2014

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Külaline
Autor: Roald Dahl
Lehekülgi: 157
Sisu: Tuntud sõnameistri Roald Dahli jutukogu “Külaline” on must komöödia, milles autor paljastab seksi kogu selle ilus ja valus. Lugude “Külaline” ja “Lita” peategelaseks on lugejatele tuntud hedonist Oswald, kelle seiklused on nii eriskummalised kui skandaalsed. Lugudes “Suur naistevahetus” ja “Viimane vaatus” uurib autor ihade ja naudingute varjukülgi. Roald Dahlilt on varem ilmunud kolm jutukogu: “Sinu kord”, “Kiisu-kiisu” ja “Keegi sinu moodi”.
Arvamus: Roald Dahli jutud on alati väärtus omaette, mis on tohutult kaasakiskuvad ning lihtsalt mõnusalt kirjapandud.
Hinne:  7/10

Lehekülgi kokku: 14 698 + 157 = 14855

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Elu pärast
Autor: Gerda Kordemets
Lehekülgi: 336
Sisu: Menuka ja auhinnatud telesarja põhjal valminud romaan jätkab sealt, kust „Klass“ pooleli jäi, püüdes lahendada lahendamatut: kuidas sellise koormaga edasi elada. Tegelaste sisemonoloogid annavad psühholoogiliselt tõetruu pildi erinevatest inimtüüpidest, kannatustest, enesesüüdistustest ja -õigustustest, kuid ka aususest, vastutusest ja õiglusest. Võimsalt esitatud tegelaskujud panevad lugeja kaasa mõtlema: kuidas oleks mina ...?
Arvamus: Raamat, mis on täis ebaõiglust nii palju, et ajas lausa nutma. Ja ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin. Ebaõiglane on see, et Joosepit ja Kasparit selliselt süüdistati, kui keegi asjaolusid ei teadnud. Ebaõiglane on see, et klassi "heade" laste vanemad ei suutnud isegi ette kujutada, et nende illikukukestel võiks ka mõni halb joon olla. Et nad võiksid olla kiusajad ning piinajad. Tavapärane reageering kiusajate vanemate juures: "No minu tütreke/pojake küll sellist asja ei tee!" Ebaõiglane on see, et Liina jättis Marguse oma valuga nii üksi nii kauaks, peaaegu seniks kuni oli liiga hilja. Ebaõiglane on see, et kõigi näpp näitas teiste peale, samal ajal kui kolm näppu näitavad enda peale. Ja ebaõiglane on see, et see raamat lõppes õhupallide ja sünnipäeva tähistamisega. Ma saan aru, taheti näidata, et elu läheb edasi, aga kas on tõesti võimalik, et õpetaja läheb rõõmsalt klassi oma sünnipäeva tähistama, kui on just selgunud, et inimesed seal klassis sundisid teisi oraalseksile, mis oli ka sündmusteahela üheks käivitajaks? Ma ei usu. Ja seetõttu kaotab raamat minu jaoks ka ühe punkti kümnest. Pool lugu ehitas üles põnevust: mis ikka juhtub, kui rannas toimunust teada anda politseile?! Ja lõpuks kui see juhtus, siis suudlus, õhtusöök, sünnipäev ja raamat läbi. Paari lausega seda, kuidas üks tüdruk nutetud silmadega kooli tuli. Aga teised? Mis sai edasi? Emme-issi paitasid pead "Pojake/tütreke, ära enam tee!". Kahju, et see lahendamata jäi. Lehtede arv sai täis? PS: see on ka ebaõiglane, et kell on 02:09 ja ma ei saa magada, enne kui olen raamatu kohta kirjutanud.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku: 14855 + 336 = 15 191

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Taevas ja maa
Autor: Hille Karm
Lehekülgi: 240
Sisu: See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.
Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
Arvamus: See raamat võinuks vabalt isegi pikem olla. Ma ise ei ole religioosne inimene ja ehk ka seetõttu on niivõrd huvitav lugeda, et miks keegi sellise otsuste toob ning kas ja milliseid mõjutusi saavad sellest ka teised lähedased.
Hinne:  8/10

Lehekülgi kokku:  15 191 + 240 = 15 431

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Labürindijooksja
Autor: James Dashner
Lehekülgi: 384
Sisu: "Labürindijooksja" on kaasahaarav maailmalõpu-teemaline põnevik, mida ei saa käest enne viimase lause lugemist.
16-aastane Thomas ärkab liftis. Ta ei mäleta muud, kui vaid oma eesnime. Lifti uste avanemisel avastab Thomas end suurel kiviseintega ümbritsetud väljakul teiste noormeeste seas.
Just nagu Thomas, ei mäleta ka välujad (nii nad ennast kutsuvad), miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed. Ja igal ööl need sulguvad. Pimeduse saabudes ei taha keegi labürinti lõksu jääda.
Arvamus: Hmm, peale lugemise lõpetamist pidin veidike mõtlema, et kumb siis õigupoolest parem oli - raamat või film. Tavaliselt pole küsimustki, ning raamat on peajagu üle. Siin aga pole probleemi sellega, et üks või teine oleks halb olnud. Nad mõlemad on paralleelselt head ja kuigi ma fänniks ei hakka, siis järgmist osa tahan nii lugeda kui vaadata. Erinevused oli tõesti küllaltki suured, aga huvitaval kombel ei häirinud. Ehk tõesti seetõttu, et ma pole ülisuur austaja. Vaatasin lihtsalt, leidsin, et "hea". Lugesin ning leidsin jälle, et "hea".

Maailm on tegelikult meeldivalt üles ehitatud. Kogu see labürinditemaatika, töökorraldus. Ei ole varem sattunud sarnast lugema. Aga samas... egas ma eriti ka maailmalõpu temaatikat ei loe.
Hinne:  7/10

Lehekülgi kokku:  15 431 + 384 = 15 815

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Reporter
Autor: Avo Kull
Lehekülgi: 360
Sisu: Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.
Arvamus: Esimene Avo Kulli raamat ja mulle täitsa meeldis. Mängleva kergusega läksid sündmused edasi. Väga palju ootamatusi ei tulnud aga no eks see ajastust tulenev, et midagi oskasin ka mina, kes sel ajal alles sündinud olin, midagi ette aimata. Ning absoluutselt seostasin ma kogu seda tegemist seal Rapla linnaga, kus ise üles kasvanud ning kus ka maakonnalehetoimetuses töötanud olen. No ja autor ise ka Raplast... Millest aga vahepeal puudust tundsin, olid dialoogide juurde käivad saatelaused, et saada aru, kes nüüd mida ütles. Aga noh, võiks ka triloogia eelmise osa läbi lugeda ja uut oodata.
Hinne:  7/10

Lehekülgi kokku:  15 815 + 360 = 16 175

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Shanghai
Autor: Annika Vilu
Lehekülgi: 344
Sisu: Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad poole kilomeetri kõrgusele ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk?
Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda Eestist ja Euroopast täiesti erinevasse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme.
Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.
Arvamus: Kuidas ma oleksin seda mitte lugeda? Ma olen ise käinud Shanghais ning kes meid seal ikka vastu võttis, kui mitte Annika Vilu?! Kes raamatus EXPO osas näeb, et Annika tegeles ka ühe rahvatantsurühma vastuvõtmisega, siis just nendega koos mina sinna Hiina suurlinna ka jõudsin. Ausalt öeldes ei oleks osanud arvatagi, et Annika alles sinna kolinud on. Jäi mulje nagu ta oleks seal juba pikalt elanud! Nii, aga aitab minu Shanghai mälestustest. Raamat oli minu meelest kirjutatud tohutult mõnusalt ja kaasahaaravalt. Võinuks olla veel pikem ja põhjalikum ja rohkem. 344 lehekülge oli minu jaoks nagu vähe. Sai rohkem teada nii Shanghaist, Hiinast ja sealsest meie jaoks mõneti arusaamatust (äri)kultuurist.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku:  16 175 + 344 = 16 519

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Spiooni ei tohi suudelda
Autor: Ally Carter
Lehekülgi: 252
Sisu: Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine.
Ehkki õpilane Cameron Morgan oskab neljateistkümmet keelt ja suudaks
tappa mehe oma paljaste kätega seitsmel fantaasiarikkal moel, pole tal aimugi, mida ette võtta siis, kui ta kohtab tavalist poissi, kes peab teda tavaliseks tüdrukuks.
Arvamus: Armas ja naiivne raamatuke, mis sobib ideaalselt kergeks meelelahutuseks (no nagu seebikad siis, kui aju on väsinud). Mingit reaalset spiooni elu ei ole muidugi sealt võimalik otsida, kuid eks natuke unistada võib-
Hinne:  4/10

Lehekülgi kokku:  16 519 + 252 = 16 771

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Porthose poeg
Autor: Alexandre Dumas
Lehekülgi: 255
Sisu: Lugejal tekkis pärast A. Dumas' romaanide «Kolm musketäri», «Kakskümmend aastat hiljem» ja «Kümme aastat hiljem» lugemist küllaldaselt küsimusi:
- Mis sai Aramisest?
- Kas musketäridel ei olnud tõesti järeltulijaid?
- Kas La Valliere'i õnn kestis kaua?

Kõigile neile küsimustele leiate vastuse käesolevast teosest, mille autorsus on küll vaieldav, kuid mida iseloomustavad mainitud raamatutele omased märksõnad:
- kõikevõitev armastus
- intriigide alatus
- vaprus ja hulljulgus
Arvamus: Kindlasti oleks olnud seda parem lugeda siis, kui musketäride seiklused alles värskelt meeles. Aga no Pariisi sõites ei saanud seda raamatut riiulisse jätta. Lugemine oli iseenesest huvitav ning keda huvitab musketäride elu, võiksid kindlasti ka selle kätte võtta.
Hinne:  6/10

Lehekülgi kokku:  16 771 + 255 = 17 026

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Peterburi
Autor: Mailis Hudilainen
Lehekülgi: 316
Sisu: „Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!
Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.
See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.
Arvamus: Mm, kui tore see oli. Nii hea oli lugeda ka sellest, kui keeruline oli harjuda ja kui keeruline oli sisse sulada miljonilinna ellu. Mitte et ma nüüd autori kogemuste üle kahjurõõmu tunneksin, vaid seda negatiivset poolt käsitletakse lihtsalt küllaltki vähem. Mujal on roheline muru ning valgem taevas, aga palju s*tta oli vaja, et see muru nii roheliseks saaks... Ma arvan, et mina ei oleks ise seal vastu pidanud, vaid padavai metsade vaikusesse tagasi põgenenud. Autorile plusspunktid, et ta otsustas Peterburi armastama hakata, vaatas ka enda sisse ning kõik ka meile lugemiseks kirja pani.
Hinne:  8/10

Lehekülgi kokku:  17 026 + 316 = 17 342

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Tristan
Autor: Heli Künnaps
Lehekülgi: 224
Sisu:Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?
Arvamus:No ma ei saa midagi teha, et tagakaant lugedes esmalt itsitama hakkasin. Teismelistest peategelased, tüdruk jääb kogemata rasedaks ja isa nimi on Tanel. Selle raamatu Tanel oli küll hulga teistsugusem ja saan rõõmsalt öelda, et "minu" Tanel oli tunduvalt normaalsem, isegi kui tema lõpp oli kurvem. Raamat ise tekitas vahepeal aga küsimärke. Kuhu jäi nt väga toetav treener Anneli? Ma saan aru, et sõbrannad võivadki lambad olla, aga treener? Kas tema ei tundnud siis üldse huvi, kuhu kadus niivõrd õrnas olukorras olev tüdruk? Steveni kiire armumine ja lapse omaksvõtmine oli ka minu meelest veidike kiirustatud, aga no eks igasuguseid asju võib juhtuda. Harjumatult vähe oli dialoogi, kuid see ei tee otseselt raamatut kohe kehvemaks. Lihtsalt suurem on tõenäosus, et lugemist naudivad pigem vanemad, kui nooremad teismelised.
Hinne:  7/10

Lehekülgi kokku:  17 342 + 224 = 17 566

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Pioneer Viru tänavast. Stagna aja koolilood.
Autor: Piret Tali
Lehekülgi: 152
Sisu:1981. aastal, 9aastaselt, joonistasin ma elu aastal 2000. Kujutasin pildil, et kosmoselaevadega saab nädalavahetuseks Kuu peale sõita ning et kodutööd teevad ära robotid. Nüüd, 31 aastat, kaks rahavahetust ning üks riigikord hiljem ei sõida ma ikka veel nädalavahetuseks kosmosesse. Aga see elu, mida ma elasin siis, 1980ndatel, tundub olevat pärit teiselt planeedilt. Pioneerid ja pepsi, defitsiit ja stagnatsioon, eestiaegsed ja sõjajärgsed inimesed, tuumasõda ja kosmonaudid. Õnneks ei peagi 2000. aastal sellest enam aru saama. Või siiski peaks?
Arvamus:Hea ajaviitelugemine, tagasipilguga nõukaaega, ning kuidas tolleaja lapsed seda nägid või ka mõistsid. Taaskord on meeldiv lugeda ka nende mälestusi, kes ei tao vastu rindu, et nemad olid sünnist saati need, kes teadsid: Eesti saab vabaks. Kindlasti oli ka neid, ent pole ju häbiasi, et lapsepõlv on ilus aeg ja sa naudid seda, mida saad. Eriti südamesse läksid mõned olukorrad, mis olid peidetud paari lause või isegi mõne sõna sisse. Ja tõsi, ega laps ei pruugigi kohe mõista, miks halvaksläinud singi pärast pisaraid valada või miks isa kurb on, kui näärivana peale pahane olla.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku:  17 566 + 152 = 17 718

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Valged varesed
Autor: Ene Hion
Lehekülgi: 238
Sisu:See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv. Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna.

Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida. Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest. Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.
Arvamus: Raamatud, mis räägivad Siberisse küüditatud või viidud inimeste elust, on alati olnud midagi, mida ma raamaturiiulitest endale lugemiseks haaran. Ka see raamat oli üks neist, mille ma lihtsalt pidin võtma. Ka need noored, kes praegu virisevad, kui halb on ikka elu, sest ema ja isa ei osta neile iga aasta uut telefoni, võiksid end kurssi viia sellega, et millega siis rinda pisteti, millega toime tuldi ning kui väikesed asjad suutsid rõõmu tuua. Eriliseks tegi selle raamatu samas ka see, et siiani olen lugenud põhiliselt täiskasvanu vaatenurgast ja mälestustest, aga siin olid kokku pandud laste lood ja laste mälestused.
Hinne:  8/10

Lehekülgi kokku: 17 718 + 238 = 17 956

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Põhjala logiraamat. Itaalia tudengi aasta Eestis
Autor: Andrea Atzori
Lehekülgi: 200
Sisu:„Põhjala logiraamatu“ autor on Eestisse sattunud Itaalia vahetusüliõpilane, kes isegi Tartusse kohale jõudes ei suutnud uskuda, et sellises linnakeses võib leiduda ülikool. Et koduseid kaugel Vahemere ääres oma seiklustega kursis hoida, pani ta kõik - peaaegu kõik - nähtu ja läbielatu kirja. Emotsionaalselt, vahetult ja kirega.

Sammun kärmesti kesklinna poole. Vähendatud käik sees, nelikpealihase töö ja kontrollitud külglibisemine vastaspöördel, et mitte veelgi naeruväärsem tunduda. See pole midagi, võrreldes eestlastega, kes sul kõrvalt mööda tuhisevad, justkui oleks see tühiasi. Neil on eriline, kaasasündinud anne jää peal kõndida /…/. Nad on otsekui haldjad
Arvamus: Suurem osa ajast ma väga ei nautinud seda, vaid lihtsalt üritasin kiirelt läbi lugeda. Aga mõned kohad, olid sellised, mida võinuks lugeda mitu korda. Nagu näiteks see, kuidas ta Peterburis kontserdil käis. Aga jah, see kirjutamisstiil polnud lihtsalt vist minu maitse.
Hinne:  3/10

Lehekülgi kokku: 17 956 + 200 = 18 156

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Kreeka
Autor: Ester Laansalu
Lehekülgi: 248
Sisu:Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele.
Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t.
Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”
Arvamus: Tõesti läks algusest peale hoogsalt käima, nagu ka teised lugejad on maininud. Ma ise ei ole sinna jõudnud, aga võimalik, et tulevikus ma seda ka teen. Aga vähemalt tuginedes raamatule ja sõpradele arvamustele ning juttudele ei saa sellest riigist minu lemmikut. Päris mitmest mainitud juhtumist oleks tahtnud isegi rohkem lugeda ja teada saada, aga jäi puudu. Igaljuhul oli see mõnus lugemine.
Hinne:  7/10

Lehekülgi kokku: 18 156 + 248 = 18 404

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Alaskat otsides
Autor: John Green
Lehekülgi: 272
Sisu:Esimene sõber.
Esimene tüdruk.
Viimased sõnad.
Enne. Miles Töntsu Halteril on kõrini oma turvalisest elust kodus. Kogu tema elu on olnud üks suur mitte-sündmus ning tema kinnisidee kuulsate viimaste sõnadega pole särtsu juurde toonud. Miles asub õppima Culver Creeki internaatkooli, mis on pöörane ja kõike muud kui igav. Tema igavavõitu elu on lõppenud, sest paar ust temast edasi elab Alaska Young. Ilus, tark, naljakas, seksikas, enesehävituslik, omadega sassis ja üdini kütkestav Alaska Young. Tüdruk ise on juba üksainus sündmus. Ta tõmbab Töntsu endaga oma maailma ja näppab tema südame. Siis…
Pärast. Mitte miski pole enam endine.
Arvamus: Ime pole, et seda igal pool nii palju kiidetud on. See raamat on tõesti kiidusõnu väärt. Kogu lugu läks kiirelt ja mis seal salata, ka põnevalt. Ja mul on alati olnud väike nõrkus nende raamatute vastu, mis ei lõppe roosamannavahuliselt.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku: 18 404 + 272 = 18 676

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Keskaja köök
Autor: Hannele Klemettilä
Lehekülgi: 256
Sisu:Keskajal lõhnasid eksootilised vürtsid, liha särises vardas, usulistel põhjustel söödi palju kala ning head toitu hinnati vääriliselt. Võõruspidu paabulinnu või metsseaga tähendas varakale rahvale oma jõukuse näitamise viisi, vaesed sõid taimetoitu, putru ja leiba. Värske ja sissetehtud kala, tsitrusviljad ja köögivili rändas ühest Euroopa otsast teise.
„Keskaja köögis“ on üle 60 algupärastest allikatest kogutud retsepti, mida võib tänapäeval iga kokk oma köögis kasutada. Maitsestatud vein hypocras, vasika-ürdirullid ja roosipuding meelitavad möödunud aegade maailma erutavate maitsete juurde. „Keskaja köök“ pole siiski pelk kokaraamat, see tutvustab mitmekülgselt ajastu toitumiskultuuri, selle tavasid ja toiduga seotud uskumusi. Illustratsioonid kuuesaja aasta tagusest ajast äratavad ellu nii ülem- kui ka alamseisuse köökides valitsenud meeleolu.
Arvamus: Tean ka mina seda, et "keskajal kasutati vürtse, et riknema läinud toidu maitset varjata" ning olen väga tänulik, et see raamat tolle müüdi ümber lükkas. Tavaliselt ma kokaraamatuid äraloetuks ei märgi, ent seal oli tohutult palju ka muud teksti, ning pigem siis näpuotsaga retsepte. Ja retseptid iseenesest olid väga lihtsad - kindlasti tahan ma mõnda neist proovida! Igaljuhul avardas see raamat mu maailmapilti ning tutvustas keskaega hoopis uue külje pealt.
Hinne:  8/10

Lehekülgi kokku:  18 676 + 256 = 18 932

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Õnnelikud päevad
Autor: Laurent Graff
Lehekülgi: 96
Sisu:Mida arvata mehest, kes ostab endale hauaplatsi kaheksateistkümneaastaselt? Mida arvata mehest, kes kolmekümne viie aastaselt otsustab kogu oma edasise elu veeta vanadekodus? See mees on Antoine, Laurent Graffi raamatu “Õnnelikud päevad” peategelane. Kummaline noormees, kes liiga vara tahab lahkuda teispoolsusesse.

Ta läheb elama vanadekodusse “Õnnelikud päevad” ja saab seal üsna kiiresti heaks sõbraks paljude pensionäridega. Ta elab rahulikku, sündmustevaeset elu kuni päevani, mil vanadekodusse saabub surev vanem daam, kellega Antoine’il tekib kummaline suhe. See on naljakas raamat tõsisel teemal – vanadusest ja suremisest. Filmiõigused ostis mõne aasta eest näitleja Johnny Depp, kes mängib ka peaosa.
Arvamus: Romaaniks on seda küll naljakas nimetada, ent muidu oli tegu täitsa hea lugemisega. Midagi väga omamoodi, teise nurga alt. Ilma selgete vastuste ja selgete küsimusteta. Kulgemine surma suunas.
Hinne:  6/10

Lehekülgi kokku:  18 932 + 96 = 19 028

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Igavesti printsess
Autor: Meg Cabot
Lehekülgi: 352
Sisu:Mial on käes viimane kooliaasta ja kõik näib suurepärane. Lõpuprojekt läks hästi, ta võeti vastu oma unistuste ülikoolidesse ning tulemas on suur ja uhke sünnipäevapidu, rääkimata lõpuballist, kooli lõpetamisest ja Genovia ajaloos esmakordselt toimuvatest valimistest. Kõik oleks just nagu hästi, kuid...
Kaalukausil on nii Genovia kui Mia enese tulevik. Mial seisab ees mitu otsustavat valikut: milline ülikool? Kumb poiss? Kuidas küll valida, kui sellest sõltub mitte ainult neli järgmist aastat, vaid kogu elu?
Arvamus: Ma ei mäletagi, kas olen seda lugenud varem või ei. Aga vist ei ole. Äkki? Igaljuhul võtsin ma selle pigem seetõttu, et tahan ise järgmist raamatut sarnase ülesehitusega alustada ja ainus, mis mulle meenus oli Printsessi päevikud, nii et miks mitte uuesti üle lugeda. Lugemiseks oli see tegelikult mõnus, lihtne ja kiire. Tegevustikku oli, väga ei veninud ning lõpp mannavahus ja etteaimatav.
Hinne:  8/10

Lehekülgi kokku:  19 028 + 352 = 19 380

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: No Plot? No Problem!
Autor: Chris Baty
Lehekülgi: 200
Sisu:Chris Baty, founder of the wildly successful literary marathon known as National Novel Writing Month, has completely revised and expanded his definitive handbook for extreme noveling. Chris pulls from over 15 years of results-oriented writing experience to pack this compendium with new tips and tricks, ranging from week-by-week quick reference guides to encouraging advice from authors, and much more. His motivating mix of fearless optimism and practical solutions to common excuses gives both first-time novelists and results-oriented writers the kick-start they need to embark on an exhilarating creative adventure.
Arvamus: Kahjuks ma vaid laenasin seda raamatut, aga ma tunnen tungi ka endale see soetada. See on lihtsalt nii hea! Ühelt poolt on sellest tohutult abi keerukaks NaNoWriMo kuuks (November, 2015, ma ootan sind!) ja teiselt poolt ka NaNoWriMo väliseks kirjutamiseks. Ja seda siis nii kirjutamise kui ka toimetamise ajaks. Rääkimata nippidest ja mängudest, kuidas oma loomingulist külge tööle saada, kui mõte tundub olevat täiesti lõplikult kokku jooksnud. Ma juba kujutan ette, kuidas ma seda kõikidel järgnevatel aastatel kasutan ning kuidas see mul lõpuks kapsaks on loetud.
Hinne:  10/10

Lehekülgi kokku:  19 380 + 200 = 19 580

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu maailmameri
Autor: Uku Randmaa
Lehekülgi: 248
Sisu:Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi.
Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud.
Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni!
Arvamus: Üks parimaid Minu sarja raamatuid. See oli kaasakiskuv, põnev, mõtlemapanev - ja seda kõike hoolimata sellest, et tegevuspaigaks vaid üks jaht mitme aasta vältel. See raamat küll ei pane mind soovima jahiga ümber maailma purjetama minna (ma usun, et mul pole piisavalt oskusi), ent suurendas soovi lihtsalt reisida. Ja just sinna maailma kuklapoolele, Tonga kuningriiki, Markiisaartele jne. Selleks, et raamatut nautida, ei pea isegi olema purjetamisefänn, vaid tõenäoliselt naudivad seda kõik, kellel kuskil sisemuses rändurikihk.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku:  19 580 + 248 = 19 828

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Poiss triibulise pidžaamaga
Autor: John Boyne
Lehekülgi: 160
Sisu:Tavaliselt anname siin aimu, millest raamatus juttu tuleb, aga selle loo puhul on seda lugemiselamust rikkumata keeruline teha. On oluline, et lugemist alustades sa ei teaks, millest see lugu räägib.

Lugema hakates lähed sa rännakule üheksa-aastase poisi Brunoga (aga see raamat ei ole mõeldud üheksa-aastastele). Ja mõne aja pärast jõuad sa koos Brunoga traataiani. Loodetavasti sa päriselus selliseid aedu nägema ei pea.
Arvamus:Ma olen väga tänulik, et selle raamatu lõpp ei ole minuni mingil moel jõudnud. Kuigi lõpupeatükkides hakkasin aimama, kus see võib lõppeda, siis suurema osa ajast oli see siiski ootamatu. Aga raamat ise... See on kurb, see on tõsine, see on raske ja see on sünge. Seal ei mainita natse ega koonduslaagreid ja vaid õige pisut juute, ent see on siiski rõhuv ning sünge. Ja kindlasti raamat, mida peaks lugema.
Hinne:  9/10

Lehekülgi kokku:  19 828 + 160 = 19 988

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Hetk enne homset
Autor: Kaja Sepp
Lehekülgi: 336
Sisu:Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?
"Hetk enne homset" on 2012. aasta noorteromaanivõistluse võidutöö.
Arvamus:Mind tohutult häirib, kui raamatu kaanetekst räägib üht asja ning raamat ise on hoopis teine. Võib-olla on see minu viga, aga mulle jäi kaanetekstist mulje, et lõviosa raamatust on seotud Superstaari saatega ning peategelase elu muutub kardinaalselt, sest tema sõbranna kandideerib sinna. Umm... Misasja? See küll nagu sama raamat polnud. Okei, see selleks. Mario tegelane oli ka veidi imelik, tema iseloom ning tema vaimne olukord kõikus ikka meeletult, nagu autor oleks vahepeal unustanud, millisena ta Mariot kujutada tahtis. Termika laulusõnad oli muidugi armas puudutus, vähemalt minusuguse kunagise Termika fänni jaoks. Aga midagi head ka - mulle meeldis see, et igal tegelasel oli ka oma peidus külg ning et Kiti liin jõudis selle lõpuni, kuhu ta jõudis.
Hinne:  5/10

Lehekülgi kokku:  19 988 + 336 = 20 324

[Only admins are allowed to see this image]
Pealkiri: Minu Omaan
Autor: Meeli Lepik
Lehekülgi: 312
Sisu:„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi muškila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega.
Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust.
Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus.
Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!
Arvamus: Mu lugemisnimekirja on sattunud kuidagi palju Minu sarja raamatuid, ent mida sellest imestada. Ma ei saa ise ju igasse maailmanurka reisida, ent Minu sari saadab mind siiski reisile. Mida ma varem Omaanist teadsin? Teadsin, et see on sultanaat ning mööda rannikut saab autoga ülimugavalt automatka teha (juttude järgi). Aga nüüd... nüüd ma tean rohkem. Ma tean, et see on vast Läänest pärit inimesele kõige kergem variant Araabiamaades elada. Ning kui meil on külmapühad, siis neil on kuumapühad. Aga sinna ise elama minna... ee... arvestades autori kirjeldatud olustikku, töösste suhtumist ja teistesse suhtumist... jääb vist ära.
Hinne:  6/10

Lehekülgi kokku:  20 324 + 312 = 20 636

Aasta kokkuvõte minu jaoks :)

Kokku siis 73 raamatut ning 20 636 lehekülge. Lehti tuli küll vähem, kui eelmine aasta, ent kuna Austrias elamise tõttu sai 4.5 kuu jooksul loetud vaid 7 raamatut, ei olegi tulemus vastu kõige hullem. Tipphetked ja madalhetked ka [Only admins are allowed to see this link] kirjas.

Allpool ka pilt, kes ei näe seda, siis blogis ka üleval :)
[Only admins are allowed to see this image]

Aga ma ei näe ju su blogi :)