Discovering the Past

Aa noh eks siis vist on jah nati raske kui ei tea neist midagi vms... et mu mõte kadus nüüd ära.. aga pmts saan aru küll

;D

Keegi veel uuendust ootab?

Mina tahaaan uuuut!!!

MINAKA!

uut tahaks suhttt '

Ma väga vabandan et pole üli pikka aega uuendanud. Ma loodan, et andestate mulle.

Chapter 14

"Tahad midagi juua?"
"Ei pole vaja, aitäh."
Ta läks oma tuppa.
See koht oli imeline, suur korter. Mõnus mööbel, kallis mööbel. Palju pilte. Seal oli üks Michaeli vanematest, kui nad olid nooremad ja üks Gerardist, sammuti noor, aga põhiliselt Michaelist kui ta oli väike.
Ta tuli tagasi väikse kastiga, "Siin"
Me istusime elutoa diivanile. Michael istus minu kõrvale ja avas kasti.
Kast oli täis pilte, pileteid kontserdile ja suur ümbrik.
"Siin on postkaardid Frank saatis onu Geele."
"Äge." ma katsusin ümbrikut, mis ta mulle andis.
Aeglaselt avasin selle ja võtsin välja palju postkaarte. Mõndadel olid jõulu pildid, teistel olid kohad.
New York.
New Jersey.
Jaapan.
London.
Berliin.

"Sa võid need endale võtta."
"Tõesti?"
"Jah muidugi." Ta tõusis püsti ja läks kööki. "Nii siis on pitza lõunaks hea?"
"Jah muidugi." ma arvan, et ta ütles midagi pitzast, ma olin nii huvitatud postkaartidest. Ma lasin sõrmed üle Franki käe kirja.

Armas Gerard:
Ma tean, et sa ei taha mind oma ellu; aga ma ei saa sinna midagi teha nähes seda kaarti ja mitte sinust mõelda.
Mäletad kuidas sa jõule armastad?
Ma elan oma emaga NJ, siis pole see jõulud halb otsustamiseks.
Kuidas läheb?
Kas sa oled kellegiga kuttidest rääkinud? Ma kuulsin, et Toro avad Kitarri Kooli. See on rõvedalt äge.
Ma igatsen sind ja Mikeyt, ma igatsen kõike.
Ilusaid jõule!
Ps: Ma saadan väikse mängu asja Mikey lapsele.
Armastusega, Frank.

"Ta saatis sulle kingituse?" Ma tõstsin oma häält, et ta mind kuuleks.
"Ah jaa, ma unustasin. Ta saatis mulle alati kingitusi."
"Mõnus."
Huvitav millise kingituse Frank mulle ostaks? Vampiiri nukku? Kes teaks.
Ma võtsin järgmise välja.

Armas Gee:
Sa ei vastandu eelmine aasta. Võib-olla su postkaar läks kaduma meili teel. Ma liikusin New Yorki. Kas sa oled ikka linnas?
Äkki saame kokku? Kui sa tahad.
Häid jõule ja head uut aastat.
Saada armastused edasi Mikeyle ja Aliciale.
Armastusega,
Frank.

Armas Gerard:
See on silmnähtav, et sa ei taha mind näha. See on okei, ma arvan.
Mul läheb hästi muide.
Ma otsustasin veeta see vaheaeg Jaapanis. Ma avasin Skeleton Crew poe siin ja sellel läheb päris hästi.
Kirjuta mulle. Palun?
Armastused perele,
Frank.

Sau Gee:
Häid Jõule!
Ma olen Londonis. X_X
Siin on jubedalt külm.
Eelmisel päeval tuli mulle tüdruk vastu ja ta tundis mu ära, ta ütles, et me peaks uuesti kokku saama, bändi ma mõtlen.
Ma tuntsin end väga kurval mõeldes et seda ei juhtu.
Mul on kurb mõelda, et sa midn nii väga vihkad. Või isegi hullem, et sa mind üldse ei vihka.
Et sa lihtsalt kustutad mind oma mälestustest. Igaljuhul...
Häid Jõule.
Frank.

Häid jõule Gerard.
Ma elan Berliinis.
Ma kuradima vihkan olla siin, liiga palju külma ja inimesed siin on imelikud,
Ma arvan, et ma liigun jälle. Ma tüdinen kiirelt, see pärast liigun ma ringi.
Ma olen väsinud... Paljudest asjades, üksi olemisest. Aga ma tean, et sa sellest ei hooli.
Kas sa üldse loed neid?
Kuidas sa saad lihtsalt unustada 8 aastat sõpruse vendlusest????
Ela hästi.
Ma ei häiri sind enam nende nõmedate postkaartidega.
Ma armastan sind,
Frank.

Ma tuntsin kuidas pisar tuli mu põselt alla. Lollakas Gerard.
Ma tahaks seda kutti näha ja talle näkku lüüa.
"On suga kõik korras?" Ma pühkisin pisarad. Michael oli köögis soojendas mõnda pitzat.
"Koka sobib?"
"Jah"

Me sõime. Rääkisime muusikast ja juhuslikest asjadest.
"Mis on Skeleton Crew?"
Ta tegi veidra näo.
"Ühel postkaardil ütles Frank midagi Skeleton Crew poest."
"Ma kah ei tea... Ma arvan, et see on migni äri, mis tal on või oli. Ei tea kindlalt."
"Sa siis homme näed Gerardi?"
"Jah" ta võtis lonksu kokast ja korrastas prille.
"Ma saan sind peale võta su maja juurest, kui sa tahad." Ta vaatas oma pitzat, vältimast silma kontakti.
"Ah." Ma vaatasin oma pitzat kah.
"Kui sa tahad..."
"Ei see kõlbab. Ma annan sulle oma aadressi."
"Äge" ta naeratas mulle.

Ma lodoan, et jäite selle väikse osaga rahule Kui ei siis öelga ja lisan uue!!!

Natuke sisutühi oli, seega võiksid jah tihedamini üles panna (kui too inimene muidugi paneb )
Uut!

Ei see jutt mida tema uuendab ehk seda sama on ikka pääääris kaugel, et mul veel läheb aega, et järgi jõuda. Seal on see jutt juba 39 osa juures. Ma tegelt väga tahaks järgi jõuda kuna siis ma saaks kohe edastada talle arvamused ja puha. :) Teda väga huvitab, mis meie siin eestlased tema jutust arvame ja värki.

Ehheee.
Hea oli, . Niivõrd-kuivõrd.
Mul üldplaanis oli jutt meeles, a mitte detailid. (A)
Aga ootan uut! :)
Suhteliselt põnev lugeda taolist asja.

Kuna te mul tuju heaks tegite siis uuendan.

Chapter 15

Ma ei saanud magada see öö.
Franki sõnad käisid mul ainult peas ringi.

Mul on kurb mõelda, et sa mind nimodi vihkad.

ja pildid videotest. Frankil oli õigus, kuidas ta saab lihtsalt unustada 8 aastat sõpruse? Gerard käitus nagu südamemurdnud teismeline.

Ma olen väsinud... paljudest asjadest, üksi olemisest.


See pani mind muretsema. See viimane osa tundus väga masendunud.
Ta oli üksi. Ma sain aru, mida ta mõtles üksi olemisega.
Ma sooviks, et saaksin talle öelda talle, et ta pole üksi. Me saaksime olla väike pere, mina ja tema. Ja jälle deemonid kummitasid mind.
Äkki ta ei tahtnud mind.
Äkki tundis ta end üksi mitte ainult Gerardi pärast, aga ka ta tundis kaehtsust.
Issan, ma pean Gerardiga rääkima ja tänu Michaelile see õnnestub.
Michael. Tänu temale.
Lõpeta!!!!

Järgmisel päeval äratas mind vanaema vara; ta ütles, et mu ema jõuab täna koos Joega.
Nii siis pärastlõunat ma pidin helistama Michaelile ja ütlema talle, et ma ei saa Gerardi täna näha.
"Pole midagi. Ta on linnast väljas nagunii."
"Mida?"
"Ta tuleb tagasi kolme päeva pärast."
"Miks?"
"Mu isa otsustas, et on aeg Jerseyt külastada. Ma arvan, et ta kahtlustab, et äkki sa leiad ta."
"Miks sa ei läinud?"
"Err... Ma tegelikult tahtsin jääda," ma tuntsin kuidas põsed muutusid punaseks.
"Nii siis saame..."
"Ma ei usu, et täna hea päev on; ma pean rääkima oma emaga mõndadest asjadest."
"Olgu." ta tundus pisut pettunud
"Vabandust."

Pärast kurba hüvastijättu JR.iga ma läksin elutuppa, kus mu ema ja Joe rääkisid, kui hämmastav Hawaii oli ja kui ohutav torm oli ja kõikke igavat.

"Ema? Kas sa arvad, et saame rääkida?"
"Kallis, ma räägin su vanaemaga." ta jätkas rääkimis jookidest mu vanaemale. Ma pöördusin suunaga oma ema poole, kui Joe hääl kostis.
"Molly, mien räägi Rosiega." ta vaatas midn ja noogutas. Äkki ta teadis.
Joe oli tore mees, ma armastasin teda väga. Ta on alati olnud järele mõtlev ja ta saab alati aru. Ta armastab mu ema väga ja ma tean, et ta armastab ka mind.
Mu ema vaatas teda tüdinult.
"Muidugi." ta teskles naeratust.
Me läksime mu tuppa ja ma istusin oma voodile, sama tegi ka tema.
"Siis..." ta vaatas toas ringi ja jälgis siis kitarri mis rippus seinal. Ta silmad avanesid suuremaks, kui taldrikud.
"Mis see on?" Ma arvan, et ta tundis kitarri ära veidral moel.
"Kas see on?" ta hakkas hulluks minema.
"Kes selle sulle andis?"
"Mikey."
"Mida!?"
"Ole nüüd ära vaheta teemat. Miks sa mulle midagi ei öelnud?"
"Kallis..."
"Kas sa häbenesid et jäid rasedaks nimodi. Kas sa kahetsed?"
"IIALGI. Iialgi ütle seda. ma ei kahetse kunagi sinu saamist. Sa olid kõige väärtuslikum kink, mis mulle elu on andnud, eks?"
Ma naeratasin ja noogutasin.
"Need olid hullud ajad. Kallis, ma ei tahtnud, et need sind halvasti mõjutaksid."
"Nii siis... Kuidas see juhtus?"
"Jah ma fännasin seda bändi.."
"My Chemical Romance." ma ütlesin põnevusega.
"Seda," ta hingas sügavalt sisse ja jätkas. "Ja Frank ja mina..." ta naeratas väheke. " Meist oli aru saada. Kujuta ette, sa saad olla oma suurima eeskuju tüdruk. Ma olin sisse võetud." Ta silmad särasid sekundiks. Ma nägin tüdrukut roosade juustega.
"Ja kogu see bänd, mina ja Emily seal sees olemine oli äge," Ma naeratasin.
"Ma olin nii noor ja loll, piisaval loll, et uskuda, et tema mind armastas." tal oli see vihane positsioon jälle.
"Kui ma sain aru, et ta ei armastandgi, ma läksin."
"Kadusid?"

Pärast Molly kadumis läks ta tagasi Jamia juurde, ütles Ray.

"Jah." ta noogutas.

"Kus on Molly?"
Frank vaatas tõsiselt. "Ta on läinud."
"Oh vabandust semu." ütles Mikey.
Gerard naeratas.
"Kõik on korras." Nad vaatasid üksteist.

"Kas ta jättis su Gerardi pärast maha, ema?"
Ma nägin viha ta näos. Ma pole kunagi sellist viha temas näinud.
"Ma lahkusin." ta ütles.
"Pärast seda sain ma teada, et olin rase."
"Ja sa ütlesid Frankile..?"
"Sellel ajal su isa oli huvitatud teistest asjadest."
"Nagu Gerardist?" väitsin ma.
Ta peaegu köhatas.
"Mu jumal. Need olid täpselt need asjad, mida ma ei tahtnud, et sa teada saaksid!"
"No ma tean seda ikkagi kuid mind see ei huvita." Ma ütlesin pisut vihaselt.
"See pärast ei öelnud sa talle, et olid rase." nii siis ei teadnud ta. Ta ei tea seda.
"Sa olid kurb kuna ta valis Gerardi üle sinu?"
"Rose.."
"Ta siis ei tea minust midagi?" ma naeratasin.
"Kallis.."mu ema ütles seda aeglaselt.
"Ta teadis."
"Mida?" Ma tundisn kuidas mu naer purunes kildudeks.
"Kuid hiljem läks bänd lahku. Mida sa võib-olla juba tead." ta ohkas
"Frank abiellus oma vana tüdrukuga Jamiaga."
"Jah nad läksid lahku."
ta tõstis kulmu.
"Mis siis juhtus?"
"Üks päev nägin ma teda New Yorkis. Raamatu poes."

"Molly?" ta teadis seda häält. Ta pööras end ümber aeglaselt, et näha kohkunud Frank Iero nägu, vaatamas teda uskumatult. Ta ei plaaninud seda talle öelda, kuid nüüd ta pidi.
"Issan..." ta ütles aeglaselt. "Palun ära."
Molly läks lähemale. Ta oli juba 8 kuud arenenud.
"Vabandust... See on sinu."
"Kuidas..?"
"Kas sa tahad me seletan sulle kuidas lapsi tehtakse.."
"Ma ei saa praegu, ei... ma"
Ta vaatas poissi, üritades arusaada, mida ta mõtles.
"Frank ma vajan su abi."
"Bänd.." ta raputas pead.
"Jah ma kuulsin mis juhtus su poisiga. Ta jättis su maha." ta ütles seda sarkastiliselt.
"Lõpeta." ta vaatas tüdrukut vihaselt, teges esimese otsuse ilma, et hääl väriseks.
"See on sinu laps Frank."
Ta vaatas nagu ta oleks valmis minestama.
"Ma olen abielus." ta näitas oma sõrme, kus oli abielu sõrmus.
"Mind ei huvita, kas sa võtad mingit vastutust selle üle?"
"Ma ei saa..." ta hakkas taganema kohkunult.
"Ma vabandan, ma ei saa.."
Ta pööras ümber ja jooksis poest minema.
Pisarad hakkasid Molly näolt kukkuma.
Ta kasvatab oma lapse üksi.

Mul olid pisarad silmis.
"Kallis mul on väga kahju..."
Ta ei tahtnud mind.
Ta oli kohkunud sellest ideest.
"Anna mulle andeks..."ta ainult kordas.
"Mäleta seda, et ma armastan sind väga, ma olen olnud su ema ja su isa juba pikka aega..."
"Vabandust, et üritasin leida tõde. Sul oli õigus..."
Ma hakkasin nuuksuma.
"See polnud seda väärt.."
Ta silitas mu juukseid.
"Miks ta mind ei armastanud?" ma plahvatasin pisaratest. Pisarad pettumusest, kurbusest, sekundiks ma tõesti arvasin, et ta armastab mind. Et ta saaks olla mu isa. Aga ma eksisin.
"Kallis, mul on kahju..."
Ta hoidis mind tugevalt, nagu ma olin väike laps...
"Ema?"
"Jah.."
"Ma armastan sind."
"Oh ma armastan sind ka Rosie.."
Ma vaikselt tõmbusin tagasi ta embusest. "Miks sa mulle selle nime panid..."
"Mida?"
"Brian, vana mänezer, ta ütles mulle.."ma ei suutnud ta nime öelda.."et ta tahtis sellist nime oma lapsele."
"Ah see. No ta ütles mulle üks kord. Ja mulle meeldib see nimi. Mul on kahju, et sa seda kandma pead."
"Pole midagi.
"Ma tahaks magada, kui see oleks okei."
"Muidugi kallis.."

See osa oli pisut kurb. Kuid noh ma arvan, et parem kui eelmine uuendus. Või mis?

Kule, kas see Frank on gei w???
Sry, siiamaani pole aru saanud.
Ja kas nii jutus kui ka päriselus siis w?
Ootan põnevusega uut.

Nagu aru saada on see /fanfiction/ Ja jah selles jutus on ta gei. Ja võib-olla pole praegu aru saada aga igaljuhul on nii Gerard kui Frank gei. Ja kui keellelegi ei meeldi geid siis antkeandeks. Ma ütlesin täiesti esimeses osas. hoiatasin kah et tuleb pisut poistearmastust sisse. Ja seda Franki ja Gerardi vahelist suhet kutsutakse meie My Chemi fännide poolt Ferardiks.

Päris elus pole veel tõestatud kas nad on. XD Laval teevad nad küll igasuguseid trikke aga nad mõlemad on abielus. Nii et praegune arvamus on et ei ole.

Ohh.
Päris põnev siis ju.

Muide kui sa loed chapter 10 (lk3) kohast

To your room...
What they ask of you
Will make you want to say, "So long..."
Well, I don't remember,
Why remember...YOU?!

ja sealt edasi võin ma sulle ausalt öelda et see on päriselt juhtunud

Mm..

Oeh, nii armas..
See lõpp, ma mõtlen... :)
Ei, UUT ja ruttu!
Ise sa ütled, et oled nii maha jäänud.. pane siis uusi osiiiiii!
Okei, homme saab sind rohkem tüüdata.
UUT!

Chapter 16

"Rose??!!!!!"
"Jah?" Ma karjus ülalt korruselt. "Sul on külaline."
"Kes?"
Ma jooksin allakorrusele.
"Michael?" Seal ta oli mustades pükstes ja punases särgis. Prillid ja sassi pea. Ta naeratas mu vanaemale, kes vaatas teda pisult nukralt.
"Sau." ta naeratas mulle.
"Ma möödusin siit ja mul tuli meelde su aadress." ta korrastas oma prille.
"Aa," ma vaatasin oma vanaema, kes vaatas mind kahtlustavalt.
Mu ema tuli elutuppa lugedes ajalehte kui ta sisse astus.
"Rose kas sa.. ah.." ta lõpetas Michaelit nähes. "Tere ma olen Rosei ema."
Ta noogutas. "Meeldiv tutvuda... Ma olen Michael Wa-"
"Ta on Michael.." ma segasin vahele enne, kui ta jõudis öelda oma viimase nime. Ta vaatas mind nuputavalt.
"Ja me lahkume." ma krabasin ta käe ja tõmbasin teda uksest välja.
"Kuhu?" mu ema küsis.
"Välja."
"Rose.. Mis..."
"Ma räägin hiljem lihtsalt kõnni." Ma läksin ta autosse.
"Sõida."
Ta sõitis vaikselt umbes 20 minutit.
"Noo.. Gerard tuleb ülehomme, me saame minna teda vaatama Esmaspäeval," Ta ütles pisut närviliselt.
"Unusta ära."
"Miks?"
"Ma ei taha teada kus Frank on enam..."
"Miks?" ta küsis jälle oma prille korrastades.
"Seks!!"
"Okeeeei... Võib-olla sa ikka oled sari mõrvar," ta vaatas mind närviliselt.
Ma proovisin naeratada aga midagi ei tulnud.
"Ma arvasin, et sa tahad leida oma onu."
Ma surusin oma käe vastu kõrvu ja hakkasin raskelt nutma.
Pärast mõnda minutit ma tuntsin kuidas auto peatus ja käsi hõõrus mu selga.
"Sa võid mulle öelda, kõik on korras." ta ütles kaasatundvalt.
Ma tõstsin oma pead ja nägin Jr. silmi nagu need tunneksid seda valu ka.
"Vabandust... Ma.... On olnud raske öö." ma madaldasin oma nuuksumist ja proovisin hingata. "See ongi.." ma kuivatasin pisarad.
"On suga kõik korras...?" ta vaatasmu liigutusi kuid oli siiski vait. pärast mõnda minutit ta rääkis. Tema käsi ikka mu seljal.
"Ma ei tea..." Ta ei saanud millsetgi aru. Ma nägin seda tema silmist. Ma tuntsin halvasti, et ma nii talle kui kõigile valetasin.
"Ta pole mu onu.."
"Mida..?"
"Vabandust et ma sulle valetasin. Ma valetasin kõigile..."
Pärast tõe rääkimist, mis oli nagu laseksin kõik endast välja. Ma pidin rääkima kellegiga; ma pidin selle välja võtma enda süsteemist. Ma ütlesin talle ka need viimased uudised, mis mu ema mulle ütles eelmine päev.
"Tõbras..."
Ma naeratasin. Ta mõtles sekundiks.
"Ma arvan, et sa peaksid ta leidma ja ütlema, mida sa tunned..."
Ma raputasin pead. Ma ei tahtnud teda näha praegu, hiljem, mitte kunagi.
"Sul on õigus saada võimalus edasi liikumiseks; ütelda talle seda näkku. Lase tal teada, et sa ei vaja teda. Sa ei taha talt midagi..."
"Aga..."
"Ja löö see kitarr puruk kas või vastu teda..." Me naeratasime. Ta silmad olid õrnad.
"Sa pead sulgema haava nii, et see lõpetaks veritsemise."
Ta silmad läksid pimedaks.
Me olime vaiksed mõned minutid, kuni ma julgesin rääkida.
"Kuidas su ema suri?" Ma ei tea, miks ma seda ütlesin. Ma tuntsin nagu ma oleksin talle öelnud oma saladuse, osa oma hingest, ma tahan teada mõnda tema oma.
Ta vaatas aknast välja.
"Ta sõitis oma auto sodiks."
"Mul on kahju."
Ta vaatas mind. Ma nägin, et ta hoidis tagasi pisaraid. Ma tuntsin end halvasti selle küsimuse esitamise pärast.
"Tal oli aneurüsm samal ajal kui ta sõitis,
"Nad ütlesin, et ta ei piinelnud, aga ma arvan, et nad ei tea. Nad ei olnud seal."
Ma ei teadnud, mida öelda. Kujutada ette, et minu ema nimodi sureks on liiga valus, et sellele mõeldagi.
Ta hingas sügavalt sisse ja võtis oma prillid ära.
"Isa läks hulluks... Ta isegi viskas televiisori aknast välja." Ta vaatas ikka kaugusesse. "Ja peale seda ta sulges ennast. Ta tavaliselt veetis tunde teleka ees vaatates reklaame. Õnneks onu Gee aitas meid."
"Sa ilmselt igatsed teda, onju?"
Ta ei öelnud midagi ainult noogutas.
"Mul on hea meel, et sa Jerseysse ei läinud."
Ta naeratas mulle ma tuntsin, et mu nägu läks jälle kuumaks.

Ma uuendasin siis nüüd üle pikka aja. Kuna ma olen teatud põhjustel terve öö üleval ma kirjutan tõlkeid. Nii et kui keegi soovib uut siis ainult küsige.

Uuuuut sel juhul !
Meeldis. :)
Hetkel midagi rohkem ei oskagi öelda. Kiiremini !

Nagu soovid siin on. ma loodan et hiljem tuleb lugejaid juurde kuna siin hakkab nüüd ainult põnevamaks minema.

Chapter 17

Nii siis järgmised paar päeva veetsin ma Michaeliga. Ma näitasin talle New Yorki.
Ta rääkis mulle rohkem asju oma emast ja onust. Kuidas Gerard aitas Mikeyl üle saada Alicia surmast. Lihtsalt oma elust ja kuhu läksime.
Ta on väga tark poiss ja ta on koomiksites kinni nagu minagi.
Ta isegi mängis mulle oma bassi ja me veetsime oma päeva jalutades, naerdes ja kohvi juues.
Ma olin nii õnnelik, et ta minul on ja ma ei tahtnud, et ta läheks tagasi LA-sse.

Mõndade päevadega ta teadis minust rohkem, kui mõni teine sõber, kes mul kunagi olnud on. Ja ma juba teatsin kuidas lugeda ta silmi ja kui mittu naeratust tall on.
Me sobisime kokku. Ta sai minust aru veidral kombel. Raske on selgitada kuidas sa saad kontakti inimestega teistelt levelitelt.
Koos temaga ma võisin unustada, et bioloogiline isa mind kunagi tahtis. Need videod ma peitsin kappi ja mõned panin ka pööningule.

Aga ma kartsin ka samas. Ta lahkub ükskord.
Mõnus kohvi lõhn tuletas meelde kus ma olen. Starbucks.
"Maa kutsub Rosei..."
"Vabandust," ma naeratasin Michaelile "Ma mõtlesin."
"Millest?"
"Kõigest."
"Sa oled närvis mu onuga tutvuda," ma olin üllatunud, kui lihtsasti ta selle välja luges. "Unusta see, ta on hea kutt."
"Ma tean, asi on lihtsalt selles..."
"Ära mõtle sellele..." ta korrastas oma prille. "Vampiirid või libahundid?" vahetab teemat järsult, ta korrastas oma prille jälle.
Ta tegi seda pidevalt, ta prillid aina kukkusid ta nina otsa ja ta pani neid jälle omakohale. See oli armas aga pärast, kui sa oled seda juba 20000 korda näinud hakkas see närvidele käima.
"Oota ma pean seda tegema,"
Ma sirutasin oma käed tema näo poole ja võtsin ta prillid eest ära ja panin need lauale. Ta jäätus, kui ma ta prillid ära võtsin.
"Ma olen pime."
"Kui sa need ära ei paranda siis parem võta ära." Ma ignoreerisin ta komentaari.
"Näed nüüd su silmad on ilusad," ma ütlesin seda rohkem endale kui talle. Ma nägin kuidas ta põsed läksid pisut roosaks.
"Aga nüüd olen ma pime."
"Vampiirid," ma ütlesin naeratades.
"Ah?"
"Vampiirid. See küsimus mis sa esitasid."
"Ah jaa.." ta raputas oma pead nagu ta üritas üles ärgata. "Ma ei tea, libahundid on lahedad ja nad ei kaota oma hinge."
"Vampiirid on parimad. Tähtsamalt, võim ja veri!"
Ta naer oli nagu päikesekiir otse murtud südamesse.
"Olgu minu kord."
"Ütle mulle midagi, mida sa praegu teha ei taha."
Ta vaatas oma kohvi.
"MinnatagasiLAsse" Nii kiiresti ja pehmelt, et ma ei kuulnud.
"Mida?"
"Lahkuda. Ma ei taha minna tagasi LA-sse."
"Tõesti?" ma proovis peita oma huvi oma hääles.
"Ma mõtlen nagu.. Miks? See on su kodu."
"Jah ma arvan, et see on okei. Aga siin on lahe ja onu Gerard on siin. Ja..."
"Aga su sõbrad on LA-s..."
"Nad ei ole tegelikult mu päris sõbrad... On raske öelda, kes su sõber on kui sa oled Mikey Way poeg saadaru? JA..."
"Ja..."ta oli mu ees, üle väikse laua, meie silmad olid üksteises kinni, ta silmad vabad prillidest on nii ilusad, sobivad ta juukse värviga ja ta näokujuga kokku. Lihtsalt ideaalne.
Ta tuli mulle lähemale ja ma tegin seda sama.
"Ja... ma"
"Jah...?" Me sositasime. Jupikese kaugusel üksteisest, ta nina puutus minuga. Ta hammustas oma ala huult ta vaatas mulle otse silma ja siis see juhtus.

Ma ehmusin ära ja istusin tagasi oma tooli. Kurat.
Ta kukkus tagasi oma toolile ja väga petunult. Mu telefon helises...
"Jah ema. Ma tulen tagasi lõunaks... Jah. Tsau."
"Me peaks minema." Michael tõusis püsti ja pani raha lauale. Ma lihtsalt järgnesin talle vaikselt.

Terve tee koju oli nii, mitte ühtgi sõna. Ma ei tea, kas ta oli närvis või lihtsalt häbenes. Või isegi hullem, vihane. Ma kartsin; ma pole kunagi olnud suhtes nagu tõsises varem. Ja tema lahkub, ma ei taha teda kaotada, see oleks hullem, kui me hakkaksime hängima, see teeks mulle haiget.

Ta parkis end mu maja ette.
"Ma võtan su peale homme hommikul kell 5," ta ei vaatanud mind.
"Olgu," ma tulin autost välja. Ma olin arg. Kana. Nagu mu isa. Ma vihkan seda nii väga. Ei. Ma ei kavatse olla nagu tema.
"Mida sa veel öelda tahtsid?"
"Mida?"
"Kohvi poes, sa ütlesin New Your on äge ja su onu on seal ja veel midagi.."
ta võtis ära oma prillid ja vaatas mind.
"Ma arvasin, et see oli selge." ma tuntsin oma nägu kuumenemas.
Ta pilk oli nii pingeline, et ma arvasin, et ma sulan.
Ma tuntsin häbi oma nõmedas käitumises varem.
"Miks?" mu hääl oli nii pisike nagu väikse hiire rääkimine.
"Miks? sa teed nalja? Sa oled lähedaim tüdruk keda ma kohand olen."
Ma olen? "Ma olen?"
"Sa oled siiras, naljakas, päris," ta pani oma käe tasakesi mu põsele ja tuli lähemale. Ma olin veendunud, et see käsi oli abiks meetondile mind paigal hoidmiseks. See töötas, ma tuntsin kuidas ta käsi põleb ja mu terve keha reakeerib sellele lihtsale puututusele.
"Ma tahan siia jääda kuna sina oled siin. Kuna sina panid mind tundma nagu päris."
Ma ei reakeerinud esimesel sekundil kuni ma sain aru et ta mind suudles. Ma panin oma käed ümber ta kaela ja ta võtsi seda vihjena jätkata veelgi. Ma tuntsin, et kõik oli õiges kohas. See oli suurepärane tunne. Kõige suurepärasem tunne.

Kui ma ära lõpetasime me mõlemad naeratasime.
"Ma siis näen sind homme."
Ma lihtsalt noogutasin. Ma ei tea kuidas ma kavatsen minna oma ukseni. Ma tuntsin, et maa keerleb ja terve maailma käis ringi.
Nõmedad liblikad mu kõhus.

Hhhea. (Y)
Kuigi ma ei saanud sellest pimeda teemast aru.
Niiniiiniii armas. :)))
Ootan uut !

Ah see pime teema. No see oli see asi. Et ta isa Mikey Way kandis kunagi prille ja kui ta need prillid ära võttis ta pmts ei näinud midagi kõik oli täiesti udune. vb natuke nägi ette aga kindlasti ta ei näinud üle meetri kaugusele vms. Aga ta käis nüüd silma opil ja nüüd on kõik korras. Ja siin jutus on ilmselt antud ta pojale see sama kuri saatus.. XD

Aaa.... õel autor siis.

Ma lootsingi, et see kõik nii läheb.
Mulle endiselt meeldib.

Nii armas. :)
Tõsiselt.
Ja kui sa nende vahel midagi ära rikkuda kavatsed, siis hoiatuseks - ma tean, kus su klass on !!!
Ohjah.
UUT !