Sage - The girl who started the Apocalypse

Ragistasin, kuid mitte just kõige paremini , Kirjutasin ühe õhtuga midagi valmis, kuna tuli kirjutamistuju, aga ma pole kindel, kas jutt tuli hea.

„Mitu inglit siis vaimuhaiglas praegu on?“ küsis Azazel vihaselt ning surus hambad kokku, et end taltsutada.
„Täpsusta enda küsimust,“ nõudis verine mees vastu ning irvitas vastikult. „Siin majas leidub surnud ingleid, langenud ingleid ning neist, keda võib auga ingliteks nimetada. Sina peaksid ju seda teadma.“ Mees sülitas verd põrandale ning nohistas nina.
„Ja lisaks on siin haledad inimesed, kes arvavad, et nad on deemonitest paremad ning inglitega võrdsed,“ sõnasin teravalt ning lükkasin end seinast eemale, „kuid ausalt öeldes olete te lihtsalt orjad.“
Mees kortsutas kulmu ning surus huuled kriipsuks. „Kes sa üldse oled?“ päris mees üpriski järsu tooniga ja jäi mind piidlema. „Ingel sa ei ole, kuna töötad koos prahiga?“ Mees Muigas mõrult ning heitis pilgu pahurale deemonile.
Azazel pööritas silmi ning hetke vältel tõi ta nähtavale hõbeda noa ja hakkis kärmelt mehe pöidla ära. „Deemonitel on ka tunded,“ pomises Azazel ükskõikselt ning pühkis verise noa enda pükstesse.
Mehe valu karjed kostsid mu kõrvadesse ning enda üllatuseks avastasin , et ma naeratan. Ma tõesti nautisin selle mehe valukarjeid ja kõik see veri tema riietel ning põrandal, muutis vaatepildi minu jaoks üsnagi ideaalseks.
„Kui sa teada saad, kes ma olen võid mulle ka öelda,“ sõnasin külmalt ja andsin Azazelile märku, et ta noa mulle ulataks. Sain vastuseks küsiva pilgu ning turtsatasin. „Kuule ega ma teda nüüd tapma ei hakka.“
Azazel pööritas silmi ja andis mulle noa. „Kasuta enda fantaasiat,“ sosistas ta mulle kõrva ning võttis kotist endale komme. Ta istus toolile. Uudishimulik pilk, mis oli terav ning tahtis teada, mis kohe edasi juhtub.
Mul oli piinlik. Ma hoidsin nuga käes ja silmitsesin meest, kes oli valudes, mis oli iseenesest meeldiv tunne, kuid kõik rikkus ära see, et Azazel vahtis mind suurte silmadega ning jälgis igat mu liigutust. Ohkasin raskelt ja vaatasin Azazelile silma.
„Kas sa kusagile mujale praegu ei pea minema? Äkki on sul juhuslikult ees ootamas mõni sessioon?“ uurisin teravalt, andes märku, et ta võiks siit ruumist kaduda. „Nägemuse järgi ma tapsin ta siis, kui sa olid siin ruumis.“
Azazel pomises midagi vaikselt. „Ma lähen toon komme juurde,“ vastas Azazel mind mõistes ja tõusis püsti. Ta heitis viimase hoiatava pilgu minule ning lahkus ruumist.
Ohkasin raskelt ja jäin vaatama mehe verist ning poolikut sõrme. Mu sees laiutas mingisugune tühimik, mida ma polnud ennem märganud. Tühjus algas kurgust ning levis vastikult mööda keha. Teadsin, et piinamine aitaks unustada tühimiku, kuid kes ma siis oleksin, kui teeksin seda, vaid selleks, et mu enesetunne paraneks?
„Sa ei ole selline nagu see deemon, eks ju,“ sõnas mees katkendlikult. „Sa oled hea, sul on südametunnistus. Ma tunnen seda. Sind jääks mu piinamine ja mõrv kummitama.“ Ta oli meeleheitel, seda kõike oli tema häälest kuulda. Tema püüdlused mind pehmeks rääkida ei edenenud päris hästi.
Külm süda ning kaine mõistus, asjad mida ma vajan praegu. „Sa ei tea mind,“ ütlesin kõrgilt ja laksutasin keelt. „Ma olen su kõige hullem unenägu.“ Ümisesin viimase lause valjult ette ning lasksin irvel enda näole ilmuda. Ümisesin mingit viisikest ning vedasin noaga üle mehe põse.
„Kuna Azazel ei ole eriti hea küsimuste esitaja, siis esitan ma omad küsimused,“ laususin mehele ning muigasin. „Mis on selle ingli nimi, kes sulle oma õnnistuse andis? Lihtne küsimus. Ma olen kindel, et sa said sellest küsimusest aru.“
„Vahet ei ole kas ma vastan või ei. Ma suren ju ikkagi.“
„Vahe on suur. Annad vastuse sured kiirelt. Ei anna vastust, siis veedad sa oma elu viimased päevad sellistes piinades, mida sa ei oska isegi unes näha,“ ütlesin kindlalt ja vaatasin mehe sinistesse silmadesse. „Võib-olla on täna su õnne päev ning väiksed tiivulised ahvid päästavad su tagumiku. Ma loen kolmeni ja kui vastust ei tule, aimad sa juba, mis edasi saab.“ Muigasin õelalt. „Üks… kaks…“
„Ma ei taha surra reeturina,“ vastas mees kiirelt katkestades numbrite loetelu, „ma jään ustavaks sellele inglile, kes mulle õnnistuse andis. Sina see eest võiksid teist pidi toimida. Jumal annaks sulle andeks sinu patud, kui sa hülgaksid kohe selle deemoni ja astuksid õigele rajale.“ Pööritasin vihasel silmi. „…kolm,“ ütlesin valjult ja lõin halastamatult noa mehe paremasse põlve. Kostus verdtarretav karje, mis pani mind vanduma. „Sa karjud nagu mingi kuradima plika,“ nähvasin ja neelatasin. Mu kõrvad valutavad, ausalt.
Üle mehe põskede veeresid pisarad ning ta anus, et ma verejooksu peataksin. Tegelikult oli mul temast tõsiselt kahju, kuna teadsin, et ta ei saa ennem lahti sellelt laualt, kui ta on surnud või teinud mingi hookus-pookus triki.
„Ütle nimi, siis peatan verejooksu,“ tähendasin ükskõikselt ja vaatasin verd noal. Neelatasin raskelt ning raputasin pead. Pühkisin noa enda valge pluusi sisse. Viimane asi, mida see mees praegu vajas oli vaatepilt noorest naisest, kes lakub noalt tema verd.
„Ma ei saa…“
„Või ei taha?“ pärisin koheselt vastu ja tundsin, kuidas miski mu keha üle võtab. „Lõpuks, ma juba kartsin, et me ei jõuagi selle kohani.“ Surusin – või surus tüüp, kes mu keha kontrollis – nimetissõrme mehe meelekohale ning sulgesin silmad. Minu silme ette kerkisid pildid kohast, mis ületas jubedusemõõdupuu.
Seda kohta ei kirjeldanud isegi sõna põrgu hästi. See oli paik, kus hinged kriiskasid, mõistusel ei olnud vähimatki võimalust ning kõik oli ehitatud luust, verest, hirmust ja sandistatud hingedest. Mu keha kontrollija ei lõpetanud. Ta lasi minul ja mehel kuulata mõttetuid palveid seal Jumala poolt unustatud kohas.
„See on koht, kuhu sa lähed pärast surma, kuna inglid, ei ole need head tüübid, kes teenivad taevast. Nemad lõid selle koha, mida ma sulle just näitasin,“ laususin surmtõsiselt ja tundsin, kuidas kontrollija minust kadus. Pean tunnistama, et see tüüp oli manipuleerimises päris osav.
Mees kartis ning veresegused pisarad täitsid ta silmad. „Palun, ma ei taha sinna minna,“ halas mees ning hingas ebaühtlaselt. „Gabriel, et ema nimi on Gabriel. Ta ei ole siin vaimuhaiglas ainukene ingel. Neid on siin veel palju. Ma olen kuulanud ingleid. Nad kogunevad siia.“
„Tänan sind,“ sõnasin vaikselt ja paitasin mehe juukseid, „aga ma valetasin. Ma ei peata su vere jooksu, kuid pean kinni meie kokkuleppe esimesest osast. Sind ootab ees kiire surm, kuid tõenäoliselt lähed sa paika, mida ma sulle näitasin.“ Naeratasin kurvalt ja tõmbasin enda käe eemale. Astusin sammu tahapoole ning sirutasin käe ette.
Mehe nägu muutus hetkega lumivalgeks ning tal oli raskusi hingamisega. Valgest näost sai sinakas ning hingamist polnud enam peaaegu kuuldagi. Uks avanes ning pöörasin samal ajal pead ja kätt. Kuulsin, kuidas mehe kael raksatas ning ta elutu keha muutus lõdvaks.
Saatust ei saa muuta, kuid tulevikku küll.
Azazel. Ta hoidis käes kommi, mida lahti harutas ning ta pilk oli kinnitatud laibale. Aeglaselt pistis ta kommi suhu ja silmitses mind. Tema silmaiirised olid tumedamad, kui tavaliselt ning tumedad juuksed sassis.
Hetke pärast olin vastu seina surutud ja tundsin Azazeli küünarvart oma kaelal. Tajusin, kuidas iga hetkega jõuab aina vähem õhku mu kopsudesse ning pea muutub uimasemaks. Mu jalad olid maast paar sentimeetrit kõrgemal ning see andis mulle aimu, kui tugev Azazel tegelikult on.
„Kas sa olid täis, kui teda mõrvasid?“ nähvas Azazel mulle vihaselt. „Ma nägin, kuidas sa pool tundi tagasi jooksid siit välja ja vajusid trepile nutma ning vandusid, et ei tapa seda meest, kuid mida ma nüüd näen? Üks elutu laip ja naine, kes kasutas just enda võimeid mehe mõrvamiseks?“ Tema silmis mäsles raev, mis oli tuntav kui ka nähtav. Ta võttis halastamatult noa mu käest ja surus selle vastu mu reit.
„Azazel, kuula… palun,“ kähisesin vaikselt ja üritasin end lahti rabeleda. Nuga lõikas mu reit. Oleksin tahtnud põletavast valust karjuda, kuid üle mu huulte ei limpsanud ühtegi karjenooti. Pilt mu silme ees hakkas ähmasemaks muutuma. Teadsin, et vähem, kui minuti pärast olen ma teadvusetu.
Ma olen kasutanud enda kummalisi ning taltsutamatuid võimeid kahel korral ja kolm on kohtu seadus. Sulgesin silmad täielikult ning otsisin endas seda energiat, mis veel alles oli. Paiskasin kogu energia endast eemale ja tundsin, kuidas kägistamishaare mu kaelalt kaob.
Avasin silmad ning heitsin pilgu Azazelile, kes oli maandunud teisele poole väikest ruumi. „Nüüd ma saan aru, miks kõik deemoneid vihkavad,“ pomisesin nõrgalt ja hingasin sügavalt sisse. „Te ennem tapate ning siis küsite küsimusi.“ Masseerisin jõuetult enda kaela.
„Sa kurat tapsid tüübi, kes oleks meile infot saanud anda!“ kähvas deemon vihaselt ja vaatas mulle silma. „Kui ma oleksin saanud temalt info kätte…“
„Sa vait ei suuda olla!?“ laususin raevunult. „Ma sain temalt kätte info kümne minutiga, kuid sina ei suutnud midagi saavutada poole tunniga, kuna sa ei osanud lüüa usklikule mehele õigesse kohta! Näita talle kõigest kohta, mis on tehtud hirmust, hingedest ja verest ning ta räägib sulle kõike, kuna kardab sinna minna…“ Kurat. Ma rääkisin jälle liiga palju.
Azazel kissitas silmi ja kallutas pead. „Kuidas sa üldse tead, et on olemas selline kohta?“
„Ega mina seda ei teadnud, idikas,“ pomisesin pahaselt. „Ma lihtsalt mattusin ma kehas ning keegi teine rääkis minu eest.“ Ohkasin ning tõusin püsti. „Ma kaon siit. Otsi mind üles, kui sul on vähe sõbralikum tuju, sest sellise tujuga nagu sul praegu on, saadan ma su lihtsalt järgmine kord põrgusse.“ Kõndisin ukseni ning avasin selle.
„Muide, ma sain ühe nime teada,“ teatasin külmalt ning vaatasin deemonit, kes end jalule ajas. „Ingel, keda sa otsid on Gabriel. Tema juhib seda kõike siin.“
„Peaingel Gabriel?“
„Kust kurat mina seda tean? Ma tapsin ta ennem ära, kui küsida jõudsin.“
„Miks ma küll ei imesta?“

Mulle ei meeldi inglid ning deemonid on ettearvamatud. Inimesed on mõistmatud ja mina olen… pole veel väljamõeldud kes. Ma olin mõrvanud juba kaks inimest ning kummalisel kombel tundsin ma ainult tühjust. Ei süümepiinu ega selliseid asju, mida ma oleksin pidanud praegu läbi elama.
Lonkisin mööda väikseid ning rägastikke moodustuvaid koridore. Üritasin iga hinna eest vältida kõiki inimesi, kuna esiteks ma olin verine ning teiseks ei tahtnud ma, et keegi hakkaks mulle esitama küsimusi.
Üritasin mööda lipsata registratuurist, kuid peatusin hetkeks. Haiglajuhatajaga vestles üks õbluke blond naine, kes võis olla minust paar aastat vanem. Valged rõivad lotendasid ta seljas ning ta käsivarred olid haiglaselt peenikesed. Ainult luu ja nahk. Naise plaattinablondid juuksed olid seotud hobusesabasse. Olgugi, et ta oli nii kõhn ja haiglane, kuid siiski nägi ta minust parem välja. Võrreldes temaga olin ma ikkagi äärmiselt ilmetu. Naine pööras pilgu juhatajalt ära ja jäi mind silmitsema.
Tajusin, kuidas ta erksinised silmad üritavad mu mõistusesse auku puurida ning õngitseda sealt välja, kes ma olen. Krimpsutasin nina ja surusin huuled kokku. Ta ei meeldinud mulle. Hea küll ta oli küll ainult kondibukett, kuid miski temas tundus nii üleolev ja ülbe.
Naine kallutas uudishimulikult pead ning jäi mind altkulmu põrnitsema, kui taipas, et tema trikk ei õnnestunud.
Kui ta kõik juhatajale ära kitub saan liikumiskeelu ja olen igavesti luku taga kinni. Kõik tänu sellele, et üks luukere nägi verist hullu. Kurat.
Vaatasin maha ja hakkasin uuesti kõndima. Ma ei läinud palatisse, kuhu oleksin pidanud minema. Haarasin kiire kõnni pealt paari puhtaid pükse ning hakkasin sihitult jooksma.

Tuli ikka hea (vähemalt mulle meeldis)
Lisaks ootan uut osa

Mulle ka meeldis. Põnev oli, aga uut osa tahaks .

Üritan uue osa lisada siia pühapäeva õhtul. Terve homse päeva olen Tartus võistlustel nii, et ei saa homme kirjutada, kui ei viitsi keskööni üleval istuda.
Aga tore, et meeldis :)

Kusjuures viimatine osa oli isegi parem kui eelmised.

Tänud,
Vabandust, et pole ammu kirjutanud. Veerandi lõpp oli ning nädalavahetusel olid võistlused. Liskas suutsin pool peatükki ümberkirjutada, kuna mul tuli hoopis teine idee.

Aga igatahes siin see on...

23. peatükk

Liivakarva juustega mees seisis taeva ja maapiiril. Tema silmad olid suletud ning suu oli kergelt paokil nagu loeks ta palvet. Välimuselt paistis ta täiuslik. Heledad lühikesed juuksed, võluvad kuldsed silmaiirised ning pruunikas nahk. Ta kandis seljas tavalisi sõduririideid, kuid eriliseks tegi tema riietuse tume vöö ning kuldne keep.
See mees pani unustama kohta, kus ta seisis ning kellega ta seal oli. Ta ei seisnud seal üksi. Varjudest võis märgata ühte piirjoontega kuju, kelle nägu kattis kapuuts. Varjude kadudes oli võimalik näha, et mees sarnanes paljuski maailmade äärel seisva mehega.
„Ma arvasin, et sa ei tulegi,“ sõnas liivakarva juustega mees kalgilt ja avas silmad. Ta jäi silmitsema silmapiiri taha vajuvat päikest ning ohkas raskelt.
„Ma ei tahtnud tulla, aga kuidas ma oleksin saanud isa käskudele vastu astuda?“ küsis kapuutsiga mees ning kallutas pead. „Mina olen hea vend, Luci. Ma ei astu isa käskudele vastu.“ Mees võttis kapuutsi peast. Ta paljastas sügav rohelised silmad, mis hetkega värvusid kuldseks, ning kastanpruunid juuksed.
Luci turtsatas külmalt ning hetkeks paistsid varjudes tema kuus hiiglaslikku tiiba. „Issi lemmik, issi hea, ei tohi astuda vastu issi käskudele, sest muidu oled halb,“ korrutas Luci ükskõikselt ja vaatas tüdinult meest. „Su isa on murdunud. Katki. Plõks.“ Luci tegi sõrmega nipsu ning vangutas pead. „Michael, kui meie isal oleks rohkem mõistust olnud, siis ta poleks loonud neid haledaid inimesi, kes ainult situvad ja söövad. Kui tal oleks pooltki seda väge, mis tal oli enne ende karvatute ahvide loomist, siis ma äkki ei olekski mässu tõstnud.“
„Ta ei ole katki,“ teatas Michael külmalt, „lihtsalt sina oled kurjusest pimestatud. Lucifer sa oled mulle nagu vend! Mu võitluskaaslane! Ma teeksin kõike, et sind sinu pattudest vabastada.“ Ingel vaatas oma venda, keda ta südames põlgas, kuna to oli nende Isale vastu astunud.
„Ma tean, et sa teeksid kõige, et mind päästa,“ sõnas Lucifer ja silmitses oma venda. Ta naeratas kurvalt. „Tõde on kahjuks teistsugune. Ma ei ole eksinud, et mind peaks päästma. Ma pole teinud pattu, vaid lihtsalt veidikene tõde paljastanud ning pole minu süü, et te seda ei talunud.“

Ring-a-ring o' roses,
A pocket full of posies,
A-tishoo! A-tishoo!
We all fall down.
Surusin huuled kokku ja avasin tasakesi silmad. Ainuke lauluke, mille viisist ma enam vähem kinni pidasin. Lapsed laulsid seda küll ringmängudes, aga mina ümisesin seda siis, kui mul oli vaja mõelda. Mõelda tumedate asjade üle.
Ma tundsin seda luukere naist. Ma tean, et olen teda kusagil kohanud, aga kus? Ma annaks selle eest kõik, et teada saada, kes ma õieti olen, keda ma tunnen täpsemalt ja mida ma olen teinud? Aga võib-olla on see kingitus, et ma ei mäleta midagi, sest äkki ma saatsin korda midagi nii jubedat, et kaotasin mälu?
Ohkasin raskelt. Asjad, mida ma ei teadnud ja Luukere olid küll probleemid, aga mitte nii silmapaistvad, kui mu võimed, mis käitusid nii nagu nad soovisid. Ma olin dieedil nimega „ei punasele vedelikule“ ja olin seda järginud juba peaaegu viis päeva. Ma tundsin end inimesemoodi, kuid igakord, kui vihastasin või sattusin pöördesse siis juhtus midagi kohutavat. Näiteks lambipirnid läksid katki ning ükskord oli isegi tunda olnud kerget maavärinat.
Kissitasin päikese käes silmi ja katsin jakiga paljad käsivarred, kuna päike pani mu naha kergelt kipitama. Jälle üks mu dieedi miinustest. Ülim tundlikkus valguse suhtes, kuid see ei ole kõige hullem asi, sest viimasel ajal on mul harjumuseks saanud ööseti hullumajas ringi kolada.
Öösel on kõik teisiti. Päeval usinad valvurid mängivad pokkerit või suitsetavad, arstid neelavad tablette ning mõni patsient rüüstasid arstide alkoholivarusid. Mina ei teinud midagi. Lihtsalt kõndisin sihitult ringi ning lootsin, et ei satu kokku näiteks Azaeli, Luukere või Billiga. Loomulikult ei olnud mul tuju suhelda ka Luce, Elize, Thomase ja teiste patsientidega. Inimesed on mu kolmas probleem.
Sisenesin puhkeruumi ja krimpsutasin sõpru nähes suud. Inimlikkuse säilitamiseks oleks ju tore suhelda teistega, aga oleme ausad! Minu kuradima sõbrad ei olnud isegi inimesed! Hea küll välja arvata Thomas ning Brady enne oma surma, kuid ma arvan, et nendegi poolt võib oodata üllatusi. Luce on kujumuutja või midagi sarnast ja Eliz suutis tema illusioonist läbi näha. Inimesed näevad teda erinevalt. Minu jaoks on ta vana naine, kes oli mu elu ära rikkunud. Bill, ingel, kellega ma polnud suhelnud alates sellest päevast, kui me kapis suudlesime. Igapäevaga meeldisid inglid mulle üha vähem. Viimaks Azazel. Minu jaoks mõttetu deemon, aga allkorrusel vist tähtistegelane. Hirmuäratav, kuid kui nuga ei karda, siis ei suuda ta sittagi välja peksta.
Muigasin kergelt ja sammusin enda sõprade poole. „Heipa,“ ütlesin venitades ja silmitsesin üks haaval neid. Thomasele oli jälle habe kasvanud, kuid tema juuksed tundusid lühemad. Ma oleksin tõesti soovinud temasugust suurt venda endale. Elize pilk oli emalik nagu alati, kuid Bill see eest vahtis mind altkulmu ja pani mu piinlikust tundma.
„Sa vedasid ka lõpuks enda tagumiku siia, Sage,“ sõnas Thomas lõbusalt ning nihutas end diivanil, et saaksin istuda. „Me igatsesime. Eriti mina ja Eliz. Billil ja Lucel oli sinust kama kaks, kuid siiski Luce küsis sinu kohta paaril päeval.“
Istusin ning turtsatasin. „Ma ei vedanud oma tagumikku siia, vaid jalutasin kahel jalal puhketuppa,“ täpsustasin ning muigasin kavalalt. „Mm, Thomas, kas Luce on tagasi siin?“
Thomas noogutas aeglaselt, kuid tema eest vastas Eliz. „Ta on tagasi sellest ajast peale, kui sina jälle ära kadusid. Te olete nagu kaks samasuguse laenguga magnetit, mis oma vahel tõukuvad. Üks tuleb tagasi, kui teine kaob,“ pomises Eliz vaikselt ja andis sanitarile märku, et ta uudised valjemaks keeraks.
„Võib-olla me olemegi magnetid,“ porisesin vaikselt ja jäin hetkeks koos teistega Ray Smithi uudisesaadet kuulama.
„Aafrikast on hiljuti saabunud uusi teateid näljahäda kohta. Nimelt teatas Egiptuse president Sabola II, et võttis vastu Suur Gruusia riigi rahalise pakkumise kui ka teraviljad ning kuivtoiduained. Lisaks vihjas Sabola II, et Egiptuses võib peatselt aset leida võimalik reform, mis halvimal juhul võib viia sõjani Venemaaga…“
„Sõda ja nälg samas riigis korraga poel kunagi hea,“ sõnas Bill aeglaselt ja surus huuled kokku. Ta oli närviline ja ebakindel. Tema tumedad juuksed olid sassis ning kuldsed silmaiirised tuhmid. Ma ei tea kas inglid magavad või ei, aga kui tavalisel inimesel on selline välimus, siis on ta veetnud öö üleval olles.
„Mingite riikide vahel toimus veel sõda,“ pomises Thomas mõtlikult ja surus enda nimetissõrme huultele. „Mis riik see oli. Asusuid lähestikku.“
„Uus Ameerika ühendriigid ja Brasiilia sõdivad oma vahel,“ kõlas meie seljatagant naiselik ja meeldiv hääl.
Pöörasin end ümber ja jäin tulijat suurte silmadega jõllitama. Luukere paistis lähedalt veel jubedam. Tema luid kattis hele nahk ning blondid juuksed olid seatud pealaele krunni. Hetkeks oleks võinud arvata, et tema valguse tõttu oli ta täht taevas, aga tegelikult oli ta haige inimene, kelle keha ei võtnud midagi vastu. Luukere särav sinised silmad uurisid mind hoolega ning tema purpur punased huuled olid kriipsuks surutud.
„Tere, ma olen Daria,“ tutvustas Luukere Daria end viisakalt ja vaatas mu sõpru, nagu oleksin must plekk tema kuldses varanduses. Daria naeratas võltsilt ja kallutas oma pead.
Hea küll, ma olen omadega persses, sest väike barbi tuli just koju.

„Sage. Mu nimi on Sage,“ sõnasin ettevaatlikult ja tõusin püsti. Sirutasin enda käe Daria poole ning ta surus oma kondise käega mu kätt.
„Meeldiv tutvuda,“ lausus Daria ebausutava sõbralikkusega ning naeratas leebelt. Ta lasi mu käest lahti ning silmitses Elizt, Billi ja Thomast. „Ma ei teadnudki, et Sage ka teie kampa kuulub, viimastel päevadel, kui ma teiega olen kaarte mänginud, pole ma teda siin näinud.“ Daria pilgutas paar korda süütult silmi.
Krigistasin hambaid ja kuulsin lambipirnide klirinat. Vajusin tagasi diivanile istuma. Närisin vihaselt huult ega suvatsenud vaadata teisi, sest tuli välja ka neljas probleem. See väike blondiinist luukere on mu koha ülevõtnud. Praegu ma lõiguks ta luud väikesteks tükkideks, kui oleksime kahekesi mingis väikses ruumis ning mul oleks nuga.
Kortsutasin kulmu ja silmitsesin Dariad. „Millal sa siia tulid?“
„Viis päeva tagasi äkki,“ ütles Daria kahtlevalt ning surus huuled kokku, „ma pole kindel. Mind pandi siia tulles kohe uimastite alla ja viidi läbi erinevaid uuringuid.“
Eliz vaatas oma emaliku pilguga Dariad ning hingas sügavalt sisse. „Mul on sinust nii kahju,“ lausus Eliz siiralt, „arstid on ikka täis tropid, et hakkasid sind koheselt niimoodi piinama. Nad peaksid sul algul laskma ikka kohaneda siin.“
Elize ja Daria jutte kuuldes jäin mõlemat uskumatult vaatama. Väike Barbi valetas. Siia tulles flirtis ta juhatajaga, mitte ei läinud uuringutele ning kui ta oleks uuringutel käinud, siis oleks ta veenide kohal vähemalt nõelaauke näha.
Vaatasin uurivalt Dariad ning tundsin, kuidas mu silmad suureks läksid. Sitt. Näljahäda, tundmatu barbist luukere ning ratsanikud. Daria oli Nälg, vana ratsanik, ning ta puges mu sõpradele külje alla, tõrjudes mind teistest eemale.
See on naljakas, et mulle alles nüüd jõuab kohale, kui lahtine tükike ma tegelikult olen. Ma ei kuulu kuhugi, isegi mitte oma sõprade hulka, kes on mind aidanud. Nii lihtne ongi siis mind teistest ära murda.
Surusin viha sügavale endasse ning lahkusin sõprade juurest. Dariast möödudes sisistasin vaikselt: „Sa kurat hoiad mu sõpradest eemale või muidu saab sinust, vaid peotäis luupuru.“ Daria muigas selle peale kibedalt ning teatas, et andku ma minna.
Sammusin raevukalt uksest välja ega suvatsenud isegi tagasi vaadata, kuid järsku tundsin, kellegi sõrmi ümber enda randme ja peatusin. Tuled hakkasid vilkuma ja pöörasin end ükskõikselt ümber.
Bill. Tema silmaiirised olid taas erk kuldsed ning huuled vormitud kergeks naeratuseks. Billi peaaegu veatul põsel oli viie sentimeetrine armistunud lõikehaav, mille mina olin tekitanud.
Bill silitas oma vabakäe pöidlaga õrnalt mu põske ning vaatas mulle silma. „Sul on ilusad silmad,“ sõnas ta vaikselt, „üks tume ja teine kuldne.“ Ta turtsatas korraks naerda. Hetkeks paistis ta jälle selle mehena, keda ma olin näinud oma hullushoogudes.
Ajasin huuled prunti ja vaatasin Billi altkulmu. „Lõpeta,“ ütlesin külmalt ja tõmbasin oma näo eemale. „Tahtsid sa ka midagi või jooksid mulle lihtsalt järgi sellepärast, et teatada mulle, mis sa minu silmadest arvad?“ Ma olin vihane, kuid mitte Billi peale ning sisimas ma soovisin tunda tema puudutusi.
„Tegelikult ma tahaksin sinuga rääkida,“ lausus Bill aeglaselt ning ta pilk muutus tõsiseks ja tumedaks.
Kortsutasin kulmu küsival.t. „See ei kõla üldse hästi.“

And we all fall down…

24. peatükk

Ma kartsin. Ma ei peljanud Billi, vaid seda, millest ta rääkida tahab. Kõige rohkem ma lootsin, et ta tahab mulle lihtsalt öelda, et Daria on õel mõrd ning Nälg. See sobiks mulle ideaalselt.
„Üks meie omadest on kadunud,“ alustas ta aeglaselt ja vaatas maha, „täpsemalt öeldes spioon. Inimene, kellel on ingli õnnistus. Ega sa sellest midagi ei tea?“ Ta tõstis oma pilgu maast üles ning vaatas mulle silma.
Sitt! Kurat küll! Selle väikese värdja ma olin juba ära unustanud. Närisin meeleheitlikult huult ning pöörasin pea ära. Tundsin tema nimetissõrme enda lõua all ning surusin huuled pahaselt kokku. Ma ei suuda enam.
Silmitsesin Billi ning tõusin kikivarvule. Surusin õrnalt enda huuled tema omade vastu. Näksasin hellalt ta alahuult ning tõmbusin ennem Billist eemale, kui ta jõudis oma käed mu pihale asetada.
Kallutasin pead kergelt ja sosistasin Billile vaikselt kõrva: „Daria. Sa otsid Dariad, kui tahad leida oma kalli spiooni röövijat, võib-olla isegi tapjat.“ Vaatasin Billile silma ja kehitasin õlgu. „Karm tõde. Väike vaene Daria on su sõbra mõrvar.“ Naeratasin nukralt.
„Daria on siin olnud, vaid viis päeva…“
„Sama kaua, kui sinu õnnistatu kadunud on olnud. Kõik läheb nüüd ju oma kohtadele,“ ütlesin aeglaselt ja laksutasin kergelt keelt. „Sa ju tead, et ma ei riskiks sulle iialgi valetamisega, sest ma ei taha sulle halba ning sa oled ingel.“ Püha Isa, kes sa oled taevas, tee nii, et tänane ei oleks mu elu viimane päev. Irooniline. Mingi põrgupoole kaldu olevus palvetab Jumala poole.
„Daria on inimene, mitte mingisugune deemon või muu olend. See oli lihtsalt kokkusattumus, et ta tuli siia just sellel ajal, kui üks meie omadest kadus,“ lausus Bill teravalt ja kallutas pead. „Sa hakkad igapäevaga minema aina rohkem deemonite moodi. Valetad, hoiad oma sõpradest eemale. Isegi su vasak silm on tume. Ole lihtsalt koos Azazeliga ning tehke, mida iganes te koos teete, aga lihtsalt lõpeta tavaliste inimeste süüdilavastamine.“
Alles nüüd märkasin, et me ei olnudki enam hallis koridoris, vaid vanas kabelis. Jõllitasin vihaselt Billi ja surusin huuled kokku. „Kas see on sinu arust mingi kuradima nali? Ma mõtlen praegu vana kabelit ja seda väikest blondi barbi Dariad,“ sisistasin raevukalt ja silmitsesin meest altkulmu.
Tundsin järsku Billi kätt enda kaelal ja taipasin, et olen vastu seina surutud. Üks sekund tundus minutina ning iga hetkega pressis Billi käsi mu hingetorusid aina rohkem koomale. Vähem õhku ei olnud ainuke asi mida ma tajusin. Ruum muutus ka külmemaks. See koht oli külm, kuid nüüd muutus see juba jäiseks.
„Kas pole iroon… et üritad deemonit… kabelis… tappa?“ küsisin kähisedes ning vaatasin aina udusemaks muutunud Billi. „Lõpe… kui tah… vastuseid!“ Lõpp. Billi käsi kadus. Vajusin nõrgalt põrandale istuma ja sulgesin silmad.
Mu hingamine oli ebaühtlane ning ma olin nõrk. Teadsin, et taastumine võtab palju energiat ja viib mind äärele, kus võin hakata käituma kontrollimatult, kuna janu vere järele on liiga suur. Avasin silmad ning oigasin vaikselt.
Minu ees kükitas hääleke minu peast ning irvitas. „Pole kaua näinud, Sage,“ sõnas ta kavalalt. „Mees, kes sulle meeldib kägistab sind ja sa polegi teda veel õhku lasknud. Niimoodi saab sinust veel tavaline inimene.“ Hääl raputas pead. „Seda ma ei saa ju lubada juhtuda.“ Tema üks silm oli üleni must, kuid teine kuldne, pruunid juuksed olid lahti ja sassis ning ausalt öeldes nägi ta kondine välja. Ta oli minu peegeldus, nii iseloomus kui ka välimuses.
„Mis viga, päiksekiir? Ei taha mind näha või?“ päris teisik ning irvitas õelalt. „Bitch, ma olen niigi kaua vait olnud, eks. Nüüd on minu kord mängida. Luba mul teadvus korraks üle võtta ning ma luban, et sa jõuad täna õhtusöögile, tibuke.“
„Mine põrgusse,“ pomisesin nõrgalt ning nägin Billi kulmu kortsutust.
„Ma olen seal juba olnud ning sina ka. Kõik need lootusetud hinged, veri, luud ja hirm. See on nagu paradiis sinu ja minu jaoks, päiksekiir,“ lausus teisik ja noogutas kärmelt. „Tahad siis mu abi või ei. Ta on ingel ning sa tead, et sa peaksid ta mõtlemata õhku laskma.“
„Sage, tõuse püsti ning anna vastuseid,“ käsutas Bill külmalt ja pani käed risti rinnale. „Lõpeta ära see teesklemine! Vea enda perse püsti!“ Tema toon oli ükskõikne ning sellest oli kadunud viimnegi soojus minu vastu.
Avasin täielikult silmad ja teisik haitus. „Ma lubasin sulle anda vastuseid, aga ma ei öelnud, et täidan su käske,“ teatasin kuivalt ja kallutasin pead veidike. Ma polnud kindel, kas suudaksin talle midagi teha. Tõenäoliselt mitte, kuna ta saadaks mu kiiremini põrgusse, kui ma suudaksin ta kas või teisse kabeli otsa saata.
„Tõuse lihtsalt püsti ja käitu väheke iseenda moodi, Sage,“ sõnas Bill külmalt ja istus ühele pingile. „Või oled sa liiga nõrk, et püsti tõusta.“ Ta muigas õelalt ning hetkeks arvasin, et mina olen hoopis ingel ja tema on deemon..
„Ole lihtsalt vait,“ pomisesin vaikselt ja silmitsesin Billi. „Sa ei tapaks mind. Äärmisel juhul piinaksid mind kohutavalt, aga ei tapaks mind. Sa pole minult elu võtmiseks lihtsalt võimeline.“ Pöörasin pilgu kabeli nurgas olevale inglile, kes nuttis verd. „Mäletad meie esimesel kohtumisel oli ka sama lugu. Mina nõrk ja hullumise äärel, sina olid ingel ja see kuju nuttis verd.“ Muigasin väsinult.
Bill pööritas silmi. „Millal sa verd said?“ Ta silmitses mind uurivalt ning tõusis püsti. Ta lonkis aeglaselt minuni ja istus maha.
„Mine persse,“ vastasin pahaselt ja surusin huuled kokku. „Tänu sinu kägistamisele olen lihtsalt nõrk. Minuga on kõik korras.“ Ma tundsin end selle valega sitemini, kui Daria omaga. Teda ma lihtsalt vihkasin, kuid Billi pärimine mu vere joomise kohta läks juba väheke isiklikuks kätte.
„Vabandust,“ ütles ta vaikselt ja vaatas maha. „Sa näed lihtsalt halb välja. Juba enne… seda vahejuhtumit. Teiste juures olles suutsid sa vaevu end kontrollida, kuid siin sa isegi ei püüa enam. Sage, kui sa niimoodi jätkad sa oled juba paari päevapärast omadega läbi. Halvimal juhul lähed hulluks või su keha lakkab töötamast.“
„Ma tean, et näen jube välja. Nahk on hele, juuksed hakkavad aina rohkem tuhmuma. Ma isegi tunnen, et mu südamelöögid muutuvad pidevalt, kord aeglased ning siis jälle kiired.“ Toetasin pea Billi õlale ja sulgesin silmad. „Viis päeva tagasi sain ma viimati oma toosi kätte.“ Külm õhk paitas mu paljaid käsivarsi ning pean tunnistama, et see rahustas mind.
„Siis kui me…“
„…panime seal koristusruumis tatti ja ma lõikasin su põse lõhki, et verd kätte saada,“ sosistasin vaikselt ja hingasin sügavalt sisse. „Su tunded pole minu vastu isegi tõelised ja nii on ka vastupidi. See kõik oli lihtsalt puhas ja iidne Nälg. Nälg nagu ratsanik. See võimendas meie ihasid ja vajadusi. Meeldimisest saab armastus, kuni see tapab ja nii on ka verega. Väike tilk sinult ning tõenäoliselt ma joon su inimkesta verest tühjaks.“ Köhisin kähedalt ja avasin silmad.
„Lisaks näitab nälg, mida sa meeleheitlikult vajad ja mille järgi sa näljane oled,“ sõnas Bill ning tõmbas mu enda embusesse. „Kuidas sa suudad praegu nii hästi vastu pidada?“
Ma olen räpane mõrd, sest leban praegu Billi kaisus. Ma olen suudelnud Azazelit ning mingis mõttes tahan teda isegi rohkem, kui Billi ja ma olen kindel, et ta teab seda, aga ma ei suuda Billist loobuda. Ma vajasin teda, aga iga tema puudutus tuletas mulle meelde, et ma olen must, valelik ja reetur.
„Sa tõesti ei arva, et ma ei taha su verd iga sekund? Lõigatu su veenid katki ja juua su verd,“ laususin tõsiselt ja istusin talle kaksiratsi sülle. „Ma ihaldan su verd, eks ja tunnen, et mu sisemus põleb maatasa, kui sa oled mu läheduses.“ Suudlesin teda suule ja panin käed ümber Billi kaela.
Nälg tegi veel midagi. See võimendas tundeid ja vajadusi. Mehest, kes joob nädalas ühe õlu võib muutuda Nälja juures joodikuks. Minuga oli sama. Võib-olla ma sügaval sisemuses meeldis mulle bill nii väga, et see lööb Nälja juures olekul välja armastusena.
„Sage, sa oled deemon ja ma ei tohiks tegelikult sinuga isegi rääkida,“ pressis Bill üle oma huulte ja pani käed mu pihale. Tema huuled liikusid õrnalt mu kaelale ning sõrmed ronisid mu pluusi alla.
Paotasin kergelt suud ja küsisin: „Kas ma olen siis nüüd sinu jaoks liiga hea, ingel?“ Muigasin kergelt ja tõmbasin pluusi üle pea. Viskasin pluusi hooletult enda kõrvale maha ja surusin Billi vastu seina.
Ta naeratas kergelt. „Otse vastupidi. Sa oled minu jaoks liiga hea,“ pomises ta mulle otsa vaadates ja tõmbas mind lähemale.
Meie kehad olid üksteise vastas ning külm õhk ei häirinud enam mu peaaegu paljast ülaosa. Tõmbasin temalt särgi seljast ja muigasin tahestahtmata. Vedasin õrnalt sõrmedega jooni, mis algasin õlast ning lõppesid alles puusa juures.
„Sage, sa pead olema põrgust pärit,“ lausus ta kiirelt ja tõmbas mind täiesti enda vastu.
„Ma tean seda,“ sosistasin vaikselt ja muigasin. Suudlesin Billi kirglikult ja näksasin õrnalt ta huult, mis oli vale liigutus. Ta huul läks katki ning veri jõudis mulle suhu. Ja ma murdusin. Jätsin suudluse täiesti unarusse ning keskendusin ainult verele.
Iga sekund tõi mu suhu aina rohkem verd ning mu keha väljus rohkem kontrolli alt, kui ma oleksin soovinud. Mu käed tegid lahti rinnahoidjad ning need vajusid maha. Ükshetk taipasin, et Bill surub mu kätte midagi teravat ning muigasin kavalalt.
Haarasin Billi käe ja tõmbasin noaga kiirelt üle randme. Veenid läksid katki ning nendest imbus välja punane veri, mille järele mul oli nälg. Tõstsin randme enda suu juurde ja limpsasin vere ära. Jõud tulvas mu soontes ning iga närbunud närv muutus taas elavaks. Mul oli tunne, et ma tõuseksin praegu nagu tuhast ja tõuseksin kohe lendu.
Tajusin, kuidas Bill mu enda kaissu tõmbas ja lasin sellel juhtuda, sest olin liiga ametis Billi vere joomisega. Ingliveri oli jumalik ning pani mind sulama.
Jätsin hetkeks mehe käes ja pöörasin enda pead. Mu huuled leidsid taas üles Billi omad. Sulgesin silmad ja keskendusin täiesti suudlusele. Suudluse käigus tungisid Billi sõrmed mu pükste juurde ja tundsin, kuidas mu jalgu paitab külm õhk. Mu keha kattiski nüüd ainult aluspüksid. Ei midagi muud.
Bill vedas näpuga õrnalt üle mu kõhu armide ja suudles neid korraks. Ajasin pea kuklasse ning avasin silmad. Tõstsin taas Billi veritseva randme enda suu juurde ja jõin sealt verd. Tundsin, kuidas Billi ranne mu huultelt kadus, kuid randme asendas Billi suu.
Muigasin, kui tajusin järsku enda selja vastas külma kivipõrandat. Haarasin maast noa ja vedasin juti, mis algas Billi õlast ja lõppes puusa juures. Verd tilkus mu rindadele ja kõhule. „Nüüd on palju lõbusam,“ sosistasin vaikselt ja kallutasin pead.
„Lapsed see on siiski pühapaik. Äkki lõpetaksite selle veristamise ja ebamoraalse käitumise?“ kõlas meie lähedalt mehe hääl.
Pöörasin pilgu häälele ja jäin seda meest tardunult vaatama. Tore. Azazel oli saabunud mu verepeole.

Hey! Märkasin, et mangukoopas on ka see jutt, kasutaja nimega Sarafine. Ma ei tea,kas see on sinu kasutaja või on keegi teine sinult maha teinud aga kribasin siis ära, et siis sa teaksid mis värk on. Muidu on jutt imeline, lihtsalt vapustavalt hea.

Ootan uut! [i][b]

lecrox, see on mu vana kasutaja, mille andsin sõbra nooremale õele, kuid avaldan seda juttu ka seal.
Hakkan täna uut osa kirjutama, muidu tänud.

Siis on tore, ma juba mõtlesin, et jälle keegi copib kellegi pealt maha siis igaks juhuks küsisingi. Ma loodan, et uus osa saab ruttu valmis :)

Jutt on lihtsalt vapustav!
Loodan, et uus osa tuleb varsti

Oijahh Annu isegist huvitav jutt sul

žebra - tänud, täna õhtul üritan valma saada, kuid see osa pole päris selline nagu ma oleksin soovinud, et see oleks, kuis siiski see on teistsugune osa.
Ellukas - Mis juttu ma siis peaks kirjtuama pärast sadu raamatuid, mida ma olen lugenud?

ma olen juba harjunud sinu seiklusjuttudega ja igast Verad jne

Silmad helkisid tumedalt ja õlgadeni tumepruunid juuksed olid tõmbunud lokki. Ta istus toolil kössis ja vaatas mõtlikult kaugusesse. Tema pilk ei kuulunud inimesele, deemonile või inglile. Ta oli teistsugune mängija siin mängus.
Tuul mängis naise juustega. Sahistas, vedas salkudesse ning viskas juukseid silme ette, kuid naist ei paistnud see segavalt.
Kumedad kellalöögid täitsid naise meeled ja ta pööras hirmunult pead. Hetkeks võis vanduda, et ta silmad olid kuldsed, kuid ometi olid need nii tumedad. Ta hingas katkendlikult ja neelatas.
Musta keebiga kuju ilmus tema juurde ja vaatas naeratades kella. Tema silmad olid noored, kuid keha vana ja kortsus. Muie tema näol ei olnud üldsegi pahatahtlik, vaid sõbralik ja leebe, aga naine kartis teda.
„Valikud, aeg ja teod, kõiki neid on võimalik käest lasta ning neid ei saa enam kunagi tagasi,“ lausus musta keebiga kuju ja ohkas raskelt. Naeratus kustus tema näolt. Kuju must keep sahises tasaselt ja selle alt ilmus välja vana ja kondine käsi, mida kattis kortsuline nahk.
„Mida sa kardad?“
Naine pööras enda pilgu keebiga mehele ning krimpsutas suud. „Igatahes mitte sind,“ sõnas ta külmalt ja tõusis püsti. Tema kätte ilmus järsku valge roos ning ta naeratas kurvalt. „Ma kardan, et nad saavad teada. Luci ja mu vend. Saavad aru, et ma mängin topeltmängu. Ma kardan vahele jääda.“

See on sitt lugu. Mul on jalas, vaid aluspüksid ning muidu ma olen alasti. Ma olen verine ning mu juuksed on sassis. Bill rindkere katab pikk verine jutt ja ta silmad olid tõmbunud kissi. Ma olen üpriski kindel, et Azazel naudib praegu seda pilti.
Azazel muigas õelalt ning mõõtis mind oma pilguga. „Tead, Sage, ma mõtlesin, et teen sulle heateo. Saad aru küll, deemonid aitavad tavaliselt deemoneid,“ lausus ta mõnitava alatooniga ja raputas kergelt pead. „Mõtlesin, et toon sulle su toosi, aga paistab, et oled selle juba kätte saanud.“ Ta tõi nähtavale väikse pudeli, mille sees loksus veri. Azazel irvitas nõrgalt.
„Kas sa oled pervert või midagi sa oledki lihtsalt sellise väärastunud mõtlemisega, et kui näed alasti noort naist, siis lihtsalt irvitad?“ pärisin teravalt ja krahmasin põrandalt oma särgi. „Järgmine kord, kui sa soovid mind näha niimoodi siis palun ära hiili ligi, vaid lihtsalt küsi, eks.“ Tajusin, kuidas Billi sõrmed ümber mu randme tõmbusid ning ta üritas koos minuga kabelist kaduda.
Kahjuks ta ebaõnnestus. Tajusin, kuidas miski mu keha läbi õhu tirib ja pinkidesse viskas. Mu selg põrkus vastu puuäärt ja kuulsin õrna prõksatust. Parimal juhul mu ribid. Halvimal selgroog. Mu lihast ja luust keha varises täielikult külmale põrandale ning ma tõmbasin end automaatselt kerra. Ma värisesin, kuid ma polnud kindel, kas valust või külmast.
Nägin valgussähvatust ja kissitasin silmi. Kuulsin Azazeli pominat ja nägin Billi ümber heledat valgust. Juba imelikud sõnad ei tõotanud midagi head. Tõusin nõrgalt püsti ja suunasin käe Azazeli poole. Kallutasin kergelt pead ja sulgesin silmad. Energia voolas mu kätte ning iga sekund oli seda aina rohkem, kuni hetkeni, mil ma lasin sellest energiast lahti.
Kuulsin mütsatust ja avasin silmad. Azazeli keha oli maandunud kabeli teisse otsa ning valgus Billi ümbert hakkas kaduma. „Keegi ei saada mu inglit kuhugi ilma minu teadmata,“ pomisesin vihaselt ja andsin Billile märku, et ta kaoks.
Bill piidles mind altkulmu. Järsku oli tema poolt kuulda kerget tiivavihinat ning ta oli läinud.
Avastasin, et hoian ikka veel oma haardes valget pluusi ning ohkasin õnnest. Libistasin pluusi endale selga. Vähemalt ei tundnud ma ennast nüüd alasti.
Azazel ajas ennast istuma ja sülitas välja verd. „Tead, Sage, ma olen alati arvanud, et sa oled alumise klassi hoor, aga ma poleks kunagi arvanud, et sa hakkaksid ingliga kabelis panema ja ta verd jooma.“ Ta turtsatas naerda ja kallutas kergelt pead.
„Mina ja hoor? Palun, Azazel, sa tõesti ei oska paremat solvangut välja mõelda?“ pärisin imestunult ja kükitasin deemoni ette. „Hoor. Hoor. Hoor. Väike vaene Azazel.“ Muigasin ning ajasin pea kuklasse.
„Tuletan meelde, kellelt sa oma nipid õppinud oled,“ sõnas Azazel ning tema silmad muutusid hetkega süsimustaks. Ta irvitas vastikult ja vaatas mulle silma. „Õigus küll. Minult.“
Miski minus muutus. Kabeli ruum hajus ning asemele tulid pildid.

Ma polnud enam kabelis, kuid olin ikka kinni selles vastikus hullumajas. „Kurat küll, Azazel! Sa vana idikas!“ Krigistasin vihaselt hambaid silmitsesin koridori enda ümber. See oli sama hall koridor, aga teistmoodi. Inimesi liikus rohkem ning kõik olid kuidagi rõõmsamad.
Heitsin pilgu endale ja nägin, et olin riides. Hingasin sügavalt sisse ja heitsin pilgu aknale, kus peegeldus mulle vastu mina, kes oli teistsugune. Ta ei olnud kondine ning tal oli jumet. Pruunid juuksed olid punutud patsi ja puhtad rohelised silmad jõllitasid mind.
Raputasin pead. Heitsin pilgu enda randmetele. Armid puuduvad. Ma olin kinni armsas ja süütus Sages, kes ei saanud kontrollida midagi.
Pigistasin silmad kinni ja keskendusin lambile laes, kuid midagi ei juhtunud. „Käi persse, Azazel, sest kui ma siit pääsen oled sina see, kes hakkab endale kirstu valmistama,“ nähvasin vihaselt ja surusin huuled kokku.
„Hei, Sage, kõik korras?“ kostis mu seljatagant tuttav ja sõbralik hääl.
Pööritasin vihaselt silmi ja pöörasin ennast ümber. „Brady!? Mida ku… kuidas sa elus oled?“ pärisin kiirelt ja silmitsesin heledajuukselist Bradyt, kes oli tegelikult juba üle kuu surnud olnud, aga seisis minu ees.
Brady kortsutas kulmu ja silmitses mind. „Sage, ma pole surnud olnudki,“ sõnas ta aeglaselt ja kallutas pead. „Kas sa täna oma rohus võtsid või? Luce ütles mulle, et kui sa neid ei saa, siis muutud sa tujukaks ning su uni kaob.“
„Brady, ei, saa aru. Sa oled surnud. Kadunud. Plõks. Su veri oli mööda palatit laiali, seinale oli kirjutatud mingis imelikus tähestikus kiri. Sa. Oled. Surnud. Saad aru? Su süda ei tuksu enam,“ nähvasin vihaselt ja surusin käed rusikasse.
„Aa,“ pomises Brady vaikselt ja vaatas mulle oma siniste silmadega otsa, „nüüd hakkab meelde tulema. Ma ei saa surnud ju olla. Või saan? Ei, see ei ole loogiline. Alles oli see New Yorgi torm ning sina jõid Luce teed.“
„Luce tee,“ sõnasin vaikselt. „Ma olen vaimudemaailmas sa tahad öelda mulle? Ma olen surnud? Raisk. See pede saatis mu teisse ilma.“ Krigistasin vihaselt hambaid ja silmitsesin Bradyt, kes vaatas maha.
„See on loori tagune, mitte vaimudemaailm. Siin on kinnijäänud. Inimesed, kes mõrvati või, kellel on midagi pooleli. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda kõike minult küsid. Sa oled siin olnud kauem, kui mina, aga siiski olid just sina see, kes mu siia saatis.“
„Ma olen siin olnud… Mida kuradit? Mina ei tapnud sind! Sul olid luulud või midagi sellist. Ma ei tapnud sind. Ma polnud siis selleks võimeline. Lisaks miks oleksin mina pidanud su seinale verega kirjutama Chaos on tagasi, libud. Libud?“ küsisin vihaselt ja raputasin pead. „Ma ei oska isegi ladina keelt!“
„Sage, kas sa oleksid vait ja laseksid mul rääkida?“ küsis Brady süütu tooniga ning kortsutas kulmu. „Oota, kas Luce polegi siis sulle rääkinud, mida ta oma tee sisse paneb?“
„Verd. Ma tean. Azazel jootis seda mulle vahe peal suuremate toosidena sisse.“
„Azazel on sul perses kinni või?“
„Ma olen ta väike libu, keda ta kutsub vabal ajal hooraks, aga tänan märkamast,“ sõnasin sarkastiliselt ning pööritasin silmi. „Nii, et sa tahad öelda, et ma olen ka Chaose väike libu? Aitan tal siia maailma apokalüpsist tuua?“
„Sage, sina mõrvasid mu! Sina oledki Chaos! See tüüp, kes langes armastuse pärast. Sa oled Lucifer puuri semu. Michaeli väike õde! Miks sa ise arvad, miks Luce sinuga iga tujumuutuse pärast õiendama ei hakanud? Ta kartis, et sa teed temast topise.“
„Ma ei ole Chaos. Ma olen Sage Foster, kes on lihtsalt mingi deemon! Brady, kui ma oleksin Chaos, siis ma mäletaksin midagigi sellest, mis ma olen teinud siin maailmas,“ vastasin teravalt ja hammustasin huulde.
„Ütle mulle midagi, Sage, miks sa ise arvad, et osa sinust siin on?“
„Ma…“
„…ei tea,“ lõpetas Brady mu lause ning haaras mu käest kinni ja tiris mind läbi teiste surnud inimeste. „Sage, sa ei teagi, miks sa oled siin sellisel süütul ja puhtal kujul, aga loodad saada vastuseid suurematele küsimustele, mis võiksid sind pigem haavatuks muuta. See vaim, kes on loori taga kinni on see osa sinust, mis suri hetkel, kui sa joonistasid verega sümboli ja alustasid apokalüpsise. Sa ei teadnud sel hetkel midagi deemonitest, saatanast ja inglitest. Sa olid siis lihtsalt üks süütu lapsuke, kes poleks pidanud surema.“
„Sa arvad, et ma olen siis praegu paras mõrd?“
Brady lasi mu käest lahti ja kortsutas kulmu. „Sa oled nüüd lihtsalt Chaos, peaingel, kes on saatanast hullem. Sa peadki olema mõrd, sest sa oled saatanast hullem. Sa langesid armastuse pärast. Asi mis on inglitele keelatud ning sa suutsid taevas tekitada tõelise kaose.“
„Nii, et sa tahad mulle öelda, et Chaose nimi ei olnudki alati Chaos?“
„Noh, seda ka, aga tegelikult on point selles, et sinus ei ole enam alles inimest. Sa ei tunne enam emotsioone,“ lausus Brady ettevaatlikult ning vaatas mind. Tema sinised silmad olid nukrad ja suu oli tõmbunud kriipsuks.
„Ma ei mäleta seda, et ma oleksin Chaos. Ma ei tea temast sittagi ja järsku sa ütled mulle, et ma olengi tema? Päriselt või?“ pärisin pahaselt ja hingasin kramplikult välja. Ma ei taha olla Chaos. Ma ei taha olla mingisugune tüüp, kes on kardetud igal pool. Ma tahan olla see Sage, kes on praegu siin. Tundsin silmanurgas pisarat, kuid pühkisin selle kohe ära. „Ma ei teadnudki, et saan siin nutta,“ pomisesin vaikselt.
„Sa oled siin põhimõtteliselt inimene, Sage,“ lausus Brady kahetsust tundes ja embas mind sõbralikult. „Kui sa lähed tagasi, siis tee mulle teene. Ära usalda Luce. Thomast ja Elizt võid usaldada. Billist võiksid eemale hoida.“
Nuuksatasin kergelt. „Ma ei taha olla Chaos,“ sosistasin vaikselt ja raputasin pead. „Kes Luce üldse on? Ja palun ära ütle mulle, et ta on libu, eks.“
„Ta on Nälja assistent lihtsalt öeldes. Deemon, kuid mitte nii vägev, kui Azazel. Paar moonutamistrikki ning ta petab su ära.“
„Ja Eliz ning Thomas?“
„Chaose… Sinu inglid. Saadeti pagendusse, kuid sa võid neid usaldada,“ sõnas Brady rutakalt ning lasi minust lahti. „Üks asi veel, Sage, pea meeles, et ära kuula häält oma peas, ükskõik, kui head nõu ta sulle annab, sest iga hetk, milles sa viibid koos temaga, muudab teid samaks isiksuseks. Häälel sinu peas on Chaose mälestused. Ta see osa sinust, mille sa lukustasid endasse, kui põgenesid puurist. Sa ei kannataks neid asi, mida tema teab?“
„Ma ei taha isegi olla tema!“ nähvasin vihaselt ja raputasin pead. „Sa ei ole Chao… mina ning sulle ei öeldud natukene aega tagasi, et sa oled langenud ingel, kes põhimõtteliselt keeras taeva persse ja joob verd, et ennast ohjas hoida!“ Pööritasin raevukalt silmi. Esimest korda elus ma tahan olla normaalne inimene ning passida hullumaja turvaliste seinte vahel.
„Saa aru, seda Azazel tahabki, et sa endast välja läheksid? Palun rahune,“ Brady vaatas mind anuva ilmega ja sarnanes vägagi kutsikaga, keda ma olin endale alati soovinud.
Hingasin sügavalt sisse. „Sa oled surnud tänu minule, Brady. Juba kolm inimest on minu käe läbi surnud,“ sisistasin läbi hammaste ja surusin huuled kokku. „Kõige hullem on see, et ma isegi ei kahetsenud nende tapmist.“
„Kolm hale arv võrreldes sellega, kui palju sa oled mõrvanud,“ lohutas Brady mind, kuid kukkus haledalt läbi. „Vabandust.“
Kortsutasin kulmu. Ma ei ole enam see plika, kes nutab ja tahab haletsust. See tüdruk on surnud, sest ta on siin. „Ma tean seda,“ vastasin külma ja kindla tooniga, mis tuli mulle endalegi üllatuseks. Kallutasin nõtkelt pead ning kissitasin silmi. „Ma ei saa usaldada sind või Elizt ega ka Thomast. Te reetsite minu ja taeva. Oleksite ühele ustavaks jäänud siis, keegi veel austaks teid, aga ei. Mina ei kuulu kumbagi maailma, aga sobin siia. Teie isegi ei kõlba siia maailma. Te olete haledamad, kui inglid või inimesed, sest teie ei suuda isegi lojaalseks jääda.“ Mind üllataks mu kalkus ja kibedus, mida ma Brady peal välja elasin.
Brady silmis oli näha ehmatust, mis oli segatud lapsikusega. „Sul isegi ei õnnestu enam kontrollida häälekest oma peas,“ ta muigas mõrult ning turtsatas. „Ma loodan,e t mälestused hävitavad su ennem, kui sa jõuad hullarist välja.“
„Mine põrgusse,“ venitasin pikalt ja lehvitasin Bradyle. Tundsin teravat valu enda kõhus ja nägin, kuidas loori tagune hakkas uduseks muutuma. Lõpuks kõik kadus.

Lebasin jõuetult kabeli külmal kivipõrandal ja tundsin ikka valu oma kõhus, millegi pärast röövis see valu kogu mu tahtmise ja mõtlemisvõime.
„Ma loodan, et sul oli ilus rännak, Sage, aga ma tuletan sulle meelde siiski, et mina olen see, kes olukorda kontrollib mitte sina. Sa oled minuga võrreldes tühine auk ning ma võin su iga hetk teha maatasa,“ sosistas Azazel mulle kõrva ning irvitas õelalt. „Praegu on sul kõhus minu kallis sümbolitega nuga, mis teatavasti lööb teadvusetuks isegi ingli.“
Hakkasin naerma. Napakalt naerma. Iga minu turtsatus tõi nähtavale aina rohkem verd. Azazel oli bluffinud mind piinates. Ta ei teadnud, eks ma olen, mis andis mulle tema ees suure eelise.
Azazel lükkas noa sügavamale mu kõhtu ning hetke pärast värvus mu silme ees kõik mustaks.

Poleks uskunud, et Sage on Chaos Ta ju ikka on? (Talle ei ajatud mingit jama selles osas?)
Aga ootan uut ning loodan, et see tuleb kähku, muidu lähen uudishimust lõhki

26. peatükk

„Elemiah, Jumal tänatud, et sa tulid,“ sõnas pruunide juustega naine ning naeratas kurvalt. „Ma pidin juba peaaegu mõistuse kaotama… ei ma kaotan seda ikka veel. Iga sekundiga tunnen, kuidas mu mõistus muutub ja see minu sees kasvab.“ Tema rohekad silmad välgatasid hetkeks kuldseks ning ta hingas rahutult.
„Võta rahulikult,“ sõnas Elemiah tasaselt ja kissitas silmi. „Sa peaksid puhkust võtma. Sa näed kurnatud välja.“
Pruunide juustega naine pööritas väsinult silmi. „Ma olen viimased aastatuhanded puhanud! Ma ei vaja enam puhkust. Mul on vaja tegutseda. Saa aru, palun. Sa pead mind aitama, Elemiah, ma olen oma mõistust kaotamas. Üksi jättes ma saadan korda lollusi. Suuri lollusi.“
„Mida sa soovid?“
„Mul on vaja pääseda allakorrusele. Sinna kus on tema. Elemiah, mul on vaja pääseda Luciferi juurde ja ära tule mulle ütlema, et see on halb mõte.“
„See on halb mõte,“ pomises Elemiah läbi hammaste ja kallutas pead. „Mida sa soovid, et mina teeksin?“
„Rebi mu tiivad küljest,“ sõnas naine teravalt ja krigistas hambaid, „kui kaua on vaja aega taipamaks, et ilma tiibadeta ingel, saab, vaid minna allkorrusele.“
„Unusta ära ja mine puhkama, sest mina ei plaanigi su tiibu küljest rebida! Sa oled üks peainglitest! Mulle saab osaks hullem saatus kui surm, kui su vend peaks sellest teada saama!“ pahvatas Elemiah ning vaatas naisele silma.
„Kui sina ei tee seda, siis rebib mu tiivad küljest Michael, mu suur venna, keda kõik imetlevad. Ta alandab mind kõigi ees. Ma olen juba igas mõttes langenud, aga ainult mu räsitud tiivad hoiavad mind veel siin.“
„Vabandust, ma tean, et sa armastad oma venda ja Luciferi, aga armastus pole mõeldud lihtsalt inglitele ning sul on õigus, sa oled igas mõttes juba langenud. Ma ei rebi su tiibu küljest, kuna sa kardad oma venda. Kullake, kui sa langed juba kord taevast, siis tee seda väärikalt.“
Naine pööritas vihaselt silmi ja astus kiire sammu Elemiahi poole. „Kas inglid ei pea mitte üksteist aitama? Kas sa ei olegi siis mu õde, keda ma saaksin usaldada ning kurta oma südamemured?“
„Ükski ingel ei ole enam su õde või vend. Sul võivad küll olla tiivad, aga südame ja hinge poolest oled sa hullem kui Lucifer. Tema vähemalt langes sellepärast, et uhkus ei lubanud tal inimesi kummardada, aga sina tahad langeda armastuse pärast. Usu mind, sa hakkad seda kahetsema.“
Naine ohkas sügavalt ning lõi kiire liigutusega mõõga Elemiahi südamesse. „Tead, sul on õigus. See et mul on ikka veel tiivad, ei tähenda seda, et ma oleksin ikka veel ingel, kes järgiks issi käske ning elaks vooruses.“ Ta tõmbas mõõga südamest välja ning jälgis Elemiahi silmadest kaduvat kuldset helki.
„Vabandust, aga ma hoiatasin sind. Ma olen äärmiselt ebastabiilne praegu,“ sõnas ta ükskõikselt ning pühkis verise mõõga vastu oma valget ülikonda.

Öeldakse, et meid hoitakse tõe eest, sest see võib meie meeled purustada ning lammutada mõistuse alustalad, aga millegi pärast soovime me ikka teada seda, mis meie ümber sünnib. Lõpuks, kui saame tõe teada, siis me hakkame alles mõistma, miks me armastame valesid.
Valed ei murra meid, need annavad sooja ja mõnusa tunde, et sa oled, kellegi jaoks oluline ja sind vajatakse. See kõik on nagu üks suur ja roosa unistus, mis hõljub pilvede kohal, aga kui su roosa mull tõega katki tehakse, siis sa kukud. Päris pikalt ja kaua.
Alguses on su mõistus šokis. Võimatu on aru saada, mis juhtus ning elada korraga minevikus, olevikus ja tulevikus. Sa püsid oma hallis olevikus ega suuda mõelda. Näed kõike värvidena ja sõnad on üpriski kasutud.
Viimaks hakkab su teadvus endale uusi alustalasid ehitama. Mõistus hakkab korda saama ning hakkad lõpuks taipama, mis on juhtunud. Saad aru, et miski ei ole enam endine. Kõik, kes on oma roosas on nagu lapsed. Neid peidetakse täiskasvanute maailma eest, mis on hall ja tume.
Nii oli ka minuga praegu. Olin laps, kes oli just oma taevapiiril hõljuvast mullist välja kukkunud ja nüüd omadega suht persses.
Jälle olin ma väikses uberikus, jälle sellel samal külmal ja verisel laual. Ühesõnaga ma olin jälle omadega persses, kuna ei suutnud mängida mõlemal poolel. Olla korraga ingel – kes ma loomulikult ei olnud – ja olla deemon – kes ma kahjuks või õnneks olin – on raske, kuna alati varitseb oht, et sa kukud halvimal juhul mõlemas läbi.
Ärge mõistega mind valesti. Mulle meeldib piinamine ja veristamine, aga ainult juhul, kui mina ei ole ohvriks, sest ausalt öeldes olen ma halb valu taluja ja peale kergemat sisselõiget kõhtu olen nõus ära rääkima kõik saladused, mida ma tean.
Minu õnnetuseks olin mina ohver ja peaks vist mainima, et Azazel paistis natukene vihane. Ta kõigest teritas oma nuga juba viimased kümme minutit ning tema kõrval olid purgid, mis olid täidetud vedelikkega, mis pidanuks mulle tõenäoliselt haiget tegema.
„Tead, Azazel, sa meeldid mulle, tõesti, aga kas me ei saaks seda lahendada nagu tsiviliseeritud inimesed või deemonid? Ma eriti ei tahaks uskuda, et deemonid on väga tsiviliseeritud, sest arvestades seda, et kui nad su ingliga suudlemast leiavad, siis löövad nad sulle noa kõhtu või saadavad kuhugi pärapõrgusse,“ sõnasin iroonilisel noodil ja silmitsesin nahk ribasid, millega mind oli kinnitatud lauale. Need olid pruunikad ning neile olid söövitatud sümbolid, mis takistasid mul kasutada enda võimeid.
„Palun jää vait, Sage, ma ei suuda enam isegi mõelda,“ pomises Azazel ja heitis pilgu oma viimistletud noale. „Soovid alustada pühavee või erinevate ürtidega?“ Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kastis koheselt noa mingisse vedelikku.
„Sina ei suuda mõelda? Vaata minu olukorda, eks. Mina ei suuda siin ainukesena mõelda, kuna ma olen väheke mures sellepärast, mis kohe juhtuma hakkab minuga. Ma saan aru, et sa oled vihane, aga see ei tähenda, et sa pead mind kohe piinama! Sa võid valida poeletilt suvalise ingli, keda piinata, ausalt ka.“
„Sa räägid liiga palju. Mis sa arvaksid, kui alustaksime sinu keelega?“
„See ei tuleks kummalegi osapoolele kasuks, ma arvan,“ laususin ettevaatlikult ja kallutasin pead. „Sa ei saaks oma vastuseid kätte, kui mul ei ole keelt. Sul on eks ju küsimused? Sa ei piinaks mind niisama.“ Ma mängin praegu pokkerit ning ma panustan kõvasti oma õnnele või muidu ma olen lihtsalt Azazeli väga vihaseks ajanud.
Azazel tõukas ennast lauast eemale ja krimpsutas suud. „Võib-olla mul ei olegi küsimusi, Sage. Võib-olla mul on vastused ja ma lihtsalt soovin teada, mida sa minu eest varjanud oled.“ Ta suu kaardus külmaks naeratuseks ja ta lõi noa läbi mu käelaba.
Mõõdus sekund, kuid ma ei tundnud valu, aga see eest tuli valu kahe sekundi pärast ning kõrvetas mu keha. „Sa oskad küll oma tööd, kuid teed seda rääbakalt,“ sisistasin läbi valu ja surusin hambad kokku, et mitte oma keelt otsast hammustada. „Sul jääb peensusest puudu.“ See oli vale lause kuna järgmine hetk tabas nuga minu teist käelaba.
„Mul on peensust täpselt sama palju, kui hooral, kes riietub end lahti kabelis ingli ees,“ sosistas ta mulle kõrva ja tõmbas noa mu käest välja. Ta pühkis verise noa oma pükste vastu ja krimpsutas nägu.
„Sa võrdled mind hooraga?“ küsisin vihaselt ja neelatasin, et valu alla suruda. „Kui ma ellu jään, siis sa oled nii persses omadega, et soovid kiiret surma!“ Ja siis see juhtus. Tundsin, kuidas miski mu kehas levib ja torkis mu veresooni. „Mida kuradit?“ küsisin kiirelt ja ahmisin õhku.
Azazel irvitas võidukalt. „Pühavesi ja rauapuru üpriski rõve, kui see su organismi satub. Paar ainet lisaks ja see hakkab levima natuke aega pärast manustamist levima. Algul ei tunne sa midagi, aga kui sa juba tundma hakkad, siis sa… kuidas sa ütlesidki? Soovid, et oleksid surnud,“ ütles Azazel venitades. „Ja surm polekski sulle eriti hull väljavaade, kui arvestada seda, et su mõistus pole enam päris korras ja tasakaal sul puudub.“
Hammustasin huulde valust. Ma kartsin, aga mitte Azazelit. Ma kartsin, et see mida ta räägib on tõde ja see jutt võib lammutada mu teadvuse viimased alused ning minust saaks koletis. Kortsutasin kulmu. Minust ei saaks koletist, vaid koletiste koletist. Ma olen juba praegu ära keeranud. See vana Sage, kes tundis rõõmu ei oleks nähvanud Bradyle ega teda põrgusse saatnud, aga uus Sage tegi seda. Võib-olla teeb Azazel õigesti, kui laseb mul piineldes surra.
Võib-olla on kõigil ilma minuta parem.
Daria võtab üle minu koha. Thomas, Luce ja kõik teised unustavad minu juba paari kuu pärast. Sanitarid klopsivad mu surma kohta mingisuguse vale kokku. Luce anud Hamlet ja minu muud asjad jäävad aastateks vedelema mu uude palatisse. Paarikümne aasta pärast haigla suletakse. Minust jäävad siia maha veri ja must kiri mu vana palati seinal. Mind on täiesti unustatud. Isegi Bill ei mäleta mu nime enam ning notib kusagil põrgus deemoneid.
Milline ilus tulevik ilma minuta.
„Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak? Viimane seletaks ka seda, miks sulle ei meeldi põrgus olla,“ sisistasin läbi kokku surutud hammaste. Ma vihkan teda. Vihkan deemonit, kes keeras mu elu veel rohkem persse, kui Luce.
„Sa oled põrgut näinud, Sage, sa tead, milline seal on. Kõik need hirmunud hinged ja soovid, mis maeti sinna sisenedes,“ lausus Azazel ning ümises vaikselt. „Oleme ausad, isegi sulle ei meeldi põrgu ning sinu loogika kohaselt peaksid ka sina olema erak.“
Kes ütles, et mulle põrgu ei meeldi? Küsis hääleka mu peas ja irvitas. Hea küll, mulle ei meeldi põrgu üksnes sellepärast, et armastan seda kohta. Siiski mina olin üks nendest, kes selle koha kujundas. Kõigi hirmude ja väärastunud mõtete urgas.
„Kurat, ole vait! Kas see on liiga palju palutud?“ nähvasin vihaselt ja tundsin, kuidas mu kõht krampi kiskus. Külmavärinad vallutasid mu keha ja hetke pärast hakkasin ma vappuma. „Kas see ongi su idiootne plaan, Azazel? Kas sa piinad mind ainult selleks, et mind kannatamas näha?“
Azazel irvitas lõbustatult ning toetas enda lauale, kus ma istusin. „Mulle meeldib näha sind siin kannatamas. See on tõsi,“ nõustus Azazel minuga ning noogutas hajameelselt. „Samas sind piinates saan vastuse ühele su enda küsimusele. „Kas kõikide deemonite mõistus on nii ära sitanud nagu sinul, Azazel, või oled sa lihtsalt erak?“ Sina tõestasid äsja, et ma ei ole erak ja kõik deemonid on sama hullud nagu sina ja mina.“
„Ma küll ei tea, miks sa taevast kadusid, aga see murdis midagi sinus. Eriti su perses, sest seal asuvad su ajud,“ nähvasin vihaselt ning kissitasin silmi. „Sa muutusid nii julmaks, et piinad meelelahutuseks üht süütut tüdrukut.“
„Sina ja süütu? Ära tee nalja, Sage. Sa oled hullem kui mina.“
„Ja sa mõtledki persega. Ava silmad, Azazel, see väike ja süütu Sage on ikka veel kusagil minus olemas. Ta on uinunud ning igatpidi kahjustatud ja lõhutud, aga ta on olemas,“ ümisesin ning vangutasin pead. „Sa ju ei sooviks, et see väike süütu Sage sureks koos Bitchist minuga.“ Laksutasin keelt ning irvitasin.
Azazeli käsi liikus kiiresti ning ta tõi nähtavale noa. „Vähemalt sureb ta kiiremini kui sina,“ lausus ta ja suskas noa mu südame poole.
Rabelesin rutakalt ja kuulsin korraga mind kinni hoidvate rihmade ja naha lõikumist. Nuga lõhkus sümboli, mis ei lasknud mul võimeid kasutada. Siiski alati on asjadel üks aga. Nuga jäi pidama paar sentimeetrit eemal minu südamest ning igaväiksemgi liigutus oleks võinud mu ära tappa.
„Ohmu, sa lõhkusid äsja ühte sümbolitest, mis tähendab, et rihmad enam ei toimi,“ naeratasin totakalt. „Sa oled nüüd nii surnud.“ Tõmbasin noa südame juurest välja, kuid tundsin, et see riivas õrnalt mu süda. Tõusin nõrgalt istuma.
Külmavärinad läbisid mu keha ning silmitsesin Azazeli. Ta oli jahmunud ning tumedad silmad olid tõmbunud kissi.
Suunasin kogu enda alles jäänud energia Azazeli poole ja nägin, kuidas ta vastu seina põrkus. Hetk enne matsatust, tundsin enda kehatemperatuuri järsku langust. Mu keha langes lõdvalt tagasi lauale ning mu huultelt kostis vaikne ohe, mis oli väsinud noodiga.

Mis siis, kui saatan lõi maailma?
-Anonüümne

27. peatükk
„Nii et sa surid?“
„Olen ma praegu siin?“
Cassiel pööritas ükskõikselt silmi ja rüüpas enda jahtunud kohvi. „Miks sa pidid nii algusest alustama. Ma ei saa üldse aru, kuidas see alguse värk on seotud sinu looga,“ küsis ta kuivalt, tekitades tunde, et ta lürbiks pigem rõvedat jäist kohvi, kui veedaks minuga veel ühe minuti.
„Ma soovitasin sulle ajalooraamatuid, aga sa keeldusid ning nüüd pead sa kuulama minusuguse hullu loba,“ vilistasin aegsasti ja vangutasin pead. „Järgmine kord usalda endast vanemaid ja targemaid.“ Kallutasin pead ja uurisin Cassieli lähemalt. „Sa ei tundunud mulle idiootse bitchina, aga siiski sa see oled. Mis kurat on juhtunud normaalse ühiskonnaga?“
„Ma ei olegi bitch,“ pomises Cassiel aeglaselt. „Normaalse ühiskonnaga ei ole midagi juhtunud. Lihtsalt aastakümned kinnisesasutuses ei mõju sulle hästi.“
„Seda kindlasti,“ nõustusin kiirelt ja manasin nõole enda kõige viisakama naeratuse, mis tegelikult oli täis sarkasmi. „Kunagi oli inimeste seas praaktooteks just see, kes mõtles liiga palju ja sügavalt, inimene, kes armastas ööd ning uuris asju, mida ei tohtinud olemas olla.“ Kallutasin pead ja jäin hetkeks mõttesse. Kas ma mitte ei kirjeldanud just iseennast? Seda kes ma olin olnud, siis kui olin veel mängust üpriski eemal.
Siis, kui ma olin olnud Azazeli väike libu ning mu isiksused olid olnud eraldi. Ma ei väida, et tollel ajal ma olin väike süütu inglike, vaid vastupidi, sest see aeg oli minu elus ebakindel ja ma olin siis täiesti ebastabiilne. Õnneks on igal asjal ka heakülg. Ma olin siis veel heas vanas teadmatuses.
„Inimesed on muutunud, aga kas tõde mitte ei muudagi meid?“
„Sa ei tea osakestki veel tõest,“ porisesin tüdinult ning kortsutasin kulmu. „Kõik teie ajalooraamatut ja muud arvamused on puhas pasandus. Sa usud eks ju inglitesse? Nendesse tiivulistesse ahvidesse, kes kontrollivad su elu.“
Cassiel krimpsutas pahaselt nägu ja noogutas aegamisi. „Paljud usuvad inglitesse, aga nad teevad seda, kuna siis saavad nad loota ja sõimata kedagi oma ebaõnnestumiste puhul,“ sõnas ta tõde varjamata ja kallutas pead. „Sa surid siis ju, aga kuidas sa jälle ellu ärkasid?“
„Ütleme nii, et parim inimene värbamiseks on just reedetud omade poolt,“ sõnasin kavalalt ning irvitasin. „Azazel piinas mind, kuna ta ei kannatanud minu mõlemal poolel mängimist, järelikult võtsid tema vaenlased mu enda ridadesse. Siiski ei tähendanud minu värbamine seda, et ma oleksin olnud veel lojaalsem või tasakaalukam.“ Vaatasin maha ning muigasin kergelt. Ma ei ole olnud kunagi väga lojaalne, alati võisin keerata omadele pasa kokku ning sellest mitte hoolida.
Õnneks ei teadnud seda sel hetkel Azazeli vaenlased.

Võiks öelda, et ma olen juba harjunud uutes kohtades ärkamisega, aga ei. Ma vihkasin seda, et ma minestan ja ärkan järsku mingis võõras kohas. Ma olen tüdinenud sellest, et mind peetakse mõneks hüpiknukuks, keda võib loopida oma tahtmise järgi.
Seekord oli ärkamine teistmoodi, sest ma ei ärganud mingis valges ja kinnises toas, vaid hoopis heleroheliseks värvitud seintega ning vägagi avaras ruumis. Ühte seina katsid suured aknad, mis olid vallutanud terve seina. Akendest paistis sisse ere hommikunepäike ning sillerdas vallatult põrandale.
Võpatasin ning mu keha tõmbus hetkeks krampi. Päike oli heledam, kui tavalised lambipirnid, kuid see ei teinud mu silmadele haiget. Kallutasin uudishimulikult pead ja kortsutasin kulmu. Tõusin aeglaselt ja ettevaatlikult püsti ning tegin paar ettevaatliku sammu päikesevalguse poole.
Akendeni jõudes kerkisid mu suunurgad üles ning mu silmad lõid särama. Päike ei torkinud mu nahka, vaid paitas ja soojendas seda hellalt. Naersin totakalt ja vajusin põrandale istuma. Jõllitasin võlutult aknast välja ning tõmbasin jalad kronksu.
Vaade, mis aknast avanes oli võimatu sõnadesse panna. Siin laiusid graniidist künkad, mis sisaldasid endas punast, halli, musta ning veel kümneid eri toone. Paljud kidurad männid olid ajanud enda juured kivide vahele ning paistsid kaunitena, küngaste taga asuva helesinise mere taustal. Maja lähedal, enne graniidist künkaid, olid rohekad madalad puhmad ning neid katsid lillakad täpid, mis pikema vaatamise puhul tundusid olevat mingisugused marjad.
Ma polnud enam ammu olnud rõõmus sellise lihtsa asja pärast nagu päike või imeline vaade. Olin ennast unustanud hullumaja hallide seinte vahele, mis tuletasid sulle iga hetk meelde, et sealt pääsemiseks ei olnud sul võimalust.
„Ma pean olema surnud,“ sõnasin vaikselt ning muigasin, „ning see on minu paradiis.“ Ma olin deemon ning Brady arvates isegi Chaos, aga ma mõtlesin praegu naiivsel, et olen paradiisis. See tegi mulle nelja. Õnneks ma ei mõelnud endast praegu Chaose või deemonina. Praegu olin ma lihtsalt hullumajast vabaks saanud patsient, kes nautis päikest.
„Sa ei ole surnud ega paradiisis,“ sõnas mehe hääl ükskõikselt minu seljataga, „sa oled kõigest Soomes.“
Pöörasin rutakalt ning kohmakalt end ümber ja jäin jõllitama enda ees seisvat meest. Ta kandis heledaid riideid, mis tundusid olevat kallid. Ta juuksed olid kuldpruunid ning silmad samuti ka silmad. Ta oli ingel.
Ja mina olin ingli urkas. „Sitt,“ pomisesin vaikselt ja ajasin ennast kärmelt püsti. „Ausalt, ma ei tea, mida ma siin teen ja ma teen kiiremas korras minekut, kui lubate.“ Tundsin, et teen kohe enda püksid täis, sest ingel vaatas mind imelikult ning temast õhkus seda pahameelt deemonite ja teiste vastu.
„Sa võid jääda,“ lausus ta tõsiselt ning uuris mind hoolega. „Tegelikult meie su siia tõimegi.“ Ta lõpetas mu uurimise ja kortsutas kulmu.
„Miks peaks ingel mu siia tooma? Ma tuletan kogu austuse juures meelde, et ma olen deemon, kes tappis teie väikse spiooni hullumajas,“ ütlesin võltsi tuimusega, kuid tegelikult ma vihkasin praegust olukorda. Valgus ei teinud mulle midagi, järelikult pidid olema mu võimed ja muu pasandus kadunud. „Te tegite minuga midagi, eks?“
Mees kergitas kulmu ning muigas kergelt. „Tõsi, me tegime sinuga midagi,“ nõustus ta aeglaselt minuga ning istus pruunile tugitoolile, mis oli akende juures. „Sa ju tunned ennast praegu palju paremini kui ennem. Sa oled rõõmsam ja saad nüüd päikese käes olla. Kas see ei meeldi siis sulle?“
„Meeldib,“ vastasin vastumeelselt ning heitsin pilgu merele, „aga kas siiski päike ja inimlikus oli väärt seda, mida te minuga tegite?“ Ma kartsin seda uut ja tundmatut Sage. Ma olin harjunud valetava ja inimesi lõikuva Sage, kes pidevalt ropendas ning mängis mõlemal poolel. Ma mäletan tüdrukut, keda kutsuti Sage ning, kes elas õndsas teadmatuses ning nautis üheksateistaastat hullumaja.
„Me kõigest tegime su puhtaks,“ ütles ingel lõpuks ning jäi mu reaktsiooni ootama. „Sa olid küll surnud, aga su hing oli veel kehas olemas. See andis meile aega. Otsustasin, et sa oleksid meile kahjutum, kui sinu organism ei nõuaks igapäevaselt suurt kogust verd.“
„Te tegite mind kahjutuks kuna olin tiksuv pomm,“ tähendasin kuivalt ja kallutasin pead. „Ma olen nüüd kahjutu. Kas ma võin naasta nüüd tagasi oma igava elurütmi juurde?“ Ma ei igatsenud hullarit, aga seal oli ohutum ning inglid ei olnud mul nii väga perses kinni.
„Nii, et sa nimetad inimeste ja deemonite mõrvamist rahulikuks eluviisiks?“ küsis ingel jahedalt ja heitis pilgu aknast välja. „Tead, ma pole kunagi sinusugustest arusaanud. Te naudite orgiaid, verd ja kaost, aga samas te olite kunagi inimesed või inglid. Ma saan aru, et aasta sadade või tuhandete jooksul piinatakse teie hinge põrgus, aga siiski peaks teie hingedes midagi säilima headusest või inimlikkusest.“
„Võib-olla me valisimegi põrgu, kuna headus oli meile haiget teinud.“ Vaatasin inglit ning mõistsin, et isegi tema ei tea päris kindlalt, kes ma olen.
„Kas sa tahaksid teist võimalust?“ küsis ingel tõsiselt ning vaatas mulle lõpuks silma. „Sa ei ole milleski päris kinni. Võib-olla oled sa terve põrgu peale ainuke, kelle südames ja hinges on veel säilinud kaastunne ja südamlikkus?“
„Minus ei ole säilinud enam midagi, mis on omane inimesele,“ teatasin ma endalegi üllatuseks üsna jäiselt ja põrnitsesin inglit. „Andke teine võimalus neile, kes seda tõesti vajavad ja päästke neid, kellest mingit tolku ka on, sest kui mina oleksin surnud, siis võib-olla oleksite teie päästnud mõne süütu hinge põrgusse minemast ja…“
„Kuidas sulle meeldiks kõik see jama lõpetada, mille sa paar kuus tagasi alustasid?“ Kõlas ingli suust kiirelt ja ta pani enda käed palve asendisse.
„Nagu, et apokalüpsis lõpeks ning saatan ei tantsiks kunagi Venemaal rumbat?“ küsisin kahtlevalt ja kallutasin pead. „Lõpeta see kuradima nali eks. Isegi inimene teab, et tule vastu saab võidelda, vaid tuli ning üks väike ingel ei saa vastu saatanale isegi kõige parema tahtmise juures.“ Kas ma üldse tahtsin ära hoida saatana tantsu ning lõpetata leekide põlemist?
„Kas sa üldse tahad, et see lõpeks?“ päris ingel aeglaselt ja tõusis elegantselt püsti. Ta ei meeldinud mulle. Ainuke ingel, keda ma olin kunagi näinud oli Bill ja temast ei õhkunud seda jäisust ja üleolekut minuga suheldes.
„Jah, ma tahan, et see pasandus saaks läbi, aga ärge lootke, et mina selle lõpetan,“ sosistasin vihaselt ja kortsutasin kulmu. „Ei, ma valetasin. Ma ei taha, et apokalüpsis lõpeks. Maa ja inimesed vajavad seda. Inimesi on liiga palju ning maailmalõpp kõlab ideaalse lahendusena. Ma tahan, et maa muutuks elavaks põrgus. Kõik see veri ja hirm siin maapeal.“ Irvitasin vaikselt. Mul polnud küll enam võimeid, kuid mu iseloom ei olnud muutunud.
„Tead, ainuke põhjus on miks sa veel surnud ei ole on see, et ma olen oma kunagisele sõbrale võlgu, keda huvitab su käekäik,“ sõnas ingel ja asetas nimetissõrme oma huultele, „aga kui sa pole koostöö valmis siis saavad kõik sinu hullari sõbrad halva üllatuse osaliseks.“
„Siis sinu inglitest sõbrad on järgmised,“ sisistasin läbi hammaste ja kissitasin silmi. „Ma olen valmis korraldama sellise kaose, et isegi deemonid jäävad seda suu lahti vaatama ning usu mind, kui sa puudud kas või sõrmeotsaga mu sõpru, siis ma vean su hinge põrgusse ja sa langed vabatahtlikult.“ Muigasin õelalt ja nautisin olukorda.
„Hea küll. Mina ei sega su sõprade elu ja sina käitud korralikult.“
„Ja ma saan vabaks? Ei pea su tahtis täitma? Saadad mu tagasi vaimuhaiglasse?“ pärisin rutakalt ja vahtisin inglit.
Ingel vaatas mind oma kuldsete silmadega ja manas näole mitte midagi ütleva ilme. „Ma saadan su tagasi Azazeli juurde, kui sa seda soovid,“ lausus ingel ja hingas sügavalt sisse. „Ma võin su saata tagasi piinade ning igapäevase alandamise juurde. Lennutada su tagasi majja, kus sõbrad hülgavad su Nälja pärast ja deemon sind kontrollib ning sõimab sind hooraks. Kas sa seda tõesti tahaksid? Kas sa tõesti vahetaksid vabaduse ja päikesepaiste hullumaja seinte vastu?“
Kallutasin pead ja jäin mõttesse. „Kes on Azazel?“ küsisin ma viimaks ja vaatasin inglile silma. Ma tõesti ei suutnud meenutada, selle nimelist inimest, deemonit või inglit, aga ma teadsin, et ma tunnen seda isikut.
Ingli silmad läksid suureks ning ta nägu peegeldas ehmatust. „Oota, sa ei tea, kes on Azazel?“ küsis ingel vastu ja turtsatas naerda. „Teed sa mingit nalja või? Azazel on see deemon, kes vormis sinust selle koletise ning põhimõtteliselt tappis su.“
„Aa,“ pomisesin vastuseks ja keerasin pead. Naljakas, kõik peale minu paistsid Azazeli teadvat, aga ma ei suutnud meenutada, kedagi selle nimelist. Vajusin taas põrandale istuma ja jäin vaatama sinakat merd. Miks mu aju ei suuda meelde tuletada Azazelit? Mis kurat üldse praegu toimub. Äkki ma magan ja ärkan varsti üles.
Kõik see külmus ja õelus oli järsku minust kadunud ning see hetk ma olin lihtsalt kaitsetu tüdruk, kes ei saanud midagi muuta. „Kus ma praegu täpsemalt olen?“ pärisin loiult ja ohkasin raskelt.
„Põhjapoolkeral, nullmeridiaanist idas, Soomes ja kusagil Tammisaari lähedal.“
„Okei,“ vastasin ükskõikselt ja toetasin pea vastu klaasi. „Ma tahan nuga endale.“ Keerasin pead ja nägin, et ingel vahtis mind ning kortsutas kulmu.
Ingel surus huuled kokku ning raputas õrnalt pead. „Ma arvan, et see pole kõige parem idee,“ vastas ta kaheldes.
„Sa ei usalda mulle ühte nuga, kuna olen deemon?“ uurisin teravalt ja tundsin enda sees kahtlast tumedust. Silmitsesin inglit ja krimpsutasin suud. „Ma tahan enda sümbolitega nuga. Mul pole võimeid ja vajadusel ei saa ma end kaitsta.“ See pidi olema piisavalt tugev argument.
Ingel pööritas silmi ja tõmbas enda vöövahelt noa ning ulatas selle mulle. „Hoia seda ning kasuta õigesti.“
Noogutasin kärmelt ja silitasin noatera. Tõusin püsti. „Ma jään siia kauemaks,“ sõnasin vapilt ja naeratasin viisakalt. Ingel ütles mulle, et ma läheks trepist üles ja valiks endale meelepärase toa. Tänasin teda kiiresti ning sammusin trepi poole.
Peatusin järsku ja pöörasin poole sammu pealt ümber. „Kuidas ma võin sind kutsuda?“ küsisin ning jäin inglit vaatama.
Ingel heitis pilgu õues olevatele puhmastele ning krimpsutas suud. „Ma olen Rafael.“ Hetkeks oli kuulda tiibade vihinat ning ingel oli kadunud.
„Peaingel,“ pomisesin vaikselt ja kõndisin tuimalt trepist üles. Ma olin peaingli majas ning see ei tähenda head. Miks peaks keegi paluma peainglil minu käekäiku jälgida+ Miks kõigil peale minu on raske aru saada, et maailm, kus puudub Sage Foster on palju parem maailm?
Jõudsin trepist üles ja avasin esimese ukse paremalt ning jäin juhmilt tuba jõllitama. Väike raamatukogu. Muigasin tahtmatult ning sisenesin tuppa. Raamaturiiulid katsid helepruune seinu ning vanale puupõrandale oli keegi laotanud kootud vaiba.
Astusin ühe riiuli ette ja võtsin sealt esimese ettejuhtuva raamatu. Deemonite kutsumine ja väljaajamine. Autor puudub. Naeratasin enda ette, kuid järsku mulle turgatas pähe idee. Mis siis saab, kui ma kutsun välja deemoni ja piinan teda kuni ta on valmis mulle lahkelt informatsiooni jagama Azazeli ja Chaose kohta.
Hoidsin raamatut kindlalt enda haardes ja valisin kärmelt välja veel mõned raamatut ning see järel lahkusin väiksest raamatukogust.
Peatusin mere poolse toa juures, mille uks oli avatud. Astusin tuppa sisse ning otsustasin, et see on mulle piisavalt lihtne ja mugav. Asetasin raamatut lauale ning heitsin voodile pikali. Ma ei olnud hullumajas. Esimest korda olin sealt välja pääsenud, aga ometi igatsesin ma sinna tagasi.
Muigasin napakalt ja sulgesin silmad. Ma olin deemon, kellel puudusid võimed. Ma olin tüdruk, kes juhuslikult maalis verega sümboli ja alustas apokalüpsise ning mul polnud plaanis seda lõpetada.


Okei, sain lõpuks uue osa valmis. :) Loodan, et meeldib.

Seisin enda uues toas ja vaatasin end peeglist. Peeglis oleval minu sarnasel isiksusel olid seljas verised ning katkised hullumaja rõivad. Muigasin hetkeks oma laiskuse üle ja kallutasin pead. Mu põsed ei olnud enam aukus ega nahk kahvatu.
Vajusin põrandale istuma ja vaatasin maha. Ma polnud harjunud nägema oma peegelpilti nii… inimese sarnasena. See ei saanud olla mina. Kas veri oli tõesti mind nii palju mõjutanud, et olin unustanud korraliku söögi? Selle söögi, mida tavaliselt söövad inimesed.
Naljakas oli endast mõelda, kui inimesest. Olin juba üle kahe kuu joonud verd, tapnud inimesi ja mänginud kahel poolel, aga siin ma nüüd olen. Kasutu. Mõttetu. Nõrk. Ainult lihast ja luust. Tagasi nullis. Mõtlemine ajab mu hulluks.
Uurisin enda rohelisi silmi ja mul hakkas endast hale. Varem ma olin deemon. Üpriski kasutu, ebastabiilne ja kasvatamatu jõmpsikas, kuid siiski mul oli võimalus ennast kaitsta. Nüüd on mul, vaid üks hambaork, millega on võimatu tappa deemonit, kui ta ei ole just kinni jäänud.
Silmad on hinge peeglid. Minu kaks rohelist nööpi ei peegeldanud midagi peale hirmu ja abituse. Ennem olid mu silmad vähemalt näidanud mu olemust, sisu, mis peitub ürikus, kuid praegu olid nad kasutud.
Ohkasin raskelt ja tõusin püsti. Järsku kostis mu kõrvu võõras heli ja mu kõht
kiskus krampi. Kõhukorin täitis terve ruumi. Ma polnud korralikult söönud tervelt kaks kuud ning ilma toiduta olin vist olnud juba üle nädala. Veri oli andnud mulle kõik vajalikud ained.
Kratsisin abitult kukalt. Hullaris toodi sulle köögist söök palatisse… mul on vaja kööki. Köök on majas tõenäoliselt olemas, kuid see ei kaota probleemi, sest mu söögivalmistamise oskus on hullem, kui häbiväärne.
Kõndisin toast välja ning sammusin trepist ettevaatlikult allakorrusele. Lasin päikesel enda nahka silitada ja heitsin pilgu avarale ruumile. Vaimuhaiglas olid kõik seinad valged ja vähe aknaid, mis olid ka trellitud. Siin oli, aga kõik vastu pidi. Helerohelised seinad, valgus ja avarus. Nii… ingellik.
Kortsutasin kulmu, kuna ei taibanud, kuidas see mõte oli mulle pähe turtsatanud. Mulle meeldib see koht, siin on valgust ja värve. Kõik, mis ma olen kunagi ihaldanud, aga nüüd, kui ma saan seda unistust puudutada ning nautida tundub see kõik nii mõttetu.
Hullaris oli mul võimalusi asju muuta. Olla kasulik Billi ja deemonite jaoks, aga nüüd pole minust enam kasu, kuna istun peidus kusagil pärapõrgus ning kurdan kõhukorina üle.
Turtsatasin pahaselt. Uurisin terve esimesekorruse läbi ennem, kui leidsin köögi. Vaatasin köögis ringi, kuid mul polnud õrna aimugi, mida ma otsin. Noh õigemini ma otsin kohta, kus sööki hoitakse, aga ma ei tea, milline see koht välja näeb.
„Tead, ma olen alati arvanud, et Rafael on pime,“ sõnas naise hääl mu seljataga ja ma pöörasin ennast ümber, „aga see, et ta ei näe sind läbi on juba naeruväärne. Ta arvad, et sa oled Azazeli väike hüpiknukk, aga meie teame ju tõde, eks.“
Naine oli noor ja piltilus. Blondid juuksed olid punutud patsi, hele nahk nagu minul ning sügavad sinised silmad, millega ta mind uurivalt piidles. Järsku välgatasid ta silmad kuldseks ning ta muigas kavalalt.
„Tere, Chaos. Pole ammu näinud.“

„Tunnen ma sind?“ küsisin süütu tooniga. Mu peopesad higistasid ja süda puperdas. Kuidas sai see ingel teada, et ma olen Chaos. See on isegi minu jaoks uus uudis, mida üritan unustada. „Ma arvan, et sa ajad mind, kellegi teisega segamini, sest mina olen, vaid üks kasutu moonutatud deemon.“
„Sa tõesti ei mäleta midagi,“ pomises naine ning vilistas imestunult. „Tead, ma arvasin, et jutud sinu mälukaotusest on lihtsalt mõttetu loba, aga ometi see on tõsi, sest sa seisad minu ees valgetes riietes ja väidad, et ei tunne mind. Irooniline eks, sa süda ja hing on nii tumedad kohad, aga sa riietud ikka nagu ingel.“ Naine istus muiates laua peale ja osutas ühele kapile. „Seal peaks olema midagi süüa.“
Kortsutasin kulmu ning avasin kapiukse. Haarasin riiulilt mingisugused helbed ja lõin ukse kinni. Kergitasin veidike ennast ja seadsin end istuma kraanikausi kõrvale. Avasin helvestepaki ja pistsin mõned endale suhu.
„Tead, ma võin su sekundiga põrgusse saata ning hoolitseda selle eest, et su piinad oleksid seal hullemad, kui kellegi teise omad,“ bluffisin oskuslikult ning naeratasin külmalt. Ma polnud küll enam vist deemon, aga ma polnud kaotanud deemonlikku iseloomu.
Naine irvitas ja kallutas oma pead. „Su inimlikkus on loori tagant kadunud, sa eks ju tead seda,“ lausus naine kuivalt. „Rafael on siiski peaingel ja tervendamiseingel. Ta oskab juba sinusuguseid kokkulappida. Praegu ei ole sa midagi muud kui üks vaene inimvare.“
Mu pähe turgatas kiire ja ähmane mälestus, mis ehmatas mind. Vaatasin naist ja kissitasin silmi. „Sa oled Elemiah?“ pärisin kiirelt ja pöörasin pilgu paha. Panin helbepaki enda kõrvale ja tundsin keha läbivaid surinaid. Ma ikkagi tundsin seda naist, aga kuidas?
„Kuulujutud on siiski auklikud või sa mängid ikka oma mänge,“ teatas ingel ning muigas. „Tore, et sa mind unustanud ei ole. Sina olid ju siiski see, kes oma hullunud armastuses mulle mõõga südamesse lõi.“
Krimpsutasin suud ja vaatasin altkulmu Elemiahi. „Elemiah, ma ei pruugi küll olla täisrelvastuses ingel või deemon, aga üks korralik verepidu ja ma olen valmis su inglid siit kandist minema pühkima.“
„Kas sa ei taipa, et me oleme samal poolel. Mulle ei meeldi inglid ega ka sulle.“
„Sa ei ole lojaalne ning mängid nende seljataga. Miks peaksid siis sina mulle lojaalne olema või mina sulle?“
„Ma võin sulle selle verepeo korraldada, kui soovid,“ sõnas ta muiates ja tõusis püsti. „Tore teada, et sa oled tagasi mu sõber.“
Võtsin helvestepakist peotäie helbeid ja pistsin need endale suhu. „Ma tahan veel valgust nautida,“ mainisin kiirelt ja mälusin suutäit, „ja kui sa ei lase mul süüa, siis torkan oma hambaorgiga su südame läbi.“ Noogutasin ning silmitsesin Elemiahi. Ma olin ingel ja deemon. Hele ja tume. Ma olin mõlemat ning järelikult pidi minus leiduma ka mõlema poolele omaseid võimeid.
„Kuule, kas sul oleks võimalik mulle õpetada, kuidas kasutada neid inglite võimeid, mis minus peidus on?“ uurisin Elemiahi ning jälgisin tema nägu, mis moondus kahtlevaks grimassiks.
Ta niheles ebamugavalt ja ohkas valjult. „Sa oled Chaos, hing tume ja südant pole. Sinu tumedust toidavad viha ja kaos, kuid head poolt armastus, loovus ja harmoonia, ning kui aus olla siis viimased iseloomutunnused ei ole just sulle omased.“
„Ma olen armastuseks ja rahuks võimeline,“ pomisesin ükskõikselt ja pööritasin silmi, „lihtsalt keegi pole vaevunud kunagi seda osa minust nägema.“ Võtsin kraanikausi juurest klaasi ja valasin sinna vett.
„Igas keeles tähendab Chaos kaost,“ tähendas Elemiah, „sa ei suuda hoida korda ega rahu, sul läheb vaja meeleheideid, kaost ja sõdu, sellepärast see nimi sulle antigi, kui sa täiesti ära pöörasid.“ Elemiah kõndis ühe kapi juurde ja võttis sealt välja pudeli. Ta avas selle kärmelt ja jõi siis hajameelselt.
„Nii et mu nimi polnudki alati Chaos?“
Elemiah purskas peaaegu kogu joodud vedeliku välja ning turtsatas. Ta pühkis käisega suud ning pani pudeli lauale, kus enne istus. „Oled sa täiesti idioot või? Loomulikult oli sul kunagi teine nimi, aga see võeti sinult ära nagu reeturitelt ikka. Oleks napakas mõelda, et keegi paneks ingli nimeks Chaos! Sul oli teine nimi, aga see on nüüd suur saladus isegi inglite seas. Keegi ei taha, et sa Luciferi tantsule kutsuksid.“
Muigasin kavalalt ja vaatasin Elemiahi. „Tänud,“ sõnasin vaikselt.
„Võta heaks,“ vastas ta kavalalt ning irvitas, „aga kahjuks ma pean minema nüüd maailmalõppu pidurdama. Vaatama, et keegi ei kiirendaks maailmalõppu.“ Ta haaras pudeli enda kätte ja kallutas pead. Hetkeline tuuletõmbus ning ta oli kadunud.
Elemiah oli tõesti ingel, kes oli võrdne deemoniga. Jõi, laaberdas ning teeskles maailmalõpu aeglustamist, kuid tegelikult soovis selle kiirenemist. Ta andis mulle peidetud vihje, kuidas Lucifer maailma tuua…
… ma ei saa mõelda tõsiselt, et tahan saatanat maailma tuua! Või saan? Elemiah ütles, et mu hing ja süda on tumedad ning ma ei kannata kõike seda, mida inimesed peavad heaks. Mul on vaja üht head kaost ning apokalüpsis tundub üpriski hea segadusena.
Naeratasin kavalalt ning taipasin järsult, et mu kõht polegi enam tühi. Vangutasin pead ja suundusin tagasi teisele korrusele. Enne enda tuppa minemist põikasin kiirelt läbi raamatukogust ja haarasin kaasa mõned vanad raamatud.
Magamistuppa jõudes nägin, et mu tuba on muutunud. Seinad olid võõbatud valgeteks ning valgeid seinu katsid mustad keerulised mustrid. Mu voodi oli paigutatud ühte nurka ning linad olid ära vahetatud. Eile raamatukogust laenatud raamatud olid seatud hoolega tammepuust kirjutuslaua nurgale ning nende juurde oli keegi lisanud ühe tühja vihiku ja pastaka.
Kortsutasin pahaselt kulmu. Mulle ei meeldi inglid toas ning ma olen peaaegu kindel ,et raamatukogus leidub mingi kaitsesümbol või loits nende vastu. Pööritasin silmi ja heitsin kiire pilgu veristele ning katkistele räbalatele, mida seljas kandsin.
Deemon, kes kannab valget. See kõlab umbes sama hästi nagu hunt lambanahas.
Panin raamatukogust võetud raamatud lohakalt lauale ja sammusin riidekapi poole. Avasin kiire liigutusega kapi ning muigasin järsku. Kapp oli täidetud tumedates toonides rõivastega, lisaks mõned kuninglikus toonis sinised jakid ning üks valgeülikond.
Minu tähelepanu köitis väike kiri, mis oli kinnitatud nööpnõelaga ülikonna külge. Tõmbasin nõela läbi ülikonna ja paberi ning viskasin selle ükskõikselt lauale. Voltisin kirja rohmakalt lahti ja lugesin selle läbi .
Igal deemonil peaks olema kapis mõni valgeülikond ja tiivad, et meenutada inglit, kes ta kunagi oli, aga sina oled jätkuvalt ingel… ja ka deemon. Kanna valget, kui põrgusse satud.
-El
Muigasin mõrult ning silmitsesin riideid. Haarasin teiste rõivaste hulgast ühed tumedad kitsad püksid ja musta värvi maika, mille seljaosa kaunistas hõre ja kaunis muster. Mul oli kõrini heledatest riietest. Mu ainuke põhjus, miks valisin praegu tumedad riideesemed oli see, et tahtsin trotsida hullari heledaid riideid.

Seadsin enda jooksed ülesse krunni ning tõstsin lõuga ülespoole. Ma olin pestud ja kandsin uusi rõivaid ning juba ma tundsin end palju paremini.
Heitsin viimase kiire pilgu peegelpildile ja istusin kirjutuslaua taga asuvale toolile. Ma ei tahtnud siin istuda. See maja on hullem vagla, kui hullar oli. Seal oli vähemalt otse öeldud, et kui üritad lahkuda siis lähed kinnisesse palatisse, aga siin antakse sulle seitsme põrgu tagant mõista, et võiksid oma perse majas hoida ja mitte lahkuda.
Ma pean endale leidma mingit tegevust, et mitte mõrvata kedagi ning ta veri ära juua.Mis tegevust leiduv vanglas?
Turtsatasin pahaselt ja vaatasin aknast välja. El oli andnud mulle mõista, et Luciferi maapeale toomiseks pean teadma enda nime ja rituaal peab toimuma kohas, kus võeti reeturilt nimi. Kortsutasin kulmu äkitselt ning kallutasin pead.
Koht, kus võeti reeturilt tema nimi. See pidi olema koht, kus reetsin ennast… ja loori taga pole minust enam kuulda olnud.
Tundsin, kuidas mu keha lõdvaks muutus ja veri soontes tardus. Mu inimlikkus suri siis, kui joonistasin verega sümboli ja alustasin maailmalõpuga. Koht, kus võeti reeturilt tema nimi oli mu vana palat hullaris.
Teadmine, kus tuleks Lucifer rubale kutsuda ei olnud eriti lohutav, kuna ma ei teadnud ikkagi enda nime ega ka rituaali jaoks vaja minevaid tarbeid.
„Sage, pole kaua näinud,“ sõnas tuttav hääl mu seljatagant ja tõusin kohmakalt püsti.
„Bill?!“ laususin rutakalt ja tõttasin mehe juurde. Ta haaras mind enda embusesse ja surus me kehad vastamisi.
„Sa oled elus,“ ütles ta vaikselt ja silmitses mind oma kuldsete silmadega, „ma arvasin, et Azazel tappis su, kuid samas pole ka Azazelit viimasel ajal näha olnud… unusta ära.“ Bill raputas õrnalt pead ja kallistas mind tugevamalt. „Ma igatsesin sind.“
„Ole lihtsalt vait,“ sosistasin vaikselt ja tõusin kikivarvule. „Mul on nii kahju, et see nii läks. Ma poleks üldse pidanud seal kabelis olema, siis võib-olla oleks kõik endine. Mina ja sina hullaris koos, Luce tee ning minu piinamised.“ Vaatasin Billile silma ning tundsin tema nimetissõrme enda põske silitamas.
„Sa ei ole milleski süüdi. Azazeli mõistus ütles lihtsalt üles, kui meid nägi. Ta pidas sind enda omandiks ja hooraks, kes sa tegelikult ei ole. Sa oled ingel. Minu ilus ja ainus ingel,“ tähendas ta vaikselt ja jäi pidama paari millimeetri kaugusel mu huultest. „Ma armastas sind.“ Ta võttis mu kaksiratsi sülle.
„Mina sind ka,“ sosistasin ettevaatlikult ning kallutasin nõtkelt pead. Tundsin Billi pehmeid huuli enda omadel ning sulgesin silmad. Ma ei pea enam mõtlema. Kõik saab korda. Ma saan tagasi hullarisse minna.
Bill surus mu ette vaatlikult vastu seina ning meie käed puutusid kokku ja sõrmed põimusid. Tema oli osa minust ja mina temast. Muigasin läbi suudluse ja vabastasin enda juuksed krunnist. Juuksed langesid kergelt mu õlgadele. Ta lükkas juuksed mu seljataha ja suudles õrnalt kaela.
Ajasin pea kuklasse ja paotasin kergelt huuli. Midagi muutus. Hellad suudlused kaelal ning Billi pehmed puudutused muutusid äkiliseks valuks kõhus. Avasin aeglaselt silmad ja nägin, kuidas Bill laseb lahti noast, mis on torgatud mu kõhtu.
Veri tilkus põrandale ning Bill astus sammu minust eemale. Vaatasin hetke sõnatult Billi kuni mu jalad nõrkesid.
„Miks?“ pomisesin vaikselt ega üritanudki verejooksu peatada.
„Küsimused siin ja seal. Mõtle natukene, Sage, või õigemini Chaos. Sa plaanid murda ilmakorra tuua põrgu maale. Keegi peab su ju ometi peatama.“ Bill naeratas mõrult ja kummardas. Ta tõmbas lihtsa liigutusega noa mu kõhust välja ja suudles mu otsaesist. „Ära võta seda isiklikult, et su tapsin, ma armastan sind ikkagi igavesti.“
Bill hakkas kaduma. See ei olnud tavaline inglite kadumine, vaid hajumine. Tema keha ja nuga muutusid aeglaselt uduks ning lõpuks haitus ka udu.
Hingasin sügavalt sisse ja kergitasin oma pluusi, et haava vaadata, kuid midagi oli valesti. Kõhul polnud ühtki jälge verest või värskest haavast. Jõllitasin tardunult paar sekundit oma haava, ennem, kui minu kõrvu kostis õel naer.
Pöörasin ennast voodi peale ja nägin seal tuttavat isikut. Samasugused pruunid juuksed ja roheliselt silmad nagu minul. Armid paremal randmel ning näol ülbe irve. Ta tõusis püsti ja sammus minu juurde.
„Igatsesid mind?“ küsis ta nagu muuseas ning surus huuled kavalaks naeratuseks. Ta oli viimati olnud hääl mu peas, kuid nüüd seisis ta mu ees täispikkuses.
„Mine situ kusagil mujal,“ nähvasin vihaselt enda teisikule ja ajasin ennast istuma.
„Sa igatsesidki mind,“ lausus ta kindlalt ning muigas ülbelt. „Siiski ma olen ju osa sinust. See osa, kelle käes on kõik su võimed ja mälestused ning enne seda, kui Azazel sind piinas olime peaaegu üks tervik. Vastus sinu „mine situ mujal“ on ju kõigile teada. Ma ei saa seda teha, kuna olen kinni su melonis ja ainuke põhjus miks sa mind näed on su nõrkus ja kasutus.“ Ta noogutas ning kallutas pead nõtkelt. „Pole verd puudub kontroll, puudub kontroll ning su kaitse nõrgeneb, nõrgeneb kaitse ja ma saabun peole.“

Mul on üpris tugev aimdus, et sa jõuad kirjutamisega kaugele.
Grammatika on ka märkimisväärselt paremaks läinud(või ma ei märka enam).

Tänud, aga ma arvan, et sa ei märka enam, sest minu grammatika paranemine on täitmatu unistus. :)
Uus osa tuleb täna või homme.

28. peatükk

„If today was Christmas eve, if today was Christmas eve. And tommorrow Christmas day…“ laulis teisik täiest kõrist ning hoidis enda käes mu kammi, mis pidi olema mikrofon. Ta naeratas lauldes ja hetkeks võis arvata, et ta ongi inimene, kes on hea ja südamlik.
„Ole vait,“ porisesin pahaselt ja pööritasin silmi. Ma ei lugenud enam, vaid lihtsalt sirvisin sõnu juba ligemale viis minutit, kuna mul oli võimatu keskenduda. Olin üritanud terve hommikupoolik otsida infot enda, Luciferi ja muu pahna kohta, aga loomulikult oli kogu see töö mõttetu, kuna olin ainult leidnud hunnik raamatuid sümbolite kohta.
„…you sprinkled hot foot powder, mmm, around my door. All aruound my door. You sprinkled hot foot powder, all around you daddy´s door,“ ümises teisik edasi ja avas oma silmad, mis olid tumedad nagu öö, isegi silma valged olid tal mustad. „Ole nüüd! See on klassika! Robert Johnson! See, kes sõlmis deemoniga lepingu, et saada endale selline legendaarne kitarrimängimise oskus! Ta sai surematu kuulsuse ja koha põrgusse.“
„Kes kurat on Robert Johnson?“
„Bluusi muusik. Elas üle neljasaja aasta tagasi. Sa ei tunne teda,“ lasus teisik rutakalt ja pani mu kammi raamatukogu lauale. „And the day keeps on remindin´ me, theres a hellhound on my trail. Hellhound on my trail, hellhound on my trail.“ Ta muigas kergelt ja istus tüdinenult aknalauale.
Kortsutasin kulmu ja vaatasin teisikut, kes paistis endaga rahul olevat. „Deemonitega on võimalik lepinguid sõlmida?“ pärisin ebausutavalt ning pöörasin pilgu tumedalt teisikult ära. Heitsin kiire pilgu raamatutele, millest olin otsinud tühjalt infot. Kümneid või ka sadu raamatuid, kuid minimaalselt teavet kõige selle kohta.
„Ära ütle, et andsin sulle halva idee. Sa ei sõlmi lepingut deemoniga või mida iganes, eks,“ sõnas teisik teravat ja kissitas silmi. „Deemonid on nagu mina, ainult, et veel hullemad, ja mina sulle ei meeldi. Ma võin olla küll isegi põrgus kardetud, aga minus on säilinud seda, mis hoiab ingleid pilvedes! Südamlikust ja headust.“
Turtsatasin. „Kui sa üritad mind naeruga ära tappa, siis see sul ka õnnestus,“ sõnasin kuivalt ja tõusin püsti. „Ma ei kavatse mingisuguse räpase deemoniga lepingut sõlmida! Ma kavatsen ta välja kutsuda ning nõuda enda tahtmine.“
Teisik muigas ja plaksutas mulle. „Seal ongi minu tüdruk,“ lausu ta imetlusega ning haaras laualt ühe raamatu. Ta viskas raamatu mulle ja surus huuled kokku. „Kui kavatsed lollust teha, siis võib sul seda vaja minna.“
Püüdsin vana raamatu kinni ja lugesin kaanelt hõbedaste tähtedega pealkirja. „Sümbolid? Palun, ütle, et sa teed nalja! Ma olen terve oma hommiku raisanud siin, tuhnides nendes sümbolites!“
Teisik pööritas silmi ja ohkas. „Sa tõesti arvad, et saatus kingib sulle igava hommiku mitte millegi pärast?“ päris teisik ning pilgutas süütult silmi.
Heitsin terava pilgu tumedale endale ning ühmasin: „Jää vait lihtsalt.“

„Tead, Brady andis sulle hea soovituse minuga mitte suhelda, aga paistab, et sa eirad seda mõnuga,“ teatas teisik äkitselt ja ulatas mulle ühe musta küünla. „Kogu see „ära räägi häälega“ on tõsilugu. Kunagi kuulsin lugu ühest inglist, kes eraldas enda tumeda ja heleda poole. Heleda jättis enda käsutusse, aga tumeda peitis teadvuse pimedamasse nurka. Paari aasta pärast, kui ta oli oma teo unustanud, hakkas ego temaga rääkima. Algul jagas ainult soovitusi, kuid hiljem ajendas juba massimõrvadele inimeste seas. Järsku mõranes sein, mis hoidis tumedat poolt veel vaos. Pooled segunesid ning juhtus midagi, mis oli enneolematu isegi suure issi jaoks.
See ingel ei langenud, aga ta mõistus oli persse keeratud, kuid siiski usaldati just tema kätte eluõigus,“ lausus teisik ning harutas paberi pulgakommi ümber ära.
Võtsin küünla vastu ja panin selle põlema. „Mis temast edasi sai?“ küsisin siirast uudishimust ja silmitsesin ümbrust. Seisime kusagil pärapõrgus, kohas, mida kutsuti Tammisaariks. Hea küll olime linnast kilomeetreid eemal, kellegi suvilas, aga ikkagi pommiaugus.
Oli öö. Vist südaöö või natuke varasem. Ma ei tea. Teisik oli mul soovitanud deemoni kutsuda ristmikul. Väljas, pimedas ja külmas. Siin me nüüd olimegi. Seisime ristmikul, mida ei katnud asfalt, vaid kruus, liiv ja kivid. Ristmikku suubuvate teede äärtes kasvasid vanad ja kõrged puud, mis õõtsusid tuule saatel. Mulle ei meeldinud siin. Liiga õudne.
Risttee keskele olime või õigemini teisik joonistanud spreiga mingisuguse kaitsesümboli, mis pidavat deemonit kinni hoidma. Algul oli ta minul lasknud sümbolit joonistada, kuid üsna kiirelt oli ta otsustanud, et ma olin sellel alal koba. Ta rebis mu käest pudeli ja hakkas edasi joonistama, palvetades samal ajal, et vihma ei tuleks täna.
„ „Ja ma nägin, ning ennäe: tuhkur hobune, ning ta seljas istuja nimi on Surm,“,“ tsiteeris teisik piiblit ning muigas tasaselt. Ta võttis maast karbi ja ulatas selle mulle. „Vala enda verd karbile ja matta maha.
„Sellest inglit sai surm? Ma arvasin, et surm on ratsanik,“ pomisesin vaikselt ja haarasin karbi. Astusin ringi keskele ja võtsin vöövahelt noa. Kaevasin noaga väikese augu ning asetasin karbi auku. Puhastasin noa vastu enda tumedaid pükse. Surusin huuled kokku ja asetasin käe karbi kohale. Tõmbasin kiire liigutusega üle enda peopesa. Hetke pärast täitus nahaava punasevedelikuga ning tilkus karbile.
Miski hõivas mu meeled. Mu keha ei vajanud enam verd, kuid ometi mu meeled ja mõistus kisendasid selle järele. Nägin, kuidas mu käed õrnalt värisema hakkasid. Raputasin kärmelt pead ja pöörasin verelt pilgu ära.
Ajasin jalaga augu kinni ning kõndisin ringist välja. Silmitsesin teisikut, kes paistis mõttes viibivat kusagil mujal, aga mitte siin. Ta süsimustad silmad olid suunatud tühjusesse ning veripunased huuled olid kergelt paokil.
„Mis juhtub mu kehaga siis, kui ma pikalt verd ei saa?“
Teisik võpatas peaaegu märkamatult ning tema pilk teravnes. „Sa mõtled vist minu keha? Sinu keha on puhas. Rafael tegi verega su kehas üks null,“ sõnas ta kuivalt ning hingas sügavalt sisse. „Mis minu kehaga juhtub on üpriski selge. Emotsioonid löövad lakke, raev ja viha, aga see on kuni kaks nädalat. Edasi saabub mingisugune rahu, tundetus, kuid järsku see murdub. Hetke pealt hakkab su keha seest põlema ning sa näed hallukaid. See võib kesta aastaid.
Edasi ei oska ma sulle sittagi öelda, sest minusuguse õnnega olendil, pole edasisi etappe olnud.“
Noogutasin vaikselt ning silmitsesin uurivalt ringi. „Alustame?“
„Siis, kui sa enam ei karda.“
„Ole vait,“ pomisesin täna juba sajandat korda ja ohkasin. „Sina ees.“ Sõnad hakkasid üle teisiku huulte tulema ning ma kordasin neid sõnu järgi. Meie hääled sulasid ühte ja sõnad voolasid ning tantslesid.
Ringi keskele, karbi kohale, hakkas kerkima must suits mis võttis aeglaselt inimkuju. Miski vormis suitsust naise, kellel olid lühikesed pruunid juuksed ning elavad sinised silmad. Ta kandis lihtsaid valgeid riideid, mis olid nii tavalised, et ajasid lausa südame pahaks.
„Sitt,“ pomises naine rutakalt ja jõllitas mind. „Kas sul on midagi pakilist või võin ma kaduda?“
„Luce!“ käratasin kiirelt ja neelatasin. „Mida kuradit sa siin teed!? Sa peaksid olema praegu ühes fucking hullumajas koos minu hulludest sõpradega!“ Pagan. Elizel oli õigus olnud. Luce ei ole see vana eit, kellena ta näis.
„Ja hakkab pihta,“ pomises mu teisik ükskõikselt ning naeratas Lucele. „Sa näed hea välja mu vana sõber.“
Luce oli hirmunud ning ta raputas kergelt pead. „Sa peaksid olema Sage melonis praegu, mitte väljas! Sage, lase mul minna või sellest kujuneb väga, väga pikk öö ja ma luban, et te mõlemad surete igavusse.“
Pööritasin silmi. „Luce, ma loodan, et sa saad aru, et mul pole kahjuks täna see kohvitamise tuju, kus me istume kõik ilusti laua taga ja räägime tsiviliseeritud moel,“ sõnasin väsinult ja näitasin Lucele kaugelt nuga, „aga, et sellist kohvitamise hetke ja igavat loba vältida võtan ma kasutusele abinõud. Ei vasta küsimusele või väldid seda, siis löön sulle noa kõhtu. Selge?“
Luce oli kaame ning hingas tasakesi välja. „Ja sealt lõigi välja Azazeli õpilane. Õpilane, kes peaaegu mõrvas oma õpetaja, et pääseda surmast. Õpilane, kelle lõi tema õpetaja,“ lausus Luce vabalt ning kallutas järsult pead ja muigas kavalalt. „Õpilane, kes kasutab nuga, mitte oma võimeid. Räägi, Sage, kui kaua sa juba selline oled olnud?“
Teisik irvitas vaikselt. „Rafael tegi ta puhataks. Mäletad Rafaeli? Ta oli see tüüp, kes lubas su perse eelmisel aastatuhandel tolmuks teha, kui sa peaksid, kas või korra veel tegema midagi sellist, mis talle ei meeldi.“
„Teate, kui ma ei oleks praegu sellel napakal dieedil siis sina, teisik, oleksid ammu kadunud ning Luce oleks tagasi põrgus,“ nähvasin vihaselt ja hingasin sügavalt sisse. Ma vihkasin olla selline armetu ja kasutu, inimene, kes ei suuda midagi muuta või teha. Vaatasin hajameelselt taevasse tõusvat kuud ja sulgesin silmad.
Tuul paitas õrnalt mu nägu ning pani mind mõtlema. Ma olin tõenäoliselt üks selle universumi võimsamaid isikuid, kuid ma ei suutnud praegu isegi lillegi liigutada. Naljakas on nii mõelda. Võim pole midagi ilma kontrollita.
Avasin silmad ja vaatasin Luce. „Sa pole alati olnud see lihtne ristteede deemon, eks ju?“ pärisin tasaselt ning muigasin Luce noogutuse peale. „Mis siis, kui ma pakun sulle välja tehingu, mis teeks mõlemad osapooled väga õnnelikuks“
„Üllata mind,“ vastas Luce kuivalt ja pani käed puusa.
„Sa tead, et mul on võimu. Nii ülal- kui ka allkorrusel. Mul on suhteid, mis aitavad su tagasi kõrgele positsioonile,“ sõnasin vaikselt ning naeratasin leebelt. „Kogu komplekt paari asja eest. Nimelt vajan ma ühte rituaali ja nime.“
Luce kortsutas kulmu ning ta näed liikusid risti rinnale. „Ütle, mida sa vajad. Ma ei saa ju pimesi töötada,“ ütles ta turtsakalt ja limpsas keelt.
„Otsi mulle rituaal, millega saab Luciferi siia maailma kutsuda ja Chaose nimi ajal, mil ta oli ingel,“ teatasin kindlalt ja neelatasin. Tammusin ühelt jalalt teisele, kuid tardusin järsult. Minu kõrvu kostus irvitamine ning ma pöörasin end teisiku poole.
Teisik irvitas. „Kas sa tead ka, kui napakalt sa praegu kõlasid? „Ma olen kuri ja paha Sage, andke mulle maailm või hoolitsen, et teile saaks põrgus osaks tõeline piin. Rawrr,“,“ tsiteeris teisik mind ning puhkes uuesti naerma. „Ei, päriselt ka see oli tõeliselt klassika. Sa peaksid näitlejaks hakkama, Sage. Su tõsine nägu on lihtsalt fantastiline. Lisaks sõlmida minu nimel tehinguid on ebaõiglane. Sa kasutad minu kontakte, mitte enda omasid! Ja mis mina selle eest saan? Musi ja kalli? Ei, hoopis „jää vait“ lause nagu tavaliselt.“
„Kas vaidlete veel omavahel pooltundi, sest mul oleks vaja hullarisse naasta?“ uuris Luce ning kortsutas kulmu. „Sage, see, mis sa palud on ulmeline! Keegi ei tea Chaose päris nime peale suure issi enda ja peainglite. Ning see rituaal on sama utoopiline. Mina olen kõigest ristteedeemon, ei midagi erilist.“
Lamp läks põlema. Mõttevälgatus. Mida iganes. Idee. Hullar. Naeratasin napakalt, kuid tundsin ennast õnnelikuna. „Hullumaja. See ongi see. Mul on vaja saada hullumajja!“ Kuulutasin enda idiootset ideed ning silmitsesin teisikut ja Luce.
Luce kergitas kulme ja vaatas mind imestunult. „Tead, Sage, ma olen arvanud alati, et sa ei ole hull, noh selle otseses tähenduses, kuid ma vist eksisin. Inimesed, kes tahavad hullarisse vabatahtlikult on tõelised hullud.“
„Ükski inimene ei ole hull,“ seletasin rahulikult ning kehitasin õlgu, „on, vaid neid, kes mõtlevad teisiti ja keegi ei palu endale seda teisitimõtleja efekti.“ Pöörasin pilgu taevasse ja silmitsesin öös lendavaid linde, kes olid vabad. Ma olin olnud pime, kui mõtlesin, et hullumaja on vangla. See koht, kus ma praegu olen on hullem kinnipidamise, koht, kui hullar kunagi oli.
„Tead sa, et su kallis peaingel Rafael peksab minust isegi surma välja, kui saab teada, et sa oled läinud?“ küsis Luce ning tammus oma kohal kannatamatult. „See on nagu ühe otsapilet põrgusse praegu, Sage.“
Ohkasin ning astusin ringi juurde. Rikkusin jalaga sümboli ühe joone ning taganesin pisut. „Palun, Luce, sa võlgned vähemasti mulle seda, selle eest, et rikkusid mu elu ära,“ sõnasin mõrult ning surusin huuled kokku.
„Praegu ma soovin, et sa oleksid see sama hull patsient, kes sa olid minuga kohtudes.“
„Ma soovin sama,“ vastasin vaikselt.
„Päriselt? Te mõlemad olete deemonid ja peate maha siin praegu tunnete jagamise hetke. Ma võin teile tuua taskurätte, kui te peaksite vesistama hakkama,“ teatas teisik ülbelt nagu alati ning pööritas silmi.
„Kaome siit pommiaugust,“ pomisesin rutakalt ja pistsin noa vöövahele. „Ma ei tea, mida arvab inimene, kes siit homme mööda jalutab.“
„Nääh, tõenäoliselt ta mõtleb, et mõned huligaanid üritasid saatanat välja kutsuda, ega viitsinud segadust korraldada,“ sõnas teisik venitades ja muigas kavalalt. „Kahjuks ta ei oska kunagi arvata, kui õigus tal isegi oli.“

Mul kas ei näita järgmist lehekülge või siis pole üle kuu aja uut osa tulnud. Kool?