Armastus ei küsi vanust

Laupäeval?

Kuule, kus sa elad?

Ma lähen Rootsi. :)

Hm... Millal tagasi tuled?

Laupäeva hommikul. Aga siis ma pean pärast seda jälle ühele sünnipäevale minema.


Alice, mis kohtades sa naersid?

KELLEL on KOGU AEG mingid SÜNNIPÄEVAD?! :d

Ee, minu sugulastel ja peretuttavatel. Juuli on selles osas päris tihe kuu.
Aga Oktoober on veel hullem.

Psh.

Sünnipäevad on toredad asjad. :)

Nastik, ära põe, ma satun veel vähem sünnipäevadele. Miks? Sest keegi ei tähista eriti Aga viimane sünnipäev oli selline, kus pm tähistati nelja sünnipäeva koos
Aga selliseid koosviibimise asju toimub ikka Mõnikord sõpra(de)ga, mõnikord sõbranna(de)ga Planeerimise asi

Niiiimeeeeldib .. :)

*Nastik ära põe XD Mina ei käi üldse nagu. Ok vanaema ja vanaisa oma kaasaarvatud, kuid teiste inimestega... hmm vist ainult ühel (kui sedagi) olen käinud

Emnad, same same, mõni üksik sõbranna isegi kutsub sünnale.

Apsakas

Nope, ma ei viitsi.

Minu meelest ka, tavaline näpukas, juhtub ikka. Kõik saime aru, et asi oli Emanda pihta.

Mis minuga oli?

Mulle jõudis kohale just, et kui MyMystery oleks läind Rootsi täpselt nädal varem, oleksime ühel reisil old.

Noh, ega mina ka just eriti tihti sünnipäevadel ei käi. Lihtsalt mõned kuud on natuke tihedamad sellessuhtes. Vahepeal on täielik vaikus.

Wissel: Aitäh, et sulle meeldib.
nasicc: Päriselt? .
Eesti on väike. Juba Stockholmis on rohkem inimesi kui terves Eestis kokku.

Just nii. xD

10.
Lõpuks, kui olen kõik poosid mitu korda läbi teinudd, võtan südame rindu ja helisatan isale.
''Marilin?'' küsib ta ehmunult. Õnneks ei vastanud seekord ema
''Tere, isa,'' ütlen vaikselt.
''Sa ei oleks tohtinud nii teha. Ema oli šokis. Minust rääkimata,'' noomib ta.
Tunnen, kuidas häbipunetus mööda mu põski üles ronib.
Mul on isa ees piinlik.
''Anna andeks,'' sosistan.
Isa vaikib. Kuulen ainult tema raskeid hingetõmbeid.
''Tule koju,'' palub ta viimaks ja lõpetab kõne.
Miks ma pidin selline loll egoist olema? Kuidas ma küll ei taibanud, et emale haiget tehes haavan ka isa?
Kuid nüüd on liiga hilja kahetseda.
''Lähme,'' ütlen Urmasele ning hakkan tagasi metsa poole sammuma.
''Pahandused?'' küsib ta mulle järele sörkides.
Kehitan õlgu. ''Nii ja naa. Pigem sisemised piinad.''
Jõuame autoni. Urmas avab kõrvalistuja ukse. Lipsan tänulikult sisse.
Sõit möödub vaikides. Urmas jälgib teed, silmad pisut pilukil. Mina mõtlen, mis oleks parim moodus isa ees vabandamiseks.
Peaksin ma talle viima lilled, kommikarbi ja õhupalli kirjaga ''Mul on kahju'', või tegema hoopis vesiseid kutsikasilmi ning südamest vabandust paluma?
Teine variant tundub parem.
Urmas peatab auto tänavanurgal, minu majast natuke kaugemal.
''Sul on juba piisavalt jamasid,'' selgitab ta.
''Aitäh,'' ütlen siiralt.
''Mille eest?''
''Et sa mu ära päästsid.'' Ja ema kiusata aitasid.
Naeratan häbelikult.
Ta takseerib mind natuke ning ütleb siis: ''Meil jäi aasal midagi tegemata.''
Mu süda jõnksatab ja kõhus hakkavad liblikad lendlema. ''Mida?''
Ta kummardub minu poole ja surub huuled minu suule. Klõpsan turvavöö lahti ja liibun talle lähemale, käsi tema õlgade ümber pannes. Tema käed põimuvad tugevalt minu piha ümber.
Mu mured kaovad ning asenduvad rõõmuga, mis soojalt igasse minu keharakku rändab.
Ta tõmbub eemale ja vajub istme selja toele.
Avan kobamisi ukse, saadan talle veel ühe naeratuse ja koperdan välja.
Miks ta mind suudles? Seekord ma ju ei palunud tal seda teha.
Või siiski...
Äkki ma andsin soovi teda suudelda aasal liiga selgelt edasi?
Mu peas keerlevad küsimused haihtuvad kohe, kui korteriukse avanud isa nägu näen. Korraga tunub ta mitu aastat vanemana. Ta õlad on kühmus, silmad prilliklaaside taga vesised ning mure on tema näkku sügavad vaod vajutanud.
''Isa!'' hüüatan. Mu hääl murdub.
Torman tema embusesse. Ta kallistab mind ebaevalt vastu.
''Kus ema on?'' küsib ta kähedal häälel.
Pilgutan hämmeldunult silmi. ''Kas teda siin pole siis või?''
Isa võtan prillid eest ja nühib neid kampsuni servaga. ''Ta läks sind otsima.''
Mu suu vajub ammuli. Siin peab mingi viga olema.
Minu ema läheb mind otsima.
''Isa toetub raskelt kummuti servale. ''Ta teab, kus Kaido pesitseb.''
''Oh ei,'' sosistan.
Isa avab suu, et midagi öelda, kuid just siis heliseb telefon.
''H'hallo?'' küsin kõhklevalt.
''Tere, tütreke,'' lausub irvitav hääl.