Armastus ei küsi vanust

Alice: Rrräigelt rrrrõve kõlab päris lahedalt.
onneriin: Mul läksid keelepaelad valla.

Hehee! :)

Aga mina ootan uut, mis sest, et see on eelviimane osa.

Ma arvan, et saan uue osa teisipäevaks siia panna. Õnneks ei jää ma Hiiumaale kauaks.

Teisipäevani on nii palju aega, ju. ):

On jah, tervelt eem 1, 2, 3 päeva, arvestades ka tänast päeva.

See aeg läheb kiiresti.

Hea lohutus küll.

Ja mulle meeldis. Kuigi ma kangesti loodan, et seal ukse taga on Urmas, siis see on natuke ebatõenäoline. Või kui ongi tema siis peab tal tõesti hea selgitus olema, kuidas ta Marilini üles leidis.

Ah, ja Vaike on ikka üli kõva.

Raadiosaatja, maybe?

Tore, et meeldis. :)
Vaike on üli rõve hoopis.
Ja selle uksetaga seisja koha pealt hoian ma praegu suu kinni.

Ülikõva ikka.

Ok kõige pealt ma ei taibanud, mida kõik siin selle ukse taga asjaga mõtlesid. Siis ma kersin paar lehekülge tagasi ja mida ma näen - uus osa!
Grah!
Igatahes - tahan teada, kes seal ukse taga on. Urmas? Vaike? Ema ja isa?

...või politsei

Ouch... need unustasin üldse ära, kuid kust need teaks, et ta on seal?
Vaike ei tea ju

Otsisid kõik motellid läbi. Või panid kuulutuse, motellipidaja nägi seda ja teatas politseisse.
Ja Vaikel on telepaatilised võimed.

Telepaatia. Oooo...

Mina arvan, et need on vanemad ;D

Ma panustan telepaatiale, Vaikele ja vanamuttide jõugule. Ning pesapallikurikatele.

Vanamuttide jõud kõlab päris hästi

Ma ei ütle, kas teil on õigus või mitte.

23.
Kui ma ukse taga seisjat näen, tabavad mind korraga kaks tugevat emotsiooni. Üllatus ja rõõm.
Ma vaarun paar sammu tahapoole ning koperdan voodi otsa.
Urmas virutab ukse enda järel kinni. Ta on maruvihane. Kuid hetkeks välgatab tema näol midagi kergenduse taolist.
''Selgita,'' käsib Urmas karmilt.
''Mida sina siin teed?'' nõuan vastamise asemel.
''Selgita,'' kordab Urmas läbi hammaste.
Miski tema ilmes ütleb, et mul pole lootustki oma küsimusele esimesena vastust saada.
Ohkan ja avan suu: ''Nad ei lubanud mul sinuga kohtuda. Nad saatsid kibestunud vanatädi mind valvama. Nad ei hoolinud minu tunnetest. Nad-''
Jään äkitselt vait ning hingan teravalt sisse. Tõstan pilgu tema kingadelt, et talle otsa vaadata.
Ja siis, enne kui arugi saan, olen käed ümber tema kaela põiminud. Surun huuled tema suule.
Urmas üritab mind alguses eemale tõugata, kuid iha saab temast võitu. Ta surub mu tugevalt seina vastu ja tõmbab sülle. Põimin jalad tema puusade ümber.
Mu sõrmed liiguvad tema särgiesise poole, kuid ta tõmbub eemale.
Me mõlemad hingame raskelt. Toetan pea tema rinnale.
''Ma olen ikka veel sinu peale natuke pahane,'' ütleb ta üritades tigedat ilmet esile manada.
''Nii küll välja ei paistnud,'' nöögin teda.
Ta ei vasta.
Surun alla tahtmise teda veel kord suudelda.
''Aga kuidas sa mu ikkagi leidsid?'' pärin lootes, et saan seekord vastuse.
''Kohe, kui su vanemad kuulsid, et sa oled põgenenud, tulid nad minu juurde. Mu kodu otsiti põhjalikult läbi, kuid ei leitud muidugi midagi. Siis ma pakkusingi, et võin neil aidata sind otsida.
Me käisime su sõbranna juures. Ka tema ei teadnud midagi. Lõpuks soovitas politsei meil motellid läbi vaadata. Me hargnesime. Ja minul vedas.''
''Mul on hea meel, et just sina mu leidsid,'' tunnistan ilma punastamiseta.
''Mul ka.''
''Mis sa arvad, kui me ära põgeneksime? Kohe praegu. Kusagile Indiasse või Jaapanisse, nii et keegi meid kunagi ei leia,'' teen talle ettepaneku.
Urmas raputab pead. ''Sul on sõbrad, kool, vanemad. Sa ei saa neid niisama maha jätta.''
''Põrgusse,'' ütlen, ''armastus on tähtsam.''
Urmas haarab mu õlgadest ning vaatab mulle teravalt silma. ''Ära räägi nii.''
Ta võtab telefoni välja ning ma näen, kuidas tema sõrmed ema numbrit valivad.
Aga ma ei taha oma vabadust vangistuse vastu vahetada. Vähemalt mitte veel.
Ja kui Urmas ei nõustu koos minuga põgenema, teen seda üksi.
Olen mõne hetkega ukse juures. Jooksen mööda koridori treppideni.
Kuulen tema samme oma selja taga.
Kuid kui ma piisavalt kiire-
Urmas võtab mu randmest kinni, ning sikutab mu tagasi tuppa.
''Sinu vanemad on kümne minuti pärast siin. Ma soovitan sul sinu enda huvides toas püsida.''
Istun alistunult voodile. ''Urmas?''
''Jah?''
''Mu vanemad tahavavad tõenäoliselt ära kolida. Kas sa lubad, et otsid mu üles?''
Ta istub minu kõrvale. ''Kindlasti.''
Põimin oma sõrmed tema omadega kokku. ''Isegi siis, kui me kolime mingisugusesse väikesesse Aafrika külakesse?''
Ta pigistab mu kätt. ''Isegi siis.''
Me veedame ülejäänud aja vaikselt, üksteise kätest kinni hoides.
Lõpuks lüüakse uks lahti. Sisse astuvad isa ja ema.
Isa näol segunevad mure ning kergendus. Ta tundub kuidagi kühmus olevat.
Ema olekust on aru saada, et ta soovib kellegi maha lüüa.
Ja see keegi olen mina.
''Marilin?'' sosistab isa, justkui kahtleks ta, kas ta ees seisab ikka tema tütar.
''Isa,'' sosistan vastu ning hakkan aeglaselt tema poole astuma.
Järgmisel hetkel olengi isa embuses. Surun näo tema rinnale. Tunnen, kuidas mu silmad niiskeks tõmbuvad.
Isa käed hoiavad mind tugevalt ja kindlalt. Soovin, et saaksin igaveseks tema embusesse jääda.
Ema köhatab.
Ma tõmbun isast eemale ning astun tema juurde lootuses, et ka tema kallistab mind.
Kuid selle asemel tõstab ema käe.
Ja virutab mulle kõrvakiilu.

Ma teadsin, et see on Urmas! Ma teadsin!

Aa, ei, väga lahe osa oli. Lõpp oli ka lõpplahe. See Marilini ema on ikka paras nõia-ella. Kas see tädi Vaike on Marilini ema õde v? Siis oleks see täiesti loogiline, miks nad nii õelad on.

Jah, ma ütlen enne kui keegi teine öelda jõuab - Urmas on nunnu!

Ja mina ootan uut osa. =)

Aitäh. Mõned inimesed ikka ei muutu.
Aga sul on õigus, Vaike on Marilini ema õde.
Ja aitäh ka selle eest, et Urmast nunnuks pead.

Marilin on niiii dramaatiline.
Aga sellistel hetkedel tuleb tema ja Urmase vanusevahe esile.
Lõpuks ometi uus, muidugi.
Ootan põnevusega Aafrika külakesse kolimist. ;D

Jajah. Marilini emal on juba nimekiri Aafrika küladest, kuhu nad minna võiksid, valmis tehtud.

Pere vägivald, ta võib ära kaebama minna

Väga meeldis