2012 - zweitausendzwölf

76)

Pealkiri: Inheritance

Autor: Christopher Paolini

Lehekülgede arv: 860



Sisu: Not so very long ago, Eragon—Shadeslayer, Dragon Rider—was nothing more than a poor farm boy, and his dragon, Saphira, only a blue stone in the forest. Now the fate of an entire civilization rests on their shoulders.
Long months of training and battle have brought victories and hope, but they have also brought heartbreaking loss. And still, the real battle lies ahead: they must confront Galbatorix. When they do, they will have to be strong enough to defeat him. And if they cannot, no one can. There will be no second chances.
The Rider and his dragon have come further than anyone dared to hope. But can they topple the evil king and restore justice to Alagaësia? And if so, at what cost?

Minu arvamus: Paolini on selle tsükli kirjutamise jooksul väga palju edasi arenenud, aga viimasest raamatust oli minu jaoks tema jutustuse maagia suures osas kadunud ja huvitavad olid minu jaoks vaid viimased paarsada lehekülge alates sellest kohast, kus algas rünnak Urû'baenile. Mul on palju detaile eelmistest raamatutest meelest läinud, näiteks Angela ennustus, et Eragon peab Alagaësiast lahkuma, ja küllap on see, et mul on iga eelneva osa lugemise vahele jäänud väga suur vahe, üks põhjuseid, miks minu jaoks selles raamatus midagi puudu jäi. Kunagi, kui aega jääb, võiks kõik uuesti läbi lugeda Mul on hea meel, et Eragon ja Arya kokku ei jäänud, nad tundusid kogu aeg pigem nagu sõbrad, isegi kui Eragon on peaaegu surematu. Murtagh ja Nasuada muidugi... noh, jah, nendel oleks palju rohkem potentsiaali olnud, aga vaevalt et rahvas tõesti eriti rahul oleks olnud, kui nende kuninganna oleks abiellunud Galbatorixi käsualusega.

Hinnang: 8/10.

77)

Pealkiri: Fifty Shades of Grey

Autor: E L James

Lehekülgede arv: 528



Sisu: When literature student Anastasia Steele interviews successful entrepreneur Christian Grey, she finds him very attractive and deeply intimidating. Convinced that their meeting went badly, she tries to put him out of her mind – until he turns up at the store where she works part-time, and invites her out. Unworldly and innocent, Ana is shocked to find she wants this man. And, when he warns her to keep her distance, it only makes her want him more. But Grey is tormented by inner demons, and consumed by the need to control. As they embark on a passionate love affair, Ana discovers more about her own desires, as well as the dark secrets Grey keeps hidden away from public view...

Minu arvamus: Õudus kuubis! Ma olen ennast alati kriitiliseks lugejaks pidanud, sest raamatute vead jäävad mulle paremini meelde kui nende head, aga selle raamatu juures oli minu jaoks kõik valesti, alustades kohutavast meespeategelasest ja lõpetades naispeategelasega, kelle ainus õige otsus selles teoses sündis raamatu viimaste lehekülgede jooksul. Tõsi, Christian Grey'l oli raske lapsepõlv (milline klišee!), aga kas kõike on võimalik ainult sellele toetudes mõista ja andestada? Kõrvaltegelased olid selles raamatus väga napilt välja joonistatud ja rohkem iseloomu oli nendest ainult mõnel üksikul, eriti meeldisid mulle Elliot ja Katherine, mitte küll selle pärast, et neis oleks olnud midagi erilist, vaid nad olid niisama mõnusad. Raamatus olid väga selgelt ära tuntavad "Videviku" elemendid, sest lõppude lõpuks oli see alguses ikkagi fanfiction ja autor ei ole kas tahtnud või osanud selle riismeid oma teosest välja kirjutada. Uskumatu, et see teos on algatanud uue seks- ja kirjandusrevolutsiooni, sest teisi selliseid teoseid tuleb praegu lademetes ja ma ei taha teadagi, millised need on. Kui seks sellest loost välja jätta, ei jääks peaaegu midagi alles ja kui hakata selle raamatu suunas nooli loopima, saab see koht neid kõige rohkem. Armastusromaanidel pole kunagi olnud vajadust erilise sisu järele, aga nagu näha, saab alati sisutumaks minna.

Vabandust, kui kellelegi see raamat väga meeldib, ma tunnen mõnda sellist inimest küll, nii et ütlen kohe ära, et see on ainult minu isiklik arvamus Arvatavasti loen ma kõigest hoolimata läbi ka järjed, sest kirjandushuviline inimene ei saa ometigi olla teadmatuses, millega see ülekantud tähenduses fantastiline autor oma lugejaid järgmiseks üllatab

Hinnang: 4/10.

Ma suutsin lugeda esimese seksistseenini ja siis andsin ma otsad (feminist minus tagus ja kraapis ja karjus, et minust välja saada juba siis, kui need lepingute sisud ära olid toodud, sest no AUSÕNA, kuidas saab üks naine sellist naist allasuruvat asja kirjutada ja kuidas saab selline asi naistele meeldida?!), lugesin läbi ülejäänud raamatute sisukokkuvõtted, tagusin pead paar korda vastu lauda ja läksin eluga edasi. *on uhke enda üle*

Esimene seksistseen oli kõige leebem Minu sisemine feminist pidas ka ränka võitlust, et sundida mind seda raamatut pooleli jätma, sest mõne koha peal hakkas see mulle väga vastu, aga kirjandusliku uudishimu vastu ei saa Tõepoolest veider, miks naistele see raamat meeldib, sest allasurumise temaatika - millele naised minu arvates seni üsna vastu on olnud - on seal palju tugevamalt esindatud kui armastuse temaatika, aga ehk on see ainult mingi hetkeline massipsühhoos, mis mööda läheb

Üks naljakas asi oli selles raamatus ka, iga kord, kui Christian küsis Anastasialt, kas ta söönud on, oli vastus ei. Sellise söögiisu juures oleks ta minu arvates pidanud olema juba enne loo algust surnuks nälginud

78)

Pealkiri: Kebab ja kilukarp. Kuidas eestlane, soomlane ja türklane restorani tegid (ehk kuidas mitte äri teha)

Autor: Haive Peterson

Lehekülgede arv: 221



Sisu: Eestlane, soomlane ja türklane otsustavad Tallinnas avada kebabirestorani. Peagi saab kinnitust, et kõik mis nihu saab minna, see ka läheb. Remondimees pole ehitaja, vaid töötu pagar, personal on ebakompetentne ning kokk müüb lisaraha teenimiseks köögis odavaid trussikuid. Kliendid ei võta võõramaist toitu omaks ja küsivad hoopis hakklihakastet ja seljankat ning peagi hakkab söögikohta saabuma üha rohkem moslemeid, keda toidust rohkem huvitavad kohalikud naised ja elamisluba. Kuigi pidevalt on probleeme erinevate ametkondade ja võlausaldajatega, on aega ka pidutsemiseks: muuhulgas saab lugeda värvikat kirjeldust Lõuna-Eesti jaanipäevast, kus osalevat ka Somaalia maffiapealik. Kuidas sellises kultuuride virvarris ja suheterägastikus peaks veel raskel masuajal majandama üht söögikohta? „Kebab ja kilukarp“ on tempokas, naljakas ja mõtlemapanev lugu.

Minu arvamus: Üks mis kindel, pärast selle raamatu lugemist ei külasta ma ilmselt tükk aega ühtegi kiirtoidurestorani, sest kuigi naljakas oli see raamat tõepoolest ja autori sulg jooksis päris hästi, oli nende kaante vahel kirjas ka piisavalt palju rõvedusi väljas toidu valmistamise telgitagustest. Ma arvasin, et türklased, moslemid nagu nad on, peavad igas valdkonnas puhtusest lugu, aga see, mis kehtib tualetis, ei kehti ilmselt köögis. Autor jättis oma töökaaslaste kiusamisega vahel ka natuke napaka mulje, aga mis seal ikka, kuidagi pidi ka tema ennast sellises tohuvabohus lõbustama Huvitav, kui palju eestlasi teab, et kebabi singulari partitiiv on kebabit, mitte kebabi? Minu sõpradest ei olnud ükski sellest reeglist kuulnud

Hinnang: 7/10.

79)

Pealkiri: Minu Supilinn

Autor: Mika Keränen

Lehekülgede arv: 196



Sisu: Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.
See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Minu arvamus: Päris tore ja lõõgastav lugemine. Sellest, kuidas välismaalased on eesti eluga kohanenud, on alati huvitav lugeda, eriti kui tegemist on kirjanikuga.

Hinnang: 8/10.

Loetud lehekülgi kokku: 21 779