsin, et ta ei saa aru, et ma valetan nii, et suu suitseb.
„Tahad sa neid jagada?“ uuris ta minult naeratades ning ma raputasin pead. „Olgu siis. Sobib sulle, et ma sinuga räägin? Mu abikaasa võib aegajalt olla ikka täielik matsakas.“
„Sa võid rääkida,“ lubasin talle, üllatades ennast sellega, et ma suutsin nii leebelt temaga rääkida ning see ei olnudki väga hull. Lihtsalt harjumatu. Ma hakkan pehmeks muutuma, leidsin viimaks.
„Ma tunnen, et ma enam ei taha last,“ tunnistas ta mulle ning vaatas lauda, näppides oma pikki juukseid. „Ennem leidsin, et üks laps on veel täiuslikust maailmast puudu. Või täiuslikumast maailmast. Ma mõtlen, et mugud on üheks hetkeks läinud ja sopaverelised võlurid samamoodi. Ja selline maailm tundubki just selline, millises ma oma last tahaks kasvatada. Aga nüüd ma kohe ei teagi. Võib-olla pole mul last ikkagi vaja.“
See tunnistus võttis mu sõnatuks. Kas selleks tal polnud mitte õde, kellele selliseid asju pihtida? Või mõni Surmasööjast sõbranna? Miks ta seda mulle räägib? „Hmm..“ ei osanud ma muud kosta. „Ma ei oska sind aidata.“
„Ma tean,“ ütles ta kiirelt, „ma lihtsalt tundsin, et ma pean selle kellelegi rääkima. Ja mu mehel on nii-nii palju tegemist, et ta lihtsalt ei jõua mind kuulata ja ma saan temast aru, aga mul oli tunne, et mul on see lihtsalt vaja endast välja saada. Ja mu õel on ka lihtsalt nii palju tegemist, et noh, ma lihtsalt ei kannata seda. Ja tema plaanib ka vaikselt oma pisikest olevust, sealt ma üldse selle mõtte saingi, et võiks endale ka ühe sellise soetada.“
„Okey,“ ütlesin kahtlevalt ning vaatasin teda.
Ta oli oma pikad juuksed nüüd seljataha heitnud, tema silmis oli tuttav helk ning ta tundus veidike rahuolevam. „Nõndaks,“ ütles ta mulle, „aitäh, et mind kuulasid, ma tean küll, et sulle ei meeldi sellised asjad ja nii edasi. Aga tõesti, sa oled eriline Severus. On sulle seda kunagi öeldud?“
„Mitte sellises kontekstis,“ tunnistasin viimaks ning langetasin pilgu.
„Sa oled eriline, tõeliselt eriline,“ kinnitas Bellatrix ning tõusis minu vastast, jättes mind ja mu mõtteid uuesti üksinda. Istusin seal ning üritasin enda mõtteid korda seada, kuigi see ei olnud just kõige lihtsam asi mida teha. Mõtted jooksid peas ringi ning pöörlesid endiselt vaid ühe naise ümber.

Haigutasin viimaks ning hakkasin oma minekut sättima. Ma käisin justkui täiskohal tööl kuigi mu enamus päevi möödus selles tempos, et ma kuulasin mida teised tegid ja aitasin nõiajookidega. Surmasööjaks hakkamine oli loomulik otsus mida teha, ent ma arvasin, et ma saan rohkem võidelda ja vähem lihtsalt passida. Kuid nagu minule kinnitati, siis oli vaja ka neid ajusid, kes ennast kogemata õhku ei laseks nagu ühega meist juhtunud oli.
„Severus!“ kuulsin oma nime ning pöörasin ümber. Olin just oma musta keebi enda ümber tõmmanud ning valmistunud lahkuma. Taas jala. Ma oleks oma korterisse võinud igal hetkel ilmuda, ent mulle meeldis koju jalutada.
Mööda koridori jooksis minu poole Teddina. Tema blondid kiharad olid valla ning mulle tundus, et ta oli jälle nende värvi muutnud. „Severus,“ hingeldas ta uuesti, sundides mind oma kulmu kergitama, „mul on tõeliselt kahju, et me nõnda lahku läksime.“
„Ahah,“ kostsin vastuseks ning ma ei kavatsenudki talle öelda, et mul on ka kahju, sest ma ei tahtnud talle valetada. Ta polnud seda valet väärt.
„Nõndaks, ma otsustasin, et ma otsin endale oma korteri,“ rääkis ta edasi, „ja ma hakkan soolaleivapidu korraldama kunagi kui ma endale sobiva korteri leian. Ja ma tahan sind ka oma soolaleivapeole kutsuda, ega see midagi suurt ega uhket ei ole, lihtsalt mingisugune … pidu.“
„Ahah,“ kostsin uuesti, oskamata midagi öelda. Kas ta arvas, et ma lähen sinna kohale? Või peaksin ma koheselt ütlema talle, et mul pole plaaniski tema peole minna? See muidugi oleks viisakas olnud, ent ma ei tundnud soovi seda talle näkku öelda.
„Severus, palun tule mu peole, ma tean, et sa mõtled praegu, et kas ma olen peast põrunud.“
„Kuidas?“
„Kuidas ma tean? Tead,“ alustas ta mu küsimusele vastamist, „aeg-ajalt on mehed samasugused nagu hiiglased, üle ühe mõte peas ei liigu ning seda on suht kerge välja mõelda.“
„Ütle mulle miks ma peaks su peole tulema?“ uurisin temalt, tehes näo, et ma tõesti mõtlen tema kutse üle, kuigi tegelikult olin juba ammu otsustanud, et see pole koht kuhu ma oma nägu näitan.
„Sest..“ alustas ta kuid vakatas siis, hammustades huulde.
„Sest?“
„Sest mulle meeldiks sind seal näha,“ tunnistas ta viimaks.
„Teddina,“ alustasin, üritades teha oma kõige viisakamat häält, ent nagu tavaliselt, ei olnud ma selleks võimeline. „Ma ei tule su peole.“
Ta vaatas mulle oma suurte, pruunide, silmadega otsa ning korraks mulle tundus, et ta silmist vilksatas läbi pisararäbal, ent see kadus koheselt, sest ta kogus ennast ning lõi selja sirgu. „Ma arvasingi, et sa nõnda ütled,“ vastas ta mulle, „ent ma otsustasin riskida siiski. Kui see oleks Lily, kes sind kutsuks, siis sa ära ei ütleks.“
„Shh…“ sosistasin talle ning vaatasin teda vihaselt. „Kuidas – kurat – sa – Lilyt – tead?“
„Ega ma pime ei ole!“ hüüatas ta, teeseldes solvunut. „Su maailm on tema ümber alati pöörelnud. Lily siin ja Lily seal! Kui Lily tuli, polnud Ted’i vaja. Ted oli Lily aseaine, siis kui Lily ei rääkinud sinuga.“
„Mida sa endale lubad!“ urisesin talle vastuseks ning ta vaatas mind, väljakutsuv helk silmis. „Seda, mida sa endale ei luba, ma luban endale tõde,“ vastas Ted ning lisas: „Ainult sina ei usu seda veel, et sul pole Lilyga mitte kunagi üldse võimalust olnud. Lily on puhtahinge kehastus, sina oled pühendunud oma sünnist mustale maagiale. Tunnista seda endale ükskord!“
Üritasin ennast maha rahustada, ent see ei õnnestunud. Teddina sõnad olid mind riivanud, tugevalt riivanud. Ta oli endale „veidike“ liiga palju lubanud. „Teddina,“ urisesin, „sa ei tea millest sa räägid, sest kui sulle oleks veidike aju kingitud, mäletaksid sa ka seda, et me läksime tülli juba ammu.“
„Seda usub vaid küll su vanaema,“ kostis Teddina naerdes vastuseks.
Hingasin sügavalt sisse, enne kui otsustasin talle vastata: „Jäta minu vanaema mängust välja ning teiseks, - hingasin sügavalt välja – ära räägi asjadest, millest sul pole õrna aimu, sest see võib väga vabalt lõppeda sinu s u r m a g a .“
Ted pööritas silmi ning mul oli tunne, et koheselt lähen ma talle kallale kuid meie juurde tulid teisedki Surmasööjad ning hea hetk oma lubadust täide viia langes ära. Ma kissitasin tema poole silmi ning ta tegi oma harjumuspärast pailapse nägu, mida nii paljud inimesed uskusid.

Koju jõudes olin ma läbimärg. Õues oli sadanud vihma ning iga loogiline võlur oleks ilmunud või vähemalt omale vihmakaitse võlunud, ent mina kõndisin vihma käes ning meenutasin aegu kui me Lilyga kahekesti vihma nautisime. Tema oli see, kes mind üldse jalutamist ning vihma armastama õpetas.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 3/9/2010, 18:08

See oli selline... armas osa. Seega... uut... xD

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Oijah, mul on hetkel mõttepeetus. Very Happy

Aga see läheb ära. Ja noh, 12 osa on nüüdseks valmis + kaks viimast osa. Very Happy

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Kas keegi peale Murtaghi ka loeb?
Anygays, kaheksas osa. 12 osa on kirjutatud + 3 viimast osa, ehk kaks osa + proloog. Ja kuna proloogis on suht asjadele tagasivaatamine, siis ma pean kõik asjad ju välja kirjutama, et ta saaks tagasi vaadata.
Enne, kui te ütlema hakkate, et Lily on siin osas OOC, siis ma ütlen teile selgituseks seda, et ma aeg-ajalt samastan ennast Lilyga rohkem kui vaja, ja see oleks olnud minu käitumine, ent Rowling ei kirjutanud Lilyt minuga sarnaseks. Seega, ta siin osas on veidike liialt minulik. Snape on üldse lahe, temast ma enam ei räägi.
Kirja-,koma- ja stiilivigu on. Kindlasti suudan ma kuskil mõne faktiga puuse panna.
Kui sa loed, palun anna teada. Mulle tõesti meeldiks teada. Kommentaare? Kriitikat?

8

Silmitsesin tühjal pilgul tühja seina ning üritasin aru saada mida teha päevaga, mis mulle vabaks oli antud. Enamus inimesi oli läinud sinna külla ning mulle tundus, et minul sinna minek poleks just eriti tark minna. Esiteks, seal oli mu vanaema ning kui tema mind ei tunne, siis mina teda tunnen. Ja ma ei tahtnud teda, ega ennast, reeta. Nõnda vaatasin ma tühjal pilgul seina ning tundsin puudust kellestki. Kellestki, kellel olid rohelised silmad ning kes kunagi minu omaks ei saa.
Olin just avanud raamatu mustast maagiast kui kõlas kerge plahvatust meenutav hääl ning mu elutoas seisis järjekordne inimene. Tahtsin juba kisama pista, et kas minu kodu on läbikäigu hoov, kuid nägin, kes mu toas, minust vaid mõned meetrid kaugusel seisis. See ei olnud keegi muu kui Lily ise.
„Sina,“ ütlesin ma.
„Mina,“ vastas ta ning ma märkasin, et tema silmad olid punased.
„Sa oled nutnud,“ märkisin ning tundsin, et see vestlus kiskus rohkem kui imelikuks. See oli justkui lihtne faktide vahetamine.
„Severus,“ ahastas ta ning lausa jooksis minu juurde. „Kõik on nii valesti.“
Ta istus mu kõrvale ning ma ei teadnud üldse, mida ma tegema oleksin pidanud. Kuidas ma teda lohutama oleksin pidanud? Kas ma oleksin pidanud teda kallistama? Tema ümbert kinni hoidma? Talle korrutama, et kõik saab korda?
„Kas sa tahad sellest rääkida?“ uurisin temalt viimaks ning vaatasin teda uudishimulikult, tahtes teada, mis tema jaoks siis valesti on.
„James on tagasi,“ vastas ta ning nuuksus.
„Ja see on valesti, sest?“ sundisin ennast küsima. Ma teadsin miks see kõik nüüd nii valesti oli minu jaoks, sest veel enne kui ma olin saanud omale võimaluse. Ma olin Lily Evansi kaotanud igaveseks.
„Sest ta palus mind omale naiseks.“
Ja Lily virutas mulle järjekordse hoobi südamesse, purustades selle tuhandeks killuks. „Miks..“ üritasin oma häält talitseda, et sealt ei kumaks läbi see kuivõrd löödud ma sellest olin. „see halb on?“ Mu kuulsin kuidas mu hääl värises, ent ma lootsin, et ta ei pane seda tähele, et ta on liiga tegevuses enda muredega, et ta ei jõua minu hääle värisemist tähelegi panna.
„Sest ma ei tea, kas ma peaks vastama jah või ei!“
Üks osa tahtis talle öelda, et ta peaks ütlema ei ja valima minu, ent ma teadsin, et see oleks minu poolt vale otsus olnud. Sest tema ei armasta mind nõnda nagu mina teda. Võib-olla ta isegi ei armastanud mind kui sõpra, sest kokkuvõtteks olin mina ju pahade poole peal ning tema heade. Mina olin see kes toetas Musta Isandat. Teine pool tahtis, et ma ütleksin talle, et ta ütleks Jamesile jah, olenemata sellest, kuidas ma seda limukat vihkasin. Sest siis oleks ta olnud õnnelik, midagi mida ta minuga kunagi poleks olnud.
„Sa …“ alustasin ning sulgesin suu, sest ma ei mäletanud enam mida ma talle öelda tahtsin. „Sa peaksid valima seda, mida su süda soovitab sulle.“ Kuldsed sõnad mehe poolt, kelle süda oli kildudeks löödud aina uuesti ja uuesti ühe ja sama inimese poolt.
„Nagu ma ise ei teaks seda!“ ütles ta pahaselt ning vaatas oma läbitungiva pilguga mulle otsa. „Ma lihtsalt ei tea, kas ma saan teda enam u s a l d a d a .“
Vaatasin talle otsa, andes talle märku, et ta jätkaks. Ma ei mõistnud, miks kõik naised kasutasid mind oma pihiisadena. Ma ei osanud head nõu anda, ent esiteks Bellatrix, nüüd Lily. Varsti võiksin oma büroo avada, kus naised käiksid mulle pihtimas.
„Kuidas ma tean, et ta enam omale uut naist ei leia? Et ta enam omale uut armsamat ei leia?“ uuris ta minult ning vaatas mulle otsa. „Sest me oleme nii noored. Kuidas ma tean, et see mida ta tahab praegu, on see, mida ta tahab kahe aasta pärast? Või viie? Või kümne? Kuidas ma saan selles kindel olla?“
„Ma ei oska sind aidata,“ kostsin viimaks ning vaatasin tuttavat kohta seinal. Ma ei tahtnud teda vaadata, sest ma teadsin, et tüdruk, mu kõrvalt on igaveseks läinud. Ta oli veel enne otsustanud kui ta minu juurde tuli, ta lihtsalt ise ei teadnud seda.
„Ma tean, et sa ei tea!“ ütles ta kuid nüüd puudus tema häälest sõjakus. Ta nuuksus veel korra ning vajus siis üllatuslikult minu õla peale. „Ma tean, et ma peaksin sind vihkama, kõige sellepärast mida sa teed ja keda sa toetad, ent osa minust usub, et see sama poiss, kellega ma kunagi tutvusin on seal kuskil veel olemas.“
„Lily,“ ütlesin ning mu hääl värises veel hullemini kui ennem. Ta tabas mind hetkel, kui mind poleks üldse tohtinud tabada. Ta tuli ja ründas mind ning ma ei teadnud, mida ma peaks tegema või kuidas käituma.
„Kõik mu sõbrad imestasid, miks ma sinuga läbi sain,“ rääkis ta edasi, justkui ta poleks mind üldse tähelegi pannud, „aga ma sain, lihtsalt sain. Aeg-ajalt igatsen ma seda aega, kui veel midagi keeruline ei olnud, ent aega ei saa muuta.“
„Ma.. ma tean seda, Lily,“ vastasin ning vahtisin endiselt seina, sest kui ma oleksin teinud midagi muud, siis oleks asi läinud käest ära.
Kumbki meid ei osanud enam midagi öelda, seega me ei rääkinud, mina seedisin fakti, et Lily abiellub ning Lilyt ma ei teadnud. Ta lihtsalt vaikis ja nohises kuni äkitselt ta ütles, hääl värisemas: „Sev… Ma… ma kardan.“
Ta polnud mind Sev-iks kutsunud pärast suurt tüli, kus ma olin lausa lubanud Gryffindori sissekäigu ees magada, et ma saaksin temaga rääkida. Pärast seda tüli polnud me kunagi olnud enam endised. Meie vahel oli nähtamatu müür, millest me mõlemad üritasime üle ronida, ent kunagi ei saanud sellega täielikult hakkama.
„Shh..“ kussutasin teda ootamatu hellusega ning pöörasin oma silmad tema poole. Mööda tema põski veeresid suured pisarad, kuigi paistis, et ta üritas neid kinni hoida. „Kõik saab korda.“
Ta vaatas mind ning mulle tundus, et ta hakkas veel hullemini nutma. Ma kahtlesin, et kas ma peaksin seda tegema või mitte, ent viimaks tõstsin käe ning püüdsin sõrmedega tema pisaraid. „Sa ei tohiks nutta,“ teatasin talle ning ta naeratas, virilalt küll, ent ta naeratas. „Sa peaksid naeratama. James on tagasi.“ Ma üritasin vältida nina krimpsutamast kui ma seda nime ütlesin, ent Lily teadis, et noormees mulle kohe üldse ei meeldi, ent ta ei hakanud midagi ütlema. Ta vaatas mind ning üritas läbi pisarate naeratada. „Tead Sev,“ alustas ta ning ütles siis, üritades nuuksumist ära hoida, „praegu on mul selline tunne, et me oleksime tagasi seal tänavatel, kus me enne Sigatüügast mängisime. Ei mingeid tülisid ega inimesi meie vahel.“
„Mind… ma tunnen samamoodi,“ tunnistasin viimaks. Mul oli tunne, et hetkel ei eksisteerinud seda fakti, et me olime üksteise vaenlased, et ta abiellub minu vaenlasega ning mina isegi ei saa olla kuskil kirikus tagareas ning nutta. Praegu tundus nagu oleksime me oma seitse-kaheksa aastat elus tagasi läinud ning taas noored.
„Aitäh,“ ütles ta viimaks ning tõusis mu õlalt. Kergitasin oma tumedaid kulme enda mustade silmade kohal, küsimusena, et mille eest ta tänab mind. Ta hakkas naerma ning ütles siis: „Selle eest, et sa olemas oled, isegi siis kui osa mind sinust vihkab, siis osa minust sind ka armastab.“
Muigasin mõrult, sest ta ei mõistnud, kuidas ta selle lausega mulle järjekordselt haiget teinud oli. Ma ei hakanud talle seda ütlema, sest teadsin, et see teeks selle õhkõrna sõpruse, mis meie vahele tekkinud oli uuesti maatasa. Ma ei tahtnud sellega veel riskida.
Tema silmad rändasid mööda mu tuba ning ta silmad peatusid raamatul ning ta naeratus kadus. Ma olin selle raamatu siis käest ära pannud kui ta välja ilmus ning selle sootuks unustanud. „Must maagia,“ urises ta ning pööritas pahaselt silmi. „Mõned asjad ei muutu ka kunagi.“
„Võib-olla,“ arutlesin ma, „need asjad tõesti kõik ei muutu.“
Ta ei naeratanud, ta isegi ei suutnud oma näole mõru muiet manada, ta vaatas mind, silmis vihane pilk. „Severus, ütle mulle miks, miks sa teda teenid.“
„Sest.. teistmoodi ei saaks.“
„Saab!“ ütles ta vihaselt ning tõusis voodilt suure hooga püsti. „Saab! Vaata kasvõi mind. Ma pole musta maagia poole üleläinud, ent ma saan suurepäraselt hakkama.“
Ma langetasin pea ning pomisesin rohkem endamisi: „Sinule anti puhas, süütu, hing. Mina sain määrdunud hinge.“
Lily vaatas mind ning ma kuulsin kuidas ta sügavalt sisse-välja hingas, suutmata midagi öelda. Ma teadsin, et ta üritas otsustada, mida öelda või teha. Ma sain aru sellest, ent ma ei teadnud, kas ma peaksin selle vaikuse lõhkuma.
„Lily,“ ütlesin viimaks, häälest kostmas midagi millele ma isegi nime ei suutnud anda, „ma ei taha sinuga tülitseda.“
„Mina… ei… taha sinuga ka tülitseda, Sev,“ lausus ta ning vaatas mulle uuesti otsa. „Aga on asjad, millest ma ei saa mööda vaadata.“
„Proovi,“ anusin teda ning vaatasin talle otsa.
„Ma… ei… suuda..“
Ma pöörasin oma pilgu ära ning jõllitasin uuesti tuttavat seina. „Siis, mine ära,“ ütlesin viimaks otsustavalt, vältides tema pilku.
„Seda ma ei suuda,“ ütles ta ning vaatas mind, kindlalt. Tundsin seda iga oma ihurakuga, kuidas tema kindel roheline pilk minul seisis. „Ma omamoodi olen sinust sõltuvuses.“
„Sõltuvuses?“ kordasin ning pöörasin ettevaatlikult pilgu uuesti tema poole.
„Jah, sõltuvuses,“ kordas ta ning seletas siis: „Ma ei suuda sinuga suhelda, ent ma ei suuda olla ilma sinuta suhtlemata.“
„Siis..“ laususin ning hingasin sügavalt, „siis on jamasti.“
„On,“ nõustus ta minuga viimaks ning ristas oma käed, vaatades mulle läbitungivalt otsa. Sama nõudlik ja läbitungiv oli ka tema hääl: „Mida ma tegema peaksin? Kõigega? Sinuga? Jamesiga?“
Vali mind, oh vali mind, laulis hääleke minu peas kuid ma üritasin seda summutada. Lily ei suudaks kunagi minuga koos olles õnnelik olla. Ta oleks olnud koos vaenlasega ning mina oleksin selle asja ainult hullemaks teinud. „Ma arvan,“ laususin viimaks, „et sa peaksid asja üle sügavalt järgi mõtlema. Üksinda. Kasvõi paberile kõik plussid ja miinused kirja panema, täpselt nii nagu sa kunagi tegid.“
Lily kaalus mu sõnu ning tema näole ilmus uuesti midagi naeratuse sarnast. „Aitäh Severus!“ ütles ta viimaks ja lisas siis kiiresti: „Ma jätan sinu nüüd siis sinu.. uuh.. musta maagiaga.“
Noogutasin talle ning ütlesin: „Anna mulle ka teada seda, mida iganes sa ka ei otsustanud.“
„Olgu,“ nõustus ta ning ma nägin, et ta oli minu pakutud variandiga päri. „Näeme.“ Selle öelnud kadus ta täpselt samamoodi nagu ta oli ilmunud, jättes minu koos oma segaste mõtetega üksinda.

Musta maagia raamat ei tundunud enam üldse huvitav, see ei tundunud enam absoluutselt huvitav. Panin selle vana koha peale tagasi ning üritasin omale uut tegevust leida, ent ma ei suutnud. Kõik mida ma tegin meenutas mulle mingil moel Lilyt. See oli kohutav ja ebameeldiv ning ma tahtsin karjuda, ent imelikul kombel muretsesin ma oma naabrite pärast. See oli üks kõige kohutavamaid mõtteid, millelt ma ennast tabasin kui mõistsin, et ma tõesti muretsesin oma naabrite pärast. See oli kohutav ning häbiväärne, ent ma muretsesin ikkagi. Ma vihkan seda, mis tunde jätab minusse see, kui ma olen sunnitud järjekordselt mõistma, et mul pole lootust. See teeb mu tundlikuks.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 6/9/2010, 16:50

Mina loen ikka. Paljud loevad aga ei kommenteeri, aga ma koguaeg kommenteerin, kui osa näen.

Mulle noh... ei meeldi Lily.

Uut.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Lilyga läheb asi karmiks ära, selle võin öelda, sest kurat millal mina õnnelikke asju kirjutanud olen? (Okey, paar korda tuleb ära)

Spoiler:

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 6/9/2010, 20:00

Haha! Kle, ma panen siia ühe hea video...

See ei ole täielik, aga suht hea siiski.
Okei, davai, see ei ole üldse teemasse video.

*paneb uue*

Ma ei tea, super... See ajab lausa nutma. *pühib silmi*

Võib-olla otsin veel... Kunagi.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Okey, see oli tõeliselt ilus video. Esimene ajas küll rohkem naerma, aga teine... Anygays, ma hakkan ise oma loo viimast osa lugedes nutma, ja see on endiselt wtf osa, et nagu ise ei nutaks ju o m a loolõpu pärast.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 6/9/2010, 20:56

Saada mulle. ( A )

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Sa võid unistada sellest, Very Happy

Oma a i n s a l e lugejale lõpu ei spoili. Very Happy

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 7/9/2010, 17:41

Eriti mõttekas.
Ma oletan juba, mis seal saama hakkab.
Aga ma nüüd ahistan veidike youtube'i, otsin videosid.

See on üsnagi tõetruu.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ma ei oleks selles nii kindel, aga kes teab. Very Happy

Video oli küll suht selline, et tegemist on päris filmiga, või peaaegu.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 7/9/2010, 18:42

Nojah, ta ei ole täiuslik, aga vähemalt on ee... sarnased. Punapea eriti.
Filmi sarnane, jap.

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

Mina loen ka seda, muideee.. (lihtsalt mõtlesin, et mainiks. )

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Nohjah, ta nagu läheb sellisena, nagu ta oleks mingil määral minu jutt filmiks tehtud. xD

Aitäh, et mainisid. See teeb mulle rõõmu, et veel keegi loeb. ^^

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 8/9/2010, 15:53

Oh, nüüd sa võid enda mitte ainukesele lugejale lõpu saata ju.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Muwaha, ma mõtlen selle peale. ^^

Edit: Kuna mul on seitsmes HP inglise keelne, siis küsimus selline, et mis asi see hõbedane on, mis SS-ist välja tuleb, kui Nagini teda hammustanud on? Tahaks, et mu lugu oleks võimalik faktidele vastav.

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 8/9/2010, 19:32

Need mõtted. Mälestused.

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ahha. Ilmselgelt peaksin rohkem inglise keelt praktiseerima. ^^ Ma korra isegi seda osa ülelugedes mõtlesin, et SS oli ka Voldi käkk või kuidas iganes neid ka eesti keeles ei nimetatud. (Persse, küll, peab seitsmenda osa eesti keeles võtma, et läbi lugeda uuesti.)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Janonii, kuna mul on hea tuju, siis ma jagan teile oma loo üheksanda osa. Mul on peaaegu 20 000 tuhat sõna. ^^
Kommentaare? Kriitikat? Kas mul on rohkem kui kaks lugejat?
Kirja-,koma- ja stiilivigu on kindlasti.

9

„Mul on meeldivaid uudiseid,“ lausus Voldemort ning hõõrus oma käsi kokku, „ja te ei kuuleks neid siis, kui ma poleks nii hea ja andekas nagu ma olen.“
Üritasin mõista millest ta räägib ning vaatasin rahulolevat isandat. Mul oli tunne, et kui keegi teda veel veidikene kiitnud oleks, oleks ta õhku tõusnud.
„Pettingrew…“ alustas isand, „ütle, et ma olen andekas!“
„Mu lord,“ alustas ta piuksumist, „ te olete kõige andekam võlur, kes kunagi on elanud!“
Isand muheles rahulolevalt, ent ta ei näidanud seda välja. „Oh, mis sa meelitad,“ lausus ta kuigi ma tundsin, et ta oli selle meelitusega rahul. „Ma tahtsin rääkida sellest, mis juhtus eile. Kas te ikka kõik teate, mis juhtus eile?“
Kostus kõikjalt nõustuvat pominat ning ma vaatasin oma isandat veel huvituvamalt.
„Me tapsime kõik seal meile vastu hakanud võlurid kui ka inimesed. Sinna külasse ei jäänud mitte ühtegi elusolevat! Ja mina tapsin neist nii paljud, oma uue needusega!“
Kostis ahhetus ning kõik vaatasid veel suurema heakskiiduga oma isandat. „Valitutele õpetan ma selle needuse samuti selgeks. Seda tegelikult isegi ei või needuseks nimetada. See on suurepärane, vaimustav, minu leiutatud loits!“
Kuid minule jõudis selle teatega kohale hoopis see, et minu vanaema on surnud. Ta nagu nii ei teadnud, kes ma olen, ent mina teadsin, et ta on olemas. Enam ei ole. Hingasin sügavalt sisse-välja ning unustasin selle. Üks surm vähem või rohkem, miks see oleks pidanud mulle lugema.
Koosolek oli viimaks lõppenud, tegevused jaotatud, ning võlurid hakkasid igale poole minema. „Severus Snape,“ kuulsin oma häält oma isanda poolt lausutavat.
„Jah, mu lord?“
„Tule minuga,“ kõlas kahe sõnaline käsklus.
„Jah, mu lord,“ kostsin vastuseks ning hakkasin temale järgnema, mõeldes, milleks tal mind vaja on. Ma olin kõigest üks paljudest noortest Surmasööjatest.
Ta kõndis oma toani ning istus seal siis oma toolile. Ma kummardusin uuesti tema ees ning jäin siis alandlikult seisma. „Severus,“ sisises ta minu nime ning ma vaatasin teda. Märkasin, et tema ninasõõrmed liikusid kergelt kui ta sisse-välja hingas. „Sa tead, et ma olen sinuga rahul?“
Noogutasin, sest ma olin kuulnud vanematelt ning rohkem mõjuvõimsamatelt Surmasööjatelt, et minuga ollakse rahul.
„Esiteks,“ alustas ta ning hõõrus oma käsi kokku, „tahan ma, et sa hakkaksid ka välistöödel käima. “
Noogutasin, et ma sain aru, et nüüdsest kuulub minu töö ülesannete alla ka põõsaste taga kükitamine. See ei rõõmustanud mind, ent ma teadsin, et oma isanda jaoks olen ma nõus ükstapuha mida tegema.
„Teiseks,“ kõneles ta oma kiledal häälel edasi, „oled sa nüüdsest oodatud, põhi Surmasööjate koosolekule. Järgmine on sel kolmapäeval kell üksteist. Hilinemise või põhjuseta puudumise karistuseks on surm.“
Ma teadsin, et kõige karistuseks on surm, ent ma ei hakanud seda mainima, sest vasturääkimine oli üks neist tööülesannetest, mis minu valdkonda ei kuulunud. Tundsin end meelitatuna, sest ma olin enese teadmiste kohaselt noorim ja uusim Surmasööja, kes kunagi sinna koosolekule minna on saanud.
„Ja viimaseks,“ lõpetas ta, „palun tee mulle uuesti seda jooki, mida sa varemgi juba teinud olen.“
„Jah, mu isand, nii kiiresti kui saan,“ kinnitasin talle ning ta noogutas rahul olemise märgiks. „Võin ma minna, mu lord?“
„Sa võid minna,“ kõlas mulle külm vastus. Ma noogutasin talle ning lahkusin, kuuldes enne lahkumist vaid seda kuidas ta siseses, arvatavasti kutsudes Naginint enda juurde.

„Palju õnne!“ hüüatas Bellatrix kui ma olin saali tagasi jõudnud. Seal polnud kedagi teist peale meie kahe.
Vaatasin teda mõistmatult ning naine hakkas naerma. „Ma tean, millest ta sulle rääkis,“ ütles ta õlgu kehitades ning istus oma harjumuspärasele kohale. „See on sulle suur au, et sa said nõnda noorelt nii tähtsale koosolekule.“
„Jah,“ vastasin viimaks, „see on suur au.“
Bellatrix vaatas mind ning ma nägin, et ta üritas millegi peale väga pingsalt mõelda. Ma ei tahtnud isegi mõelda selle peale, mille peale ta mõelda võis.
„Severus,“ lausus ta viimaks ning tema häälest oli kadunud kõik see külmus, kõik see, mis tavaliselt tema hääles oli. See oli asendunud millegi märgatavalt leebemaga. „Kas sa aeg-ajalt kahtled?“
Vaatasin teda ning üritasin mõista, mida ta mõtles selle all. Viimaks andsin alla ja küsisin: „Mida sa mõtled sellega? Milles ma kahtlema peaksin?“
„Ma ei tea,“ lausus ta, „kõiges.“
„Milleks?“
„Kas sa tahad väita, et sa ei kahtle mitte üheski oma otsuses?“ küsis ta imestunult ning lükkas oma juuksed selja taha. Ma olin tema vastu istunud ning meie vahel oli vaid veidikene lauda.
„Ausalt öeldes.. ei,“ valetasin talle. Tegelikult ma ei kahelnudki väga milleski, peale asjade mis olid seoses Lilyga. Ma kahtlesin neis otsustes, mitte teistes.
„Mina küll kahtlen,“ tunnistas Bellatrix mulle ootamatult. „Ma kahtlen näiteks selles hetkel, kas nii noorelt abiellumine oli minu puhul hea idee.“
Vaatasin teda ning üritasin aru saada, mida ta selle lausega mõelnud oli.
Ta vist mõistis minu arusaamatust nii, et ta rääkis edasi: „Mul on tunne, et võib-olla poleks ma pidanud abielluma e s i m e s e mehega, kes mulle abielu ettepaneku teeb.“
„Ahah,“ ütlesin, oskamata endiselt midagi targemat öelda.
„Severus,“ ütles ta ning vaatas mulle otsa. „Kas sa tahaksid kunagi näiteks kohvi jooma minna?“
Ma ei tea, kas ma olin teda õigesti kuulnud, seega kogelesin vastu: „Kohvi jooma?“
„Jah,“ lausus ta ning ta hääl muutus sosinaks: „mulle meeldib kohv ja ma tean paari head kohta võlurilinnakus, kus seda ka saab.“
„Aaa…“ venitasin ning üritasin mõelda, kas Bellatrix oli mõne needusega pihta saanud või miks ta nõnda veidralt käitus.
„Ma saaksin aru, kui sa ütleksid, et sa ei taha,“ kõneles ta edasi, „kuid mulle meeldiks. Mul on tunne, et sa oled tublim mees, kui enamus Surmasööjaid.“
Ma ei punastanud, ent tundsin end siiski veidike imelikult kui olin kuulnud seda komplimenti. Bellatrix tegi üldse mulle kuidagi palju komplimente mulle viimasel ajal.
„Mis sa arvad näiteks kolmapäeval pärast Koosolekut? Juhul, kui meile kummalegi ei anta midagi, mida on kiiresti vaja teha?“
Kehitasin õlgu, pomisedes viimaks, et võib ju kah.

Viimased tunnid esmaspäevast veeresid äärmiselt aeglaselt. Keetsin vana ja tuttavat jooki ning tundsin äärmist igatsust kõige selle vastu, mis oli juba ammu mööda läinud. Oli üks neist hetkedest kui ma tundsin, et Sigatüügas koos Jamesi ja teistega oli märgatavalt lõbusam kui see, mis hetkel toimus. Arvestades veel fakti, et siis oli mu parim sõber Lily. Nüüd ei lugenud me üksteist isegi mitte sõpradeks. Ohkasin ärritunult ning lisasin järgmise koostisosa ning tundsin uhkust vähemalt selle üle, et ma sain selle asjaga hakkama.

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

Hahahahahhahahahaha. xD

Pealkiri: Re: FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /] 9/9/2010, 15:53

No davai, üks mu lemmik tegelastest armastab kohvi. Yeaah, me likes it. xD

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Oijah, ma kirjutan viimasel ajal tagant ettepoole, seega pean kokkuhoidlik olema nende väheste osadega, mis on veel olemas. ^^

Aga jah, Bellale meeldib kohv. Very Happy

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Ja kuna ma oma kopse vabal ajal välja köhin, siis hakkasin 14 osa kirjutama ja leidsin, et võin teile siis kümnendat lugeda anda. :)
Kirja-,koma- ja stiilivigu leidub.
Kommentaare? Kriitikat? Kas mul on rohkem, kui kaks lugejat?
Ja ma olen kindel, et mõni faktiviga on siin...
Ilusat lugemist!

10

„Severus,“ kuulsin Teddinat oma nime ütlemas. „Sa oled kohustatud minu peole tulema.“
„Miks?“ küsisin vihaselt vastu ning ta hakkas lõbustatult naerma.
„Sest mina ütlen nii,“ vastas ta naerdes ning hakkas oma juukseid patsi punuma. „Ma muide kuulsin, et sa said lahedate klubisse.“
„Mis lahedate klubisse?“ ei mõistnud ma seda naist kohe üldse.
Ta hakkas oma veidike lapselikult häälel naerma. „Noh, nende põhitegijate klubisse. Enam pole meie sugune tatikas, nüüd oled ikka põhitegija!“
Ah, ta rääkis sellest, jõudis minulegi kohale. „No ja mis sellega?“
„Noh, lahe ju!“ ütles ta naerdes ning lisas: „Sa oled vist noorim.“
„Olen,“ kinnitasin talle kuigi ega Bellatrix või Lucius või Narcissa minust palju vanemad ei olnud.
„Ühesõnaga: LAHE!“ ütles ta naerdes ning lisas siis märksa asjalikumal häälel: „Laupäeval, kella seitsmest on pidu minu juures. Mitte tulemise karistuseks on kehalised vigastused või surm.“
„Ja kui ma ei tule?“
„Siis oled sa surnud mees!“ lausus ta naerdes ning keksis minema. Ma ei teadnud, kas ma oleks pidanud Tedi peale pahane olema, et ta nõnda lapsikult käitus. Tema kiitus ei kõlanud samasugusena nagu oli Bellatrixi oma kõlanud. Tundus nagu Bellatrix oli tõesti rõõmus selle üle, et ma olin sinna saanud, ent Ted tegi rohkem selle üle nalja kui mõtles seda tõsiselt.

Haigutasin laialt ning ootasin juhiseid kui Lucius minu juurde tuli. „Severus, vana sõber,“ lausus ta ning haigutas minu kombel. „Võib-olla sa lähed täna koju? Homme ikkagi tähtis päev.“
„Ja mida ma seal kodus teeksin?“ imestasin ning üritasin sellest mehest aru saada.
„Loeksid raamatuid,“ kõlas mulle vastuseks.
„See veel puuduks,“ porisesin rohkem endamisi ning ütlesin siis kõvema häälega: „Mulle tundub, et sa justkui tahaksid minust siin lahti saada.“
„See… see on ka tõsi,“ lausus Lucius ning lisas: „On mõned asjad, mida sa veel teadma ei pea.“
„Kas t õ e s t i ?“
„Tõesti,“ kinnitas ta mulle ning ma otsustasin sealt ära kaduda veel enne kui Lucius mind tõesti sunnib ära minema.

Istusin oma toas ja üritasin leida oma rahututele närvidele rakendust. Ainus probleem sellega oli see, et ma tõesti ei suutnud leida neile mingit erilist rakendust. Ei suutnud lugeda raamatut ega isegi mitte magada. Hinges näris kahtlus Lilyga, et ta on otsustanud, et ma ei ole talle paslik sõber.
Ma ei teagi, mis kell ma magama jäin. Vähkresin pool ööd voodis ning isegi tavapärane ilusate asjade peale mõtlemine ei aidanud, sest minu ilusad mälestused on eranditult kõik seotud Lilyga. Iroonia missugune.
Lõpuks manasin oma patronuse ning vaatasin kuidas ta segaduses olles mööda mu tuba kappas. See oli emahirv, täpselt nii nagu see oli olnud kõik selle aja, kui ma seda üldse manada olen osanud.

„Täna õppimine me patronuse loitsu,“ lausus proffesor ning näitas kõigile ette oma enda oma. See oli hõbedane isalõvi ning terve klass ahhetas. „Kas keegi oskab öelda mulle, milleks on patronuse loitsu vaja?“
Lily tõstis klassis käe ja õpetaja paluski temal rääkida. Ta teenis oma majale oma teadmiste eest järjekordsed punktid. See oli aeg, kus me olime just uuesti suhtlema hakanud ning ta oli otsustanud mulle – nagu ta ise ütles – teise võimaluse anda.
„Võib-olla Lily proovib ka ise esimesena?“ uuris proffesor ning tüdruk noogutas innukalt. Ta proovis, ent tema võlukepi otsast ei tulnud rohkemat kui hõbedane suits. „Pole hullu,“ lohutas õpetaja ning ütles, et kui juba esimesel korral nii palju hakkama neiu sai, et siis on õige varsti ka päris patronus nähtaval.
Järgmise tunni ülesanne oli harjutada. Ning järgmine tund tuli kiiremini kui ma arvata oskasin. Me Lilyga ei kohtunud nii tihti vana pöögi alla kui enne, seega ma ei teadnud, mis tema patronus oli. Enda oma nähes olin küll veidikene üllatunud, sest ma olin lootnud, et minu loom on ikka i s a n e .
Kuid ma ei jõudnud sinna tundi, sest sain veel enne tundi omale kohutava lohegripi ning passisin sellega haiglatiivas.
„Hei Severus!“ tuli ta sel päeva,l kui neil tund oli olnud, minu juurde. „Tead, mis me täna tunnis tegime?“
„Sa võid mulle rääkida,“ vastasin leebelt ning ta naeratas, sättides ennast mu juurde istuma. „Me näitasime üksteise järel õpetajale oma patronuseid. Tead, et minu oma on emahirv?“
Ma neelatasin, sest minugi oma oli emahirv. Ma olin kuulnud sellest, et kui kedagi tõeliselt armastakse, siis patronus muutub selleks, mis armsama oma on. Kuid kinnitasin endale, et see on kõigest tühipaljas kokkusattumine. See pole ju võimatu, et kahel inimesel on ühesugune patronus. Maailmas on rohkem võlureid, kui loomi.
„Mis teistel oli?“ uurisin teema kõrvale viimiseks, et ta ei päriks, et milline minu oma olnud.
„Las ma mõtlen,“ lausus ta, „Jamesil oli isahirv, mis minu arvates oli suht veider. Siriuse oma ma ei mäleta, ent Lupini oma oli hunt. Ja siis selle pisikese Ted’i oma ei tulnud üldse välja. Ja siis oli kellelgi emakaru ja kellelgi oli öökull. Suht lahe oli, sest ta lehvitas oma tiibu ka.“

Avasin silmad ning raputasin pead, oma patronuse vaatamine ei olnud hea mõte. Kuid too hõbedane loom oli kõik, mis minule Lilyst jäänud oli. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin mõne teise naise peale mõelda ning üllatuslikult see mul ka õnnestus. Mu silmade ette, Lily kõrvale tekkis ka teise naise kujutis. Tumedad lokkis juuksed ning külmad silmad. Ma ei pidanud mõtlema kaua, sest mõistsin, et tegemist oli ei kellegi muu kui Bellatrixiga.
Nüüd olin ma enda peale topelt pahane, sest ka teine naine, kes mu silmade ette tekkis oli võetud. Bellatrix oli abielus kuigi ta abiellus vaid selleks, et isandat rõõmustada. Kahtlustasin, et abikaasad kannatasid tihti üksteist vaevu välja, sest nende vahel polnud ma küll kunagi eriti sooja suhtlemist tabanud.
Ülejäänud öö ma lamasin, silmad lahti, ning üritasin välja mõelda, mida kuradit ma oma eluga pihta peaks hakkama. Üks võimalus oleks isandalt endale paluda mõni missioon. Minna kuhugi, kus varem pole käinud ning seal tumeda isanda võimust levitada. Kuid kodune London tundus nii armas, et mulle see mõte väga ei meeldinud. Sellepärast, et kokkuvõtteks oli asi lihtsalt äärmiselt valest.
Lage vaadates meenus mulle see, et täna on minu esimene uut sorti koosolek. Ma olin vägisi kistud võimuvõitlusesse ning see mulle ei meeldinud. Nüüd said kardetavasti minu ülesanneteks midagi märgatavalt hullemat, kui see, et keeta veidike nõiajooke. Olin oma karjääri edenemise pärast ikkagi päris uhke. 18 aastasena põhitegijate koosolekule pääsemine on midagi sellist, millega ikka iga üks hakkama ei saa.
Neid uhkeid mõtteid mõeldes suikusin ma veidike enne ärkamisaega uuesti unne, kust puudusid Lily ja Bella, kust üldse puudusid unenäod.

» Need pisiasjad... 77/77