Nii tore, et leidub veel inimesi, kes teda perverdiks ei pea.
Minu vanematel on kaks aastat vanusevahet. Aga ma tean ühte inimest, kelle vanemate vanusevahe on 20 aastat.
Uut osa ei pea enam kaua ootama.
Sest seee on siin.
4.
Ma ei suuda oma silmi uskuda. Minu ees seisab ehtne, lihast ja luust Urmas. Tema triiksärgi varrukad on sooja ilma tõttu üles kääritud. Näen tema vasakul randmel käekella.
''Tere, Urmas,'' ütlen, kui märkan, et olen teda liiga kaua sõnatult jõllitanud.
''Minu pintsak on vist sinu käes,'' lausub ta aeglaselt, teeseldud kahtlus hääles.
''On tõesti. Anna andeks. Ma kogemata,'' sõnan kahetsevalt.
Ta raputab viisakalt pead. ''Sama hästi võib see ka minu süü olla. Ma oleksin võinud ju sinu tähelepanu sellele juhtida.''
''Miks?'' pärin.
''Mis miks?'' küsib ta vastu.
''Miks sa seda siis ei teinud?''
''Ma avastasin selle alles siis, kui sa majja olid läinud. Ma oleksin ilmselt endast kahtlase mulje jätnud, kui sulle sinna järgi oleksin tulnud.''
''Kõlab loogiliselt,'' ütlen. ''Aga kas sobib, kui me saaksime homme samal ajal samas kohas kokku ja ma tagastaksin sulle sinu pintsaku siis? Sest, nagu sa näed, praegu mul seda pole.''
''Teeme nii,'' nõustub Urmas.
Tema naeratab. Mina naeratan. Jääme teineteisele tummalt otsa vaatama. Kumbki meist ei suuda pilku teiselt lahti rebida.
Lõpuks võtan end kokku ja suunan pilgu hoopis maas lebavale jäätisele, millest on nüüdseks pruun loik saanud.
Urmas märkab, kuidas ma jäätise jäänuseid jõllitan. ''Palun vabandust. See kukkus vist minu pärast maha.''
''Ei ole üldse hullu. Sa säästsid mind suurest kaloripommist,'' lausun.
''Millegipärast ei leevenda see mu süütunnet. Ma ostan sulle siiski parem uue.''
Enne, kui ma jõuan tema peatamiseks midagi teha on ta jäätiseputka juurde jõudnud.
Urmas naaseb kahe ¹okolaadijäätisega.
Ta ulatab mulle minu oma.
''Aitäh. Aga seda poleks tõesti vaja olnud.''
''Oli küll. Nüüd ei tunne ma end enam süüdlasena.''
Mõnda aega oli kuulda ainult söömisega kaasnevaid hääli ja läheduses istuvate auväärses eas prouade vadistamist.
''Ma pean nüüd minema hakkama,'' teatan viimaks. ''Homme näeme.''
''Nägemist.''
*
Mu käed higistavad ja ma näen vaeva, et mitte Urmase pintsakut niiskeks teha.
Ma olen ennast üsna tugevalt üle meikinud. Isa küsis, kas mul on kohtamine. Ema arvas aga, et ma lähen kusagile li*si lööma. Ütlesin, et nad mõlemad eksivad ning valetasin, et saan hoopis Milliga kokku.
''Tere, Marilin,'' ütleb Urmas minu selja tagant.
Võpatan ja pillan tema pintsaku maha.
Ta naerab, kui ma selle punastades üles võtan.
''Kas ma mõjun sulle tõesti nii jalust, või õigemini
kätest rabavana, et sa kukutad mind nähes iga kord midagi maha?'' küsib ta lõbusalt.
''Mitte iga kord,'' parandan teda. ''Esimene kord ei kukkunud midagi maha.''
''Äkki selle pärast,
et sul polnud midagi käes?'' pakub ta kavalalt.
Pahvatan naerma ja annan talle tema pintsaku.
Mu sõrmed riivavad tema omi.
Mu südamest käib jäine jõnksatus läbi.
Ta tänab mind ja lahkub siis.
Jälgin, kuidas tema kogu järjest kaugeneb ning lõpuks sootuks kaob.
Nüüd olen kindel, et me ei kohtu rohkem.
Kui just saatusel muid plaane pole.
Pealkiri: Re: Armastus ei küsi vanust 
4/7/2012, 11:27
ta ajab mind öökima. Rõve lihtsalt. Üle 40 aastase mehe kohta käitub ta liiga häbelikult.