Mulle tuli vaim peale ja te saate uue osa hoopis TÄNA!
22.
''Vaike?'' küsin sosinal. Vastuseks kostub ühtlane norin. Ta on lõpuks ometi magama jäänud.
Ronin vaikselt voodist välja ning hiilin ukseni. Paotan seda ainult nii palju, et ise seal läbi mahuksin.
Esikusse jõudes asetan käe teksaste tagataskusse kontrollimaks, kas raha, mille sinna õhtul panin, on alles. Ega seda palju pole. Aga paari öö veetmiseks kusagil odavas motellis peaks sellest piisama.
Ma tean väga hästi, et minu ärajooksmisest tuleb hiljem suur pahandus. Aga ma ei suuda Vaike türanlikku kasvatust enam hetkegi taluda. Ja pealegi tahan ma vanematele näidata, et ta ei saa minu valvamisega hakkama.
Mu käsi jõuab välisust kinni hoidva lukuni ning keerab selle lahti. See tekitab valjema plõksatuse, kui mulle meeldiks.
Järsku vajutatakse esiku tuli põlema. Mu kõhus hakkab keerama, kuigi mul pole midagi oksendada, Vaike valvas terve ülejäänud päeva külmkapi ees.
Vaike näol ilutseb võidukas ilme. Ta paneb käed rahulolevalt puusa.
Ohkan ja longin tagasi magama.
Seekord keerab Vaike minu toa ukse lukku ning libistab võtme oma öösärgi sisse. Ma loodan, et mul on pärast meeles see üle pesta.
Läheb aega, kuni ta lõpuks uuesti uinub ja ma saan plaan B kallale asuda.
Seon teki, lina ja mõned pikkade varrukatega pluusid köieks kokku.
Köie ühe otsa kinnitan voodi külge, teise viskan aknast välja ning ronin ise järele.
Toetan jalad vastu seina ja haaran kätega köiest. Liigun kohutavalt aeglaselt, kuid õnneks pole mul väga palju minna.
Olen jõudnud teise korruse aknani, kui üks köie lüli, milleks on pluus, mind reeta otsustab. Mu suust pääseb vaikne karje, kui selg ees maa poole lendan.
Järgmisel hetkel leban liikumatult maapinnal. Hingan sügavalt sisse ja siis välja. Tundub, et ma jäin ellu.
Kogun end paar hetke ja tõusen siis valuoigega püsti.
Mõõdan pilguga oma aknast välja rippuvat köit. See on piisavalt kõrgel, et vargad selle abil sisse ronida ei saaks. Kuigi mul poleks midagi selle vastu kui keegi Vaikele kurikaga paar hoopi virutab.
Asun selga hõõrudes teele. Kõigepealt on mul vaja leida öö läbi avatud internetikohvik.
Pärast kümneminutilist jalutuskäiku selgub, et see polegi nii raske ülesanne.
Ühe korterimaja all asuva baari ''Internett'' uksed on lahkelt avatud.
Astun pikemalt mõtlemata sisse.
Baar pole just kuigi eeskujulik. Selle seinad on luitundpruunid ja põrandat polnud keegi ilmselt mitu päeva pesnud.
Neljast pragulisest puitlauast on üks hõivatud habetunud lõuaga mehe poolt, kes tuimalt oma tühja õlleklaasi põhja vahib.
''Kas ma saaksin arvutit kasutada?'' küsin leti taga seisvalt mustajuukseliselt neiult.
''Kui kauaks?'' pärib ta tüdinult ning laseb nätsumullil lõhkeda. Habetunud mees võpatab.
''Pool tundi. Umbes,'' vastan lootes, et saan selle ajaga hakkama.
''Üks euro,'' ohkab naine.
Ulatan talle raha ning ta juhatab mu kardinaga eraldatud ruumi, mille ainsaks sisustuseks on tool ja kokkupandav laud arvutiga.
Tänan teda ja sukeldun Interneti avarusse.
Pärast poole tunnist otsimist õnnestub mul leida sobiv koht. Kiviaugu motell. See on minu praegusest asukohast üpris kaugel, kuid olen kindel, et jõuan hommikuks kohale.
Ja mul oli õigus. Olen Kiviaugu motelli ees enne esimesi koidukiiri. Mu jalad valutavad väsimusest ning mul on tunne, et kukun iga hetk kokku.
Motelli uks on lukus. Ega ma oodanudki, et selline asutus on öö läbi avatud.
Vajutan uksekellale. See heliseb üsna valjult. Olen kindel, et kõik hoones viibijad ärkasid selle peale üles.
Kostuvad sammud. Uks avaneb ja mulle vaatab vastu hommikumantlisse mähitud keskealine naine. Ta ei paista kuigi sõbralik olevat.
''Kas ma võin siia mõneks ööks jääda?'' küsin. Ma pole võimeline sosinast valjemini rääkima.
''Vastuvõtt algab nelja tunni pärast,'' vastab naine kalgilt. Tema hääl sarnaneb ahelsuitsetaja omaga.
''Palun,'' sosistan. Mul õnnestub silmist paar pisarat välja pigistada.
Ta ohkan ja kannab raskuse ühelt jalalt teisele.
''Kuna sa mind niikuinii üles ajasid, pole vist väga mõtet sind välja saata. Ja pealegi mul on praegu üsna suur kliendipuudus,'' arutleb ta endamisi.
Vaatan naisele suurte silmadega otsa.
''Jah, sa võid siia jääda,'' lubab ta viimaks.
Naine juhatab mind sisse. Vahetan raha võtme vastu, ja lähen teisele korrusele, kus asuvad toad.
Kasutan viimast energiaraasu, et enda oma avada.
Vaatan toas ringi. Mu väsinud silmad libisevad kähku üle heledate seinte, pisikese televiisoriga laua ja kummuti ning peatuvad pikemalt voodil, kuhu ma ka mõne hetke pärast vajun.
*
Järgmised kolm päeva veedan kartulikrõpse õgides ja telekat vaadates. Ma naudin vabadust täiel rinnal. Saan teha mida tahan. Süüa, mida tahan. Ja keegi ei nääguta.
Plaanin parajasti du¹¹i alla minna, kui kuulen koputust uksele.
Tardun.
Tunnen, kuidas kartulikrõpsud kõhust ülespoole tulevad.
Ma tean, et ukse taga pole toateenindus.
Seal on kas politsei või minu vanemad. Nad on mu leidnud.
Hingan sügavalt sisse ja avan ukse.
Pealkiri: Re: Armastus ei küsi vanust 
17/8/2012, 12:59
Oi ei, see oli ikka pigem mees, nii hull ma ka pole. Kuigi seda võiks arvata. 
Ei taha OT'ut. 
Nii huvitav koht oli. Loen-ja-loen, ning mul on nii põnev ja siis 
Ma ei ela seda üle, kui see jutt ära lõppeb. 
