Just-just
11.
Pillan telefoni maha. See lülitub automaatselt kõlarile.
''Sinu ema on meie käes,'' sõnab Kaido hääl rahulikult.
Isa võpatab. Ma surun käe suule, et mitte karjatada.
See ei tähenda head.
''Tundub, et sa ei pidanud meie kokkuleppest kinni. Niisiis ei pea ka mina seda tegema. Aga kuna ma olen nii heasüdamlik, pakun sulle uut diili. Sina tuled tagasi minu juurde ning ma lasen sinu ema vabaks,'' pakub Kaido.
Ei, vormivad isa huuled hääletult.
''Oota!'' hüüatan. ''Kuidas ma saan kindel olla, et sa ei valeta?''
Kaido ohkab valjult. ''See on nüüd küll inetu, et tütar oma isa ei usalda. Hea küll. Sirje, ütle midagi.''
Vaikus.
Ja siis kostab väike tümpsatus. Ema karjatab.
''ÄRA TEE TALLE HAIGET!'' röögatan, mu hääl on paanikast rabe.
''Rahu. Sinu emaga on niikaua kõik korras, kuni sa meie kokkuleppest kinni pead. Aga kui sa otsustad, et on targem koju, selle kunstikust äpu juurde jääda, lendab üks väike kuulike sinu ema pähe.''
''Ma tulen,'' ütlen nii vaikselt, et kuulen seda isegi vaevu-vaevu.
''Mida?'' õrritab Kaido.
''Ma tulen,'' kordan valjemalt.
''Hästi. Kohtume siis
Tervise Tee ees. Aga pea meeles, et kui mina või keegi minu jüngritest, märkab sinu lähedeuses kasvõi ühte võõrast, on sinu emaga kõik,'' lubab Kaido ning lõpetab kõne.
''Sa.Ei.Lähe.Sinna,'' sisistab isa jäigalt.
''Muidugi mitte. Miks ma peaksingi? Ema ei armasta mind. Kui tal on minust suva, võib minul temast ka olla. Las jääbki sinna. Paras talle,'' vastan külmalt. ''Kas sa teed soovid?'' küsin lahkemalt.
Isa vajub seina vastu. ''Jah. Jah palun.''
Lähen kööki ja vajutan vee keema. Võtan ravimikapist välja unerohu ning purustan selle isa siilipildiga kruusi sisse. Valan keenud vee tassidesse ja lisan Earl Grey- teekotikesed.
Hõikan isa. Ta loivab kööki. Tänased sündmused on ta täielikult läbi võtnud.
Isa lonksab teed. ''Me ei saa teda ju sinna jätta.''
Sirutan käe tema poole. Meie sõrmed põimuvad kokku. ''Rahuneme kõige pealt maha. Küll me midagi välja mõtleme. Sina võid end näiteks puuks riietada ja kaasa tulla,'' pakun.
''See pole naljakas,'' ohkab isa.
''Ma tean. Ma olen rooste läinud,'' vastan.
Tassid saavad tühjaks. Tõusen ja loputan need puhtaks.
Kui ümber pööran, on isa pea lauale toetanud ning magab sügavalt.
Mul on kahju, et pean talle teist korda tänase päeva jooksul haiget tegema. Kuid mul pole muud võimalust.
Ma pean ema ära päästma. Ma ju siiski hoolin temast. Ma olen tema luu ja veri. Ilma temata mind ei eksisteerikski.
Ja äkki näitas see, et ta mind päästma tuli seda, et ma ikkagi tähendan talle midagi?
Kirjutan märkmepaberile kolm lihtsat sõna
Ma armastan sind ning asetan selle isa ette.
Astun korterist välja. Kell on tublisti üle kesköö.
Õnneks on praegu veel valge.
Olen
Tervise tee klubist umbes mõnekümne meetri kaugusel, kui märkan eemal üht kogu.
Alguses arvan, et tulijaks on Kaido, kuid kui ta läheneb, mõistan, et see peab keegi teine olema. Kui just Kaido pole poole päevaga mitukümmend kilo kaotanud.
Kogu jõuab mulle ligemale. Ja teate, kelleks ta osutub?
Urmaseks.
''Mida sina siin teed?'' küsime korraga.
Tema vastab esimesena:''Ma unustasin mobiiltelefoni siia.''
''Ja...eee..mina tulin lihtsalt jalutama,'' ütlen hädiselt.
Urmas kergitab kulmu. ''Kesköösel? Mulle tundub, et sa lausa
otsid perverte ja teisi kahtlaseid tegelasi.''
Tegelikult on tal õigus. Peaaegu.
''Einoh. Ma saan hoopis oma sõbranna ning tema emaga kokku. Me läheme öist Tallinna vaatama,'' luiskan. Kirun ennast, et ma varem sellise vale peale ei tulnud.
Urmas astub paar sammu lähemale ja vaatab mulle pinevalt silma.''Seekord viin su koju. Ja annan sinu isale üle. Ja kui vaja, teen seda vägisi,'' ähvardab ta.
''Katsu aga,'' nipsan ning pistan jooksu.
Urmas on mul mõne hetkega järel. Ta haarab mul tugevalt piha ümber ja surub mind tugevalt enda vastu. Siplen raevukalt.
''Ma ei tea, mis sul plaanis on,'' sosistab ta vihaselt, ''aga ma rikun selle ära.''
Tema käed pigistavad kruustangidena minu pihta.
Mul õnnestub temast natuke eemale rabeleda ning virutada jalaga sinna, kuhu päike ei paista.
Urmas vajub kössi.
''Anna andeks,'' sosistan, ''kuid see on elu ja surma küsimus.''
Torman tagasi
Tervise Tee poole.
Kuulen Urmase samme enda taga.
Meie vahe lüheneb järjest rohkem, kuid mul on siiski veel väike edumaa.
Lisan kiirust ja jooksen otse Vasja sülle.
Ta vannub vene keeles. Mul on hea meel, et sellest aru ei saa.
Urmase sammud on vaibunud. Huvitav, kas ta peidab end kusagil ning luurab meie järele?
Nii palju, kui teda tunnen, tean, et ta ei anna kergelt alla.
''Davai, lähme,'' ühmab Vasja.
Ta asetab rohmaka käe minu õlale. Vingerdan eemale. ''Ma oskan ise ka kõndida.''
''Nagu soovid,'' nähvab Vasja ja hakkab vene keelselt laulu laulma.
Kiristan hambaid ning surun käed vargsi kõrvadele.
Peagi oleme uberiku ees. Vasja viipab viisakalt, andmaks märku, et mina võin esimesena minna.
Tänan teda sarkastiliselt.
Peatume uuesti paksu kivist ukse ees.
Palvetan, et emaga oleks kõik korras.
Justkui vastuseks kostub minuni ema naer. Või vähemalt ma arvan nii. Olen ema ainult ühe korra naermas kuulnud. See oli siis, kui ma oma lemmikkleidi, mille ostmiseks olin mitu kuud raha kogunud, peale kohe esimesel kandmise päeval ¹okolaadijäätist peale ajasin.
Vasja avab ukse. Astun sisse ja tardun.
Mulle avanev vaatepilt võtab mu sõnatuks.
Pealkiri: Re: Armastus ei küsi vanust 
21/7/2012, 18:11
Natuke kokkujooksnud ajud on mul täna 
