Discovering the Past

Kuule, seee on täitsa lahe ju..

Tänud komentaaride eest teile kõigile.
Ja ma armastan teid vastu kes MCR armastavad!!
Ning ma täna kindlasti seda edasi ei tõlgi vb homme, aga kes huvitatud on uuendan ma paari tunni pärast oma teist juttu "Not knowing you'd change from one bite". Ja Mcr fännidele soovitan kah lugeda kuna see on sellega seotud ja üht tegelast üritan ma väga samamoodi iseloomustada nagu ta päris elus on. ;D

Ma nagu väga ei kuula seda bandi, aga see on lahe ikkagi.

No lõpuks viitsisin tõlkida midagi. Homme aga tuleb rohkem kuna puhkepäev ju.

Chapter 5

Sell õhtul, pärast kohtumist Bobiga; ma lamasin oma voodil ja mõtlesin selle kõigi informatsiooni peale, mis ma olen kogunus viimase paari päevaga. Ma olen võtnud välja kõik mu ema vanad CD-d. Nüüd ma juba kuulasin sajandat korda teist MCR albumit. Mu lemmikud lood on “You Know What They do to Guys Like Us in Prison”, “Helena”, ja “I´m Not Okay.” ma saan aru, miks ema ja Emily ning miljonid lapsed sellest ajast armastasid seda nii väga; nad olid suurepärased, kuradima suurepärased.
Kui nende muusika mul peas mängima hakkas kogusin ma kõik ideed, mis mul peas olid.
Nii, isa, vähemalt olin ma 99% kindel, et ta on. Ta oli hull kitarrist kuulsas rock bändis sajandi alguses. Kui ta oma tüdruku Jamiaga lahku läks, kestis tema ja mu ema armulugu natuke aega..
Mu isa ja Gerard, laulja, olid parimad sõbrad, aga nad kaklesid ja bänd läks laiali. Emily ütles, et Gerard polnud eriti rõõmus mu ema nähes.
Bob ei mõelnud, et Frank surnud on. See on midagi.
Ma otsisin internetist natuke rohkem videote kohta ja muud, aga veel kord, mitte kuigi palju infot. Ma leitsin selle "Helena" video. See oli nii äge. Gerard nägi vapustav välja ja ta esinemine oli nii silmapaistev ja pingeline. Mu isa oli kindlasti hull. Ma sain aru, mida Bob mõtles selle all, et ta on vaimne. Aga ikkagi samalajal pingeline ka, kui ta mängib. Mulle meeldis, kuidas Ray mängis kitarri ja Bob, teda oli nii imelik näha, kui ta palju kaalus.
Mikey, see kutt, kes mängis bassi oli väga nunnu. Ta meeldis mulle kõige rohkem. Vabandust isa.
Nii järgmine oli siis Ray. Ma vaataisn paberit, mis Bob mulle andis. Telefon helises ja ma ei võtnud vastu.
Ray Toro.
Ma pidin hoolikalt mõtlema, mida temalt küsida.
"Rosie!!" ma kuulsin oma vanaema kutsumas alt korruselt.
"Jah?!"
"Su ema on telefoni peal!"
Mu ema.. Ma keerasin oma CD playeri välja ja vastaisn telefonile, mis oli mu toas.
"Tere ema." ma üritaisn kõlada rõõmsameelselt, aga ma olin ta peale vihane, kõik need valed.
"Tere, kallis. Kuidas läinud on?"
"Hästi"
"Teed midagi põnevat?"
"Ei tegelikult," ma võin ka valetada.
"Hawaii on tore, nii ilus, seal on halb ilm, aga nad ütlesid et see läheb mööda. Ikkagi on see vaade on imeline.
"Äge."
"Oled kindel et sinuga on korras? Vanaema ütles et sa käid tihti välja. Kindel et seal pole midagi mida öelda tahaksid?"
Kurat. Ruttu vabandus. Ruttu vabandus.
"Ma käin raamatukogus.. loen asju."
"Ei mingit erilist kutti?"
"Ei ema!"
"Ma olen ka noor olnud. Ma tean kuidas asjad käivad.Ole lihtsalt ettevaatlik"
"See pole umbes, et ma jään rasedaks." ma kasutasin sarkastilist tooni.
"Muidugi mitte." ta oli nüüd ärritatud. Seal oli vaikus momendiks.
"Hooli enda eest, Rose."
"Jah."
Me lõpetaisme kõne.
Ma soovisin nii jubedalt, et ta juba tagasi tuleks, talle öelda et olen välja uurinud, kes mu isa on täpsemalt ja, kus ta on. Ta ei saa enam eitada.
"Veel 4 päeva." Ma ütlesin seda valjult.
See kahtlus jälle häiris mind. Mis siis kui isa teadis, et ma olemas olen kogu see aeg, aga ta ei hoolind?
Unusta see!
Ma hoidsin seda paberid Ray numbri ja aadressiga.
Homme lähen teda vaatama.

Nii palun komenteerige siis.

Mulle meeldivad teise plaadi pealt täpselt samad lood xD
Ja ma tõesti loodan, et homme tuleb rohkem...tahaks juba edasi :)

Ei,väga hea,mulle meeldib

Nii tänane esimene uuendus siis.

Chapter 6

"Tere oled sa uus?"
Kena naine, blond ja pikk teretas mind uksel. Ta nägi välja nagu modell, aga mitte nii noor enam.
"Ma..." ma naeratasin mitte teades mida öelda, ta oli väga ilus.
"Ma sooviks rääkida härra Toroga palun.?"
"Tule edasi. Ta lõpetab tunni." Ma kuulsin, kuidas mängiti kitarre tagataustal. See kõlas suurepäraselt.
"Ma olen ta abikaasa, sa saad end üles kirjutada õpingutele ka koos minuga." Me surusime kätt. Ma naeratasin.
"Ma tegelt.. tahaks taga rääkida."
"Olgu." Ta tundus segaduses, aga ikka naeratas.
"Ma olen Krista muide."
"Rose." Ta vaatas mind ja noogutas. "Rose.. Iero."
Ta avas oma silmad pärani.
"Ma olen Frank Iero sugulane." Bobi idee, kuidas ma saan end ideaalselt varjata.
"Tema ja su abikaasa-"
"Ma tean kes Frank on," ta vaatas mind. "Kuidas tal läheb?"
"Ma pole teda näinud aastaid, ma isegi ei mäleta teda. Ma üritan teda leida ja õppida rohkem temast."
"Muidugi," ta noogutas. Ta vaatas mind: analüüsis mind.
"Sa näed väga tema moodi välja."
"Tõesti?" ma ütlesin suure põnevil olekuga.
"Jah.". Mul oli suur narunägu.
"Oh siin on Ray." Sealt tulid lapsed ruumist välja, nende taga, oli mees, kes olevat Ray. Ta pole üldse palju muutund, nagu Bob. Ainult ta fro. Ta julm ja lühikesed juuksed lasid näha ta nägu; tal oli hellad silmad ja naeratas, kui nägi oma abikaasat.
"tsau, kuttid." ta ütles lastele. "Paul, ma tahan, et see osa oleks homseks õppitud." Väike laps naeratas ja noogutas.
Krista läks tema juurde ja ütles midagi kõrva.
Siis ta vaatas mind ja noogutas oma naisele.
Ray tuli mulle lähemale.
"Tere," ütlesin ma. "Ma olen Rose."
"Franki sugulane?"
"Jep."
"Meeldiv tutvuda." Ta naeratas mulle väheke. "Tule." ta läks ühte ruumi, kus oli väga palju kitarre igal pool ja ka peeglid.
"Istu."
"Aitäh."
"Nii siis Krista ütles, et sa ei tea kus Frank on."
"Ei, aga ma arvasin, et sul on ehk mingeid ideesi."
"Vabandust, tüdruk." ta vaatas kaugusesse nagu otsiks midagi õhust, mälestusi, jälge. "Ma sooviks, et ma teaks. Ma ei ole su onu näinud pärast 2011."
Tore küll. Viimati nägi Bob teda 2009.
"Me nägime üksteist peol koos Jamiaga."
Ta abikaasa.
"Ma lootsin ka, et sa räägiksid mulle nendest aegadest, kui te Frankiga bändis olite."
Ta irvitas.
"My Chem..." Ta sulges oma silmad sekundiks. "Issand, see oli nii ammu." Ta kratsis oma pead nüüd siis lühikesi juukseid.
"Me olime.." ta mõtles.
"Toredad?"
"Jah toredad."
"Ma rääkisin Bobiga. Ta ütles seda sama."
"Sa nägid Bobi? Kuidas tal läheb?"
"Kõhna."
"Tõesti?" ta naeris kõvasti.
"Asjad muutuvad."
Ma aint noogutasin.
"Nii.. Frankie." Ta naeratas meelde tuletades, "Ta....... Ta oli väike hull kutt, väga hea kitarrist. Ta suutis välja mõelda mõned akordid millest ma ei soanud unistadagi. Parim rütmi kitarrist, kellega ma eal koos mängind olen."
Ma naeriatasin.
"Mis juhtus? Miks te laiali läksite?"
Ta muutus ja ta pinge tõusis.
"Bob ütles, et Frank ja Gerard kaklesid."
"Oh need värdjad." Ta rahunes väheke.
"Nad olid üksteisesse nii armund."
"Kuidas?"
Ta naeris närviliselt." Ma mõtlesin, et nad olid ideaalsed üksteise jaoks, nad oldi parimad sõbrad ja vennad."
"Miks nad siis kaklesid?"
Ta vaatas närviliselt mind jälle, "Ma arvan, et Gerard oli armukade. Frank käis ühe tüdrukuga natuke aega; ma ei mäleta ta nime..."
"Molly?"
"Jah! Tema."
"Gerard oli nii armukade.. kuna nad olid sõbrad, tead küll." ta pinge tõusis jälle.
"Pärast, kui Molly ära kadus, ta läks tagasi Jamia juurde. Siis need kaklused läksid nii suureks ja valjuks. Ja pärast seda vaikus."
Ma vaatasin teda segatuselt.
"Nad ei rääkind üksteisega kuuaega enne kui bänd läks laiali. Isegi sell päeval lennujaamas, hüvastijätu ajal, nad kaklesid. See oli jube. Ma mäletan täpselt."

"Tsau, Mikey. Ole ettevaatlik." Ray kallistas Mikeyt kõvasti. "Alicia, Ole ettevaatlik," Mikeyl olid pisarad silmas.
Gerard kallistas Bobi. Frank rääkis Brianiga.
"No see aeg on käes." Ray ütles nutvale Mikeyle.
"Gerard tule siia sõber." Ray kutsus Gerardi ja tegi talle põse musi."Ole tugev, Okey? Ei taha, et sa läheksid tagasi sellesse jamasse." Geradil olid pisarad silmas. Ta lihtsalt eitas pead. "Ma armastan sind, mees."
"Kui sa ei taha, et see lõppeks siis ütle nii ja me ajame asjad korda" Ray ütles Gerardile.
"Seal on asju, mida sa ei saa parandada." Ta vaatas Franki, kes nüüd lohutas nutvat Brianit.
"Hei vähemalt ütle talle head aega.". Gerard ainult noogutas.
Ta läks Franki juurde, kes oli ta poole seljaga. Ta puudutas ta õlga ja ta pööras end ümber. Ta ei muutunud Franki reakeerivusest ja enne, kui ta teadisgi oli ta maas ja suust tuli verd. Gerard oli talle pikki nägu löönud. Frank vaatas Gerardile silma korraks, ei uskunud, et see juhtus. Kõik teised jäätusid. Frank võttis end kokku aeglaselt ja tõusis püsti.
"Kärva Iero. Ma loodan, et sa kahetsed seda iga päev oma haledast olemasolust."
Frank oli ainult paigal ja kuulas.
Ta hingas sügavalt sisse, kui Gerard oli oma juttu lõpetanud solvangust.
"Ma loodan, et sa näed õudusunenägusi selles. Sa ajasid kõik nässu. Sa igavene litapoed."
Jamia tuli ta tagant ja haaras Frankil käeest, et teda minema tõmmata.
"Oled sa hull peast?" Gerard vaatas Jamiat selle sama vihaga.
Frankil olid pisarad silmad. "Anna andeks." ta ütles seda vaikselt.

"Me ei teadnud kunagi, mis tegelikult juhtus."
"Whoa. See oli pingeline. Nad tõesti kaklesid, kas pole?"õ
"Jah see oli jube."
"Kuula, ma pean leidma oma..." ma hakkasin ütlema isa, "...onu."
"Ma ei tea, kus ta on. Ma tahaks teada aga ta kadus."
"Ja Gerard? Kas mul tasuks temaga rääkida?"
"Ma ei ole teda näinud juba aastaid. Ta ei rääkinud kunagi Frankist. Ta on siiani vihane, või ikka veel on see liiga valulik, ma ei tea."
"Äkki Mikey saab sind ühendada Gerardiga. Nad näevad üksteist; ma arvan... ma lodoan."
"Nad on vennad eks?"
"Jah."
Mikey, see nunnu. Ma läksin põnevile!
"Oot ei."
"Mis?"
"Ta kolis LA-sse. Mul pole ta uut numbrit. aga.."
"Jah?"
"Mul on Briani number."
"Kes?"
"Meie vana pealik."
"Ta peab teadma." ta naerata ja võttis välja oma telefoni."Mikeyl on rekordine äriühing ja Brian teab kõike rekordite äriühingutest."
"TORE!"
Ma hüpasin oma toolilt.
Ta vaatas mind segaduses pilguga.
"Kuula laps. Sa liigutad asju, mis on maetud juba aastaid, ole ettevaatlik. Sa võid leida asju, mis sulle ei meeldi. Meil kõigil on saladused ja pimedad mälestused."
Ma vaataisn teda tõsiselt.
"Lihtsalt hoiatus, kuula vana meest nagu näiteks mind." ta naeratas.
"Minevik ei tee sind." ütlesin ma.
"Aga ta saab sulle jälje jätta." ta naeratas hellalt.
"Õnn kaasa." ta andis mulle Briani numbri ja aadressi.
"Tänan härra Toro." Ma sirutasin käsi, aga ta vaatas mulle silmad.
"Kutsu mind Rayks."


Komenteerige ja ma olen õnnelik. Millalgil hiljem tuleb uus aga praegu lähen ma "Videvikku" lugema. Head aega.

hästi hea

Mh..
Palju sul veel lugeda on ??? =)
Pidin ma selle tagasi viima, nh... xD
Aga, heaheahea. !
Uut.

Okei siin on siis järgmine osa. Aga mulle ei meeldi nii vähesed komentaarid. Noh ega ma ei saa sundida teid komenteerima nii kui nii aga...


Chapter 7

Sellel samal päeval läksin ma Briani kontorisse; ta ikka töötas mänedžerina. Mul ei olnud üldse infot selle mehe kohta.
Niiet ma kõndisin siin pimedusse.
Ma koputasin New Yorki keskel oleva kontori uksele. Üks tüdruk avas selle mulle.
"Hei."
"Tere, kas teil on aeg kinni pandud?" ta tõenäliselt arvas minu riietuse järgi ,et ma tahan lauljaks või muusikuks saada.
"Ah? ei. Ma loodsin ehk...."
"Vabandage, teil on vaja aeg kinni panna," ta ütles nagu südametu tibi.
"Niisiis, hoolitsege enda eest..."Seal oli üks mees, kes hoidis teise mehe kätt ukse juures, mis just oli avanenud.
Ühel nendest oli palju tatoveerinuid ja oli oma neljakümnendates, võibolla vanem. Teine oli noor.
"Suured tänud, Brian." See oli tema. Ma läksin lähemale.
"Preili, sa ei saa...."
"Brian?"
"Jah?" Ta vaatas minu poole, segaduses.
"Ma olen Rose Iero" Sekretär tuli minu taha.
"Vabandust, Brian, ta..."
"Sa ütlesid Iero?" ta kergitas oma kulmu. Ta vaatas mind kahtlusega.
"Franki sugulane."
"Okei." ta ütles mitte hämmeldunult.
"Kas ma võin sinuga rääkida?"
"Muidugi". ta ütles entusiasmita."Gaby, kui James helistab, kas sa siis võtaksid selle sõnumi?"
"Loomulikult, Brian."
Me sisenesime tema kontorisse, sellel oli palju bändide plakateid, ja ma nägin ühte MCR-ist. See oli kohe tema laua taga
ja see oli suur, suurem kui teised.
"niisiis, mida sa tahad?" Ta istus oma laua taha ja pani oma sõrmed kokku. Ta ei olnud hea minuvastu nagu kõik teised
keda ma olin näinud.
"Ee.. Ma olen kaotanud oma onu, ma üritan teda leida ja saada rohkem teada temast ja tema bändist."
"Jahm. Sa siis ei teadnud et ta oli My Chemis?"
"Ei."
"Jahm."
"niiet..." ma hakkasin närvi minema. Ta vaatas mind tõsiselt, üritades leida midagi minu silmades.
"Ray andis mulle su numbri. Ma üritan leida Mikey."
"Mikey? Kas tema on su onu ka?" ta ütles sarkastilise tooniga.
"Ei." ma ütlesin tüdinenult. " aga ta võib mind panna ühendusse Mr.Way-ga; ja tema minu onuga."
"Jahm." Ta ütles juba kolmandat korda.
"Kuula, laps," ta tuli lähemale.
"My Chemical Romance on surnud, surnud ja maetud. Parim bänd mille mändedžer ma kunagi olin. Aga see on läbi.
Haihtunud." ta tõstis oma käed "Haihtunud õhku... ja selle bändi liikmed haihtusid samuti."
"Niiet sa ei tea midagi Mikeyst ega Frankist?" Ma ütlesin, üritades varjata enda viha oma hääles.
"Ei. Frank võib ka olla surnud."
"Kuidas sa saad niiviisi öelda?"
"Nagu ma ütlesin, ta on kadunud maa pealt!" Ta istus tagasi enda toolile ja pani käed enda pea taha.
"Äkki ta tappis end peale seda lahutust, kes teab."
"Lahutus?"
"Niiet..." ta tuli mulle lähedale ja vaatas pingsalt mulle silma."Nõbu sa ütled.. kuidas ma tean, et see on õige,
sest sa näed tema moodi välja?"
"Tänan sinu abi eest, ma pean nüüd minema." ma tõusin ruttu püsti. Tema tõusis samuti.
"Kuula, laps, ma ei hooli sellest, kes sa oled. Aga see, mis sa teed on aja raiskamine." Ta tuli mulle lähemale," MCR
on surnud." ja ma nägin tema silmades midagi teist, kurbust?
Ma vaatasin teda. "Tänan ei millegi eest."
Ma lahkusin kontorist ja panin ukse pauguga kinni.

...mida rohkem komentaare seda kiiremini ma uuendan

Hmh.
Nii kuri onu siis..
Aga läheb huvitavaks, edasi!

Ma panen siis ka oma paki...ee, kommentaari maha
Hea on, nii et uuenda käbe! xD

Davai,kommenteerima kõik.
Ei,hästi hea (HH)

Nii ma otsustasin selle kah ära tõlkida kuna see on väga põnevust tekitav ja jääb väga mõnusa koha peal pooleli nii et kommiga kui tahate veel


Chapter 8

Ma lamasin voodis, nutsin. See litapoed rikkus kõik ära, mis olin plaaninud. Nüüd ma ei leia kunagi Mikeyt ja ei leia kunagi Gerardi. Nii siis ei leia ma kunagi oma isa. Ma tuntsin nii läbikukkunud tänu ühele sitapeale, mu minevik jääb pimedusse. Mu ainus ja viimane lootus oli ema.
Nagu mõtetelugeja mu telefon helises.
"Hallo?" ma ütlesin vaikselt.
"Rose!" ta hääl täitus rõõmust.
"Ema.. tere." surnud mees on rohkem põnevil.
"Ära näita nii palju innustust." ta ütles sarkastiliselt.
"Kuidas läheb?"
"Hästi.. aga.."
Ma ei suutnud enam.
"Ma tean, kes isa on.." ma ütlesin seda ebakindlalt.
Ta ei vastanud. Ta oli kindlasti shokkis.
"Ma tean, et ta mängis bändis ja, mis CD sul on ja sul oli armulugu temaga, kui ta oma tüdrukuga lahku läks.". Ta oli ikka vait.
"Ütle mulle ema.. palun, kas ta teadis minust midagi?" mul hakkas angst tunne.
"Kus sa kõike seda tead?" ta lõpuks ütles.
"Ma olen otsinud. Muide Emily tervitab sind, ta ütles, et ta tahab sind põlvili palumas talt andestust."
"Emily??" jälle vaikus. "Issan.. ma pean istuma, oota natuke." ma kuulsin hääli; arvatavasti tool tõmmati välja.
"Ütle ema."
"Kuula, kullake. Ma lugan, et kui ma tagasi tuled ma räägin sulle kõigest, mida sa tahad. Ma vannun.. aga lõpeta see mineviku otsimine palun..." ta praktiliselt palus mind.
"Miks?" ma küsisn kähku. "Mis selles nii halba on?"
Vaikus jälle.
"Lihtsalt kuula mind, eks?" ma hammustasin oma huult. "Palun Rose, lihtsalt usalda mind üks kord, ma olen su ema..."
Ma kahtlesin korra. "Olgu ma ootan sind."
Ta ohkas sügavalt. "Lubad?"
"Ma olen kodus kahe päeva ja ühe öö pärast."
"Olgu."
"Hoolitse enda eest, Kullake."
"Jah.. Tsau."
Me lõpetasime kõne ja ma viskasin end jälle voodisse pikali. Äkki se polnudgi nii paha. Kui mu ema tagasi tuleb ta ütleb mulle kõik, tal pole muud võimalust. Äkki oli see hea asi, et ma ei leidnud Mikeyt. Tal oli õigus; võib minna vastikuks ja koledaks. Uudishimu oli ikkagi aga otsustasin, et saan hakkama. Ma ootan oma ema.
Sell hetkel mu telefon helises.
"Ole nüüd ema, ma lubasin sulle, eksole?"
"Issand. Ma ei taha kunagi lapsi." Mehe hääl tuli teisest toru otsast.
"Nii preili Iero, sa unustasid midagi mu kontorisse."
"Brian?"
Ta naeris. "Kuidas sa mu numbri said?"
"Su rahakott jäi minu kontorisse; sa läksin nii suure ruttuga minema." tal oli sarkastiline toon. Ma jäätusin. Tal oli mu rahakott? Ma lõin ennast. Tal oli mu rahakott koos mu aadressi ja telefoni numbriga ja mu päris nimi!
Kurat!
"Hallo?"
"Ma olen siin."
"Nii siis võid sa tulle homme hommikul." ta pani toru ära.
Kurat...

Noo.. kuda meeldis

Ui...
Meeldis-meeldis.
Uut! ;D

Oh küll ikka võtis kaua aega Vabandan mul oli veits tegemist terve see nv.

Chapter 9


Kui ma kontori ukseni jalutasin tundusid mu jalad täiesti tarretised. Ma koputasin, samalajal palvetades, et äkki juhuslikult pole seal kedagi.
Mõndade sekundite pärast Gaby, sekretär avas ukse, see kord tervitas ta mind naeratades.
Ta käskis mul siseneda ja ma istusin maha ukse kõrval olevale toolile. Mul oli kiusatus ära joosta aga ma olin liiga külmunud suurest hirmust.
Ta võtis üles toru ja vajutas nuppu ning ootas sekundi.
"Brian, ta on siin."
Ta loomulikult ootas mind.. Sekretär pani toru ära.
"Sa võid siseneda."
Ma ainult noogutasin, mitte ühtki sõna ei tahtnud suust tulla. Öösel, kui ma ei suutnud magada mõtlesin igsugustel valedele mida öelda, milliseid vastuseid ma saaks. Sisaldamas mu isa. Kõik oli peapeale pööratud.
Ma avasin ukse vaikselt.
"Tere," rõõmus hääl tervitas mind. "Preili Iero," ta ütles sarkastiliselt.
"Tere," ma ütlesin vaikse häälega.
"Palun võta istet."
Ma istusin vaikselt.
Ta pani mu rahakoti lauale. Ma vaataisn oma jalanõusi.
"Nii... Rose..."
"Jah?" ma tõstsin oma pead aeglaselt nagu väike laps, kes saab kohe õiendada.
Ta irvitas. "Kas tahad teada, mis ma välja uurisin?"
Issand nüüd see tuleb.
Ma ainult noogutasin. Ta oli lõbustatud mu reaktsioonist.
"Rose McKay. Mitte Iero." Ta toetas end mugavalt tooli selja toele. "Ma teatsin kohe sinu sisenemisest; sa nägid nagu sa varjaksid midagi. Selles mu töö ongi, vaatata inimesi ja mäletada nende nägusi. Tead?"
"Anna andeks." ta ei kuulanud mind.
"Nii siis vaatasin ma su pilte rahakotist, ägedad. Sa oled kuusteist. Ja su ema nimi on Molly McKay. Tead selle hetkeni ma arvasin, et sa oled hull fänn kes üritab neid kutte otsida."
"Ma..." ma üritasin rääkida aga ta segas jälle.
"Aga Molly McKay, see nimi, ma olen seda varem kuulnud. Ja tema pilt, ma olen seda varem näinud."
Ma hakkasin närviliseks muutuma.
"Nii siis hakkasin ma mälus otsima, pärast paari tunde jõudis kohale. Molly.. muidugi."
Ta naeratas. "Ta oli nüüd vanem ja teist värvi juustega... aga see oli tema.." ta tõmbas kätega läbi oma juuste.
"Ja miks peaks Molly tütar otsima Franki ja selle kohapealt olin ma nii rumal, et ma ei näinud suhet." ta kaldus etepoole.
"Kuni lõpuks jõudis kohale, Rose.., su nimi oli võti."
nüüd ei saanud ma enam aru.

"Brian?"
"Jah Frank?" tüütu hääl vastas.
Kell oli 2 hommikul lendasime New Jersyst Texsasesse kontserdile, kõik magasid väljaarvatus Frank; ta otsustas mitte magada vaid rääkida.
"Kas sa tahaksid lapsi?"
"Mida?" Brian oli segaduses. "Ma ei tea semu, seal on suured vastutused."
"Ma arvan, et ma tahaks üht."
"Äge. Nüüd lähme.."
"Ma tahaks tüdrukut, tead küll. Tüdruku nimed on poole paremad kui poiste." Tal oli rõõmus nägu, vaatas lage ja naeratad. Tema kõrval magas sügavat und Gerard. Ta suu oli lahti.
"Tore." ta üritas magada jälle.
"Brian?"
"Jah!?" ta hakkas vaikselt närvi minema.
Frank itsitas väheke. "Vabandus. Unusta ära."
"Miks sa ei räägi Gerardiga?"
"Ole nüüd ta magab" Frank vaatas Gerardi ja eemaldas mõndasi juukse salke ta näolt.
"Ma tahaks kah."
Frank vaatas teda kutsu silmadega...
"Kui ma lasen sul küsida veel ühe küsimuse. Kas sa sisi lased mul magada?"
"Ma luban."
"Olgu."
"Nii siis, kas sa tead, mida ma tahaksin panna oma tütre nimeks?"
"Mida? Pansy?"
"Väga naljakas." ta keerutas silmi, Brian ainult naeris.
"Mu isa poolne vanaema nimi oli Rosalie Iero. Ta oli nii lahke minu vastu, kui mu vanemad lahutasid."
"Rosaile.. on kena.." Brian ütles ausalt.
"Jah. Mu tütreks saab olema Rose. Kuna Nana Rosaile ja Rose on ilus lill."
Brian naeratas, "See on kena Frankie." Frank naeratas vastu.
"Rose Elena Iero." ta irvitas.
"Elena? Nagu Gerardi vanaema?"
"Jah, miks?"
Brian naeris ja pani käe suule, et keegi teine lennukis üles ei ärkaks.
"Mis nii naljakas on?"
"Kas siis saab olema Iero Way kah?" ta naeris väheke veel.
"See pole mingi, et see laps kavatseb olla minu ja Gerardi oma."
Frank ainult vaatas teda umbes nagu tema teab, midagi enamat, kui mänedžer.
Ta ainult naeratas.
"Maga, hilja on juba." Frank ütles ja pööras end ümber, et panna pea Gerardi õlale.

Ta naeratas võidukalt. "Ma ei suuda seda uskuda..."
Ma tuntsin pisaraid oma silmis, ma ei suutnud neid enam hoida.
"Vabandust, et ma valetasin."
Ta lõpuks paistis olevat närvis või tundis süüdi.
"Võta." ta andis mulle salvrätti
"Aitäh." ma võtsin selle ja nuuskasin nina.
"Mu ema ütles alati, et mu isa on surnud aga ei öelnud kunagi, kes ta on. Aga hiljuti sain teada, kes ta tegelt on. Nii hakkasin ma otsima, kuni leidsin Bobi, tema juhatas mind Rayni ja tema sinuni." ma ütlesin kõik ühe hingetõmbega.
Ta noogutas.
"Ma juba helistasin Mikeyle ja ütlesin talle, et Franki sugulane tuleb külla," ta otsis midagi taskust.
"Ta tundus üllatunud, aga oli nõus. Ta elab LA-s aga veedab aega NY koos oma perega. Siin on aadress ja ta ootab sind kahe päeva jooksul."
Ma vaatasin paberit.
Luba mulle. Mu ema hääl kostus peas. Äkki tal oli õigus.
"Kas ta teadis minust?"
"Kes?"
"Frank."
"Ma ei tea. Ma arvan, et teadis."
Ma hakkasin nutma. "Aga ta ei tahtnud mind. Ta eelistas minna Jamia juurde ja jättis mu ema."
"Wow, wow lõpeta laps."
Ma nuuksusin veel natuke aega ja üritaisn maha rahuneda.
"Ma teatsin su isa eksole? Ma tõsiselt arvan, et kui ta oleks mdiagi sinust teadnud ei oleks ta su ema lahti lasknud. Ta tõesti tahtis lapsi."
Ma pühkisin pisarad.
"Tõesti?"
"Jah."
"Äkki on ta surnud."
"Ma loodan, et ei ole, me ei saa kindlad olla nagu ma ütlesin ta haistus," ta ohkas sügavalt.
"Vabandust, et ma nii nõme eile olin. Asi on lihtsalt selles, et MCR on midagi väga valusat minule. Nad olid see bänd kus ma veetsin kõik päästetud ajad. Kui nad ilmusid MTV-sse esimest korda. Ma isegi kantsind koera kostüümi mingi kuradima video jaoks!!" ta naeris õrnalt.
Ma naeratasin tagasi.
"Ja see maksis mulle väga palju, et see vastu võtta kui see läbi oli ja kuidas see läbi oli."
"Gerard ja Frank kaklesid?" uudishimu oli jälle kallal.
"Jumal küll. Ma ei oleks uskunud, et inimesed, kes armastavad üksteist väga vihkavad samal ajal järgmisel päeval."
"Miks nad kaklesid?"
"Armukadedus."
"Minu ema pärast?"
"Jah. Gerardile ei meeldinud kunagi su ema. Me kõik teatsime, et see oli armukadedus. Enne kui Frank ainult tema oli."
"Mida?"
"Nad hängisid koguaeg." ta naeratas kurvalt.
"Siis tuli su ema ja kõik muutus, aga isegi siis kuulsin ma mõndasi kaklusi Franki ja Molly vahel, need olid Gerardist."
"Nii siis mu ema ajas nad lahku?"
"Ma ei..."
"Aga Jamia?"
"Jah ma ei saa aru, kui Jamia tagasi tuli läks kõik hullemaks. Nad hakasid karjuma üksteise peale. Tunduks nagu Frank murdis mingi lubaduse, mis ta oli teinud Gerardile."

"Kus on Frank ja Gerard?" Brian küsis. Nad olid bussis valmis lahkuma.
"Nad on väljas." ütles Mikey koomiksit lugedes.
"Me peame lahkuma 5 minuti pärast," ta läks bussist välja ja hakkas neid otsima.
"Hei kutid olete näinud Franki ja Gerardi?"
Heli mees naeris.
"Jah ma nägin seda paari kaklemas tühjal laval." ta naeris nüüd veel rohkemgi.
Brian noogutas ja läks tühjale lavale, kus tunde enne kui kuttid tegid eeltööd.
Kui ta läks lähemale trepile, mis oli seal taga. Ta kuulis kahte häält.

"Lõpeta Gerard," Frank kõlas tüdinud ja väsinud.
"Sa lubasid," vihane hääl, mis oli Gerard.
"Ma tean aga asjad on nüüd teistsugused."
"See ei tähendanud sulle mdiagi, ei tähendand?"
"Eh-hem" nad mõlemad pöörasid sinna kus Brian oli.
"Kutid buss lahkub kohe."
"Muidugi," Frank üritas naeratada. Gerard lahkus Brianist mööda minnes.
"On teiega kõik korras?"
"Jah muidugi." Frank ütles.

Ma mõtlesin.
"See oli imelik."
"Liiga imelik." Brian lisas.
"Igaljuhul kas sa võtad Mikey numbri?"
Ma kahtlesin hetkeks ja võtsin siiski paberi.
"Midagi veel," ta tõusis püsti ja läks ukse jurude, msi oli ta laua taga. Ta avas selle ja võtis välja paberkotti.
"Ma tean, et internetis pole midagi. Nii ma siis arvasin, et sa tahad kindlasti neid näha." ta andis mulle selle kotti.
"Mis see on?" ma küsisin samaaegselt, kui võtsin kotti vastu.
"Videod. Mõned, mida ma pole eales näinud. Sa võid leida mõndasi vihjeit." ta naeratas leebelt. Ta isegi nägi äge nüüd välja "Võib-olla sa saad teada milline su isa.." ta tegi kahtlast nägi "... oli või on."
Ma ainult noogutaisn ja tõusin püsti.
"Tänan." ütlesin ausalt. "Tõsiselt."
"Pole viga." ta jalutas minuga kontori ukseni.
"Rose. Su isa. Ta on parim inimene ültse eksole? Siiras, parim sõber üldse, aus oma austajatele, armastav, ta on lihtsalt tore inimene."
Ma ainult noogutasin.
"Tsau."
Ta avas ukse.
"Ma uurin igaljuhul. Ma helistan kui ma leian midagi."
"Aitäh."

Ojeee, ta ei olegi kuri
Eih, väga-väga hea on.
Aga UUT !

Aww keegi ei komenteeri nii kurb. Aga olgu. Ma pole nii kuri ja kavatsen uuendada.

Chapter 10

Kohe, kui koju jõudsin läksin ma otse oma tuppa. Ma ei lahkunud üldse oma toast. Välja arvatud siis, kui sõin ja jumal tänatud, et minu toas vets on. Videod mis Brian andis olid ägedad.
Gerard oli nii tark ja otsene oma mõtetega.

Mu suurim hirm on sama, mis paljudel inimestel on. Ma arvan, et tavaliselt inimesd arvavad, et nad kardavad surra, aga ma tegelikult arvan, et inimesed kardavad rohkem elada, ma arvan, et inimesed kardavad teha valikuid, mida nad tahaksid kuna seal on alati raske valik, et teha teist inimest õnnelikuks. Ma arvan, et inimesed kardavad seda...

Seal oli intervjuu dokumentaal bändist ja tal oli õigus, ma õppisin nii palju oma isast.

...Ma vihkan ämblikuid. Kõike sellega, ma arvan.. palju silmi ja jalgu... ajab mul hirmu nahka. Kuna nagu ussid on halvad aga selline paljude jalgadega uss. Ei ole huvitatud.

Seal oli veel üks video: The Black Parade is Dead, pani mind tahtma olla üks nendest, kes olid kontserdil.
Frankil oli selline energia, mis läbis täpselt läbi teleka. Ja Gerard oli selline äge esineja, nii tore. Ray mängis nagu jumal, Mikey oli nii äge ja Bob oli nagu kuningas nende trummide taga.
Ja fännid läksid hulluks, lihtsalt hulluks; ma hakkaisn aru saama, miks mu ema fänn oli, Miks Brian armastas seda bändi nii väga. Ma sain aru, mida ta mõtles olla üks videos, kui ma nägin selle tegemist. Nad olid nii naljakad. Nad olid head sõbrad, nagu vennad ja sa näed seda intervjuudes videotes ja kõik.

Ray: "Me saime aru, et Frank on liiga lühike kirstu kanda."
Gerard: "Jah."
Ray: "Ta tegelt kõnnib lihtsalt seal kõrval. Ta ei aitand üldse."
Gerard: naerab
Ray: "Ma arvan, et selle pärast mina ja Gerard tundsime suurimat piina ees reas. Aitäh Frank. Ta praegu pikutab muide."

Oli juba hilja õhtu ja ma olin DVDde keskel võibolla 50 erinevat intervjuud olen näinud. Ma isegi nägin oma vanaisa ja vanavanaisa. Nad kõik olid musikaalid, kui äge see on? Isa ja Gerard olid alati koos. Isa naer oli nii nakkav. Nad jõid hästi palju kohvi ja Gerard oli tõsine suitsetaja. Isa oli naljakas, väga, väga naljakas ja koos Gerardiga.

Intervjueerija: "Kas Gerard Way magab alasti?"
Frank: "Jah magab küll" Gerard: "Ei"
Frank: "Aa, ta magas siis kui magas koos minuga."
Gerard: naerab
Intervjueerija: "My Chem.. : Paljastatud."
Frank: "Ta ütles, et nii peab olema."

Ma vaatasin intervjuud.
Rayl oli õigus, nad olid nii ideaalsed koos.
Intervijudes isa oli Gerardi süles, pikistas põskesi. Ma sain aru miks Gerard oli kade mu ema pärast.
Nad tegelikult nägid nii armsad koos välja. Nad olid parimad sõbrad. Mis juhtus? Ma mõtlesin natuke, mis lubaduse Frank purustas?
Ma võtsin järgmise CD, "Fänn võte."
kõlas huvitavalt.
Põhiliselt oli see väiksetest fänni videotest enne kontserdi ja kuttid märgivad asju. Ühe asja õppisin ära, et need on valjud ja hullud fännid. Nagu täitsa hullud!
Gerard ja Frank käperdasid üksteist laval.. see oli suht imelik, haaramine ja lakkumine aga ma oletan, et see oli ainult show jaoks.
Ma vaatasin kõike, aga lõpp kutsus mu tähelepanu.
Gerard laulis üht mu lemmikut lugu; ta kõndis laval. Mulle meeldib teda näha.

To your room...
What they ask of you
Will make you want to say, "So long..."
Well, I don't remember,
Why remember...YOU?!
siis kitarri solo, see oli võimas. Frank sammuti tatsas laval ja mängis kitarri nagu hull. Ta jäi seisma keset lava. Gerard läks ta juurde ja see juhtus.
Gerard krabas Franki näo ja suudles teda. Rahavas läks pööraseks, karjusid. See polnud mingi sõbral musi, see oli täis musi huultele. Ma peaegu kukkusin oma voodist, kus ma istusin. Nad suudlesid umbes 5sekundit, Gerard kraba Franki juustest ja Frank võttis Gerardilt ümbert kinni. See lõppes sama ruttu, kui algas. Ma olin shokeeritud, ma mõtlen, nad suudlesid. Esinemine show jaoks. Ma kordasin seda endale peas uuesti ja uuseti.

Ma panin järgmised videod kotist. "Kodu videod." Need olid paljud klipid "lava tagaustest" nagu video päevik. Need olid erinevatest aegadest. Neid filmis kindlasti need kuttid või teised sõbrad ilmselt.

"Võta see nõme kaamera mu juurest ära"
Bob vihkas kaameraid. Selle õppisin ma ära.

"Ütle tere Mikey."
"Tere Mikey."
"Ole nüüd semu."

Ma ei tundnud seda häält, kes kaamerataga oli. Pildil oli Mikey, Gerard ja Frank. Nad istusid diivani peale. See tundus olevat bussis. Franki pea pikutas Gerardi süles. Ta luges ajakirja. See tundus liiga sõbralik olevat mulle. Pärast seda suudlust ma olen tähelepannud nende dünaamiale ja ma märkasin rohkem ja rohkem asju nende eravideotes. Nad tundusid olema väga "lähedased".

"Issan ma vajan kohvi!" Mikey ütles. Need kuttid elasid kohviga.
"Sealt läheb Mikey kohvi järele," ütles hääl, mida ma tuntsin, kui Gerardi omana ja Franki naeru.
"Eiiii!"
Mikey hääl kostus tagant.
"Mis on Mikes?"
"Kohvi pole enam!"
"Kas me oleme lähedal Starbucksile?"
"Kas me mitte kunagi pole?" ütles Gerard. Ta ainul keerutas silmi. Isa itsitas. Kaamera läks tagasi Mikeyle.
Ta istus kohvilaua kõrval.
"Kus on Molly?" ma võpatasin seda nime kuuldes.
Frank tundus tõsine. "Ta on läinud"
"Oih vabandust, semu" Mikey ütles.
Ma nägin naeratust Gerardi huultelt.
"Kõik on korras." Isa vaatas Gerardi.
"Hey Gerard." kaamera mees küsis.
"Jah?" ma panin tähele midagi muud. Gerard mängis Franki juustega.
"Kas sa saaksid suudelda Franki nagu sa tegid seda laupäeval?" see kutt tegi tüdrukuliku häält.
Gerard tegi nägusi ja Frank itsitas.
"Kas sa usud, et tüdruk küsib seda?" küsis Frank ajakirja maha panemas.
Kaameramees naeris. Ta tegi tüdruku häält.
"Kas sa teeksid seda jälle?"
Frank vaatas teda.
Gerard, minu üllatuseks läks Franki näole lähemale.
"Oh issand ma tegin nalja."
"Vabandust" ütles Frank, kui ta krabas Gerardi näo ja tegi kiiresti musi huultele.
"Issan!" see oli Mikey.
"Ole nüüüd!"
See musi kestis väheke kauem, see oli magus musi. Mitte selline nagu endistes videotes, nad naeratasid üksteisele, kui nad lõpetasid. Video lõppes ära.

Ma seisin seal mõned minutid. Ma ei suutnud mõelda. Nad tundusid nii naturaalselt koos, nagu... paar?
Ma proovisin panna kogu info kokku, mis oli ja ideed.
Gerard oli armukade mu ema peale et ta oli Frankiga. Aga miks?.. Ei..

See tundus loogiline...
Mis siis, kui Gerard oli armukade millegi muu üle. See naeratus sell hetkel kui mu ema kadus. Kurat.
Kas Gerardil ja Frankil oli mingi suhe?
Kõik oli väga segane. Ma tulin jälle järeldusele, et Gerard on vastus. Ma olin see kord kindel. Aga ma lubasin emale otsimise lõpetada ja ta tuleb tagasi homme hommikul. Ma võiksin oodata mõned tunnid. Ma olen oodanud juba nii kaua. 5 või 6 tundi ei tapaks. Ma võtsin paberi millel on Mikey number ja tegin selle prügiks. Mu emal oli õigus. Sealt võib tulla ebameeldivaid asju. Issand aga ma olin nii tõsine. Ma proovisin rahuneda ja minna voodisse. Ma hakkasin magama jääma, kui telefon mind üles ajas. Ma vastasin nii, et vanaema ei peaks üles tõusma.
"Hallo?"
"Rosie!"
"Ema?"
"Kallis, mul on nii hea meel, et sa mind kuuled."
"Ema, kas sa ei peaks olema lennukis?"
"Kallis, ilmad on siin jubedad. Nad lükasin lennud edasi."
"Mida? EII!" ütlesin ma
"Jah"
"Millal sa siis tagais tuled?"
"Vähemalt nelja päevapärast."
"Neli päeva!! Aga ma.."
"Ma tean. me räägime kui jõuan tagasi eksole!"
"Aga ema.."
"Ma pean minema olgu? Me peame jälle hotelli minema.
Ma helistan sulle. Ole tubli." Ta räägis väga ruttu.

Ma lamasin voodis jälle, vaatasin lage.
Kurat.
Ma lükkasin end voodis ja otsisin prügikastis, välja võtsin paberi. Neli päeva kurat küll.

Kõik intervjuud ja kontserdi klipid jne mida Rose vaatas on päriselt kah olemas ja juhtunud. Väljaarvatud see viimane "Kodu video" see oli autori enda looming.
PALUN KOMENTEERIGE!!!

Väga-väga meeldib

Perfect !
Ma olen sõnatu

Issssand..
Mina ei oska ka midagi öelda.
Et... jahm.
Jahm, jahm, jahm.
Mina ei tea, mis ma Rose'i asemel teinud oleks.. xD

Aga, PALUN EDASIIIIII!
( Paned tähele, et ma anun sind nüüd IGAL POOL ? xD)

Mis moodi igal pool
Ja mis kohta sa täpsemalt mõtled selle "Rosie'e asemel" olemist XD seal on ikka suht palju ebameeldivaid kohti.. kui see oleks näiteks päriselt kah mu isa ja siis selliseid asju teada saada. oi oi. XD
Kuna uus kooli veerand hakkab siis uuendan ma alati nv kui sedagi! aga mida rohkem komentaare seda rohkem mulle meeldib uuendada. ja uuendan ka kiiremini!!!

Nii hea ju !!! =)
Täiega huvitav.. tahaks edasi lugeda
Niiet.. UUT!!