Armastus ei küsi vanust

Aitäh. :)
See, kas Kaido on ta emaga koos selgub järgmises osas.

Haaa, Urmas sai haiget.

Jah ja ta tahtis ju tegelikult ainult head.

Õõõõ, see emmekene on mingi bitch. Raudselt kokkumäng selle Kaidoga...

Ja ma hakkasin mõtlema, et äkki Urmas pole ka see, kelleks ta end väidab olevat.

Hmm.

Audrey: Ei,ei,ei,ei. Urmas on headus ise.
Alice: Aitäh. :)
*Nastik: Aitäh, et meeldib. :)
Kui Marilin emale helistas ütles ta "Kaido tervitab"
Sellest järeldas ema, et Kaido on Marilini kätte saanud ja läks mehe juurde. Ja Kaido järeldas omakorda sellest, et Marilin on oma emale temast rääkinud. :)

Pole hullu, pole hullu .
Võib olla oleksingi pidanud seda kohta rohkem täpsustama.

Ega ma uusi osasid liiga lühikeste vahedega ei lisa?

12.
Ema ja Kaido istuvad põrandal. Kaido käsi on tihedalt ümber ema õlgade.
''Oi, kes kohale jõudis,'' rõõmustab ema ja toetab pea Kaido najale.
Jõllitan neid ammulisui. ''Mis siin toimub?''
''Ütleme nii, et sa langesid minu ja Kaiod korraldatud lõksu. Mind lausa huvitab, kuidas sa said nii naiivne olla ja arvata, et mina tulen sind päästma,'' on ema üllatunud.
''Ma mõtlesin, et sa ikkagi armastad mind,'' sosistan veekalvel silmadega. See peaks iga ema murdma.
''Ja mina arvasin, et olen sulle oma käitumisega mõista andnud, et see pole nii,'' vastab ema külmalt ja ükskõikselt.
''Miks sa mind ei armasta, ema?'' sosistan veelgi vaiksemalt, pisar mööda põske alla voolamas.
''Sa olid tööõnnetus. Väga soovimatu tööõnnetus. Kui ma sinust teada sain, oli kahjuks liiga hilja. Sinu sünni pärast said politseinikud Kaido kätte, mul tulid just siis veed, kui me põgenesime, ja mina pidin selle saamatu äpu juurde minema.''
''Kuidas sa võid isast niimoodi rääkida?'' küsin šokeeritult.
''Mina olen sinu isa,'' pistab Kaido teravalt vahele
''SA EI OLE MINU ISA,'' röögatan talle, ''JA SINA POLE MINU EMA,'' pöördun Sirje poole, ma ei hakka teda enam kunagi emaks kutsuma. ''MINU AINUS TÕELINE VANEM ON, SEE KEDA TEIE ÄPARDIKS NIMETATE!''
Sergei ja Vasja katavad kõrvad kätega.
Minust välja tegemata tõmbab Kaido Sirje endale lähemale ning nad suudlevad.
Öögatan ja pööran pea kõrvale. ''Ma vist hakkan minema. Tundub, et siin pole vaja kedagi päästa.''
Hakkan uksest välja astuma.
''Mitte nii lihtsalt,'' sõnab Vasja ning suunab revolvritoru minule. ''Sul on vaja tööd teha.''
''Ja kui ma keeldun?''
''Siis laseme su silmad ja kõrvad sodiks ning jätame abitult kusagile tänavanurgale,'' lubab Kaido.
''Ja kui ma nõustun?''
''Teeme seda ikka. Ainult hiljem,'' sõnab Kaido, ''sa oled meile juba tõestanud, et ei suuda saladusi hoida.''
''Tundub, et siis pole mõtet teile teeneid osutada vigaseks jään nii või naa, '' lausun pealtnäha ükskõikselt.
''On veel üks konks,'' muigab Kaido, ''vaata, me teame väga hästi, kus sinu kasuisa elab, Serjoožal pole raske talle kuul pähe lasta.''
Ohkan ja pühin pisara põselt. ''Hea küll. Tooge narko siia.''
Kaido müksab mind. ''Vot see on minu tütar.''
Sülitan tema sandaali peale. ''Sittagi ma olen.''
Kuna ma jään niikuinii vigaseks pole mul mõtet oma käitumisele tähelepanu pöörata. Pealegi tean väga hästi, et Kaido ei vigasta mind enne, kui ülessanne on täidetud.
Kaido patsutab mu tagumikku. ''Rohkem kui sa arvatagi oskad.''
''Käed eemale,'' haugatan.
Sergei ulatab mulle kandiku ja suunab püstoli minu silmale. Pistan esimese narkokoguse suhu.
Kuidas ma küll ei taibanud, et see on Sirje ja Kaido kokkumäng? Miks ma pidin nii sinisilmselt uskuma, et Sirje ohverdab oma elu minu eest?
Ja Urmas.
Ilmselgelt oli saatus ise ta mind päästma saatnud. Miks ma tal siis seda teha ei lasknud?
''Noh?'' käratab Vasja.
Neelan narkootikumi alla. See jääb kurku kinni.
Öögin ja köhatan ning lõpuks saan selle kõhtu.
Äkki on mul võimalik siit pääseda? Mu aju hakkab välgukiirusel plaani sepitsema.
''Kas ma saaksin vett?'' küsin.
Vasja ohkab ja kaob välja.
Nüüd on ainult kolm vaenlast jäänud.
Kükitan ning virutan Sergeile kõige õrnemasse kohta. Püssikuul lendab täpselt üle mu pea.
Sirutan käe relva poole, kuid siis kostub minu taga relvaklõpsatus.
Pööran aeglaselt pea. Kaido hoiab veel üht püstolit.
Sellega ma ei arvestanud.
Sergei kogub end ning peagi sihivad mind mõlemad relvad. Sulen silmad, pigistan käed rusikasse ja manan näo ette isa näo. Just temale otsa vaadates tahan surra.
Sirje mühatab. ''Kas teile ei tundu, et Vasja jääb kuidagi kauaks ära?''
''Tundub tõesti,'' pobiseb Kaido,'' mine vaata, mis toimub.''
Minutid mööduvad ning ka Sirje jääb kadunuks.
''Veider,'' mühatab Sergei.
Kaido kortsutab kulmu. ''Midagi on mäda.''
''Kas ma lähen ja vaatan, boss?'' küsib Sergei abivalmilt.
Kaido vaikib natuke. ''Mine.''
Sergei kaob.
Taas läheb aega. Sergeigi ei anna end näole.
''Lähme,'' ütleb Kaido äkki.
Ta vajutab revolvritoru minu kuklale.
Astume koos välja. Kostub paar mütsatust ja kellegi oie.
''Kes siin on?'' pärib Kaido ettevaatlikult.
Tema hääl on ehmunud. Mulle meeldib see.
Minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
''Mul on relv ja pantvang,'' ähvardab Kaido, kuigi see kõlab liiga kartlikult, et ähvardus olla.
Vaikus.
Ja..
Kellegi hingamine.
''Kui sa välja ei ilmu, lasen tüdruku maha,'' ütleb Kaido.
Mõni sekund hiljem astub varjudest välja Urmas.

Lühikeste vahedega?
Nalja teed?
Nii on super!


Järgmine osa tõotab põnev tulla!

Mine metsa kui hea osa. Ei ole üldse lühikeste vahedega, mulle meeldib.

Ootan UUT!

Cilen: Siis on tore.
Mezilane: Aitähh

Ta jälitas neid raudselt.

*Nastik: Aitäh :)
Jah, oskab tõesti.
Cilen: Õigus.

Issand, ma nagu jobu oootan Ma ei pannud tähelegi, et uus osa juba on Ok, lugema nüüd

Haha

Urrmjäooooow, Urmas.

Just.

Ja millal me Urmase vägitegudest seal lugeda saame?

Homme

Ajesssssss

13.
Ta hoiab ühe käega Sirje ümbert kinni ja sihib püstoliga, mis on ilmselt Sergeilt saadud, tema oimukohta, peegeldades sellega täpselt minu ning Kaido asendit.
''Tundub, et me oleme sarnases seisus, Kaido,'' ütleb Urmas pinevalt. ''Mis sa arvad, kui vahetaks pantvangid ära?''
''Ei,'' keeldub Kaido. ''Mitte mingil juhul.''
Urmas hingab teravalt sisse.
Vaatan tema kätt, mis pigistab tugevalt Sirje pihta. Minus tõstab pead armukadedus.
''Sellisel juhul lasen ta maha,'' sisistab Urmas nii tigedalt, et ma võpatan.
''No eks lase siis.''
''KAIDO!'' kiljatab ema.
''VAIT!'' röögatab Urmas ning surub huuled peaaegu märkamatult ema kõrvale. Ilmselt selleks, et teda ähvardada.
''Sa ei julge teist inimest tappa. See ongi nende heade probleem,'' ütleb Kaido enesekindlalt, justkui tunnetades, et trumbid on tema käes.
Urmas ajab silmad ähvardavalt pilukile. ''Miks sa arvad, et mina hea olen? Äkki mul on ka oma narkoäri ja minagi tahan seda tüdrukut. Miks ma muidu teda taga ajaksin?''
''Sa ei julge teist inimest tappa,'' kordab Kaido rahulikult, kuigi tema hääl on tooni võrra kõrgem.
Kostab järsk lask ning Sirje langeb põrandale.
Mida Urmas enda arvates teeb?
Kaido haare lõdveneb. Mul õnnestub end vabaks rabeleda ja ema juurde tormata.
Tema ümber on väike vereloik kogunenud.
''Ema?'' küsin.
Ta püsib liikumatu.
Pöördun aeglaselt Urmase poole.
''Mida sa tegid?'' sisistan. ''MIDA SA TEGID?''
Hakkan teda rusikatega peksma. Sirje oli siiski mu ema. Ma ikkagi armastan teda, hoolimata kõigest.
Urmas lükkab mu kõrvale, silmad Kaidole keskendumas.
Tema püstoli sihib Kaido rinda, Kaido oma teda. Üks neist laseb esimesena.
Ja ma olen enam kui kindel, et see pole Urmas.
''Selle eest sa veel maksad,'' pobiseb Kaido vihast vappudes.
Ja siis ta tulistab. Näen justkui aegluubis, kuidas kuul Urmase poole lendab.
''EI!'' karjatan. Kuid on liiga hilja, Urmas lamab maas.
Kaido irvitab. ''Sinu kord, lapsuke. Kahju, et meie kohtumine niimoodi lõpeb.''
''Eksid,'' ütleb keegi.
Järgmisel hetkel mõistan šokeeritult, et see hääl kuulub emale.
''Sina oled see, kes siin surema hakkab,'' lausub ta ning tõstab püstoli, mis hetk tagasi oli Urmase käes.
Märkan, et ta hoiab paremat õlga vasaku käega kinni. Ilmselt tulistas Urmas teda sinna.
Ema laseb kuuli täpselt Kaido rinda.
Kaido kukub surnult maha.
Minu üllatuseks puhkeb ema naerma: ''Mul pole üldse kahju, kusjuures. Kui saaksin, teeksin seda uuesti. See tüüp pani mulle õnneks aru pähe.''
Ema osutab Urmasele.
Urmas.
Kummardun mehe kohale. Tema haavast voolab ohtralt verd.
''Urmas,'' sosistan.
Tema silmalaud võbelevad kergelt.
Kuulen, kuidas ema minu taga kiirabi kutsub. Lasen tema sõnadel kõrvust mööda voolata ning suunan oma tähelepanu täielikult Urmasele.
''Palun ära ole surnud,'' mu hääl murdub peaaegu kõikide sõnade välja ütlemisel.
Ta avab jõuetult silmad. ''Mari...lin?''
''Ma olen siin.''
''Ära....mine,'' sosistab ta vaevaliselt.
''Ei. Ei lähe,'' luban ning pigistan ta kätt.
Ema turtsatab. ''Kuulge, lõpetage ära. Te olete nagu armunud.''
''Misasja?'' viiksatan. Loodan, et ta kirjutab minu ehmatuse selle mõte naeruväärsuse alla.
Ema vaikib, nööbib Urmase särgi lahti ning asetab riide tema haavale.
Kiirabi on mõne hetkega kohal. Urmas ja Kaido viiakse kanderaamidel autosse, ema läheb omal jalal.

*

Ema saab kohe pärast kuuli eemaldamist ja haava kinni sidumist koju. Lähen koos temaga; mul ei lubatud Urmase juurde jääda.
''Urmas avas mu silmad,'' tunnistab ema, kui haiglauksest välja astume. ''Tänu temale ma otsustasingi sinu kasuks. Ta rääkis nii ilusasti. Jutustas, kui piiritult sa mind armastad ja, et ma olen õnnelikum, kui enamik inimesi. Ta ütles, et kui ma kasvõi natukenegi hoolikamalt vaataksin, näeksin seda kõike ise.''
''Ma...ma,'' kogelen ning klõpsan siis suu kinni, sest sõnad, mida kavatsesin öelda, lähevad omavahel segamini ning ununevad.
''Sul on väga hea jooga treener,'' jätkab ema.
''On.'' Või oli.
Aga.. Ta ju ikka jääb elama?
Mu süda hakkab närviliselt põksuma ja ma pean end kogu tahtejõuga kinni hoidma, et mitte tagasi haiglasse tormata.
''Ta paistis sinust väga hoolivat,'' tunnistab ema.
Jään keset tänavat seisma. ''Päriselt?''
Ema noogutab. ''Sa ei kujuta ette, kuidas ta sind kiitis. Kui ta poleks nii vana, arvaksin, et ta on sinusse armunud.''
''See oleks liiga utoopiline,'' ütlen liiga kiiresti.
Ema piidleb mind silmanurgast. ''Sa oled tõepoolest minu nägu.''
Ta asetab käe kõhklevalt minu õlgade ümber ja me jalutame teineteisele toetudes koju.

Omg, kuidagi... kas vähemalt nüüd on see narkojama läbi??
edasi!!