Sage - The girl who started the Apocalypse

„Istu,“ lausus Eliz ja naeratas rõõmsameelselt. „Tubli töö, Luce.“ Eliz oli muutunud. Paremuse poole. Brady surm oli teda rusunud ägedalt, kuid nüüd hakkas ta vaikselt paranema. Liimib tükid kokku ja mängib sõpradega kaarte šokolaadi peale. Ideaalne paranemine.
Istusin toolile, Thomase ja Luce kõrvale. „Mis mäng ja, mille peale, Eliz?“ pärisin Elizelt ja kallutasin pead. Elize ja Thomase vahel istus Bill. Tema kuldsed silmad olid sünged ja tumedad. Need piidlesid ja uurisid mind altkulmu. Billi tumedad juuksed olid sassis ning suu oli krimpsuks surutud. Ta mäletas meie eelmist vestlust väga hästi, või siis hakkasin mina paranoiliseks muutuma, et Bill sai kuidagi teada, mis juhtus.
„Tavalist, nagu ikka. Sa ei oska ju midagi muud, Sage, kui sa pole mingisuguse võluoskusega omandanud uusi mänguoskusi,“ sõnas Thomas Elize eest ja hakkas kaarte segama. „Võitja saab kaks šokolaadi.“ Ta jagas osavalt igaühele kuus kaarti ning pani trumbi ja kaardipaki laua keskele, šokolaadide juurde.
„Tõsi,“ sõnasin vaikselt ja võtsin aeglaselt kaardid laualt üles, „kahjuks pole ma saanud võluväel mingeid erilisi andeid kaardimängus, aga viimati tegin sulle ikkagi ära, Thomas.“ Muigasin uhkust tundes ja silmitsesin enda kaarte. Kaks ristit, trumbid, ning üks oli imekombel trumpäss isiklikult ja ega ka teised kaardid ei olnud just halvimate killast.
„Ma jään see mäng välja,“ teatas Luce, kaarte silmitsedes ja pani need kaardipakki. Ta krimpsutas nägu ja pani käed risti rinnale.
„Miks?“ päris Bill, kes oli kogu aja vaikides istunud.
„Sitad kaardid,“ vastas Luce lühidalt ja tõusis kohmakalt püsti. „Ma lähen teen piparmündi teed, sinu lemmikut, Sage. Soovid ka äkki?“ Ta teadis, et ma soovin seda teed, kuid ometi küsis ta üle minult igal päeval, mis olid olnud kolmes nädalas.
Neelatasin. Näksisin närviliselt huult ja pigistasin kaarte enda käes. Üks lepingu punkte oli olnud see, et ma loobun Luce teest. Raske ja pingeid tekitav, punkt minu jaoks. Iga närv ja verelibleke minus käskis vastata jaatavalt, kuid mind peatasid mälestused valust ja haavadest, mida Azazel võid mulle teha lihtsalt vabaaja veetmiseks.
„Jah… see tähendab ei. Vabandust,“ pomisesin ning hingasin sügavalt sisse, „ära mulle teed vala.“ Tee maitse muutis mind kohmakaks. Hetkeks võisin vanduda, et tundsin tee maitset enda huultel. Azazel oli nõudnud minult korraliku ja tavalist käitumist, kuid ometi tahtsin ma praegu toast välja joosta. Haletseda ennast.
Luce kergitas üllatunult kulme ja noogutas juhmilt. „Hea küll, ma ei arvesta siis sinuga,“ kostis ta kiirelt ja sammus puhketoa tagapool oleva veekeetja poole.
„Sa armastad ju seda teed,“ ütles Eliz ja käis Billile ärtu kaheksa, „sa ei loobuks lihtsalt sellest teest ja ma tunnen sind üpriski hästi, Sage.“ Eliz vaatas mind siira pilguga ja naeratas kurvalt. Ta võttis pakist kaardi ning raputas pead.
„Ju pole mul lihtsalt tee isu täna,“ valetasin ladusalt, kuid kartsin, et ka teised kuulevad väikest kõhklevat nooti mu lauses, „ja igal asjal on esimene kord.“ Eirasin Billi ja Elize kummalisi ja uurivaid pilke, mis mind puurisid.
„Vist küll,“ sõnas Thomas vaikselt ja andis Billile tuimalt märku, et ta lõpuks käiks. „Bill, me ei tulnud siia magama, vaid mängima!“ Tema hääl oli vaoshoitud, kuid ometi kärsitu.
Bill pööritas silmi ning viskas hooletult Thomasele kaardi. „Tore, et sinuga kõik korras on, Sage,“ lausus Bill ja naeratas mulle mõrult, „kus sa need paar päeva olid, kui sind näha polnud.“ Ta oli terav, sarkasmiline, kuid samas ootamatult siiras ja tõsiselt murelik. Kaks eri poolt mäslesid temas.
Krimpsutasin suud. „Minu… peal katsetati mingisugust uut ravimeetodit, mis pidanuks aitama mind. Mulle isegi anti lootust, et pääsen siit igaveseks, kuid uus ravivõte ei mõiganud minu peal. Ilmselt samal põhjusel nagu ka tabletid,“ seletasin rutakalt. Ma polnud seda vale ette mõelnud, kuid ometi see õnnestus. Olin suutnud kinni pidada kahest lepingupunktist ja tundsine ennast juba palju tugevamana ning kindlamana, kuid minus näris ikkagi teadmine, et olin oma sõpradele just kahe kordselt valetanud.
„See on arstidest nõme, et nad annavad palju lootust ja siis kukkuvad läbi sinu ravimisel,“ tähendas Eliz ja naeratas mulle kurvalt, „aga vaata asja head poolt. Me kõik jäime kokku.“
Tuled hakkasid vilkuma toas. Mu esmane reaktsioon oli otsida Azazelit, kes kannab Peteri keha, kuid ma ei leidnud teda. Külma ka ei olnud. Lihtsalt tuled vilkusid. Ei midagi muud, kuid ometi jättis mu süda löögi vahele.
„See oli imelik,“ lausus Thomas vaikselt ning kehitas õlgu. „Jälle elektri jamad vist, kui see niimoodi jätkub, siis tahan ma tõesti vahetada hullumaja.“ Ta viskas kaardid maha, võttis juurde ja käis.
Ohkasin. „Ma loodan, et see möödub,“ pomisesin vaikselt ja tapsin kaardi. „Vabandust, ma ei suuda täna.“ Raputasin pead ja panin enda kõik kaardid lauale. Ma ei suutnud taluda seda, et pean oma sõpradele valetama. Parema oli lihtsalt minna. Lihtsam tee.
Surusin hambas kokku ja otsisin märkamatult edasi Azazelit. Tuled ei saa hakata lihtsalt heastpeast vilkuma juba mitmendat korda see kuu. Okei, ei ole küll mingisugune tehnoloogia tippaeg nagu oli olnud kahekümne esimene sajand. Suur sõda hävitas paljugi, tappis kolm miljardit inimest ja sajad miljonid surid hiljem kiirituse tagajärjel. Nii palju, kui mina olin kuulnud olid siiani mõned kohas mürgised.
„Sage, sa näed kahvatu ning üpriski sitt välja,“ sõnas Thomas ja vaatas mind murelikult altkulmu, „ma arvan, et tass teed teeks su enesetunde palju paremaks.“
„Ei, ma ei vaja tassi teed. Ma olen korras,“ sõnasin närviliselt ja närisin huult. „Võib-olla on mul lihtsalt uue ravimeetodi kõrvalmõjud.“ Ilus vale, kuidas ma tahaksin, et sa oleksid tõsi. Nii kuratlikult filosoofilist lauset annab välja mõelda, kui pulbitsed kõikidest tunnetest.
„Loodame,“ sõnas Eliz ja vaatas maha, „aga lootus on lollide lohutus. Mine puhka või maga, Sage. See aitab.“
Noogutasin ja tõusin kohmakalt püsti. Surusin käed tugevalt rusikasse ja heitsin viimase pilgu Elizele, Thomasele ja Billile. Neid kõik ühendas üks asi praegu. Kahtlev ja uuriv pilk. Nad teadsid, et minuga on midagi valesti, kuid ometi ei teinud nad midagi. Lihtsalt jõllitasid. Ei nad olid lihtsalt jällegi ühed neist, kes metsikult kartsid midagi.
Ohkasin raskelt ja jalutasin ukse poole. Lucest möödudes tänasin teda kiirelt, et ta kutsus mind mängima ja lahkusin puhketoast. Koridorid kuhu sisenesin olid vaiksed. Isegi sellise koha kohta oli see imelik, et inimesi polnud siin näha. Kogu see tühjus muutis mind väikest viisi närviliseks. Mu katkine mõistus hakkas silme ette saatma võikaid mälestusi valust piinamise ajal.
Tardusin. Suutsin vaevu püsti seista. Tundsin taas põletavat vedeliku enda kurgus ja sümbolitega nuga enda kõhtu lõikumas. Veri, mis voolas välja mu randmetest ning tilkus põrandale. Oli hirmutav mõelda, et need haavad olid kaetud, vaid õhukeste riideribadega. Kõigest väike hoog võib mind vihale ajada ning käskida võtta ära need sidemed ja panna kratsima meeleheitlikult neid haavu.
„Sage, vaata siia,“ kuulsin, kellegi ähmast häält enda seljataga.
Pöörasin end värisedes ümber ja nägin enda ees seismas Billi, kes hoidis kinni mu õlgadest ja raputas mind õrnalt. Ta meenutas mulle taas seda meest, kes oli ta olnud ennem meie väikest arusaamatust. Aga miks ta pidi mulle järgnema? Äkki oli mu paranoia õigustatud ja ta teadis, mida ma olin teinud? Kurat, mu aju valmistab mind alati ette kõige halvemaks.
„Mis juhtus?“ küsis Bill ja vaatas mulle oma kuldsete silmadega otsa. Ta ei lasknud mu õlgadest lahti ning tõenäoliselt ei plaaninud ta seda ka teha. Praegu oli tema eesmärk hoida mind püsti ja vähemalt poole mõistuse juures.
„Mitte midagi,“ pomisesin vaikselt ja nihelesin ebamugavalt, üritades raputades maha endalt Billi käsi,“ ausalt minuga on kõik korras. Pole midagi, mille pärast sa peaksid muretsema. Pööra ots ümber ja mine mängi kaarte.“
„Sa oled kaame, värised, su käed on jää külmad ja sa vaatad mind nii nagu oleksid näinud tonti,“ lausus Bill tõsiselt ja kortsutas kulmu. Ta aitas mul kõndida pingini ja andis märku, et ma võiksin istuda.
Raputasin väsinult pead, kuid ometi leidsin ma ennast istumast. Ma arvan, et Bille ei eksinudki väga öeldes, et nägin välja sama hirmunud, kui inimene, kes on silmanud kummitust, kes üritab teda tappa. Esmapilgul võib tunduda, et ma räägin enda mälestustest, kuidas Azazel mind mõttetute küsimustega oli tüüdanud, kuid ma ei pidanud teda silmad. Tondi all ma mõtlesin Billi. Ta oli alguse saanud mu hullushoogudest ning oma mõistust ei suutnud ma enam usaldada.
„Ja kas sa hoolid sellest?“ nähvasin pahaselt ja astusin sammu tagasi. „Sinu õiged teod võivad olla valed neile, keda sa üritad kaitsta! Sa üritad oma valedega ohutust tagada, aga tõde on see, et sellise tehnikaga ei päästa sa kedagi, kuid ometi oled sa liiga sügavale oma illusiooni sisse roninud ning pimedaks jäänud.“ Turtsatasin naerda ja lasin irvel enda näole ilmuda. „Väike vaene sina.“ See ei olnud enam mina, vaid tume ja reeturlik Sage, kes oli isekas ja valmis tegema kõike, et end päästa.
Bill oli ilmselgelt jahmunud mu käitumisest ja kallutas pead. „Mis kurat veel sinuga juhtus?“ küsis ta teravalt ja haaras kinni mu vasaku käe randmest, mille veenid oli läbilõigatud ja õrnad. Billi ilme süngenes ja ta vaatas mulle puuriva pilguga otsa.
Üritasin end kontrollida, et mitte ahmida valust õhku. „Tõde, idikas,“ sõnasin vihaselt ja sulgesin silmad, kuid avasin need koheselt, „mis muide juhtus tänu sinu lollile meetodile! Ma ütlesin, et sinu valed ei kaitse kedagi!“ Persse. Nägin, kuidas valgest sidemest hakkas paistma punast vedeliku ja neelatasin. Tore mu veenid olid jälle lõhki.
„Sage, kurat küll, räägi mulle, mis juhtus!“ käskis Bill vihaselt ja pigistas veel rohke mu kätt. Tema silmis kees raev ja viha. Ma tundsin ja nägin seda. Tema kuldset silmad ei sarnanenud enam puhta kullaga, vaid pigem tume kollasega, mis on mustaga ära solgitud.
„Lõpeta! Sa teed mulle haiget,“ sisistasin rahutult ja surusin huuled valust kokku. „Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi, kui sa pigistad mu veenid katki ja karjud mu peale? Mõtle uuesti.“ Raputasin uskumatult pead ja vaatasin Billi. Raev minus oli peaaegu imetlusväärne sünge minu arust, kuid ometi kogu see pimedus oli vale. Lambipirnide klaasi klirin andis mulle mõista, et olin käinud üle võlli ja peaksin vaiksemalt võtma.
„Vabandust,“ lausus ta vaikselt ja lasi õrnalt mu randmest lahti. „Palun vabandust, Sage.“ Ta silmitses mind ja sulges silmad. Ta raputas pead ning avas taas silmad.
Tõusin püsti ja puudutasin hellalt oma vasakut rannet. Tõusin püsti ja turtsatasin Billi vaadates.
„Mine põrgusse,“ teatasin Billile ja lahkusin.

Sama päeva lõpuks, kui ma olin rääkinud Billiga, neelasin ma põhimõtteliselt iga viie minuti tagant valuvaigisteid. Arstid olid saanud mu randmehaavast teada ja õmmelnud selle kinni, kuid kui nad küsisid, kuidas ma selle haava endale sain, vastasin lihtsalt, et ei mäleta. Arstid arvasid, aga teisiti ning minu haigusloo põhjal pole midagi ka imestada.
Kõik, mis puutub valuvaigistitesse, siis need ei mõjunud mulle, nagu oli kõikide ravimitega. Paar tundi peale esimest tabletti olin ma jõudnud järeldusele, et olin jäänud nendest kergelt sõltuvusse, kuna ükski normaalne hull ei neelaks kümnes minutis alla kaks tabletti.
Viha, raev, paranoia ja närvilisus kasvasid minus. Vältisin teisi inimesi ning paar korda olin kuulnud isegi üksikuid sõnu häälelt oma peas, mis väljendasin pettumust. Ma ootasin juba järgmist päeva, kuna tundsin end narkomaania, kes vajab uut toosi, et mitte keerata oma maailma peapeale.
Ma ei mõistnud enam ennast. Kelleks ma olin saanud? Tumedaks libuks, kes müüb oma sõpru ja lõhub mõttejõul asju. Ideaalne, sellist elu ma tahtsingi. Kuigi ausalt öeldes oleksid olnud roheline muru koos ponide ja lilledega meelepärasem.
Turtsatasin pahaselt ja kookisin valuvaigistitepurgilt kaane pealt. Võtsin ühe tableti ja neelasin selle mõtlemata alla. Need tabletid olid mõeldud raviks ja valu kaotamiseks, kuid minul aitasid need pigem parandada katkist mõistust ja mõelda natukene.
Praegu seisis mu mõttes see, et kuidas ma peaksin üle elama järgmise kohtumise Billi ja Azazeliga. Bill eirab ja saadaks mind esimese asjana kohe sinna, kuhu mina palusin tal minna, kuid Azazeliga on asi raskem. Tema ootab, et ma olen teinud mingisuguseid edusamme Billi puhul ja saan talle midagi rääkida millestki, kuid ma valmistan talle pettumust sellega, et teatan, et läksin Billiga tülli.
Ma toon endale kuidagimoodi ligi äärmiselt sitta õnne. Äkki olen ma pasamagnet? Kas sellised inimesed või asjad on üldse olemas?
Kuradi tabletid. Ma luban, et see mille ma just sisse võtsin jääb viimaseks, sest arutelu iseendaga selle üle, kas ma olen pasamagnet või ei, on selgelt ebanormaalne ja tablettide neelamine ei olnud ka eriti tervislik. Meditsiini põhitõdede kohaselt peaksin olema praegu laksu all, mis selgitaks mulle ka mu iseendaga vestlusi.
Laksu all on isegi tore olla. Unustad vaenlased, mured, arutad asjade üle nii, et need ei tee haiget ja saad mängida hullu. Kahjuks ei ole selline toime pikaajaline. Isegi Luce ime tee ei kesta igavesti.

16. osa
Must tühi auk laiutas mu peas. Ma ei mäletanud enam midagi, kui välja arvata magama minek õhtul ja tablettide neelamine. Ometi ärgates ei suuda ma enam meenutada, kuidas ma olin saanud koridori.
Lamasin külmal põrandal ja jõllitasin särisevat lampi, millest tulenev valgus tegi mu silmadele haiget. Keerasin end külili ja asetasin käe oma meelekohale. Mu näpud libisesid üle oimukoha. Tõmbasin kiirelt käe peajuurest eemale ja silmitsesin hämmeldunult oma sõrmi. Kõiki mu viit näpu kattis erkpunane veri.
Tõusin kiirelt püsti ja silmasin enda peegeldust ühepalati aknalt. Mu pruunid juuksed olid sassis, silmad suured ja rohelise. Ma polnud märganud, kui kõhn ma tegelikult olen. Mu näokuju oli ovaalne ja nurklik, nagu alatoidetul noorel naisel, kes ma ei olnud. Mu nahk oli hele ning tänu valgele nahale ja riietele ei jäänud mul endajuures märkamata üks asi.
Veri. Mu pluus ja püksid olid täis vereplekke, mis paistsid olevat üpriski värsked. Verd võis leida veel mu kätelt, näolt ja küünte alt. Ma võin kõlada hulluna, aga see olek sobis ning meeldis mulle. Ma olen segane.
Hõõrusin enda paljaid käsivarsi. Arstid ei tohi mind sellises olekus näha või mind saadetakse rangemate reeglitega hullarisse. Hullumajja, kus ei tohi isegi lahkuda oma palatist.
Kõndisin kiirelt koridori poole, kus olin esimest korda Azazeliga kohtunud. Selles koridoris asub ruum, kus Azazel oli mind leebelt öeldes kinnihoidnud, kuid ometi leidus seal ruumis asi, mille järgi mul tõsine nälg oli.
Peatusi ukse ees, mille taga oli trepp. Ohkasin sügavalt sisse ja surusin käe lingile. Uks vajus krigisedes lahti ning paljastas järsu trepi. Kuulsin oma kiireid südametukseid ja hammustasin huulde. Silme ette vilksatasid pildid verisest noast, irvitavast Azazelist ja sajast imelikust vedelikust.
Sulgesin ukse enda järel ja võtsin südame rindu. Sammusin kohmakalt ja aeglaselt mööda treppi alla. Mu silmad harjusid kiirelt ära pimedusega, mis pesitses ruumis. Ma olin isegi õnnelik, et pääsesin valguse käest minema, kuna pimeduses oli väiksem võimalus, et keegi märkab verist noort patsienti mööda haiglat ringi jooksmas.
Järgmine uks. Järelikult oli trepp lõppenud. Avasin pahaselt ukse ja tardusin tuba nähes. See oli palju väiksem, kui ma mäletasin. Veri, mis põrandal oli olnud, oli nüüdseks kadunud, kuid oma kohal püsis laud, mille peal mind oli piinatud.
Hingasin raskelt välja ja sisenesin ruumi. Mul oli vaja puhtaid riideid, Luce teed ja mõelda. Aru saada, mis kurat oli minu või kellegi teisega juhtunud täna öösel. Kas ma tahtsin vastuseid või ei, aga ma vajasin neid. Mis siis, kui ma olin kedagi tõsiselt vigastanud? Sa oled haavanud inimesi, kuid mitte füüsiliselt. Tihti on, aga vaimsed haavad palju hullemad, kui kehalised. Üks sinu ohvritest oli Bill. Ta üritas sind kõigest kaitsta ja sa saatsid ta persse, teatas hääleke mu peas teravalt.
Pööritasin vihaselt silmi. „Kuule, kui sa tahad õiendada, siis tee seda, aga vali hea aeg, eks,“ nähvasin vihaselt vastu. „Muide, kas sa pead alati hakkama minuga siis rääkima, kui mul on kiire?“ Kerisin enda särki üles. Side kõhult oli kadunud ja haavad jooksid verd. Mis iganes ka juhtunud oli, vigastas ka mind päris korralikult.
Sage, selles ongi asi, sa idikas! Kui sul on kiire, siis ei hoia sa nii väga seda seina üleval, mis eraldab mind ja sind! Järelikult on see ainuke aeg, kus ma saan sulle anda veidikene vajaliku nõu, lausus hääl ebaloomuliku rahulikkusega.
„Ole vait,“ sisistasin raevukalt ja istusin lauale. Märkasin enda kõrval pudelit ja ohkasin kergendunult. Praegu on see pudel minu jaoks päeva parim uudis. Sirutasin käe pudeli poole, kuid peatusin. Kui ma kohe kulistan selle joogi alla, siis ei suuda ma enam edasi mõelda ja käitun nagu narkomaan, kes sai oma järgmise toosi kätte.
Ohkasin ja toetasin pea kätele. Millal oli jõudnud mu elu nii segaseks minna? Siis kui ma kohtusin Lucega? Või äkki siis, kui otsustasin hakata Azazeli väikseks mängukaaslaseks? Kurat küll! Üht asja teadsin ma kindlalt. Ma istun praegu keset piinamisruumi ega suuda end isegi kokku lappida, rääkimata uute riiete leidmisest, mida ma hädasti vajaksin.
Kuulsin ukse kriginat ja ehmusin. Azazel see olla ei saanud, kuna ta oli lubanud, et hoiab minust terve nädal eemale. Äkki mõni Azazeli hea sõber? Ma loodan, et mitte. Ma ei oska öelda, kas seda võib nimetada vedamiseks või ei, kuid nägin järgmisel hetkel seina najale toetavat Billi.
Raisk. Ma istun verisena laual koos mingisuguse kahtlase pudeliga ning jõllitan tardunult Billi. Jäin vahele. Mu unistused olid kadunud. Väljapääs siit hullumajast oli igaveseks sulgunud. Aitäh sulle, Bill.
„Tead, Sage, sinu jälitamine tasus ära,“ sõnas Bill üleolevalt ja astus seinast eemale, „sest lõpuks sain ma teada, millesse sa ennast seganud oled.“ Ta kallutas pead ja vaatas mulle silma. Tema näole ilmus väike irve, mida ta ei proovinudki varjata.
„Sa käisid mul järele?“ küsisin vihaselt ja turtsatasin. „See oli sinust küll hale, aga no braavo, sa leidsid mu. Nüüd näed mind verisena. Pakub see sulle mingisugust rahuldust?“ Peitsin pudeli ruttu enda seljataha ja panin käed enda julgustamiseks risti rinnale.
Bill pööritas silmi ning ignoreeris mind täielikult. „Kuidas lasksid end sellisesse jamasse tirida, Sage?“ päris ta ja kõndis minu juurde. Kõik see ülbus oli temast kadunud. Järele oli jäänud, vaid Bill. Tema silmad olid ideaalselt kuldsed ja peegeldasid tema tegeliku siirast muret minu pärast.
„Ma ei tea.“
„See ei ole mingi vastus,“ sõnas Bill ja võttis mu käe enda peopesade vahele. „Ma tean, et sa süüdistad oma praeguses olukorras mind, sest nii on lihtsam, aga tõde on see, et ma ei üritanud sind kaitsta selle eest, mida sa arvad. Seal on terve süsteem, mis on suurem, kui sa oskad arvata. Sage, ma üritasin sind kaitsta selle süsteemi eest. Ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid.“
„Sa tõesti arvad, et ma usun seda?“ küsisin vastu ja tõmbasin enda käe ära. „Viimati, kui ma sinuga rääkisin lõpetasin ma haiglas.“ Mu hääl oli terav ning selles oli kuulda sarkasmi. Ma ei uskunud Billi, kuid oleksin pidanud. Tema usaldamisega oli mul tõsised probleemid.
„Hea küll, vabandust, et pigistasin su vana armi randmel katki,“ sõnas ta mõtlemata ja kortsutas kulmu. „Näita mulle oma rannet.“
Raputasin pead ja surusin enda käed tugevamalt vastu rinda. „Sa ei taha seda näha,“ tähendasin hoiatavalt ning vaatasin Billi, „palun usu mind.“ Tundsin, kuidas külma värinad üle mu selja jooksid ja mind värisema panid. Ohkasin raskelt ja ulatasin sidemes käe Billile.
„Tänan,“ ütles ta vaikaselt ja harutas sideme mu käe ümbert lahti. Ta silitas õrnalt sõrmedega mu kinni kasvanud armi ja värskelt õmmeldud haava.
„Ma ei teinud su vana lõikehaava katki,“ sõnas ta ja vaatas mulle otsa, „vaid hoopis uue, mis ei ole vanem, kui paar päeva. Kust sa selle said?“ Ta ei lasknud mu käest lahti, vaid hoopis hoidis seda kindlalt edasi.
„Ma ei saa öelda,“ teatasin kiirelt ja raputasin pead. „Sa ei tohi seda enam küsida.“
„Hea küll, ma ei küsi seda. Järgmine küsimus. Miks sa verine oled? Sa näed välja, nagu oleksid hüpanud välja kahekümnenda sajandi õudusfilmist,“ mainis ta ja lasi ettevaatlikult mu käest lahti. Billi puudutus erines Azazeli omast. Billi omad olid pehmed, kuid Azazeli puudutused oli tugevad ja kindlat.
Kurat ma võrdlen Billi Azazeliga, ma lähen põrgusse. „Mis asi on õudusfilm?“ küsisin aru saamata ning turtsatasin. „Unusta ära. Tahad tõde? Ma ei tea, miks ma verine olen ning ma ei oska ka arvata, kuidas ma sain koridori, kus ma ärkasin. Sina jälitasid mind, sina peaksid teadma.“ Kehitasin õlgu. Mulle meenus pudel, mis oli peidetud mu seljataha. Automaatselt tundsin, kuidas mu pulss tõusis ning hingamine kiirenes.
Sa kaklesid ühe mehega, kes on Azazelile üpriski kallis sõber. Su haavad rebenesid lahti selle käigus. Lõpuks, kui sa taipasid, et ei saa toore jõuga temast võitu võtsid sa kasutusele abivahendi. Oma katkise ja purunenud mõistuse. Sa vihastasid ja lennutasid ta vastu seina. Kolju purunes ning hetkeks oli ta audis. Sina, Sage, aga samal ja läksid ta juurde, võtsid noa ning lõikasid ta randmed läbi. Hetkeks jäid sa silmitsema punast verd, kuid juba sekundi pärast sa jõid selle mehe verd. Sa nautisid seda ning oleksid tahtnud seda veel ja veel. Oled sa mõelnud, et äkki oled sa hullem koletis, kui Chaos? küsis hääl mu peas.
„Ei!“ karjatasin järsult ja tundsin, kuidas mu kõhuhaav valutama jälle hakkab. Tõmbasin käega üle kõhu ja silmitsesin enda peopesa. Mu käelaba oli verine. Mitte lihtsalt üksikute vereplekkidega, vaid kaetud verega. Kui sa haava kohe ei sulge siis jooksed sa verest tühjaks. Mina tahaksin seda, sest siis saaksin ma siit minema! Tead mis sind ma mind eristab? Sa arvad, et sa oled puhas ja süütu, aga teelt oled sa veel tumedam, kui mina, Sage.
Vajusin lauale pikali ja kuulsin ähmaselt, kuidas Bill mu nime hüüab. Maailm mu ümber hakkas kokku vajuma ja uduseks muutuma. Hääled kadusid ning kõik muutus aeglaseks. Tegelikult oli see üsnagi rahustav, näha maailma nii, nagu sa igapäevaselt ei näe.
„Sage!“ kõlas mu kõrvu kauge hüüe ning üritasin end istuma ajada, kuid kõik muutus. Aeglane muutus taas kiireks, hääled naasid, pilt läks teravaks ning valu oli taas olemas. Tajusin, kuidas veri must välja valgub aegsasti. Iga hetkega kaotasin ma enda keha üle kontrolli.
„Pea vastu,“ sõnas Bill rutakalt ja asetas oma käed mu kõhule, „kõik saab korda. Ma luban sulle seda.“
Ere valgus täitis toa ning sundis mind silmi kissitama. Algul ma arvasin, et valgus on kõige hullem asi siin toas, kuid ma eksisin. Ma ei oska öelda, kas valu järgnes sekundite või minutite pärast, kuid see tuli. Kui ma väidaksin, et Azazeli poolt tekitatud valu oli kohutavam, siis ma valetaksin. Tajusin, kuidas põletavtunne mu sisemust sööb ning neelab mind järkjärgult endasse.

„Tore, sa oled lõpuks teadvusel,“ kuulsin, kellegi võõra häält. Hääl ei olnud malbe ja pehme vaid terav ja sarkasmiline.
Avasin vaikselt silmad ning nägin enda ees peaaegu üleni mustade silmadega meest. „Sa pead nalja tegema,“ pomisesin pahuralt ja oigasin. Viimane olend, kellega ma praegu rääkida soovisin seisis minu ees, käed risti rinnal ja silmitses mind altkulmu. Kurat ja seda igas mõttes. See oli Azazel.
„Ära ole nii üllatunud,“ turtsatas Azazel ning pööritas silmi, „keda sa ikka näha lootsid pärast seda, mida sa öösel korraldasid?“
„Tead, ausalt öeldes huvitab mind väga see, mida ma öösel tegin, sest ma ei tea sittagi, millega ma hakkama sain, eks,“ nähvasin pahaselt ja hammustasin huulde. Mulle meenus, mida hääl mu peas oli mulle öelnud. Raputasin pead ja kortsutasin kulmu. Hääleke mu peas pidi valetama, kuna viimasel ajal olen teinud asju, mis talle ja mulle eriti ei meeldi.
„Sage, sa tapsid ühe mu meestest,“ ütles Azazel teravalt ja istus lauale mille peal lamasin. „Hetkeks ma mõtlesin, kui sa olid teadvuseta, et paneks su laua külge kinni ja piinaks sind vastuste saamiseks…“
„Kui sa oleksid seda teinud, siis ei saaks sa kunagi minult teada seda, mille ma välja uurisin,“ sõnasin kähku enda kaitseks. Ettearvamatu ja reeturlik Sage. Jah, see olen mina. Inimene, kes ei tea, kes ta täpselt on ja mida kuradit üks deemon temast tegelikult tahta võib.
„Sa isegi ei luba lauseid lõpetada,“ pomises Azazel ja muigas kergelt. „Räägi, mis sul on? Looda, et see on midagi väärtuslikku minu jaoks.“
„Usu mind selle info eest hakkad sa mind kätel kandma,“ vastasin ükskõikselt ja kergitasin oma pluusi. „Ütle mulle, kui palju on olemas olendeid, kes suudavad sind tervendada?“ Särgi alt paljastusid hõbedad armis, mis alles koidikul olid veritsenud.
„Kümnekonna ringis,“ lausus Azazel ja kallutas pead, „kas see info peaks mulle vajalik olema?“
„See teave? Ei usu eriti,“ ütlesin külmalt. „Need haavad, mis sa mulle tekitasid, raviti valgusega, mis oli nii ere ja puhas, et see lausa põletab.“ Katsin verise pluusiga enda kõhu ja kallutasin pead, et nautida Azazeli jahmunud ilmet.
„Päriselt, Sage? Valetad mulle ja ma seon su kinni ning hakkan ükshaaval su sõrmi maha lõikama,“ tähendas Azazel ja raputas pead. „See ei ole võimalik, sest kui sa räägiksid tõtt, siis oleksin ma ammu juba tagasi põrgus.“
Kortsutasin kulmu. „Äkki sa seletaksid ka mulle, mis kurat siin toimub? Algul sa sõimad mind selles, et tapsin ühe su meestest endalegi teadmata ja nüüd lubad sa mul sõrmed maha lõigata, kuna räägin tõtt? Keegi on sulle kunagi öelnud, Azazel, et sul puudub loogika?“ pärisin pahuralt ja ajasin end istuma.
„On ainult üks olend, kes võib su lihtsalt valguse abil terveks ravida kõigest,“ sõnas Azazel minu küsimust eirates, „Mal´ak.“

Nastik - Võtan su nõu järgmine kord kuulda.

See on lihtsalt imeline. Ma olin üpris üllatunud kui keegi mainis, et sa 13 oled. Enne seda arvasin ma, et su grammatika vajab parandamist, kuid nüüd mitte. Sa kirjutad väga hästi. Ootan järgmist osa.

Mulle see jutt väga meeldib Pole sellist sorti juttu tükk aega lugenud, aga sa kirjutad lihtsalt imeliselt
Kirjavead jäävad silma, aga need eriti ei häiri.
Tahaks rutem edasi lugeda!
Ootan kangesti uut!

Üritan uue osa nädalavahetusel valmis saada. Kõik võistlused röövivad aja.
Aga tänud kõigile
Jätkan kindlasti

„Inglid,“ pomises Azazel vaikselt ja vaatas maha, „nad ei ole tüübid, kes on end täis söönud ja vahivad pilve pealt, kuidas sa end lahti riietad. Neil puuduvad blondid juuksed, lapsik keha ning punnpõsed.“ Ta ajas pea kuklasse ja turtsatas.
Kortsutasin kulmu ja ristitasin käed rinnale. „Mal´ak on ingel?“ küsisin üle ja silmitsesin Azazelit, kes oli võtnud mu pudeli ning mängis sellega nüüd hajameelselt. Ta avas pudeli ja rüüpas paar sõõmu ükskõikselt. Hetkeks valitses vaikus, kuid selle katkestas järsult Azazel oma köhimisega.
„Kuidas kurat sa saad seda kraami juua?“ päris ta vastikusega ja pani pudeli lauale. „Heebrea keelest otse tõlkides on nad sõnumitoojad. Nende nägemine või kuulmine ei tähenda tavaliselt mitte midagi head, kuna peale üht jumalikku kogemust arvadki, et oled inglite teener ja keerad oma elu üpriski persse.“
Pööritasin silmi ja haarasin pudeli. „Nii et kui inglit näed siis võid põhimõtteliselt oma elu maha jätta?“ küsisin ning vaatasin Azazelile silma. „See on hea jook, lihtsalt sinul puudub maitsemeel.“ Jõin hajameelselt enda jooki ja kallutasin mõtlikult pead. Äsja kuuldud asi pani mind tõsiselt pead murdma selle üle, kas rääkida Azazelile kõike ning olla tema väike truu libu, sest kui ta rääkis tõtt ja mina laoksin kõik ette, siis oleks Bill tõsises pasas. Ma teadsin, et mina ei ole päris mina – ausalt ma ei tahtnud ka teada, kes ma täpselt olen ja kuidas Azazel mind teab – kuid raskem oli uskuda seda, et Bill on ingel.
„Jah;“ lausus Azazel ja silmitses mind altkulmu. „Sa ei tohiks seda jooki korraga alla kulistada.“
„Minu probleem, kui korraga ära joon,“ pomisesin ükskõikselt ja ohkasin. „Millised inglid tegelikult on, kui neid just ei maalita kiriku seintele?“ Mu tujutus oli kadunud ning asemele oli tulnud siiras uudishimu ja soov midagi teada.
„Nad on täielikud jobud. Ma saan aru, et me ei ole juba liigi poolest parimad sõbrad, kuid siiski. Kunagi olin ma ingel ja mina ei olnud selline idikas, kui aus olla, siis ei suuda ma isegi deemonina neid jobukakke üle trubmata rumaluste poolest. Nad on hullemad timukad, kui deemonid ja tuleb tõdeda, et ka meie oleme päris julmad mõrvarid,“ lausus Azazel ja tõusis püsti.
„Sa olid ingel?“ küsisin imestunult ja puudutasin õrnalt armi, mille deemon oli mulle jätnud. „Mille pärast sa langesid?“ Panin pudeli enda kõrvale ja hammustasin huulde. Ma olen imelik ning kindlasti hull, kui ma seda juba enne ei olnud. Ükski normaalne hull ei tunne deemonile kaasa. Eriti veel sellele, kes üritas temast infot saada lõigates lõhki veenid ja muud aadrid.
„Ei ma olen kogu aeg olnud deemon. Loogiline, et ma olin kunagi ingel!“ nähvas Azazel ja irvitas. „Jäta see endale meelde – kõige tugevamad deemonid ongi langenud inglid, Sage. Vahet ei ole su positsioonil põrgus, vaid su päritolul. Langenuid kardetakse kõige rohkem. Mis sa ise arvad, miks kõik Lucit kardava? Ta oli kuradima parim meist, peaingel ja Jumala lemmik.“ Miski tema ilmes muutus. Süngenes ja mattus aina sügavamale.
Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. „Lucifer on saatan ja ta on võimas,“ laususin vaikselt ja kõndisin Azazeli juurde. „Siiski ei vastanud sa mulle, miks sa langesid.“ Tundsin, kuidas Azazel pingule tõmbud ja minust vaikselt taganes ning põrkus viimaks vastu seina.
„Seal ei ole vahet enam. Otsus on tehtud ning ma ei saa endale enam tiivu külge riputada ja taevasse tagasi lennata!“ teatas Azazel ja vaatas mulle otsa. „Ma valisin põrgu ja taeva vahel. Mõista, mõista kumb kaotas? Taevas. Tubli. Ma langesin samal põhjusel nagu paljudki sellel ajal.“
Astusin Azazelile sammu lähemale muutes meie vahelise maa kõigest paarikümneks sentimeetriks. „Ütle seda valjult,“ sosistasin vaikselt ja silmitsesin meest. Ta oli muutunud. Algul ma võisin küll näha vilksamisi midagi heledat tema tugeva ja sünge isiksuse all.
„Ma langesin, sest ei kannatanud enam valgust ja vabaduse ohjeldamist seal üleval. Ma tahtsin vaba olla ja Luci andis selle võimaluse mulle. Sa võid küll deemoneid pidada jobudeks, kes hoiavad pimeduse poolele ja hoiavad inimesi kontrolli all, kuid kõik on vastupidi. Meie oleme head ja anname sulle valikud. Mõtle, Sage, äkki headus ei loonudki maailma, kus sa elad, vaid hoopis kurjus,“ sosistas Azazel vaikselt.
Tajusin deemoni hingeõhku enda juustes ja sulgesin silmad. „Maailmas ei ole head ja kurja, on kõigest valikud, nagu sa ütlesid. Sa võid valida isekuse, õeluse, viha ja valed või armastuse, harmoonia, tõe ning lahkuse kasuks,“ sõnasin vaikselt ja puudutasin õrnalt Azazeli kätt. Millegi pärast oli mulle mõtteisse jäänud vale arvamus, et deemonid on külmad, kuid nii see ei olnud.
„Kumma kasuks sina otsustad?“ küsis Azazel tasaselt ning püsis mu näost, vaid viie sentimeetri kaugusel. Tema külm hingeõhk kõditas mu nägu.
Avasin vaikselt silmad ja vaatasin mehele otsa. „Mitte kummagi,“ sõnasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. Kallutasin pead ja surusin oma huuled vastu Azazeli huuli. Tundsin end taas süütu Sagena, kes ma olin olnud kunagi. Azazel polnud deemon ega piinaja ning mina ei olnud väärastunud tüüp, kelle mõistus on sama terve, kui purunenud klaas.
Mu huuled sobitusid ideaalselt Azazeli huultega, kuid kahjuks ei kestnud see ilus hetk kauaks. Endalegi märkamatult näksasin õrnalt deemoni alahuult. Mu suhu jõudis ideaalne maitse, vedelik, mis oli nii soe ja täislik. Surusin end veelgi rohkem vastu Azazeli.
Raisk. Topelt raisk.
Tõmbusin Azazelist eemale ja taganesin kohmakalt lauani, silmitsedes koguaja suurte ja jõllitavate silmadega deemoni.
Azazeli näol oli vabandav ja „ma keerasin kõik persse“ ilme. Ta hingas raskelt läbi hammaste sisse ja raputas pead.
„See pole tõsi,“ sõnasin aeglaselt ja silmitsesin kordamööda pudelit laual ning deemonit, keda olin just suudelnud. „Sa tahad öelda, et seal pudelis ja Luce tees oli sees… ei… veri?“ Mu hääl oli täis hirmu ja vastikust. Mõte sellest, et mulle oli sisse joodetud asja, mis kunagi voolas teiste inimeste veenides ajas mul südame pahaks.
„Vabandust,“ lausus Azazel tasakesi ja jalutas aeglaselt minu juurde. Ta võttis õrnalt mu kätest kinni ja pomises midagi vaikselt.
„Ära isegi puuduta mind,“ sisistasin vaikselt ja raputasin endalt Azazeli käed. „Kurat, ma tunnen end praegu räpasena. Kuidas sa said mulle sisse joota verd?! Kas sa ei arvanud hetkekski, et ma ei tahaks seda?“ Vajusin lauale istuma ja silmitsesin uskumatult Azazeli.
„Kas sulle siis ei maitsenud see,“ sosistas deemon ja irvitas, „Sage, sa pead tunnistama, et sa tahaksid isegi pärast tõde juua seda kraami liitrite kaupa. Sa mõrvasid ühe minu meestest ja jõid ta tühjaks ning oled ikka veel näljane, kui ebaloomulik. Kas sa pole kunagi mõelnud, et oled suurem friik, kui deemonid või inglid?“ Ta nautis seda kõike. Armastas tunnet, mis tekkib pärast, kellegi viimasele piirile viimist.
„Lõpeta, Azazel,“ anusin vaikselt ja hingasin ebaühtlaselt, „palun sind.“
Azazel pani oma nimetissõrme mu huultele ja kehitas õlgu. „Vabandust, täna ei müüda halastuse talonge, Sage,“ lausus ta õelalt muiates ja tõi nähtavale oma sümbolitega noa. „Nagu ma ütlesin.“
Tundsin survet enda niigi armilisel randmel ja vaatasin suurte silmadega Azazeli. „Kurat, kui sa peaksid veel kord mu randmed puruks lõikama, siis ma luban, et sa ei pääse, vaid hirmunud tüdruku jutuga,“ tähendasin raevukalt ja tajusin toa värisemist. Tuli hakkas vaikselt vilkuma ja toas muutus temperatuur märgatavalt jahedamaks. Seda ei teinud Azazel, vaid mina.
„Sul istub siiski ingel ju õla peal,“ sosistas deemon mulle vaikselt kõrva ja tegi kiire liigutuse mu randme kohal.
Jäin vaatama haava randmel, millest valgus aeglaselt välja punane vedelik, mida ma olin harjunud jooma. Üks osa minust oli valmis oksendama ja valust nutma, kuid teises minas kasvas aina isu ja vajadus.
„Sa oled haige, Azazel,“ sõnasin vastikust tundes ja vaatasin mehele otsa, „isegi deemoni kohta.“ Ohkasin raskelt ja surusin enda verise randme vastu pükse. Ma ei teadnud kumba ma rohkem vihkan, kas teda või ennast? Raske oli valida.
„Sage, kumb meist on haigem? Kas verd joov väärakas või deemon, kes sõlmib tehinguid? Mõtle hoolega järele.“
Turtsatasin pahaselt ja tõusin püsti. Kõndisin ukseni, kuid peatusin äkitselt. Hammustasin huulde ja pöörasin ümber.
„Tead, ausalt öeldes ma loodan, et ingel mu õla peal on varsti kinni sinu perses ega lase sealt lahti,“ laususin ilma igasuguse kahetsuseta.
„Jah, sellised need inglid juhtuvad olema.“

Ma võisin küll olla mingisugune väärakas, kuid ometi ei olnud ma idioot. Ma olin keeranud kõik persse. Siin hullumaja seinte vahel võis Azazel mu elu kibedaks teha. Lisaks on üks probleem mina. Ekstra suur ja topelt probleem. Paar päeva pärast, kui ma ei saa seda iiveldama ajavat jooki, muutun ma täiesti teiseks inimeseks. Inimeseks, kes on lõhkev tuumapomm.
Ühesõnaga olen ma suures jamas.
Ja Luce. Tema põlegu põrgus, et saatis mind nii lolli sõltuvusse!
Lamasin enda palati põrandal ja irvitasin nagu lollakas. Ma irvitasin maailma ja kõige muu üle. Näiteks enda üle. Mul oli jõudu ja nii palju tervet mõistust, et kavandada enda põgenemine siit Hillarist. Esimest korda elus mõtlen ma siit põgenemise üle.
Sulgesin silmad ja lõpetasin hetkeks napakaks olemise. Keda ma üldse lollitan? Enne, kui ma jõuan hakata põgenemisega pihta peatavad mu Bill ja Azazel. Mingil põhjusel tahtsid kaks vastandit mind siin kinni hoida.
Hea küll. Põgenemine, ingel, deemon ja mina olid küll märkimisväärt probleemid, kuid siiski kõige tähtsam probleem oli laip. Tüüp kelle ma endalegi teadmata mõrvasin. Ma olen jälk inimene, kuid isegi välja kannatamatu inimene lohutab südames lootust, et Azazel peitis või kaotas laiba ära. Öeldakse ju, et lootus on lollide lohutus ning mingil määral kipub see tõsi olema.
Siiski mitmest küsimusest ühele vajaksin ma praegu vastust. Miks kurat ei mäleta ma möödunud ööst midagi? Jah, ma suudan meenutada seda, kuidas voodisse läksin ning silmad sulgesin ja järgmisena mäletan ma alles ärkamist verisena koridoris.
Pole ka ime, Sage. Sa olid ju oma kalli vere mõju all.
„Kas sa vait ei suuda olla?“ sisistasin pahaselt ja avasin silmad. „Oled sa tähelepannud, et hakkad minuga lobisema kõige ebasobivamatel hetkedel?“
Kuule! Minu arust oli meil see vestlus ära juba, vingus hääleke mu peas tusaselt, ma seletasin ju sulle, et ma ilmun ainult siis, kui sina tahad või sa hoiad oma kaitset liiga nõrgana. Muide, kui sa tahad tasuta nõu siis hoia Azazelist nii kaugele, kui võimalik.
„Tänud, aga viimasest olen ma juba aru saanud,“ sõnasin sarkasmiliselt ja tõusin püsti. Surusin huuled pahaselt kokku ja vaatasin mõtlikult seina. Ma ei teadnud ühtegi inimest, kes peaks vabal ajal endaga kahekõnet.
Ma lihtsalt proovin sinusugust armetut tüüpi aidata, teatas ta ükskõikselt ja jäi hetkes vait. Tead, kui sa tahad Azazelist vabaneda, siis ma võiksin sulle õpetada paar nippi.
Tardusin paigale ja kallutasin pead. „Vabaneda? Oled sa segane?! Ma ei hakka kedagi mõrvama! Isegi see üks mõrv oli kustutamatu viga ning ma ei kavatse seda viga kahe kordistada! Azazel võib olla küll selle maailma viimane tropp, kuid siiski ei suuda ma teda teadlikult tappa!“ Ohkasin raskelt ja vajusin enda voodile istuma. Krimpsutasin suud, kui voodi tõi kuuldavale krigina.
Keda sa petad, Sage? Mind või? Ma kuulen su alateadvust ja tean, et sa tahad teda mõrvata. Siiski on ka mängus ka su isiklikud vajadused.
„Ole vait!“ kähvasin pahaselt ja surusin käed rusikasse. „Saa aru, et mina ei ole sina ja sina ei ole mina. Meid ei ole isegi võimalk segamine ajada! Muide, kes kurat sa üldse oled?“ Ja vastus jäi tulemata. Pärast igat meie vestlust hakkas mulle aina rohkem tunduma, et hääl mu peas on allergiline otsestele küsimustele ja vastustele.

See jutt on liiga põnev, arvestades seda, kui kaua sa osi kirjutad


Igal juhul:

Jään...

Silmad helkisid tumedalt ja õlgadeni tumepruunid juuksed olid tõmbunud lokki. Ta istus toolil kössis ja vaatas mõtlikult kaugusesse. Tema pilk ei kuulunud inimesele, deemonile või inglile. Ta oli teistsugune mängija siin mängus.
Tuul mängis naise juustega. Sahistas, vedas salkudesse ning viskas juukseid silme ette, kuid naist ei paistnud see segavalt.
Kumedad kella löögid täitsid naise meeled ja ta pööras hirmunult pead. Hetkeks võis vanduda, et ta silmad olid kuldsed, kuid ometi olid need nii tumedad. Ta hingas katkendlikult ja neelatas.
Musta keebiga kuju ilmus tema juurde ja vaatas naeratades kella. Tema silmad olid noored, kuid keha vana ja kortsus. Muie tema näol ei olnud üldsegi pahatahtlik, vaid sõbralik ja leebe, aga naine kartis teda.
„Valikud, aeg ja teod, kõiki neid on võimalik käest lasta ning neid ei saa enam kunagi tagasi,“ lausus musta keebiga kuju ja ohkas raskelt. Naeratus kustus tema näolt. Kuju must keep sahises tasaselt ja selle alt ilmus välja vana ja kondine käsi, mida kattis kortsuline nahk.
„Mida sa kardad?“

Jälle see unenägu.
Ärkasin hingeldades üles. Mu süda tagus tugevalt vastu rinnakorvi, kuid valu ei olnud kusagil paista. Olin üksi. Isegi valu ja hirm oleks mind lohutanud, kuid mul ei olnud midagi.
Ajasin end nõrgalt istuma ja tõmbasin pehme teki ümber enda. Surusin enda selja vastu seina ja sulgesin silmad. Hingasin nüüdseks juba rahulikult, kuid mõnikord sattus ka vahele mõni kiirem hingetõmme.
Uni oli muutunud. Esimesed ööd ilma enda joogita oli unenägu olnud udune ja see ei häirinud mind. Segama hakkas kogu see lugu mind alles paar päeva tagasi. Detailid tulid välja, märkasin helki naise silmis ja musta keebiga tüüpi.
Kõige häirivam oligi inimene või olevus musta keebiga. Ma ei näinud kordagi ta nägu, aga ometi teadsin, et ta silmad on noored. Pole vaja isegi eriti pingutada, et mulle ilmuks silme ette ta näo kuju, nina nurgalisus ja kortsud laubal. Mind valdas tunne, et ma oleksin teda ennem näinud, kuid kus?
Hea küll, musta keebiga tüüp oli küll segav, kuid mind kohutas rohkem see, et ta oli rääkinud. Ma saan aru, et see on loomulik, et räägitakse, isegi unenäos, kuid minu unes polnud see musta keebiga kuju kunagi lobisenud. Mida sa kardad? Ei kõla just julgustavalt.
Külmavärinad läbisid mind ja nihelesin natukene. Viimasest toosist oli möödas vähem, kui nädal ning minu õnneks on saatus olnud mulle armuline. Kannatasin kõigest luupainajate ja nõrkuse all, kui niimoodi edasi läheb, siis jätkub mulle ehk kainet mõistust isegi veel nädalaks. Aga. Viimastele kogemustele põhinedes võin ma ka üleöö käest ära minna.
Tuleb olla ja käituda optimistlikult. Plussid kogu seisukorra juures. Ma polnud veel kedagi tapnud ja mu keha ei nõua veel väga uut toosi. Miinused. Ma tunnen end nagu sitt ja elan tablettidest. Lisaks valgus on mulle liiast ja kokkupuuted mõningate asjadega võivad kujuneda kaunis ebamugavaks.
„Ärka üles, päiksekiir,“ laulis keegi mu toas.
Silmad avanesid kiirelt ja ma nägin enda ees kuju, keda ma ei tahaks isegi soovi korral kuulda. „Mine ära,“ sonisin pahaselt ja tõmbasin tekki rohkem enda vastu. Toa nurgas, tooli peal istus minu täpne koopia, keda ma armastasin kutsuda kõigest häälekeseks oma peas. Ta nägi välja parem, kui mina, aga siiski oli ta nurgaline nägu kaame, rohelised silmad olid auku vajunud ja pruunid vabalt langevad lokkis juuksed vajusid õlgadele.
Veel üks miinus. Ma mitte ei räägi endaga, vaid suhtlen endaga näost näkku. Miinuseid rohkem, kui plusse. Ja see paneb juba vaikselt muret tundma.
„Ma ei saa ju lahkuda,“ sõnas teisik irvitava alatooniga ja kõlgutas jalgu, „ma olen ju siiski kinni sinu melonis, mitte enda.“ Ta nautis enda häält ja muigas kergelt.
„Aga sa saaksid sellegi poolest vait olla.“
„Kas ikka tasub?“ päris teisik kahtlevalt ja surus huuled tugevasti kokku. „Sage, ma olfen nii kaua pidanud neid monolooge ja üksikuid dialooge sinuga. Enamus ajast hoiad sa oma seina ees, kuid praegu… praegu on pidu! Sa oled nõrk ja pead veel maksimaalselt nädala vastu. Mina võtan, aga aina rohkem sinu üle võimust. Minu väikesõrm vingerdamas sinu ajus.“
„Ma ütlesin, et ole vait!“ nähvasin vihaselt ja tundsin voodi võnkumist. Krigistasin hambaid. Ma ei tohi vihastada, olen rahulik ja ei ürita tappa hallutsinatsiooni, sest ometi ei taha ma saada oma toast väljumise keeldu.
„Oi oi, pisike Sage läks närvi, aga mis see minu probleem on? Õigemini on see mulle kasulik. Sina kulutad enda jõu ja kaine mõistuse ära ning kogu see lugu minu jaoks on pidu.“
Pööritasin pahuralt silmi ja sõnasin: „Mina suren, tuled ju sina minuga hauda kaasa.“ Selle lause jaoks suutsin end kokku võtta ja püsida endana, kuid meloni uuristajal oli õigus. Kiired refleksid, laudade ja asjade väristamine või katki tegemine mõttejõu abil ning negatiivsed emotsioonid kiirendasid, vaid minu lõppu.
„Kuule, blondi, esiteks ma ei sure, teiseks pole sul võimalik surra kõigest sellesse, et emme sulle su toosi kätte ei andnud. Kolmandaks ma naudin su piinasid. Kas tead, kui tüütu ja väsitav see oli, kui ma proovisin sulle nõu anda ja sa lõid oma seina ette? Ei, sa ei tea! Ma andsin sulle valikuid, võimalusi Azazeliga toimetulekuks, aga sina väike idikas, ei kuulanud mind!“
Kuulsin akna vaikset klirisemist ja värisesin. „Sa ei ole päris, sa oled üks hale mõtevili,“ sosistasin kindlalt ja neelasin nutu alla. Masendav, isegi hääl mu peas suudab mu töinama ajada. Kas ma tõesti olen nii nõrk?
Uks avanes. Mingi osa minust lootis, et see on Azazel koos uue toosiga, kuid selle unistuse purustas keskealine naine. Silmitsesin teda ja kissitasin silmi. Värvid ja jooned loksusid paika ning ma taipasin, kes oli mu tuppa sisenenud.
Eliz. Tema näol oli murelik ilme ja ta kehahoiak väljendas, et ta oli valmis kohe lahkuma, kui ma peaksin ütlema, kas või ühe mürgise sõna.
„Kas tohin sisse tulla, Sage?“ küsis ta ettevaatlikult ja manas näole sõbraliku naeratuse.
Võtsin ennast kokku. „Ikka,“ sõnasin rõõmsa Sagele omaliku tooniga ja andsin Elizele märku, et ta võib ukse enda järel ka sulgeda. Nihutasin end voodi äärepoole ja silmitsesin naist. Ma polnud teda üle nädala näinud ja võin tõsimeeli öelda, et igatsesin teda.
Eliz oli viimase ajaga tunduvalt vananenud. Kortsukesi tema näol oli rohkem ning silmad olid tuhmimad. Rõõm ja elujõud, mis olid temast õhkunud enne Brady surma olid nüüd kadunud.
Naise liigutused olid aeglased ja läbimõeldud, kui ta minu juurde kõndis. Ta istus mu voodile ja hakkas taskust midagi otsima. Taskust pudenes välja igasuguseid asju, kommipaberid, patsikummid ja erinevad tabletid. Lõpuks tõi ta nähtavale ühe šokolaadi ja väikese purgi, mis sisaldas tablette.
„Võta,“ lausus ta julgustavalt ja ulatas maiustuse ning tabletid mulle, „ma arvan, et need kuluksid sulle ära ja šokolaadi pole sa ammu saanud.“
Võtsin asjad ja muigasin lõbusalt. „Aitäh, Eliz,“ ütlesin vaikselt. Pidin tunnistama, et Elize juures olles ei teinud välja ma enam häälekesest või muust maailmast. Kõik oli täpselt nii nagu oli olnud enne Brady surm. Brady, Brady, olgu ma neetud. Mul on õnnestunud vältida juba nädal mõtteid, mis võiksid seostuda temaga, kuid ometi ma murdusin. Miks ma ei imesta?
„Kuidas sul läinud on?“
Turtsatasin ning koheselt oli ka rõõm mu näolt pühitud. „Oled sa näinud mind siit palatist väljas? Ei ole. Järelikult ei ole minuga kõik korras. Ma suudan end vaevu kokku võtta, et süüa midagi,“ purskasin välja ning raputasin koheselt vabandavalt peab. Olin idioot, et käitusin Elizega niimoodi. Ta oli siiski üks mu vähestest sõpradest.
„Elan üle,“ pomises ta vaikselt ja vaatas maha, „lihtsalt mina, Luce ja Thomas olime sinu pärast mures. Mõistad, eks? Bill kinnitas küll meile, et sinuga on küll kõik korras, kuid siiski ei saanud ma rahu.“ Eliz vaatas mind oma emaliku pilguga hetke ning hingas siis kergelt välja. Ta pani oma patsikummid ja paberid tagasi taskusse.
Bill. Mulle meenusid taas mälestused, kus olin väikeses ruumis, haavatud ja verine ning Bill ravis mu terveks. See soojendas mu südant, kuid ühtlasi tuletas meelde, et Bill ei pruugi Azazeli jutu järgi olla parem, kui tema ise. Inglid. Armutud mõrvarid ja ühed suured pinnud perses. Samas minu praeguste ingli kogemuste järgi võis öelda, et nad võivad olla üleliia kaitsjad, kuid nad on ka abivalmid ja külmad.
„Millele sa mõtled?“ küsis Eliz ja katkestas mu mõtelõnga.
Ühmasin vaikselt ja kergitasin pilku põrandast. „Lihtsalt sellest, et mu elu on palju muutunud, kui kohtusid teiega. Mul polnud ennem sõpru. Suhtlesin peamiselt sanitaride ja arstidega. Masendav värk,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Elizt. „Ma poleks suutnud kunagi varem ette kujutada, kui palju võivad sõbrad su elu muuta.“ Viimane lause osa oli tulvil peidetuid mõtteid kui ka tõde.
„Tore, et me muutsime su elu,“ sõnas naine ja naeratas. „Tule lähme jalutame. Siin palatis on veel vaevu õhku, mida hingata.“ Eliz tõusis püsti kärmelt ning tundus, et ta on jälle sama inimene, kes ta oli enne Brady surma.
„Mille vastu need tabletid aitavad?“ küsisin kiirelt ja näitasin Elizele tabletipurki. „Sa tead ju, et mulle tavalised tabletid ei mõju?“
Eliz pööritas silmi ja kahmas tabletid enda kätte ning uuris purki. „Kui sa ei taha neid võin need endale võtta,“ pakkus ta lahkelt ja krimpsutas suud. „Ma ei tea mille vastu need aitavad. Näppasin need kohast, kus oli kirjas mitte puutuda, äärmiselt tugevad ravimid.“
Turtsatasin naerda ja võtsin tabletid tagasi. „Loodame parimad,“ sõnasin ja avasin purgi. Võtsin kaks tableti, ühe neelasin alla ja teise libistasin taskusse tagavaraks. Haarasin šokolaadi ja ajasin ennast püsti.
Oli imelik seista jälle oma jalgadel. Ringutasin.

Koridorid olid hallid nagu tavaliselt, vähe inimesi liikumas ja lambid särisesid. Need olid nii masendavad ja tihti tuli mulle pähe mõte, et võiksin kusagilt varastada värvilised pliiatsid ja need seinad täis joonistada rõõmsaid ja värvi kirevaid pilte.
„Sage, elad veel?“ küsis Thomas, kes oli meiega natukene aega tagasi liitunud. Ta näol oli mitme päevane habemetüügas, mida ta ei plaaninudki ära ajada, mustad juuksed olid tal sassis ning võõrale võis jääda mulje, et ta on kammi ära kaotanud, kuid tegelikult vihkas Thomas korda.
„Mhm,“ tõin vastuseks ja pöörasin pilgu seintelt ära. „Olete te viimasel ajal Luce näinud? Mul oleks vaja temaga rääkida.“ Minu ja Azazeli lepingus oli küll kirjas, et ma ei joo enam Luce teed, kuid mina ei olnud kohustatud enam pidama oma sõna, kui deemon oli murdnud oma osa kokkuleppest. Nii et käigu ta kuradile.
„Teda pole juba mitu päeva näha olnud,“ ütles Eliz ja hammustas huulde, „ma arvan, et ta viidi teisse asutusse üle.“ Ta ohkas raskelt.
„Ma kuulsin, et ta viskas sussid nurka,“ mainis Thomas süütul toonil ja sai Elize pahase põrnitsuse osaliseks. „Kuule, ma lihtsalt ütlesin, mida mina olen teada saanud. Ei pea kohe kurjaks saama selle peale.“ Ta pomises veel midagi vaikselt juurde ning näppis mõtlikult enda habemetüügast.
Pööritasin silmi ja muigasin kergelt. Ma polnud isegi märganud, kuidas olin igatsenud Elize ja Thomase vahelise mõttetuid vaidlusi. Naeratasin märkamatult ja avasin šokolaadipaberi. Tabletid olid mu enesetunnet parandanud, aga šokolaad tegi meele rõõmsaks.
Hammustasin suure tüki maiustusest ja sõnasin: „Ma arvan, et Lucega on kõik korras ja ta tuleb varsti tagasi. Mäletate jõulude ajal oli ta ka kadunud, aga hiljem selgus, et ta oli lihtsalt oma perekonna juures.“ Mu jutt kõlas minu jaoks nagu kinnitus iseendale, mis oli täis meeleheidet. See kinnitus kõlas umbes nii: „Rahune, Sage, rahune, Luce tuleb varsti tagasi ja siis ei pea sa enam lootma, et Azazelil tuleb hea tuju. Sa võid ta parimate sõnadega persse saata.“
„See on ka üks variantidest,“ nõustus Thomas minuga ja napsas tüki mu šokolaadist,“ aga siiski peab alati kaaluma kõiki võimalusi.“
„Hei!“ teatasin pahaselt ja vaatasin Thomasele alt üles. „Minu šokolaad oli see mitte sinu ja ära ole koguaeg selline pessimist.“ Pealt nähes oleksin ma sobinud ideaalselt Thomase nooremaks õeks, sest olin temast pea jagu lühem ja meil mõlemal olid napakad rohelised silmad.
„Ma ei ole pessimist, vaid realist,“ ei jäänud Thomas mulle vastuse võlgu ning laksutas keelt, „ja mis puutub šokolaadi, siis mina leidsin selle ja andsin Elizele.“
„Eliz, ütle, et ta valetab, palun,“ anusin lapsikult ja pakkisin šokolaadi paberisse.
Eliz krimpsutas suud ja noogutas. „Karm tõde,“ lausus ta ning vaatas mind vabandava pilguga, „aga vähemalt on sul šokolaadi, mida ei saa sa iga päev.“ Ta naeratas leebelt ja kehitas õlgu.
„Te olete õelad,“ pomisesin vaikselt ning muigasin kergelt.
„Kui juba õelusest rääkida, siis härra Kaitsja läheneb meile seljatagant,“ sõnas Thomas ja pööras pea ära.
„Kes?“ küsisin kärmelt ning jäin seisma. Pöörasin ümber ja oigasin tasakesti. Pistsin šokolaadi taskusse ja mõtlesin, millega ma Jumala küll nii välja vihastasin. Viimase vastust ma juba tegelikult tean.
„Bill,“ laususin vaikselt ja surusin huuled sunnitud naeratuseks kokku.

Meeldib
Palun võimalikult ruttu uut!

Homme hakkan ehk uut osa kirjutama, kui viitsin.

19. peatükk

Bill ei naeratanud. Tema kuldsed silmad ei väljendanud rõõmu või kurbust, vaid küsimusi. Silmade all olid tal tumedadringid, mille järgi võisin öelda, et tal oli olnud paar tegusat ööd. Ta ei näidanud välja ühtegi emotsiooni, vaid seisis lihtsalt tuima näoga ja silmitses mind.
Thomas haaras Elize käevangu ning sosistas mulle kõrva: „Me leiame su hiljem üles. Ära muretse halvim, mis juhtuda saab on vaidlus.“ Ta noogutas tõsiselt ja tõmbas Elize endaga kaasa.
„Sa oled hea tervise juures,“ lausus Bill ebakindlalt ja surus huuled kokku.
„Miks ma ei peaks olema?“ pärisin teraval toonil ja kortsutasin kulmu. „Sa ju jätsid mind siiski headesse kätesse.“ Kogu mu lause pulbitses sarkasmist. Panin käed risti rinnale ja vahtisin altkulmu Billi. Ja kunagi ma olin veel arvanud, et see tüüp on mu haigushoogude vili.
„Kas sa lõpetaksid, selle ennasttäis bitchi mängimise?“ küsis ta loiult vastu ning ohkas. „Ma kõigest tundsin huvi, kuidas sinuga on, eks. Ma tean, et poleks sind jätma sinna alla ruumi, kuid ma pidin kiiresti otsustama.“
„Ja su otsus oli jätta mind deemoni söögiks? Ei no aitäh,“ pomisesin pahaselt ja hammustasin huulde. „Minuga on kõik korras praegu.“ Ma olin tõesti õel olnud ning tunnistan, et see oli minu süü, kuid siiski pole Billil mingit õigust ilmuda keset koridori minu juurde viis päeva hiljem ning küsida, kuidas ma ennast tunnen.
„Praegu?“
„Polegi uudist kuulnud? Üks tore deemon, kelle kätte sa mind jätsid jootis mulle sisse verd!“ nähvasin pahaselt ja kallutasin pead. „Mina arvasin, et sa tead kõike, mis siin toimub.“
Billi ilmest oli, midagi raske välja lugeda, kuid ometi laskis ta ühel tundel oma näol mängida. Segadusel. Ta suu oli tõmbunud kriipsuks ning silmad olid hämmeldunud.
Möödus sekund ja ta haaras mu randmest kinni. Tundsin, kuidas mu käsi hetkega külmaks muutus ning vanad armid valutama hakkasid. Ta tiris mind koristajate hoiuruumi ning lasi randmest aeglaselt lahti. Kiirelt lukustas ukse meie järel ja silmitses mind suure kahtlusega.
„Ütle mulle, et sa valetad mulle, palun,“ sõnas ta vihaselt ja surus mind vastu koristustarvetekappi.
Üritasin lahti rabeleda, kuid Bill surus mind tugevamalt vastu kappi. „Lõpeta, mul on valus! Olen kokkuvõttes siiski inimene,“ sisistasin vihaselt ja tajusin, kuidas minu ja Billi vahele tekkis väikene vahemaa. „Ma ei valetanud sulle ennem. Mul pole selleks põhjust. Lisaks miks peaks üks inimene välja mõtlema nii haige vale?“
„Kaua sa oled seda juba saanud?“
„Natuke üle kuu,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin piinlikust tundes maha. „Alguses väiksed toosid, kuid järsku läks asi käest.“ Mudisin enda puretavat rannet ja hoidsin pilgu maas. Tõeliselt häbi oli sellest Billile rääkida.
„Sa haisesid küll Azazeli järgi, kuid ma arvasin, et see on temaga suudlemisest, mitte tema vere joomisest.“
„Ma jõin Azazeli verd?“ küsisin imestusega ja tundsin, et hakkan kohe oksele. „Ma suudlesin ka teda.“ Idikas! Idikas! Mida ma talle veel välja lobisen?
„Sa suudled enda piinajat vabal ajal? Segi oled või?“ küsis Bill mulle silma vaadates ja ohkas raskelt. „Tore, lihtsalt tore.“
„Ole vait! Sellel hetkel tundus see äärmiselt hea ideena kuna olin sinu peale pahane, et mu maha jätsid!“ Vaatasin vihaselt Billile otsa ning surusin huuled kokku, et ma ei nähvaks talle rohkem. Hea küll ta võis mu küll ruumi jätta, aga suudlemises olin ise süüdi.
„Deemonite suudlemine ei ole kunagi hea idee, Sage!“ lausus Bill hambaid krigistades. Ta taganes ja toetas end vastu seina.
Turtsatasin ning sulgesin silmad. „Usu mind, sellel hetkel oli Azazeliga tatti panemine kõige õigem asi siin maailmas. Kui sa oleksid olnud minu olukorras, siis oleksid seda sama teinud!“ Kahetsesin koheselt oma sõnu. Isegi mu kujutlusvõime ei suutnud luua pildi, kus Bill suudleks Azazelit.
„Deemoneid suudlevad, vaid idioodid lepingute kinnitamiseks.“ Ta vangutas pead ja ühmas midagi. Pimedus siin ruumis ei lasknud mul näha ingli ilmet, kuid ma eeldasin, et ma ei soovikski seda silmata.
„Aitäh, et sa mind idioodiks kutsusid!“
„Sa sõlmisid lepingu? Azazeliga?“ päris Bill uskumatult ja astus seinast eemale. Nägin ukse tänu ukse vahest tulevale valgusele mehe silmi. Need silmad oli murelikud ning üritasid viha ja raevu tagasi hoida.
„Jah,“ vastasin aeglaselt ja pöörasin pilgu maha, „siis kui ma olin olnud nii öelda uuel ravil. Azazel oli mind piinanud kaks päeva mingi noaga, mis tegi lihtsalt puudutamisel juba põrguvalu. Mõtle, mida ma siis tundsin, kuid ta noaga mu kõhtu hakkas lõikama. Lõpuks pakkusin ma välja kokkuleppe. Tema vabastab mu, annab mulle mu jooki, räägib, mida ta minu kohta teab ja aitab mu lõpuks hullumajast välja. Mina otsin infot sinu kohta, käitun normaalsena ja olen tema väike libu.“ Hingasin välja pahinal ja tundsin end korraga räpasena.
„Miks?“ sosistas Bill vaikselt. „Miks sa pidid selle idiootse kokkuleppe tegema?“
„Sa tõesti ei saa aru,“ vastasin sosinal ja vaatasin Billi, kes oli mulle jälle lähedale tulnud. „Ma tahan siit hullumajast pääseda. Pakku mitu aastat ma siin olnud oled. Viis? Ei, üheksateist! Ma olen siin konutanud sünnist saati ja tahestahtmata viskavad hullari seinad üle.“ Ohkasin raskelt. „Palun saa aru, Bill, miks ma seda tegin.“
„Ma mõistan seda.“ Peale seda lauset sigines õhku vaikus, mis oli kannatamatu ja ebamugav.
Nihelesin rahutult ja närisin närviliselt huult. Ta oli minust aru saanud ega hakanud minuga õiendama. Vedas mul. Tegelikult tundsin end sitalt sellepärast, et ta lasi mul rahulikult edasi olla pärast seda kõike, millega olin hakkama saanud.
„Bill,“ sõnasin ja katkestasin vaikuse, „miks sa läksid nii närvi, kui kuulsid, et mulle on sisse joodetud verd?“ Lõpetasin huule närimise ja ajasin selja sirgu. Bill vaatas mulle silma ja tekitas minus tunde, et mulle ei pruugi vastus meeldida.
Bill ohkas ja vaatas maha. „Nii palju, kui mina tean sellest vere joomise värgist, siis teevad seda ainult vampiirid, ratsanikud ja mõjuvõimsad deemonid. Vampiir sa ei ole järelikult jääb üle kaks varianti ja need on sada korda hullemad, kui esimene.“
„Nii, et sa tahad väita, et ma olen mingi kuradima ratsanik või deemon?“ küsisin rahutult ja hingasin kiirelt sisse. Üks neljast ratsanikust või deemon, sitad mõlemad. Irooniline, ma olin elanud terve oma elu katoliku kiriku vaimuhaiglas ja selgub, et olen põrgust pärit tüüp.
„Kahjuks küll. Ma teadsin juba siia saabudes, et sa ei ole tavaline, sest sinu ümbruses juhtus lihtsalt kummalisi asju. Algul ma arvasin, et sa oled mingi nõrgemat sorti nõid või mõni muu tähtsusetu tüüp, kuid ma hindasin sind vist valesti.“
„Kui ma oleksin deemon, siis peaksid lambid minu ümber vilkuma ja õhk olema külm. Nii palju ma tean deemonitest küll, et neid ära tunda,“ ütlesin Billile ja panin käed risti rinnale. „Ma arvan ka, et sa hindasid mind valesti.“
„Ma ei tea, Sage, ausalt. Sa võid olla mingi võimas deemon, kes oskab ennast lihtsalt nii hästi kontrollida, aga see ei seletaks siis miks sa ei tea, et oled deemon. Mul läheb vaja aega, et leida sellele küsimusele vastus.“
„Sa vihkad mind nüüd eks?“
„Miks ma peaksin?“
Vaatasin maha ning laususin vaikselt: „Kuna võin olla deemon äkki? Deemonid inglid looduslikud vaenlased. Jõuab kohale?“ Ma ei julgenud Billile otsa vaadata, kuna kartsin, mida ta võib minust praegu mõelda. Väike räpane verd joov deemon, kes paneb tatti vabal ajal teiste omasugustega.
„Ma ei vihka sind,“ sõnas ta tasaselt ja tõstis nimetissõrmega mu lõua üles ning sundis mind silma vaatama. „Keegi ütles kunagi, et maailmas ei ole head ega halba, loevad, vaid valikud, mille me langetame.“
„See keegi pidi olema peast täitsa soe,“ tähendasin pettunult ja lükkasin Billi käe endast eemale. „Isegi mina tean, et deemonid langetavad tavaliselt halvad otsused. Tõestuseks võime tuua, selle, et suudlesin Azazelit kõige ebasobivamal hetkel ja avastasin tänu sellele, et mulle on päris pikka aega sisse joodetud verd.“
„Sage, see et sa võid olla võib-olla deemon ei tähenda kohe seda, et oled halb. Minu jaoks oled sa ikka see sama tüdruk, keda ma nägin kabelis verd nutva ingli kõrval. See, et sa oled vahepeal natukene muutunud ei pane mind sinust teisiti arvama,“ mainis Bill leebelt ja võisin vanduda, et ta naeratab isegi.
„Aitäh,“ laususin ettevaatlikult ja tundsin kergendust, et Bill ei vihanud mind. „Muide, kui see sind lohutab, siis ma pole Azazelile sinu kohta sõnakestki poetanud, aga ta teab, et üks ingel on tal perses kinni.“
„Siis tuleb mul nüüd lihtsalt vaadata jalge ette, et ei astuks mõnda Azazeli lõksudesse,“ pomises Bill vaikselt ja hellitas oma näppudega õrnalt mu kätt.
Sulgesin hetkeks silmad ja nautisin hetke. Bill oli minuga rääkides pealiskaudne ning kõik puudutused olid tema puhul keelatud ja asja muutis riskantsemaks ka see, kes mina võisin olla. Mulle ei meeldinud praegune olukord, aga ometi ei katkestanud ma Billi puudutusi. Avasin taas silmad ja vaatasin Billile silma.
„Ma igatsesin sind,“ lausus Bill rahulikult ning tõmbas õrnalt oma nimetissõrmega üle mu põse. Ta naeratus oli siiras ja temale sobiv. Kuldsed silmad särasid rõõmust. Ta oli tõesti mõelnud seda, mida ütles.
Astusin Billile sammu lähemale ja toetasin pea ta rinnale. „Sa poleks pidanud mind igatsema, ma olin sinuga kogu see aeg,“ laususin vaikselt, kuid ma ei, kust see tuli. See jutt ei kuulunud mulle, vaid kellelegi teisele. Olin valmis juba Billist eemale astuma, kuid ma ei suutnud või lihtsalt ei tahtnud.
„Palun, jää,“ sõnas Bill nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta mängis hellalt mu lahtiste juustega ja sosistas midagi teises keeles.
„Mul pole praegu niikuinii kusagile mujale minna,“ vastasin mõtlemata ja naeratasin. See oli tõsiselt hea tunne olla sõna otseses mõttes ingli kätevahel ning olla sina ise. Ei mingeid piire ega tüütuid mõtteid.
„Siis on kõik ju korras, pole vaja muretseda sellepärast, et keegi kusagil ootab sind.“ Bill silitas õrnalt mu käsi, kuid lõpetas järsult. Ta muigas leebelt ja võttis mu näo oma peopesade vahele. Kõik tundus nii loomulik ja ideaalne.
Vaatasin mehele silma. „Ainuke asi, mis võib probleeme tekitada on koristaja, kes tahab oma asjadele ligi pääseda.“
„Uks on lukus, Sage,“ tuletas Bill mulle meelde. Ta kummardas veidikene ja suudles mind õrnalt.
Ja ainuke asi, mida ma tundsin oli nälg. Äratatud nälg Billi järele.

Mul ei ole öelda muud, kui ainult:
UUT, UUT ja veelkord UUT!

Mulle ka väga meeldib. Mõnusalt pikad ja põnevad osad ja mina tahan ka uut osa

Mulle meeldib see jutt!
Palun uut osa!

Billi huuled minu huulte vastas. Ideaalne kombinatsioon.
Billi huuled liikusid mu kaelale ning iga hetk praegusest tundus nagu kummaline déja vu. Kõik oli lihtsalt nii tuttav ja loomulik, nagu oleksingi ma pidanud maitsema Billi huuli ning olema minu keha tema oma vastas.
Surusin end tugevamalt vastu Billi ja leidsin jälle ta huuled üles. Asetasin käed ümber Billi kaela ja sulgesin silmad täielikult. Tajusin Billi käsi oma puusadel ning tema katseid mu pluusi ära saada. Tõukasin end korraks Billist eemale ja pluus libises mul seljast.
Suudlus suudluse järel ning hellitused ei olnud mulle piisav. Ma nautisin neid, kuid oFmeti oli midagi veel, mille järele ma kohutavalt näljane olin. Rebisin enda parema käe Billist vastutahtmist eemale ning kobasin riiulil, millegi järele. Mu näud puudutasid midagi teravad ning ma haarasin sellest kinni.
Tõmbusin Billi huultest eemale ja avasin silmad. Surusin terava eseme õrnalt Billi põsele ning vedasin tõmbasin punase triibu Billi nahale. Kuulsin Billi pominat ning muigasin kavalalt. Limpsasin vere tema põselt ära ja silmitsesin seejärel üllatusest Billi. Ta takistas mu jõllitamist järgmise kuuma ja kirgliku suudlusega, mis oli võimsam, kui eelnevad.
Mõõdus hetk ja tundsin, kuidas mu suus plahvatab Billi vere magus maitse. Ta veri oli nagu maasikad, mis olid šokolaadi sisse kastetud.
Klammerdusin taas tugevamini Billi külge ja näksasin õrnalt ta alahuult. Mu keha vajas teda, ning viimast igas mõttes.
Bill tõmbas nimetissõrmega üle oma haava ning puudutas oma sõrmega mu huuli, jättes endast maha vere. Limpsasin vere oma huultelt ära ja muigasin. Tirisin Bllil pluusi seljast ja vaatasin talle silma. Tema kuldsed silmad olid teistsugused. Soojad ning täis tõde. Need sobisid talle ideaalselt.
„Ma igatsesin sind“ sõnasin mõtlemata ja hetkeks arvasin, et hääleke mu peas oli läbi minu rääkinud, „igat osa sinust.“ Mu huuled jälle Billi omadel. Muigasin kergelt.
Bill tõstis mind kaksiratsi oma sülle ning suudles mind kirglikult vastu. Tundsin tema kätt enda käel ning seda, kuidas ta kobas terava eseme järele minu käes. Lasin teravast asjast ükskõikselt lahti. Kuulsin kerget liha rebenemist ning tajusin, kuidas Billi huuled minu omadest kaugenesin, kuid tema huulte asemel ilmus mu suule tema ranne. Läbilõigatud veenidega ranne.
Surusin Billi randme tugevalt enda suule. Magus veri täitis mu suu ning põletas vastikud mõtted, et peaksin tegelikult ennast Billist eemale tirima ning tema vere joomise lõpetama, sest nii tegid, vaid verd imevad väärakad.
Nägin korraks silmanurgast tulede vilkumist. Hetkega oli kuulda asjade klirinat ja tunda õhu jahenemist. See ei olnud deemon, kõigest mina.
Tõmbusin Billi verisest randmest eemale ja vaatasin talle valust ning piinlikkusest silma. „Ma ei saa. See kõik on vale. Ma igatsen sind, kuid ei ole õige su verd imeda nagu mingi väärakas. Kuidas küll taevas sind vaataks, kui teaks, et sa pakkusid, kellelegi minusugusele oma verd? Ma arvan, et mitte eriti hästi,“ sõnasin vaikselt ja pöörasin pilgu ära. Kummardusin ja korjasin maast särgi üles.
„See ei ole vale, Sage,“ lausus Bill ning haaras mu randmest. Ta nägi nii uskumatu välja. Ma peaaegu kujutasin ette tema tiibasid, mis mu endasse mässivad.
Asjad riiulitel rappusid ühe tugevamani ning hingasin sügavalt sisse. „See ei ole isegi mitte päris. See on kõigest nälg,“ ütlesin ma võimalikult ükskõikselt, kuid teelt tegi see meeletult haiget. Pöörasin pilgu kõrvale ja tõmbasin särgi endale selga. „Ma ei ole sinusugune, Bill. Ma ei suuda sind täielikult mõista. Ma sarnanen pigem Azazeliga, tahan ma seda või ei.“
„Ma ütlesin sulle, et pole kurjust ega headust olemas.“
„Ma ei mõtle seda!“ nähvasin pahaselt ja sammusin ukse poole. „Ma naudin sisimas tapmist. Ma tean, et peaksin tundma süüd ühe tüübi mõrva pärast, kes suri tänu sellele, et kaanisin ta veenid tühjaks. Võim on mulle tähtsam, kui kogu see aususe ja sõpruse värk. Hea küll, pole olemas headust ega kurjust, kui siiski jäävad inglid ja deemonid. Mina kuulun enda teada viimaste sekka.“ Keskendusin uksele ja nägin, kuidas see aeglaselt lahti vajus.
„Tee mulle teene ja hoia minust eemale,“ pomisesin vaikselt ja astusin halli koridori.

Ma olin Billi endast täielikult eemale tõuganud ning endasse sulgunud. Istusin koos varastatud joogiga toas, mida oleksin tahtnud hea meelega vältida, kuid ometi oli see ainus koht, kus mul sobis olla. Azazeli piinamisruumis. Pean tunnistama, et tunnen end siis üpriski koduselt.
Silmitsesin läbipaistvat ning kibedat jooki, mis oli näpatud pudelis. See oli vastik, kuid lõi pea mõnusalt uimaseks.
Ma ei tahtnud mõelda ega üldse olemaski olla. Ma olin mingi väärakas. Azazel oli seda mulle öelnud, kuid ma ei uskunud teda. Bill ütles, et ma olen mingi põrgust pärit tüüp ja ma usun teda, lisaks suudlen teda, joon verd ning lõpuks jätan maha. See ei olnud Sage, kes ma olin olnud.
Mis mul sellest? Ennem ei olnud ma ka verd joonud ega oma napakaid võimeid meelega kasutanud. Mulle ei meeldinud mu uued oskused, mis lõid välja, kui olin vihane ega suutnud ennast kontrolli all hoida. Täna olin enda viha suunanud ja pääsenud Billist. Edusammud.
Uks avanes mu seljataga. Pöörasin rutakalt ümber ja jäin jõllitama sisenejaid. Azazel ja mingi mees, keda ma ei tundnud, oli teadvuseta ning Azazel hoidis teda püsti. Deemon ohkas raskelt ja virutas jalaga ukse kinni.
„Sul on sitt ajastus, Sage,“ pahandas Azazel ja krigistas hambaid, „tule hiljem tagasi ning siis saame nutta üksteise õlal, eks.“
„Mina olin siin enne sind ega ei osanud oodata, et mingi deemon tuleb koos oma poisssõbraga siia,“ vastasin vihaselt ja jõin suure sõõmu läbipaistvat vedeliku. Põrnitsesin altkulmu Azazelit ning meest, kes temaga kaasas oli. Azazeli tumedad silmaiirised peegeldasid tema tõsidust ja kärsitust ideaalselt. Tema punased huuled olid vajutatud kriipsuks. Tumedad juuksed olid sassis ning riided olid katki.
Mees tema kõrval ei näinud parem välja. Tema parem silm oli sinine ning kinni paistetanud, nina jooksis verd. Mujal tema kehal oli näha muid haavu ja suuremaid sinikaid. Valge särk oli läbi imbunud verest ning sama värvi püksid olid ribadeks. Ta oli hullumaja patsient.
Azazel tabas ära mu kahtlustava ilme ning pööritas silmi. „Kobi, eest hiljem seletan.“ Ta kõndis metallist lauani, kus olin istunud, ning tõstis mehe ilma suuremate jõupingutusteta lauale. Azazel ohkas raskelt ja võttis enda seljakoti seljast. Seljakotist ilmusid nähtavale rauast ahelad, mis ajasid hirmu nahavahele.
„Kinnita ta nendega laua külge,“ käsutas Azazel ja viskas mulle kaks ahelat.
Püüdsin ketid kinni ja ropendasin kiirelt. „Need põletavad mind,“ laususin hingeldades ja surusin huuled kokku, et valu taltsutada.
„Kurat küll,“ vandus Azazel ja ohkas vihaselt, „ignoreeri valu, eks. Raisk, kuidas ma sain unustada, et need ka sulle mõjuvad.“ Ta hakkas osavalt vangi kätt ja jalga laua külge aheldama.
Järgisin deemoni eeskuju ning tegin sama, kuid kohmakalt ja aeglaselt. Mul läks aega paar minutit, et enda tegevus lõpetada, kuid Azazel ei teinud sellest välja. Ta soris oma seljakotis ja pistis aegajalt suhu paar kommi.
„Kelle sa läbi peksid?“ pärisin ebameeldiva vaikuse katkestamiseks ning vaatasin Azazelile silma.
„Kui ma vastaksin, et mingi suvalise tüübi, ei sobiks see sulle, eks?“ küsis Azazel vastu ning silmitses mind. „Seda ma arvasingi. Hea küll, see tüüp paistab küll tavaline hullumaja patsient, kuid sarnaneb tüübiga, kes on pind minu perses.“
„Ta on ingel?“ uurisin uudishimulikult ja krimpsutasin nina. Minu kogemused inglitega ei olnud mulle meelt mööda. Viimane ingel, kellega ma viimasel ajal olen tihedalt läbikäinud on ülimalt kaitsev ja kuulutab peale üht suudlust mu enda omandiks. Tore.
„Mitte päris. Pigem ingli õnnistusega,“ sõnas Azazel ning võttis enda kotist välja sümbolitega kaetud noa, „neil on mõned inglite võimed ning suudavad end lülitada nende raadiole. Nad on inglite kõrvad ja silmad maal. Paistavad tühised, kuid neist on raskem leida tüütumaid olendeid.“ Ta vangutas pead ning kontrollis ahelad üle.
„Kas siis maa peal ei olegi väga palju ingleid?“
„Paar kuud tagasi olid, vaid valvurid. Natuke aega tagasi hakkasin ma märkama, et keegi on äratanud vanad ratsanikud ja ingleid hakkab siia tulema üha rohkem. Kas tead, kui raske mul on olnud enda jälgede varjamisega nüüd? Iga nurga peal on põhimõtteliselt üks vastik ingel.“
Surusin huuled kokku ja vaatasin maha. „Ma joonistasin üle kuu aja tagasi seinale mingi tundmatu sümboli raamatust, mille ma leidsin. Peale seda hakkasid imelikud asjad juhtuma,“ pomisesin vaikselt ja panin käed rinnale risti. „Ausalt, siis ei teadnud ma veel sittagi deemonitest või muudest tüüpidest.“
„Ratsanike äratamiseks peab olema väga vägev deemon ning põrgus on neid alla kümne, kui arvestada ka Luciferi ja Chaosega.“
„Jah, kui rääkida juba vägevatest deemonitest ja inglitest, siis peaksin ütlema, et on kasulik suudelda tüüpidega, kes teavad sinust rohkem,“ ütlesin vaikselt ja vaatasin deemonile silma. „Bill ütles, et verd joovad deemonitest, vaid juhtivad deemonid ja ratsanikud. Kas see vastab tõele?“ Kallutasin uudishimulikult pead ning võtsin sõõmu läbipaistvat vedelikku.
„Vastab, aga kust Bill seda teadis?“ päris Azazel ja teritas hajameelselt enda nuga. Ta pani hetkeks noa kõrvale, et kotist komme võtta ning need ära süüa. Oli imelik vaadata, kuidas läbinisti tume ja kuri deemon lutsutab roosasid komme ning viskab paberid hooletult maha.
„Ta on ingel,“ mainisin ükskõikselt ja kohendasin enda patsi.
Azazel naeratas võidukalt. „Lõpuks sa siis ütlesidki mulle seda. Ma juba kartsin, et sa oled täielikult minu vastu pöördunud. Ma tean, et Bill on ingel. Tegelikult juba sellest ajast saati, kui ta mind sinust välja ajas. Sattusin täielikult vale keha otsa,“ sõnas Azazel. Ta astus sammu mulle lähemale ning vaatas silma. „Õnneks mul veab, et sa pole mu vaenlane, kuigi sa suudled inglit ja jood ta verd. Sinusugust vaenlast ei sooviks endale keegi.“
„Ma ei… kust sa tead, et ma jõin ta verd?“ pärisin pahaselt ja kortsutasin kulmu. „Ma suudlesin küll teda ning isegi kaanisin ta verd, kuid ausalt öeldes pole see sinu asi.“
„See ei ole minu asi tõesti,“ nõustus Azazel minuga ning muigas kergelt. „Sul on vasak silmaiiris tumeroheline ning teine kuldse ja rohelise segu. Inglite silmad on kuldsed, aga deemonitel mustad. Lisaks sul on suunurgas väheke verd.“ Ta kallutas pead ning vaatas mulle silma.
Turtsatasin ükskõikselt. „Vähe sellest, et ma olen deemon, olen ma veel ka uue taseme friik,“ pomisesin vaikselt ning silmitsesin nuga, mida Azazel hoidis. „Mis sümbolid need on?“
„Need või?“ küsis ta ning uuris oma nuga. „Igasuguseid on siin ning põhimõtteliselt saab sellega vigastada kõike, millest mina olen kuulnud. Põrgus on see palju väärt.“ Ta ulatas noa mulle ning kehitas õlgu.
Jäin pikemalt silmitsema üht sümbolit noa käepidemel, mis tundus mulle nii tuttav, kuid ometi teadsin, et pole seda enne näinud. „Mis sümbol see on?“ uurisin ning tõmbasin nimetissõrmega üle sümboli.
„See mustaks värvitud ring, millest ulatuvad välja kaheksa noolt? See on Chaose sümbol,“ vastas ta aeglaselt ja võttis noa minult tagasi. Ta võttis kotist lutsukommi ning pani selle suhu.
„Nii et sa oled Chaose väike libu?“
„Põhimõtteliselt küll,“ sõnas ta noogutades ning surus huuled kokku. „Põrgus jagunevad deemonid ja kõik muud tüübid kaheks. Luciferi deemonid, kes sõlmivad tavaliselt lepinguid ja on lihtsalt jalaväelased. Need kuuluvad ainult temale, kuid ometi kontrollib ta kõiki deemonid. Teine rühm on Chaose deemonid, kuhu kuulun ka mina. Chaosel ei ole põrgus palju leegioneid, kuid kõik kardavad teda, kuna on läinud liikvele jutud, et temas on siiski säilinud midagi, mis on omane, vaid inglitele. Chaosele kuuluvad põrgus ratsanikud ja rohkem ma ka eriti ei tea.“
Haarasin noa Azazelilt tagasi ja hetkeks mõtlesin selle tema kehasse suruda, kuid hoidsin ennast tagasi. „Kas mina kuulun Luciferi või Chaose deemonite hulka?“ pärisin vaikselt ja uurisin nuga enda käes.
„Chaose deemonite hulka,“ vastas Azazel ning silmitses nuga minu käes. „Kas sa ei arva, et targem oleks see ära panna? Juba oma võimetega võid sa mu tagasi kuumaauku saata ning ma arvan, et teravasju ei ole niikuinii lubatud hullumajas vaimuhaigetel käes hoida.“
Turtsatasin ja pööritasin silmi. „Õpeta mind,“ sõnasin vaikselt ja surusin noa endale tugevamalt kätte, „õpeta mind piinama.“ Ma teadsin, et ma palusin palju ning üleüldse peaksin ma end eemale hoidma sellistest asjadest, aga mis vahet seal enam on? Bill teab, et ma olen friik, Luce tiris mind normaalsusest aina rohkem eemale. Ma võin ju nende tööd natukene hinnata ja teha seda, mida nad arvavad mind tegevat.
„Ise tead,“ pomises Azazel ning muigas märkamatult.

Mõnus. Põnev osa
Mõned komad olid ülearu, aga need eriti ei seganud.
Ootan huviga uut

Mulle meeldib ka
Loodan, et uus tuleb varsti (ei jõua seda kuidagi ära oodata).

21. peatükk

Lühikeste pruunide juustega ohkas raskelt ja pööritas oma rohelisi silmi. „Kuule, ma ei küsi sinult, millest on tehtud põrgu, eks. ma tahan kõigest teada, kes seda mässu juhib,“ sõnas naine ükskõikselt ja tõmbas noaseljaga üle langenud ingli näo, kes oli tugevalt seotud taaveti tähele, mis seisis keset kõledat ruumi.
Ingel, või õigemini endine ingel, sülitas verd ning pomises midagi vihaselt. „Sa olid mulle nagu sõber, aga sa tead, et kui ma ta reedan, siis olen ma surnumaist surnum ingel!“ nähvas mees pahaselt ja silmitses oma peaaegu mustade silmadega naist. „Ja sa tead, et sa ei kahjusta minu hinge, vaid lihakeha, mida ma kannan? Sa vigastad inimest. Kuhu on kadunud sinu arm ja hoolivus? Kas mulle tundub või ongi nii, et inglid on hullemad kui langenud?“ Mees vilistas vaikselt
Naine keeras nuga ja tõmbas kiirelt ning rohmakalt üle mehe põse. „Miks ma peaksin su hinge vigastama, kui mul on su lihakeha, mida ma saan piinata nii kaua, kui sa anud minu ees armu.“ Naine naeratas kurvalt ja asetas oma peopesa mehe tervele põsele. „Sa meeldisid mulle. Kohe väga, aga langemine oli vale.“
„Sulle ei meeli keegi peale Luciferi, oleme ausad, eks. Sa armastad teda kohe niiväga, et oleksid nõus langema temaga koos,“ teatas mees vihaselt ja surus valust hambad kokku. „Ükski surelikke nuga ei sa mind vigastada. Mis nuga see on?“
Naine vaatas maha, piinlikkusest või valust, aga ta ei soovinud mehele silma vaadata. „Hirmust, verst, luust, hingedest, asjadest, mis vigastavad hinge, olgu ta kas surelik, ingel või siis sinusugune langenud,“ lausus naine ja vaatas lõpuks mehele silma. „Mul on kahju sinust. Sa tegid vale valiku.“
Mees sülitas raevunult maha ja tõstis enda longus pead veidikene. „Hale,“ pomises mees vaikselt, „sul on minust lihtsalt hale. Ja kas su kallid peainglid teavad millega sa vabal ajal tegeled? Kas su armsad inglid teavad, et sa piinad oma kunagisi vendi ja mõrvad neid noaga, mis on pärit põrgust?“
„Nad on teistsugused, kui mina. Nad tegutsevad Isa huvides, kuid mina tegelen Luciferi kaitsmisega, keda mu vend püüab õõnestada. Luciferile ei pruugi küll meeldida Issi uued lelud, kuid see ei tähenda, et Michael peaks teda päevast päeva mõnitama!“
„Tead, mis,“ sõnas langenud ingel aeglaselt ning vaatas naise kuldsetesse silmadesse, „ma arvan, et sa oled juba oma hingega ammu langenud, kuid ei taha endale seda tunnistada. Sa üritad ikka veel mängida süütut inglit, kes sa kunagi olid.“ Mehe näole ilmus vastik irve.
Naine surus huuled kokku ja vangutas pead. Ta surus vihasena noa vastu mehe rannet ning lõikas ta randme otsast. Karjatus, mis ta kõrvu kostis oli tõeline ning pani ta hetkeks mõtlema, kuid ta raputas koheselt pead.
„Jah, mul on sinust hale,“ vastas naine ning läks mehele lähedale. Ta riivas huultega õrnalt mehe kõrva ja sosistas: „Sa ei ole enam Samael, sa…“

Azazel pani mulle noa õigesti kätte ning muigas kergelt. Tema puudutused tõid endaga kaasa külmavärinad ning kananaha. Silmitsesin nuga enda käes ja naeratasin kergelt. See sobis mulle. Oli üks osa minust.
„See sobib sulle,“ sõnas Azazel nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta võttis kotist paar kommi ning pakkus ka mulle, kuid loobusin kindlalt. Deemon kehitas ükskõikselt õlgu ning pistis maiustused suhu.
„Ma tunnen ennast koos noaga tervikuna,“ laususin vaikselt ja hammustasin huulde. „Kust sa selle ingli õnnistusega tüübi üles korjasid?“ Vaatasin Azazeli tumedatesse silmadesse ja tajusin, kuidas mu haare noa ümber lõdvenes.
„Ma omastasin psühholoogi keha ning see tõi mõningad ebameeldivad tagajärjed,“ ütles Azazel aeglaselt ning näris komme. „Tahestahtmata pean ma ka läbi viima teraapiaid ka oma patsientidega. Ühel päeval, teraapia ajal, tundsin, kuidas see väike väärakas kiirgas inglite energiast. Loomulikult lõin ma teda koheselt. Ma ei mõelnud isegi, vaid lõin ta lihtsalt oimetuks.“
„Hmm,“ mõmisesin vastuseks ning tugevdasin haaret. Heitsin pilgu mehele, kes oli verine ning lamas laual. Ta hakkas vaikselt silmi avama, kuid ta pilk oli udune ega seletanud midagi.
„Ta hakkab ärkama,“ lausus Azazel ning neelas kommid alla. „Hea küll kiire õppetund. Ära näita välja kaastunnet või haletsust. Ole julm ja külma südamega. Selle noaga ei pea lõikama sügavale, et tekitada põrgupiinu. Kui soovid vastuseid ära lõika kohe alguses veene läbi. Üks asi veel, enne, kui ma luban sul noaga toimetama hakata tahaksin ma paar küsimust küsida, nagu haritud inimestel tavaks.“
Pööritasin silmi. „Okei,“ vastasin lühidalt. Miski minus kiheles vere ja valu järele. Reeturlik ja tume Sage soovis seda näha. Ma tean, et kõik see piinamine ja tapmine on vale, kuid need on asjad, mis tunduvad nii tuttavad ja sobilikud minule. „Miks sa koguaeg neid komme sööd? See, et sa kogu aeg neid paberitest lahti harutad, hakkab juba vaikselt ajudele käima.“
Azazel põrnitses mind altkulmu ning kallutas pead. „Kuule pole minu süü, et keegi äratas iidsed ratsanikud ning nüüd on siin lähedal nälg ning tekitab isu asjade järgi, mida sa vajad,“ sõnas deemon teravalt.
„Nii, et see järsk isu vere ja piinamise järele on tingitud ratsanikust, kes kutsub ennast Näljaks?“ uurisin ning silmitsesin sümboleid noal. „See on naljakas, et sinusugusel suurel ja kurjal deemonil on isu roosade kommide järele.“ Tõstsin pilgu noalt ning muigasin lõbusalt.
Azazel kissitas silmi. „Sage, kumb on hullem, kas isu kommide järele või vere järele? Ma arvan, et kommid ei tee, kellelegi halba,“ tähendas Azazel rahulikult. „Lõpetame selle teema. Ta hakkab ärkama. Pea meeles, enne küsimused, siis võid temaga teha, mis tahad.“
Turtsatasin kergelt ja kõndisin toolini, mis oli pandud nurka. Istusin toolile. Ristitasin jalad ning silmitsesin deemonid ja läbi pekstud meest. Azazel ei lubanud mul unustada, et olen verd joov väärakas, aga ometi oli ta nõus laskma mul piinata üpriski süütut meest. Mulle ei jõudnud kohale, kas ta on hea või halb.
„Blondi, ma tean, et sa oled üleval,“ ümises Azazel viisiga ning tegi nipsu mehe kõrva juures. Tema näole ilmus see külm irvitus, mida ma olin näinud päevadel, mil ta mind siin toas piinas.
Külmavärinad täitsid mu keha ning hetkeks kodus kogu see tumedus minust. Mul hakkas mehest kahju ning mu silme ette hakkasid jooksma pildid, mis võtsid mu hingetuks. Azazeli küsimused, millele pole vastuseid olemas, Mina ulatamas Azazelile nuga. Veri, mis purskab välja mehe silmast. Verine nuga minu käes ning hingetud silmad. Nuga mehe südames ning minu käed noal.
Pildid kadusid. Suutsin taas hingata, kuid vaevaliselt. Hingamise rütm oli ebaühtlane ning katkendlik. Pöörasin enda hirmunud pilgu põrandalt ära ja vaatasin korraks Azazeli, kes mind kahtlusega silmitses.
„Minuga on kõik korras,“ kähisesin rutakalt ning tõusin kohmakalt püsti. Pilk kiskus mustaks ning toetasin end seina vastu. Mu pea oli paks ning ma ei suutnud mõelda. Tõukasin end seinast eemale ja kõndisin võimalikult kiirelt ukseni ning avasin selle. Astusin uksest välja ning lõin selle pauguga kinni.
Varisesin trepile istuma ning tõmbasin põlved krõnksu. Pisarad täitsid mu silmad ning hetke pärast ma lihtsalt nutsin. Ma olin tapnud selle mehe või tapan. Vahet eriti ei ole. Võib-olla ma peaksin ära jooksma, et muuta seda kõike?
Sa ei saa muuta saatust, aga tulevikku isegi võib-olla saad, pomises hääl mu peas vaikselt. „Kurat, ole vait,“ sisistasin vihaselt ning pühkisin käeseljaga oma punetavad silmad pisaratest puhtaks. Ma ei mõista, mis minust oli saanud. Ma olin tüdruk, kes oli optimistlik ega teadnud sellisest persse keeratud maailmast midagi, kuid juhtus midagi, mis pani ta mõistma asju, mis ta ümber olid.
Ukse tagant kostus vihane pomin ning järsk karjatus. Surusin huuled kokku ning üritasin mehe karjatust unustada. Ma ei suutnud. Ei, valetan. Ma ei tahtnud seda unustada, kuna see tuletas mulle meelde nägemust ning pani mind sitalt tundma teo pärast, mida ma pole veel sooritanud.
Uks avanes ning sealt väljus Azazel, kellel oli käes pudel ja näol tõsine ilme. Ta virutas ukse pahaselt kinni ning küsis: „Miks sa minema jooksid?“ ta kortsutas kulmu ning ulatas mulle läbi paistva pudeli, mille sees loksus punane vedelik. Veri.
Võtsin pudeli vastu, kuid ei hakanud kohe jooma, vaid silmitsesin punast vedelikku. „Ei näinud mind või? Ma olin omadega väheke persses! Silme eest läks mustaks ning ma ei suutnud enam mõelda,“ nähvasin raevunult ja kuulsin käsipuu raksumist. Surusin huuled kokku ja üritasin rahuneda.
„Enne seda juhtus veel midagi. Näiteks siis, kui sa istusid toolil ja nägid välja nagu inimene, kes on just surnuist tagasi toodud. Ma küsin veel kord: „Mis juhtus, Sage?“.“ Ta istus mu kõrvale ning tõmbas mu hellalt enda embusesse.
Panin pudeli maha ning surusin end Azazeli vastu. Sulgesin silmad ja jäin mehe hingamist kuulama. See rahustas mind. Lõpuks olid meie hingamisrütmid samad ning mu mõistus eemaldus minust. Tundsin, kuidas mu mõistus viibis kusagil hallis kohas, kus ta on uinunud ega sega mind enam.
„Ma nägin midagi,“ sõnasin aeglaselt ning hingasin sügavalt sisse, „see viiski mu rivist välja.“ Azazel oli soe ning see üllatas mind. Miski minu ajus ütles, et deemonid on külmad isegi kehatemperatuurilt, kuid ilmselgelt oli mu aju omadega metsa poole.
„Mida sa nägid?“ päris Azazel ning paitas õrnalt mu lahtiseid juukseid.
„Ma ei oska öelda. Kõik oli segane,“ pomisesin kohmakalt ning avasin tasaselt silmad. „Sa küsisid mehelt küsimusi ning ta ei vastanud sulle. Lõpuks tahtsid sa nuga ning ma andsin selle sulle. Sa kookisid ta silma välja. Järgmisel hetkel oli nuga jälle minu käes ning ma lõin selle mehe südamesse.“ Kuulsin, kuidas mu hingamine muutus jälle ebaühtlaseks. Pisarad voolasid taas mööda mu põski ning ma ei saanud midagi teha, et need lõppeksid.
„Tšš,“ sosistas Azazel ning suudles mu otsaesist hellalt. „Nüüd sa tead, mis juhtuma hakkab ning kui sa soovid saad seda ära hoida.“
Ohkasin raskelt. Mul oli raskusi aru saamisega, kes Azazel tegelikult on. Ta oli langenud ingel ning deemon. Rohkem ma temast eriti midagi ei teadnud, aga see eest teadis tema minust vist kõike. „Äkki ma ei taha seda ära hoida,“ sõnasin mõtlematult ning haarasin maast pudeli. Võtsin pudelist lonksu. Hetke pärast tundsin, kuidas magus vedelik mu keelt paitab ning kurku kõditab.
„Sinu valik.“
„Ma tean,“ laususin kindlalt ning jõin pudeli tilgatuks. Vabastasin end deemoni embusest ning tõusin püsti. Ma ei nutnud enam. See oli hea, kuna pilliv noor naine koos noaga, mõjuks kindlasti väga ebameeldivalt. „Tule, meid ootab seal toas väike inglite poolt tehtud sitanikerdis,“ sõnasin ning muigasin napakalt.

„…oled nüüd Azazel.“ Naine ajas selja sirgu ning tegi nipsu.
Kunagine Samael varises põrandale ning sülitas verd põrandale. „Sul pole mingit õigust mu nime ära võtta minult!“
„Mul ei olnud seda õigust sel ajal, kui sul olid veel tiivad,“ nõustu naine ning vangutas pead. „aga langemine oli sinu otsus ning see andis mulle võimaluse võtta ära su nimi.“ Naine surus enda leek punased huuled kriipsuks ning viskas noa Azazeli juurde. „Säästa mind sellest vaevast, et peaksin su surma kinni mätsima.“
„Sa lased mul end mõrvata, kuna ei saanud teada, kes taevas mässu juhib. Kas sa ei arva, et oled väga madalale langenud?“ uuris langenud ning võttis noa enda kätte. „Mõrvad neid, kes vastuseid ei anna?“
„Mida sina ka madalale langemisest tead?“ nähvas naine vihasel ning surus käelaba rusikaks. „Sa hakkasid mässama Jumala ja oma vendade vastu!“
„Valmista end suureks uudiseks ette,“ soovitas langenud ning irvitas vastikult. „Taevas mässu juhib Hommiku täht. Jumala lemmik poeg ning sinu armastatud ingel Lucifer.“ Azazel kallutas pead ning tõusis püsti. Ta kõndis naise juurde ja sõnas: „Tead mis? Mul on sinust lihtsalt hale, Chaos.“ Ta naeratas õelalt ning kadus.

WoW
Nii hea osa, et oskan öelda vaid UUT, UUT, UUT ja RUTTU

Tnx,
Reedel saab parimal juhul uue osa. Pean ajusid ragistama, mis uues osas juhtub.

Ma nõustun Žebraga, tõesti hea osa oli ja ma ootan ka uut.

Aga ragista siis ruttu ja hästi