Armastus ei küsi vanust

Japsiduu.
Millal uut?

Homme või ülehomme.

See karjuma hakkamine oli kõige lambim asi üldse.

Tõsiselt, wtf.

Ahsoo.

16.
Plaanin vihahoos mitu joogatundi vahele jätta, kuid pean vastu ainult ühe päeva. Igatsus Urmase vastu muutub talumatuks.
Minu nõrkus vihastab mind ja ma olen trenni jõudes tige kui herilane.
''Tere,'' kähvan Urmasele, vähemalt suudan viha tema ees säilitada, ning marsin saali tagumisse nurka.
Prantsatan tusaselt istuma. Nüüd on mul mahti enda ümber ringi vaadata.
Märkan, et peale minu ja Urmase on ruumis ainult üks naine, kes vaatab kaugusesse.
''Vabandage,'' ütlen, kuid ta ei tee välja.
Pean kaks korda köhatama, enne kui ta mind tähele paneb. Näen silmanurgast, kuidas Urmas vaikselt naerab.
''Kus kõik on?'' uurin naiselt.
Ta kehitab unelevalt õlgu. ''Ma ei tea. Praegu on ju enamikul puhkus.''
No muidugi. Täielik ebaõnn.
Äkitselt hüppab naine püsti. ''Oh issand, mis praegu meelde tuli. Mul on ju tänaseks hambaarsti juurde aeg kinni pandud.''
Ta tuiskab välja. Soovin temaga kaasa minna.
Ma ei taha Urmasega kahekesi jääda. Vähemalt praegu mitte.
''Hakkame pihta,'' sõnab Urmas lõbusalt.
Kiristan hambaid ja kaevan oma ajus, et leida vabandus lahkumiseks.
See ei ole ju tegelikult raske. Ma võiksin näiteks oksendamist teeselda, olgugi, et mulle ei meeldi sellise asjaga nalja teha.
''Maa kutsub,'' ütleb Urmas ning nipsutab sõrmi.
Uskumatu! Ta käitub nii, nagu poleks ta alles minu peale karjunud.
''Las kutsub,'' vastan ükskõikselt.
Ma tean küll, et käitun nagu viimane ülbik, kuid Urmas rikkus ilusa õhtu ära.
''Mis lahti on?'' pärib ta mind teravalt silmitsedes.
''Tead, et sa astud praegu iseenda reeglitest üle,'' nähvan talle.
''Millest sa räägid?'' küsib ta ilmsüütult.
''Muidugi. Teeskle jah. Hea küll, ma siis tuletan sulle sinu enda sõnu meelde: Meie vahel ei tohi midagi olla,'' tunnen, kuidas mu hääl tooni võrra tõuseb.
Pisar voolab mu põsele. Pühin selle raevukalt ära, andes endale kogemata kergemat sorti kõrvakiilu.
''See tegi sulle haiget,'' nendib Urmas viimaks.
Mul kulub mõni hetk mõistmiseks, et ta räägib oma sõnadest, mitte kõrvakiilust.
Noogutan.
''Aga ei tohiks,'' ütleb ta.
''Liiga hilja,'' nähvan, ja taipan, et olen end paljastanud.
Ta tuleb mulle veidi lähemale.
''Niisiis, kas sa võtad mulle politseis lähenemiskeelu?'' küsin juttu mujale viies.
''Marilin,'' sõnab ta, olles mulle nii lähedal, et pean talle otsa vaatamiseks ühe sammu tahapoole astuma, ''sa oled tark tüdruk, ja mõistad ise ka, et see ei toimiks. Isegi sõprus kõlaks haigelt.''
''Aga sa ütlesid haiglas, et me oleme sõbrad.''
''Jah. Aga ma juurdlesin hiljem selle üle, ja taipasin, et see on vale. Minuvanuse mehe ning sinuvanuse tüdruku vahel ei tuleks midagi välja. Mõtle, kuidas su vanemad reageeriksid, kui kuuleksid, et sul on keskealine sõber.''
Saaksid tõenäoliselt šoki.
''Miks sulle teiste arvamus korda läheb?'' nõuan. ''Miks sa arvad, et me peame suhtlemise katkestama lihtsalt sellepärast, et see kõlab haigelt?''
''Kujutle, et sinu tütar teatab sulle, et suhtleb keskealise mehega. Kuidas sa reageeriksid?'' küsib ta.
''Ma toetaksin teda. Kui ta sellest mehest tõesti hoolib,'' vastan ausalt.
Urmas ohkab
''Kas sa siis suhtleksid minuga, kui ma sinuvanune oleksin?'' küsin ettevaatlikult.
''Me suhtleme ju praegu ka.''
''Nojah. Aga kas me siis võiksime sõbrad olla?'' pärin edasi.
''Jah. Võib-olla enamatki,'' ütleb ta nii vaikselt, et võin seda vabal ette kujutada, ja lahkub.

Ootasin vist sellest osast vist veidike enamat, ma vist lootsin peaaegu, et nad lähevad tülli, aga see selleks, sest kokkuvõttes tuli hea osa välja.

Ma ise ootasin ka enamat.

Miks Urmas järsku talle selja pööras? Varem oli ju kõik korras?
Kas tal hakkasid tunded tekkima ja ta kardab?

Ma lugesin ka enne osa läbi, kuid ei jõudnud kommenteerida.


Mulle väga meeldis. :)
Osade pikkuse kohta ei ütle ma enam midagi, sest nagunii ilmuvad sul uued osad väga tihti.

Ma olen vist mingi ainus, kes vanusevahes kunagi probleemi ei näe.

Mina ka ei näe!

Vau, lihtsalt super.
Kusjuures see jutt tuletab mulle meelde minu ja minust 8 aastat vanema mehe suhtlust..mis lõppes ka suht nii et me vaidlesime, minul olid tunded, temal ka midagi aga minu vanemad ei olnud absoluutselt sellega nõus et me suhtleme ja tema ütles et ta liiga vana mulle ja me saame ainult sõbrad olla..ja siis ma vihastasin ja me läksime tülli ja nüüd on tal keegi omavanune
Aga jutt on super, üks öö üritasin telefonis lugeda seda, kaks osa sain loetud aga edasi oli võimatu, nüüd lugesin lõpuni ja super, lihtsalt megahea

SugarPiece: Urmas arvas, et Marilin saab ise aru, kui eba see on ja hoiab seega temast eemale. Aga nähes, et Marilin ei tee sellest numbrit, otsustas ta ise Marilinile selgeks teha, kui imelik nende suhe oleks ja mida ta sellest arvab.
Alice: Aitäh. Urmas oli lihtsalt natuke vihane.
*Nastik: Muidugi oli (on) Urmas segaduses. Suures segaduses.
Ja tore, et nende vanusevahe sind ei häiri. :)
Cilen: Aitäh. :)
Murtagh: Näiteks Marilin kuulub nende hulka, kelle jaoks see probleem pole.
nasicc: Tore :)
onneriin: Aitääh. Ma kujutan ette, et telefonist on neid osasid üsna lihtne lugeda (lühikesed, nagu nad on ). Kahju, et teil selle mehega nii läks. .

Ma luban, et järgmine osa tuleb pikem, parem ja keegi ei karju seal.

Ok!

Nojah, eks ta ole..
Aga ma loodan et uus osa tuleb juba varsti?!

Whaat, ikka pole uut?
Ootan.

See vahe on natuke pikaks vajunud jah.
Kui mind täna loomingurünnak tabab, saate uue osa homme.

Juba lootsin et uus osa on..

Toimuski. :)

17.
Ärkan sooviga teha midagi erilist. Midagi, mida ma pole varem teinud. Midagi, mis aitaks mul Urmase vähemalt natukeseks peast välja saada.
Hüppan voodist välja ja silmitsen oma tuba kriitiliselt. Mu pilk peatub riidekapi ees vedelevatel Adidase tossudel.
Justnimelt. Seda ma teha tahangi. Joosta.
Tõmban jalga poolpikad liibuvad dressipüksid ning selga punase dressipluusi.
Lähen juukseid hobusesabasse sidudes kööki.
Isa istub laua taga ja joob midagi. Lõhna järgi otsustades on see kohv.
''Ma lähen jooksma,'' teatan talle.
Ta vaatab mind niimoodi, nagu oleksin öelnud, et lähen sõjaväkke.
''Jajah, tore,'' ütleb ta lõpuks, ''muidugi mine.''
Suundun aeglase sörgiga Kadrioru pargi poole. Keskendun oma hingamisele. Nina kaudu sisse, suu kaudu välja. Nina kaudu sisse, suu kaudu välja.
Mu jalad liiguvad asfaldil väikeste tüpmsatustega edasi. Tuul mängib mu juustes, linnud laulavad, ma pole viis minutit Urmase peale mõelnud. Elu on ilus.
Jõuan valgusfoorini. Loomulikult on see punane. Venitan rohelist tuld oodates jalgu ja hüplen natuke kohapeal.
Täpselt siis, kui olen sõiduteel mõned sammud astunud, märkan teda. Ta jookseb aeglaselt, valge särk keha ümber lehvimas, otse minu poole. Ta pole mind veel näinud, sest vastasel juhul oleks ta teises suunas jooksma hakanud.
See pole enam naljakas. Miks me kogu aeg kusagil juhuslikult kokku saame? Miks tema otsustas minuga samal ajal sörkjooksu teha? Miks-
''Neiu! Neiu, vaadake ometi!'' hüüatab keegi vanaproua.
Avastan, et seisan endiselt keset sõiduteed. Tuli on punane.
Pööran pea paremale ja näen, kuidas minu poole kihutab tuhatnelja üks auto. Käsin oma jalgadel tööle hakata, kuid need ei kuuletu, ja ma jään tardunult seisma.
Auto jõuab lähemale.
Hakake tööle, käsin oma jalgu.
Ei midagi.
Äkki haarab keegi mu õlgadest ja tõmbab mu kõnniteele. Vaatan ehmunult, kuidas auto käänaku taha kaob. Paar sekundit veel ja ma oleksin surnud olnud.
''Mis sul viga on?'' nõuab kellegi hääl. Taipan, et see kuulub Urmasele.
Vaatan temast välja tegemata kaugusesse.
Urmas raputab mind õrnalt. ''Marilin!''
Meie ümber kogunevad inimesed. Nad sosistavad omavahel. Keegi võtab kaamera välja.
Lollid, vastikud inimesed. Jõllitavad nagu lehmad.
Urmas ohkab, haarab mu sülle ja tassib pingile.
Jälgin, kuidas inimestesumm pettunult laiali valgub.
''Marilin?'' sosistab Urmas.
Ma ei tee temast välja.
Ta võtab mu lõuast kinni, ja sunnib mind endale otsa vaatama.
Jõllitan üksisilmi murekortsu tema kulmude vahel.
''Mis sul arus oli?'' nõuab Urmas tungivalt.
Kehitan õlgu. Mulle meeldib kimbatus tema näol.
Möödujad saadavad meile veidraid pilke.
Urmas ei tee neist välja. Ta hoiab endiselt mu lõuga. Tunnen, kuidas ta haare natuke tugevamaks muutub.
''Marilin. Räägi minuga.''
Suunan pilgu eemalolevatele puudele. Ma ei tea ise ka, miks ma niimoodi käitun. Ilmselt on ainus loogiline seletus see, et ma olen õnnetusejärgses šokis.
''Vaata mulle otsa,'' käsib ta karmilt.
Ignoreerin teda.
Ja siis tunnen paremas põses kerget valu.
Urmas andis mulle kõrvakiilu!
Mitte küll sellise, nagu seebikates jagatakse. See sarnanes pigem sellise kõrvakiiluga, mida annavad arstid patsientidele, et neid teadvusele tuua.
''Ai,'' ütlen väikese hilinemisega ja pööran pilgu tigedalt temale.
Kuid tema silmadega kohtudes mu pilk leebub. Ma ei olegi tähele pannud, et tal on sinised silmad. Helesinised.
''Miks sa nii tegid?'' pärib ta.
''Miks sa mu ära päästsid?'' küsin vastu. Tegelikult ma vist tean põhjust. Aga ma tahan, et ta selle ise välja ütleks.
Urmas ohkab, kuid tema ilme muutub lõbusamaks. ''Mina küsisin esimesena.''
''Ma ei tea. Mu jalad lihtsalt ei kuuletunud,'' vastan ükskõikselt.
''Väga veenev,'' sõnab ta sarkastiliselt.
Urmas hakkab minu küsimusele vastama, kuid kellegi köhatus katkestab teda.
Meie ees seisab seesama vanaproua, kes oli mind auto eest hoiatanud.
''Kuidas sa end tunned?'' küsib ta oma punast pearätti kohendades.
''Hästi,'' vastan automaatselt.
''Tore,'' kostab ta ning prantsatab otse minu ja Urmase vahele.
Tunnen end väga ebamugavalt, kuid püsin pingil viisakuse pärast mõned minutid.
Lõpuks tõusen püsti. Urmas ühineb minuga ja me lähme teineteist narritades edasi.

Mulle meeldis. :)

See vana naine oli ikka küll tore. Nii palju, kui mina aru sain istusid Marilin ja Urmas üksteisele päris lähedal ning see naine pressis end nende vahele.

Aitäh, et meeldis.
Umbes nii oli jah, aga see vanaproua oli ikka päris kokkukuivanud ka.