Jah paraku on selle looga nüüd kõik. Ma ise lootsin ka alguses, et see tuleb pikem...
Aga mis lastesse puutub siis, ma arvan, et Urmas ja Marilin ei saa neid. Ma tegelikult lihtsalt ei kujutaks seda ette.
24.
Hõõrun põske ja saadan emale vihase pilgu. Ta paneb käed rahulolevalt puusa.
''Noh, läheme nüüd koju. Meil on palju pakkida vaja,'' nipsab ema.
''Ei,'' ütlen kaljukindlalt.
Ema kergitab kulme.
''Te ei tohi meid lahutada. See oleks patt. Mina armastan teda ja tema mind,'' lausun põrandat jõllitades.
''Valepuha,'' kraaksatab ema, ''ta on lihtsalt üks pervert, kes tahab oma haigeid vajadusi sinu peal rahuldada.''
Valitseb vaikus. Ema ilme on võidukas.
''Marilinil on õigus,'' kinnitab Urmas ning vaatab emale otse silma sisse, ''ma armastan teda.''
Tema hääletoon on kindel ja veenev. Tunnen, kuidas mu süda sulab.
''Mul läheb süda pahaks,'' pobiseb ema kätt suu ette pannes, ning tormab välja.
Isa pilk liigub minult Urmasele. Ta silmitseb meid mõlemaid kordamööda.
''On teil tõesti tõsi taga?'' küsib ta viimaks.
''Jah,'' ütleb Urmas ja mina noogutan agaralt.
Isa võtab ohates prillid eest. Ta hõõrub neid kampsuniservaga, ning lükkab siis uuesti ninale.
''Ma ei ütleks, et mulle meeldib see, mis teie vahel toimub,'' sõnab ta aeglaselt, ''aga paraku on armastus võimsam kui mina.''
''Nii et me saame sinu õnnistuse?'' küsin rõõmsalt.
''Kas mul on üldse valikut?'' pärib isa vastu, naerukurrud silmanurkades.
''Vist mitte,'' ütlen muigega, ''aga ema veenmisega läheb raskeks.''
Isa järgmine lause lööb mul jalad alt. ''Aga keda see huvitab?''
''Mi-mida?'' kogelen.
''Kuusteist aastat! Kuusteist aastat olen ma näinud, kuidas ta sulle haiget teeb, ning lahkelt silma kinni pigistanud. Kuid see kõrvakiil oli viimane piisk karikasse. Ma viskan ta juba täna korterist välja,'' ta tõmbab hinge ja vaatab mulle sügavalt silma, ''kui sa muidugi oled nõus minuga kahekesi jääma.''
''See on parim otsus, mille sa teinud oled,'' ütlen eufooriliselt.
*
Muidugi teeb ema sellest suure draama. Ta karjub, kisendab ning sõimab meid kõige jubedamate sõnadega.
Ja lõpuks, kui ta on oma saatusega leppinud, pakib ta kohvrid, ning viskab meie kõige kallima vaasi puruks.
''See oli seda väärt,'' itsitab isa klaasikilde koristama asudes.
*
Hoian Urmase käest mööda Kadrioru parki jalutades kinni. Mõned inimesed kergitavad meid nähes kulmu, mõned jäävad järele vaatama.
''Kuidas su isa ennast tunneb?'' küsib Urmas veidi murelikult.
''Oh, ta on rõõmsam kui kunagi varem,'' vastan, olles tema küsimusest natuke rabatud.
Ta jääb seisma ja vaatab mulle otsa.
''Kas sa tahad natuke inimesi ¹okeerida?'' pärib ta, kaval läige silmades.
Mul läheb mõni hetk, et taibata, mida ta sellega mõtleb. ''Sa veel küsid.'
Ta kummardub mulle muiates lähemale, ning surub huuled minu suule. Ma liibun tema vastu ja tunnen, kuidas ta mu kätega enda külge kinnitab.
Märkan eemale tõmbudes, et paljud inimesed jõllitavad meid. Üks vanaproua sosistab midagi, mis kõlab nagu ''Tule taevas appi.''
Urmas haarab endiselt naeratades mu käest, ning me läheme edasi.
*************************************
Lõpetuseks tahan öelda mega suure aitähhi kõigile kommenteerijatele ja lugejatele. Ilma teieta poleks ma suutnud seda juttu ilmselt ära lõpetada.
AITÄHH!
Pealkiri: Re: Armastus ei küsi vanust 
23/8/2012, 22:50
Jap, see oleks haige. Aga, jutt võiks ikka pikem tulla...
Kuidagi nii kahju on, et otsa sai. Nii järsku...
