Armastus ei küsi vanust

5 päeva läheb ruttu.

Ekstrapikad OSAD. Are you *piip* kidding me? Lähed ära ja siis lihtsalt mingi ''saate ekstrapika osa''... OSA? Ainult üks? EI, kamoon. Vähemalt kahte sooviks, thank you very many.

Laba dienas kõigile!

Audrey: Saagu sinu tahtmine. :)
AliceInWonderland: Aitäh, et seda loed ja aitäh, et Urmast perverdiks ei pea.

Kahjuks pole ma jõudnud silpigi kirjutada. Mul oli nii põnev reis.
Aga hiljemalt homseks saate uue osa. (Ma pean täna ühele sünnipäevale minema.)

Toreeeeee .D

Ootan põnevusega uut osa

8.
Mind toob teadvusele läppunud õhu hais. See tungib mulle ninna ja sunnib mind köhatama.
Avan silmad ning avastan, et olen hallide kiviseintega väikeses ruumis.
Minu keha katab määrdunud riideräbal. Viskan selle tülgastusega eemale.
Kus ma küll olen?
Tõusen püsti ja löön pea vastu lage ära. See toob endaga kaasa üsna valju tüpmsatuse.
Järsku kuulen kellegi rämedat häält: ''Plika ärkas vist üles.''
Uks tõugatakse lahti ning sisse astub kalamehevuntsidega Sergei. Tema taga seisev mees on oma kiilale pealaele asetanud luitundpunase nokamütsi.
''Mina olen Vasja,'' lehvitab ta.
Sergei virutab talle küünarnukiga ribidesse. ''Me ei tulnud siia tutvusi sobitama, Vassili.''
''Ole nüüd, Serjoža. Tüdruk peab ikka teadma, kellega on tegu. On ju nii?'' küsib ta minu poole pöördudes.
Pilgutan juhmilt silmi ja eiran tema küsimust. ''Kus ma olen?''
''Meie tagasihoidlikus kodukeses,'' irvitab Vasja.
''Mida ma siin teen?''
Just siis läheb uks uuesti lahti. Seal seisva mehe olekust on kohe aru saada, et ta on selle kamba ninamees.
''Me teeme sinust narkomuula,'' teatab ta.
Vaarun ehmunult paar sammu taha poole.
''Ei.Ei.Palun ei.''
''See on tasuv töö. Usu mind. Su emagi tegeles sellega,'' lausub ninamees sundimatult.
''Mida?!'' kiljatan.
Ninamees saab sellest hoogu juurde ning jätkab veel elavamalt. ''Ta töötas meie heaks. Aga siis jäi rasedaks ja ei saanud enam edasi töötada. Laps rikkus kõik ära. Sellepärast ta sind vihkabki.''
''Kuidas sina seda tead?'' pärin šokeeritult.
''Mina olen sinu bioloogiline isa,'' ütleb ninamees stoilise rahuga.
''MIDA?!'' röögatan.
''Just nii, tütreke,'' kõkutab ninamees, ''see äbarikust kunstnik on kõigest sinu kasuisa.''
Seda on liiga palju. Mu aju ähvaradab selle ootamatu inforahe all lõhkeda. Ma ei suuda seda kõike läbi töötada.
''Aga sinu narkootikumid ootavad alla neelamist,'' teatab ta nii, nagu poleks just öelnud, et on mu isa.
''Ma ei taha.''
''Siis me sunnime sind,'' lausub ta ja võtab püksitaskust välja revolvri.
''Hästi. Laske mind maha. Ma eelistaksin iga kell seda,'' sõnan ükskõikselt, kuid loodan salamisi, et juhtub ime.
''Ega me lollid ole,'' sähvab ninamees ja nookab peaga nokamütsi poole. ''Too ta sisse.''
Vasja kooserdab minema ning tuleb tagasi -oh jumal!- Urmasega. Tema silmad on suletud ja ta on ilmselt ikka veel kloroformi mõju all.
''Noh, kuidas jääb, tütreke?'' küsib ninamees ning surub püstoliava Urmase oimukohale.
''See on ebaaus,'' sisistan.
''Valik on sinu,'' kehitab ninamees õlgu. Tema sõrm liigub päästiku poole.
''Oodake!'' karjatan.
Selle peale plaksatavad Urmase silmad lahti. Tal kulub mõni hetk, et mõista, mis toimub.
''Ma teen seda. Ma teen seda. Aga te peate temal minna laskma,'' ütlen.
Sergei irvitab. ''See töötabki. Sa oled ikka selline geenius, Kaido,'' teatab ta ninamehele.
Vasja ulatab mulle kandiku valgete, kile sisse toppitud, tablettidega.
Võtan ühe näppude vahele.
''Ära tee seda, Marilin,'' palub Urmas äkki. Tema hääl on üllatavalt rahulik.
Kaido liigutab ähvardavalt revolvrit.
Panen kile narkoga keele peale.
Järsku lendab relv Kaido käest põrandale.
Näen ähmaselt Urmase rusikat, kui ta selle Vasja lõua poole teele saadab. Järgmisel hetkel ongi Vasja pikali maas.
Sergei üritab püstolini jõuda, kuid Urmas on kiirem. Ta virutab mehele jalaga vastu sääri.
Ka Sergei kukub maha. See kõik toimub kõigest paar kiiret sekundit.
Kaidol õnnestub peaaegu revolver kätte saada, aga Urmas jõuab ta enne pildituks lüüa.
Ma jälgin tema tegevust kangestunult, narkootikum endiselt keele peal.
Urmas hingeldab ja toetub seinale. Tema laup pärlendab higist.
Kolm kurja meest lamavad põrandal. Üks neist väidab, et on minu isa.
Kandik libiseb mu käest ja tekitab kukkudes valju kolina. Nii mina kui ka Urmas võpatame.
Sülitan kile tablettidega välja ning vajun põrandale. Mu rinnust kostuvad valjud nuuksed. Ilmselt olen pisarateks liiga suures paanikas.
Urmas on hetkega mu kõrval.
Ta põimib käed minu ümber ning tõmbab mu oma rinna najale. ''Rahu. Kõik on hästi. Kõik saab korda,'' lubab ta sosinal.
Toetan pea tema õlale ja sulen silmad.
Urmas kiigutab mind rahustavalt edasi tagasi.
Nuuksed vaibuvad. Tunnen, et suudan ennast uuesti valitseda.
Ja siis kostub püstoli klõpsatus.
Meie ees seisab Kaido, ninaalune verest punane, relv ähvardavalt meie poole sirutatud.
''Nonii, tuvikesed. Teie aeg on ümber.''
Surun end tugevalt Urmase vastu. Kaido sõrm liigub aeglaselt päästiku poole.
Kuid järsku see peatub. ''Pagan. Ma ei suuda seda teha. Sa oled liiga tema moodi.''
Neelatan. ''Kas sa....kas sa armastasid teda?''
Kaido nuuksatab. ''Armastan siiani.'' Tema silmadesse ilmuvad pisarad. ''Ma mõtlen temale iga pagana päev. Sellepärast ma sinu röövisingi. Tahtsin talle ja tema lollile, käpardist mehele kätte maksta.''
Urmas sikutab mind õrnalt varrukast. ''Minu märguande peale jookse.''
Kaido kallutab pea kuklasse ning jõllitab lage. Tema pisarad segunevad verega.
''See teeb nii palju haiget,'' ütleb ta murdunud häälel.
''NÜÜD!'' röögatab Urmas.
Mu aju keeldub teda sinna jätmast, kuid jalad hakkavad omavoliliselt jooksma.
Enne, kui aru saan, tormangi juba mööda koridori, kuni jõuan trepini.
Kuulen karjatust ja seejärel paari püssipauku.
Mu jalad hakkavad taaskord ilma ajuga nõu pidamata tööle.
Astun värske õhu kätte ning toetun vaevaliselt trepi käsipuule. Kus on Urmas? Kas ta on elus?
Just siis, kui mõtlen tagasi tema juurde minna, kostuvad trepi peal kellegi sammud.

Ohhhhhhh isver küll.
Kuulasin Chris Augustit ja vaatasin vahetevahel aknataga toimuvat tormi ja naaautisin.

Uh, ma loodan, et see kelle sammud trepist alla tulid, olid Urmase omad.
Jaa.. suurepärane osa. Lühike ainult!

Hea osa
Üllatus oli suur kui lugesin, millega ema oli tal tegelenud.
Keep going

Raaaaawrrr... Kohati oli kuidagi nii seebikas aga heas mõttes seebikas... Ja jahm, ma ei oska hetkel midagi muud öelda, kui rawrrr.

Kuskil oli paar grammatilist apsu ka.

Ja appi, tead ma tahaks, et need osad oleks veelgi pikemad, veelgi rohkem kirjeldust täis, veelgi rohkem tundeid ja kirge ja.... Oeh

Cilen: Aitäh. Chris August on lahe. See osa oli vähemalt pikem kui tavaliselt. :)
Emand: Aitäh. :)
Audrey: Kui ma kirjeldama õpiksin, siis oleksid osad tõepoolest pikemad. Aga see nõuab harjutamist.

No see pole ju raske

Ma hakkan nüüd sind jälle tüütama, PALUN TEE PIKEMAD OSAD, muidu saavad need nii kiiresti otsa, et ma ei jõua korralikult süvenedagi kui juba osa otsa saab *anub sind põlvili*.

Mina ei saa aru, mis asja neil tänapäeva tüdrukutel viga on võeti kinni, astu jalaga täiest jõust tema jalale ning kohe peale seda kolmnurka ja kao sealt, kus kurat. Ilmselt tundub see kergem rääkides kui päriselt

Kuigi peab ütlema, et osa ikkagi kohutavalt meeldis mulle. Ootan huviga uut.

PS! Minu lill, Alice

OH JEERUM KÜLL!
Jälle ta nuttis... ja Urmas... srsly? Kaido tema isa, srsly? Nagu eri seep ju. xD Aga meelelahutuslik. Loodan, et Urmasega on kõik korras.
Ja selle Vasja-Vassili peale meenus mulle, kuidas üks tüüp tööl telefoniga rääkis: "Mis Paide hirm? Vadim olen." xD
UUUUUT!

Issand, Sille XD

Mis? xD

Audrey: Minu jaoks on. Ma luban endale küll, et kirjeldan seda kohta nüüd väga täpselt. Aga just siis tuleb mul pähe mõni suurepärane mõte, mille peab kohe peast paberile saama ja sinna see kirjeldamine kaobki.
AliceInWonderland: Tore, kui see naljakas oli.
Mezilane: Aitäh
Sa ei tüüta mind. Mulle meeldib kommentaare saada. Ma luban, et teen pikemaid osasid. Alguses natuke pikemaid. Hiljem palju pikemaid.
Nasicc: Su kommentaar ajas mind naerma. See Vadimi-asi.
Mul endal eriti seebikatega kogemusi pole (õnneks). Ma ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud.

Ja täpselt, kerge naer oli selle Vadimi-asja peale, Sille...

Aga UUUUT!

Aitäh.


Uue osa katsun homseks valmis kirjutada. :)

9.
Möödub paar piinarikast hetke ja siis näen, kuidas Urmas trepist üles komberdab.
''On sinuga kõik korras?'' küsin.
''On küll,'' vastab ta vaevaliselt ja vajub vastu kivist uberiku seina maha.
''Ma kuulsin laske. Kas keegi sai pihta?'' pärin ettevaatlikult.
Urmas raputab pead. ''Ei. Kaido lasi mööda.'' Ta kallutab pea kuklasse ja hingab sügavalt.
Pööran pilgu järsult trepile. ''Ma kuulsin vist midagi. Keegi tuleb.''
Urmas on hetkega püsti ja tõmbab mu kaitsvalt enda selja taha.
Tulijaks on Kaido. Ta tõstab käed allaandmise märkiks üles. ''Rahu. Ma tahan ainult rääkida.''
Urmas tõmbub pingule. ''Me kuulame.''
Kaido turtsatab. ''Ma ei taha sinuga rääkida. Tule sealt õige välja, tütreke.''
Astun ebalevalt ühe sammu tema poole.
''Ma pakun sulle kokkulepet,'' ütleb Kaido.
''Jah?''
''Mina jätan su rahule ja sina ei kõssa sellest narkopesast kellelegi. Diil?''
Ta sirutab ühe käe minu poole, teist endiselt üleval hoides.
''Diil,'' nõustun, kuid eiran tema kätt.
Kaido taganeb ja surub näole naeratuse. ''Hüvasti siis.''
''Ma loodan, et me ei kohtu enam kunagi,'' vastan külmalt.
Kaido puhkem naerma. ''Oma ninakuse oled sa küll minult pärinud.''
Seda öeldes kaob ta hurtsikusse.
''Ütle mida tahad, aga seekord viin su kasvõi vägisi koju,'' teatab Urmas ja hakkab meie ees laiuva hõreda männimetsa poole kõndima.
Lipsan talle järele. ''Kuidas sa üldse siia sattusid?''
''Ma kuulsin sinu karjet, see oli tõsiselt võimas, ning hakkasin hääle suunas jooksma. Kohale jõudes märkasin kolme paksu meest. Üks neist, Kaido ütles irvitades, et ta teadis, et ma tulen. Siis kargasid nad mulle kolmekesi kallale. Uuesti ärkasin siin,'' seletab ta.
''Mis sa arvad, kas nad on meid jälginud?'' küsin edasi.
''Ma usun, et sind küll on. Enda kohta ma ei tea.''
''Neil tundus kõik nii paigas olevat. Nad teadsid minu liikumisi. Nad teadsid isegi seda, et-'' hammustan õigel ajal huulde.
Urmas seisatab. ''Et?''
''Ei midagi,'' lähen edasi, '' Kuidas sa üldse tead, kuhu minna?''
''Ma orienteerun kuuenda meele järgi,'' teatab Urmas reipalt.

Läheb aega, aga lõpuks jõuame tema auto juurde. Avan telefoni, et kella vaadata, ja avastan, et mul on seitseteist vastamata kõnet emalt.
Helistan hoopis isale.
Aga vastu võtab ema. ''MARILIN!'' käratab ta.
Sirutan telefoni kõrvast eemale.
''KUS KURADI KOHAS SA OLED? RAUDSELT JOOD KUSKIL VÕI TÕMBAD SUITSU! MA TEADSIN KOHE, KUI SA SÜNDISID, ET SINUST EI SAA ASJA! KURADI MÕRD, RAISK!''
Urmas vaatab mind ehmunult.
''SUL POLEGI MIDAGI ENDA KAITSEKS ÖELDA VÕI?'' röögib ta edasi.
''Kaido tervitab,'' ütlen külmalt ning lõpetan kõne.
Ei lähe palju aega, kuni see uuest heliseb. Lülitan telefoni välja.
''Ma ei saa praegu koju minna. Mind saadetakse giljotiini alla,'' lausun Urmasele.
Urmas istub autosse. ''Kuhu ma sind siis viin?''
''Kusagile,'' ütlen ükskõikselt.
''Mina soovitaksin sul siiski koju minna. Kui sa just politseid kaela ei taha,'' sõnab Urmas elutargalt.
''Pigem politsei, kui vihast põlev eit, kes võib mu iga hetk ära kägistada.''
''Nagu soovid,'' kehitab ta õlgu ning auto sööstab paigalt.
''Kuhu me lähme?'' pärin uudishimulikult.
Urmas muigab. ''Kusagile.''
Puud vilksatavad meist kiiresti mööda ja peagi jääb ka Tallinna silt selja taha. Urmas keerab paremale ja me jõuame tiheda lehtpuu metsa ette.
Ta peatab auto. ''Edasi läheme jala.''
Kõnnime piki kitsast jalgrada üsna tükk aega. Viimaks puud hõrenevad ja ma näen enda ees armast, väikest aasa. Selle keskel on taevasinise sillerdava veega järveke.
Maad katab heleroheline värske muru. Kükitan ja libistan sõrmedega üle rohuliblede. Need on pehmed.
''Seda kohta teavad ainult tõelised jooga fännid,'' ütleb Urmas ja seab end minu kõrvale.
''Nii et see on siis mingi jooga tegemise koht?''
''Ära arvasid. Meie kutsume seda jooga paradiisiks.''
Heidan pikali ning jälgin tumenevat taevast. Ma vihkan seda, kui suveööd aina pimedamaks muutuvad.
''Kas sa tahaksid puu- asendit uuesti proovida?'' pakub Urmas äkki.
Noogutan ja tõusen püsti. Tõstan käed pea kohal kokku ning asetan pahkluu teise jala reiele.
Urmas kohendab mind siit-sealt. Ma ei kuku küll maha, aga mu jalad värisevad päris tugevalt, kui ta neid õrnalt paika seab.
''Näed? Sa saad sellega ju väga hästi hakkama,'' naeratab Urmas.
Meie pilgud kohtuvad ja upuvad teineteisesse.
Urmase nägu liigub minu omale paar sentimeetrit lähemale.
Nüüd oleks minu kord talle ligineda. Aga see tähendaks seda, et meie huuled puutuksid kokku.
Urmas pöörab pea kõrvale täpselt siis, kui olen otsuse langetanud, ja mu huuled riivavad õrnalt tema põske.
''Mis sa arvad, kui teeks kõik jooga harjutused veelkord läbi?'' pakub ta.

Üüüüüühhhh.
Asi susiseb.
Uut!