Armastus ei küsi vanust

Ma usun küll.

Lõpuks ometi võttis Marilini ema aru pähe. Lõõpuks!!

Aga millal Urmas Marilini emale kõigest sellest rääkis? See jäi nagu täitsa arusaamatuks. Haiglas või kuskil?

Siis kui Vasja, Sergei ja Sirje ükshaaval kaduma hakkasid.

Kuidagi liiga kiiresti liikus algus. Liiga kiiresti. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik Urmase ja Marilini vahel läbi kui ta Sirjet tulistas, täiesti lõpp lihtsalt, mul jäi süda seisma vist sel hetkel, hingamise unustasin nagunii ära aga ma lihtsalt lugesin seda tardunult.

Uut.

Ma olengi selline, et ei viitsi ühele sündmusele liiga kaua keskenduda,vaid tahan kohe,hästi kiiresti, edasi minna.

Aga kuhu Vasjad-Kasjad kadusid?

Urmas andis neile peksa, ja nad põgenesid.

Jaa, asjad toimuvad kiiresti. Asi on huvitav, mistõttu on tegelikult hea, et kõik on nii kiier-kiire-kiire on. Uudishimu saab ruttu rahuldatud

Tääääääpselt, Auts.

Audrey: Sul on tuline õigus.
Alice: See oli nii väike kogus, et ei teinud temaga midagi halba.

See tundus vahepeal nagu mingi kohutav.... paroodia millegi filmi kohta..
Aga muidu ikkagi hea. :)

Tundus ka? Kuidas?

14.
Minu ümber on täielik pimedus. Ja vaikus.
Pilgutan meeleheitlikult silmi ning surgin sõrmega kõrvades.
Ei midagi.
Kükitan maha ning riivan käega krobelist pinnast. Asfald.
Ma olen tänaval. Abitu, pimeda ja kurdina.
Avan suu, et karjuda. Ma ei kuule oma häält, ning pingutan häälepaelu veelgi.
Tunnen, kuidas mu huuled vormivad sõna appi.
Abi ei lase end kaua oodata. Keegi põimib oma käed minu ümber ja surub mu enda vastu.
''Marilin, ärka üles!''

Ärka üles?

Ma kuulen jälle!

Avan silmad ning jõllitan tänulikult oma toa heledat lage.
''Oh, jumal tänatud,'' ohkab isa.
Märkan, et olen tihedalt tema embuses. Mu öösärk on täielikult läbi higistatud.
Ema ilmub haigutades ukselävele. ''Mis juhtus?''
''Halb unenägu,'' sosistab isa ja surub huuled minu laubale, ''kõigest halb unenägu.''
''Mis seal juhtus?'' küsib ema.
''Ma olin pime ja kurt,'' vastan lõdisedes.
''Millest sellised unenäod,'' mõtiskleb isa valjult.
''Õudusfilmid,'' vastab ema enne, kui jõuan suu avada.
*

Isa istub köögis, hommikumantel hooletult ümber tõmmatud ning kritseldab midagi paberile.
''Mis riimub sõnaga ''rõõmus''?'' küsib ta.
Mu käsi peatub poolel teel maisihelvesteni. ''Sa..Misasja?''
''Ma kirjutan luuletust,'' mühatab isa hooletult.
''Mis ajast?''
''Tänasest. Tõusin hommikul üles ja tundsin kohe, et tahan midagi erilist, teistsugust ning enneolematut teha. Ja enne kui arugi sain, olin mõned read juba kirja pannud. Huvitav, millest see tingitud on?''
Unerohust?
Kiikan üle tema õla, et luuletust lugeda, kuid ta katab paberi kiirelt kinni.
''Häbened?''
''See pole veel valmis,'' ütleb ta.
Valan helvestele piima peale. ''Ega sul täna midagi plaanis pole?''
''On küll,'' vastab isa pliiatsiga huulele koputades.
''Mis asi siis?''
''Luuletus valmis kirjutada.''
Pistan esimese lusikatäie suhu. ''Siis sul pole vist midagi selle vastu, kui ma välja lähen.''
''Ei. Ei ole.''
''Kuhu sa lähed?'' nõuab kööki ilmunud ema.
''Urmast vaatama. Teda tänama.''
Kui me emaga eile õhtul koju jõudsime, magas isa sügavalt. Ema äratas ta üles ja luiskas kokku loo oma pääsemisest. Isa ei vaevunud isegi kontrollima, kas sellel on tõepõhi all; teda huvitavad sündmused ise, mitte nende toimumise põhjused.
''Äkki sa peaksid natuke ootama? Paar päeva või nii. Ma arvan, et ta tahab hetkel oma lähedastega olla,'' pakub ema.
Aga ma tahan minna. Kohe praegu.
Raputan pead. ''Ma tahan just nüüd minna.''
''Marilin. Usu mind, see pole-''
''Kas te palun võiksite natuke vaiksemalt olla,'' oigab isa ning lehvitab närviliselt kätega, ''ma üritan keskenduda.''
Ema ohkab. ''Tee, mis tahad.''

*
''Kas te ütleksite palun, mis palatis on Urmas Seder?''
Krimpsutan nägu. Üks ainsaid asju, mis mulle Urmase juures ei meeldi, on tema nimi. See on liiga ebatemalik.
Valvelaua taga olev blond õde kissitab minu poole kahtlevalt silmi. ''Kes te talle olete?''
''Ma..ee.... Tema õetütar. Aga me oleme väga lähedased. Ta on mulle isa eest.''
Või veel!
''Noh, ma vaatan, mis teha annab,'' pobiseb õde mokaotsast.
Hetke pärast kutsub ta mu endaga kaasa.
''Pool tundi,'' sõnab ta ning jätab mu valge ukse taha, millel seisab ''intensiivravi''.
Jätan jalanõud ukse juurde.
Palatis on kolm voodit, mis on üksteisest valge kardinaga eemaldatud.
Ütlen ruumis olevale õele Urmase nime, ta viipab esimese voodi poole.
Lükkan kardina kõrvale ja näen, et Urmas pole üksi. Tema kõrval istub sale, elegantne blondiin.
''Tere,'' pomisen vaevukuuldavalt.
Naine pöörab end aeglaselt minu poole. Tema silmad on nutust punased.
Kas Urmase seisund on siis tõesti nii hull?
Kiikan mehe poole. Ta on juhtmetega mingisuguse masina külge aheldatud ja paistab magavat.
''Kes sa oled?'' nõuab naine.
''Ma..eee... olen üks tema joogatrennis käijatest. Me kuulsime, mis juhtus, ja otsustasime talle kommikarbi tuua,'' osutan närviliselt Raffaello'le ''ja mina pidin selle kohale toimetama.''
Asetan kommikarbi lauale ning ajan äärepealt seal olevad roosid ümber.
''Ja kes teie talle olete? Kui te mu küsimust pahaks ei pane.''
Naine toetab pea kätele. ''Abikaasa. Eksabikaasa.''
''Nojah. Ma siis jätan teid nüüd omavahele. Palun vabandust, et ma niimoodi vahele segasin.''
Naine tõuseb püsti. ''Ei, tead. Sa võid ju natukeseks siia jääda. Ma pidingi kohvikusse minema.''
Istun vabanenud kohale ja vaatan Urmast. Tema nägu ja tekiga kaetud keha.
''Hea vale,'' sõnab ta järsku.
Võpatan. ''Sa ei maganudki?''
''Teesklesin. Kateriin võib vahel uskumatult tüütu olla.''
Taipan mõningase hilinemisega, et ta räägib oma eksist.
''Anna andeks,'' ütlen, kuigi tulin teda tegelikult tänama, ''sa oled siin minu pärast.''
''Ei. Ma olen siin oma kalduvuse pärast toppida nina sinna, kuhu see ei kuulu,'' parandab ta mind ning puhkeb siis naerma.
Kuid naer katkeb kui noaga lõigatult. Ta asetab käe küljele. ''Mulle ei meeldi, et mul on valus naerda.''
Surun alla tahtmise veelkord vabandada.
Järsku libiseb Urmase pilk Raffaello'le. ''Kuidas sa neid tuua teadsid?''
''Need on mu lemmikkommid.''
Urmas muigab. ''Meil on sarnane maitse.''
Siis meenub mulle midagi. ''Sa ütlesid enne ''hea vale''. Mille kohta see käis?''
''Selle jooga-asja kohta.''
''Miks sa arvad, et see vale on?''
''Esiteks. Uudised ei liigu nii kiiresti.
Teiseks. Ma arvan, et me oleme midagi enamat kui lihtsalt treener ja treenitav.''
''Kes me siis oleme?'' küsin, liblikad kõhus lendamas.
''Sõbrad,'' vastab Urmas süütult.
Sõbrad ei suudle.
Ja pealegi on sõprus liiga leige sõna kirjeldamaks seda, mida Urmase vastu tunnen.
Kateriin astub peagi jälle sisse ning Urmas suleb silmad.
Jätan naisega viisakalt hüvasti ja lahkun.

Ooot, misssasja... ma olen esimene, kes seda lugema sattus? Eee, I like. Ma hetkel ei suuda sulle midagi tarka siia kirjutada kuigi paar kohta on sellist, mis ma välja tahaks tuua. Hiljem siis

Ootan huviga

Homme ehk jõuan sulle siia pisikese kokkuvõtte teha, või noh, täna

Nii, et kriitikapomm on tulekul?

Ei

Omg... ma olen sellest jutust sõltuvuses
Ma ei tea, palun tee kähku palju uusi osi, sest ma tahan seda koguaeg aina edasi lugeda ja näha, mis juhtub...

Mina olen ka sõltuvuses.

Urmas on nii häbelik, et ei julge tunnistada, et nad midagi enamat kui sõbrad, alguses ma mõtlesin, et see naine seal oli tema abikaasa kui sa teda mainisid, oleks teinud asja natuke huvitavamaks ja keerulisemaks, või noh ma ei tea, mis sul kavas on.

Marilin oskab hästi valetada ja Urmas magamist teeselda. Kui mina magamist teesklen jään ma alati vahele. Ma lihtsalt ei suuda seal olla nagu ma magaksin silmalaod võbelevad ja silmade paigal hoidmine on pea võimatu, aga see selleks.

Ja osad võiksid sama tihedalt edasi tulla.

Uut!

Hippi: Aitäh. See tähendab mulle palju.
Mezilane: Aitäh sullegi. Aga kui sa kõhuli olles magamist teeskled,siis ei saa keegi aru, et su silmalaod võbelevad.

13.osa kohta öeldu all mõtlesin ma seda, et see oli nagu mingi seebikas, kus on mingid hullud draamad tulistamise asjus vm, ma ei oska seletada -.-

Aga 14.osa oli hea. Kas Marilin ja ta ema saavad nüüd isa nähes ka hästi läbi?
Jaaaaa, mulle meeldis lause "Sõbrad ei suudle"

Ma usun küll, aga ma võin nii palju öelda, et Marilini ja tema ema vaherahu ei kesta eriti kaua.
See "sõbrad ei suudle" lause pärineb ühest minu koomiksist.