Kõik, mis mul veel oli.

Ma tõesti kõhklesin kas ma postitan selle siia või mitte. Ja seda endiselt. Esiteks pole ma kunagi ühtegi lühijuttu kirjutanud. :) Igastahes ärge väga karmid olge. Ja kui loete, siis palun kommenteerige! Ma ootan vägagi tagasisidet! :)

Päike oli loojumas, kui sammusin tasakesi mööda kruusateed. Kivid krabisesid mu jalge all kui ma edasi liikusin. Libistasin end elektrikarjuse alt läbi ja mu ninna tungisid mõnusad ning rahustavad lõhnad. Need olid segunenud heinast, hobustest, kastest ja merest. Liikusin vaikselt aina kaugemale kuni neid eemalt märkasin. Erinevates toonides hobused kappasid mööda karjamaad vee poole. Naeratasin salamisi ning seadsin sammud nende poole. Mu jalatallad said kastest märjaks ning see tekitas minus nii koduse tunde. Ja tohutu igatsuse. Siis aga märkasin endast veidi eemal Teda. Lumivalge lakk lehvimas tuules, valged karvad porist veidi mustad ning kõrvad kikkis, püüdmas erinevaid helisid. Naeratasin tahtmatult ja jooksin kiirustades Tema juurde. Põimisin käed ümber hobuse jõulise kaela ning tundsin, kuidas igatsus oli minust võitu saanud. Kuumad ja soolased pisarad voolasid mööda mu põski alla, kuid ma ei teinud nendest välja. Lõpuks ma mõistsin, et Tema oli kogu mu elu. Kõik, mis mulle veel jäänud.

Oh. Nii ilusad kirjeldused. :3 Väga tore lühijutt! Mulle väga väga meeldis! (:

Hehehehe. Tänan! :) Ma kujutasin siin täielikult Tairakut ette. :3