Habras (taas üleval!)

Mul polnud aimugi, kuidas sellesse õhtusse suhtuda. Kas see on tavaline või eriline? Kas ma peaks selleks valmistuma või lihtsalt vabalt võtma?
Igaks juhuks koristasin pisut kööki ja elutuba ning peale seda käisin pesemas. Värskendasin oma välimust, otsisin mugavad ja ilusad riided selga ning jäin ootama.
Soovisin, et Rafe võimalikult kiirelt siia jõuaks, sest mu peas keerlevad mõtted ajasid mind meeletult närvi.
Kas ma peaks maha rahunema ja asja rahulikult võtma? Kas ma peaks sellesse suhtuma nii nagu sõbra küllatulekusse..?
Ei, Rafe suudles mind... Seega see õhtu ei saa olla tavaline.
Ja ei olegi.
Olin teinud omale rahustuseks tassitäie kohvi ja pugesin elutoa diivanile teleka ette, kui täpselt sel hetkel kuulsin tugevat koputust.
Kui kuni selle ajani arvasin, et olen närvis, siis koputust kuuldes kaotasin pea.
Kiirustades rabistama hakates, suutsin tassist veidi kohvi oma heledale lohvakale kampsunile ajada.
Vihaselt ohates tõusin ja plaanisin selle seljast ära tirida, kuid nõudlik koputus sundis mind ust avama minema.
Ehk Rafe mõistab, kui ma kohe hetkeks minema lipsan...
Läksin esikusse, asetasin käe ukselingile ja surusin selle alla ja kohendasin vaba käega kiirelt juukseid. Naeratasin teda nähes.
"Hei..," laususin energiliselt ning jäin siis vakka, nähes tema peos imeilusat valget tulpi, mida ta mulle ulatas. Võtsin selle kohmakalt naeratades vastu ja teise käega katsin tumedat laiku oma kampsunil justkui mu kõht valutaks.
"On midagi valesti?" küsis Rafe murelikult.
"Ei," raputasin pead ja astusin kõrvale, et Rafe siseneda saaks ja sulgesin tema järelt ukse. Tahtsin Rafe'ist mööduda, et tulp köögis vaasi pista, kuid ta sõna otseses mõttes püüdis mind kinni ja hoidis mind oma käte vahel.
"Juba põgened?" küsis ta sosinal, käed mu alaseljal puhkamas. "Ma ei tulnud selleks siia, et sind taga ajada..."
Kogu mu keha oli pinges. Peale kerget ohet suutsin suu lahti teha ja rääkida, kuid väga vaikselt.
"Milleks siis?"
"Näiteks selleks..," sosistas ta ja tõmbas mind tugevalt enda vastu.
"Ma viiksin lille igaks juhuks vette..."
"See võib oodata." Tundsin kuidas Rafe'i huuled mu kaela riivasid.
"Ei, Rafe. See võib oodata. Ma ei taha, et tulp närtsiks." Pugesin tema haardest välja ja tagurdasin kiirelt kööki. Kuna ma ei leidnud ühtegi sobivat vaasi, haarasin kapist suure klaasi, mille põhja pisut vett lasin. Pistsin tulbi selle sisse ja lükkasin käega juuksed üle pea. Lase end vabaks, Quinn. Lase kõigel omasoodu minna. Sa ju tahad seda sama palju kui tema...
Aga miks ma siis rahuneda ei suuda?
"Oh pagan," meenus mulle kohviplekk ning plaan midagi kampsuni asemel selga leida.
Panin klaasi tulbiga keset köögilauda ja tõstsin pisut kampsunit, et näha, kas ka selle all olev valge topp on pruuni plekiga ehitud.
Oli küll.
Rafe tuli kööki ja jäi mind pea pisut kaldus vaatama. "Oled lõpetanud?"
Mu keha soovis talle vastu panna kuid mõistus ja süda polnud sellega üldse nõus. Hingasin rahulikult mitu korda sisse ja välja ning soovisin kõigele käega lüüa.
"Peaaegu," naeratasin talle.
Rafe'i üks suunurk kerkis hetkeks.
"Üks asi on veel, aga see võib küll oodata," laususin ja asetasin käed poisi kaela ümber.
"Huvitav mis?"
"See," osutasin tumedale plekile.
Rafe libistas käed mu ümber: "Sellega pole probleemi..."
Mu hing jäi kinni, kui ta kampsuni õrnalt ja aeglaselt üle mu pea seljast tõmbas ning sinnasamma põrandale heitis. Rafe'i üks käsi liikus tagasi mu piha ümber ja teine jäi mu kukalt toetama. Ta suudles mind õrnalt, ettevaatlikult, nagu kardaks mulle haiget teha. Tõmbasin teda endale lähemale.
Tundsin, kuidas tema käsi mu valge topi alla liikus ja seda ülespoole keris.
"Kas see poleks ebaaus?" küsisin naeru tagasi hoides, Rafe'ist pisut eemale tõmbudes. Tal oli seljas paks pusa ning juba õhukeses, kergelt läbikumavas topis tundsin end alasti. Ta langetas mõlemad käed ning ma võtsin neist kinni.
"Quinn,“ pressis ta nõudlikult läbi hammaste. "Ma ei..."
Lasin Rafe'i kätest lahti ja astusin temast mööda, et köögituled kustuda. Ruum muutus hämaraks, kuid silmad harjusid sellega kiiresti. Seejärel kustutasin ka esikutule. Elutoast jäi paistma mõnusat mahedat valgust.
Kobasin Rafe'i käe järele ning tõmbasin ta endaga üles kaasa.
Ma küll ei mäletanud, millisena see minust hommikul maha oli jäänud, kuid see ehk ei loegi.
Jõudsime minu tuppa ning Rafe keeras mind ümber ja suudles mind taas, nüüd juba palju kirglikumalt. Agressiivsemalt.
Tõmbasin kohmakalt tema pusa seljast. Koos sellega tuli ka särk, mis mind punastama pani. Tänu toa hämarusele, ei pannus Rafe seda loomulikult tähele.
Tammusime voodi poole ja lähedust sekundikski katkestamata maandusime sellele. Rafe'i püksirihma metallist pandla jahedus tungis läbi mu topi kehasse, pannes mind kergelt vabisema.
Kuidagi liiga kergelt oli ta mind mu topist vabastanud ja paanika hakkas taas minust võitu saama. Võtsin end kokku, et mitte asjale kriipsu peale tõmmata. See oli asjade loomulik käik ja seda oleks rumalus jälle edasi lükata... Nüüd ongi õige hetk.
Nüüd.
Kergitasin pead, et see pehmele padjale toetuks ning hetk hinge tõmmata.
Nägin Rafe'i naeratust kui ta käe läbi mu juuste libistas ning siis surus ta oma huuled taas minu omadele. Unustasin seepeale kõik, mis meie ümber oli ja kui tundsin, kuidas Rafe'i käed mu selja taha libisesid ja üht kindlat kohta otsisid, oli mul ükskõik mis edasi toimuma hakkab.
Ma vajasin Rafe'i.
Kuulsin altkorruselt vaikset mürinat ning lükkasin Rafe'i ärevalt eemale.
"Mis on?" küsis Rafe, hääl murelikkusest tulvil.
"Ei kõik on korras aga... Ma kuulsin midagi."
"Sa kujutad seda ette..." Rafe suudles mu kaela ja liikus ülespoole.
Ju vist, mõtlesin ja sulgesin silmad, kuid kohe kostus alt kolistamist, mida kuulis nüüd ka Rafe.
"Ah," lükkasin Rafe'i endast õhku ahmides eemale. Ta jäi tähelepanelikult kuulama.
"Kas see tuli seest või väljast?"
"Pole aimugi..."
Rafe nihutas end pisut ja lülitas mu öölambi põlema.
Kergitasin end pisut ja tundsin, kuidas pinge mu ümber veidi leevenes, mis tähendas, et Rafe oli oma eesmärgi peaaegu et täitnud.
Alt kostus taas kolinat.
"Neetud, just nüüd kui põnevaks hakkas minema," pomises Rafe ja keeras end mu kõrvale, kui ma rinnahoidja kinnitusega jamasin.
Pööritasin tema kavala pilgu peale silmi. "Jäta... Köögiaken jäi küll all lahti. Äkki tuul?"
"Tuul?" kordas Rafe sarkastiliselt ja sirutas käe, et tuli kustutada. "Sellest ma end küll segada ei lase."
"Või Th..." sosistasin vaevukuuldavalt, kuid sellest piisas, et Rafe mu kohale paigale tardus.
Ta raputas mõnekümne sekundi möödudes pead: "Ei saa olla."
"Mis siis...?" küsisin ning sain ka kohe vastuse- kuulsin oma ema häält.
"Quinn!?" hüüdis ta ja isegi teisele korrusele oli kuulda tema hääles veidrat kahtlustavat nooti...
"Mu ema!" vaatasin ahastuses Rafe'i, kes minust välkkiirelt eemale tõmbus ja voodist püsti hüppas.
Rabasin maast oma valge topi ja pistsin selle teki alla. Kiirustasin riidekapi juurde, et sealt midagi kähku selga leida.
"Kuhu sa oma kirehoos mu pusa viskasid?" küsis Rafe, samal ajal kuulsin ema häält: "Kas sa oled üleval?"
"Ee," tõmbasin valge t-särgi üle pea ja kammisin kiirelt juukseid. "Ukse juures."
Rafe tõmbas pusa selga ning ma tuiskasin temast mööda.
Põrkasin emaga trepil kokku.
"Hei," proovisin võimalikult tavaline näida. Nagu ma poleks just oma värske ametliku poiss-sõbraga miilustanud...
Ta naeratas. "Hei, kullake. Kas see on Rafe'i auto õues? Kus ta ise siis ka on?"
"Vannitoas," oli mu esimene normaalne vastusevariant, mis pähe tuli.
"Enam mitte," venitas Rafe minu kõrvale astudes. "Tere õhtust."
"Teilegi... Mis te siis tegite?" Ema muigas ja vaatas kord mind, kord Rafe'i.
"Niisama," surusin läbi hammaste, lootes, et ema on sinisilmne, ega hakka midagi kahtlustama. Otsustasin, et kõige parem on tähelepanu meilt ja meie tegemistelt mujale juhtida. "Ja sina juba kodus?" tegin reipalt teemavahtusega algust, pälvides ema kulmukergituse.
"Jep. Kas sa ei saanud mu sõnumit kätte, mis ma hommikul saatsin?"
"Ei."
"Hmm, mingi jama vastuvõtjaga?" ema pöördus ja läksime alla. Jäin seisma, et enda ja ema vahemaad kasvatada ja rõõmustada koos temaga selle üle, et kõik hästi läks ja ema midagi reaalset kahtlustada ei saanud. Ema läks korra elutppa ja tuli kohe esikusse tagasi.
"Nii tore, et sa Rafe siin oled. Saad mind nende kastidega aidata? Võtsin pisut tööd koju kaasa..."
Rafe köhatas: "Muidugi."
Vaatasin, kuidas Rafe kastid ükshaaval sülle haaras ja need elutuppa viis, nagu ema soovis. Kui töö tehtud, pidas Rafe vajalikuks lahkuda, kuna kell olevat juba palju. Ema vaid noogutas mõistvalt.
"Olgu siis," viipas Rafe käega ja naeratas mulle. "Ilusat õhtu jätku teile."
Naeratasin talle vastu. Meie õhtu sai pisut ootamatu lõpu kuid kena oli see siiski...
"Head õhtut sullegi, Rafe! Ja vaata, et see teinekord kiirustades riided õigetpidi selga paned!" hüüdis ema üle õla ja heitis kõiketeadva pilgu mulle.
Alles siis taipasin Rafe'i pusa vaadata, mis tal tõepoolest pahupidi seljas oli.
Niipalju siis sellest, mõtlesin näost punaseks tõmbudes, ja soovisin maa alla vajuda. Kohe.