2014

Vahepeal läheb endalgi sassi, kuidas raamatuid hinnata. Üritan mingi tabeli kokku panna:
10 punkti - kui palgapäev tuleb, lähen ostan selle raamatu koju riiulisse
9 punkti - väga mõjuv, aeg lausa lendas, korduv läbilugemine on vajalik, võib kinkida sünnipäevaks
8 punkti - kindlasti loen tulevikus veel sama raamatut või kasvõi lehitsen, kinkekaartide eest ostaksin küll ära
7 punkti - viimane piir, et vabatahtlikult minu raamaturiiulisse mahtuda
6 punkti - ajaviitelugemiseks sobib küll
5 punkti - etteaimatav, vahepeal natuke igav ja üksikute põnevate sündmustega. Või siis lihtsalt mulle ei jõudnud kohale. Teist korda enam ei loeks.
4 punkti - midagi vahepealset siis
3 punkti - lugesin läbi, sest paremat polnud teha
2 punkti - suurem osa lugemise ajast, olin ma lihtsalt ärritunud aga pingutasin lõpuni
1 punkt - jätsin raamatu pooleli, ei suutnud niipalju end piinata


[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Accelerando
Autor: Charles Stross
Lehekülgi: 392
Sisu:Raamat inimkonna hüppelisest arengust lähimast tulevikust kuni tervet galaktikat hõlmava tsivilisatsioonini.
Arvamus: Haha, aasta algas küll hästi Esimene raamat ja juba jätsin pooleli. Aiai. Tegu oli lihtsalt minu jaoks keerulise raamatuga, mida peab lugema süvenenult ja aega selleks võttes. Sõnad ja väljendid nagu: slashdot, ribalaius, tihedust saab mõõta kilogrammides megabaidi kohta mitte vastupidi ja entroopia, võivad küll kõlada tuttavalt, ent täielikuks mõistmiseks peaksin kõik need läbi guugeldama. Aga kuna pisut enam kui kuu pärast pühin ma Eestimaa tolmu mõneks ajaks jalgelt ja pean piirduma ingliskeelsete e-raamatutega, siis Accelerando rändab tagasi raamatukokku ja ma võtan mõne raamatu, mida lugedes ma ei pea teises käes seletavat sõnaraamatut hoidma.
Hinne: 2/10

Lehekülgi kokku: 75

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Tihedad varjud
Autor: Celine Kiernan
Lehekülgi: 392
Sisu:Uus sõber. Vana vaenlane. Kumba sa usaldaksid?
Mets kubiseb salakuulajatest, huntidest ja röövlitest ning läbi tihedate varjude rändab kaitsetuna Wynter Moorehawke. Ta on nõuks võtnud üles otsida prints Alberoni ning kasvatada kokku lõhe, mis on tekkinud kuninga ja tema seadusliku pärija vahel.
Moorehawke triloogia II raamatus hoolitsevad vanad sõbrad ja veelgi vanemad vaenlased selle eest, et Wynter ei saaks kunagi kindel olla, keda usaldada ja keda mitte.
Arvamus: Vot. Ei tohi nii pikka vahet jätta. Ma lugesin esimest osa juunis, ning kuigi 90% oli meeles, siis näiteks 10% soendite näol oli mul suure osa ajast küsimärk. Küll aga nagu ma arvasin, et mulle teine osa meeldib, siis tõesti ka meeldis. Merronite maailm oli lihtsalt nii huvitav! Jah, see ohverdamine oli kahtlane, kuid a) need on nende kombed b) ohvrid olid ohvriteks vabatahtlikult. Küll aga mulle meeldis nende ülesehitus, maailm, oskus mõelda suurelt. Ja muidugi - pimesooleop ilma tuimestuseta. Autš!
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 75 + 392 = 467

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Neenetsimaa
Autor: Olev Remsu
Lehekülgi: 232
Sisu: Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda.
1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll.
Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil.
Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus.
Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.
Arvamus: Raamatukogus lauakese peal saadavaid “Minu” sarja raamatuid valides, valis käsi automaatselt “Minu Neenetsimaa“. Põhjarahvaste ning üldisemalt loodusrahvaste eluolu on mind alati huvitanud, kuid tavaliselt on sellest lugemine tohutult traagiline. Ka Remsu ei varjanud seda, mida neenetsid on pidanud läbi elama. Aastasadu on nad oma põhjapõtru karjatanud. Neil on kombed, traditsioonid. Ja siis hakatakse lapsi helikopteritega(!) püüdma, et neid kooli saata. Tundraneenetsid muutuvad külaneenetsiteks. Ning avaruse armastajaist, saavad lihtsalt järjekordsed kerjused, kellele siis “korralikud” venelased jalaga tahaksid anda. Ja see eestlane, Mammut. Issand jumal! Talle tahaks lausa läbi raamatulehekülgede piki pead anda. Mis mõttes? Selline jutt?!

Ma ei kujuta siiralt öeldes ette, kuidas on võimalik elada polaaröös, lumehangedes ja krõbekülmas ilmas. Ja ometgi ma armastan talve! Selle võrra suurem on isegi austus neenetside ja teiste nomaadide vastu. Nad on alati hakkama saanud, saavad ka praegu ja ma loodan, et saavad ka tulevikus.

Remsu avas väga põneva maailma, kus tõesti, võis olla ka palju fantaasiat, aga mis andis kogu raamatukesele vaid juurde. Pean ära mainima ka võrratu pildi. Just see viimane pilt, kus kujutatakse põdrakarjuse naist. See üks pilt võtab kokku selle olemuse, mis mina enda jaoks neenetsitest sain: uhke, karastunud, nomaadirahvas.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 467 + 232 = 699

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Loomadest, armastusega
Autor: Aleksei Turovski
Lehekülgi: 149
Sisu: „Kas rumalus on ainult inimestele omane või on võimalik ka selline asi nagu rumal loom?
Inimene ütleb tihtipeale: „On ikka loll koer, on ikka tark kass.”
Hm. Huvitav. Vaatame siis, milliseid loomi peab inimene targaks.
Öökull on suisa tarkuse võrdkuju. Tarkadeks peetakse kotkaid, ronki ja kaarnaid. Varestest räägitakse, et nad on targad linnud. Inimese meelest on ka koer tark. Ja delfiin on igal juhul tark. Kas ahv on tark? Vähemalt suurte ahvide kohta arvab inimene tihtipeale, et ju nad ikka mingil määral on teistest loomadest targemad, sest nad on nii inimese moodi. Kanad – kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis suisa tola. Ja ka väga paljud teisedki sõralised ja kabjalised.
Kuivõrd see kõik tõele vastab?“
Aleksei Turovski

Zooloog Aleksei Turovski uus raamat on järg ülipopulaarsele „Loomult loomale“. Uues raamatus esitab autor talle omase sarmiga taas suuri küsimusi: miks me kipume end loomadele vastandama, miks loomad käituvad, nagu nad käituvad, mida nad meist mõtlevad ja mida me saame ära teha, et targalt koos elada? Raamat on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal ja sisaldab autori enda võluvaid illustratsioone.
Arvamus: Turovski on ainus autor (minu senise kogemuse järgi), kes võib hakata rääkima aiast, siis aiaaugust ja siis aiaaugus elavast prussakast ning tulla uuesti tagasi aia juurde ja ma isegi ei pahanda mitte. Tema hüpliku, ent siiski kaasahaarava rääkimisstiiliga sain tuttavaks juba ülikoolis. Kõik TLU üliõpilased, etoloogia! Võtke! Turovski võiks isegi mõne bioloogiaõpiku juures kaastööd teha. Kasvõi siis tõesti ainult parasiitidest rääkides. Tema lõigud tekitaksid vist väga paljudel huvi parasiitide kui selliste vastu.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 699 + 149 = 849

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Ameerika esseed
Autor: Greete Kõrvits
Lehekülgi: 288
Sisu: Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.
Arvamus: Huvitaval kombel oli see raamat samasugune, nagu Turovski oma. Alustati rääkimist aiast, siis aiaaugust, siis aiaaukus elavast prussakast ja tuldi tagasi aia juurde. Aga seekord ma pahandasin. See oli väga... mõttetu. Ma soovin et ei ole tutvustuses mainitud ära, et mõned mõtted ja dialoogid on autori enda elust. Nüüd ma pean mõtlema, kas tõesti keegi leiab, et täiskasvanuks olemise eelduseks on see, et pead oma teismeea pärast häbi tundma? Tegu oli väga klišeesid täis kirjatükkidega, millel polnud konkreetset algust, lõppu ega ka sisu. Pealkirja järgi ootasin ma midagi palju paremat ning kuigi autor ise teeb maha "Minu" sarja (nimetades kõiki seal ilmuvaid naistekateks) ja väidab, et need on kõik ühesugused, siis need, "Minu" sarja raamatud, mida mina olen lugenud, on ikka mitmeid pulki kõrgemalt. Pealkiri, kaanepilt - äratasid isu lugeda, need olid head. Jõudes aga viimase lehekülje, viimase reani, pean tunnistama, et pealkiri ja kaanepilt olidki selle mitteraamatu tipphetked.
Hinne: 2/10

Lehekülgi kokku: 849 + 288 = 1137

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Retk läbi Euroopa
Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 76
Sisu: Maa all koopas elas karu. Tema nimi oli Manivald ja tema isa oli kutsutud Lembit Lihamaiaks...
Arvamus: Kiire mõnus lugemine. Kui võtta raamat, mille autoriks Kivirähk, ei pea vist kunagi pettuma.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 1137 + 76 = 1213

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Vabanemine
Autor: Janika Vaht
Lehekülgi: 224
Sisu: Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda.
Arvamus: Hmm... Ei oskagi kohe midagi suurt arvata. Jah, niimoodi kiireks ajaviitelugemiseks sobis küll, ent midagi jalustrabavat polnud. Harjumatult vähe dialooge, aga see pole iseenesest midagi kohutavalt. Lihtsalt, lugesin ja sai läbi ja kummitama ei jää.
Hinne: 5/10

Lehekülgi kokku: 1213 + 224 = 1437

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Muinasjutud armastusest
Autor: Epp Petrone
Lehekülgi: 96
Sisu: Muinasjuttudes on peidus suured tõed. Kuidas õppida armastama, leppima, andestama, kuidas olla õnnelik ja mismoodi saada hakkama pettumustega? Siia ilma tulijad peavad seda kõike õppima, küll ise kogedes, küll samastudes vaeslaste, printsesside või võluvaimudega.
Nende kaante vahel on minu valik muinasjutte, nad kõik on mind puudutanud sügavuti, unenägudesse ulatuvalt. Olen neid lugusid jutustanud oma tütardele ja nende sõpradele ning näinud laste silmadest peegeldumas midagi ürgset ja sügavat. Midagi, mille just muinasjutud välja toovad.
Ma loodan, et need erinevate maade rahvaste lood - õigemini rahvajuttudest inspireeritud, minu ümber jutustatud versioonid - õpetavad ja aitavad ka teisi lapsi.
Arvamus: Olenemata oma vanusest olen ma endiselt muinasjuttude fänn, nii et raamat täis lugusid erinevatelt rahvastelt - see on mulle.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 1437 + 96 = 1533

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Pioneerid
Autor: J. E. Cooper
Lehekülgi: 463
Sisu: Kõigi imestus oli veel haripunktil, kui pimedusest astus valgussõõri pikk inimkogi, tallates hoolimatult kuuma tuhka ja kustuvaid tukke. Leegi kohale seisma jäädes tõstis ta mütsi, ja nähtavale tuli Nahksuka hõredate juustega pea ning tuultest pargitud nägu. Mõne hetke silmitses ta ümberringi seisvaid ähmaseid kujusid, pilgus rohkem kurbust kui viha. "Mida te tahate vanast ja kaitsetust inimesest?" hakkas ta siis rääkima. ""Te olete jumala loomad minema ajanud ürgmetsast..."
Arvamus: Esimene raamat, mida Nahksuka juttudest lugema sattusin, kui illustreeritud klassikavaramu välja jätta. Ja mulle meeldis. Jah, algul oli raske, aga kui ma ära harjusin, et ühte tegelast võidakse nimetada viie erineva nimega, siis oli palju kergem lugeda. Richard oli muidugi algusest peale nõme ennasttäis kehkenpüks. Ja ma ei saa aru kolonistidest. Jah, nende meelest oli õige minna kellegi teise maale, see endale nõuda ja seadused paika panna. Aga see oli see aeg. Muidugi ka vaene usumees, kes ei saanud kohe kuidagi aru, miks keegi ei taha ristiusku vastu võtta ja eelistab oma esiisadele järgida.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 1533 + 463 = 1996

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik.
Autor: Piret Mäeniit
Lehekülgi: 213
Sisu: Kõikide loomade saadik ja tuhandete loodusesõprade lemmik Aleksei Turovski palus panna siinsele portreeraamatule justnimelt selle pealkirja, mis kaanel seisab.

Kui niiöelda tavaline inimene räägib võimaluse korral suurima hasardiga iseendast, siis lapsepõlvest peale tulihingeline zooloog pajatab parima meelega ikka loomadest.

Oma kahe-, nelja- ja paljujalgsetest lemmikutest seiku, tõiku ja meenutusi vestes vaatab tuntud, tunnustatud ja ülipopulaarne zoosemiootik, entomoloog, parasitoloog, paleontoloog, mütoloog ja etoloog Aleksei Turovski otse silma kõige põnevamale – inimesele liiginimega homo sapiens. Lubades sama suuril silmil vaadelda ka ennast kui selle liigi esindajat, kelle eluhoiak vormub lihtsaks lauseks: „Mul on huvitav.“

Arvamus: Selles teoses oli veel rohkem põnevaid juhtumisi loomadega. Kuidas ikka luik Turovski vette lükkas, kuidas tiigrineiu teda vangis hoidis ja kuidas papagoid makilindile jäädes ametiisikuid segadusse ajasid. Totaalselt suurepärane raamat, isegi mu elukaaslane, kes raamatutest muidu väga kaugele hoiab, piilus üle mu õla lugeda.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 1996 + 213 = 2209

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Kasahstan
Autor: Katri Kuus
Lehekülgi: 270
Sisu: Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta.

Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik.

Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe.

Arvamus: Kui ma 2010. aastal Shanghais [Only admins are allowed to see this link]käisin, siis ühe sügavaima mulje kõikidest läbikäidud paviljonidest jättis just Kasahstani oma. 3D filmi Kasahstani loodusest vaadates otsustasin seal kohapeal, et ükspäev seda riiki ka külastan. Loetud raamat aina süvendas seda muljet. Jah, korruptsioon, imelikud seadused, tohutud kontrastid - kõige sellega tuleb siis lihtsalt arvestada, kui ühel hetkel oma jalad sinnakanti sean.
Hinne: 7/10

Lehekülgi kokku: 2209 + 270 = 2479

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Draakoni tund
Autor: Robert E. Howard
Lehekülgi: 144
Sisu: Siis haaras pikk akviloonlane järsult tüdrukust ja tiris ta paku juurde. Neiu karjus pööraselt ja võitles abitult tema vastu, kui mees sundis ta halastamatult põlvili ja surus ta blondi pea verisele pakule. 
«Timukas, miks sa viivitad?» nõudis mees vihaselt. «Täida oma kohust!» 
Vastuseks kõlas lühike tormine naer, mis oli kirjeldamatult ähvardav. Kõik koopas tardusid oma kohtadele, jõllitades musta kapuutsiga kogu: kaks mantlis meest, tüdruku kohale kummarduv maskiga mees ja tüdruk ise, kes tõstis oma vangistatud pea, et üles vaadata. 
«Mida tähendab see kohatu lõbusus, koer?» nõudis akviloonlane rahutult. 
Mees mustas rüüs tõmbas kapuutsi peast ja viskas maha. Ta toetas selja vastu suletud ust ja tõstis timukakirve.
Arvamus: Väga harjumatu on lugeda fantaasiaraamatut, kus luuakse uus suur maailm ning kangelane saadetakse eluohtlikule retkele ja see piirdubki ühe õhukese raamatuga. Praegu on reegliks kujunenud pigem ikka minimaalselt triloogiad. Kuid ega see maht ei teinud lugu halvemaks ning nagu raamatu lõpust avastasin, siis Howard on Conani seiklustest veel kirjutanud. Ehk õnnestub millalgi ette võtta.

Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 2479 + 144 = 2623

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Ainult koos õega
Autor: Kristina, Celeste ja Juliana
Lehekülgi: 400
Sisu: Raamatu autorid Celeste Jones, Kristina Jones ja Juliana Buhring on õed, kes sündisid ja kasvasid ususektis Jumala Lapsed. Varajasest east alates kasutati neid ära nii füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt kui ka seksuaalselt. Perekonnana tuntuks saanud ususektile pani 1960-ndatel aastatel Lõuna-Californias aluse Kristlike Misjonäride Liidust välja heidetud pastor David Berg, kes õpetas lastele Armastuse Seadust, kus Jumal on armastus ja armastus on seks. Laste saatuseks oli saada Viimsepäeva sõdalasteks ning anda selle eest oma elu. Maailmalõpp pidi saabuma 1993. aastal. Tuhanded Perekonna lastest on võidelnud masendavate tagajärgedega, mis tulenesid nende vanemate pimedast usust mehesse, kes pidas end Jumala hääleks maa peal. Õed on loonud organisatsiooni, mille eesmärgiks on kaitsta lapsi igat laadi ahistamise eest.
Arvamus: Valus ja raske raamat. Enne kui seda lugema hakata, soovitan sügavalt järgi mõelda, kas oled ikka selles valmis. Vahepeal tundub, nagu loeks politseitoimikut. Ma ei tahtnud seda isegi pooleli jätta, vaid ühe jutiga läbi lugeda. Lihtsalt seetõttu, et poolelijätmine oleks veel keerulisem. Mõnikord lugedes oli juba mõte, et tegu on teismelistega, nii 16-17aastastega ja siis mainivad jälle nad vanuseid. 6aastaselt, 10aastaselt, 11aastaselt. Eks see ole vist mõistuse viis, kuidagi kaitsta, sest keeruline on kujutleda, millised asjad võivad juhtuda täiesti väikeste lastega! Ma usun, et olemas on siiski ka neid religioosseid liikumisi, kus on hea ja tore elada, ent Jumala Lapsed... Liiga julm, kirjeldamatult õudne. Raamatu autorid vabanesid sellest sektist, nad said võimaluse luua omale vaba elu, kuid lapsepõlves kogetu jääb neid ja ka teisi lugematuid lapsi varjuna saatma.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 2623 + 400 = 3023

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed.
Autor: Lundy Bancroft
Lehekülgi: 474
Sisu:Esimestel kohtumistel on kõik mehed armastusväärsed. Kas on võimalik kuidagi ära tunda, milline mees muutub hiljem vägivaldseks ja milline mitte? Kas mees, kes lööb, aga palub hiljem andeks, tõesti muudab oma käitumist? Ta ütleb, et ta armastab, aga ometi ta lööb. Miks ta seda teeb?

Umbes selliseid küsimusi esitavad endale paljud naised ikka ja jälle, kuid pole suutnud neile vastuseid leida. Vägivallatsejat, tema ajendeid, hoiakuid ja mõtlemismalle ümbritseb saladuseloor, mida käesolev raamat aitab kergitada. Raamatu autor Lundy Bancroft on meesterapeut, kes jagab oma ekspertkogemust, mille ta on omandanud viieteistkümne aasta jooksul tööalaselt rohkem kui kahe tuhande vägivaldse mehega kokku puutudes. Nagu selgub, on vägivallatsejate käitumine tunduvalt loogilisem ja mõistuspärasem kui esmapilgul tundub. Autor rõhutab, et vägivaldsus ei tulene kontrollikaotusest ega toimetulematusest oma vihaga – vägivalla aluseks on hoiakud ja väärtushinnangud, mitte tunded, ning vägivallatseja on võimeline tõeliselt muutuma alles siis, kui ta on oma hoiakutes korrektiive teinud.

Raamatu keskseks teemaks on niisiis vägivaldsed mehed ja näpunäited selle kohta, kuidas neid ära tunda ja kuidas nendega hakkama saada. See on kindlasti kasulik lugemisvara laiale auditooriumile: naised, kes tunnevad, et nende paarisuhtes on midagi valesti, kuid ei saa aru, mis see just on, vägivaldsete meeste partnerid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsespetsialistid, pereterapeudid, kriminaalhooldajad, psühholoogid jpt.
Arvamus: Aasta esimene kümne punkti raamat. See oli kasulik lugemine nii mu eriala mõttes, kui ka üleüldiselt. Paaris kohas tekkis küll mõte, et kas tõesti peaks nii karm olema? See tähendab siis, et muinastt "Kaunitar ja Koletis" tuleks ära unustada ja mitmed komöödiasarjad samuti. Kuid ehk kehtib nende kõrvaljätmine olukorras, kus lapsel on olemas juba eeskuju vägivaldsest vanemast ja siis pole enam lisandeid "vaja".

Üldiselt see raamat (või vähemalt osa sellest) peaks olema kohustuslik kõigile. Absoluutselt kõigile! Põhjuseks just see, et hoiduda takerdumast vägivaldsesse suhtesse, kust pärast on kordades keerulisem ning võimalik, et ka ohtlikum välja saada. 

Kasulik lugemine ka neile, kelle tegelane jutus on vägivaldne isik.
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku: 3023 + 474 = 3497

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Õnn on otsuse küsimus
Autor: Kätlin Kaldmaa
Lehekülgi: 128
Sisu: Ta oskab teha omletti ja pannkooke. Ta koristab vabatahtlikult kööki ja vannituba ja ta enda tuba on pealtnäha korratu korra musternäide. Ta oskab luua pesa, kuhu ta sobib nagu valatult, nii et oma kiires elus sa mõnikord kadestad seda oskust, seda võimalust. Ja sa ei taha, et see kusagile kaoks. Ta on minu, sinu laps, kes on kasvanud nii suureks, et on aeg hakata oma elu elama. Ja ühekorraga sa mõistad, et on nii palju asju, millest sa ei ole selle paarikümne koos elatud aasta jooksul eriti rääkida jõudnud või pole selleks aega olnud või pole parasjagu osanud. Elu, lõppude lõpuks, on lõppematu ringkäik, ja me isegi alles elu õpilased. 

See raamat siin on kirjutatud ja pühendatud minu tütrele, kõige ilusamale asjale, mis ma elu sees teinud olen. Olen kakskümmend aastat temaga koos kasvanud ja temalt meeletult palju õppinud. Need siin on asjad, mida ma tahaksin, et ta kindlasti teaks, kui ta seal kusagil maailmas omaenda elu elab. Ta juba teab, et mis ka ei juhtuks, mina olen tema jaoks alati olemas. Alati. 

Arvamus: Algul ei saanud päris täpselt aru, et miks selline asi ilmunud on, kuid lõpuks ikka hakkasin nautima ka. Luuletustest lasksin pilgu üle. No ei oska neid lugeda ja nautida. Selline raamatuke võiks igalt emalt oma tütrele (ja miks mitte ka pojale) kaasa minna eluteele. 
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 3497 + 128 = 3625

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Lasnamäe valge laev
Autor: Viktorija Ladõnskaja
Lehekülgi: 136
Sisu: Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.

Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?

Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.

Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost
läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Arvamus: Vene õigeusu teemat küll väga ei tabanud, kuid see selleks. Tegelikult võinuks see raamat olla ka tunduvalt pikem, kui vaid 136lk.  Mõnus ajaviitelugemine, autoril jutt jooksis ja hea on Lasnamäge avada ka natukese teise nurga alt, kui see muidu tundub. Ja paljusid asju lihtsalt ei teagi! Nt seda, et Lasnamäele taheti ooperiteater ehitada? See oleks küll päris vinge olnud!
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 3625 + 136 = 3761

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Lood
Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 248
Sisu: “Buratino, mu poeg!” karjatas Carlo. “Mida sa ometi teed?”
“Isa, ma ei suuda!” oigas õnnetu puupoiss. “Ta on mul kogu aeg silme ees! Isa, ma tahan endale naist!” Papa Carlo võttis höövli ning viis selle tagasi tööriistakappi. “Vaata, mida sa oled enesega teinud,” lausus ta murelikult ja pühkis Buratino säärtelt kollaseid höövlilaaste. “Nii ei või, sa oled isegi peenike. Poja, palun sind, ära enam ennast höövelda. Ma muretsen sulle naise, luban seda.”
“Neitsi Maarja?”
“Küll sa homme näed. Katsu nüüd magada, varsti juba koidab.”
Hommikul läks loppis näoga Buratino kooli, papa Carlo aga asus tegutsema. Poiss on juba suur, tal on tõesti naist tarvis, mõtles ta.
Arvamus: Kiire ja kerge lugemine. Päris huvitavad tõlgendused vanadest ja tuntud lugudest.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku: 3761 + 248 = 4009

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Kambysese kadunud sõjavägi
Autor: Paul Sussman
Lehekülgi: 456
Sisu: Pärsia valitseja Kambyses saatis oma sõjaväe 523. a. eKr läbi kõrbe Siwa oaasi ründama. Sõjavägi ei jõudnudki kohale ja keegi ei tea, mis sellega juhtus. Kaks ja pool tuhat aastat hiljem leitakse Luxori lähedal Niiluse kaldalt moonutatud laip, Kairos mõrvatakse antiikesemetega kau­bitseja ning Saqqaras leitakse surnult tuntud briti arheoloog. Kuigi esmapilgul paistab, et nende juhtumite vahel ei ole seost, tekivad Luxori politseiinspektoril Yusuf Khalifal siiski kahtlused. Oma oletused ja kahtlused on ka surnud arheoloogi tütrel Tara Mullrayl. Nad mõlemad kistakse vägivaldsete sündmuste keerisesse, mille vallandajad, islami terroristid ja lääne salateenistused, ei hooli sellest, milliseid vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks kasutada.
Arvamus: Ma ei ole Egiptuse fänn. Ma ei ole arheoloogia fänn. Ma ei ole detektiiviromaanide fänn. Kuid kui Sussman neid kolme asja kokku miksib, tuleb selline roog, et ma lihtsalt ahmin ja ahmin ja no ei saa küllalt! Tema eelmine raamat, Kadunud oaas, käib mul siiani vahepeal mõtetes. Nii väga tahaks nüüd ülejäänud tema teosed ka käsile võtta, kuid sellega tuleb oodata. Seniks aga soovitan julgelt kõigil, kellel ei meeldi arheoloogia, Egiptus ja detektiiviromaanid, see lugu käsile võtta. Ootamatusi oli enam kui küll, mis sest et need kõik juhtusid põhimõtteliselt viimase kuuekümne lehekülje jooksul.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 4009 + 456 = 4465

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Mio, mu Mio
Autor: Astrid Lindgren
Lehekülgi: 144
Sisu: Sel ajal, kui ma veel onu Sixteni ja tädi Edla juures elasin, käisin ma raamatukogust muinasjuturaamatuid laenamas. Ainult et tädi Edlale see eriti ei meeldinud.
“Mis sa konutad siin alalõpmata, nina raamatus,” pahandas ta. “Sellepärast sa oledki sihuke kleenuke, kehv ja kahvatu, et sa ei taha õues olla nagu kõik teised poisid.”
Kahtlemata käisin ma õues – tegelikult ma olin peaaegu kogu aeg õues. Aga küllap oleksid tädi Edla ja onu Sixten parema meelega soovinud, et ma üldse kunagi tuppa ei tulekski. Ma usun, et nad võivad nüüd rõõmustada. Nüüd kus ma enam iialgi nende juurde tuppa ei tule.
Arvamus: Nii siiras ja nii lihtne. Siin pole isegi küsimust selles, kuidas raamat lõpeb, vaid on täpselt ehitatud "Kangelaslik lugu ABC järgi". Mitte et see halb oleks. Läbi terve raamatu kumas Bosse/Mio kadedus selle üle, et tal polnud isa ja kui see isa tekkis, siis ülim rahulolu. Ja muidugi on mõtteaine ka see, kas kogu loo mõtles välja siis üks poiss, kes õhtul ei tahtnud koju minna ning jäi pargipingile istuma või siis nägi Lindgren oma mõtetes seda reaalsena. 
Hinne: 8/10

Lehekülgi kokku: 4465 + 144 = 4609

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Stupid White Men
Autor: Michael Moore
Lehekülgi: 304
Sisu: Whether calling for United Nations action to overthrow the Bush Family Junta, calling on African-Americans to place whites only signs over the entrances of unfriendly businesses, or praying that Jesse Helms will get kissed by a man, this book is the author's manifesto on malfeasance and mediocrity.
Arvamus: Ajast maha jäänud raamat, kuid minu enda viga, et alles nüüd seda lugesin. Huvitav sissevaade sellesse, kuidas ka praegu soovitakse raamatuid tsenseerida. Üldmuljena lihtsalt selline ülevaatlik lugemine, sissevaade USA poliitikasse 2000 ja eelnevate aastate paiku.
Hinne: 4/10

Lehekülgi kokku: 4609 + 304 = 4913

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: The Horse Whisperer
Autor: Nicolas Evans
Lehekülgi: 451
Sisu: His name is Tom Booker. His voice can calm wild horses, his touch can heal broken spirits. And Annie Graves has traveled across a continent to the Booker ranch in Montana, desperate to heal her injured daughter, the girl's savage horse, and her own wounded heart. She comes for hope. She comes for her child. And beneath the wide Montana sky, she comes to him for what no one else can give her: a reason to believe
Arvamus: Tore... ma kustutasin enda eelmise arvamuse ära... Umm... Jah... Las siis jääda nii.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 4913

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: The Best of Roald Dahl
Autor: Roald Dahl
Lehekülgi: 368
Sisu: This collection brings together Dahl's finest work, illustrating his genius for the horrific and grotesque which is unparalleled.
"Dahl has the mastery of plot and characters possessed by great writers of the past, along with a wildness and wryness of his own. One of his trademarks is writing beautifully about the ugly, even the horrible."--Los Angeles Times
"An ingenious imagination, a fascination with odd and ordinary detail, and a lust for its thorough exploitation are the...strengths of Dahl's storytelling."--New York Times Book Review
Arvamus: Ülimõnus lugemine. Hästi palju oli ootamatuid pöördeid ja käike. Mõni lugu tuli ka minevikust tuttav ette, et justkui oleks nagu lugenud.
Hinne: 9/10

Lehekülgi kokku: 5364 + 368 = 5732

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Girl with a pearl earring
Autor: Tracy Chevalier
Lehekülgi: 233
Sisu: Tracy Chevalier's second novel Girl with a Pearl Earring centers on Vermeer's prosperous Delft household during the 1660s. When Griet, the novel's quietly perceptive heroine, is hired as a servant, turmoil follows. First, the 16-year-old narrator becomes increasingly intimate with her master. Then Vermeer employs her as his assistant--and ultimately has Griet sit for him as a model. Chevalier vividly evokes the complex domestic tensions of the household, ruled over by the painter's jealous, eternally pregnant wife and his taciturn mother-in-law. At times the relationship between servant and master seems a little anachronistic.
Arvamus: Aasta esimene 10 punkti raamat. Algul mõtlesin seda hinnata 8 või 9 aga kui ma avastasin, et ka paar nädalat peale lugemist mõtlen raamatule ja võrdlen seda järgmiste teostega, siis on ilmselge, et see on väärt juba rohkemat. Mulle meeldis nii lugu, mis on mõeldud maali taha, kui ka viis, kuidas seda on tehtud. Ma tean, et on rohkelt inimesi, kes tahavad minna Pariisi Mona-Lisa't vaatama. Mina tahan minna nüüd Haagi ja vaadata tütarlast pärlkõrvarõngaga.
Hinne: 10/10

Lehekülgi kokku:  5732 + 233 = 5965

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: How to be good
Autor: Nick Hornby
Lehekülgi: 256
Sisu: In Nick Hornby's How to Be Good, Katie Carr is certainly trying to be. That's why she became a GP. That's why she cares about Third World debt and homelessness, and struggles to raise her children with a conscience. It's also why she puts up with her husband David, the self-styled Angriest Man in Holloway. But one fateful day, she finds herself in a Leeds parking lot, having just slept with another man. What Katie doesn't yet realize is that her fall from grace is just the first step on a spiritual journey more torturous than the interstate at rush hour. Because, prompted by his wife's actions, David is about to stop being angry. He's about to become good--not politically correct, organic-food-eating good, but good in the fashion of the Gospels. And that's no easier in modern-day Holloway than it was in ancient Israel.
Arvamus: See oli küll jube. Kuidagi nii igav ja ilmselge ja... kõike erinevat. Kui isegi vahepeal tundus natuke kaasatõmbavat, siis paar lehte hiljem oli ikka selline hale ja jama. Eriti kui võrrelda eelnevalt loetud teosega. Aga noh, pidin lõpuni lugema, sest paremat polnud teha ja rohkem polnud kaasas.
Hinne: 3/10

Lehekülgi kokku:  5965 + 256 = 6221

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: My legendary girlfriend
Autor: Mike Gayle
Lehekülgi: 288
Sisu: A debut that took Great Britain by storm, My Legendary Girlfriend introduced the world to the loveable, lovestruck Will Kelly. It’s been three years since his heartthrob, Agnes, wrecked his life with a chat that started, “It’s like that song. ‘If you love somebody, set him free.’” But no matter how much time goes by, Will doesn’t feel very free. He still makes lists of each birthday present Aggi ever gave him, has gymnastic fantasies about a perfect reunion night with her, dwells on the first words she uttered to him.
How long can a person stay down in the dumps after being dumped? And how much longer before Will dumps Martina, the sweet but clingy girl he’s seeing? Will anyone ever measure up to his Legendary Girlfriend?
Arvamus: Lõpp oli kahjuks algusest peale teada. Mulle meeldis lugeda seda pigem kirjutamise huvist, kuidas on võimalik kirjutada ligi 300lk kaasahaaravat juttu, mis võtab aset vaid ühe nädalavahetuse jooksul. Natuke ootamatu oli ka parima sõbra ja telefoniarmastuse vaheline armastus, kuid kahjuks tekitaski see igava lõpu. Pähh.
Hinne: 6/10

Lehekülgi kokku:  6221 + 288 = 6509