2012 - zweitausendzwölf

1)

Pealkiri: Kirjad Sõgedate külast

Autor: Juhan Smuul

Lehekülgede arv: 224

Sisu: Majaka kalurikolhoosi tööliste ja lihtsate külainimeste mured ja rõõmud Nõukogude korra ajal.

Minu arvamus: Kui võrrelda seda raamatuga "Valgus Koordis", torkab selgesti silma, et tegelased on palju isikupärasemad ning ei jälgita enam nii palju sotsialistliku realismi poolt ette kirjutatud raamistikku ja klassikalisi tegelastüüpe, samuti ei saa kulakuteks tituleeritud inimesed - huvitav, kuidas sai mõnedel inimestel olla kulakuteks muutumise oht ja nendele omane käitumine juba enne 1940. aastaid, kui Eesti isegi mitte veel Nõukogude Liitu ei kuulunud? - seekord oma karistust, kui ehk inimeste halvakspanu välja arvata, ja see lugu ei lõppe õnnelikult, vaid laevahukk, millest küll osad meremehed pääsevad, saab selle traagiliseks finaaliks. Smuul oskas kirjutada kergesti loetavas stiilis ja humoorikalt, aga mind jäi pisut häirima, et minajutustaja oli just kui kohal, aga samas ei olnud ka ja et see, et Joosep Saar oli tema ristiisa, oligi põhimõtteliselt kõik, mida ma tema kohta teada sain.

Hinnang: 8/10.

2)

Pealkiri: Minu Hispaania

Autor: Anna-Maria Penu

Lehekülgede arv: 271

Sisu: Eestlanna elu Hispaanias.

Minu arvamus: Keeleliselt ja stiililiselt on see raamat mõnedest teistest selle sarja raamatutest üle, sisu poolest aga alla igasugust arvestust. Kui seni olin ma arvamusel, et "Minu Itaalia" ei andnud Itaaliast õiget pilti, siis nüüd tundub mulle, et ka minu nädala ajaga kirja pandud ülestähendused Korfu saarest ütlevad selle paiga kohta rohkem kui see raamat Hispaania kohta, kuna eelkõige on rõhk autori eraelul ja tegevuspaik jääb pisut rohkem tagaplaanile kui mulle meeldiks. Üllatav oli lugeda sellest, kui keeruline on Hispaanias asjaajamine, kui visalt tunnistatakse, et Eesti - millest keegi varem kuulnud ei ole - kuulub Euroopa liitu ja kuidas kõigil on kaelas laen. Ma oleksin oodanud rohkem positiivsust, kuna see, mis kõige paremini meelde jäi, on ikkagi negatiivne ja erinevad ürituste ja pirukate kirjeldused ei päästnud minu lugemiselamust. Ehk olen ma liiga kuri, aga asi on maitses ja see lugu kahjuks minu maitsele ei olnud, samas olen kohanud mitmeid inimesi, kellele on see raamat väga meeldinud

Hinnang: 5/10.

3)

Pealkiri: Maski varjus

Autor: Nicola Cornick

Lehekülgede arv: 359

Sisu: Kas süütu noor lesknaine Mari Osborne võib tõesti olla mõrtsukas ja kurikuulsa teeröövlitejõugu Pühad Neitsid juht? Patuselt nägus Nick Falconer paneks oma elu selle nimel kaalule! Ta saadetakse Londonist ühte vaiksesse külla, Peacock Oaki, et ta lahendaks oma nõo Rashleigh’ mõrvaloo ja paljastaks selle naissoost Robin Hoodi. Kuid Nick ei oleks iialgi osanud oodata, et Mari võiks olla nii joovastavalt kaunis, nii häirivalt erutav. Otsustanud naise – tema ihu, hinge ja saladused – iga hinna eest enda omaks teha, asub Nick teda võrgutama kirega, mis süütab nad mõlemad. Kuid Maris peituvad palju sügavamad, süngemad saladused, kui Nick üldse ette kujutada oskab. Ägedale vastupanule vaatamata ei suuda naine takistada oma keha mehe puudutuse järele igatsemast. Kui kaua ta veel suudab oma hirmsat minevikku mehe eest varjata ja kas selle mehe usaldamine, keda ta nii meeleheitlikult tahab, viib ta otse timuka silmusesse?

Minu arvamus: Geiks riietatud mees kohtab raamatu esimeses peatükis prostituudiks riietatud naist ja raamatu viimases peatükis on nad abielus. Kõik, mis jääb sinna vahele, ei paku midagi sellist, mida teistest armastusromaanidest leida ei võiks ja tegelaskujud jätsid mulle märksa lahjema mulje kui Susan Wiggsi karakterid. Ainsana jättis mulle teistest sügavama mulje Hester Berry, aga kui ta ootamatult oma elus kannapöörde otsustas teha, kaotasin ma ka tema vastu huvi ja raamatu lõpu suunas kulgemine oli nii aeglane, et see, kuidas Marit lõpus järjekordselt mõrvas süüdistati, pani mu lihtsalt kukalt kratsima. Ajalooga on sellel teosel üsna vähe seost ja ka Pühad Neitsid, teeröövlitest kangelannad, jäid Nicki ja Mari koosveedetud hetkede kõrval tahaplaanile. Tõlke ja stiili kallal noriks ma ka hea meelega, kuna mis teha, ma olengi kriitik ja ei saa sinna midagi parata, aga vahelduseks oli hea lugeda midagi sellist, mis ei sundinud lugemise käigus kaasa mõtlema, nagu näiteks ajaloo atlas

Hinnang: 6/10.

4)

Pealkiri: The Eagle of the Ninth

Autor: Rosemary Sutcliff

Lehekülgede arv: 304

Sisu: The Ninth Legion marched into the mists of northern Britain - and they were never seen again. Four thousand men disappeared and their eagle standard was lost. It's a mystery that's never been solved, until now. Disguised as a Greek oculist and travelling beyond Hadrian's Wall with his ex-slave, Esca, a young Roman officer Marcus Flavius Aquila sets out into the unknown, on a quest so dangerous that nobody expects him to return. He wants to find out what happened to his father, who led the legion, and bring back the bronze eagle so that it can no longer serve as a symbol of Roman defeat...

Minu arvamus: Selle raamatu põhjal tehtud film on järjekordne näide sellest, kuidas olemasolevast materjalist on võimalik vormida midagi täiesti teistsugust, aga kummalisel kombel meeldisid mulle mõlemad, nii film kui ka raamat. Film on küllaltki jõhker ja oma tegelaste vastu tunduvalt julmem ning inimesi langeb selles kui loogu, raamat aga jääb ka kõige süngemate kohtade juures helgetooniliseks ja inimesed kaotavad elusid ainult selle esimestes peatükkides ning lõpplahendus on veretu ja ootuspärane. Marcuse ja Esca sõprus, millele filmis on rohkem rõhku pandud, pöörates suurt tähelepanu sellele, et üks neist on isand, teine ori ja ohtlik veel pealekauba, on raamatus algusest peale suhtlus kahe võrdse inimese vahel ja kuigi Marcus vabastab Esca orjusest juba enne, kui nad Hadrianuse valli taha lähevad, saab Esca teose lõpus ka Rooma kodanikuks, mis näitab, et ta on kõigi poolt roomlastega võrdseks tunnistatud, kuigi ta pärineb barbarhõimude seast. Viimane peatükk lubab oletada, et Marcus abiellub Cottiaga, kelle tegelane filmis täielikult puudus, ning et nad jäävad Britanniasse elama ja erinevalt filmist ei toimunud endiste leegionäride ja Epidaii sõdalaste vahel raamatu lõpus ühtegi lahingut, kuid selline rahulikult lõpu suunas kulgemine ei olnud minu jaoks häiriv, pigem hoopis meeldiv, kuna nii oli kerge aega maha võtta. Omamoodi tore oli ka 1950. aastate inglise keel ja stiil, mida autor kirjutamisel kasutas

Hinnang: 8/10.

5)

Pealkiri: Minu Jaapan

Autor: Maret Nukke

Lehekülgede arv: 335

Sisu: Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi parim Jaapanis olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.

Minu arvamus: Kuigi lõpp jäi pisut venima, on see tunduvalt parem raamatu kui "Minu Hispaania" - võib-olla ei tohiks neid kahte võrreldagi - ning annab Jaapanis ühiskonnast selle eri arenguetappidel huvitava pildi. Jaapanlaste isiksused nihkusid sotsiaalsete olude kirjelduste kõrval küll tagaplaanile, nii et ma ei leidnud ühtegi sellist jaapanlast, kelle ma eraldi välja tahaksin tuua, kui ehk raamatu esimeses pooles olev munk välja arvata, aga üldiselt jättis see raamat mulle nii keeleliselt kui stiililiselt väga hea mulje ja värskendas minu vaimustust Jaapani vastu samamoodi nagu "Õhk riisiterade vahel" Fuji mäele ronimisega ma vaevalt et hakkama saaksin...

Hinnang: 9/10.

6)

Pealkiri: Andekas parasiit

Autor: Reed Morn

Lehekülgede arv: 174

Sisu: Vaeses töölisperekonnas kasvav Ellu Romeldi kaotab varakult oma isa ning kujuneb oma tööd rügava ema kõrval kasvadeks teistele inimestele ülevalt alla vaatavaks ja unistustesse sulguvaks natuuriks ning enese pühaks pidamine saadab teda tema esimesest koolipäevast viimase ülikoolipäevani ning sealt edasi õnnetusse ellu, kus teda ei oota midagi peale virelemise. Tal ei ole ühtegi lähemat sõbrannat, ta ei oska armastada, ainus, mis teda meeste juures võlub, on intelligents ning küsides endalt pidevalt, kas elu, mida ta elab, ikka on elu, tuleb välja, et ta ei oska ka elada. Tundes ringi enda ümber aina koomale tõmbuvat, tuleb talle appi Hanno Varannilt mälestuseks saadud brauning...

Minu arvamus: Seda raamatut mainiti koolis kirjanduse loengutes ja see ei kuulunud kohustusliku kirjanduse programmi, kuid ma lugesin seda vabatahtlikult ja selleks oli kolm põhjust. Esiteks rääkis õppejõud meile selle loo lõpplahenduse juba alguses ära ja mind huvitas, milliste vahenditega autor oma tegelase selleni viib, teiseks intrigeeris mind autori pseudonüüm ja kolmandaks tundus mulle, et mul võib olla selle raamatu peategelasega ühiseid jooni, mida ma lugemise käigus ka leidsin, kuigi Ellu Romeldi ei ole karakter, kellest eeskuju võtta. Mõnes mõttes määrab ta iseloom tema allakäigu ette juba tema lapsepõlvest peale ning toetumine ainult oma perekonnale, mitte iseendale ja teistele inimestele, kujundab temas välja selle, mida üks mu onutütar nimetas "külgeõpitud abituseks". Lähisuhted jäävad talle täiesti mõistetamatuks - paari lausega on välja toodud, millisena mehed teda näevad ning teatud mõttes iseloomustavad nende tähelepanekud tema kohta teda paremini kui terve teos kokku - ning abieluettepanek, mis tuleb healt ja armastavalt mehelt, saab tema jaoks viimaseks tilgaks karikasse. On kurb, et see raamat praegusel perioodil nii vähese tähelepanu osaliseks saab ja et seda kirjandustundides ei puudutata, kuna Reed Mornil on palju psühholoogilisi ja filosoofilisi mõttekäike, mis jäävad kummitama ja tekitavad lugejas erinevaid emotsioone ning omapärane keelekasutus, mille sarnast ma ühegi teise selle ja varasema perioodi kirjanike teostes märganud ei ole, näiteks -ji häälikuühend sõnas "tühji" ja teisigi selliseid jooni. Reed Morni elulugu vaadates võib arvata, et peategelane peegeldab osaliselt autori enda mina ja mitte ainult tema lapsepõlvekogemusi, vaid ka mõttemaailma, aga ka juhul, kui see nii ei ole, on tegemist äärmiselt huvitava romaaniga, mille sügavusest ei pruugi ühekordsel lugemisel arugi saada, ning mis ei tohiks kedagi külmaks jätta.

Hinnang: 10/10.

7)

Pealkiri: Kuninganna õuedaam

Autor: Shannon Drake

Lehekülgede arv: 375

Sisu: Leedi Gwenyth MacLeod on panustanud oma õnne ja maine Šoti kuninganna Mary aitamisele, et too saaks asuda oma õiguspärasele kohale troonil. Aga tema püüdlused hooletut, trotslikku kuningannat juhendada on viinud erimeelsusele Rowan Grahamiga, lordiga, kes on ohtlikult osav nii kires kui ka riigiasjades. Mida enam Gwenyth kahtleb tema kavatsustes, seda vähem suudab mees panna vastu ihale, mis nende vahel süttib. Nüüd, kui riik on segaduses ja reetmine varjutab iga sammu, kas Gwenythi viimane julge risk viib ta lõpliku reetmiseni – või saatuseni, mis on uhkem, kui ta on iial osanud ette kujutada?

Minu arvamus: Selle kategooria kohta vägagi viis raamat. Tegevus liikus edasi paraja tempoga ja usutavalt ning mõlemad peategelased olid omamoodi huvitavad, kuigi Gwenythi pime usk kuningannasse Marysse muutus minu arvates lõpuks üsna naeruväärseks.

Hinnang: 9/10.

8]

Pealkiri: Müüa pooleliolev individuaal-elumaja

Autor: Villem Gross

Lehekülgede arv: 342

Sisu: Teise maailmasõja ehk Suure Isamaasõja lõpp. Noor sõdur Rein Leisik kohtub salaja keskkoolis õppiva Urve Pagariga, kellega ta sõja ajal kirjavahetust pidas, ning hoolimata Urve algselt tõrksast käitumisest tärkab nende vahel armastus, mis viib abieluni ja lapse saamiseni. Mõrad nende suhtes tekivad üsna kiiresti, kui selgub, et Urve huvid on väga intellektuaalsed ja ta eeldab, et mees suudaks temaga sammu pidada, Rein aga matab ennast individuaalelamu ehitusse ja leiab millegi muu jaoks vähe aega ja selle asemel, et aru saada, et Rein rügab nende perekonna tuleviku nimel, hakkab Urvele silma Jaan Ristna, kellega tal on palju ühiseid huvisid. Viimaks kolib ta Reinu juurest ära, võttes kaasa ka nende lapse, ning oma naisest ja lapsest ilma jäänud mehel ei jää midagi muud kui müüa maha ka oma pooleliolev individuaalelu, kuna muidu ei suuda ta otsast alata.

Minu arvamus: Siis, kui me koolis seda teost analüüsisime, ei olnud ma veel selle lugemist lõpetanud, aga mulle tundub, et minu arvamus sellest loost ühtib suures osas teiste omaga. Ma ei tea täpselt, kui kaua selle raamatu tegevus kestis, aga selle aja jooksul juhtus ühelt poolt palju ja teiselt poolt mitte midagi. Seda võib käsitleda kui ühe põlvkonna lugu, kuna sõjad on alati inimeste käitumist mõjutanud ja pannud neid tegema otsuseid, mida nad muidu teinud ei oleks. Nii Rein kui Urve arenevad küll edasi, aga erinevalt ja sellel ajal, kui Reinust saab vastutustundlik täiskasvanu, kellele on ta pere kõige olulisem, kuigi ta seda alati väljendada ei oska, muutub Urve aina egoistlikumaks, nagu ta ka lõpus tunnistab, ning tema tunded mehe vastu lahtuvad, kuna mees on küll majaehituses osav, aga ei loe tema kirjatükke ega ka nii palju raamatuid nagu tema. Ma kaldun arvama, et nende abielu lõhki minemises oli pigem üks süüdlane kui kaks, kuigi autor vihjas, et süüdi olid mõlemad pooled. See ei olnud väga põnev lugemine, kuigi valgustas veidi individuaalmaja ehitamise telgitaguseid, millega minu perekond samuti omal ajal kokku on puutunud, ning ilmselt unustan ma selle sisu peagi.

Hinnang: 7/10.

9)

Pealkiri: Black Butler 3

Autor: Yana Toboso

Lehekülgede arv: 192

Sisu: Terrorizing its populace, Jack the Ripper has shaken London to its very core. But when Sebastian Michaelis, singular butler of the Phantomhive house, lays bare the madman's true identity, all that is left for him to do is eliminate the perpetrator in the name of the Queen and Phantomhive. But inhumanly efficient skills don't guarantee victory when the opponent is just as supernaturally gifted! And though Sebastian may be able to save Ciel from physical harm in the battle that ensues, will the young earl ever recover from the emotional scars it will leave on his heart?

Minu arvamus: Viimane peatükk oli minu jaoks avastus. Ma ei teadnudki, et Cielil on lisaks Madam Redile veel sugulasi, kuigi ma oleks pidanud sellest juba ammu aru saama, sest on loogiline, et Lizzie ei ilmunud välja tühjalt kohalt ja et tal on ema ja isa. Järgmises osas peaks tegutsema Soma ja Agni, aga mul ei ole seda veel käepärast

Hinnang: 8/10.

10)

Pealkiri: Jumal armastab sind

Autor: Kalevi Lehtinen

Lehekülgede arv: 137

Sisu: Raamat sellest, kuidas Jumal armastab inimest sellest hoolimata, et ta on põrm ja kuidas Jeesus on inimkonna kõik patud lunastanud, nii et keegi, kes temasse usub, ei saa hukka, kuna ei ole olemas pattu, mida Jumal andeks ei anna, kui Jeesus seda palub.

Minu arvamus: Selle raamatu vaatenurk Jumalale ja kristlusele erineb minu arvates Jehoova tunnistajate vaatenurgast, millega ma harjunud olen ja on liiga Jeesuse keskne, kuid mõtlema see mind siiski pani. Ma ei ütleks, et purunemises peitub jõud, nagu autor väidab, aga igaühel on õigus oma arvamusele.

Hinnang: 6/10.

11)

Pealkiri: Twenties Girl

Autor: Sophie Kinsella

Lehekülgede arv: 480

Sisu: Lara has always had an overactive imagination. Now she wonders if she is losing her mind. Normal twenty-something girls just don't get visited by ghosts! But inexplicably, the spirit of Lara's great aunt Sadie - in the form of a bold, demanding Charleston-dancing girl - has appeared to make one last request: Lara must track down a missing necklace Sadie simply can't rest without. Lara's got enough problems of her own. Her start-up company is floundering, her best friend and business partner has run off to Goa, and she's just been dumped by the love of her life. But as Lara spends time with Sadie, life becomes more glamorous and their treasure hunt turns into something intriguing and romantic. Could Sadie's ghost be the answer to Lara's problems and can two girls from different times end up learning something special from each other?

Minu arvamus: Peaaegu hiilgav! Lara ei ole minu arvates küll selle autori parim naispeategelane, kuna tal on palju häirivaid iseloomuomadusi ja ta jääb kohati Sadie varju, kelle huvitav elu, millest kellelgi raamatu alguses aimu ei ole, on tõeliselt hämmastav, kuid lõpuks hakkas ta mulle üsnagi meeldima. Ma aimasin juba poole raamatu peal ära, et ta jääb Ediga kokku, kuna Sophie Kinsella on sellist mustrit varemgi kasutanud, aga Bill Lingtoni motiiv Sadie kaelakee varastamiseks ja Cecil Malory maali kultuslikuks muutumine ei lasknud sellel lool kordagi igavaks minna. Kohati muutis Sadie ja Stepheni armastuslugu mind lausa kurvaks, kuna neil oleks olnud võimalik elu lõpuni koos olla, kui asjad teisiti oleks läinud, aga vähemalt sai Lara oma õnneliku lõpu, mida ta ilma Sadie abita kindlasti saanud ei oleks. Ugh, Josh oli nii suur jobu, et Laral vedas tõsiselt, et ta temast pääses. Mul on väga hea meel, et ma selle raamatu lõpuks läbi sain lugeda

Hinnang: 10/10.

12)

Pealkiri: Pandora Hearts 1

Autor: Jun Mochizuki

Lehekülgede arv: 192

Sisu: The air of celebration surrounding fifteen-year-old Oz Vessalius's coming-of-age ceremony quickly turns to horror when he is condemned for a sin about which he knows nothing. He is thrown into an eternal, inescapable prison known as the Abyss from which there is no escape. There, he meets a young girl named Alice, who is not what she seems. Now that the relentless cogs of fate have begun to turn, do they lead only to crushing despair for Oz, or is there some shred of hope for him to grasp on to?

Minu arvamus: Selle manga lugemine tegi mind üsna kurvaks, eriti seetõttu, et viimases peatükis, mis praegu ilmunud on, sai Oz lõpuks teada, mis tema patt on ja ma ei kujuta ette, mis tunne oleks pärast kõike avastada, et sa pole isegi mitte inimene Kui lemmikutest rääkida, siis Gilbert on väga lahe, aga teda oli selles osas häbiväärselt vähe.

Hinnang: 10/10.

13)

Pealkiri: Linnuvoolija

Autor: Ellen Niit

Lehekülgede arv: 93

Sisu: Ellen Niidu teine luulekogu, mis ilmus 1970. aastal.

Minu arvamus: See luulekogu ei kõnetanud mind, kuid ka selles oli oma pärleid ja eriti meeldis mulle "Hämarduv palu", kuna sellel olid väga ilusad riimid

Hinnang: 7/10.

14)

Pealkiri: Kellel poleks saladusi?

Autor: Sophie Kinsella

Lehekülgede arv: 368

Sisu: Emma on nagu iga teine tüdruk. Tal on mõned väikesed saladused. Saladused ema ees: 1. Kaotasin oma süütuse tühjas magamistoas Danny Nussbaumile, kui ema ja isa alumisel korrusel Ben Huri vaatasid.
... poiss-sõbra ees: 2. Ma kannan suurust 12. Mitte 8, nagu Connor arvab. 3. Olen alati arvanud, et Connor meenutab natuke Keni. Barbie Keni.
... kolleegide ees: 4. Kui Artemis mind tõsiselt ärritab, kastan tema toataime apelsinimahlaga. (Mida juhtub peaaegu iga päev) 5. See olin mina, kes tookord koopiamasina umbe ajas. Tegelikult iga kord.
...saladused, mida ta ei jaga kellegagi maailmas: 6. Mu stringid teevad haiget. 7. Võltsisin oma CV-s matemaatika tasemeeksami hinnet. 8. Mul pole aimugi, mida NATO tähendab. Või misasi see üldse on…
...kuni ta need kõik lennukis võhivõõrale välja laob. Vähemalt pidas ta meest võõraks…

Minu arvamus: Mulle tundub, et see on teistest Kinsella raamatutest nõrgem, kuna selles pole mingeid üllatusmomente ja Jack Harper ei tekitanud minus erinevalt teistest selle autori meespeategelastest mingit sümpaatiat. Luke Brandon oli huvitav, Nathaniel oli armas, mäluauguga naise kallim, mis iganes ta nimi ka ei olnud, oli omapärane, Ed Harrison avanes maailmale, aga Jack Harper ja tema pikaaegne salatsemine tekitas minus samasugust võõristust nagu Connor, kelle kõikvõimalikud hobid panid mind vahepeal kahtlustama, et teda püütakse kapist välja tuua. Loomulikult ei ole see halb raamat ja selle sisu on üsnagi lõbus, kuigi teist korda ma seda vaevalt et lugeda viitsin ja kui üldse, siis ainult inglise keeles, kuna tõlge jättis mulle mõne koha pealt üsna konarliku mulje ja toimetaja pole samuti oma tööd just kõige paremini teinud, paljudest sõnadest oli tähti puudu ja ühel leheküljel laskus Emma vestlusesse ei kellegi muu kui Emma endaga

Hinnang: 7/10.

15)

Pealkiri: Noored küsivad. Praktilisi vastuseid 1. köide

Autor: Jehoova tunnistajad

Lehekülgede arv: 318

Sisu: Kuidas omandada oskusi, mida vastutustundliku täiskasvanuna vaja läheb? Raamatu "Noored küsivad. Praktilisi vastuseid" 1. köide on sulle selles abiks. Raamatu nõuannete aluseks on Piibli praktilised põhimõtted. Raamatus käsitletakse järgmisi teemasid: perekond; sina ise; kool ja muu; seks, moraal ja armastus; enesehävituslik käitumine; vaba aeg; jumalateenimine.

Minu arvamus: Kuigi see raamat innustab kõigi probleemide puhul usult abi otsima, oli seda kerge lugeda ja selles on palju sellist, mida saab rakendada ka siis, kui sa ei ole ühegi usu esindaja

Hinnang: 8/10.

16)

Pealkiri: Taltsutamatu pärijanna

Autor: Julia Justiss

Lehekülgede arv: 341

Sisu: Lapsena pahatahtliku isa poolt vangis hoitud, vandus Helena Lambarth tema surma järel, et ei hakka enam iialgi ühegi mehe käsu all elama. Austamaks oma ema viimast tahet reisib ta Londonisse, et astuda seltskonda – ja leiab end veetleva lord Darnelli tõrksa külalise rollist. Adam Darnell ei pea temast alguses suuremat, aga hiljem süttib nende vahel kirg, mida ei tohiks olemas olla, kuna Adam on kihlatud Priscilla Standishiga, kes Helenale igal võimalusel kaikaid kodaratesse loobib ja teeb kõik, et tema maine seltskonna silmis hävitada...

Minu arvamus: Järjekordne traagiline kangelanna, järjekordne üllas kangelane, järjekordne väheste üllatustega armastuslugu. Mind rabas jalust ainult see, et Helena isa oli Gavin Seagrave, sest mulle jäi mulje, et neil ei olnud lapse saamiseks aega, kuna Gavin saadeti pagendusse. Võrreldes viimase armastusromaaniga, mida ma lugesin, olid selle teose erootilised kirjeldused eriti detailsed, aga see ei olnud halb raamat, kuigi natuke räpane, sest keegi oli koos sellega kohvi joonud, nii et seda jätkus ka lehekülgedele. See raamat tekitas minus isu "Sõda ja rahu" lugeda, aga ma ei usu, et ma selleks aega leian, kuna seda on neli köidet

Hinnang: 8/10.

17)

Pealkiri: Minu Guatemala

Autor: Kaja Kahu

Lehekülgede arv: 256

Sisu: „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Minu arvamus: Mul oli seda raamatut alguses natuke raske lugeda, kuna kõigi "Minu..." sarja raamatute keel ja stiil on enamasti erinev ja tahab harjumist, kuid see lugu oli üsna südantsoojendav ja kirjeldas lisaks Guatemalale ka seda, et maailm ei jääks seisma, kui eestlased vahepeal aja maha võtaksid ja rohkem naerataksid. Mind hakkas huvitama, kas selle pärast räägibki enamik Ladina-Ameerika seebikatest rikka ja vaese vahelistest armulugudest, et klassivahed on sellistesse kultuuridesse nii sügavalt sisse juurdunud ja inimestel peab olema millestki unistada? Ma ei kujuta ettegi, kuidas on võimalik, et sellel maal peetakse sündsusetuks seda, kui pererahvas oma ihukaitsjatega ühes lauas sööb, sest viimased on madalamast klassist, aga kõiki maailma kombeid ei peagi ilmselt mõistma.

Hinnang: 8/10.

18)

Pealkiri: Das doppelte Lottchen

Autor: Erich Kästner

Lehekülgede arv: 67

Sisu: Wonach sehnt sich ein Kind, das mit nur einem Elternteil lebt? Mit der Scheidung der Eltern wurdern auch die kleinen Zwillingsschwestern Luise und Lotte getrennt. Jahre später stehen sich die zwei Mädchen, die nichts von einander wussten, plötzlich gegenüber und stellen fest, dass sie sich gleichen wie ein Ei dem anderen. Anfangs hasst Luise ihre Doppelgängerin und Lotte ist todunglücklich. Dann werden sie Freundinnen! Und als sie sich plötzlich und überraschend als Schwestern erkennen, träumen sie nur noch davon, die Eltern wieder zusammen zu führen...

Minu arvamus: Ühe minu lapsepõlve lemmikraamatu lühendatud ja ümbertöötatud variant. A2 tasemele on see täiesti paras, kuigi selles oli piisavalt sõnu, mida ma sõnaraamatust järgi oleksin pidanud vaatama, kui vaid viitsinud oleks. Irene Gerlach oli nii vastik

Hinnang: 7/10.

19)

Pealkiri: Lõuna pool piiri, lääne pool päikest

Autor: Haruki Murakami

Lehekülgede arv: 158

Sisu: Hajime ja Shimamoto on kaks lapsepõlvesõpra, kellel on ühised huvid ja kelle elu lahku viib, kuid kes ei suuda kunagi teineteist unustada. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudes saab Hajimest korralik pereisa ja abikaasa, kes teenib elatist kahe džässibaari pidamisega ja tema elu tundub olevat viimaks paika loksunud, kuni Shimamoto ühel päeval tema ette ilmub ja selle segi paiskab. Hajime mõistab, et Shimamoto on ainus naine, keda ta kunagi tõeliselt armastanud on, aga kuigi Shimamoto meelitab talt välja lubaduse oma pere hüljata ja tema juurde tulla, kaob ta ühel päeval igaveseks...

Minu arvamus: Ma pean selle raamatu tegelastest neljapäeval ettekande tegema, aga mul ei ole õrna aimugi, kuidas. Võrreldes teiste Murakami raamatutega, mida ma lugenud olen, oli selles vähe müstikat ja liiga palju otsi jäi lahtiseks - kaks kolmandikku Shimamoto eluloost oli puudu ning see, kas ta suri ära või ei, ei tulnudki välja - ning selles oli midagi, mis tõi mulle meelde "Norra metsa" ja selle, kuidas selle lõpp mind üldse ei rahuldanud, kui "Norra metsa" tegelasteansambel oli tunduvalt värvikirevam. Murakami on väga hea kirjanik, aga see raamat vaevalt et tema parim teos on

Hinnang: 7/10.

20)

Pealkiri: Kurbus vikerkaarest

Autor: Toomas Liiv

Lehekülgede arv: 60

Sisu: Toomas Liivi debüütkogu.

Minu arvamus: Kerge lugemine see just ei olnud, kuna see ei ole seda tüüpi luule, mida ma armastan, aga see on üsna omapärane ja seetõttu huvitav. Kurb oli loengus kuulda, et Toomas Liiv suri üksi ja ilma ühegi lähedase juuresolekuta ning et tal oli elu lõpus nii raske tööd saada...

Hinnang: 7/10.

21)

Pealkiri: Sobivaks tunnistatud pruut

Autor: Lee Wilkinson

Lehekülgede arv: 207

Sisu: Miljardär Richard Anders vajab Valentinat, et suurejoonelist Andersite lossi tagasi oma valdusse saada. Kuid mees ei arvesta naise vapustava iluga. Peale selle osutub abikaasaroll palju nauditavamaks, kui mees ette kujutanud oli. Valentina kinkis Richardile magamistoas süütuse ja altari ees jah-sõna. Kui naine aga tõe teada saab, kas ta on nõus kinkima mehele ka südame?

Minu arvamus: See raamat on suurepärane näide sellest, kuidas ei tasu kiirustades haarata riiulilt esimest ettejuhtuvat raamatut, lootes, et see on hea. Kuigi ma olen viimasel ajal armastusromaanidega tunduvalt rohkem sina peal ja mõned neist on mulle isegi meeldinud, oli see minu jaoks üsna igav lugemiselamus, kuna üks klišee järgnes teisele ja loomulikult võitis armastus lõpuks kõik, pannes naise, kes reaalses maailmas oleks mehe ilmselt manipuleerimise pärast kohtusse kaevanud, temaga hoopis abielluma. Ainus üllatav koht raamatus oli lõpp, kus Tina sai teada, et tema poolõde on Andersite lossi tegelik pärija, sest kuigi seda oleks võinud oletada, ei tulnud see mulle pähegi ja see annab autorile plusspunkte, muus osas jäi see raamat minu jaoks liiga lihtsakoeliseks

Hinnang: 5/10.

22)

Pealkiri: Percy Jackson and the Titan's Curse

Autor: Rick Riordan

Lehekülgede arv: 294

Sisu: It's the last Friday before the winter holidays but Percy Jackson isn't at school: he's battling the fearsome Manticore (half human, half lion), which in itself isn't ideal ...but with Annabeth missing and the goddess of the hunt held captive, things get a whole lot more serious.

Minu arvamus: Teist korda lugedes meeldis see raamat mulle palju rohkem kui esimesel korral. Huvitav oli avastada, et mul on UK, mitte US väljaanne ja et selle keelt on natuke britipärasemaks kobestatud. Uskumatu, et ma arvasin kogu aeg, et Atlas kannab oma õlgadel maakera, kuigi tegemist oli taevavõlviga! Minu lemmiktegelane on 10-aastane ja ma tunnen ennast nagu pedofiil

Hinnang: 9/10.

23)

Pealkiri: Mandragora

Autor: Doris Kareva

Lehekülgede arv: 105

Sisu: Doris Kareva 2002. aastal ilmunud luulekogu, mis sisaldab pigem vabavärsilist kui riimluulet.

Minu arvamus: Kuna ma olen lugenud rohkem Doris Kareva vanemat luulet, oli selle luulekogu stiil minu jaoks üllatus ja vajas harjumist, aga osaliselt jõudis tema sõnum siiski minuni ja selles oli endiselt midagi puhast ja kristallselget.

Hinnang: 7/10.

24)

Pealkiri: Hertsoginna pihtimused

Autor: Nicola Cornick

Lehekülgede arv: 328

Sisu: Kui Fortune’s Follys taaselustatakse iidne seadus, mille kohaselt kõik vallalised naised peavad kas abielluma või loovutama poole oma varandusest, vallutavad vaikse küla tormijooksuga õnneotsijatest poissmehed. Uuesti abielluda? Ei iial! Mitte pärast kannatusi, mida leseks jäänud hertsoginna Laura pidi eelmises abielus üle elama. Hoolimata sellest, et tema kunagine armuke Dexter Anstruther tundub üliahvatlev, on naisel saladusi, mille ilmsiks tulek rikuks võimaliku ühise tuleviku. Noor, nägus ja skandaalselt kütkestav Dexter kahtlustab, et Laural on tema sarmi eiramiseks varjatud põhjus... ja kavatseb selle iga hinna eest välja selgitada.

Minu arvamus: Ma lugesin seda raamatut seetõttu, et osad tegelased olid mulle raamatust "Maski varjus" tuttavad, aga nendel kahel on kindlasti erinevad tõlkijad - eelmises raamatus oli maanteeröövlite nimi Pühad Neitsid, selles raamatus aga Glory tüdrukud ja samuti olid osad kõrtside nimed erinevalt tõlgitud. Dexteri ja Laura suhet ma hea meelega lahkama ei hakka, kuna suurema osa ajast käisid nad mulle tunduvalt rohkem närvidele kui eelmises raamatus, aga loomulikult lõppes kõik õnnelikult. Huvitav, kas järgmise raamatu peategelased on Alice ja Miles...

Hinnang: 7/10.

25)

Pealkiri: Kunstiteadlase jõulupuu

Autor: Maarja Kangro

Lehekülgede arv: 76

Sisu: Eesti võttis Läti endale naiseks ja peksis teda kogu aeg...

Minu arvamus: Mitte nii mõttetu nagu "Tule mu koopasse, mateeria", aga ka mitte ka nii hea kui mõnede teiste luuletajate kogud, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Hinnang: 6/10.