Armastus ei küsi vanust

Tore.
16 ja 80 oleks tõesti liig. Kui just see 80 aastane miljardär pole.

Mis sellistes suhetes kipub (täiesti juhuslikult) nii olema


Aga millal uut?

Hippi: Just.
Uus osa tuleb varsti, ma usun. :)
*Nastik: See lause kõlaks tõesti keskealise mehe suust väga väga pervertlikult. Aga mul on hea meel, et see osa sulle meeldis ja Urmas ka.

Uus osa võiks tulla homme juba..sest ma reede hommikul sõidan Käsmu ja siis tagasi saabun alles 15.august..

Ma ei tea, kas just homseks jõuab, aga reede hommikuks võib see küll juba valmis olla.
Ehk jõuad selle siiski enne ärasõitu läbi lugeda, sest tõenäoliselt tuleb see lühike.

Mina ei sõida kuskile, aga ikka tee uus osa

''Sa meeldid mulle'' on selline nooremapoolne värk... Urmase puhul ''Ma tahan sind, Marilin'' näiteks?

Ah, okei UUT.

Nüüd ma kirjutan küll hiljemalt reedeks uue osa valmis.
"Ma tahan sind" kõlab tõesti täiskasvanulikumalt.

Ma kuulen mõlemat üldiselt neil päevil Aga mnjaaah, ma vist ohverdan ka natsa oma kallist uneaega kirjutamisele... Ehk ei tule homne tööpäev nii pikk

Ah nii. .
Aga ma olen seda uneajaohverdamist ühe korra proovinud, ja see osa ei tulnud just parim välja.

Ma kirjutan üldiselt öösiti kõige paremini. Segavaid faktoreid pole :) Vaid mina, mu mõtted ja minu kirjutamismuusika... Nagu hetkel Jezabelsi ''She's so hard'' Kuidagi... nii hea. Aitab kaasa :)

Audrey: Sellessuhtes on jah öösel parem kirjutada, et siis segajaid pole. Vahel kirjutan ma muusikaga ja vahel muusikata. Ma ei oskagi öelda, kumb variant mulle rohkem meeldib.
Alice: Mul on nii, et head mõtted tulevad just kõige ebasobivamal ajal. Näiteks, siis kui ma olen magama jäämas.

Oh issand, see jutt on hakanud mulle juba mõju avaldama. Ma nägin öösel unes, et suudlen endast palju vanema mehega.

Mul on ka umbes nii. Kuigi vahepeal oli mul selline periood, kus ma üldse muusikat kuulata ei suutnud. :)

19.
Kõik naeratavad mulle. Päike, asfald, lilled ja isegi tänavalambid. Ainult minust mööduvad inimesed saadavad mulle veidraid pilke.
Aga ma ei panegi neid tähele, mul on piisavalt tegemist sellega, et mitte kekslema hakata.
Kodutänavale jõudes suudan oma näoilme üle kontrolli saavutada. Peaaegu.
Tõmban korteriukse eufooriliselt lahti. Mitte miski ei suuda praegu minu tuju rikkuda.
''Oi, tere, Marilin,'' naeratab isa hädiselt. Ta on sellise näoga, nagu tahaks kohe ära joosta.
Avan suu, et küsida, mis juhtus, kuid siis märkan karusnahkset mantlit nagis rippumas. Ainult üks inimene võib keset suve karusnahast mantlit kanda. Vanatädi Vaike, kõihe jubedam vanatädi maailmas.
''Kas ma võin oma tuppa minna ja teeselda, et mind pole olemas?'' küsin isalt sosinal.
Ta hakkab vastama, aga jääb hiljaks.
''Kus teil see WC oligi?'' küsib Vaike esikusse ilmudes. Ta kannab lõheroosat kleiti, mis toob kõik tema rasvavoldid imehästi esile.
Mind nähes ilmub tema ülemeigitud näole kõigepealt tülgastus ja siis õel naeratus.
''Sina oled ju see,'' ta silmad tõmbuvad pilukile, ''Marleen vist?''
Tegelikult teab Vaike väga hästi, mis mu nimi on. Ta tahab lihtsalt näidata, kui tähtsusetu ma olen.
''Marilin,'' parandan teda.
Vaike laseb pilgul üle minu käia. Seda hetke olen alati kartnud.
''Kas sa tööl käid?'' küsib ta.
''Ei. Ma ju õpin alles. Ja pealegi olen ma alaealine.''
Vaike kulmud lendavad juuksepiirile. ''Sa elad ikka veel oma vanemate kulul!'' hüüatab ta šokeeritult.
''Ma olen alaealine,'' kordan läbi hammaste.
Vaike ohkab. ''Sa oled lihtsalt laisk.''
Ta astub mulle lähemale ja vaatab tungivalt silma. ''Kas sa vähemalt abielus oled?''
Ahmin õhku. See küsimus lööb mind pahviks.
''Seda ma arvasingi,'' ohkab Vaike minu vastust ära ootamata, ''ma teadsin, et sinust ei saa asja.''
''WC on seal,'' kähvan talle käega paremale viibates, ''ja pealegi, ma olen küll abielus. Ühe mustanahalise aafriklasega ning meil on seitse rosinasilmset last, ja ma panin kõigile nimeks Vaike, isegi poistele.''
Põgenen oma tuppa ning virutan ukse kinni. Vaike on mu tuju totaalselt nulli keeranud. Vastik vanamoor.
Keegi koputab uksele. Loodan, et see on ema või isa, kes pakub mulle šokolaadikooki ja teatab, et Vaike on lahkunud.
Uks avaneb ning sisse astub hoopis minu kallis vanatädi.
''Issand, kui segamini tuba,'' laksatab ta keelt.
Ma ei vasta.
Ta sammub edasi ja peatub minu laua ees, kus vedeleb läpakas.
''Sul on oma arvuti,'' lööb ta käsi kokku, ''sa oled ikka nii ärahellitatud.''
''Tere tulemast tänapäeva,'' sisistan tigedalt.
Vaike turtsatab vihast. Ta surub oma näo minu oma ligidale. Tunnen tema iiveldamaajava lõhnaõli lõhna.
''Minuga nii ei käituta, kasvatamatu laps,'' pomiseb ta kurjalt.
Näitan talle keelt.
Sellest Vaikele piisab. Ta virutab mulle mahlaka kõrvakiilu ja sammub vihast pahisedes uksest välja.
*
Jalutame Urmasega mööda Kristiine keskust. Kui ta mind välja kutsus, eeldasin, et me teeme jälle midagi ootamatut ja huvitavat. Aga ega ka sellel kohal midagi viga pole. Pealegi seltskond ongi tähtsam.
Urmas peatub, et meile jäätist osta.
Jäätis on suurem, kui ma arvasin, ja mu nina saab sellega kokku.
''Sul on ninaots jäätisene,'' ütleb Urmas ning tõmbab keelega üle mu nina.
Ta puhkeb naerma ja ohkab siis. ''Sa paned mind end nii noorena tundma.''
Põimin käed tema piha ümber. ''Sa oledki noor.''
Urmas muigab. ''Mida sa arvad ühest personaalsest joo-''
''MARILIN OJASOO!'' hüüatab kellegi vihane hääl. Järgnevate jubedate sekundite jooksul saan aru, et see kuulub mu emale.
Tõmbun Urmasest kähku eemale, kuid on ilmselgelt liiga hilja.
Näen, kuidas ema maruvihaselt meie poole marsib.

Hahahahahaaaaa lõpuks
Ma ei suuda oodata, mis edasi saab
Haahahahaaaa
omg
*hingab sisse*
*hingab välja*
*sisse*
hhahahaaaaaa
*kordab*
Hahaahhaaaha, lõpuks tõesti..
Siis nad lähevad koju ja see vanatädi hakkab jälle mingit huumorit seal korraldama ja omg isa reaktsioon... :O

Selle vanatädi tõin ma sisse ainult selleks, et seal vahel üks tühimik ära täita .
Aga jah, ma olen juba kaua oodanud seda aega, millal ma Marilini vanemate (eeskätt ema) reaktsiooni kirjeldada saan, kui nad Urmast ja Marilini koos näevad.

Hahahaa, tegi mu tuju enne ära sõitu heaks, mitte et mulle öeldi et me hommikul ära sõidame tegelikult, aga ongi hea, sai tuju heaks veel enne minekut
Super lihtsalt, ma loodan et ta ema nägi seda kohta ka kui Urmas ta nina limpsis, hihi, draama draama draama, ma loodan et Marilini isa ja Urmas on tuttavad, oleks lahe lihtsalt

Tore.
Nägi jah. Ja ta polnud üldse rõõmus.
Oh ma tahan juba järgmist osa kirjutada.

kirjuta siis, ja ma loodan, et õhtuks on uus osa olemas

See osa tegi küll nüüd unise tööpäeva kõvasti lõbusamaks
igastahes, olen seda juttu koguaeg lugenud, pole leidnud aega kommenteerida.
Meeldib ja iga osaga läheb aina huvitavamaks.
Muidugi vahepeal kui need narkojamad oli, tundus veits nagu ulmeliseks minevat, aga nüüd on täitsa normaalsuse piiril tagasi
Kristiine Keskus tundub küll sellise paari jaoks natukene rahvarohke koht, aga eks inimesi on ka erinevaid
ootan uut osa :)
Head Inspiratsioonihoogu !