Armastus ei küsi vanust

Sõbrad suudlevad... Sõbrad teevad veel muid asju ka...

Et siis lugesin ka... alguses tundus täitsa huvitav, aga justtäpselt 7 peatükk oli juba vastumeelne. Ma ei mõista, miks igas jutus peab olema mingi draama ja narkootikumid ja röövimine ja kõik see asi. Võiks ju ometi olla mõni jutt, mis ongi õnnelik või pole nii... tüüpiline.

Aga noh. Muidu iseenesest mulle meeldib, ja vastu ei hakka ka see vanusevahe.

Mõtlesin, et kommenteerin ära, sest noh, ma ei tea, kui püsiv lugeja ma olen.

Ma lugesin selle juba eile või millalgi läbi, aga ei viitsinud kommenteerida.
Igatahes ootan ma seda aega, mil Urmas teda taaskord suudleb ja talle armastust avaldab.

Audrey: Nõus, selliseid sõpru on ka. :)
*Nastik: Jah, mulle meeldib kiiremini liikuva sisuga jutte rohkem kirjutada ka.
Aga ma arvan, et kui ma pikemaid osasid kirjutan, siis tulevad omakorda jälle pikemad vahed sisse. :)
Murtagh: Ma luban, et nüüd edaspidi keskendun Marilinile ja Urmasele, mitte Kaido vägitegudele. . Ja ma loodan, et sa loed selle jutu siiski lõpuni välja. :)
Cilen: See tuleb varsti. :)

ähh tead kuidas ma lootsin, et praegu uus osa tuleb??!!!
kähku uut!

Ma katsun uue osa esmaspäevaks (ma tegelikult kardan, et ei jõua), või siis teisipäevaks valmis saada.

15.
Urmas on joogatrennis tagasi vähem kui nädalaga. Aga ta ei näita harjutusi ise ette, vaid ainult juhendab või parandab.
Terve trenni vaidlen sisimas endaga. Ma ei suuda leida endas julgust ta välja kutsuda, kuigi tean, et tahan seda üle kõige teha.
Urmas märgib, et ma olen kuidagi eemalolev.
Vaatan ehmunult ringi. Teised on kõik juba järgmise harjutuse juures, aga mina jändan ikka veel Kalliskivi poosiga.
Jälgin, kuidas Urmas minust eemaldub, käed aknalauale toetab ning mõtlikult välja vaatab. Ta on õnnetu. Ja seda minu pärast. Jooga on tema õhk, vesi ja kirg, ning ta ei saa seda minu süü tõttu tükk aega teha.
Süütunne kipitab mu kurgus koos ühe teise tundega. Selle tundega, mis sunnib mind Urmase välja kutsuma.

Viivitan nii kaua, kuni kõik naised on saalist väljunud, ja lähen siis Urmase juurde. Ta vaatab mind ootavalt ning sõnad lähevad mu peas segamini.
Endalegi aru andmata olen talle lähenenud. Me oleme üksteisele nii ligidal, et ma tunnen tema hingetõmbeid oma nahal.
Ta ei tõmbu eemale, vaid jälgib mind ikka veel selle sama pilguga.
Pöötan pea kõrvale ja köhatan. ''Ma tunnen end ikka veel juhtunu pärast süüdi. Ja otsustasin selle leevendamiseks su välja kutsuda,'' leian lõpuks õiges sõnad.
''Marilin,'' ohkab Urmas ning suleb silmad, ''see pole sinu süü.''
Kuidas ta siis ei saa aru, et see on ettekääne? Ettekääne tema välja kutsumiseks.
''Ma..'' alustan, kuid Urmas surub sõrme mu huultele.
''Aga sinuga välja võin ma küll tulla,'' jätkab ta.
Üritan mitte rõõmust hüppama hakata. See on raske.
''Kas sulle kinno minna sobib?'' küsin.
Urmas raputab pead. ''Tegelikult mõtlesin ma midagi muud.''

*
Seisan oma maja ees ja ootan Urmast, täpselt nagu ta palus. Isa ja ema on läinud ühele kunstiüritusele. Niisiis ei pea ma vahele jäämist kartma.
Peagi saabub Urmas kohale....jalgrattaga!
Jõllitan teda pärani silmadega.
''Istu sinna,'' palub ta ning nõksab peaga pakiraami poole.
''Said juba terveks?'' pärin uskumatult.
''Mu jalad on kogu aeg terved olnud,'' sõnab ta kelmikalt.
''Aga..''
''Istu pakiraamile.'' See kõlab nagu käsk. Ja käsud on täitmiseks.
Võtan tema ümbert kõvasti kinni, et mitte kukkuda.
Järsku laseb ta mõlemad käed lenkstangist vabaks ning sirutab need välja.
''Segane oled või?'' nõuan temalt paaniliselt.
''Proovi ka,'' soovitab ta, ''see on suurepärane tunne.''
''Ku-kurv,'' kogelen ja pigistan tema pihta veel tugevamini.
Urmase käed on ühe hetkega tagasi lenkstangil.
Ratas vänderdab pisut, kuid jääb õnneks siiski püsti.
Urmas laseb lenkstangist uuesti lahti.
''Proovi,'' ütleb ta, ''sa jääd ellu, ma luban.''
Vabastan aeglaselt vasaku käega, parem endiselt tugevalt Urmase ümber. Lõpuks sirutan ka selle välja. Urmas põimib oma sõrmed minu omadega kokku.
Me lendame. Me oleme justkui üks suur lind, kes tiibu välja sirutades maapinna kohal liugleb.
Mu juuksed lehvivad ägedalt tuules.
Urmasel oli õigus, see tunne on suurepärane.
Kui Urmas ratta peatab, avastan, et oleme jooga aasal. Ta toetab ratta puu najale.
''See oli, oli...'' sõnadest jääb puudu.
''Vapustav,'' ütleb Urmas minu eest.
Ja siis surub ta mu vastu puud, huuled minu omadest ainult ühe liigutuse kaugusel. Me mõlemad hingame raskelt.
Järgmisel hetkel on ta minust mitu sammu eemal, näoilme kalk.
''Miks sa lased mul endaga niimoodi teha?'' küsib ta karmilt, peaaegu kurjalt.
''Teha mida?'' pärin ehmunult.
Mis talle küll sisse läks?
''Mina olen nelikümmend neli ja sina kuusteist!'' karjub ta, hääl meeleheitest rabe.
''Sa tõid mu siia, et minuga õiendada või?'' ka minu hääl on tõusnud.
Urmas vaarub veel paar sammu tahapoole. ''Ei.Anna andeks.''
''Mis siis valesti on?'' ei saa ma aru.
''Meie. Me ei tohiks niimoodi teha. Meie vahel ei tohiks midagi olla.''
Kas meie vahel üldse on midagi?
''Vanus ei loe,'' ütlen vaikselt.
''See on haige. Haige ja vale. Ma võiksin vanuse poolest vabalt sinu isa olla.''
''Ei lähe läbi. Mul on juba kaks isakanditaati olemas.''
Urmas haarab rattast kinni. ''Ma viin su koju.''

"See oli, oli..." sõnadest jääb puudu.*

Osa oli suurepärane ja mina ootan uut, kuna ma ei oska siia midagi tarka juurde lisada siis ütlen ma lihtsalt välja, et ootan uut, kuna minul pole millegi kallal nuriseda hetkel.

Aitääh.

Väga hea, Urmas, veel ei tohigi suudelda. See oleks mage.
Aga oh, millesse see Urmas end mässinud on.
MIKS sa ta NII VANAKS tegid?

Mhhhhhhh.... Igatahes, jah, mulle meeldis

Kuraaat! Urmas vana jobu võiks juba kiusatusele järele anda. Ma juba lootsin, et nad suudlevad... aga ei.
Mh.

Aga küll nad suudelvad.
Osa meeldis väääga! :)

"Sa tõid mu siia, et minuga õiendada või?"
Ma lol-isin.
Ah well, uut!
Meeldis see, et vahelduseks ei olnud siin mingisugust hullu narkodraamat vms. Ja et Urmas hakkas lõpuks nii reageerima nagu ma ootasin. See on asi, millest neil tuleb teadlikult üle saada.

Lugesin selle läbi ja ütlen, et ausalt mulle meeldib Urmas, kuid mitte Marilin. Lahe oleks kui nüüd tuleb välja, et Urmas meeldib mõnele vanemale naisterahvale, kuid tüdruk püüab ikkagi vahele segada. Siis oleks ta egoistlik -.-
Ning mehel on õigus - 44 ja 16. See pole normaalne.

Kuid igatahes Uut osa ootan ikkagi

Muidugi on nende vanusevahe ebanormaalselt suur, aga kui hakata mõtlema siis see võib-olla polegi nii suur asi. Muidugi Urmas sureb palju ennem ära, kui Marilin, kui viimane just autoõnnestusse või kuhugi ei satu.
Igatahes tahtsin ma seda öelda, et Urmas pidi ju päris kobe olema ning minu kujutelmas on ka Marilin oma vanuse kohta juba väga küps. Ja see tähendab, et nende armastus pole midagi nii haige ja vale nagu Urmas väitis.

Tegelikult, Emand, poleks see Marilini poolt midagi nii egoistlik. Olgu, siis ehk küll, kui Urmas tõesti seda teist naist armastaks, kuid muidu ei. Ja Urmas ei armastaks nagunii kedagi peale Marilini.
Tema eemale hoidmiseks ehk küll, kuid muidu mitte.

Hippi: Aitäh:). Urmase vanus ongi selle jutu point.
Cilen: Aitähh. :) Ja kui ka Urmas noorem oleks, võib ta ikkagi mõne haiguse või õnnetuse läbi Marilinist palju varem ära surra. Aga tõenäoliselt elab ta siiski päris vanaks.
Nasicc: Jah, narkoteemal on nüüdseks kriips peal. Sellest vanusevahe ebanormaalsuse mainimisest ei saa nad tõepoolest üle ega ümber.
Emand: Ma arvan, et keegi naine nende suhtele vahele segama küll ei hakka.
Aga Urmase eks võib küll aeg-ajalt nägu näidata.

Aitäh, aitäh

Urmas võiks olla selline... 30-ndate keskel vanuses Siis oleks asi päris ohooohohohoooo

Mulle hakkab tundma, et pingutasin Urmase vanusega liiga üle....
Aga nüüd on vist liiga hilja(kui ma just ei leia loogilist põhjust, miks Urmas ennast vanemaks valetas)

Hmm... äkki ta arvas, et selle vanusega ta võiks Marilini eemale peletada?

Selline 34-aastane tüüp oleks päris sexy juba

Hah. Lihtsalt näita oma meisterlikkust ja pane see vanusevahe enamiku jaoks töötama. Mina olen sellega ok. xD Ja kui jääbki inimesi, kelle jaoks see liig...? Saavad ikkagi loost elamuse.

Aga ma õnnelik, et narkojural kriips peal. :)

Emand: Ma mõtlesin ise ka alguses seda. :)
Audrey: Ega 35-aastasel ka ju viga poleks.
*Nastik: . See teine tundub päris hea mõte. Poleks ise selle peale tulnudki.
nasicc: Jah. Ma arvan, et ma vist tegelikult jätan vanusevahe ikkagi selliseks. Las see jutt olla selles suhtes teistest erinev.