Discovering the Past

Ohno... Ma vist kardan nüüd
Okei eks ma siis varsti ka uuendan

Nii heaaa!!!
Lõpp oli nunnu ^^
Aga uut osa tahaks nüüd onju!!

Okei kuna te olete nii head lugejad ja ma olen kindel et autoril on kah väga hea meel, siis ma uuendan

Chapter 18

Sell päeval oli mu ema närvis, ta ei tahtnud, et ma selle poisiga välja läheks, nagu ta kutsus Michael.
"Ta tundub tutav mulle."
Ma kõndisin mööda oma tuba otsides musta silmapliiatsit. Mu ema seisis ukse kõrval.
"On midagi viga?" Leitsin! Michael jõuab 5 minuti pärast.
"Kus sa teda kohtasid?"
Liiga palju küsimusi, ma ei kavatse talle öelda.
"Ta on lihtsalt poiss, ema." mu telefon helises. Ma sain sõnumi.
Sinu ukse ees. Kardan su vanaema. Tule välja. Palun. xoxoxoxo
"Ära muretse ema," ma antsin talle kiire kalli ja jooksin allakorrusele.

Michael sõitis Gerardi juurde. See oli Manhattanis. Korter oli suur ja ilustatud.
"Lahe." Ta parkis oma auto ilustatud kohale.
"Jah." me tulime autost välja. Ma olin nii närvis. Vähemalt Michael oli siin. Ta võttis mu käe ja pigistas seda õrnalt, see oli nagu ma olen siin. Ta koputas uksele.
"Tulen!" Hääl tuli teiselt poolt. "Aii kurat!" Michael vaatas mind ja naeratas.
"Kurat!" Uks avanes ja näitas meest.
"Oh tere JR."
"Tere onu Gee. On suga kõik korras?"
"Jah see kuradima tool oli mul kurat ees."
"Tule sisse."
Ta nägu oli viisakas. Gerard oli nagu väljamõeldis. Priske, kahvatu, segamini ja pikkad juuksed. Suured päikese prillid. Kandis musta ja isegi, et ta oli vanem ja mõned hallid juuksed paistsid ta oli ikka seksikas omal imelisel moel.
"Kuidas Jersy oli?"
"Hea." ta tõmbas käega läbi juuste.
"Oh tere seal." ta pani mind tähele sisenemas kah, ta hääl oli naljakas, pole kuigipalju muutunud, nagu kõrge ja kahtlane hääl videotes.
"Ta on mu sõber, Rosie."
Gerard vaatas mind ja oli paigal.
"Muidugi," Ta teeskles naeratust ja hoidis oma silmi mul peal. Analüüsis mind.
"Tere, ma olen Gerard" me surusime käsi.
"Meeldiv tutvuda." ma ütlesin väga poliitiliselt.
"Kas ma tean sind?" ta küsis mult oma päikse prille ära võttes. Ta silmad olid sama; Ma vaatasin teda ja ma mäeltan postkaarte ja videosi.

Kao mu elust.

Ta naeratas mulle,
"Sa tundud tutav."
Aga ma ei tundnud enam kaasa Frankile. Ma ei tahtnud, et ta tunneks end halvasti Franki pärast. Mitte enam. Ma ei tahtnud tunda midagi temast.
Otsi ja hävita.
See oli mu eesmärk.

"Ma ei arva nii," ta naeratas mulle ja ta silmad särasid korraks.
"Sa meenutad mulle kedagi, keda ma teatsin.. Ma hakkan ilmselt hulluks minema." ta raputas pead.
Michael naeris närviliselt. Me läksime alutoa poole. Laul käis tagatautal.
"Misfits?"
"Just nii. Sulle meeldivad nad?" ta andis mulle irve.
"Jah nad rokivad."
Gerard vaatas JR.it ja naeratas totakal moel. "Ta juba meeldib mulle."
Jr. naeris ja ta nägu muutus punaseks. Gerardi naer läks suuremaks selle lahke reakeeringule.
"Palun istu."
"Mida ma siis teha saan oma armsale vennapojale?"
"Noo..."
Ta alustas aeglaselt...
"Jaaah?" ta ikka vaatas mind aega ajalt.
Ma vaatasin teda.
"Ma olen Rosie."
"Jah ma tean seda, kallis."
"Mu ema nimi on Molly, Molly Anderson?"
Michael vaatas mind umbusklikult; me nõustusime, et jääme selle sugulase juttuga. Aga mul oli juba igav sellest pasast, ei ühtgi vale enam.
Gerard nägi nagu ta oleks ära unustanud kuidas hingata mõned minutid. Ta nägu muutus täielikult.
"Tema ja Frank..."
"Ma tean, kes ta on.." ta toon oli külm. Ma tundsin kuidas Jr. läks pingesse minu kõrval.
Ta vaatas mulle sügavalt silma...
"Kuidas..?"
"Ta jäi rasedaks Franki poolt..."
"Ei või olla.." ta nägi hirmund välja.
"Aga on. Ma olen kuradima Frank fucking Iero tütar!"
Gerard oli paigel, vaatas mind nagu ta oleks näinud kummitust.
"Ma pean teda leidma. kas sa tead kus ma teda leida saaks?"
Ta kohendas oma juukseid närviliselt.
"Ei..."
"Onu, palun, kas sa tead kus Frank on?"
"Sa ei saa olla ta tütar," Gerard oli mingisuguses transsis.
"Ei saa.."
"Sa teatsid minust!!?"
Ma hakkasin meeleheitlikuks muutuma...
"Sa teatsid?" Michael küsis valusalt.
"Jah... Ta ütles mulle... Aga.."
"Aa ta ütles sulle ka kuidas ta endast välja läks? Kuidas ta mu ema nimodi jättis ja ei hoolinud minust üldse!? Kas ta ütles sulle seda?"
"Midagi. aga.."
"Mida!?" Ma karjusin.
Ma läksin hulluks. Ta kahtlustas hetkeks. Ta silmad olid minuga ühenduses. Ta kartis. Gerard hingas sügavalt.
"See laps suri."
"Mida??!" Michael ja ma karjusin.

"Mida kuradit sa siin teed?"
"Ma tahan suga rääkida."
"Meil pole millestgi rääkida."
"Ma igatsen sind... Ma igatsen sind Gerard." Franki hääl kõlas sosinana. Gerard ainult pani käed risti ja seisis vaikselt.
"Kurat me olime sõbrad peaegu 8 aastat, vähemalt mäleta seda."
"Atsihh." aevastus tuli köögist.
"Ma tean, et sa oled seal!" Gerard karjus "Lähme keldrisse." Ta ütles Frankile. Ta ainult noogutas.
Nad läksid alla. Gerard lukustas ukse.
"Kuula Frank.."
Frank istus põrandal ja jalad olid ristis. Ta vaatas põrandad ja mängis oma jalanõudega. Kui Gerard end ümber pööras ta ei saand midagi teha, kui oma häält madalamaks võtta ja mitte kõlada vihaselt. Frank nägi välja nagu väike laps kelle koer on sunrud.
"Frank."
"Ma ajasin kõik nässu, eksole?"
Ta aina vaatas maha. Gerard oli vait, käed ristis rinnal.
"Ma ajasin nässu meie, bändi, Jamia. Ma..." Ta anult sulges silmad.
"Ma igatsen bändi..."
"Seal pole sul enam midagi teha, igaljuhul; kõik järgnevad erinevaid rada."
"Aga meie?"
"Frank. Sa oled abielus, sa kurat abiellusid taga."
Ta vaatas Gerardi. "Aga mis siis kui ma pole enam..?"
"Mida?"
"Mis siis, kui ma pole enam abielus? Kas see muudaks midagi..?"
"Ei... ma.."ta mõtles korra. "See pole see point."
"Me lahutaisme Gerard." Kahvatu mees ei öelnud midagi, aga ta hingamine muutus kiiremaks.
"Pärast, kui me lahku läksime arvasin, et ma saan armastada teda, nii nagu ta väärib.
Aga ma ei saanud ma ikka armastasin sind. Ma igatsen sind, kõike sinus. Ja ta nägi seda.. Tema oli tegelt see, kes palus lahutust." Frank naeratas kurvalt. Gerard avastas, et ta kaotas kaalu ja tal olid suured kotid silme all.
"Mul on kahju." ütles Gerard.
"Kas sa oled mind igatsenud?"
Gerard vaatas maha. Ta ei saanud sellele vastata. Ta oli lubanud et unustab Frank Iero. Alustab Nullist.
"Vahemalt vähekegi...?" Franki hääl oli pisike ja paluv.
"Ei."
"Valetaja," Frank irvitas. "Ma tean, kui sa valetad. Sa alati vaatad paremale ja teed seda asja oma ninaga..."
"Kuula Frank.. See on läbi olgu... läbi. Lihtsalt nii."
"Mul kahju, mida ma olen teinud ma kahetsen seda iga päev-"
"Kahetsemine ei tööta siin."
"Ma kaotasin su kuna ma olin värdjas. Ma arvasin.." Frank tõusis püsti.
"Mida!?"
"Ma arvasin, et abiellumine Jamiaga oli õige tegu. Ma olin arg. Kuradima arg."
"Ja sa olid."
"Kõik on peapeale keeratud...
Ma kaotasin su ja arvasin, et see on normaalne. Aga ei olnud; igapäev oli piin ja kui bänd laiali läks minu pärast..."
Gerard seisis seal vaikselt. "Siis ma mitte ei teinud sulle haiget vaid ka Jamiale ja ka lapsele."
"Mis lapsele?"
Ta rääkis talle kuidas Molly oli rase. Kuidas ta selle teada sai.
"Ma olin arg jälle. Ma läksin endast välja." Gerard ei suutnud muud, kui talle kaasa tunda.
"Siis ma ühelpäeval jalutasin poodi ja ma läksin mööda lapse poest." Frank naeratas kurvalt jälle.
"Ma nägin väikest särki kus oli "I <3 New Jersey." ma ei suutnud ja ma pidin selle ostma. Siis ma sain aru. Ma olin isa kusagil. Ma mäletasin oma isa. Milline mu elu oleks ilma temata.
"Ma siis otsisin teda. Ma palkasin privaatse uuria ja ta leidis ta."
Gerard kuulas nüüd hoolikalt juba.
"Aga oli juba liiga hilja."
"Mida sa mõtled?"
"Ta ütles, et laps suri sünnitamis teel."

Uu.
Põnev.

Kuule, uut nüüd eks ole

Kuradima hea
Tõde on jah mõnikord valus :/

Kohutavalt hea. Paremgi veel.

Wow, imestan et keegi veel seda loeb.
Sorry et varem ei vastanud. Olin nädalaega ära, aga kuna siin keegi viitsis tõesti komenteerida siis ma tõepoolest tunnen et võiks uuendada.
-läheb otsib uue osa üles-

Hähˇˇ
Mina loen ka ja ma tahan südamest UUT!

Kuule, RUTTU uut nüüd

PS: Tõlkija, nagu sa oled, ma tahtsin küsida, kas sa oleks nõus ühte teist juttu ka tõlkima?

Ma väga vabndan, et see nii kaua aega võttis. Aga ehk andestate. Ja ma ei vaatand teist kroda üle seda lugu kui tõlkisin nii et ma vabandan ka vigade pärast. Ma lihtsalt tõlkisin ruttu et ma vaatan et siin ikka lugejaid on, et teeks siis pisut head meelt teile

Chapter 19

Gerard vaatas mind kaasatundvate silmadega.
"Oh issand." ma ei teadnud kas ma nutsin kuna Frank ei otsinud mind või kuna kõik see lugu tundus nii kurb. Ma ei suuda uskuda et see minu lugu oli.
"Miks ta peaks nii ütlema..?" Michael küsis avastades mu mõtted. Mu ema oli valetanud Frankile minust. Miks? Ta valetas mulle.
"Ta oli kindlasti ikka veel vihane ta peale, või üritas... Ma ei ta kaitses sind..."
Gerard vaatas väga shokis olevas olemuses.
"Ma ei suuda uskuda et sa oled... tema tütar."
Michael vaatas väga ülatunult kah selle uudisepeale.
"Miks ta nii teeks?" ma pühkisin pisarad ära.
"Mul on kahju.."
"Sa pead ütlema kus ta on. Palun?"
Järsku ma tundisn suurt piina oma rinnus. Ma pidin ta leidma; ma pidin talle ütlema ma olen elus ja me saame olla pisike väärtalitls pereke. Mina ja tema.

"Mul on kahju aga..."
"Sa pead; sa olid ta parim sõber...!"
Kõik see kiindumus mis mul oli kadunud Frankist tuli tagasi.
"Ma olin... ta kadus. See oli viimane päev kui ma teda nägin."
Ma nutsin jälle. Michael hoidis mind kõvasti ja mu pea enda õlale.
Me seisime vaikuses mõne sekundi.
"Ta otsis sind, ex? Ta tegi vea, aga ta püüdis seda parandada. Ta tahtis alati lapsi," Gerard naeratas kurvalt.
"Tõesti?"
"Jah.. Ta isegi tahtis lapsendada lapse, ja kõik need koerad mis tal olid.."
Gerard naeratas vaikselt. "Ja ma olen kindel et ta oleks olnud igavene hea isa."
Ma ei teadnud kas tunda end hästi või halvasti selle pärast.
"Kas ma võin küsida midagi?" kui keegi teadis vastust siis see oli Gerard Way.
"Muidugi."
"Kas sa armastasid teda?"
Gerard nägu läks ilmsetuks "Kuidas sa võisid talle midagi sellist rääkida?" ta vaatas vihaselt JR. poole.

"Tema ei öelnud mulle midagi, ma nuputasin ise välja," Ma ütlesin Gerardile enne kui Jr. oleks jõudnud end kaitsta.
"Issand."
"Ole nüüd Gerard. Videod!"
Ta kukkus tagasi diivanile.
"Ma armastasin."
"Mis juhtus?"
"See pole sinu asi," Gerard lõpetas oma lahke olemuse.
"No okei ta andis sulle korvi aga teie sõprus? Sa kohtlesid teda nagu kaltsu."
"Mis se sinusse puutub?"
"Ma proovin panna kõik jupid kokku."
"No aga see pole osa "puzzlest" kallike." ta ütles seda sarkastiliselt.
"Palun..."
"Ma arvan et sa oled lihtsalt uudishimulik."
"Miks sa oled nii vihane tema peale. See on olnud juba, mis? 15 aastat?"
Gerard kergitas kulmu.
"Saa üle!"
"Hey see oli minu elu. Sina..."
"Okei nüüd aitab."
See oli Michael. "Ma ei taha oma onu ja tüdruksõbra kaklust." Tüdruksõber. Mu nägu läks punaskes.
Gerard naeris.
"Lõpetage kaklemine."
"Me ei kakelnud, lihtsalt ta.." Gerard suunas minu peale ja jätkas kaklemist Jr-iga.

Ma tahtsin teda tappa... Pärast kõike seda juhtumit mis ta tekitas mu isale, teda ei huvitanud sittagi et kas ta oli elus või elab ta silla all Berliinis.

"Nii siis sa ei tea kus Frank on?" ma segasin nende vestluse ära.
"Eip" ta pani käed risti oma rinnale.
"Mingitgi aimu kus ta olla võiks?" Jr küsis.
"Jerseys?"
"Ta viimane sihtkoht oli Berlin," ma ütlesin oma käsi ka risti pannes.
"Postkaardid?"
"Need mida sa iial lugeda ei tahtnud." Gerard lihtsalt vaatas lage.
"Rose..."
"Keegi ei saa kaduda ilma peal ilma et jätaks mingitgi jälge endast maha," ma ütlesin petunult Michaelile, enne kui ta oma maharahunemisega alustas.
"Kuidas ta end toetas?"
"Ma ei tea. Müüs rekordeid?" ütles Gerard, ma olen kindel et ta oli huvitatud sellesse olemusse, aga ta pidi oma prillid tagasi panema. Ei selle tüübil on külm süda. Teda ei huvitanud.
"Me ikka müüme neid rekordeid tead ju küll." ta ütles väikse irvega. "Sa ei saa osta maja LA-sse selle eest, aga ma arvan et elad üle."
"Aga mis sai Skeleton Crew-ist?" Michael küsis. Gerard lihtsalt kehitas õlgu.
"Kas sa arvad et meil on võimalik jällile jõuda?"
"Brianil on võimalik seda teha, ma arvan. Ta saab kõike teha. Ma annan sulle..."
"Hoia endale."
"Ta juba tuvus temaga."
"Tõesti? Kurat, sa ikka tead kuidas teha oma kodutöid eksole?
Ma irvitasin talle.
"Ma olen isegi juba Bobi ja Rayga rääkinud."
Gerardi suu kukkus lahti.
"Ja isaga," Jr lisas
"Jah" ütlesin uhkelt.
"Kuidas kutidel läheb?"
"Hästi. Sa oled nii loll."
"Kuidas palun?" Michael see kord raputas pead.
"Te kõik elate samas külas ja te kunagi ei kohtu!"
Gerard naeratas. "Sul on kuramuse õigus. Aga nad kindlasti kõik vihkavad mind."
"Ma arvan et nad kõik igatsevad sind."
Gerard ei vastanud. Miks peaksid teised kutid teda vihkama?
"Igaljuhu, ma helistan Brianile," ütlesin ma.
"Me peaks siis hakkama minema."
Gerard tundus tüdinud.
"Hei järgmine nädal..."
"Jah ma tean isa ütles."
"Sa võid ka tulla ma arvan kui sa ianult lõpetad need tüütud küsimused." ma irvitasin talle ja ta tegi seda sama.
"Mis järgmisel nädalal on?"
Gerard lihtsalt nägi tüdinud välja. Michaelil oli suur naeratus näol. "Onu Geel on sünnipäev, talle ei meeldi vanemaks saada."
"Ta ei saa vanemaks, ta saab targemaks. Nelikümmend seitse ei ole vana." Ta kratsis pead.
"Nelikümmend on uus kolmkümmend."
"Yeah for trees!" ütlesin ma need samad sõnad mida ütles mu isa ükskord talle, ma nägin seda ühes videos ja Gerard ütles et see tuli naturaalselt.
Michael ja mina naersime kuid Gerard mitte.
"Kõikide nende esimeste türukute seast pidid sa välja valima Frank Iero tütre!!"
Mikey läks puneseks nagu tomat. Ta lihtsalt lehvitas kätt tema suundas ja tõmbas mind majast välja.

Appi, mul tahavad juhtmed tekkida, mu ajus pole enam loogikat Ma ei saa millelegi pihta Aga jutt on ikka ülihea (y)

Tore jutuke, mis on kahjuks seisa jäänud.
Ma sooviksin selle taaskäivitumist

P.S.: Jah, millal me uue osa saame?

Ooo tere inimesed .
Ei noh kui palutakse siis ma võin teie soovi täita. Ma nüüd siis proovin selle järje sealt lehelt kah üles otsida.
[Update]

Leidsin ja tõlkisin. Loodan, et teile meeldib siis

Chapter 20

Autos me sõidsime vaikselt. Gerardi sõnad kordusid mu peas.

Ta ütles talle, et laps suri sünnituse teel.

"See oli väga segane." Michaeli hääl äratas mind mõttetest üles.
"Ma ei tea. Ma peaks oma emaga räägima, vist." ma ei suutnud leida sõnu.

See tundus nagu raske koormus mu kõhul, nagu pomm, mis hakkab lõhkema.
Sisimas teadsin, et see oli tõsi. Aga ma tundsin end õnnelikuna mingil moel, kõigele vaatamata Frank ikka tahtis mind; ta vaatas mu järele ja
proovis olla isa.
Aga miski oli puudu. Mul polnud teda.

"On seal... mingitki võimalust... et.. Gerard..." ma pidin proovima "... valetab?"
Michael ei vaatanud mind ja jätkas sõitmist.
"Ma ei usu eriti," ta ütles seda väga aeglaselt, proovides mitte mulle haiget teha. Ta vaatas mind korraks ja ma nägin kaastunnet
tema silmades

"Muidugi mitte, ainuke valetaja on mu ema." viha hakkas kasvama. Ma avastasin, et
ma hingan kiiremini.
"Ole rahulik, eks?"
"Ma olen rahulik," ütlesin seda sarkastiliselt.
"Lihtsalt ära tapa kedagi," auto jäi seisma minu maja ees.
"Asi on lihtsalt... mu sõnad on muutunud ja kokku varisenud nii mitmeid kordi juba viimase nädala jooksul. Ma ei tea,
mis on järgmiseks," lasin välja endast suure ohke.
Ta andis mulle kiire musi huultele "Ma siis helistan sulle täna õhtul."
Ma noogutasin ja tegin talle musi tagasi. Mul on vahest tunne, et mul on väga turvaline olla, kui ta suudleb mind või hoiab mu ümbert kinni.

"Nii siis et esimene tüdruk?"
"Err.. Ei, muidugi mitte..." ta naeris närviliselt ja ta põsed läksid punaseks, "mul on varemgi tüdrukuid olnud."
"Jah muidugi..."
Ma võtsin ta peast kinni ja andsin talle väikse musi.
"Näeme," ta naeratas lahkelt, sellised naeratused, mis panevad sind seest sulama.

Ma sisenesin majja moment hiljem, kui auto ära sõitis.
Mul oli selline kahtlane tunne nagu see poleks minu maja, nagu ma oleks võõras iseenda kodus. Ma läksin
elutuppa ja vaatasin pilte seinal.
Seal oli pilte minu vanaemast ja emas ning mu emast ja Joest.
Seal oli ka üks minu pilt, minu neljas sünnipäev. Mul oli roheline kleit ja naljakas müts ja ma puhusin küünlaid
oma sünnipäevatordilt, ema oli mul paremal ja hoidis mu käest kinni. Ma nägin Franki teisel pool, hoides mind sammuti.
Ta kandis sinist pusa ja sa nägid ta tatoveeringut kaelal. Ma pilgutasin ja pilt mu isast oli kadunud. Kõigest mu enda
ette kujutis.

"Rosie," naise hääl.

Ma pöörasin end ümber nähes naise figuuri.

"Õhtusöök on valmis, kullake."

Ta kutsus mind kullakeseks, nagu ta oleks keegi mulle kallis. Ta blondid juuksed olid ilusti langenud ta õlale.
Ma vaatasin teda tujutult; tal kandis halli seelikut ja valget pluusi.

"Rosie? Kas sa kuulasid mind üldse?"

Jah ma kuulsin teda aga ma proovin endale selgeks teha, mis ta mulle tähendab. Kes ta on?
Ta on naine, kes kord valetas mehele kes lootsuetult otsis oma last. Jah nüüd ma mäletan. Tema oli see naine.

"Kuidas sa võisid?"
"Kuidas palun?"
"Kuidas sa võisid niimoodi valetada ja elada peaegu 16 aastat ilma süü tunneteta?"
"Millest sa räägid?"
Ta nägu ole segaduses, väga segaduses.
"Ma tean, ema."
Ma ütlesin viimast sõna vihaga. Ma olin vihane, et ta oli mu ema.
Ta kõigest raputas pead. Ta ei saanud midagi aru.
"Ta leidis minu."
"Kes?"
"Frank! Ta leidis mu ja sa valetasid talle! Sa ütlesid talle, et ma olin surnud!"
"Mida..? kes sulle seda ütles?"
"Miks? Ema, miks?"
Mu nägemine läks väga uduseks, ma sain aru et mu silmad olid täidetud pisaratega.

"Rose..."
"Ütle mulle!!"
Ma nõudsin seda jõuga mida ma ei teadnud, et mul olemas on.
See naine hüppas oma kohal, ta kartis. Äkki selle pärast, et ma pole kunagi temapeal sellist tooni kasutanud
võib olla ta ei oleks eal arvanud, et ma selle välja nuputan või isegi sellepärast, et ta teadis et ta tegi valesti.

"Ma ei tea millest sa räägid..."
"Ära teeskle!" ma karjusin jälle. "Ma tean, et Frank leidis meid, ta palkas era uurija, et leida mind.
Ta tahtis leida mind ja olla osa minu elust, miks sa ei lasknud tal?!" ta oli täielikult kivistunud oma kohale
"MIKS?!"

"Ma ei lasknud teda; see oli mineviku peatükk minu elust. Ma ei lasknud tal seda minule teha."
"Asi ei olnud sinus, asi oli minus. MINU ELU, ema. Mite. Sinu." Ma raputasin pead proovides leida
mingit mõtet.
"Terve mu elu, ma tahtsin teda kõigest kohata, teada temast midagi."
"Sa ei saa aru..."
"Siis seleta mulle." Ta jäi vaikseks.
"Algul oli ta surnud ja siis ta jätis mu maha, mis edasi? On ta Marsilt või midagi?"
"Ma ainult proovisin sind kaitsta. Sa pead sellest aru saama," ta nuttis.
"Kaitsta mind mille eest?!" ma läksin talle lähemale.
"Ta on mu isa! Mul on õigus temast midagi teada!"
"Kaitsta sind tema eest. Tema ja..."
"No ja siis, et jätis su maha teise mehe pärast! See oli sinu mure mitte minu!"
"Sa arvad, et see oli kerge. Ma kasvatasin sind üksi. Ma proovisin sulle anda hea kodu koos väärtustega..."
"Keri põrgu." ta hakkas hingeldama. "Keri põrgu koos oma väärtustega."

"Ma hindan kõike seda mis sa mulle tegid... aga kõik on nüüd võlts..."
Ta proovis midn rabada käest.
"Terve mu elu on võlts..."
Ma jooksin ukseni ja lahkusin...

Ma kuulsin enda nime hüüdmas aga ma ei vaadanud tagasi. Ma jooksin ja jooksin, otsides midagi.
See oli mu elulugu; Ma olen alati elanud tundega midagi otsides, kedagi otsides. Ma ei teadnud
mida.
Nüüd olin ma kindel. Ma otsin teda. Ma otsin Franki. Ma otsin isa.

Wow, mulle tundub nagu ma oleksin just uut osa lugenud...jah see on vist tõsi ma ligesingi uut osa !
L o o m u l i k u l t mulle meeldib see, kuidas siis muidu ?

Kas sa saaksid anda mulle selle lehekülje, kust sa seda juttu tõlgid?

hmm... kui ma selle lingi annan siis vist mul pole rohkem mõtet edasi tõlkida?

Ega kui sa tahad edasi tõlkida ära anna mulle leht kui sa aga ei taha anna.
Valik on sinu, mina olen igati mõlema poolt..noh jah võibolla siiski rohkem esimese varjändi poolt

No okei. Ma siis proovin anda endast parima. Paar päeva veel koolis käia siis ma proovin tõlkida, ^^ aga tore näha, et keegi veel sellest huvitatud on ja üks pisiasi kah... Mul vahest tundub, et see tõlge on kehva võitu ja pole aru saadav. XD

Sinu kahtlused on alusetud

No nii, uuendus.

Chapter 21

Ma ei tea kuidas ma lõpetasin oma teekonna pargi pingil.
Ma olin üksi, ma mõtlesin Michaelile helistada, aga ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks.
Mu silmad olid punased nutmisest; inimesed kindlasti mõtlesid, et ma olen hull, kes nutab üksinda pingil.
Ma tõmbasin välja oma telefoni ja vaatasin numbreid.
Brian S.

Ma vajutasin rohelist nuppu.
Mõne sekundi pärast vastas hääl, mida ma tundsin.
"Brian?"
"Jah, kes see on?"
"Rose, Ma olen..."
"Ja, ma mäletan sind," ma oleks, kui ta naeratust näinud; ta hääle toon muutus täielikult, palju lahkemaks. "Kuidas läheb?"
"Hästi," ma valetasin. "Kuula..."
Ta ootas vaikides.
"Ma nägin Gerardi ja me mõtlesime, et äkki Frankil ikka Skeleton Crew pood töötab." ma rääkisin kohe poindist.
"Äkki me saame tast seda kaudu teada..."
Ta mõtles momendiks.
"Ma pole kuulnud Skeletonist juba tükk aega, ma arvan, et nad on lõpetanud."
"Nemad?"
See oli Franki ja Jamia äri.
"Aa..."

Ma mõtlesin korra, äkki on võimalik läbi Jamia hoopis infot saada.
Otsida oma isa extüdrukut.
Mitte hea mõtte.

"Ja sa oled teda näinud?"
"Ma arvan, et ta sind ei tahaks näha," ütles ta aeglaselt.

Ok see oli halb mõte.

"Aga need kasumid, mis nad teenisid My Chemical Romance-i pealt? Gerard ütles, et nad ikka müüvad mõningaid rekordeid..."
"Noh.. ma võin proovida ma arvan," ta kõlas ebakindlalt. "Tal oli privaatne aadres."
"Seal peab olema võimalus! Ta ei saa lihtsalt ära kaduda," paranoilisus hakkas tõusma.
"Olgu, rahune kullake. Ma luban et ma proovin," Brian ilmselt tundis mu paanikalist häält.
"Ma teen kõik, mis ma saan oma võimetega teha, et teda leida."
"Aitäh," ma ütlesin ja hakkasin jälle normaalselt hingama.
"Aga muidugi."
Ma hakkasin juba headaega ütlema ja toru ära panema, aga idee säras mu peas.
"Ohh... Sa tead et Gerardi sünnipäev on järgmine nädal,"
Kaval naeratus ilmus mu suule ilma, et ma oleks seda märganud. "Ta ütles mulle, kui väga ta teid igatseb; ma mõtlen teid kõiki... Ja kui armas oleks teid kõiki jälle näha."
"Tõesti?" ta hääl tundus pisut üllatunud.
"Ta ütles nii?" ja siis midagi uut: õnnelikus? lootus?
"Jah."
Ma andsin Brianile aadresi ja päeva mil sünnipäev toimub.
"Lahe," ta tundus põnevil olevat. "Ma helistan Bobile ja Rayle."
"Lahe. Ja veel kord tänan."
"Pole tänu väärt."

Ma panin toru ära ja tundsin end paremini, ma usaldan Brianit Franki leidmises.
Ja minu väike vale. Nii kui ma panin toru ära ma tundsin end halvasti. Mina valesi rääkides, mina valetan sammuti.
Aga see oli vajalik olukord eksole?

Ma teadsin, et Gerard oleks vaimustatud.

Ma loodan.

Ma hakkasin koju minema.
Ma polnud valmis vaatama oma emale otsa. Aga ma ei plaaninudki seda teha.

"Kus sa olid, on sul aimugi, kui mures ma olin?"

"Rose?"

"Kas sa ei räägi enam minuga? Sa käitud nagu laps."

Joe tuli minu juurde,"Rose mis viga?"
"Küsi temalt."

Ma läksin pööningule ja võtsin gitarri ja videod alla enda tuppa jälle.
Ma istusin oma voodis ja lihtsalt vaatasin gitarri; katsusin sõrmedega keeli.
Ma panin The Black Parade CD käima ja selle laulu, mida ma just kuulda tahtsin.

Well I was there on the day
They sold the cause for the queen,
And when the lights all went out
We watched our lives on the screen.
I hate the ending myself,
But it started with an alright scene.


Ma kuulsin, kuidas Joe ja mu ema vaidlesid teises toas.

It was the roar of the crowd
That gave me heartache to sing.
It was a lie when they smiled
And said, 'you won't feel a thing'
And as we ran from the cops
We laughed so hard, it would sting

Ma panin heli juurde ja lasin end vabaks.

If I'm so wrong (so wrong, so wrong)
How can you listen all night long? (night long, night long)
Now will it matter after I'm gone?
Because you never learn a goddamned thing.

Ma lamasin voodis ja vaatasin lage ja kuulasin laulu.

You're just a sad song with nothing to say
About a lifelong wait for a hospital stay
And if you think that I'm wrong,
This never meant nothing to you


Iga sõna, mis Gerard laulis läks minust läbi ja mingil moel rahustas mind.
Isegi, kui sõnad olid kurvad, ma tundsin erilist osa, mingit arusaamist tundmatult inimeselt.

I spent my high school career
Spit on and shoved to agree
So I could watch all my heroes
Sell a car on tv
Bring out the old guillotine
We'll show 'em what we all mean.

Ma sulgesin silmad. Ma tundsin sooja õhku end ümbritsemas, see oleks nagu Gerard laulaks seda mulle.

If I'm so wrong (so wrong, so wrong)
How can you listen all night long? (night long, night long)
Now will it matter long after I'm gone?
Because you never learn a goddamned thing.

Tema hääl oli järsku nagu kõige ilusam asi.
Muusika oli kõige võimsam muusika.
Ja sõnad olid ainukesed asjad, millest oli aru saada minu kaootilises maailmas.

You're just a sad song with nothing to say
About a lifelong wait for a hospital stay
And if you think that I'm wrong,
This never meant nothing to ya

See oli nagu iga noot ja heli rääkis minuga. Ma tean, et see oli kahtlane, aga see oleks nagu ma oleks leidnud koha, kus olla.

So go, go away, just go, run, run away.
But where did you run to? And where did you hide?
Go find another way, price you pay

Kui koor algas viimast korda, ma lõpuks sian aru, miks see bänd olemas oli, mitte selle muusika pärast vaid selle tähenduse, mida nad tähendavad miljonitele lastele, mida nad tähendavad mulle nüüd.
Nad päästsid elusi.
Nad päästsid hingesi.

You're just a sad song with nothing to say
About a life long wait for a hospital stay
And if you think that I'm wrong,
This never meant nothing to you

Pisar voolas alla mööda minu põske, aga see kord mitte mu ema ega Franki pärast vaid My Chemical Romancei pärast. Bänd läks laiali. See legend, mis suri.

At all, at all, at all, at all

Ma tundsin end õnnelikuna, et ma valetaisn Brianile. Ma olin õnnelik, et saan nad nüüd taas kokku viia.

Ma märkasin, et ma olin väsinud. Ma lasin endal magama vajuda.
Aga see ei olnud väga kauaks.
Mu telefon helises.
"Hallo?" ma ütlesin unise häälega.
"Kuidas läks?"
"Michael!!" ma ütlesin erutunult, ärgates üles.
"Nii..?"
"Kas ta seletas midagi?"
"Jah mingil moel... aga... ma olen päris väsinud."
"Oih, vabandust ma äratasin sind ülesse."
"Kõik on korras, ma räägin sellest homme."
"Hästi, häid unenägusi Rosie." ma naeratasin.
"Head ööd."

Väga-väga tore.
Sul oli siin üks väike trükiviga:
"Seal peab olema võimalus! Ta ei saa lihtsalt haistuda," paranoilisus hakkas tõusma.
*naerab ennast jälle kõveraks*

Hmm.. miks ma selle kirjutasin O-o ma isegi üle vaatamisel ei märganud seda. Ah well.. peasi, et nalja sai ex? Või tegi sulle muu asi nalja?

Ei, ei ikka see pilt, mis mu silme ette tuli kui ma proovisin kujutleda kedagi-sellel puhul siis Franki-ära haistumas...tead see meenutab kohutavalt sõna haisema.
*itsitab hüsteeriliselt*
Aga jah põhiliselt on selles süüdi mu hea tuju

Mh. ma mõtlesin, et ma kirjutasin seda kuidagi valesti ja siis sõnaraamat netis kah ei leidnud sellist sõna vaid ainult hisema ja haistma siis ma mõtlesin, et kust ma siis selle sõna sain.