Armastus ei küsi vanust

Mul tuli praegu armastusjutu kirjutamise hoog peale. Sellepärast teen jutule ''Maailmapäästjad'' väikese pausi sisse.

1.
Mu sammud kõlavad hilisöisel tänaval liiga valjusti ja hirmutavad mind ennastki. Vaatan korduvalt üle õla, veendumaks, et keegi mind ei jälita. Mu süda peksleb meeletu kiirusega vastu ribisid.
Miks, oh miks, pidin ma nii kauaks Milli juurde jääma?
Pigistan meeleheitlikult kotirihma. Mu higised käevad muudavad selle niiskeks.
Miks ma lasin tal end nii tugevalt ära meikida?
Järsku kuulen automürinat. Algul vaikselt ja siis järjest valjemini.
Tean ilma vaatamatagi, et auto on nüüdseks otse minu selja taha jõudnud. Sõiduk peatub minu kõrval. Aken lastakse alla. Mu ennist ületööd teinud süda jääb hetkeks sootuks seisma.
Kohast, kus enne oli aken vaatab mulle vastu keskealine,kergelt habetunud lõuaga mees.
''Tere.'' Tema hääl kõlab üllatavalt selgelt ja puhtalt. Ootasin midagi kähisevat või rögisevat.
''K-kas ma tunnen teid?'' pärin. Ma ei tea isegi, kust see küsimus mulle pähe kargas.
Mees naeratab. See teeb ta ilusaks. ''Ei. Ma olen lihtsalt mures. Sinu pärast. Sinusugusel tüdrukul pole ohutu sellisel kellaajal ja sellise ...meigiga väljas käia.''
Ka minu näole ilmub naeratus. Närviline naeratus. ''Miks?'' küsin, kuigi tean vastust. Ma tahan lihtsalt, et tema selle välja ütleks.
''Perverdid,'' sõnab ta tõsinedes.
''Kas teil on kogemusi?'' Tohoh. Ma flirdin potensiaalse perverdiga. Ilmselt on see joodud rummi töö.
Mees raputab pead. ''Ei. Aga ma olen piisavalt lugusid kuulnud.''
Neelatan. ''Ja kuidas ma tean, et teie ei ole üks nendest?''
Ta kehitab õlgu. ''Sa pead mind lihtsalt usaldama. Kuid ma võin sulle saladuskatte all öelda, et mina olen hoopis see, kes tüdrukuid pervertide käest päästab või õigemini nende kätte sattumist ennetab.''
''Ah soo,'' nõjatun talle lähemale, '' kuidas see täpsemalt välja näeb?''
''Lihtne. Ma sõidan öösiti ringi ja otsin tüdrukuid, kes võivad sellisesse olukorda sattuda, ja viin nad koju (kui nad muidugi sellega nõustuvad). Niisiis, kas sa sooviksid peale tulla?''
Nüüd on see hetk käes. ''Ee, väga kena teist. Aga ma ei istu võõraste inimeste autosse,'' lausun ebalevalt.
''Ma viiksin su koju,'' pakub ta.
''Ma elan siin ligidal.'' See on vale. Tegelikult on koduni vähemalt üks kilomeeter veel.
''Ise tead. Kuigi see oleks ainult sinu enda turvalisuse huvides.''
''Justnimelt. Minu turvalisuse huvides.'' Hakkan edasi minema.
Jõuan vaevu paar sammu astuda, kui mu pähe langeb veepiisk. Sellele järgneb veel mitu ning lõpuks sajab paduvihma.
Auto sõidab uuesti minu juurde. ''Mu pakkumine on endiselt jõus.''
Kõhklen paar sekundit, kuid istun siis kõrvalistmele ja ütlen talle oma aadressi.
Ma tean, et see on viga. Hiiglaslik viga. Aga see ei loe. Väheamlt praegu mitte.
Mees vaatab mind kaalutleva pilguga. ''Sul on külm,'' teatab ta viimaks ning ulatab mulle oma pintsaku. Võtan eseme tänulikult vastu ja poen selle sisse. Tema pintsak lõhnab tüüpilise meestelõhnaõli järgi. Hingan seda vargsi sisse. Mulle on alati meestelõhnaõlid meeldinud.
''Mis sinu nimi on?'' küsib ta ja käivitab auto.
''Marilin. Ja sinu oma?''
''Urmas.'' Auto sööstab paigalt.
Jälgin, kuidas mehe karvased käed vilunult rooli keeravad. Mu pilk liigub allapoole. Tema kõht on lame, mitte ette pundunud, nagu olin algselt arvanud.
Järsku tunnen, et tahan, et ta mind vägistaks. Äärmiselt rumal mõte. Süüdistan taaskord rummi.
''Pagan,'' pomiseb Urmas äkki, ''sellise vihmaga on võimatu sõita.''
Vaatan aknast välja. Sadu on tõepoolest tihenenud.

Jamh, ma ootan samuti uut. Kindlasti ka pikemat osa.

Muidu nagu ei oskagi hetkel midagi öelda.
Et siis uut osa, eks!

Aitäh teile mõlemale.
Mis sellesse pervertide käest päästmisesse puutub, siis sellel mehel olid lihtsalt omapärased hobid. :)
Uus ja pikem osa tuleb varrrsti.

2.
''Mängime üht mängu,'' pakun ja jälgin aknast vihmasadu, mis ei anna märkugi vaibumisest.
''Millist?'' küsib ta.
Väldin endiselt mehe poole vaatamist. ''Küsimuse ja vastuse mängu. Üks küsib, teine vastab. Ja siis vastupidi.''
''Hmm. Kõlab huvitavalt,'' venitab ta. ''Alusta sina.''
''Kui vana sa oled?''
''Nelikümmend neli.''
Nelikümmend neli. Minu isast ühe aasta vanem. Huvitav, kuidas mu vanemad reageeriksid, kui...
Ei, ma isegi ei mõtle sellele. Parim asi, mis minu ja Urmase vahel olla saab on üheöösuhe. Kui sedagi.
''Sama küsimus sulle,'' katkestab ta mu mõttelõnga.
''Kuusteist,'' vastan ausalt. Ma ei valetagi ennast paar aastat vanemaks, nagu olin algselt teha plaaninud.
''Kellena sa töötad?'' küsin endasi.
''Ma olen jooga treener. Kuid kohe-kohe lõpetan ühe jutu, mille plaanin kirjastusse saata. Kui hästi läheb, siis see avaldatakse.''
''Nii et sa oled siis vabakutseline kirjanik?''
Ta muigab. ''Võib ka nii öelda. Hei! Sa küsisid ju kaks küsimust!''
Naeratan. ''Viimane polnud küsimus vaid fakti nentimine.''
''Ninatark,'' sõnab ta muheledes. ''Kas sa käid a-,b- või c-klasis?''
Vaatan teda tummalt. Kustkohast selline küsimus tuli?
''B- klassis,'' vastan mõningase hilinemisega. ''Millest su raamat räägib?''
''Röövlitest, süütutest inimestest, politseist, Stockholmi sündroomist,'' seletab ta veidi ebalevalt. ''Kas mu eelmine küsimus oli sulle ootamatu?''
''Jah.''
Tema suunurgad kerkivad taas. ''Seda ma lootsingi.''
Nii vihmasajule kui ka meie küsimustele ei paista lõppu tulevat. Mina pärin enamasti tema elu kohta. Urmas rabab mind aga ootamatute küsimustega.
Kas mulle meeldib rohkem vana või noor võilill. Kas ma olen kunagi reha otsa astunud. Mida ma arvan eurodest.
Ta väldib selliseid teemasid nagu minu aluspesu värv, olnud suhete arv ja madratsi pehmus väga hoolikalt. Kuid mingil põhjusel paneb see mind temasse veel rohkem kiinduma.
''Vihm on järele jäänud,'' teatab ta äkki. Kas ma kuulen tema hääles kerget kahetsuse nooti? ''Viimane küsimus.''
Ta vaatab ootavalt minu poole.
Neelatan. Tegelikult soovin, et ta mind suudleks. Aga ma ei tea, kas ta nõustub. Kas ma julgen?
Ah, põrgusse. Me ei kohtu niikuinii enam kunagi. Eesti on piisavalt suur.
''Kas sa suudleksid mind?'' küsin arglikult ja pigistan silmad vastust oodates kinni.
Ta puhkeb naerma. ''Sa oled väsinud, Marilin,'' lausub ta hoolitsevalt, ''ma viin su koju.''
Tõmbun temast kaugemale, olles näost punasem kui vähk.
Lohutan end sellega, et me ei kohtu tõenäoliselt iial.
Vaikime terve ülejäänud sõidu. Mina sellepärast, et olen häbi kätte suremas. Tema ilmselt vastikustundest, et mingi titt tahtis teda suudelda.
Ega mulle ka ei meeldiks, kui mõni viieaastane ligi ajaks.
Auto peatub. Tunnen ära tuttava lõheroosa korterelamu.
Urmas pöörab pea minu poole. Meie pilgud kohtuvad. Jääme üksteisele tummalt otsa vaatama.
''Jah,'' sosistab ta viimaks, ''vastus on jah.''
''Vastus millele?'' ei saa ma aru.
''Jah, ma suudlen sind,'' lausub ta aeglaselt, hääl vaevu sosinast valjem.
Ta nõjatub üle käigukangi, naelutades mind enda ja autoukse vahele.
Meie huuled kohtuvad. Algul liigub ta suu kõhklevalt, aeglaselt ja hellalt. Kuid siis muutub metsikumaks ja tungivamaks. Sellel hetkel olen kindel, et ta ei suudle mind ainult selle pärast, et mina seda tahan.
''Aitäh,'' sosistan, kui ta eemale tõmbub ja lauba minu omavastu toetab.
Astun autost välja. Mu kõrvus kohiseb. Mu süda peksleb. Mu põsed õhetavad. Ma olen õnnelik.
Avan majaukse.
Ja siis meenub mulle midagi. Urmase pintsak! See on endiselt minu käes.
Torman tagasi tänavale, kuid tema auto on juba minema sõitnud. Voldin eseme kokku ning asetan käsivarrele. Äkki me siiski kohtume veel?
Jõuan oma korteri ukse taha ja keeran võtit paar korda.
Lükkan kingad jalast. Ning siis ma kuulen midagi. Kellegi hingamist.
Pööran aeglaselt pea ja.. tardun.
Minu ees seisab kellegi kogu.

Ah, see mees on ju nii vana, kuid kirjelduse põhjal võin oletada, et ta näeb päris noor välja. See tüdruk poleks teda muidu elusees suudelnud.

Hm.. ja lõpp. Nüüd sa panid mind veel rohkem uut osa soovima.

Uut, pliiiis!

fuifuifuifuifui, 16 ja 44, fuifuifui. miks sa selle mehe nii vanaks tegid?!?!? -.-
raudselt juba pereinimene, fui. vastik mõelda. aga ei noh, julge tüdruk.. mul oleks ammu mingi ahistav tunne olnud..
vanusest hoolimata mulle meeldis. : D

Ma üritan seda meest ette kujutada Jared Leto, Hugh Granti või Jude Law'i välimusega, siis ei ole nii veider nende kahe lovestory't lugeda.

Uut!

Kui see mees näeb välja nagu Jared Leto siis tõõõeeesstiiii, on tüdruku soov teda suudelda absoluutselt mõistetav.

Urrrrrr, hea ja huvitav. Väga hea. Ja julge. Midagi teistsugust... Põnev, põnev, põnev. Kiitus Audrey'lt. Mina vist ei kirjutaks midagi sellist aga lugeda seda on põnev.. Põnev kõigi eelnevalt toodud põhjuste pärast.
Armastus ei küsi tõesti vanust. Ja kui mees on normaalne, võib-olla isegi kena, mitte mingi käperdaja, pole asi tegelikult üldse hull. Muidugi kui ma ennast 16 aastasena ette kujutaks ja mingi nii vana mehega... No see mõte paneb õlgu väristama... Aga no maailm on kirju ja... age is just a number, baby

Woooooooooooooow. UUT. Ma kujutasin ette Jared Letot.


UUT!

Nii palju kommentaare
Megasuur aitähh teile kõigile

Ma tahtsin kirjutada midagi teistsugust. Midagi, mis erineks mingil moel teistest ja jääks seetõttu meelde.
Nojah, võib-olla ma pingutasin selle mehe vanusega tõesti natuke üle...

Uus osa ilmub peagi. :)

Muide, te teete õigesti, et teda mõne keskealise ja ilusa meeskuulsusega sarnaseks kujutate

3.
Mu värisev käsi leiab lüliti ja klõpsab selle põlema. Kissitan ereda valguse käes silmi.
Nüüd näen kogu selgemalt. See on mu ema. Ta seisab, võltspunased juuksed sorakil ja luitundroosa hommikumantel lohakalt selga tõmmatud.
''Kus sa olid?'' müristab ta enne, kui jõuan suu tervituseks avada.
''Milli juures.''
Ta heidab pilgu kummuti kohal olevale seinakellale. ''Kell on pool viis hommikul.''
''Ma jäin tõesti natuke hiljaks,'' lausun vabandavalt. ''Me lihtsalt...''
Ema sirutab käe keelavalt ette. ''Säästa mind oma selgitustest. Ja pese oma nägu puhtaks. Sa näed välja nagu...'' Ta ohkab ja läheb tagasi magama.
Lentsin vannituppa ja vaatan peeglisse. Mööda mu põski voolavad mustad pisarad.
Minu oma ema ei hooli minust. Ta räägib minuga tavaliselt ainult selleks, et õiendada.
Viskan natuke vett näkku ja kuivatan selle siis käterätikusse. Sinna jäävad mustad triibud.
Sammun oma tuppa ja vajun näoli voodisse.

''Tere hommikust, Päiksekiireke. Tõuse ja sära,'' lausub isa eufooriliselt. Ta on täielik ema vastand. Lõbus, rõõmus, hea huumorimeelega. Ja mis kõige tähtsam, tema armastab mind. Vahel ma imestan, kuidas kaks nii erinevat inimest üldse abielus olla saavad.
Oigan. ''Isa, praegu on suvevaheaeg. Ja laupäev veel pealekauba.''
Isa istub mu voodi servale ja sikutab mind õrnalt varbast. ''Ja laupäevad on perepäevad.''
''Mis ajast?''
''Tänasest.''
Kostuvad uued sammud. Tean ilma vaatamatagi, et nüüd on ka ema minu tuppa jõudnud. ''Ah jäta, Leemet. Kui ta ei taha tulla, las jääb koju. Me võime ju kahekesi ka minna. Ongi lõbusam.''
Isa ahmib õhku. Avan silmad, et näha tema šokeeritud nägu.
''Aga me oleme ju üks perekond, Sirje,'' ütleb isa võõra häälega.
''Tõsi.'' Ema nõjatub hooletult uksepiidale, käed rinnal risti. ''Aga ma ei taha mingit mossitavat pubekat endaga kaasa. See rikuks kõigil tuju ära.''
''Kes ütles, et ma mossitan?'' pärin ja tõusen istuli. ''Minu meelest on perepäev täitsa hea mõte, isa.''
Vaatan emale kavalalt otsa. ''Ma ei tea, kuidas sina teed. Aga mina olen küll nõus.''
''Siis on ju hästi.'' Isa patsutab mind õlale.
''Kuhu me siis läheksime?'' küsib ema huvitult.
Isa silmadesse ilmub õnnelik sära. ''Ma mõtlesin minna KUMU-sse.''
Muidugi. KUMU. Mida veel kunstnikust isalt oodata?
Teesklen isa rõõmuks ja ema pettumuseks (sest tema vihkab kunstimuuseume sama palju kui mina) vaimustust.
Ema järgib minu eeskuju. ''Pärast võiksime minna Kadrioru parki jalutama.''
Isa on rõõmust hullumas. ''Ja õhtu lõpetame Olde Hansas süües.''
Ta läheb õnnelikult toast välja. Ema saadab mulle hävitava pilgu ja lahkub siis samuti.
Miks ma pean just temaga välimuselt nii sarnane olema? Ükskord julges isa öelda, et me oleme emaga nagu kaks tilka vett. Selle peale ema vihastas ja värvis juuksed kärtspunaseks. Rohkem isa seda teemat ei puudutanud.

KUMU- s käik on täpselt nii piinarikas, kui olin kartnud. Isa peatub peaaegu iga maali juures ja räägib selle kohta midagi. Peagi annab ema alla ja läheb kohvikusse.
Mina pean lõpuni vastu. Olen selle üle uhke.
Läbi Kadrioru pargi jalutades vestleme isaga kunstist. Ema kõnnib tigeda varjuna meie kannul. Nüüd on hoopis tema mossitav pubekas.
Isa istub ühele pingile ning võtab seljakotist välja A4 paberi ja B- pliiatsi, mida ta igal pool kaasas kannab.
''Mulle tuli vaim peale. Kunstimuuseumid mõjuvad nii,'' seletab ta ning hakkab paberile jooni vedama.
Jälgin tema tegevust mõnda aega, kuid siis tüdinen.
''Ma ostan jäätist,'' teatan ja lahkun.
Jäätiseputka on üsna kaugel. Pean tükk aega kõndima, enne kui selleni jõuan.
Ulatan lõbusale müüjale kaheeurolise ja küsin šokolaadijäätise. Ta annab mulle maiuse ja soovib naeratades kena õhtu jätku.
Hakkan jäätist limpsides tagasi minema, kuni keegi mu peatab.
''Tere, Marilin.'' Selle hääle tunnen eksimatult ära.
Jäätis kukub mu krampunud sõrmede vahelt maha.

See on see mees eks?

Ma hakkasin viimase kahe lause peale naerma. Ma ei tea miks, lihtsalt oli naljakas. Muidu oli hea osa. Aga ma ei saa aru, kuidas üks ema saab oma last nii palju vihata. Ja kas isa sellest aru ei saa siis?

Üks viga, mille ma leidsin: sina kirjutasid kuntsnikust aga õige oleks kunstnikust. Sest on ju kunst, mitte kuntst. :) Rohkem nagu midagi tähele ei pannud.

Mulle hullult meeldib see, kuidas sa ta ema kirjeldad tegelikult. Ta tundub nagu nõia-Ella (meie klassis populaarne väljend). Mulle meeldib ka see, et Marilin emast tugevam on. :)

Ootan uut osa! :) P.S. Kas Marilin saab uue jäätise ka?

Cilen: Muidugi on
Dragomira: Aa jah, on küll. Aitäh, et sellele tähelepanu juhtisid. :)
See, miks Marilini ema teda vihkab selgub varsti. Väga varsti, kui nüüd aus olla. :) Isa saab sellest aru küll, aga üritab seda mitte tähele panna.
Marilin saab uue jäätise küll. Mul on sellega juba omad plaanid.

Krampunud sõrmed... Huvitav väljend

Muidu, huvitaaaaaaav. Noh lõpu poolest. See pere värk oli pisut igav aga mind täiega huvitab mis neist kahest saab

Ruttu uut.

Siiski tundub see Urmas mulle üsna suure perverdina
ootan jätku, kindlasti läheb kõik see suhte värk väga-väga huvitavaks

Audrey: Jah. Ma otsisin tükk aega mingit sõna, mis sinna sobiks. :)
See vanemate koht võis tõesti igav tunduda, aga ma tahtsin sinna midagi muud ka sisse põimida, muidu oleks jutt liiga üheülbaliseks muutunud.
Hippi: Ma luban, et teen kõik, et ta lõpuks teile enam perverdina ei tundu. :)
Triinut6: Nagu ma juba lubasin, annan endast parima, et ta enam perverdina ei tunduks. Ma võin tegelikult saladuskatte all öelda, et tal pole eriti kortse. Ja juustes pole halli karvagi.

Aitäh kõigile ilusate sõnade eest! :)

Uus osa ei lase ennast kaua oodata!

Jaa, ma saan sellest täiega aru Aga seda oli nii jube lugeda. Pidevalt peas mõte millal see tüüp tuleb Ja see kuidagi kruttis pinget, tuletas meelde, et tüdrukul on vanemad kes... ei pruugi omaealisse väimehesse just eriti hästi suhtuda

Mine kirjutama juba...

Kunagi oli siin samasuguse teemaga jutt ja oli vist sama nimi ka lool. xD Cipzu kirjutas. Nii et nüüd on mul võrdlusmoment. Seal olid vist vanused 17 ja 32. Ja see nimi Urmas... (ilus nimi on). Ma lihtsalt ei tea nüüd, kas see on veider sp, et äkki Cipzu loos oli ka Urmas või et Korteris (minu lugu) oli ka Urmas natukene vanem. Oh well. Mina kujutan teda ette Kevin Spaceyna. (Nii nagu ta American Beautys oli. Vbl sp, et seal oli ka tema ja selle noore tüdruku vanusevahe umbes sama. Aga Spacey oli seal täitsa kena. )

Niisiis... ma naeran endiselt esimeses osas selle koha peale, kus ta oma karvaste kätega vilunult rooli keeras. xD Ja mulle meeldib... vbl oli see suudlus ja asja natukene järsk... aga üldiselt on asi huvitav (ja asjad võivadki vahel hoogsalt minna) ja ma juba ootan, kuidas sa meile edasi annad, et Urmas on täiesti okei ja armastusväärne mees.

Ma tahaks veel öelda midagi aga ma parem ei ütle

See lause vist räägib enda eest...