Armastus ei küsi vanust

Võib olla oli tõesti. Aga ma juba pooleldi magasin seda kirjutades.

Okei, see osa vajab võib-olla natuke korrigeerimist. Aga siin ta on.

6.
Urmase pilk libiseb aeglaselt minule. Tema silmad tumenevad ja ta pilgutab neid, justkui tahaks veenduda, et näeb õigesti.
''Siis on hea, et sa esireas oled,'' teatab ta viimaks, hääl kähedam kui tavaliselt.
Noogutan ja pööran pilgu maha.
''Joogas on kõige tähtsam hingamine. Sügavalt sisse ja välja,'' jätkab Urmas. Nüüd kõlab ta professionaalselt, ilma ühegi isikliku emotsioonita. ''Kuid ka lõdvestumine on oluline.''
Ta sirutab end uuesti ja seekord ühinevad temaga ka teised.
''Esimene harjutus on mäe poos. Kõht sisse, vaade otse enda ette. Hingake sügavalt sisse ja lõdvestuge.''
Jälgin, kuidas ta iseenda käsku täidab. Kui kusagil valitaks lõdvestumisekuningat, siis ilmselgelt oleks see Urmas.
''Mar-..Khm, sa oled krampis,'' ütleb ta järsku mind teravalt silmitsedes.
Annan endast parima. Lasen õlad alla, hingan sügavalt ning sulgen isegi silmad.
Kui need uuesti avan, seisab Urmas täpselt minu ees. Ta asetab käed õrnalt minu õlgadele. Tunnen, kuidas veel rohkem krampi tõmbun. Lisaks hakkab mu süda nii kõvasti pekslema, et seda on ilmselt Marsile kuulda.
''Lõdvestu,'' sosistab ta. ''Ära mõtle, lihtsalt lõdvestu.''
Teen kõik, mis mu võimuses. Urmas jääb sellega vist rahule, sest ta naaseb oma kohale.
''Järgmiseks on Kalliskivi poos.'' Ta istub kandadele. ''Pea, kael ja keha ühel joonel. Just nii.''
Selle asemel, et oma hingamist kontrollida, silmitsen Urmast. Tema õlad tõusevad ja langevad. Tema sügavad hingetõmbed on justkui muusika mu kõrvadele.
''Nii, nüüd läheme samast asendist edasi. Jalad teineteisest lahku, istuge nende vahele. Väga hea. Käed selja taha. Võtke parema käega vasaku randmest kinni. Ja toetage pea matile.''
Ta näitab harjutuse sujuvalt ette.
Ülejäänud trenn möödub üsna hästi ning kiiresti. Väga kiiresti. Liiga kiiresti.
''Ja lõpuks,'' sõnab Urmas püsti tõustes.
Ta asetab ühe jala pahkluu teise põlvele ning tõstab käed pea kohal kokku. See on sama poos, mida tegi naine plakatil.
Urmas käib mööda saali ringi ja korrigeerib naiste asendeid. Lõpuks jõuan ta minu juurde ja takseerib mind.
''Jalg peaks natuke kõrgemal olema,'' õpetab ta ning haarab mu pahkluust ja tõstab jala puusale lähemale.
Ja siis see juhtub.
Ma kaotan tasakaalu.
Ning kukun Urmase peale, tõugates ta pikali.
Me lamame niimoodi mõnda aega, mõlemad suures segaduses. Lõpuks vingerdab Urmas end minu alt välja, haarab mu randmetest ja tõmbab mu püsti.
''On kõik korras?'' küsib ta mu randmeid tugevalt pigistades.
Ei ole. Mul on nii piinlik. Ma suren häbi kätte. Miks ma maa alla ei vaju?
Raputan automaatselt pead. Kuid siis mõistan oma viga ja raputusele järgneb kohe noogutus.
Urmas vaatab mind murelikult.
Ma hakkan kohe nutma.
Ei, ainult mitte seda.
Pilgutan raevukalt silmi, et neisse tikkunud pisaratest lahti saada. Sikutan randmed vabaks ja noogutan igaks juhuks veelkord.

Suudan pisaraid nii kaua kinni hoida, kuni Tervise tee hoonest välja astun. Tänavale jõudes annan neile vaba voli.
Ma tegin oma margi Urmase ja umbes kolmekümne võõra naise ees totaalselt täis. See oli ilmselt kõige jubedam joogafeil.
Pisarad ummistavad mu nägemist ja nuuksed segavad hingamist. Vajun tänava äärekivile ning toetan pea kätele.
Järsku tunnen, et keegi seisab mu ees. Vaatas üles.
Seal on Urmas.

AITÄH!

Ma olen nagu reaalselt kogu selle aja põnevil ja krampis. xD See nutuasi oli reaalne, aga natukene... mõjus nõmedalt. Et cmooooon.
Urmast!

Urmas tuleb uuesti kas pühapäeva hommikul (kui hästi läheb) või siis reedel (sel juhul ei lähe nii hästi). :)

Ma kohe proovin laivis järgi...

Jäin püsti. Marilin on kobaaaaaaaa Tegelt pole... Algaja asi (proovisin seda viimast poosi ise siin)

Ja sa teed kogu aeg üht ja sama viga nii palju muide.

Algaja asi jah. :) Aga päris raske on ju püsti jääda, kui kena mees su jalga sätib.
Mis viga see on?

Oh god, nüüd ma tõesti suren ootusärevusse.
Nagu Sille ütles, siis ma olin samuti koguaeg põnevil ja krampis. Ja kui nad pikali lendasid, siis mul lihtsalt ununes hetkeks hingata.
Okei, jamh, see oli nii põnev.

Woohooo.

Aga teeme nii, et läheb hästi ja homseks tuleb 2000sõnaline uus osa.:)

Lühikesed osad LIIGA lühikesed.

Cilen: Aitäh.
Nasicc: 2000 sõna on minu jaoks natuke liiga palju. :) Ma proovin kõigepealt 1000-ndega hakkama saada.
Audrey: On tõesti lühikesed osad. Aga ma olen selliste kirjutamisega juba harjunud.

Ma hakkan nüüd uut osa kirjutama.

Yeah!!

Oh my God!
Tahan uut!

Sattusin kogemata siia ja... Kurat, mulle meeldib. Idee on selline mõnus.
Mina küll Urmast perverdiks ei pea. Pervert oleks ta siis, kui sõidakski öösel oma autoga ringi, et lantida vihma kätte jäänud alaealisi. Mõnikord ongi selline immediate physical attraction, age be damned.

Keegi mainis, et Urmas tõi meelde RDJ... Pagan, ma oleks tal hetkega peal.

Uut!

Erwin: Aitäh

7.
Ta istub minu kõrvale. Kas mu häbilimiit polegi veel ühe päeva kohta täis saanud?
Urmas ulatab mulle pabertaskurätiku. Võtan selle vastu ning pühin silmi.
''Oled sa kindel, et kõik on korras?'' küsib ta.
Nuuskan nina ja raputan pead. ''Mul on kuradi piinliik,'' lausun väriseval häälel.
Miks ma juba ära ei lähe? Miks ma lasen tal vaadata, kuidas ennast nende tobedate pisaratega häbistan?
''Ma arvan, et keegi ei märganud seda eriti. Joogas keskendutakse rohkem iseendale ja ei pöörata teistele tähelepanu,'' seletab ta leebelt.
Tupsutan salvrätikuga uuesti silmi. ''Arvad?''
''Ma olen kindel.''
Istume mõnda aega vaikides ning kuulame üksteise hingetõmbeid.
''Ma olin sind nähes väga üllatunud,'' tunnistab Urmas viimaks.
''Eesti on tõepoolest väga väike,'' ütlen, ütitades jätta muljet, nagu oleksime juhuslikult kohtunud.
Tema huulile ilmub kaval muie. ''Tundub nii.''
Kägardan taskurätiku kokku ja tõusen püsti. ''Ma nüüd lähen.''
Hakkan astuma. Urmas sörgib mulle järele. ''Oota, Marilin.''
Pööran ümber, liblikad kõhus lendlemas.
''Tahad, ma viin su koju?'' pakub ta.
''Ma pean kahjuks keelduma. Mu vanemad võivad näha, kui võõrast autost välja astun. Ma ei taha tuppa astudes esimese asjana küsimusterahe alla sattuda,'' sõnan, kuigi tahaksin väga minna.
''Arusaadav,'' ütleb ta ja lisab siis: ''Homme näeme.''
''Kindlasti.''

Tunnen ennast nüüd palju paremini. Häbipunetus on mu põskedelt kadunud. Jäänud on ainult ebameeldiv mälestus.
''Hei, tüdruk!'' hõikab keegi.
Tardun ja pööran pea hääleallika poole. Minust mõne sammu kaugusel seisab turske, kiilakas mees, kes toetub valge Moškvitsi kapotile.
Tema kõrval irvitavad kaks sama paksu ja sama rõvedat meest. Ühel neist on pulstunud kalamehevuntsid.
Ignoreerin neid ning jätkan teed.
Järsku kuulen, et nad tulevad mulle järele.
''Mida te tahate?'' küsin nõrgalt.
''Tule meiega,'' nurrub üks ja naeratab mulle oma pooleldi hambutut naeratust. Ta on nii rõve, et paljas mõte temaga kaasa minemisest ajab mind öökima.
''Ma ei taha,'' surun läbi hammaste.
''Siis võtame sind vägisi,'' ähvardab kalamehevuntsidega mees.
Miks ma pidin nii loll olema ja ei lasknud Urmasel end koju viia?
Nüüd on liiga hilja kahetseda.
''Appi!'' karjatan, kuid mu hääl on kusagile kadunud.
''Aidake!'' üritan uuesti ja hakkan jooksma.
Kuulen kolme mehe samme selja taga liiga selgelt.
Lisan kiirust.
Ma pole kunagi eriline jooksja olnud. Mu vastupidavus on absoluutne null. Praegu saan ilmselt jõudu hirmuga kaasnevast adrenaliinist.
''On siin keegi? Aidake,'' mu sõnad sumbuvad hingeldusse.
Minu kopsud ähvardavad lõhkeda ja jalad on valmis iga hetk nõrkema.
Mehed jõuavad mulle järjest lähemale.
Mind püsti hoidnud hirm muutub õuduseks ja ma kukun maha.
''Appi,'' sosistan asfaldisse.
''Nonii, pisike. Oled meil peos,'' lausub üks mees võidukalt, võtab mu piha ümbert kinni ja tõmbab mu püsti.
Avan suu ning karjun. Lõpuks läheb see läbi. Mu hääl on nii kile ja läbilõikav, et ehmatan seda kuuldes isegi.
Mind kinni hoidnud mees surub käe mu suule. Tal on mustad küünealused.
''Sergei, anna talle kloroformi,'' käsutab ta.
Kalamehevuntsidega mees valab räbaldunud marliriidele midagi väikesest pudelist.
Üritan ennast vabaks rabeleda, aga see katse on juba alguses hukule määratud.
Sergei paneb lapi mu nina alla. Hoian natuke aega hinge kinni, kuid lõpuks sunnib hapnikupuudus mind seda ninna tõmbama.
Mu silmad pilguvad ja ma vajun kokku.

Vau seda, et marilin ära röövitakse poleks küll oodanud. Lahe pööre :)
Uut!

Uus osa ei tule kahjuks enne reedet.

O____________O
MIKS?

Ma lähen sõbrannaga Vilniusesse.

Oehhhhhhh.
Urmas oleks pidanud ta ära päästma.

Hoopis Urmas oleks võinud ta ära röövida.

Nasicc: Äkki päästabki?
Cilen: . Röövimine pole Urmase rida. Ta on pigem päästja- tüüpi.

Võiks täna päästa, mitte järgmisel reedel.

Täna ei mängi kahjuks kuidagi välja. Ma olen juba tunni aja pärast Vilniuse poole teel.
Aga ma luban, et kui tagasi tulen, saate ekstrapika osa.

Sel juhul tasub seda oodata.

Justnimelt

Aye nõus Cileniga